Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 6. mai 2021, Tartu 3-18-2249 JSK Ida OÜ kaebus Keskkonnainspektsiooni 2. novembri 2018. a ettekirjutuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks Tartu Halduskohtu 30. jaanuari 2020. a otsus JSK Ida OÜ apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant JSK Ida OÜ, esindaja vandeadvokaat Martin Kruus Vastustaja Keskkonnainspektsioon, esindaja Rutt Grünberg
RESOLUTSIOON
1.Jätta JSK Ida OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. jaanuari 2020. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Jätta JSK Ida OÜ poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 7. juuni 2021. a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnainspektsioon koostas 2. novembril 2018. a suulise korralduse protokolli milles tegi kaebajale ettekirjutuse lõpetada jäätmeloata (praeguse nimega keskkonnaluba) jäätmete taaskasutamine Päikese tn 11 kinnistul Kohtla-Järve linnas. Koos ettekirjutusega tegi Keskkonnainspektsioon kaebajale ka hoiatuse, selgitades, et juhul, kui kaebaja ei lõpeta jäätmeloata tegevust, rakendatakse tema suhtes sunniraha 3000 eurot.
2.Kaebaja esitas 3. detsembril 2018. a Tartu Halduskohtule tühistamiskaebuse, milles tugines sellele, et kinnisasjal ei toimunud jäätmete taaskasutamist. Angaaris ja angaari kõrval asuval asfaltplatsil paiknenud kokku pressitud plastmaterjali saatmise Poolast kaebajale korraldas spetsiaalselt liini seadistamisprotsessi tarbeks liini müüja. Tegemist on toormaterjaliga, mis on toodetud spetsiaalselt vastava tootmisliini seadistamiseks läbiviidavate toimingute tarbeks liini tootja Poola tehases. Saadetud materjali tootmiseks on kasutatud algset plastgraanulit, seega ei ole jäätmeseaduse (JäätS) mõttes tegemist ei jäätmetega ega isegi jäätmete taaskasutamisel tekkinud tootega, vaid algupärase tootega.
3.Kaebajale väljastati 4. jaanuaril 2019. a. jäätmeluba jäätmete taaskasutamiseks aadressil Kohtla-Järve linn, Päikese tn 11.
4.20. septembri 2019. a vastuses kohtunõudele selgitas kaebaja, et talle tekkis õigusvastase haldusakti andmisel märkimisväärne kahju, sest Ukrainast tootmisliini seadistama saabunud spetsialistidel ei olnud võimalik kokkulepitud seadistustöid ja kaebaja töötajatele vajaliku koolitust teostada. Sellega seonduv teenustasu, samuti spetsialistide reisi- ja majutuskulud on käsitletavad kaebaja otsese kahjuna. Lisaks eelnevale oli kaebaja kohustatud kahe kuu kestel hoidma liini tühjalt töös selleks, et vältida liini külmumist ja hävinemist. Vastava asjaoluga kaasnes kaebajale samuti kulu. Kaebaja tootmistegevus lükkus õigusvastase ettekirjutuse tõttu kahe kuu võrra edasi, sest kaebaja sai liini seadistamisega alustada alles jaanuari alguses pärast jäätmeloa väljastamist. Vahepealse perioodi kestel oli kaebaja sunnitud maksma juba palgatud töötajatele töötasu, kuigi mingisuguseid tööülesandeid ei olnud töötajatel võimalik sellel perioodil täita.
5.Tartu Halduskohus lubas 18. detsembri 2019. a määrusega (resolutsiooni p 1) kaebajal minna vaidlustatud ettekirjutuse tühistamisnõudelt üle õigusvastasuse kindlakstegemise nõudele.
6.Tartu Halduskohus jättis 30. jaanuari 2020. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgnevad.
6.1.Jäätmete taaskasutamisena tuleb mõista ka tegevust, kus kaebaja käitab plastjäätmetest helveste või graanulite valmistamiseks mõeldud tootmisliini, kasutades seejuures materjali, mis omadustelt imiteerib plastjäätmeid.
