Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Tiina Pappel 03.12.2020, Tartu 3-18-976 X kaebus Viru Vangla 16.10.2017. a käskkirja nr 64/331-1 alusel väärikuse alandamise ja vabaduse võtmisega tekitatud kahju 10 000 euro hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 21.02.2020. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võta haldusasja materjalide juurde Viru Vangla 26.10.2020. a vastusele lisatud 16.10.2017. a õiend 1-l lehel.
2.Tagastada Viru Vanglale 26.10.2020. a vastusele lisatud 06.03.2018. a teatis ja 15.06.2018. a määrus kokku 2-l lehel.
3.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.02.2020. a otsuse resolutsiooni p 1 muutmata.
4.Muuta Tartu Halduskohtu 12.02.2020. a otsuse resolutsiooni p-i 2 sõnastust ning sõnastada see järgmiselt: „Jätta X poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulud (riigilõiv 180 eurot) tema enda kanda ning jätta ülejäänud osas kaebaja menetluskulud (riigilõiv 120 eurot) esimese astme kohtus Eesti Vabariigi kanda.
5.Jätta X poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 300 eurot) tema enda kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 04.01.2021 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kohaldas 16.10.2017. a käskkirjaga nr 6-4/331-1, juhindudes vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-dest 1 ja 4 ning lg 2 p-dest 1, 3 ja 4, X suhtes edaspidiste raskete õigusrikkumiste toimepanemise ennetamiseks ning vangla üldise julgeoleku tagamiseks täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning kehakultuuriga tegelemise keelamist. Käskkirja kohaselt Viru Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti 16.10.2017. a õiendist nr 713 nähtuvalt tuvastati 16.10.2017 kinnipeetaval kehavigastused ning alust oli arvata, et kehavigastuste tekitamises osales X. Kuna vangla peab välistama ohu teiste isikute elule ja tervisele ning tagama vanglasisese julgeoleku ega saa oodata kriminaalmenetluse kulgu, siis esines vajadus kohaldada X suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Vangla märkis, et otsus X suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekuse kohta tehakse hiljemalt 3 kuu möödudes käskkirja tutvustamisest alates.
2.X esitas 16.11.2017 vaide Viru Vangla 16.10.2017. a käskkirja nr 6-4/331-1 peale ning palus lõpetada VangS § 69 kohaldamise. 01.12.2017 märkis X vaidele, et ta ei soovi kirjalikku vastust.
3.Viru Vangla pikendas 16.01.2018. a käskkirjaga nr 6-4/28-1 X suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Järgnevalt pikendas Viru Vangla 16.04.2018. a käskkirjaga nr 6-4/123-1 X suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist.
4.X esitas 22.02.2018 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta palus mõista välja mittevaralise kahju hüvitisena 10 000 eurot selle eest, et ta viibis lukustatud kambris 3 kuud 16.10.2017. a käskkirja alusel. X leidis, et vangla hoidis teda alusetult 3 kuud lukustatud kambris, põhjustades talle moraalset kahju ja kannatusi.
5.Viru Vangla jättis 20.04.2018. a otsusega nr 6-16/42-2 X kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla leidis, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õiguspärane ning ei nähtu, et Xle oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud. Vangla märkis, et kinnipeetav loobus vaidemenetluse käigus julgeolekuabinõude kohaldamisele vastu vaidlemast, seega oli kinnipeetav 16.10.2017. a käskkirjaga nõus.
6.X esitas 14.05.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada seadusevastaseks Viru Vangla 16.10.2017. a käskkiri nr 6-4/331-1 ja ebaseaduslikuks selle tulemusel 3 kuud üksikvangistuses pidamine julgeolekumeetmete kasutamisel; mõista välja üksikvangistuses pidamise ning füüsilise ja psüühilise tervise rikkumise eest 16.10.2017. a käskkirja alusel kahjuhüvitisena 10 000 eurot; tunnistada ebaseaduslikuks vangla 16.01.2018. a käskkiri nr 6-4/28-1 ja 16.04.2018. a käskkiri nr 6-4/123-1. Kaebuse põhjendused: Korrapidaja-peaspetsialistil puudus õigus allkirjastada 16.10.2017. a käskkirja, mistõttu on käskkiri tühine. 16.10.2017. a käskkiri ei ole piisavalt põhjendatud. 3 kuud üksikvangistust on pikk aeg ja sellel peavad olema kaalukad põhjused. Õiend ei tõenda, et kaebaja on käitunud õigusvastaselt või on ohtlik. Üksikvangistus mõjub halvasti vaimsele ja füüsilisele tervisele. Vangla ei taganud kaebajale pikaajalise üksikvangistuses pidamise kestel igapäevast meditsiiniabi.
