Riigihanked › Muud riigihanked

3-19-346 lisa 2 vormil V.“ Muudatuse järel ei pidanud pakkuja enam esitama kinnitust VTA tunnustuse kohta koos tunnustamise numbriga, vaid piisas kinnitusest teatamis- või loakohustuse täitmise kohta. Samasugune nõue esitati ka riigihankel nr 189564. Mõlemal riigihankel sõlmiti raamlepingud kolme eduka pakkujaga.

POOLTE SEISUKOHAD

3-19-346 2) RHS v.r § 41 lõige 3 välistab igasuguse kaalutlusõiguse selles osas, millises menetlusetapis tegevusloa nõue sätestada: hankija peab tegevusloa sätestama hanketeates. Vaidlustatud otsuses on ekslikult asutud seisukohale, et kuna hanke ese on riigihangete registris määratletud toiduainete (asjade) ostmisena, siis direktiivi 2004/18 „Ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta“ (edaspidi: direktiiv 2004/18) artikli 46 kohaselt ei tohiks hankija tegevusluba nõuda. Vaideotsuses on vastustaja möönnud, et RHS v.r § 41 lõige 3 ei too nende meelest direktiivi artikli 46 nõuet selgelt välja. Samas on jäetud põhjendamata, miks vastustaja arvab, et direktiivi artikli 46 kohaselt ei või asjade hanke puhul pakkujalt kutsetegevuse nõuetele vastavust nõuda. Direktiivi 2004/18 artikli 46 esimese lause kohaselt võib igalt ettevõtjalt nõuda tõendeid kutsetegevuse nõuetele vastavuse kohta. Artikli 46 teine lause täpsustab üksnes teenuste osas artikli esimest lauset, milles käsitletakse nii asju kui ka teenuseid. Kui hankija oleks jätnud tegevusloa nõude hanketeates kehtestamata ning kehtestanud selle hankedokumendis või hankelepingus, oleks hankija rikkunud RHS v.r. Antud juhul oleks teatamis- ja loakohustuse nõude hanketeates sätestamata jätmine lisaks RHS v.r rikkumisele võinud kaasa tuua ka olukorra, kus abivajajatele poleks olnud võimalik toiduabi jagada, sest teatamis- ja loakohustuse nõuete täitmata jätmise tõttu oleks VTA võinud toiduabi jagamise peatada. Erinõuetega seotud kvalifitseerimistingimuste sätestamine võimaldas hankijal õiguspäraselt maandada hankelepingu nõuetekohase täitmisega seotud riske. Kui toidu käitlemist reguleerivas seaduses on sätestatud nõue, et selline tegevus on lubatud ainult teatamis- ja loakohustuse täitmisel, ei saa RHS-le viidates nõuda hankijalt talle teiste õigusaktidega pandud kohustuste rikkumist. Nõudele vastamiseks piisas sellest, et (välis)pakkuja teavitas VTA-d kirjaga tegevuse alustamisest. Nimetatud teade registreeritakse VTA-s ning see ei eelda ameti vastust, mistõttu on otsustes ekslik väide poolelioleva teavituskohustuse täitmise kohta. Pakkuja oli oma kohustuse täitnud ning sai osaleda hankes pärast teate saatmist VTA-le. Pärast teate esitamist VTA-le või samal ajal teate alustamisega oli pakkujal võimalus vajadusel alustada loamenetlust (ToiduS § 8). Arvestades rahvusvahelise hanke pakkumuste esitamise tähtaega (minimaalselt 40 päeva) ning ToidS-s sätestatud loamenetlustähtaega (30 päeva), oli pakkujal ka loamenetluse toiminguteks piisavalt aega. 3) Hanke tingimust ei saa lugeda piiravaks seetõttu, et hüpoteetilisele pakkujale võib tunduda ToidS ja EL õigusaktide täitmine liigselt koormav. Lisaks on Euroopa Komisjoni ja Euroopa Toiduohutusamet kodulehtedel info liikmesriikide kohta, mida