Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Monika Laatsit
Määruse tegemise aeg ja koht
02.12.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2473
Haldusasi
X kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusele nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja X, esindaja adv Jaanika Reilik-Bakhoff Vastustaja Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv Ants Nõmper ja adv Kairi Kilgi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 01.11.2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Vabariigi Valitsuse määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Vabariigi Valitsuse määruskaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 01.11.2021 määruse resolutsiooni p 6 ja teha uus määrus, millega jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Selgitus Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vabariigi Valitsus võttis 23.08.2021 vastu korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“. Korralduse p-s 10 on loetletud tegevused, millele piirangud kehtestati: nt sportimine, huvitegevus, huviharidus, täienduskoolitus ja täiendõpe, avalikuks kasutamiseks mõeldud saunades, spaades ja ujulates viibimine, avalikel koosolekutel ja üritustel, teatrietendustel, kontsertidel ja kinoseanssidel ning toitlustusettevõtte müügi- või teenindusalal viibimine. Korralduse p 13 kohaselt on tegevus lubatud, kui on tagatud korralduse p-des 10 ja 14–17 sätestatud nõuete täitmine. Korralduse p 14 kohaselt võib isik p-s 13 sätestatud tingimustel tegevuses osaleda, kui täidetud on vähemalt üks järgmistest tingimustest: 1) ta on alla 18-aastane;
3-21-2473 2) tema vaktsineerimine ja testimine ei ole arsti otsusel võimalik tema tervislikku seisundit arvestades ning ta esitab enne tegevuses osalemist sellekohase tõendi; 3) ta on COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi; 4) ta on tegevusega seotud isik, kelle tööandja on töökeskkonna riskianalüüsis ette näinud ja rakendanud konkreetse tegevuskoha riskide maandamise meetmed, ning nimetatud isik on need nõuded täitnud; 5) ta on tegevuse eest vastutav isik või tema esindaja või hädaabitööde tegemisega seotud isik. Korralduse p 15 kohaselt võib isik lisaks p-s 14 nimetatud alustele tegevuses osaleda, kui ta esitab tõendi samas punktis märgitud tingimustele vastava SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille tulemus peab olema negatiivne, samuti on võimalik testida võimaluse korral tegevuse asukohas või üldapteegi tegevusluba omavas ettevõttes. Korralduse p 16 kohustab tegevuse eest vastutavat isikut enne, kui isik osaleb tegevuses, kontrollima p-des 14 ja 15 sätestatud asjaolusid, sh tõendi või testi tegemise ehtsust ning nende kehtivust. Korralduse p 5 ap 2 järgi ei kohaldata 10-kalendripäevast elukohas või püsivas viibimiskohas viibimise kohustust ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 testimise nõudeid, kui isik on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva. Alates 25.10.2021 kehtib korraldus nr 305 redaktsioonis, kus testimine ei anna enam õigust korralduse p-s 10 loetletud tegevustes osaleda. Korralduse p 15 enam ei kehti, samuti on eelnimetatud osas korrigeeritud korralduse p-e 14 ja 16.
2.X esitas 29.10.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 tühistamiseks p 10 ap-de 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 osas, millega need nõuavad p-des 14 ja 16 sätestatud nõuete täitmist, samuti p-de 14 ja 16 osas. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse Vabariigi Valitsuse korralduse nr 305 täitmise peatamiseks vaidlustatud osas kohtumenetluse ajaks. Taotluse põhjenduste kohaselt on kaebaja COVID-19 haiguse 2021. a septembris läbi põdenud, ehkki 16.09.2021 tehtud PCR-test osutus piiripealseks ning 17.09.2021 tehtud PCR-test osutus negatiivseks. Samas nähtub epikriisist, et kaebaja diagnoosiks on laboratoorselt kinnitamata COVID-19 ning ühtlasi on positiivne 29.09.2021 tehtud antikehade test, mille kohaselt oli kaebaja veres antikehade arv 265,6 AU/ml (normväärtus on <50 AU/ml). Terviseameti koostööpartneri Synlabi Tallinna labori infektsioonhaiguste valdkonna juht PN on avalikus meedias avaldanud, et antikehade olemasolu vaktsineerimata inimesel on sama kindel läbipõdemise kinnitus kui PCR-test. Seega on üheselt selge, et ka kaebaja on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning tuleks pidada COVID-19 haiguse läbipõdenuks korralduse mõttes. Kaebajal on jätkuvalt piisavalt kõrged antikehad, kuid teda ei kohelda korralduse mõistes läbipõdenuna, mistõttu leiab kaebaja, et korraldusest tulenevad piirangud COVID-19 haiguse läbi põdenud isikutele ei ole põhjendatud, kuivõrd nende puhul on tõenäosus teistkordseks nakatumiseks oluliselt madalam kui vaktsineeritud isikutel. Lisaks ei soovita riiklik immunoprofülaktika ekspertkomisjon vaktsineerida enne 6 kuu möödumist alates läbi põdemisest, mistõttu ei ole võimalik kaebajal ka ennast immuniseerida või vähemalt pole see soovitatav. Korraldusest tulenevad nõuded mõjutavad kaebaja igapäevast elu ja tegevust, kuivõrd kaebaja tunneb, et on piirangute tõttu täielikult ära lõigatud sotsiaalsetest, kultuurilistest ja meelelahutuslikest sündmustest, mis varem on olnud oluliseks osaks tema elust. Kaebajal ei ole koos abikaasa ning lastega võimalik käia kinos, avalikel üritustel, muuseumites, laste huviringides, mis varasemalt on olnud kaebaja harjumuspärase elu osaks. Samuti ei ole kaebajal enam võimalik kontsertide korraldamisel abistada enda muusikust 2(11)
3-21-2473 abikaasat. Kõik see omab tugevat negatiivset mõju kaebaja elukvaliteedile. Kaebajal ei ole õigus osaleda ühiskonnaelus ka negatiivse testi olemasolul. Kaebajale on arusaamatu, miks ei ole korralduse kohaselt COVID-19 haiguse läbi põdemist antikehade tõendiga võrdsustatud vaktsineerimisega saavutatud immuunsusega (kusjuures vaktsineerimisega saadavate antikehade arvu ka ei kontrollita ning paljudel vanemaealistel ei ole vaktsiin vajalikku immuunsust tekitanud, mistõttu on juba alustanud kolmanda doosi süstimisega). Vaktsineerimist kinnitav tõend kehtib aasta aega pärast maksimaalse kaitse saavutamist (st 14 päeva möödumisel teise doosi saamisest), samas läbi põdemist kinnitav tõend kehtib vaid 180 päeva.