6.2.Määrav ei ole see, et materjal, mida kaebaja kasutas, ei ole ära visatud. Jäätmeloa nõude kehtestamise eesmärgiks on keskkonna ja inimeste tervise kaitse. Jäätmeloa menetluses teeb vastustaja kindlaks, et kavandatav tegevus ei ohusta keskkonda või inimeste tervist. Ohud võivad tuleneda liini kasutusomadustest, tehnoloogiast, toormaterjali omadustest ja rakendatavatest ohutusmeetmetest. Ükski nendest teguritest ei ole mõjutatav sellest, kas liini käitamisel kasutatav materjal saadi jäätmete kogumise või samade omadustega materjali spetsiaalse valmistamise tulemusena.
6.3.Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 6 lg 1 ja 2 kohaselt mõistetakse käitise ja käitamise all nii tootmistegevust kui ka sellega võrdsustatud tegevust. Seega, isegi kui tegemist ei olnud tootmisega, saab selle tegevuse tootmisega võrdsustada.
6.4.Olenemata sellest, kas 1. novembril 2018. a töödeldi liinil jäätmeid või neid imiteerivat materjali, oli selleks tegevuseks JäätS (nüüd ja edaspidi kuni 31. detsembrini 2018. a kehtinud redaktsioon) § 73 lg 2 p 2 alusel vaja jäätmeluba. Kaebajale ei saanud olla arusaamatu, et kui ta käitab testimise või seadistamise eesmärgil jäätmete töötlemiseks mõeldud liini ja kasutab selleks jäätmeid imiteerivat materjali, siis kaasnevad sellega samasugused keskkonnariskid või -ohud nagu jäätmete töötlemisel. Kaebajale pidi olema arusaadav, et loakohustuse kehtestamine tema tegevuse suhtes on mõeldud eelnimetatud riskide maandamiseks ja luba talle veel
väljastatud ei ole. Loata tegutsemisel ei saa kaebaja öelda, et ta on teinud kõik võimaliku keskkonnaohu vältimiseks ja keskkonnariski vähendamiseks.
6.5.Kaebaja omandas EPS (expanded polystyrene) ehk vahtpolüstüreenplokid. Tegemist on väga levinud materjaliga, mida kasutatakse soojusisolatsiooni plaatidena või graanulitena mööbli täitematerjaliks, pakendamiseks jne. Kohus kahtleb, kas tehases originaalgraanulitest toodetud materjal saab välimuselt sedavõrd sarnaneda pressitud jäätmetega, et kontrolli teostanud inspektorid erinevusest aru ei saanud. Samuti äratab kahtlust see, et materjali pakendid ei olnud märgistatud, kuid tehases valmistatud originaaltoode peaks seda olema. Objekti kontrollimise protokollis toodud kaebaja töötajate seletuste järgi toodi töödeldav materjal sama ettevõtte Tallinna tootmisest, kaebaja väidetud materjal pidi aga saabuma rahvusvahelist vedu teostava sõidukiga ühtse saadetisena otse kaebaja tegevuskohta KohtlaJärvel Päikese 11. Need asjaolud toetavad vastustaja väidet, et liinil kasutati jäätmeid.
6.6.Vastustaja kohaldas kaebajale korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg 1 sätestatud riikliku järelevalve meedet. Tegemist on menetlusega, mis on oma olemuselt kiireloomulisem kui tavaline haldusmenetlus. Vastustaja võttis kohapeal telefoni teel ühendust kaebaja juhatuse liikmega, kes andis selgitusi toimuva kohta. Seega on kaebaja ära kuulatud ja halduskohtu hinnangul oli see vaadeldavas menetluses piisav. Kaebajal oli pärast vaidlustatud ettekirjutuse tegemist võimalus esitada vastustajale täiendavad selgitused ja tõendid, mida kaebaja ka kasutas. Vaidlustatud ettekirjutus oli õiguspärane. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
7.Kaebaja vaidlustab apellatsioonkaebusega halduskohtu otsuse täies ulatuses ja taotleb ringkonnakohtu poolt uue otsuse tegemist, millega tuvastada Keskkonnainspektsiooni
2.novembri 2018. a korralduse õigusvastasus. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
7.1.Kaebajale jääb arusaamatuks halduskohtu seisukoht seonduvalt jäätmeloa andmisest keeldumisega, sest vaidluse esemeks ei ole jäätmeloa andmisega seonduv, vaid kaebaja tegevuse põhjendamatu keelamine. Halduskohus käsitles küsimust seoses keskkonnaohuga, kuid vastustaja ei ole esitanud kohtule andmeid selle kohta, et kaebaja tegevus tootmisliini seadistamisel oleks kujutanud endast mingisugust ohtu keskkonnale.
