Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-18-976 9. oktoober 2019 Eesistuja Jüri Põld, liikmed Nele Parrest ja Heiki Loot X kaebus Viru Vangla 16. jaanuari 2018. a käskkirja ja
16.aprilli 2018. a käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses üksikvangistuses viibimisega Viru Vangla 16. oktoobri 2017. a käskkirja alusel Kaebaja X Vastustaja Viru Vangla Tartu Ringkonnakohtu 13. augusti 2018. a määrus X määruskaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X määruskaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 13. augusti 2018. a määruse resolutsiooni punkt 3 osas, millega ringkonnakohus jättis halduskohtu 8. juuni 2018. a määruse resolutsiooni punkti 2 muutmata, kuid muutis halduskohtu põhjendusi. Tühistada Tartu Halduskohtu 8. juuni 2018. a määruse resolutsiooni punkt 2, millega halduskohus jättis rahuldamata X taotluse vabastada ta kohustusest tasuda mittevaralise kahju hüvitamise nõude eest riigilõivu.
3.Saata kaebus Tartu Halduskohtule riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamiseks selle mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas, mille kohustuslik kohtueelne menetlus on läbitud.
4.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kohaldas 16. oktoobri 2017. a käskkirjaga nr 6-4/331-1 X (kaebaja) suhtes kolmeks kuuks täiendavaid julgeolekuabinõusid, sh eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Käskkirja kohaselt oli vanglal kogutud informatsiooni põhjal alust arvata, et kaebaja osales teisele kinnipeetavale eluosakonna kambris kehavigastuste tekitamisel. 16. jaanuari käskkirjaga nr 6-4/28-1 ja 16. aprilli 2018. a käskkirjaga nr 6-4/123-1 pikendati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Kaebaja esitas 16. mail 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Viru Vangla
16.oktoobri 2017. a, 16. jaanuari 2018. a ja 16. aprilli 2018. a käskkirjade õigusvastasuse tuvastamist preventiivsel eesmärgil ning Viru Vangla 16. oktoobri 2017. a käskkirja alusel üksikvangistuses pidamisega ning füüsilise ja psüühilise tervise rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest 10 000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist.
2.Tartu Halduskohus tagastas 8. juuni 2018. a määrusega kaebuse Viru Vangla 16. jaanuari 2018. a käskkirja ja 16. aprilli 2018. a käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõudes (resolutsiooni p 1), jättis
3-18-976 rahuldamata taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks mittevaralise kahju hüvitamise nõude seonduvalt Viru Vangla 16. oktoobri 2018. a käskkirjaga (resolutsiooni p 2) ning jättis kaebuse käiguta ja määras kaebajale riigilõivu tasumise tähtaja (resolutsiooni p 3).
3.Kaebaja esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 8. juuni 2018. a määruse peale. Määruskaebuses palus kaebaja muuta halduskohtu määruse resolutsiooni punkte 1–3 ja teha uue otsustuse, millega võtta kaebus tervikuna menetlusse. Kaebaja leidis, et tuvastamisnõuete esitamine on vajalik tema õiguste kaitseks ning seda välistavad õigusnormid on vastuolus põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste konventsiooniga. Kaebajal pole raha, et kogu riigilõivu tasuda. Kohtumääruses toodud arvestus ei võimalda teha järeldust tema maksevõimelisuse kohta. Lisaks taotles kaebaja, et halduskohtu kohtunik kõrvaldataks asja menetlusest.
