XX kaebus Viru Vangla 16.10.2017.a käskkirja nr 64/331-1 alusel väärikuse alandamise ja vabaduse võtmisega tekitatud kahju 10 000 euro hüvitamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja XX Vastustaja Viru Vangla, esindaja Agu Rillo
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja menetluskulud välja mõistmata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
kanda.
Jätta
3.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 23.03.2020. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
4.Kaebajal on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 21).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Viru Vangla kohaldas 16.10.2017.a käskkirjaga nr 6-4/331-1 (tl 12-13, edaspidi 16.10.2017.a käskkiri) XX suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid: eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning spordisaali ja spordiväljakute kasutamise keelamist. Käskkirja põhjenduste kohaselt tuvastati 16.10.2017 kinnipeetav V. Indusel kehavigastused. Teabe- ja uurimisosakonnal on alust arvata, et kehavigastuste tekitamises osales kaebaja. Vastustaja andis kaebajale võimaluse esitada omapoolsed selgitused, kaebaja keeldus sellest.
Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada tulenevalt ohust vangla julgeolekule või raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Kriminaalmenetluse alustamine on otsustamisel ning kaebaja süü või süütus ei ole teada. Vastustaja tugineb laekunud informatsioonile ja ei saa oodata menetluse kulgu, kuna see võib luua soodsa olukorra uute õigusrikkumiste toimepanemiseks. Vastustaja peab välistama ohu teiste isikute elule ja tervisele ning tagama vanglasisese julgeoleku. Käskkirjale on alla kirjutanud M. Altermann, inspektor-kontaktisik üksuse juhi ülesannetes.
2.Kaebaja esitas 22.02.2018 vastustajale kahju hüvitamise taotluse nr 6-16/42-1 (tl 27). Kaebaja leidis, et vastustaja on teda alusetult pidanud lukustatud kambri tingimustes ning põhjustanud sellega talle kannatusi. Kaebaja taotles hüvitist selle eest, et ta viibis lukustatud kambris kolm kuud 16.10.2017.a käskkirja alusel.
3.Vastustaja jättis 20.04.2018.a otsusega nr 6-16/42-2 (tl 28) kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas 16.11.2017 vaide 16.10.2017.a käskkirja tühistamiseks, kuid märkis sellele 01.12.2017, et ei soovi vanglalt vastust (tl 119). Kahju hüvitamine ei ole põhjendatud, kui kaebaja jättis kasutamata võimaluse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vaidlustada. 16.10.2017 juhtunu osas on käimas kriminaalmenetlus. Vastustajal ei ole põhjust kahelda juhtumi kohta antud vanglaametnike seletustes. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õiguspärane.
4.Kaebaja esitas 13.05.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, mida ta hiljem korduvalt täiendas. Kaebaja avalduste ja kohtu menetlustoimingute tulemusena on praeguse kohtuasja raames menetluses 16.10.2017.a käskkirja alusel väärikuse alandamise ja vabaduse võtmisega tekitatud kahju 10 000 euro hüvitamise nõudes (vt otsuse punkti 7). Kaebaja väitel on 16.10.2017.a käskkirjale alla kirjutanud korrapidaja-peaspetsialist R. Rentniku, kuid sellise otsuse tegemise õigus oli üksuse juhil. Käskkiri on seetõttu tühine. 16.10.2017.a käskkiri ei ole piisavalt põhjendatud. Kolm kuud üksikvangistust on pikk aeg ja sellel peavad olema kaalukad põhjused. Õiend selle kohta, et on võimalik, et kaebaja kedagi lõi, ei oma mingit kaalu ja ei tõenda, et kaebaja on käitunud õigusvastaselt või on ohtlik. Kaebaja ei ole kellelegi kehavigastusi tekitanud, tegemist oli teadliku valesüüdistusega. Kaebaja suhtes on rikutud süütuse presumptsiooni. Kaebajat on ühel korral kutsutud tunnistajana uurija juurde, mingeid muid menetlustoiminguid seoses 16.10.2017.a juhtumiga tehtud ei ole. Kaebaja teada lõpetati menetlus novembris 2018. Üksikvangistus mõjub halvasti vaimsele ja füüsilisele tervisele. Vangla ei taganud kaebajale pikaajalise üksikvangistuses pidamise kestel igapäevast meditsiiniabi. Vaatamata kaebustele vaatasid arstid kaebajat läbi harva ja suhtusid temasse ükskõikselt. Kannatas kaebaja elukvaliteet. Kaebaja sai käia kambrist väljas ainult ühetunnisel jalutuskäigul. Helistada oli võimalik üks kord nädalas 10 minutit. Kaebaja esitas 16.10.2017.a käskkirjale vaide, kuid inspektor-kontaktisik selgitas talle, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kuni asjaolude väljaselgitamiseni ja vajaduse äralangemisel lõpetatakse need kohe. Hiljem selgus, et see oli vale. Kaebaja tõstatas küsimuse üksikvangistuse kohaldamisest 31.01.2018.a kirjas meditsiiniosakonna juhatajale (tl 78) ja 01.02.2018 psühholoogi vastuvõtul.