7.2.Ekslik on ka kohtu seisukoht, mille kohaselt kaasnevad nii jäätmete kui jäätmeid imiteerivate materjalide ümbertöötlemisega alati keskkonda ohustavad mõjutused ja riskid. Kuivõrd jäätmete puhul võivad keskkonda mõjutavad tegurid esineda sagedamini kui originaaltoorme korral, näeb JäätS ette, et jäätmete taaskasutamiseks on alati vaja hankida jäätmeluba. Vastav regulatsioon juhindub ettevaatusprintsiibist, millele on KeÜS põhjal viidanud ka kohus. Sellest ei saa aga järeldada, et igasugune jäätmete ümbertöötlemine on tingimata ja alati keskkonnale ohtlik.
7.3.Liini seadistamine ei ole samastatav tootmistegevusega. Kaebuse esitajale on siin mõistetav kohtu seisukoht, et vastustaja võis kahtluste tekkimise korral võimaliku keskkonnariski vältimiseks peatada ka liini seadistamistööd, kuid puudus igasugune mõistlik põhjus sellise tegevuse keelamiseks teadmata ajaks kuni jäätmeloa väljastamiseni. Vaidlustatav haldusakt rikub ebaproportsionaalselt kaebaja õigusi, samas ei ole vastustaja vaevunud astuma mingisuguseid samme, et tuvastada, kas kaebaja tegevusega üldse kaasneb keskkonnale mingisugune oht ning kas sellise ohu vältimine on proportsionaalne võrreldes kaebaja huvidega viia läbi vajalikud ettevalmistavad tegevused, mis võimaldavad tootmisliini käivitada jäätmeloa väljastamisel koheselt.
7.4.Põhjendatud ja õige ei saa olla halduskohtu seisukoht, mille kohaselt on JäätS alusel keelatud igasuguse toorme töötlemine, mis oma omadustelt on sarnane jäätmetele. Sisuliselt on jäätmete näol alati tegemist toorme või toodetega, mis on jäätmeteks muutunud alles nende
äraviskamisel. Kohtu seisukoht tähendaks seega, et igasuguse toorme töötlemisel on nõutav jäätmeluba, kuna see on oma omadustelt alati sarnane samaliigiliste jäätmetega. Selline seisukoht ei saa olla õige ning põhjendatud. Jäätmeluba saab olla nõutav siiski rangelt üksnes sellise toorme töötlemiseks, mis vastab JäätS §-2 sätestatud jäätme tunnustele. Vastasel juhul oleks jäätmetele sarnase toormena käsitletav ükskõik missugune tootmises kasutatav materjal.
7.5.Kohus tugines üksnes vastustaja töötajate poolt koostatud paikvaatluse protokollis kajastatud väidetele. Kohapeal kogutud ütlusi mingil põhjusel ei protokollitud, mistõttu on protokollis kajastatud üksnes vastustaja paljasõnalise seletusega. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja juhatuse liige esitas haldusmenetluse raames koheselt vastustajale täpsemad selgitused ja asjaga seonduvad tõendid, kuid vastustaja on need jätnud täielikult tähelepanuta ning on lähtunud üksnes enda töötajate poolt kohapeal vaatluse käigus tekkinud pealiskaudsest muljest. Kohus on põhjendamatult eelistanud vastustaja poolt ühepoolselt protokollis kajastatut asjas kogutud muudele tõenditele, mis kinnitavad, et kaebaja ei tegelenud jäätmete töötlemisega. Sellega on kohus rikkunud menetlusõigusnorme viisil, mis on kaasa toonud eksliku lõppotsuse.