4.Tartu Ringkonnakohus tagastas määruskaebuse osas, milles taotleti halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 3 tühistamist (resolutsiooni p 1), võttis määruskaebuse ülejäänud osas ringkonnakohtu menetlusse (resolutsiooni p 2) ning jättis määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata, kuid muutis määruse põhjendusi (resolutsiooni p 3). Ringkonnakohus põhjendas määrust järgmiselt: 1) määruskaebus tuleb tagastada osas, milles nõuti halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 3 tühistamist, sest kaebuse käiguta jätmine ei ole määruskaebusega vaidlustatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 203 lg 1); 2) HKMS § 45 lg 2 järgi võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kavatsus esitada hiljem hüvitamiskaebus ei anna õigust esitada tuvastamiskaebust. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustab vangla haldusaktiga, mis on vaidlustatav tühistamisnõudega vaide- ja halduskohtumenetluses. Juhul kui haldusakti tühistamise nõue rahuldatakse, kõrvaldatakse akti kehtivus ja selle regulatiivne toime lõpeb. Vaidlustatud käskkirjade õigusvastasuse tuvastamisel sellist toimet ei ole. Seetõttu on tühistamisnõue kaebaja jaoks tõhusam õiguskaitsevahend. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja ongi esitanud vaided käskkirjade tühistamiseks. Seejuures on kaebajal õigus taotleda kaevatava haldusakti kehtivuse või täitmise peatamist juba vaidemenetluse ajal. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ja pikendamine otsustatakse iga kord asjaolude põhjal. Otsustust tehes on vanglal kohustus põhjendada nii vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemist kui ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust ja meetme valikut. Etteulatuvalt ei ole selge, kas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist jätkatakse või millistel asjaoludel see toimub. Seetõttu ei ole alust pidada tuvastamisnõuet kaebaja õiguste kaitsel tõhusaks. Seadusandja on piiranud tuvastamisnõude esitamise võimalusi menetlusökonoomia eesmärgil. Kaebuses kirjeldatud asjaolud ei anna alust pidada piirangut selle eesmärgi suhtes sobimatuks, tarbetuks või ebaproportsionaalseks. Lisaks tühistamisnõudele saab kaebaja esitada vanglale ka kahju hüvitamise nõude, mille kaebaja on samuti esitanud. Seetõttu tagastas halduskohus põhjendatult kaebuse osas, milles taotleti Viru Vangla
16.jaanuari ja 16. aprilli 2018. a käskkirjade õigusvastasuse tuvastamist. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et Viru Vangla 16. oktoobri 2017. a käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõue on hõlmatud sama käskkirja alusel kaebaja üksikvangistuses hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega. Seega tuleb määruskaebus jätta rahuldamata osas, milles taotleti Tartu Halduskohtu 8. juuni 2018. a määruse resolutsiooni punkti 1 tühistamist; 3) halduskohus jättis määruse resolutsiooni punktiga 2 rahuldamata kaebaja taotluse vabastada ta riigilõivu tasumisest kahju hüvitamise nõude esitamisel. Kaebaja taotles 10 000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist üksikvangistuses pidamise ning füüsilise ja psüühilise tervise rikkumise eest. Kaebuses on kaebaja läbivalt seostanud mittevaralist kahju oma tervise halvenemisega üksikvangistuses viibimise tõttu. Kaebaja nõuet on selliselt kirjeldanud kaevatavas määruses ka halduskohus. HKMS § 104 lg 1 järgi tasutakse halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõiv seaduse kohaselt. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 12 kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamise eest. Seega, kui halduskohus on 2(5)