3.Tallinna Halduskohus kohustas 01.11.2021 määrusega esialgse õiguskaitse korras Vabariigi Valitsust Terviseameti kaudu väljastama kaebajale tõendi selle kohta, et teda tuleb Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 kohaldamisel käsitada nimetatud tõendi ettenäitamisel samaväärselt COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikuga, kes on esitanud enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi (resolutsiooni p 6). Esialgne õiguskaitse kehtib kuni kohtuotsuse või menetlust lõpetava muu lahendi jõustumiseni. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, sest ta peab taluma kohtumenetluse ajal intensiivseid riiveid oma põhiseaduslikele õigustele ja vabadustele, mis muudavad tema tavapärast elu. Tema heaolu sõltub esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise tulemusest. Puudub avalik huvi, mis räägiks esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu. Kaebaja on COVID-19 haiguse läbi põdenud, mida näitab SYNLAB Eesti OÜ väljastatud antikehade olemasolu kinnitav tõend. Seejuures näib COVID-19 haiguse läbipõdemine andvat tõhusama kaitse kui vaktsineerimine. Avalikes huvides on välistada põhjendamatu ebavõrdne kohtlemine. Puudub nimelt alus kehtestada COVID-19 haiguse läbi põdenud isikute suhtes rangemaid meetmeid kui vaktsineeritutele, sest esiteks on mõlemal grupil tekkinud immuunsus ning teiseks näitab riigisisene empiiriline kogemus, et läbipõdenud on vaktsineeritutest uue haigestumise eest isegi paremini kaitstud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Vabariigi Valitsus palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 01.11.2021 määrus osas, millega kohus rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse (määruse resolutsiooni p 6), ja teha uus määrus, millega jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus täielikult rahuldamata. Kokkuvõtlikult leiab vastustaja, et halduskohus on ebaõigesti hinnanud kättesaadavat teaduslikku informatsiooni ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Vaktsineeritute eristamine vaktsineerimata läbipõdenutest, kellel on antikehad, on vastustajale teadaolevate parimate teaduslike teadmiste kohaselt põhjendatud. Antikehade testi usaldusväärsuse ning antikehade olemasolust tekkiva nakkusohutuse kohta puuduvad praegusel ajal piisavad andmed ja tõendid, et oleks võimalik anda inimestele üksnes antikehade testi pinnalt piirangutest vabastused vaktsineeritud inimestega võrdsetel alustel. Lisaks pole halduskohus arvestanud määruse laialdaste ning ühiskondlikult oluliste tagajärgedega ega kaalunud nende tagajärgede mõju. Halduskohus jättis alusetult vastustaja ära kuulamata. Kohtu järeldus, et COVID-19 läbipõdemine annab vaktsineerimisega võrreldes samaväärse või tõhusama kaitse uuesti nakatumise vastu, on ebaõige. Puuduvad piisavad teaduslikud tõendid, mis kinnitaksid vaktsineeritutega võrreldes samaväärset nakkusohutuse taset võrdlusgruppide puhul.
3(11)
3-21-2473 Antikehade kasutamisväärtuste kohta on nüüdseks veel liialt vähe uuringuid, et neile andmetele saaks tõsikindlalt tugineda. Antikehade testide puhul puudub arusaam, milline tase on kaitseks piisav ning kui kaua selline kaitse kestab. Olemasolevad usaldusväärsed teaduspõhised andmed, mis puudutavad COVID-19 haiguse läbipõdenud isikute taasnakatumise tõenäosust, nakkuse edasilevitamise tõenäosust, antikehade mõju, tekkimist ja püsimist, põhinevad andmetel isikute kohta, kellel läbipõdemine ja läbipõdemise aeg on tuvastatud positiivse PCRtestiga. Kuigi prof IL väitis 12.10.2021 avalduses, et teadusnõukoda plaanib teha ettepaneku väljastada teatud hulga antikehadega inimestele lühiajalised tõendid haiguse läbipõdemise kohta, ei ole teadusnõukoda kollektiivina vastustajale sellist ettepanekut teinud. Halduskohtu hinnangul piisab pelgalt antikehade olemasolust, et järeldada, et inimesel on tõhus kaitse uuesti nakatumise vastu. Sealjuures ei ole kohus sellele väitele seadnud mistahes piire, nii et kohtumääruse kohaselt tekib pärast läbipõdemist immuunsus igal juhul ja alati määramata ajaks, olenemata sellest, kas antikehad on inimesel olemas, milline on antikehade hulk või kontsentratsioon vms. Niivõrd üldistavat seisukohta ei tõenda ega kinnita mitte ükski teadusuuring. Antikehade olemasolu veres on liiga ebaselge asjaolu, et seda oleks võimalik võtta aluseks inimeste nakkusohutuse kinnitamisel. Antikehadega isikute nakkusohutuse võrdsustamine vaktsineeritud isikutega oleks liiga riskantne. Vähesest tõenduspõhisest teabest tulenevalt on väär järeldada, et läbipõdemise järgne tõend antikehade olemasolu kohta viitab isiku immuunsusele COVID-19 viiruse suhtes. Esialgse õiguskaitse otsustamisel on reeglina lubamatu põhivaidlust ette ära otsustada. Olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata, ei