5.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata (tl 118). Vastustaja viitas otsuse punktis 3 toodud põhjendustele. Vastustaja lisas, et kaebaja ei ole tõendanud, et vastustaja tegevus on õigusvastane ja põhjuslikus seoses kaebajal tekkinud kahjuga. Täiendavate julgeolekuabinõude
kohaldamise pikendamist käsitlevas kohtuasjas 3-18-1420 jäeti kaebaja kaebus rahuldamata. Põhjendamatud on kaebaja etteheited seoses sellega, et kriminaalmenetlust ei toimunud. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole mõeldud kriminaalmenetluse tagamiseks, vaid vangla julgeoleku tagamiseks. Antud juhul oli kahtlus, et kaebaja on rünnanud kaaskinnipeetavat, kaebaja on olnud agressiivne ka muudel juhtudel. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli põhjendatud. Täiendavalt märkis vastustaja (tl 126), et julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust hinnatakse jooksvalt, iga kord ei vormistata sellekohast otsust. Õigusaktid ei näe ette sellise kontrolli sagedust või dokumenteerimist. Kõigi kinnipeetavatega läbi viidavate toimingute juures saavad ametnikud infot, millest sõltub ka täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise vajaduse hinnang. Vanglal puudub huvi kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid põhjendamatult pikka aega.
6.Vastustaja pikendas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist 16.01.2018.a käskkirjaga nr 6-4/28-1 (tl 15-16). Enamuses kordavad käskkirja põhjendused 16.10.2017.a käskkirja põhjendusi. Vastustaja on lisanud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olnud juhtum oli seotud suitsetamise keelamisega vanglas. Pärast 16.10.2017 lisandunud uusi asjaolusid või juhtumeid käskkirjas välja toodud ei ole. Vastustaja pikendas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist veelkord 16.04.2018.a käskkirjaga nr 6-4/123-1 (tl 18-19). Selles käskkirjas on öeldud, et 28.03.2018 toimus kambris kaklus kaebaja ja kinnipeetav V. Kahhanovitši vahel (kohtuasja materjalide põhjal oli tegemist eraldatud lukustatud kambrisse kaebaja juurde paigutatud kinnipeetavaga). Käskkirjad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise kohta ei ole käesolevas kohtuasjas vaidlustatud haldusaktideks (vt otsuse punkti 7), kuid on käsitletavad tõenditena.
7.Kohtuasjas tehtud olulisemad menetlustoimingud on järgmised: - halduskohus tagastas 08.06.2018.a määrusega kaebuse 16.01.2018.a käskkirja nr 6-4/281 ja 16.04.2018.a käskkirja nr 6-4/123-1 õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes; - halduskohus 08.06.2018.a määruses ühtlasi tõlgendas, et 16.10.2017.a käskkirja õigusvastasuse kindlakstegemise nõue on hõlmatud kahju hüvitamise nõudega; - Riigikohus leidis 09.10.2019.a määruses, et punktis 2 nimetatud taotluses nõudis kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist eraldatud lukustatud kambris 16.10.2017.a käskkirja alusel kolme kuu jooksul alusetult kinni pidamise eest ning moraalse kahju ja kannatuste eest, mida tal tuli nende kolme kuu vältel eraldatud lukustatud kambris tunda. Kaebaja ei ole selles taotluses nõudnud tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamist ja vastustaja ei ole punktis 3 nimetatud otsuses sellist nõuet lahendanud. Tervise kahjustamisest tingitud kahju hüvitamist nõudis kaebaja 11.05.2018 esitatud taotluses ning selles nõudes oli praeguse kaebuse esitamise ajaks kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata; - halduskohus tagastas 07.11.2019.a määrusega kaebuse tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, kuna see nõue lahendati Tartu Halduskohtu 21.03.2019.a otsusega kohtuasjas 3-18-1420; - halduskohus leidis 20.11.2019.a määruses, et kohtuasja koosseisu on jäänud nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses üksikvangistuses viibimisega 16.10.2017.a käskkirja alusel ning kaebaja taotleb väärikuse alandamisega ja vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist summas 10 000 eurot. 03.12.2019 võttis kohus kaebuse eelnimetatud nõudes menetlusse.