kasutades saab pakkuja hõlpsalt tuvastada teise liikmesriigi pädeva asutuse, kelle poole nõuete täitmiseks pöörduda. Pakkujal puudus vajadus endale tegevusloa taotlemiseks VTA-lt juhul, kui ta oleks tuginenud teise isiku vahenditele (Eestis paiknev tegevusloaga ladu) või ühispakkumuse tegemise korral. Seega isegi, kui hüpoteetilisele pakkujale oleks tundunud koormav VTA-le tegevuse alustamisest kirja vormis teatada, oleks ta hankel osalemiseks saanud teha koostööd isikutega, kellel on tegevusluba juba olemas. Pakkuja ei pea olema võimeline täitma hankelepingut isiklikult, vaid ta võib hankelepingu täitmiseks kasutada ka alltöövõtjaid. Seega koheldi kõiki pakkujaid võrdselt. Eesti ettevõtetel, kes soovivad alustada hankelepingu alusel toidu käitlemist, tuleb läbida samasugune tegevusloa menetlus nagu välisriigi ettevõtetelgi. Seega ei olnud teatamisja loakohustuse nõue välisriigi pakkuja suhtes piirav. 4) Teatamis- ja loakohustuse nõue on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 852/2004 artikli 6 lõikes 3. Nimetatud sätte kohaselt peab hankelepingut täitev pakkuja tagama ettevõtte tunnustamise pädeva asutuse poolt (ToidS-s teatamis- ja loakohustus), mis järgneb vähemalt ühele kohapealsele kontrollkäigule, kuna toitu käideldakse Eestis. Toidu füüsilise käitlemise puhul Eestis kohapeal peab hankelepingu täitjal või tema poolt lepingu või alltöövõtu alusel kasutataval laol olema VTA tegevusluba ning toidukäitlemise tegevuslubasid liikmesriigid vastastikku ei tunnusta. Hankijal puudus võimalus kvalifitseerida pakkuja tema 3(13)

3-19-346 asukohariigi tegevusloa alusel. Lepingu täitmine, kasutamata Eestis asuvat vaheladu või transporti, ei ole võimalik. Kuna pakkujal ei ole võimalik lepingut täita ilma toitu ladustamata, muutub pakkuja toidukäitlejaks. Toidukäitleja peab täitma Eestis teatamis- ja loakohustust ning hankijal puudub võimalus aktsepteerida pakkuja asukohariigi tegevusluba. Kui hankija oleks laiendanud tegevusloa nõuet ja lubanud pakkuja asukohariigi tegevusluba, oleks hankija rikkunud ToidS ning EL määrusi (EÜ) nr 852/2004 ja (EÜ) nr 853/2004. 5) Tõendamata ja paljasõnaline on vastustaja väide, et tegevusloa nõue on toonud hankes kaasa kahju. Raamlepingusse pakutud toidukorvi keskmine hind oli ligikaudu 30% odavam analoogse toidukorvi ligikaudsest turuhinnast. 2016. aastaks korraldatud minikonkursile pakutud toidukorvi keskmine hind oli ligikaudu 55% odavam analoogse toidukorvi turuhinnast. Edukaks tunnistatud minikonkursi pakkuja toidukorv oli ligikaudu 65% protsenti odavam turuhinnast. Põhjendamatu oleks arvata, et suurema hulga pakkujate, sh välisriigi pakkujate osaluse korral oleks toidukorvi hind olnud turuhinnast odavam rohkem kui 65%. Raamlepingute alusel minikonkursil soodsaimad pakkumused teinud Sanitex OÜ on Leedu emaettevõtte tütarettevõte Eestis ning hankelepingute alusel ostetakse Eestis, Lätis ja Leedus ning mujal EL-s toodetud toiduaineid. Suurim huvi hangetel osaleda on lähimate liikmesriikide (Läti, Leedu, Soome jt) pakkujatel. Seega on kaebaja konkurentsi hangete läbiviimisel efektiivselt kasutanud. 5) Riigihanget nr 157505 on varem Rahandusministeeriumi audiitorite poolt kahel korral hinnatud. 