ole hiljem ilmselgelt enam võimalik tagasi pöörata esialgse õiguskaitse võimalikke tagajärgi, nagu nakatumiste ja haigestumiste tõus, haiglate võimalik ülekoormus ja surmade hulk. Samas on selge, et olukorras, kus kahjuliku tagajärje saabumist ei ole alust pidada vähe tõenäoliseks, peab esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel arvestama nii kaebuse eduväljavaateid kui ka kaaluma asjassepuutuvaid huve. Halduskohus ei ole esialgse õiguskaitse määruse tegemisel piisavalt arvestanud avaliku huvi ega esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavate tagajärgedega. Epidemioloogiline olukord Eestis on hetkel väga halb. Haiglates on katkestatud plaaniline statsionaarne ravitöö, et katta suurenenud COVID-19 haiglaravi vajadust ning tõsta ravivõimekust. Kõrgenenud riskitaseme olukorras otsuste tegemisel tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Eriti ohtliku nakkushaiguse, nagu ka COVID-19 nakkushaiguse puhul tuleb esialgse õiguskaitse kohaldamisel eeskätt lähtuda avalikest huvidest ning kahtluste tekkimisel eelistada pigem seesuguseid lahendusi, mis on eeldatavasti suunatud nakkushaiguse tõrjumisele ja sellega võitlemisele. Vastustaja leiab, et sellest põhimõttest kantuna tuleb ka tervisehoiusüsteemi jätkusuutlikku ja vajaduspõhist toimimist pidada kaalukaks õigushüveks ja avalikku huvi teenivaks faktoriks. Korraldusest nr 305 tulenevad piirangud on kaebaja suhtes õigustatud, kuna kaebajal puudub vaktsineerimise järgselt saavutatud immuunkaitse. Ühiskondlikult on võimalikult rohke vaktsineerimine tõenäoliselt ainus toimiv lahendus tavapärase elukorralduse juurde tagasi pöördumiseks. Vaktsineerimine kaitseb raskelt haigestumise eest ning vähendab oluliselt nakatumisriski. Teadusnõukoja soovituste kohaselt on vaktsineerimine väga efektiivne raske haiguse ära hoidmisel. Vastustaja eesmärk pole survestada vaktsineerima inimesi, kes seda ei soovi, kuid juhtida tähelepanu, et vastavalt teadusnõukoja soovitustele aitaks laialdane vaktsineerituse tase oluliselt leevendada survet tervishoiusüsteemile. Kui vaktsineerituse tase ei suurene piisaval määral või ilmneb teatav stagnatsioon, tuleb paratamatult kasutusele võtta muud meetmed, sealhulgas karmistada liikumispiiranguid. Isegi kui vaktsineerimine viiruse leviku takistamise ühe alustalana kõrvale jätta, on selge, et avalik huvi on siiski viia tänased nakatumisnäitajad võimalikult kiiresti alla, et taastada ja tagada tervisehoiusüsteemi toimepidevus. Õiguskantsler on rõhutanud, et haiglate koormus 4(11)
3-21-2473 tuleb võimalikult kiiresti alla saada ning selle eesmärgi saavutamiseks on võimalik mingites ühiskonnagruppides piirata inimeste kontakte. Õiguskantsler on näiteks selgitanud, et piirangutega on oluliselt piiratud vaktsineerimata inimeste võimalusi, et aeglustada nende inimeste haigestumist ja haiglasse jõudmise tempot, ning sellest võiks tõesti haiglatele koormuse vähendamiseks kasu olla. Seega tuleb ühiskonna huvisid üksikisiku huvidega võrreldes olulisemaks pidada, mis õigustab riivet üksikisikute õigustele ja vabadustele, mis sh tulenevad korraldusest nr 305. Praeguses olukorras on piirangute leevendamine ilma, et selleks oleks tõsikindel ja üheselt mõistetav teaduslik alus, äärmiselt vastutustundetu ning seaks õigustamatult ohtu riigi elanike elu ja tervise ning ühiskonna toimimise. Piirangute vajalikkusega seoses tuleb silmas pidada, et tegemist on täpselt teadmata iseloomu ja mõjuga ohu ennetamiseks võetud meetmega, et vähendada võimalusi haiguse levimiseks, tagades seeläbi igaühele PS §-st 28 tuleneva õiguse tervise kaitsele. Esialgse õiguskaitse kohaldamisega on halduskohus loonud ebaselge olukorra vastustaja korralduse nr 305 kehtivuse osas. Kohus oleks pidanud arvesse võtma, et tegemist pole üksikjuhtumit reguleeriva kohtumäärusega, vaid määrusel saab olema ühiskonnas laiem ja ulatuslikum mõju. Määruse meediakajastustest võib juriidilise taustata lugejatele kergelt jääda mulje, et tegemist pole üksikute kaebajate suhtes tehtud otsusega. See võib tekitada igapäevaelus palju segadust. Samuti võib vastustaja hinnangul tekkida segadus kaebajatele esialgse õiguskaitse määruse alusel väljastatud Terviseameti tõendi kasutamise ja selle kontrollimisega. Selline unikaalne tõend võib tekitada juriidiliste eriteadmisteta inimeste poolt tõendi kontrollimise käigus segadust, võib tekkida kahtlus selle usaldusväärsuses, millisel õiguslikul alusel on see väljastatud ning kas kontrollijal on õigus seda aktsepteerida. Laiemas plaanis kujutab selline olukord endas tõendite kuritarvitamise ohtu, mis omakorda vähendab usaldust riigi ja kehtestatud meetmete vastu. Vastustajal ja Terviseametil puudub sisuline pädevus kohtumääruses nimetatud andmetega tõendi väljastamiseks ja asjaomaste andmete töötlemiseks.