3-18-976 mõistnud kaebust tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kaebusena, on kaebuse esitamine erandlikult lõivuvaba. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus kaebus hüvitamisnõude osas ei ole nõuetekohane riigilõivu tasumata jätmise tõttu. Riigilõivu tasumata jätmine ei takista kaebuse menetlusse võtmist; 4) kaebuse esitamisel tuleks riigilõiv siiski tasuda, kui kohus peaks lubatavaks kaebuses esitatud tuvastamisnõudeid või kui kaebaja taotleks hüvitist korraga nii tervise kahjustamise kui ka vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Viimasel juhul tuleb kaebajal sellekohast tahet kohtule esitatud avalduses selgelt väljendada ja märkida, millises ulatuses on nõue esitatud tervisekahju ja millises vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kui kaebaja avaldust ei esita, kuid halduskohus peab kaebuse nõuet ebaselgeks, siis tuleb kohtul jätta kaebus käiguta ja nõuda, et kaebaja täpsustaks nõude alust ja/või eset. Kahju hüvitamise nõude sisulisel läbivaatamisel tervisekahju osas tuleb kaebajal tõendada kahju tekkimine ja põhjuslik seos just Viru Vangla 16. oktoobri 2017. a käskkirja alusel (s.o 2017. aasta oktoobrist kuni 2018. aasta jaanuarini) üksikvangistuses viibimisega. Kui aga arvestada, et kaebaja suhtes on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tähtaega korduvalt pikendatud ja üksikvangistuse mõju suureneb ajas kumulatiivselt, siis võib kaebaja õiguste kaitseks olla otstarbekas vaadata praeguses asjas esitatud kahju hüvitamise nõue läbi ühes hilisemaid ajavahemikke puudutava kahju hüvitamise nõudega. Kohtuinfosüsteemist nähtub, et kaebaja ongi
16.juulil 2018 esitanud Tartu Halduskohtule sellesisulise kaebuse (haldusasi nr 3-18-1420).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.Kaebaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha otsuse, millega määrata talle tekitatud mittevaralise kahju eest nii suur hüvitis, nagu ta on eelmistes kohtuinstantsides taotlenud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus tagastas määruse resolutsiooni punktiga 1 õigesti määruskaebuse halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 3 tühistamise nõudes, sest kaebuse käiguta jätmise määrus ei ole määruskaebusega vaidlustatav (HKMS § 203 lg 1).
7.Halduskohus tagastas määruse resolutsiooni punktiga 1 kaebuse vangla 16. jaanuari 2018. a ja
16.aprilli 2018. a käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Ringkonnakohus jättis määruse resolutsiooni punktiga 3 muutmata halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ega pea vajalikuks korrata ringkonnakohtu määruse põhjendusi (HKMS § 234 ja § 231 lg 6).
8.Ringkonnakohus jättis määruse resolutsiooni punktiga 3 muutmata ka halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 2, muutes halduskohtu määruse põhjendusi (vt käesoleva määruse p 4 alap 3). Määruse resolutsiooni punktiga 2 jättis halduskohus rahuldamata taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas. Kolleegium on seisukohal, et kohtumääruste resolutsioonide need punktid ei ole kooskõlas seadusega. Halduskohus on määruse kirjeldavas osas kaebust refereerides kirjutanud, et kaebaja taotleb seoses tema üksikvangistuses pidamisega 16. oktoobri 2017. a käskkirja alusel füüsilise ning psüühilise tervise rikkumise eest 10 000 euro suurust hüvitist. Sama määruse põhjendavas osas (p-s 6) kirjutas halduskohus, et kaebaja taotleb hüvitist mittevaralise kahju eest, mis on tekitatud vangla
16.oktoobri 2017. a käskkirja alusel eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega, ja selle nõude kohustuslik kohtueelne menetlus on läbitud. Viru Vangla jättis 20. aprilli 2018. a otsustusega kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata osas, milles nõuti 10 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt julgeolekuabinõude kohaldamisega. Määruse punktis 8 kirjutab halduskohus mittevaralise kahju hüvitamise nõudest üksikvangistuses pidamise eest 16. oktoobri 2018. a käskkirja alusel. 3(5)