16.03.2016 FEAD-1/2015 ja 17.03.2017 FEAD-2/2017 auditites leiti, et tingimused (sh tegevusloa osas) on kooskõlas RHS v.r-ga. Arusaamatu on, kuidas kolmandal korral samade audiitorite poolt läbi viidud auditi tulemusena selgub ootamatult, et hange on vastuolus RHS v.r nõuetega. Riigihange nr 189564 on korraldatud samasuguste tingimustega nagu riigihange 157505. Olukord, kus Rahandusministeeriumi audiitorid on muutnud oma seisukohti riigihangete seaduse tõlgendamisel ning kohaldavad uusi seisukohti tagasiulatuvalt, ei ole kooskõlas hea halduse tavaga ning õiguspärase ootuse põhimõttega. Veelgi enam – kuna struktuuritoetuste puhul rikkumise korral rakenduv finantskorrektsioon on olemuselt karistusliku iseloomuga, tuleb ka siin arvestada karistusõiguses kehtivat põhimõtet, et muudetud seisukohta, mis toob kaasa rangemad tagajärjed, ei rakendata tagasiulatuvalt. Seega on ainuõige lähenemine tekkinud olukorras selline, et juhul, kui riigihangete seadus ja direktiivid ning nende tõlgenduspraktika on muutunud, võib neid kohaldada üksnes edasiulatuvalt 01.09.2017 jõustunud RHS alusel läbi viidud riigihangetele. Vaideotsuses on jäetud kaalumata kõik kaebaja esitatud argumendid.

3-19-346 lubatud nõuda nende teenuste osutamiseks vajalike lubade olemasolu. Ka teenuslepingute puhul lubab artikkel 46 kvalifitseerimiseks nõuda üksnes pakkuja (ja mitte hankija) asukohariigis väljastatud teenuse osutamist tõendava loa olemasolu või nende asukohariigis vastavasse organisatsiooni kuulumise tõendi esitamist. Lähtudes direktiivist 2004/18 ja asjaolust, et tegemist oli asjade hankelepingutega, võis hankija nõuda tõendeid, et pakkuja või taotleja on vastavalt oma asukohariigi seadustele kantud erialasesse või äriregistrisse, mitte aga tegevusloa omamise kohta. 2) Rahvusvahelise hanke puhul tuleb kõik pakkujatele pakkumuse esitamiseks ettenähtud tingimused sõnastada selliselt, et välispakkujad saaksid hankesse pakkumusi esitada hankija asukohariigi ettevõtjatega võrdsetel alustel ilma ebamõistlikke pingutusi tegemata. Ebamõistlikuks saab pidada toiminguid, mille tegemist nõutakse pakkujalt juba pakkumuse esitamise hetkel, kuigi need toimingud on iseloomulikud teenuse osutamisele (lepingu täitmisele), mistõttu oleks asjakohane nõuda neid alles edukalt pakkujalt. Tingimus, mille kohaselt hankija nõudis pakkujatelt Eesti õigusest tulenevatele erinõuetele vastavust juba pakkumuse esitamise ajal, ei ole kooskõlas RHS v.r § 3 punktis 3 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Vastustaja ei ole kunagi olnud seisukohal, et vaidlusaluse tingimuse täitmine on hankelepingu eset arvestades ebaproportsionaalne või -vajalik. Küsimus on üksnes selles, millisel ajahetkel hankija vastava tingimuse täitmist nõudis. Nagu ka vastustaja vaidlustatud otsuses on märkinud, ei ole seejuures asjassepuutuv, kas hankes nõutud loa- ja teavitamiskohustus tulenes siseriiklikust õigusaktist või mõnest EL aktist. Seega ei ole pakkumuse esitamise seisukohast asjassepuutuvad ka kaebaja väited selle kohta, et hankijal puudus ToiduS-s ning EL määrustest (EÜ) nr 852/2004 ja (EÜ) nr 853/2004 tulenevalt võimalus aktsepteerida pakkuja asukohariigi tegevusluba. 