5.Kaebaja vastuses määruskaebusele palutakse jätta see rahuldamata. Lisaks palub kaebaja määruskaebust mitte lahendada enne, kui Vabariigi Valitsus on vastanud 02.11.2021 esitatud läbipõdemise ja vaktsineerimise järgse koroonatõendi kehtivusaja võrdsustamist puudutavale selgitustaotlusele. Vastustaja on viidanud vajadusele lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Vastustaja ega kohtud, kes on analoogilistes asjades sellele põhimõttele tuginenud, pole põhjendanud, millisest õigusaktist selline põhimõte tuleneb. Ettevaatuspõhimõte kehtib üksnes EL-i riikide keskkonnaõiguses, mitte universaalselt. Ettevaatuspõhimõttele tuginemine toob kaasa selle, et alusetult eeldatakse kehtivate koroonapiirangute teaduspõhisust ning sellest johtuvalt diskrimineeritakse inimesi meelevaldselt. ECDC juht on selgitanud: „See on tõsi, et kui oled tervenenud, siis keha loob antikehad, mille vaktsiin looks kunstlikult. Nii vaktsineeritud kui ka läbipõdenud inimese puhul ei tea me praegu, kui kaua kaitse kestab.“ See kinnitab kaebaja väidet, et kaitse kestus on teadmata nii vaktsineeritute kui ka läbipõdenute puhul ning viimaste osas 12-kuulise kaitse teadusepõhise tõendamise vajadus on põhjendamatu. Palju suurem osa haiglakoormusest langes vaktsineeritute ravimisele kui läbipõdenute ravimisele. Ettevaatuspõhimõtte rakendamise pöörab pea peale tõendamiskoormuse diskrimineerimisvaidlustes, s.o isik peab tõendama seda, et diskrimineerimine ei ole põhjendatud. Seejuures eeldatakse ekslikult, et positiivselt diskrimineeritud grupi (vaktsineeritud isikud) kohtlemine (12-kuulise kehtivusega tõend) on igal juhul teaduspõhine ja põhjendatud. Mitte ükski tõsiseltvõetav teadlane ei väida seda, et vaktsineeritu tõendi 6 kuud pikem kehtivusaeg võrreldes läbipõdenu tõendiga oleks teaduslikult põhjendatud. Määruskaebuse väited on suuresti asjasse puutumatud.
5(11)
3-21-2473 Ebaõige on määruskaebuse väide, et halduskohus pole arvestanud avaliku huviga. Määrusest nähtub, et kohus pidas ebavõrdset kohtlemist vastuolus olevaks avaliku huviga. Kaebaja ei kuulu riskigruppi, kes võib koormata haiglasüsteemi. Avalikes huvides oleks leida kohtuväline lahendus nende inimeste jaoks, kellel pole läbipõdemise kohta esitada positiivset PCR-testi. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamisega ei ole ära otsustatud põhivaidlust. Kaebaja eesmärk on saavutada koroonatõendi tühisus, mitte saada endale (ajutine) tõend. Samas võib Riigikohtu praktika kohaselt esialgse õiguskaitse abinõu mõnikord ühtida põhinõude rahuldamisega. Kaebaja võrdsustamine vaktsineeritutega ei põhjusta kellegi surmasid. Vastustaja pisendab kaebaja põhiõiguste riivet.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Halduskohus tuvastas õigesti, et kaebaja on COVID-19 haiguse läbi põdenud. Seda kinnitab SYNLAB Eesti OÜ 29.09.2021 tehtud SARS koroonaviiruse 2 IgG QN analüüsi tulemus 265,6 AU/ml, mis ületab labori referentsväärtust (<50 AU/ml). Küll ei ole tõendatud aeg, millal kaebaja haiguse läbi põdes. See võis olla 2021. aasta septembris (oma sõnutsi põdes kaebaja samaaegselt teise pereliikmega), kuid võis olla ka varem. Vabariigi Valitsuse korralduse nr 305 p 5 ap 2 ja p 14 ap 4 kohaselt saaks kaebaja tema soovitud tegevustes (s.o korralduse nr 305 pdes 10 ja 13 sätestatud tegevused) osaleda juhul, kui ta on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva. Kaebajal ei ole esitada COVID-19 haiguse diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi positiivset tulemust. Nimelt osutus temale 16.09.2021 tehtud PCR-test piiripealseks ning 17.09.2021 tehtud PCR-test negatiivseks. Kaebajat konsulteeris telefoni teel OÜ Tabasalu Perearstikeskuse pereõde, kelle 30.09.2021 koostatud ambulatoorse epikriisi järgi oli kaebajal põhidiagnoosiks J00 – äge nasofarüngiit ehk nina-neelupõletik (tavaline nohu) ning kaasuvaks diagnoosiks U07.2 – COVID-19, laboratoorselt kinnitamata.
7.Eeltoodust tuleneb, et kaebajale ei ole võimalik väljastada Vabariigi Valitsuse korralduse nr 305 p 5 ap-s 2 ja p 14 ap-s 4 ettenähtud tõendit COVID-19 haiguse läbipõdemise kohta. Seetõttu ei saa ta osaleda kohtumenetluse ajal korralduse nr 305 p 10 ap-des 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 loetletud tegevustes, millise piirangu kõrvaldamine ongi tema kaebuse eesmärgiks. Järelikult on kaebajal iseenesest olemas esialgse õiguskaitse vajadus, nagu ka halduskohus õigesti tuvastas (HKMS § 249 lg 1 esimene lause).