3-18-976 Ringkonnakohus kirjutab, et kaebaja on kaebuses läbivalt seostanud mittevaralist kahju oma tervise halvenemisega üksikvangistuses viibimise tõttu ja et kaebaja nõuet on selliselt kirjeldanud kaevatavas määruses ka halduskohus (vt käesoleva määruse p 4 alap 3). Kuna ringkonnakohus pole võtnud seisukohta, kas selle nõude kohustuslik kohtueelne menetlus on läbitud, on ta järelikult vaikimisi nõustunud halduskohta arvamusega. Ringkonnakohus juhtis halduskohtu tähelepanu vaid sellele, et tervisekahju hüvitamise nõue on riigilõivuvaba. Kolleegium on seisukohal, et need halduskohtule esitatud kaebuse refereeringud ei ole täpsed ja kõigis
16.oktoobri 2017. a käskkirjaga eraldatud lukustatud kambris pidamisega seonduvates kohtule esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuetes ei ole kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud. Kohtutoimikus (tl 26) on vanglale 22. veebruaril 2018 esitatud kahju hüvitamise taotlus, milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist eraldatud lukustatud kambris 16. oktoobri 2017. a käskkirja alusel kolme kuu jooksul alusetult kinni pidamise eest ning moraalse kahju ja kannatuste eest, mida tal tuli nende kolme kuu vältel eraldatud lukustatud kambris tunda. Kaebaja ei ole selles taotluses osutanud, et talle oleks tekitatud eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega tervisekahju. Kohtutoimikus on vangla 20. aprilli 2018. a otsus kaebaja 22. veebruari 2018. a taotluse rahuldamata jätmise kohta. Sellest nähtub, et vangla lahendas taotlust maksta hüvitist „moraalse kahju ja kannatuste“ tekitamise eest (tl 18). Selle nõude osas on VangS § 11 lg-s 8 nõutud kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud. Olgugi et vangla on jätnud käsitlemata ja tähtajaks lahendamata kaebaja taotluse hüvitada talle kahju, mis väidetavalt tekitati 16. oktoobri 2017. a käskkirja alusel tema kinnipidamisega, tuleb VangS § 11 lg-st 8 juhindudes pidada selle nõude kohustuslik kohtueelne menetlus läbituks. Kaebaja ei nõudnud 22. veebruari 2018. a taotluses vanglalt füüsilise ja psüühilise tervise rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ja vangla ka ei lahendanud 20. aprillil 2018 eelkirjeldatud taotlust. Kohtutoimikus (tl 27–28) on ka kaebaja 11. mail 2018 vanglale esitatud kahjunõue maksta hüvitist kinnipidamisega tekitatud tervisekahju eest. Kahjunõue on mõistetav selliselt, et see hõlmab
16.oktoobri 2017. a käskkirja alusel üksikvangistuses viibimise ajal tekkinud tervisekahju. Vangla haldusakti selle taotluse tagastamise või rahuldamata jätmise kohta kohtutoimikus ei ole. Kaebus halduskohtule on esitatud 16. mail 2018, s.o enne riigivastutuse seaduse § 18 lg-ga 1 taotluse lahendamiseks sätestatud tähtaja möödumist. Seega oli praeguse kaebuse esitamise ajaks tervisekahju hüvitamise nõude osas VangS § 11 lg-s 8 nõutud kohtueelne menetlus läbimata. Ka halduskohus leidis, et tervisekahju hüvitamise nõude kohustuslik kohtueelne menetlus on läbimata (halduskohtu määruse p 7). Kuid halduskohus kõneles 16. aprilli 2018. aasta käskkirja, mitte 16. oktoobri 2017. a käskkirja alusel tekitatud kahjust.
9.Kuna tervisekahju hüvitamise nõudes oli praeguse kaebuse esitamise ajaks kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, siis oli käesoleva määruse punkti 4 alap-s 3 esitatud ringkonnakohtu arutlus, et tervisekahju hüvitamise nõue on riigilõivu vaba, määruskaebuse lahendamisel tarbetu, ehkki iseenesest õige.