3) Vaidlusaluse tingimuse tõttu olid eelisseisundis pakkujad, kellel oli Eesti õigusaktidele vastav loa- ja teavitamiskohustus täidetud juba varem, st enne vaidlusaluste hangete avaldamist. Kuivõrd välismaiste pakkujate puhul on vaidlusaluse nõude varasem täitmine pigem ebatõenäoline ning nad peavad enne nõude täitmist tegema endale piisava detailsusastmega selgeks nõude täitmisega seonduva (nt mis tingimustel, kellele ja mis vormis saab teavitust või loataotlust esitada), võib nende puhul eeldada, et nad on ebavõrdsemas seisus võrreldes Eesti päritolu pakkujatega, kellelt saab eeldada suuremat teadlikkust nõude täitmise osas või oma tavapärase majandustegevusega seonduvalt ka nõude varasemat täitmist. Euroopa Kohtu praktika kohaselt on pakkujate võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus hankes osalemist võimaldavate tingimuste kehtestamine, millest õigesti aru saamiseks on vaja tunda hankija asukohariigi praktikat (vt nt C-171/15, p 42, või C-27/15, punktid 45-46 ja 51). Kuna pakkujatelt eeldati varasemat kogemust, siis ei ole asjassepuutuv hinnata tingimuse mõju pakkujatele, kes alles alustavad toidukäitlemisega, mistõttu ei saa ka väita, et välisriigi pakkujad olid samas seisus Eesti pakkujatega, kes alles alustavad toidukäitlemist. Antud hangete puhul tuli hinnata, kas vaidlusaluse tingimuse seadmisega olid võrdses seisus pakkujad, kes olid varem teenust osutanud mõnes muus liikmesriigis, nende pakkujatega, kes olid varem tegelenud toidu käitlemisega Eestis, olles täitnud selleks Eesti õigusaktidest tulenevad nõuded. Ei ole usutav, et kõik antud valdkonnas tegutsemiseks vajalikud nõuded, sh ka nõude täitmise protsess tervikuna on üleeuroopaliselt ühetaolised väitmaks, et vaidlusaluste tingimuste seadmine pakkumuse esitamiseks mingisugust mõju pakkujatele ei avaldanud. Isegi kui asuda seisukohale, et nõuded antud valdkonnas tegutsemiseks on ühetaolised ning liikmesriigiti ei esine erinevusi ka nõude täitmise protsessis, on arusaamatu, miks ei piisanud hankemenetluse läbiviimise etapis pakkuja võimekuse kindlakstegemiseks ka sellest, kui pakkujal on oma asukohariigi vajalikud nõuded täidetud. Olenemata sellest, et pakkujal on kehtestatud tingimust võimalik täita, tuginedes teise isiku vahenditele või esitades ühispakkumuse isikuga, kes seatud tingimuse täidab, ei ole tegemist 5(13)

3-19-346 pakkuja kohustusega, vaid võimalusega. Samuti ei muuda see võimalus seatud tingimust õiguspäraseks. Need pakkujad, kellel puudus võimalus teise isiku vahenditele tugineda või ühispakkumust esitada, võisid loobuda hankes osalemisest, sest ei suutnud täita nõutud tingimust pakkumuse esitamise tähtpäevaks. 