8.Esialgse õiguskaitse vajaduse olemasolu tuvastamine ei tähenda, et esmast õiguskaitset tuleb tingimata kohaldada. Nimelt peab kohus taotluse lahendamisel arvestama avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi, samuti hindama kaebuse eduväljavaateid ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3 esimene lause). Ringkonnakohus leiab, et selles osas on halduskohus esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Halduskohtu määrus on vastuolus kõrgema astme kohtute senises esialgse õiguskaitse kohaldamise praktikas kujundatud seisukohtadega. Määrus tuleb tühistada ja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata jätta.
9.Kaebus pole ringkonnakohtu esialgsel hinnangul ilmselgelt perspektiivitu, kuid kaebuse eduväljavaated on kasinad. Vaidlustatud korralduse andmiseks on olemas õiguslik alus seaduses. NETS § 28 lg-te 5 ja 8 alusel võib Vabariigi Valitsus kehtestada uudse ohtliku nakkushaiguse tõrjeks vajalikke abinõusid siis, kui epideemilise leviku tõkestamiseks rakendatavate meetmete ja piirangute kohaldamisega kaasneb oluline mõju ühiskonnale või majandusele. Muu hulgas on Vabariigi Valitsusel volitus sulgeda asutusi ja ettevõtteid või piirata nende tegevust ning kehtestada liikumisvabaduse piiranguid. Need sätted hõlmavad ka õigust piirata teatud asutustes nende 6(11)
3-21-2473 inimeste viibimist, kes võivad potentsiaalselt nakatada teisi inimesi. Valitsuse otsus peab ühelt poolt faktilise alusena tuginema parimale sellel ajal kättesaadavale teaduslikule teadmisele; teisalt võib valitsus meetmete valikul ühtlasi lähtuda legitiimsetest ja proportsionaalsetest tervishoiupoliitilistest kaalutlustest, sh vajadus saavutada rahvastiku hulgas võimalikult kõrge vaktsineerituse tase. HKMS § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Lõplik õiguslik ja faktiline hinnang tuleb halduskohtul anda põhiasja sisulise arutamise tulemusel. Ringkonnakohus rõhutab siiski, et kehtiv õigus volitab Vabariigi Valitsust kehtestama uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks põhiõigusi oluliselt riivavaid meetmeid ja piiranguid vaid üksikjuhtumil (st haldusaktiga). See annab võimaluse rakendada uudse ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks vajalikke meetmeid väga operatiivselt ja kohandada neid vastavalt konkreetsel ajahetkel teadaolevatele andmetele. Üksikjuhtumi reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab, et juhtum on piiritletud, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt. Seetõttu ei saa Vabariigi Valitsuse korraldusega kehtestatud meetmed jääda kehtima määramata ajaks või väga kauaks. Kui piirangud kujunevad püsivateks, peab PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt nende üle otsustama seadusandja (nt Riigikohtu 18.05.2021 otsus nr 3-19-549, p 18). Olukorras, kus COVID-19 pandeemia on kestnud juba enam kui poolteist aastat ja selle lõppu ei ole võimalik prognoosida, vaid pigem peaks olema selge, et koroonaviirus ei kao kuhugi ja sellega peab ühiskond õppima koos elama, on ringkonnakohtu hinnangul jõudnud kätte viimane aeg, et rakendatavate piirangute üle otsustaks seadusandja detailsemalt kui seni ja seda juba lähiajal (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241 p 23). Vastustajal tuleb tõsiselt arvestada võimalusega, et kui üldkorraldusega ettenähtud piirangud kehtivad veel pikka aega ja nende lõppemine ei ole ettenähtav, siis ei ole välistatud, et kohus võib vaidlustatud piirangute kehtivuse esialgse õiguskaitse korras peatada.
10.Ringkonnakohus selgitab, millistele tingimustele peavad vastama teadusandmed, et nendele saaks tugineda haldusorgan tervisekriisi ajal nakkuse leviku tõkestamise meetmete võtmisel ja halduskohus nende prognoosotsuste kontrollimisel. Eeskätt on nendeks süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportid ning riigiülesed uuringud, nt Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) raportid (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2241, p 27). Riigikohus rõhutas oma määruses ka seda, et teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Teadusandmeid koroonaviiruse teemal tuleb pidevalt juurde. Seetõttu nõuab küsimus pidevaid uuringuid ja seiret, kuid täienevad andmed ei muuda prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-18-1891/46, p 19). Valitsuse juures tegutsev teadusnõukoda on seisukohal, et antikehi omavatele inimestele COVID-19 tõendi väljastamine ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus rõhutab, et teadusnõukoda või muu sellesarnane asjatundjate kogu on lisaks Eesti-spetsiifiliste teadmiste koondamisele äärmiselt oluline ja vajalik muu hulgas selleks, et kriitiliselt analüüsida värskemas erialakirjanduses avaldatud seisukohti või uuringute tulemusi ning anda ka sellest lähtuvalt soovitusi, kuid see ei tähenda, et vastustaja ei võiks neist soovitustest kõrvale kalduda näiteks juhul, kui mõne samalaadset rolli täitva asutuse (nt ECDC) järeldused on teistsugused. Kindlasti tuleks aga hoiduda üksikute uuringute ja teadusartiklite põhjal väga kaugeleulatuvate järelduste tegemisest (sh kohtumenetluses), sest avaldatud uurimistöödes tehtud järelduste üle kontrollimine ja konstruktiivne kriitika on osa tavapärasest teaduslikust diskussioonist, milles 7(11)
3-21-2473 kohus ei ole üldjuhul kompetentne osalema. Kohtu roll on hinnata, kas vastustaja on tähtsust omavates meditsiiniteaduslikes küsimustes lähtunud üldiselt tunnustatud teadmistest ning on jäänud selle teabe alusel Eestis meetmeid rakendades oma kaalutlusõiguse piiridesse. Kuna tegemist on globaalse pandeemiaga ja COVID-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle kogu maailma, siis on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO). Kogu ühiskonda mõjutavate tervishoiupoliitiliste otsuste tegemisel ja nende üle kohtuliku kontrolli teostamisel pole üldjuhul õige tugineda mõne üksikteadlase väljaütlemistele meedias.