8.Vastuses apellatsioonkaebusele ei nõustu Keskkonnainspektsioon apellatsioonkaebusega ja vaidleb sellele vastu. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, kaebuses esitatud väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastustaja seisukohad on järgmised.
8.1.Kuivõrd liini katsetamise nime all 1. novembril 2018. a toimunud tootmistegevus proovipartii valmistamiseks on samuti tootmine JäätS tähenduses, on kohus õigesti asunud seisukohale, et keskkonnaoht võib tuleneda ka liini kasutusomadustest, tehnoloogiast, toormaterjali omadustest ja rakendatavatest ohutusmeetmetest. Jäätmeloa andmise menetluses tuleb kindlaks teha, et kavandatav tegevus ei ohusta keskkonda või inimeste tervist.
02.novembril 2018. a suulise korralduse protokolliga apellandile ettekirjutuse tegemine eesmärgiga, et kaebaja lõpetaks jäätmeloata jäätmete taaskasutamise Kohtla-Järve linnas Päikese tn 11 kinnistul, on proportsionaalne nii abinõu sobivuse, vajalikkuse, kui ka mõõdukuse tähenduses.
8.2.Kohtumaterjalides on piisavalt tõendeid selle kohta, et 1. novembril 2018. a oli tegemist kaebaja poolt märgistamata jäätmete taaskasutamise, mitte jäätmeid imiteeriva muu erilise materjali kasutamisega. Vastustaja nõustub kohtu kokkuvõtliku seisukohaga, et olenemata sellest, kas 1. novembril 2018. a töödeldi liinil jäätmeid või neid imiteerivat materjali, oli selleks tegevuseks JäätS § 73 lg p 2 alusel vaja jäätmeluba. See aga apellandil puudus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
10.Asjas ei ole vaidlust selles, et 1. novembril 2018. a Keskkonnainspektsiooni poolt teostatud objekti (Päikese tn 11, Kohtla-Järve linn) kontrollimisel tuvastati, et angaaris paiknes kaebajale kuuluv töötav tootmisliin, millega toodeti plastikhelbeid. Materjal, millest helbeid toodeti, oli märgistamata ning paiknes nii angaaris kui ka angaari põhjaküljel asfaltplatsil. Töödeldud helbed pakendati liini lõpus olevatesse märgistatud big-bag ́idesse. Töötlemisliini avatud olekus oli vaadeldav ainult veega täitunud vann, milles liikusid mitme niidiribana plastikniidid. Veevannist eraldus auru. Toodanguga täitunud kotte oli angaaris 22. Töötlemises tekkinud jäätmed eraldusid angaari põrandal olnud kottidesse.
11.Keskkonnainspektsiooni 2. novembri 2018. a suulise korralduse protokolli (tl 5) kohaselt oli helveste näol tegemist töödeldud jäätmetega, mis oli saadud pressitud ja taaskasutamata plastjäätmetest. Kaebuse (tl 3) kohaselt oli angaaris ja selle kõrval asuval platsil paiknenud kokku pressitud plastmaterjal toormaterjal, mis on toodetud spetsiaalselt vastava tootmisliini
seadistamiseks liini tootja Poola tehases ning selle tootmiseks on kasutatud algset plastgraanulit, seega ei ole tegemist ei jäätmetega ega isegi jäätmete taaskasutamisel tekkinud tootega vaid algupärase tootega. Visuaalse vaatluse käigus ei ole ühelgi juhul võimalik tuvastada, kas liini seadistamisel kasutatava toorme näol on tegemist jäätmetega või originaalse toormega.
12.Seega vaidlevad pooled sisuliselt ettekirjutuse aluseks olevate faktiliste asjaolude üle. Vaidlus on selle üle, kas 1. novembril 2018. a töödeldi kaebaja poolt plastjäätmeid, mis on loakohustuslik tegevus (JäätS § 73 lg 2 p 2, § 15 lg 1) või oli tegemist spetsiaalse toormega (EPS plokkidega), mida kaebaja kasutas liini seadistamisel ja selline tegevus ei vaja kaebaja hinnangul jäätmeluba ning ettekirjutus tegevuse keelamiseks oleks sellisel juhul põhjendamatu ning õigusvastane.