7.Tartu Halduskohus tagastas 08.06.2018. a määrusega kaebuse 16.01.2018. a käskkirja nr 6-4/28-1 ja 16.04.2018. a käskkirja nr 6-4/123-1 õigusvastasuse tuvastamise nõudes ning jättis rahuldamata taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt Viru Vangla 16.10.2017. a käskkirjaga. Halduskohus märkis, et
16.10.2017. a käskkirja õigusvastasuse kindlakstegemise nõue on hõlmatud kahju hüvitamise nõudega ning selles osas on kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud.
8.Riigikohus saatis 09.10.2019. a määrusega kaebuse Tartu Halduskohtule riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamiseks selle mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas, mille kohustuslik kohtueelne menetlus on läbitud. Riigikohus märkis, et tervisekahju hüvitamise nõudes on kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Nõuete osas mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt eraldatud lukustatud kambris 16.10.2017. a käskkirja alusel 3 kuu jooksul alusetult kinni pidamise eest ning moraalse kahju ja kannatuste eest on kohustuslik kohtueelne menetluse läbitud.
9.X märkis 24.10.2019. a täiendavas seisukohas, et ta sai käia kambrist väljas ainult 1tunnisel jalutuskäigul. Kaebaja väitel kutsuti ta ühel korral tunnistajana uurija juurde, mingeid muid menetlustoiminguid seoses 16.10.2017. a juhtumiga tehtud ei ole ning menetlus lõpetati novembris 2018.
10.Tartu Halduskohus tagastas 07.11.2019. a määrusega kaebuse tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, kuna see nõue lahendati Tartu Halduskohtu 21.03.2019. a otsusega haldusasjas nr 3-18-1420.
11.X märkis 15.11.2019. a täiendavas seisukohas, et ta taotleb hüvitist summas 10 000 eurot riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 nimetatud alustel ning ta soovib, et temale kannatuste tekitajad saaksid vastutusele võetud ja õiglaselt karistatud.
12.Tartu Halduskohus võttis 03.12.2019. a määrusega kaebuse menetlusse nõudes mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses üksikvangistuses hoidmisega 16.10.2017. a käskkirja alusel ning kaebaja taotleb väärikuse alandamisega ja vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist summas 10 000 eurot.
13.Tartu Halduskohus jättis 21.02.2020. a otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning jättis menetluskulud kaebaja kanda ja menetluskulud välja mõistmata (resolutsiooni p 2). Otsuse põhjendused: 1) 16.10.2017. a käskkiri oli õiguspärane. Kaebaja suhtes tavapärasest rangema režiimi kohaldamine kaalul olevat õigushüve arvestades oli põhjendatud. Erinevalt süüteomenetlusest piisab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks sellest, et vastustajal tekkis põhjendatud kahtlus kaebajast lähtuva võimaliku ohu kohta. Käskkirjast nähtub selgelt, et tegemist oli ennetava meetmega. 2) Vastustaja ei ole tõendanud, et otsustas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkuvat vajadust enne 16.01.2018. a käskkirja andmist. Sellest, et 16.01.2018. a käskkiri kordab eelmise käskkirja põhjendusi, tuleneb, et vastustaja ei olnud 3 kuu jooksul selgusele jõudnud, kas kaebaja oli kaaskinnipeetavale kehavigastuste tekitamisega seotud või mitte. Vastustajale ei olnud selge, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alus on ära langenud. 3-kuuline periood jääb mõistlikkuse piiridesse. 01.12.2017. a avaldust saab mõista nii, et kaebaja hinnangul ei olnud tol ajal veel ületatud mõistlik aeg juhtunu täpsete asjaolude väljaselgitamiseks. Vastustajale ei saa ette heita õigusvastast tegevusetust, mis seisnes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse üle vaatamata jätmises esimese 3 kuu jooksul. 3) Käskkirja allkirjastas inspektor-kontaktisik üksuse juhi ülesannetes. Vangla sisekorraeeskirja § 12 lg 1 kohaselt on üksuse juhi pädevuses teha otsus muuhulgas VangS § 69 lõike 4 esimese lause alusel, s.o kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid.
4) Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes 16.10.2017. a käskkirja alusel kuni 16.01.2018 oli õiguspärane. Sel juhul ei ole hüvitamiskaebuse rahuldamine võimalik ning muude kahju hüvitamise eelduste täidetust ei ole vaja analüüsida.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
14.X esitas 20.03.2020 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 21.02.2020. a otsus ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kaebaja osalust kehavigastuste tekitamisel ei tuvastatud ja kriminaalmenetlus lõpetati 15.06.2018, misjärel langesid ära väited täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Seega oli käskkirjaga vabaduse võtmine põhjendamatu ning kannatada said kaebaja õigused ja vabadused. Kaebaja vabadust piirati põhjendamatult ja on alus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. 2) Kohus tegeleb pettusega, andes mõista, et kaebus on perspektiiviga, kuid hiljem teeb otsuse kaebaja kahjuks.