11.Halduskohtu määruse põhjendustest saab järeldada, et kohtu arvates on piisavalt tõendatud antikehi omavate isikute immuunsus ja nakkusohutus, kelle haigestumine on SARS-CoV-2 RTPCR testiga tuvastamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole halduskohus sellise järelduse tegemisel järginud kohtumenetluse norme. Nende isikute puhul ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada haigestumise aega. Et uus koroonaviirus hakkas levima 2019. a lõpust ja 2020. a algusest alates ja sageli kulgeb haigus asümptomaatiliselt, on teoreetiliselt võimalik, et isik haigestus mistahes ajal sellel perioodil. Riigikohus on 25.11.2021 määruses asjas nr 3-21-2241, p 27 selgitanud, et kohane on tugineda uuringutele, mis käsitlevad kaebajaga sarnaseid rühmi. Seetõttu on siinses asjas ebaõige tugineda teadusuuringutele, mis käsitlevad läbipõdenuid, kelle haigestumine on kinnitatud PCR-testiga. Nende puhul on võimalik tuvastada haigestumise aeg.
12.Halduskohtu määruse põhjendustest on võimalik aru saada selliselt, et kohtu arvates omandab haiguse läbipõdenu immuunsuse pikaks ajaks ja läbipõdemise aeg polegi seetõttu praegusel juhul oluline. Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita halduskohtu käsitletud tõendid piisavalt halduskohtu järeldusi. Senini puudub üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu (nt EL-i Terviseohutuse Komitee (HSC) 18.10.2021 vastus ja selles viidatud ECDC 10.05.2021 tehniline raport ; IL 11.10.2021 seisukoht; PS 04.10.2021 seisukoht). ECDC 24.11.2021 riskihinnangus (lk 18) rõhutatakse siiski, et ehkki praktikas on läbipõdenute uuesti nakatumise tõenäosus vähemasti lühiajaliselt madal, varieerub nn loomulik immuunsus suurel määral ja seetõttu soovitatakse riikidel vaktsineerida ka COVID-19 haigusest tervenenud inimesi. Samal seisukohal ollakse USA haiguste tõrje ja kontrolli keskuse CDC viimases suuremas asjaomases analüüsis.1 Kahtluseta võib nüüdseks väita, et massiline läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks, kuna sellega kaasnevad surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured kulud tervishoiule ning arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on tipus. Oluline on ka see, et ehkki läbipõdemisega omandatud immuunsus võib teatud perioodil (võib olla et sama kaua kui vaktsineeritutel või isegi kauem) ära hoida uuesti rasket haigestumist, pole seni korralikke teadusandmeid, mil määral nakatavad PCR-testiga kinnitamata läbipõdenud uuesti haigestumisel, isegi kui see on kergemal moel, teisi inimesi. Neil kaalutlustel näib ratsionaalne Eesti riigi ametlik tervishoiupoliitiline seisukoht, et eelistada tuleb inimeste vaktsineerimist, mitte õhutada nn loomulikule immuunsusele lootma jäämist. Selle seisukoha õigsust tuleb kohtul põhiasja lahendamisel küll kontrollida, kuid arvestada tuleb riigi avarat kaalutlusõigust selles küsimuses ja sellest tulenevalt kohtuliku kontrolliruumi teataval määral ahenemist. Kaebusele lisatud AA 21.10.2021 seisukoht, et referentspiirist kõrgem antikehade kontsentratsioon kinnitab haiguskaitse olemasolu, ei võimalda teha mingeid järeldusi selle
3-21-2473 kohta, kui pikka aega võiks selline kaitse kesta, ning on vastuolus teadlaskonnas seni enam tunnustatud seisukohtadega. 10.11.2021 artiklis2 on 9 Eesti meditsiinieksperti seadnud tõsise kahtluse alla AA seisukohtade adekvaatsuse laiemalt. Seetõttu peaks ka kohus neisse nii esialgse õiguskaitse menetluses kui ka põhiasja lahendamisel suhtuma äärmise ettevaatlikkuse ja kriitikaga.