Kohtu seisukoht
8.Käesolevas kohtuasjas on vaidluse all küsimus, kas kaebajale on 16.10.2017.a käskkirja alusel ajavahemikul 16.10.2017 - 16.01.2018 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu tekkinud väärikuse alandamisest ja/või vabaduse võtmisest tingitud rahas hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju.
9.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muuhulgas süüliselt väärikuse alandamise või vabaduse võtmise korral. Eeltoodud normidest tulenevad kahju hüvitamise eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes, 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine, 3) kahju tekitamine, 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus, 6) mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Hüvitamiskaebuse rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik nimetatud eeldused. Vastustaja tegutses kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldades avaliku võimu kandjana avalik-õiguslikus suhtes. Kohus käsitleb järgmisena seda, kas vastustaja tegevus või tegevusetus oli õigusvastane.
10.Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 ja 2 tulenevalt võib vanglateenistus kohaldada kinnipeetavale täiendavaid julgeolekuabinõusid, sh vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada kinnipeetava suhtes, kes süstemaatiliselt rikub vangistusalaste õigusaktide nõudeid, kahjustab oma tervist, on suitsiidivõi põgenemiskalduvustega, on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule, samuti raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Kohtupraktika põhjal on täiendavaid julgeolekuabinõusid võimalik kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ning isiku suhtes, kelle julgeolek on ohus või kes ohustab julgeolekut. Niisugustel juhtudel antakse piiratud teabe ja tulevikku suunatud prognoosi alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele ning julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pea olema tõsikindlaid tõendeid (vt näiteks Riigikohtu lahendid 3-3-1-88-14 ja 3-3-1-63-09). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kujutab endast laia ulatusega kaalutlusõiguse teostamist haldusorgani poolt. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 alusel saab kohus sellises vaidluses hinnata, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel või meetmete valikul esines kaalumisvigu. Kohus ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust.
11.Vastustaja põhjendas 16.10.2017.a käskkirjas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist sellega, et kaebaja võib olla seotud kaaskinnipeetavale kehavigastuste tekitamisega. Abinõusid kohaldati teiste isikute elu ja tervise kaitseks ning vangla julgeoleku tagamiseks (õigusrikkumiste ärahoidmiseks). Vastustaja leidis, et kaebaja võib kujutada endast ohtu isikutele, kelle suhtes ta on negatiivselt meelestatud. Käskkirjas on
küll öeldud, et arvesse saab võtta ka kinnipeetava eelnevat vanglasisest käitumist, kuid mingeid selliseid konkreetseid kaebajaga seotud asjaolusid välja toodud ei ole. Kohtu hinnangul oli 16.10.2017.a käskkiri õiguspärane. Vastustaja on küll lähtunud ainult ühest juhtumist (kaebaja võimalik seotus kaaskinnipeetavale kehavigastuste tekitamisega), kuid tegemist on piisavalt tõsise juhtumiga ning ohustatud õigushüveks oli inimese tervis. Vastustaja lähtus prognoosist, et kui kehavigastuste üheks tekitajaks oli kaebaja, siis võib ta seda teha ka korduvalt. Kohtu hinnangul oli kaebaja suhtes tavapärasest rangema režiimi kohaldamine kaalul olevat õigushüve arvestades põhjendatud.