15.Viru Vangla esitas 20.05.2020 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Julgeolekuabinõude kohaldamine ei käi kaasas karistus- või distsiplinaarõigusliku otsustusega. Tegemist on prognoosotsusega. 2) Kohus ei teinud eelotsustust kaebuse tulemuse kohta, kui andis menetlusabi, märkides, et kaebust ei saa pidada perspektiivituks. Kohtu seisukoht tähendas, et kaebus on nö kohtukõlbulik. Kohtu seisukoht kaebuse osas saab kujuneda välja alles otsuses.
16.Viru Vangla märkis 26.10.2020. a vastuses, et kaebaja osas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli toona teada oleva info valguses õiguspärane.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17.Ringkonnakohus leiab, et X apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
18.Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 21.02.2020. a otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kaebaja apellatsioonkaebuses väidetu alust vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
19.Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et olukorras, kus kriminaalmenetlus lõpetati ja tema osalust kaaskinnipeetavale kehavigastuste tekitamisel ei tuvastatud, oli vangla 16.10.2017. a käskkirjaga vabaduse võtmine põhjendamatu, millest tulenevalt esineb alus kaebaja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja arusaam ebaõige.
20.Viru Vangla 16.10.2017. a käskkirjast nr 6-4/331-1 (tl 12-13p) nähtuvalt kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid teiste inimeste elu ja tervise kaitseks ning vangla julgeoleku tagamiseks, kuna vanglal oli alust arvata, et kaebaja osales kaaskinnipeetavale kehavigastuste tekitamises. Vangla märkis käskkirjas ka selgelt, et kaebaja süü või süütus selgub pärast kriminaalmenetluse läbiviimist. Vangla viitas VangS §-le 69.
21.VangS § 69 lg 1 kohaselt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Seega on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine seotud VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alustega, s.t eeskätt oht enda, teiste või vangla julgeolekule.
22.Kohtupraktikas on sedastatud, et VangS §-s 69 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise puhul on tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks. Ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (RKHK 19.05.2017. a otsus nr 3-3-1-10-17, p 17 ning seal viidatud kohtupraktika). Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Eeltoodut arvestades ei ole alati nõutav, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud oleksid tuvastatud distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Seega täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada (RKHK 20.04.2011. a otsus nr 3-3-1-94-10, p 12; 02.06.2010. a otsus nr 3-3-1-33-10, p 12; 13.11.2009. a otsus nr 3-3-1-63-09, p 16).
23.Seega on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine prognoosotsus. Seejuures ei ole nõutav, et kaebajale omistatav käitumine ja sellest tehtud järeldused oleksid kinnitust leidnud näiteks kriminaalmenetluses, nagu kaebaja näib arvavat. Seetõttu ei oma tähtsust kaebaja nimetatud asjaolu, et kriminaalmenetlus lõpetati ja tema osalust kaaskinnipeetavale kehavigastuste tekitamisel ei tuvastatud. Kaebaja ei ole seadnud sisuliselt kahtluse alla halduskohtu seisukoha õigsust, et olukorra puhul, kus oli võimalik kaebaja seotus kaaskinnipeetavale kehavigastuste tekitamisega, on tegemist piisavalt tõsise juhtumiga ning ohustatud õigushüveks oli ka inimese tervis. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et arvestades kaalul olevat õigushüve, oli kaebaja suhtes tavapärasest rangema režiimi kohaldamine põhjendatud. Ka ringkonnkohtule ei nähtu, et vastustaja järeldused oleksid olnud käskkirja andmise hetkel ebaõiged või et vastustaja oleks rakendanud sobimatuid või kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiravaid meetmeid. Seega loeb ringkonnakohus põhjendatuks halduskohtu seisukoha, et vangla 16.10.2017. a käskkiri oli õiguspärane.
24.Halduskohus selgitas otsuses asjakohaselt, et hüvitamiskaebuse rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik kahju hüvitamise eeldused. RVastS §-des 7 ja 9 sätestatust tulenevalt on kahju hüvitamise eeldused haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; isiku subjektiivse õiguse rikkumine; kahju tekitamine; põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ning mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, siis puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Kuna vastustaja poolt kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli 16.10.2017. a käskkirja alusel perioodil kuni 16.01.2018 õiguspärane, siis ei ole hüvitamiskaebuse rahuldamine võimalik, sest täidetud ei ole kahju hüvitamise eelduse esmane tingimus, et esineb haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes. Eeltoodut arvestades ei olnud halduskohtul vajadust teiste
kahju hüvitamise eelduste täidetust analüüsida ning halduskohus jättis põhjendatult kaebuse rahuldamata.