13.Riigikohus on 21. detsembri 2016. a otsuse nr 3-1-1-94-16 p-s 9 selgitanud, et jäätmeseaduse seletuskirjadest nähtuvalt on seaduse väljatöötamisel ja muutmisel suures osas lähtutud Euroopa Liidu jäätmealasest raamdirektiivist. Selles seaduses sätestatud jäätmete legaaldefinitsioon vastabki sisuliselt üks ühele Euroopa Parlamendi ja nõukogu
19.novembri 2008. a direktiivi nr 2008/98/EÜ artikli 3 lõikes 1 toodud jäätmete mõistele. Sarnasel kujul on jäätmeid defineeritud ka varasemates Euroopa Liidu jäätmedirektiivides, mida osutatud direktiiv asendab. Jäätmete mõiste päritolu silmas pidades tuleb ka selle mõiste sisustamisel riigisiseselt arvestada Euroopa Kohtu praktikat. Ka JäätS § 2 lg-s 2 sisalduva äraviskamise mõiste sõnastamisel on lähtutud Euroopa Kohtu praktikast. JäätS § 2 lg 1 kohaselt on jäätmed mis tahes vallasasi või kinnistatud laev, mille valdaja on ära visanud, kavatseb seda teha või on kohustatud seda tegema. JäätS § 2 lg 2 täpsustab, et äraviskamine tähendab vallasasja kasutuselt kõrvaldamist, loobumist selle kasutusele võtmisest või kasutuseta hoidmist, kui selle kasutusele võtmine ei ole tehniliselt võimalik, majanduslikest või keskkonnakaitselistest asjaoludest tulenevalt mõistlik. JäätS § 15 lg 1 kohaselt hõlmab jäätmete taaskasutus kõiki toiminguid, mille tulemuseks on jäätmete kasutamine teiste materjalide asemel, või jäätmete ettevalmistamist selleks. Euroopa Kohus on (7. märtsi 2013. a otsuses kohtuasjas nr C-358/11 Lapin luonnonsuojelupiiri p-s 59) selgitanud, et taaskasutamistoiming peab tagama aine või eseme kasutuskõlblikkuse, seadmata ohtu inimeste tervist ja kahjustamata keskkonda. JäätS § 73 lg 2 p 2 kohaselt on jäätmete taaskasutamiseks vaja jäätmeluba.
14.Halduskohus jättis kaebuse põhjendatult rahuldamata, kuid muutmist vajavad halduskohtu otsuse põhjendused. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et jäätmete taaskasutamisena tuleb mõista alati ka seda, kui tootmisliini käitamisel kasutatakse materjali, mis imiteerib jäätmeid. Seadmete katsetamisel võidakse jäätmete imiteerimiseks kasutada ka materjali, mis omadustelt sarnaneb küll jäätmetega, kuid omab ka muud kasutusotstarvet ning ei ole seetõttu olemuslikult jäätmetena määratletav. Näiteks ei näe ringkonnakohus põhjust välistada, et plastmassi purustamiseks mõeldud masina töötamist võidakse kontrollida ka puidust või papist esemetega (nt lauad, pappkastid vms). Need esemed võivad seadmes puruneda sarnaselt plastjäätmetega, kuid ometi võivad olla need ka iseseisvalt kasutatavad ja seega ei saa sellisel juhul rääkida jäätmete taaskasutamisest. See aga ei muuda käesoleva kohtumenetluse lõpptulemust. Tuvastatud asjaolud viitavad sellele, et tootmisliini testimisel kasutatud materjalid olid plastjäätmed. Esiteks on selle fikseerinud vastustaja ametnikud (vt ülal p 10). Lisaks on objekti kontrollimise protokollis (tl 32) fikseeritud töötajate selgitused, mille kohaselt toodi töödeldav materjal kaebaja Tallinna
tootmisest. Kaebaja esitatud saatelehest (tl 6-7) aga nähtub, et EPS plokid tarniti kaebaja tegevuskohta Kohtla-Järvel. Kaebaja ei ole neid asjaolusid ka apellatsioonkaebuses ümber lükanud. Seega ei kinnita praeguses kohtumenetluses esitatud tõendid 1. novembril 2018. a kaebaja poolt töödeldud materjali päritolu, mistõttu ei ole usaldusväärne kaebaja väide, et ta kasutas liini seadistamiseks selleks spetsiaalselt toodetud materjali.