12.Õige ei ole kaebaja arvamus, et talle ette heidetav tegu oleks pidanud olema tõendatud ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega rikuti süütuse presumptsiooni. Vastustaja ei väida 16.10.2017.a käskkirjas fakti, et vigastused tekitas kaebaja, ega anna õiguslikku hinnangut, et kaebaja on süüdi. Vastupidi, käskkirjas on öeldud, et kriminaalmenetluse algatamine on otsustamisel ning kaebaja süü või süütus selgub peale menetluse läbiviimist. On õige, et nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kui kriminaalmenetlus lähtuvad samast sündmusest ehk kehavigastuste tekitamisest. Kuid erinevalt süüteomenetlusest piisab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks sellest, et vastustajal tekkis põhjendatud kahtlus kaebajast lähtuva võimaliku ohu kohta. Käskkirjast nähtub selgelt, et tegemist oli ennetava meetmega.
13.See, et 16.10.2017.a käskkiri oli õiguspärane, ei tähenda veel seda, et õiguspärane oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kogu praeguses kohtuasjas vaadeldava kolme kuu pikkuse perioodi jooksul. VangS § 69 lg 3 sätestab, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevate asjaolude äralangemisel tuleb nende abinõude kohaldamine lõpetada. Vastustaja märkis 16.10.2017.a käskkirjas, et otsus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekuse kohta tehakse hiljemalt kolme kuu möödudes käskkirja tutvustamisest alates, vastustaja tegi seda täpselt kolme kuu täitumisel. Vastustaja selgitas kohtumenetluses, et tegelikult kogus ta jooksvalt andmeid kaebaja võimaliku ohtlikkuse kohta ja hindas julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust, kuid seda ei ole dokumenteeritud ja vastustajal ei olnud selleks ka kohustust.
14.Kohtu hinnangul ei ole vastustaja tõendanud, et ta otsustas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkuvat vajadust enne 16.01.2018.a käskkirja andmist. Vastustaja väide, et õigusaktidest ei tulene otseselt selliste hinnangute andmise dokumenteerimise kohustust, on iseenesest õige. Kuid vastustaja peab arvestama sellega, et kui täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse üle tekib vaidlus, siis peab ta olema võimeline oma väiteid tõendama. Kohtuasja tõendid ei näita seda, et vastustaja oleks perioodil 16.10.2017 - 16.01.2018 kaebaja ohtlikkuse hindamiseks vajalikke andmeid kogunud või hinnanguid andnud. 16.01.2018.a käskkiri näitab vastupidist. Nagu eespool öeldud, oli 16.10.2017.a käskkirja faktilise alusena välja toodud üks asjaolu ehk see, et kaebajat kahtlustati seotuses kaaskinnipeetavale kehavigastuste tekitamisega. 16.01.2018.a käskkiri kordab praktiliselt sõna-sõnalt eelnevat käskkirja, sh ei sisalda mingeid uusi asjaolusid. Seega tõusetub küsimus, kas vastustaja oli perioodil 16.10.2017 - 16.01.2018 õigusvastaselt tegevusetu.
15.Kuivõrd 16.01.2018.a käskkiri kordab eelmise käskkirja põhjendusi, siis tuleneb sellest, et vastustaja ei olnud kolme kuu jooksul selgusele jõudnud, kas kaebaja oli kaaskinnipeetavale
kehavigastuste tekitamisega seotud või mitte. Vastustajale ei olnud selge, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alus on ära langenud. Õigusaktidest ei tulene konkreetset ajalist nõuet, kui sageli tuleb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevate asjaolude jätkuvat esinemist kontrollida, samuti seda, kui intensiivseid pingutusi nende esinemise kindlakstegemiseks teha. Kohtu hinnangul on kolmekuuline periood aset leidnud juhtumi asjaolude väljaselgitamiseks küll piiripealne, kuid jääb siiski mõistlikkuse piiridesse. Tegemist ei ole väga pika perioodiga.