13.Halduskohtu määruses viidatud üksikuuringud pole ilmselgelt piisavad selleks, et eelnevaid süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportites toodud järeldusi ümber lükata. Teaduskirjandusest viitas kohus esiteks ajakirjades Science ja Nature ilmunud artiklitele, mille autorid jõudsid järeldusele, et „COVID-19 haiguse läbipõdemisel tekkiv immuunsus kestab tõenäoliselt mitu aastat, võimalik et ka aastaid“. Samas on halduskohus nende uuringute kohta märkinud, et tulenevalt eeltsiteeritud järeldusest „on põhjendatud küsimus 180 päeva tingimuse teadusliku aluse kohta“. Ringkonnakohus märgib, et isiku puhul, kelle haigestumise aeg pole teada, ei ole asjakohane arutleda selle üle, kas immuunsus kestab vaid 180 päeva või aasta aega. Seega pole üheselt aru saada, mida täpsemalt on halduskohus soovinud tuvastatuks lugeda. Teiseks viitas halduskohus TÜ molekulaarimmmunoloogia teadur UH seisukohale, et pärast läbipõdemist saavutatud immuunsus võib kesta rohkem kui 6 kuud. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus läbipõdemise aeg pole tuvastatud, pole ka viimatinimetatud arvamusel siinse asja lahendamisel tõendamisväärtust. Halduskohus tugines sellele, et vastuseks halduskohtu järelepärimisele saadetud Terviseameti andmete kohaselt läbipõdenud nakatuvad uuesti ja satuvad haiglaravile harva. Siinkohal tuleb märkida, et nende andmete analüüs vajab teaduslikku uurimistööd, milleks kohtunikel puudub erialane pädevus. Terviseameti andmete alusel võib küll teha primitiivse ja teadlikku kontrolli vajava järelduse, et uuesti haigestumise korral inimene ei põe üldjuhul enam raskelt. Samas jääb selgusetuks, mil moel kirjeldavad Terviseameti andmed nende inimeste, kelle läbipõdemine ei ole PCR-testiga tuvastatud, aga kellel on mingil määral antikehi, nakkusohtlikkust nende uuel haigestumisel. Et teha sedavõrd üldistavaid järeldusi antikehasid omavate läbipõdenute nakkusohutuse kindlakstegemiseks nagu halduskohus, peab teaduslik analüüs vastama kõrgetele teaduslikele standarditele, sh olema allutatud tavapärasele laiemale teaduskogukonna kontrollile. Kohus peaks hoiduma omaalgatuslike ebaselge metodoloogiaga uuringute tegemisest, sest nendel ei ole tõsiseltvõetavat tõenduslikku kvaliteeti.
14.Ringkonnakohus asus 08.11.2021 määruses asjas nr 3-21-2245 seisukohale, et haigestumise järel tekkinud antikehade kontsentratsiooni põhjal ei ole seniste teadusandmete põhjal võimalik piisava kindlusega sedastada, et isik ei ole nakkusohtlik. Esineb kaalukas avalik huvi sellisele inimesele piirangu kehtestamiseks, sest antikehade kontsentratsiooni põhjal ei ole võimalik teha järeldust, kui pikka aega on tema puhul vähetõenäoline raske haigestumine COVID-19 haigusesse. Ringkonnakohus jääb küll seisukoha juurde, et pelgalt antikehade olemasolu alusel ei saa üldjuhul esialgset õiguskaitset anda, kuid lisab, et isiku enda raskelt haigestumise ohust ehk olulisemgi on vajadus arvesse võtta ja tõrjuda temast võimaliku taashaigestumise järgselt lähtuvat ohtu nakatada teisi inimesi.
15.Seoses võrdse kohtlemise argumendiga märgib ringkonnakohus järgmist. Üldisest võrdsuspõhiõigusest (PS § 12 lg 1) tuleneb nõue, et sarnases olukorras olevaid isikuid koheldaks võrdselt. Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus siis, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane
3-21-2473 põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust, tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (nt Riigikohtu 20.10.2020 otsus nr 5-20-3, p-d 93–94). Eespool on selgitatud, et vaktsineerimise tagajärjel tekkinud immuunsus on aktsepteeritavate teadusandmete kohaselt kindlaks tehtud. Uuemad teadusandmed viitavad siiski sellele, et vaktsineerimiskuuri läbimise järel saavutatud immuunsus kestab esialgu prognoositust lühemat aega. Seetõttu ongi vaktsineeritutele hakatud võimaldama nn tõhustusdoosi pärast vaktsineerimisest kuue kuu möödumist. Puudub teaduslik alus hinnata vaktsineerimata läbipõdenutel tekkinud nn loomulik immuunsus vaktsineerimisega omandatust oluliselt tugevamaks ja pikaajalisemaks. Kui vaktsineerimisega omandatud immuunsus kestab tegelikkuses vähem kui esialgu prognoositud, tuleks Vabariigi Valitsusel asjakohaste teadusandmete täpsustumise korral hinnata hoopis seda, kas lühendada tuleks ka vaktsineeritute COVID-tõendi kehtivusaega. Euroopa Komisjon ongi näiteks teinud 25.11.2021 ettepaneku näha vaktsineerimistõendi kehtivuseks ette 9 kuud (vt põhjendus 24 ja p 12 alap a), kuid pole samas pidanud vajalikuks pikendada läbipõdemistõendi 180-päevast kehtivust (vt põhjendus 30 ja p 12 alap c). Võrdse kohtlemise argumendiga ei saa ka PCR-testi positiivse tulemuseta läbipõdenu nõuda sisuliselt enda nakkusohutuks tunnistamist, vaid sellise hinnangu aluseks peaksid olema veenvad teaduslikud andmed, mis kinnitavad, et läbipõdenu immuunsus kestab mitmeid aastaid, arvestades, et läbipõdemine võis toimuda ka epideemia alguses. Analoogselt ei saa isik võrdse kohtlemise argumendile toetudes nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist (nt Riigikohtu 29.05.2006 otsus nr 3-3-1-23-06, p 12; 06.12.2004 otsus nr 3-3-153-04, p 13).