15.Halduskohus on põhjendatult rõhutanud, et kaebaja esitatud saatelehe (tl 6-7) järgi omandas kaebaja 24 EPS plokki. EPS on lühend sõnadest expanded polystyrene ehk vahtpolüstüreen. Tegemist on väga levinud materjaliga, mida kasutatakse soojusisolatsiooni plaatidena või graanulitena, mööbli täitematerjaliks, pakendamiseks jne. Kaebuse (tl 3) kohaselt ei ole visuaalse vaatluse käigus ühelgi juhul võimalik tuvastada, kas liini seadistamisel kasutatava toorme näol on tegemist jäätmetega või originaalse toormega. Samas on kaebaja materjali päritolu tuvastamiseks esitanud saatele, millega on kaebajale saadetud EPS plokke, seega pidi ka vaidlusalune materjal nägema visuaalselt välja nagu EPS plokid. Ringkonnakohtu hinnangul on oluline välja tuua, et Keskkonnainspektsioon ei tuvastanud kinnistul EPS plokkide ümbertöötlemist, vaid pressitud märgistamata plastiku ümbertöötlemist. Kui objektil oleks ladustatud ja töödeldud EPS plokke, siis oleks see asjaolu ka nii tuvastatud ning protokollitud. Seega ei töödelnud kaebaja temale spetsiaalselt saadetud EPS plokke, vaid kokku pressitud plastikut. Kaebuse kohaselt sisaldasid tootja poolt edastatud toorme pakendid erineva niiskusastmega plastgraanulitest toodetud materjali, mis võimaldab tootmisliini käitamist katsetada erineva kasuteguriga toormega selleks, et saavutada erineva toorme tarbeks vajalikud seadistused (tl 3). Siinkohal jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, kuidas kaebaja seda erinevat niiskusastet üleüldse tuvastada saab, kui väidetav toore on märgistamata ja on ladustatud nii õue kui angaari.
16.Kaebaja väidab, et liini seadistamine ei ole samastatav tootmistegevusega. Ringkonnakohus on arvamusel, et kui seadistamise käigus valmib ka toode (toodanguga täitunud kotte oli angaaris 22), siis saab seda tegevust pidada samaaegselt ka tootmiseks. Kaebaja teistsugune arusaam oma tegevusest ei lükka ümber ringkonnakohtu veendumust, et kaebaja töötles vaidlusalusel kuupäeval kokku pressitud plastikut ja tootis sellest plastikhelbeid.
17.Halduskohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks analüüsinud kaebajale jäätmeloa väljastamata jätmist, seetõttu on ka sellekohane etteheide põhjendamatu. Vaidlusaluse otsuse p-s 5 on kohus üksnes selgitanud jäätmeloa andmisel arvesse võetavaid asjaolusid ja ka seda, millal jäätmeluba ei väljastata.
18.Kaebaja heidab ette menetlusnormide rikkumist haldusakti andmisel. Kaebaja hinnangul ei kuulatud teda enne haldusakti andmist ära ja jäeti arvestamata tema esitatud tõendid, mis kinnitaksid tema tegevuse õiguspärasust ning seeläbi ka ettekirjutuse andmise vajaduse puudumist. Apellatsioonkaebuse kohaselt nähtub asja materjalidest, et kaebaja juhatuse liige esitas haldusmenetluse raames koheselt vastustajale täpsemad selgitused ja asjaga seonduvad tõendid. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Keskkonnainspektsiooni 1. novembril koostatud objekti kontrollimise protokolli kohaselt (tl 32) andsid selgitusi ka kaebaja töötajad, kes kinnitasid, et toore on pärit nende Tallinna tootmisest. Samuti helistati kaebaja juhatuse liikmele, kellel oli võimalus omapoolseid seisukohti anda. Protokollist ei nähtu, et juhatuse liige oleks toorme päritolu osas mingeid selgitusi andnud.
