Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Määruse tegemise aeg ja koht
6. aprill 2020, Tallinn
Haldusasja number
Menetlusosalised ja nende esindajad
3-20-490 XX kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 16. jaanuari 2020. a otsuse tühistamiseks Kaebaja – XX Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindaja Jane Rõuk
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26. märtsi 2020. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Haldusasi
RESOLUTSIOON
1.Võtta XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 26. märtsi 2020. a määruse peale menetlusse.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26. märtsi 2020. a määrus asjas nr 3-20-490 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse punkt 1 ei ole edasikaevatav. Määruse punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4 ja § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas Eesti Advokatuuri aukohtule kaebuse vandeadvokaat YY tegevuse peale. Kaebuse põhjenduste kohaselt sai advokaat 08.08.2019 Harju Maakohtus sõna kohtulikes vaidlustes, mis on helisalvestatud kohtu poolt. Advokaat kutsus kaebajat üles sooritama suitsiidi. Lisaks valetas advokaat kohtus, laimates kaebaja ema, kui väitis, et kaebaja ema on läbi sõimanud advokaadi kliendi, kes on menetluses tunnistaja.
2.Eesti Advokatuuri aukohtu 16.01.2020 otsusega otsustati aukohtumenetlust mitte algatada. Eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommete ja tavade ning kutseeetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Kaebaja väide tema ema laimamisest on tõendamata. Kuigi advokaat ei ole kaebaja
3-20-490 väidet ümber lükanud ja aukohtul puudub alus kahelda, et advokaat on kohtuistungil nii väitnud, ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et advokaat oleks kohtuistungil valetanud ja kaebaja ema seeläbi laimanud. Samuti ei leidnud kinnitust, et advokaat oleks kutsunud kaebajat üles suitsiidi sooritama. Advokaat selgitas, et kaebaja on korduvalt teinud enesetapukatseid ja teavitanud eelnevalt sellest mh advokaadi klienti, tekitades seeläbi talle psüühilisi kannatusi, mistõttu küsis advokaat kaebajalt, et kui tema eesmärgiks oli endalt elu võtta, miks ta ei ole seda teinud. Advokaadi küsimust ei saa tõlgendada suitsiidile üles kutsumisena, kuid see on asjaolusid arvestades provotseeriv ning väljub hea maitse piiridest. Aukohus ei pidanud vajalikuks advokaadi suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist, kuid juhtis tähelepanu, et edaspidi tuleks hoida oma emotsioonid kontrolli all ning vältida vastaspoole provotseerimist.
3.XX esitas 16.03.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 16.01.2020 otsuse tühistamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt viitas XX aukohtule esitatud taotluses tõendina Harju Maakohtu istungi helisalvestisele, mida ei ole aukohtumenetluses uuritud ning tõendiga on jäetud ebaõigesti arvestamata.
4.Tallinna Halduskohtu 26.03.2020 määrusega tagastati XX kaebus. Halduskohtusse pöördumise eelduseks on isiku subjektiivsete õiguste rikkumine. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg-s 1 nimetatud huvitatud isikul on võimalik aukohtu otsuseid vaidlustada üksnes piiratud ulatuses (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2017 määrus asjas nr 3-17-160, p 10). Kaebajale ei tulene vaidlustatud otsusest õiguslikke tagajärgi. Aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta taotluse esitanud isiku subjektiivseid õigusi, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete üle. Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks aukohtule ning taotlus on läbi vaadatud menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. See, kas aukohtumenetlus algatada ning milline otsus menetluse käigus teha, on aukohtu kaalutlusõigus, mille teostamist saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse. Halduskohus ei saa huvitatud isiku kaebuse alusel asuda sisuliselt hindama, kas aukohus on väidetava distsiplinaarsüüteo asjaolud tuvastanud õigesti või mitte (Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2015 otsus asjas nr 3-14-50174, p 10). Samuti ei tulene seadusest ega ühestki teisest õigusaktist isiku subjektiivset õigust nõuda advokaadi distsiplinaarkorras vastutusele võtmist ja karistamist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2010 määrus asjas nr 3-10-1037). Advokatuuri aukohus on oma otsust põhjendanud.
MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.XX palub 02.04.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 26.03.2020 määrus ja saata asi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Halduskohus on kaebuse tagastamise osas jõudnud ebaõigele järeldusele. Samuti ei ole halduskohtu määruses konkretiseeritud, milliste kaebaja subjektiivsete õiguste riivet on praegusel juhul hinnatud. Halduskohtu järeldused on meelevaldsed. Heade kommete vastane käitumine on käsitatav kahju õigusvastase tekitamisena (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 8). Vandeadvokaat on väljendanud oma lugupidamatust kohtus. Aukohtu poolse rikkumise korrektne tuvastamine aitab kaebajal paremini kaitsta oma õigusi ka kriminaalmenetluses, nt esitada advokaadi suhtes taandamisavaldus.
2(4)
3-20-490
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 204 lg-le 1 ja § 207 lgle 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1; § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
7.Määruskaebus jääb rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.03.2020 määrus muutmata. Halduskohus on jõudnud kaebuse tagastamise osas õigele järeldusele.