10.Kolleegiumile ei ole halduskohtu määruse punktides 2 ja 6 esitatud refereeringutest selge, millise õigushüve rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid pidas halduskohus silmas, kui ta määruse punktides 8 ja 11 võttis seisukoha, et mittevaralise kahju hüvitamiseks üksikvangistuses pidamise eest tuleb tasuda riigilõiv ja kohtule esitatud dokumentide põhjal ei ole tõenäoline, et väidetava mittevaralise kahju hüvitamiseks mõistetaks välja 10 000 eurot. Samuti ei ole selge, kas lõivu tasumise kohustusest vabastamata jätmisel pidas halduskohus silmas ka 16. oktoobri 2017. a käskkirja alusel kinnipidamise ajal väidetavalt tekkinud lõivuvaba tervisekahju hüvitamise nõuet, mille puhul kaebuse esitamise ajaks ei olnud kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud. Kolleegium arvab, et käesoleva määruse punkti 4 alap-dest 3 ja 4 nähtub, et see ei olnud selge ka 4(5)
3-18-976 ringkonnakohtule. Kuni nendes küsimustes pole selgust, pole võimalik võtta seisukohta, kas halduskohtu määratud riigilõiv oli õige. Kohus peab välja selgitama, kui suure osa taotletud 10 000 euro suurusest kahjust moodustab hüvitis, mida kaebaja nõuab selle mittevaralise kahju eest, milles kohustuslik kohtueelne menetlus on läbitud, st kui suur on kaebaja kahjunõue kannatuste eest, mis ei seondu tervise kahjustamisega. Pole alust eeldada, et kaebaja mõistab, et mittevaralise hüvitise nõue väidetava tervisekahju eest on lõivust vabastatud. Pigem on alust arvata, et kaebaja määras kohtule esitatud nõude suuruse, eristamata erinevaid mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid ja võtmata arvesse, et väidetava tervisekahju osas on kaebus lõivuvaba.
11.Ringkonnakohtu määrus on ka vastuoluline. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja on kogu kaebuses seostanud mittevaralist kahju oma tervise halvenemisega üksikvangistuses viibimise tõttu ja et RLS § 22 lg 1 p 12 kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebuselt. Ringkonnakohus märkis, et kui halduskohus on mõistnud kaebust tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kaebusena, on kaebuse esitamine erandlikult lõivuvaba. Samas jättis ringkonnakohus muutmata halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 2, millega halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas. Ringkonnakohus (vt käesoleva määruse p 4 alap 4) pidas võimalikuks vaadata praeguses asjas esitatud tervisekahju hüvitamise nõue läbi ühes hilisemaid ajavahemikke puudutavate kahju hüvitamise nõuetega (haldusasi nr 3-18-1420). See ei ole aga võimalik. Nagu eespool märgitud, on praeguses kaebuses esitatud tervisekahju hüvitamise nõude kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata.
12.Kaebaja on ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses palunud kõrvaldada halduskohtu kohtuniku haldusasja lahendamiselt. Ringkonnakohus jättis selle taotluse tähelepanuta. Taotlus on käsitatav kohtuniku taandamise taotlusena. HKMS § 13 lg 1 järgi kohaldatakse kohtuniku taandamise suhtes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-e 23–30. TsMS § 24 lg 1 sätestab, et kohtuniku taandamisavaldus esitatakse kohtule, kelle koosseisu taandatav kohtunik kuulub. TsMS § 30 järgi võib kõrgema astme kohtule esitatud kaebuses taotleda lahendi tühistamist seetõttu, et kohtunik kuulus taandamisele, üksnes juhul, kui taandamisavaldus esitati õigeaegselt alama astme kohtus või kui taandamise alus tekkis või kui taandamise alusest saadi teada pärast asja lahendamist selles kohtus. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses ei ole TsMS §-s 30 nimetatud põhjendusi. Taotluse tähelepanuta jätmine on küll menetlusviga, kuid see ei tingi taotluse ringkonnakohtule lahendamiseks saatmist, sest seaduse järgi ei saaks ringkonnakohus taotlust rahuldada.
13.Kolleegium rahuldab määruskaebuse osaliselt ning tühistab ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punkti 3 osas, millega ringkonnakohus jättis halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 2 muutmata, kuid muutis halduskohtu põhjendusi. Kolleegium tühistab ka halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 2, millega halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse vabastada ta mittevaralise kahju hüvitamise nõude eest riigilõivu tasumisest. Kolleegium saadab kaebuse Tartu Halduskohtule riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamiseks selle mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas, mille kohustuslik kohtueelne menetlus on läbitud.
14.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab Riigikohus avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.