Kuigi kaebaja väidab, et esitas haldusmenetluse raames koheselt vastustajale täpsemad selgitused ja asjaga seonduvad tõendid, ei nähtu seda kohtutoimikust. Kaebaja on küll
10.detsembri 2018. a kaebuse täienduses (tl 14 p) selgitanud, et on vastustaja poole pöördunud ja esitanud vajalikud dokumendid, kuid sellest ei saa järeldada, millal see toimus. Samas nähtub
11.jaanuari 2018. a vastustaja vastusest kaebusele (tl 30), et kaebaja on toorme päritolu asunud tõendama alles kohtumenetluses. Kaebaja ei ole seda vastustaja väidet enda 22. jaanuari 2020. a lõplikes seisukohtades ümber lükanud. Kaebaja esitatud e-kiri (tl 8-9), mis peaks tõendama, et tegemist on originaalse toormega, on kaebajale saadetud alles 29. novembril 2018. a. Seega ei saanud kaebaja enne seda kuupäeva vastavat tõendit vastustajale esitada. Kuivõrd kaebus halduskohtusse on esitatud 3. detsembril 2018. a, siis peab ringkonnakohus õigeks vastutaja väidet, et kaebaja esitas eelnimetatud tõendi alles kohtumenetluses. Kaebaja kohtumenetluses esitatud seisukohtadest ei nähtu, miks kaebaja ei esitanud vajalikke tõendeid varasemalt haldusmenetluses. Ringkonnakohus ei näe põhjust, miks juhatuse liige ei oleks saanud suuliselt või kirjalikult esitada materjali päritolu kohta tõendeid varasemalt haldusmenetluses. Kui kaebaja esitab enda väiteid kinnitavad tõendid alles kohtumenetluses, siis on põhjendamatu ka kaebaja etteheide, et vastustaja ei ole nendega arvestanud. Korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg‐ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha korrarikkumise korral ettekirjutus korrarikkumise kõrvaldamiseks. Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus tuvastatud jäätmete ümbertöötlemise kohta, materjali päritolu nõudmise ning selle esitamata jätmise tõendamiseks on asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). Kuivõrd kaebajale ei olnud kontrolli teostamise hetkel väljastatud jäätmeluba, siis on ringkonnakohtu hinnangul 1. novembril 2018. a faktiliste asjaolude põhjal rikkumise tuvastamine olnud piisav.
19.Apellatsioonkaebuse kohaselt rikub vaidlustatav haldusakt ebaproportsionaalselt kaebaja õigusi. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. JäätS § 73 lg 2 p 2 kohaselt on jäätmete taaskasutamine loakohustuslik tegevus. Kui luba ei ole, on tegemist õigusliku aluseta jäätmete taaskasutamisega, mis sisuliselt tähendab korrarikkumist KorS § 5 lg 1 mõttes. Riiklikku järelevalvet jäätmeseadusest tulenevate nõuete täitmise üle teostavad JäätS § 119 lg 1 kohaselt Keskkonnainspektsioon ja kohaliku omavalitsuse üksus või asutus. Olukorras, kus jäätmeid töödeldakse ilma selleks vastavat luba omamata, on Keskkonnainspektsioonil õigus teha jäätmete töötlemise lõpetamiseks ettekirjutus JäätS § 73 lg 2 p 2 ning KorS § 28 lg 1 alusel korrarikkumise kõrvaldamiseks. Kaebajal ei ole ilma jäätmeloata õigust jäätmete ümbertöötlemiseks, seega ei saa sellise tegevuse lõpetamine ka kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt riivata.
20.Lähtudes ülaltoodud põhjendustest jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu 30. jaanuari 2020. a otsuse resolutsiooni muutmata.
21.Kaebaja on taotlenud enda menetluskulude välja mõistmist vastustajalt. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, mistõttu neid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.