25.Kaebaja heidab halduskohtule ette pettusega tegelemist, sest olukorras, kus halduskohus andis mõista, et kaebus on perspektiiviga, tegi halduskohus hiljem otsuse siiski kaebaja kahjuks. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja etteheide sisutu. HKMS §-s 120 on määratletud kohtu toimingud kaebuse saamisel. Toimingud on vajalikud kaebuse nõuetekohasuse tuvastamiseks ja kaebuse eseme kindlaks tegemiseks, kontrollimaks, kas asja menetlusse võtmine on võimalik või esineb kaebuses mõni kõrvaldatav puudus või on alus kaebuse tagastamiseks või menetluse lõpetamiseks. Seejuures kohus selgitab välja kaebaja eesmärgi ning kontrollib nõuete ja taotluste vastavust seadustiku nõutele ning lahendab kiireloomulisi taotlusi, s.h menetlusabi andmise taotluse (HKMS, kommenteeritud väljaanne, K. Merusk, I. Pilving, Juura 2013, lk 429-430). Kuna kaebaja esitas halduskohtule taotluse vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel, siis esitatud menetlusabi taotluse lahendamisel tuli HKMS § 111 lg-s 1 sätestatut arvestades halduskohtul hinnata, kas on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Sellest tingituna märkis halduskohus 20.11.2019. a määruses (p 6, tl 100-101), et käesolevas menetlusstaadiumis ei saa kaebust pidada ilmselgelt ebaedukaks. Halduskohtu poolt kaebaja menetlusabi taotluse lahendamisel tehtud määrus ei tähenda asja sisulist läbivaatamist, vaid üksnes menetlusliku taotluse lahendamist. Seega halduskohtu hinnang seondus üksnes menetlusabi taotluse lahendamisega ning see ei andnud kaebajale alust arvata, et kohus hiljem tema kaebuse kindlasti rahuldab. HKMS § 156 lg 1 järgi lahendatakse kaebus sisuliselt alles kohtuotsusega, nagu ka vastustaja vastuses apellatsioonkaebusele (p 3, tl 143-143p) õigesti märgib.
26.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.02.2020. a otsuse resolutsiooni p-i 1 muutmata.
27.HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kuna Viru Vangla 16.10.2017. a käskkirjas viidatakse 16.10.2017. a õiendile nr 713, kuid seda ei olnud haldusasja materjalide juurde esitatud, siis nõudis ringkonnakohus 14.10.2020. a määrusega vastustajalt eelnimetatud dokumendi esitamist. Vastustaja esitas dokumendi 26.10.2020 ning ringkonnakohus võtab selle asjas tähtsust omava tõendina käesoleva haldusasja materjalide juurde. Vastustaja esitas 26.10.2020. a vastuse lisana ringkonnakohtule ka 06.03.2018. a teatise kriminaalmenetluse alustamise kohta ja 15.06.2018. a määruse kriminaalmenetluse lõpetamise kohta. Arvestades käeoleva vaidluse eset ei pea ringkonnakohus vajalikuks võtta haldusasja materjalide juurde eelnimetatud teatist ja määrust, mistõttu tagastab need vastustajale.
28.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Halduskohus rahuldas 20.11.2019. a määrusega osaliselt kaebaja taotluse riigilõivu (300 eurot) tasumise kohustusest vabastamiseks ja kohustas kaebajat tasuma kaebuselt riigilõivu 180 eurot. Halduskohus jättis otsuse resolutsiooni p 2 kohaselt menetluskulud kaebaja kanda ja välja mõistmata. Eelmärgitud sätetest lähtudes ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse resolutsiooni p-i 2 sõnastust ning jätab X poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulud (riigilõiv 180 eurot) tema enda kanda ning ülejäänud osas jätab kaebaja menetluskulud (riigilõiv 120 eurot) esimese astme kohtus Eesti Vabariigi kanda.
29.Tartu Ringkonnakohus jättis 27.03.2020. a määrusega (tl 138-139) kaebaja apellatsioonkaebuse käiguta, ei jätkanud kaebajale menetlusabi andmist riigilõivust vabastamise osas apellatsioonkaebuse esitamisel ning andis kaebajale tähtaja riigilõivu 300 euro tasumiseks. Kohtute infosüsteemi andmetel tasus kaebaja nõutud riigilõivu 15.04.2020. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad apellatsiooniastmes kaebaja poolt kantud menetluskulud (riigilõiv 300 eurot) tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.