16.Ka kaebaja ise suhtus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisse esialgu pigem kannatlikult. Kaebaja küll esitas 16.11.2017 vastustajale avalduse, mille pealkirjaks oli „Vaie“ ja milles ta taotles täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamist (tl 119, vastustaja tõlgendas avaldust vaidena), kuid märkis sellele 01.12.2017, et ta kirjalikku vastust ei soovi (vastustaja tõlgendusel loobus vaidest). Kaebaja selgituse põhjal loobus ta avaldusest seetõttu, et talle anti lootust, et peagi asjaolud selguvad ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpeb. Kaebaja avaldus on usutav, kuna ta esitas seoses 16.10.2017 alanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega edaspidi mitmeid avaldusi (tl 21-31, 78) ja kaebusi (kohtuasjad 3-18-499, 3-18-1173, 3-18-1420), milles ta vaidles vastu nende kohaldamisele algusest peale. Kaebaja 01.12.2017.a avaldusele ei saa omistada kontekstist välja rebitud tähendust, kuid seda saab mõista nii, et kaebaja hinnangul ei olnud tol ajal veel ületatud mõistlik aeg juhtunu täpsete asjaolude väljaselgitamiseks. Õige ei ole vastustaja väide, et kohtuasjas 3-18-1420 jäeti rahuldamata kaebaja kaebus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisele - see kohtuasi käsitles kaebajale tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamist ja selle lõpplahend ei ole praeguseks jõustunud. Teised kaks eespool viidatud kohtuasja lõppesid sisulise lahendita (kaebuse tagastamisega). Eeltoodut arvestades ei saa vastustajale ette heita õigusvastast tegevusetust, mis seisnes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse üle vaatamata jätmises esimese kolme kuu jooksul. Nagu eespool öeldud, et kuulu praeguse vaidluse eseme hulka täiendavate julgeolekuabinõude jätkuv kohaldamine alates 16.01.2018.
17.Kaebaja hinnangul on 16.10.2017.a käskkiri tühine, kuna selle on allkirjastanud korrapidaja-peaspetsialist. See väide ei ole õige - käskkirja on allkirjastanud inspektorkontaktisik üksuse juhi ülesannetes. Vangla sisekorraeeskirja § 12 lg 1 kohaselt on üksuse juhi pädevuses teha otsus muuhulgas VangS § 69 lõike 4 esimese lause alusel, s.o kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid.
18.Kokkuvõttes leiab kohus, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes 16.10.2017.a käskkirja alusel perioodil kuni 16.01.2018 oli õiguspärane. Sel juhul ei ole hüvitamiskaebuse rahuldamine võimalik ning muude kahju hüvitamise eelduste täidetust ei ole vaja analüüsida. Sh ei käsitle kohus poolte väiteid ja tõendeid selle kohta, kas ja milline kahju on kaebajal tekkinud ning kas kaebajale saab ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
19.Kaebaja avaldas, et ta soovib, et temale kannatuste tekitajad saaksid vastutusele võetud ja karistatud (tl 96 pöördel). Kohus ei käsitle seda avaldust käesolevas kohtuasjas esitatud nõudena. Kohus selgitab kaebajale, et sellise nõude esitamine halduskohtumenetluses ei oleks ka võimalik, kuna isikute vastutusele võtmine distsiplinaar- ega süüteomenetluse korras ei ole halduskohtu pädevuses. Kui kaebaja leiab, et toime on pandud kuritegu, on tal õigus esitada uurimisasutusele või prokuratuurile kuriteoteade.
Menetluskulud. Selgitused
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Vastustaja avaldas (tl 118 pöördel), et tal ei ole kulusid, mille väljamõistmist kaebajalt ta taotleks. Kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
21.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik Kohtuotsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 03.12.2020.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 03.12.2020.a otsus Resolutsioon
1.Võta haldusasja materjalide juurde Viru Vangla 26.10.2020. a vastusele lisatud 16.10.2017. a õiend 1-l lehel.
2.Tagastada Viru Vanglale 26.10.2020. a vastusele lisatud 06.03.2018. a teatis ja 15.06.2018. a määrus kokku 2-l lehel.
3.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.02.2020. a otsuse resolutsiooni p 1 muutmata.
4.Muuta Tartu Halduskohtu 12.02.2020. a otsuse resolutsiooni p-i 2 sõnastust ning sõnastada see järgmiselt: „Jätta XX poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulud (riigilõiv 180 eurot) tema enda kanda ning jätta ülejäänud osas kaebaja menetluskulud (riigilõiv 120 eurot) esimese astme kohtus Eesti Vabariigi kanda.
5.Jätta XX poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 300 eurot) tema enda kanda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.