16.Kaebaja on omistanud vastuses määruskaebusele ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2021 määruses nr 3-21-2030 (p 13), 08.11.2021 määruses nr 3-21-2163 (p 9) ja 09.11.2021 määruses nr 3-21-2245 (p 17) viidatud nn ettevaatuspõhimõttele. Ringkonnakohus ei ole loonud sellega uut õigust ega laiendanud keskkonnaõigusele eriomast põhimõtet praegusega sarnastele vaidlustele, vaid väljendas üksnes seisukohta, et olukorras, kus ühiskonnas levib kiiresti ja ulatuslikult suure nakatuvusega haigus, mille kulg võib olla raske või eluohtlik ning millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib ületada haiglate ravivõimekust, ei saa vastustaja jääda ära ootama äärmiselt kaalukate avalike huvide rasket kahjustamist, vaid tal tuleb tegutseda proaktiivselt ja rakendada ennetavaid meetmeid. Halduskohus peab samuti arvestama esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi ja kui kaalukausil on ühelt poolt üksikisiku põhiõiguste piirangud ning teiselt poolt muude ühiskonnaliikmete elu ja tervis ning tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine, peab kohus veenduma, et kaebaja õiguste esialgseks kaitseks kohaldatud abinõud ei kahjustaks ülemääraselt avalikke huve. Ettevaatuspõhimõte on kohane esialgse õiguskaitse menetluses huvide kaalumise käigus tehtavas riskianalüüsis, kus hinnatakse ühelt poolt esialgse õiguskaitse potentsiaalselt eksliku kohaldamisega tekitatavaid tagajärgi vastassuunalistele huvidele ja samu tagajärgi siis, kui esialgset õiguskaitset ekslikult ei kohaldata. Üks inimene saab oma õigusi ja vabadusi kasutada niivõrd, kuivõrd see ei ohusta teise inimese õigusi ja vabadusi (PS § 19 lg 2). Põhjendamatu on halduskohtu lähenemine, et kuna esialgne õiguskaitse laieneb üksnes kaebajale, puudub sellele vastanduv kaalukas avalik huvi. Ringkonnakohus rõhutab, et avalik huvi ei võrdu üksikisikute erahuvide summaga, vaid tegemist on üldise huviga tagada kõigi ja igaühe õiguste kaitse ning riigi toimimine ja avalike teenuste kättesaadavus. Avalikku huvi kahjustaks oluliselt juba see, kui kaebaja saab ebapiisavate teadusandmete alusel COVID-tõendi ja võimaliku taashaigestumise korral nakatab seejärel kasvõi ühte inimest, kes võib põdeda haigust raskelt.
10(11)
3-21-2473 Kahtlust ei ole selles, et vaidlustatud korraldus riivab kaebaja põhiõigusi, kuid vaidlusaluse meetmega ka kaitstakse teiste ühiskonnaliikmete vähemalt sama olulisi kui mitte olulisemaid põhiõigusi (nt PS § 28 lg-s 1 sätestatud õigust tervise kaitsele) ja äärmiselt olulisi avalikke huve vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine. Kui väga suure hulga inimeste plaaniline haiglaravi lükkub edasi või ei ole tekkinud tervisemurega võimalik saada vajalikku ravi, kujutaks see endast nende inimeste põhiõiguste ulatuslikku ja väga intensiivset riivet ning võib-olla ka rikkumist. Sellise olukorra ärahoidmiseks võib tekkida omakorda vajadus asendada Eestis seni kehtinud ja enamiku EL-i liikmesriikidega võrreldes küllaltki leebed piirangud märksa rangematega (nt asutuste ja ettevõtete sulgemine, üleüldised liikumispiirangud, piiride sulgemine ja reisipiirangud, kohustuslik vaktsineerimine). Vajaliku haiglaravita jäävate inimeste tervisepõhiõiguse riive oleks kaugelt tõsisem, võrreldes kaebaja liikumis- ja eneseteostuse vabaduse ning majanduslike huvidega seotud õiguste lühiajalise riivega. Riik on kaebajale teinud tasuta kättesaadavaks võimaluse vaktsineerimise teel vabaneda vaidlusalustest piirangutest. Kaebaja ei väida, et vaktsineerimine oleks tema puhul meditsiinilistel põhjustel välistatud. Ringkonnakohus märgib, et meditsiinilist vastunäidustust vaktsineerimisele saab üksikjuhtumil kõige adekvaatsemalt hinnata kaebaja arst. Vaidlustatud korralduse p 14 ap-st 3 tuleneb, et kui vaktsineerimine ei ole arsti otsusel võimalik inimese tervislikku seisundit arvestades, saab ta osaleda soovitud tegevustes COVID-19 tõendi asemel arsti väljastatava tõendi alusel. Arst saab erialateadmisi ja patsiendi haiguslugu arvestades hinnata, kui tõenäoline oli kaebaja haigestumine 2021. a septembris ning kas sellest möödunud aeg on piisav, et pidada vaktsineerimist meditsiiniliselt ohutuks.
17.Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei eelda seda, et kaebusel peaksid tingimata olema väga head eduväljavaated, vaid esialgse õiguskaitse kohaldamise saaks iseseisvalt välistada üksnes kaebusel igasuguste usutavate eduväljavaadete puudumine (nt Riigikohtu 14.12.2004 määrus nr 3-3-1-85-04, p 16; 22.11.2004 määrus nr 3-3-1-76-04, p 8). Kui aga esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise vastu räägib ülekaalukas avalik huvi, saab esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine olla põhjendatud üksnes tingimusel, et kaebusel on head eduväljavaated. Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud ka olukorras, kus kaebaja saavutaks sellega sisuliselt oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne asja sisulist lahendamist, kuid sellisel juhul peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine tekitada avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19). Kaebaja saavutaks esialgse õiguskaitsega oma eesmärgi juba kohtumenetluse ajal, kuid selleks pole ringkonnakohtu hinnangul ülekaalukat vajadust. Avalik huvi esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmiseks on ülekaalukam kaebaja huvist. Kaebuse eduväljavaated pole samuti ülekaalukad. Kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust vähendab asjaolu, et ta saab ennast vaktsineerida või taotleda meditsiinilise vastunäidustuse korral asjaomast arstitõendit, mis on võrdsustatud COVID-tõendiga. Kuna kaebuse eduväljavaated on väikesed, kaebaja esialgse õiguskaitse vajadus pole eriti intensiivne ja avaliku huvi kahjustamise oht (teiste inimeste elu ja tervis) on märkimisväärne, ei võimalda HKMS § 249 lg 3 esimene lause kokkuvõttes kohtul esialgset õiguskaitset kohaldada ja vaidlustatud üldkorralduse kehtivust peatada. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.