8.Ringkonnakohus on varem selgitanud, et tulenevalt AdvS § 16 lg-st 1 ja § 18 lg-st 1 saab AdvS § 18 lg-s 1 nimetatud huvitatud isiku (praegusel juhul kaebaja) kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2015 otsus asjas nr 3-14-50174, p 10; 03.12.2014 määrus asjas nr 3-14-52251, p 13; 31.12.2013 määrus asjas nr 3-13-1538, p 6; 20.03.2013 otsus asjas nr 3-12-1016, p 12). Kui huvitatud isik on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Asjaolu, kas aukohtumenetlus algatada ja milline otsus menetluse käigus teha, on aukohtu kaalutlusõigus, mille teostamist saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse. Kohus ei saa huvitatud isiku kaebuse lahendamise käigus aukohtu poolt menetlusnormide järgimise kontrollimisel asuda tuvastama, kas aukohus on väidetava distsiplinaarsüüteo asjaolud tuvastanud õigesti või mitte (Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2015 otsus asjas nr 3-14-50174, p 10). Samuti ei tulene seadusest ega ühestki teisest õigusaktist isiku subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist. Aukohtu otsus saaks rikkuda kaebaja menetluslikke õigusi üksnes juhul, kui aukohus on jätnud aukohtumenetluse algatamata nii, et ei ole üldse hinnanud avalduse esitaja väiteid (vrdl nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus asjas nr 3-16-1148, p 10) või on asja sisuliselt lahendanud, ent jätnud põhjendamatult käsitlemata osad isiku väited advokaadi tegevuse osas (vrdl Tartu Halduskohtu 21.08.2017 otsus asjas nr 3-17-940; vrdl ka Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2019 määrus asjas nr 3-19-1105). Olukorras, kus see nii ei ole, puudub aukohtu otsuse tühistamiseks alus, sest aukohtumenetluse läbiviimine ei ole ette nähtud huvitatud isiku subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete üle (Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2014 määrus asjas nr 3-14-51432, p 6). Halduskohtu võimalused sellesse kontrolli sekkuda on piiratud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 09.08.2018 määrus asjas nr 3-18-1203, p 10).
9.Eelnevast nähtub, et aukohtule kaebuse esitanud huvitatud isiku poolt aukohtu otsuse vaidlustamisel halduskohtus ei ole kohtul võimalik võtta seisukohta aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse osas ja hinnata, kas advokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused või mitte ning kas advokatuuri hinnang nendele asjaoludele on õige. Seega ei saanud halduskohus tuvastada, kas vandeadvokaat YY tegevuses võisid esineda distsiplinaarsüüteo tunnused. Halduskohtul tuli anda hinnang üksnes menetlusreeglite järgimisele aukohtu poolt. Kaebaja sai aukohtule esitada avalduse ning tal oli võimalus esitada oma seisukohti toetavaid tõendeid.
10.Halduskohtule esitatud kaebusest nähtub, et kaebaja peamiseks etteheiteks on see, et ta viitas aukohtule esitatud taotluses tõendina Harju Maakohtu istungi helisalvestisele, mida ei ole aukohtumenetluses uuritud. Ringkonnakohtule ei nähtu, et aukohus oleks jätnud tõendiga arvestamata. Aukohus selgitas 16.01.2020 otsuses, et ei sea kahtluse alla kaebaja väiteid, et 3(4)
3-20-490 vandeadvokaat YY väitis kohtuistungil, et kaebaja ema on läbi sõimanud advokaadi kliendi. Samuti pidas aukohus usutavaks, et YY küsis kohtuistungil kaebaja käest, et kui tema eesmärgiks oli endalt elu võtta, miks ta ei ole seda teinud. Viimast kinnitas kirjalikus vastuses ka vandeadvokaat ise. Aukohus hindas kaebaja väiteid, kuid leidis, et osas, mis puudutab kaebaja ema laimamist, on need tõendamata. Vandeadvokaat YY küsimuse osas möönis aukohus, et see väljub hea maitse piiridest (viitega eetikakoodeksi § 9 lg-le 1), kuid ei pidanud vajalikuks distsiplinaarmenetlust algatada. Aukohtu seisukoha kujunemine on jälgitav. Nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas, ei ole halduskohtu pädevuses hinnata küsimust sellest, kas aukohus jättis distsiplinaarmenetluse algatamata õigesti või mitte. Ringkonnakohtule ei nähtu aukohtumenetluses menetluslikke rikkumisi.
11.Advokaadi distsiplinaarkorras karistamine ja eetikakoodeksi rikkumise tuvastamine ei ole eelduseks tsiviil- või kriminaalõiguslike nõuete esitamiseks. Juhul kui kaebaja leiab, et advokaat on tekitanud talle õigusvastaselt kahju (määruskaebuses viidatud VÕS § 1045 lg 1 p 8), on kaebajal võimalik pöörduda vastava nõudega maakohtusse. Seda on võimalik teha ka aukohtu süüdimõistva otsuseta. Küsimused, mis seonduvad kaitsja võimaliku taandamisega (kriminaalmenetluse seadustiku § 55), tuleb lahendada käimasoleva kriminaalmenetluse raames. Aukohtumenetluse ega halduskohtumenetluse ülesanne ei ole luua tõendeid tsiviilasjades või kriminaalmenetluses kasutamiseks.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.