4) Finantskorrektsiooni eesmärk ei ole toetuse saaja karistamine, vaid eeldatavate mitteabikõlblike kulude mahaarvamine projekti abikõlblikest kuludest, sh toetuse summast. Kulude abikõlblikkuse kriteeriumid on sätestatud Vabariigi Valitsuse 01.09.2014. a määruse nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ (edaspidi: määrus nr 143) § 2 lõikes 2, millest tulenevalt saab abikõlblikuks lugeda kulusid, mis on muu hulgas põhjendatud ehk sobivad, tõhusad ja vajalikud. Kui toetuse saaja on hanke korraldamisel seadnud tingimusi, mis põhjendamatult piiravad huvitatud isikute osalemist hankes, ei saa eeldada, et hankes edukaks osutunud pakkumus on olnud majanduslikult soodsaim, mistõttu ei saa asuda ka seisukohale, et hankega seotud kulu on täies mahus põhjendatud. Teatud asjaolude esinemisel eeldatakse, et rikkumisega seotud hanke alusel tekkinud kulude täies mahus hüvitamisel tekib EL eelarvelistele vahenditele kahju (kulu ei saa olla täies mahus abikõlblik), mistõttu selliste kulude täies mahus hüvitamist struktuurivahenditest ei saa ka aktsepteerida. Vastustaja võttis finantskorrektsiooni otsuse tegemisel arvesse, et hangetes oli tagatud teatav konkurents ja erinevate pakkumuste võrdlemine. Lisaks võeti arvesse, et üks edukas pakkuja (Sanitex OÜ) on välismaa kontserni Eestis toimetav filiaal. 5) Õiguspärase ootuse põhimõtet ei ole rikutud. Toetuse saaja õiguspärast ootust säilitada toetus tuleb kõrvutada kolmandate isikute õigusega osaleda konkurentsipõhistes ning õigusvastaselt piiravate tingimusteta hankemenetlustes ja avaliku huviga, sh EL huviga tagada ühisturu tõrgeteta toimimine läbi konkurentsipõhise hankemenetluse ning ühenduse finantsallikate läbipaistev kasutamine. Antud juhul tuleb kolmandate isikute õigusi ning ühenduse huvisid pidada kogumina ülekaalukaks avalikuks huviks, mis kaalub üles toetuse saaja võimaliku õiguspärase ootuse vaidlustatud otsuse vastu võtmata jätmiseks.

3-19-346 2) Sotsiaalministeeriumil puudub kaebeõigus. Kohtupraktikas ja halduskohtumenetluse seadustikus (HKMS) on esile toodud ainult 3 erandjuhtumit, mille puhul saab riik, keda käesolevas vaidluses esindab Sotsiaalministeerium, esitada kaebuse halduskohtule. Nendeks on: 1) enesekorraldusõiguse kaitse; 2) omandiõiguse või muu õiguse kaitse; 3) halduslepingust tuleneva õiguse kaitse. Käimasolevas vaidluses ei ole ükski nendest eeldustest täidetud. Sotsiaalministeeriumil puudub eraldiseisev enesekorraldusõigus. Rakendusüksuse ülesandeks on struktuuritoetuse (sh riikliku kaasfinantseeringu) väljamaksete tegemine toetuse saajale, finantskorrektsiooni otsusega mitteabikõlbulikuks loetud summat ei saa SA Innove endale. Omandiõigus riigieelarveliste või Euroopa Abifondi vahendite suhtes ei kuulu üksikutele valitsusasutele (nt Sotsiaalministeerium). Üksnes erandjuhtudel ehk pärast kohtu või muu kohtusüsteemi kuuluva organi otsust, mis lükkab ümber finantskorrektsiooniotsuse rakendamise, võib pädev riigiasutus otsustada järgmises Euroopa Komisjonile esitatavas maksetaotluses taas taotleda finantskorrektsiooni otsuse tagajärjel mahaarvatud kulude hüvitamist. Sellise otsustuse tegemine ei ole garanteeritud ning selliste juhtumite kohta puudub kaasatud haldusorganil ka praktika. Isegi kaebuse läbivaatamise ja selle rahuldamise korral saaks kõige tõenäolisemaks vahetuks tagajärjeks olla see, et toimub muudatus riigieelarveliste vahendite jaotuses erinevate riigiasutuste vahel, kusjuures finantskorrektsiooni otsusega mitteabikõlblikeks leitud summadest moodustas arvestatava osa (peaaegu kuuendiku) riiklik kaasfinantseering. Tegemist ei ole ka halduslepingust tuleneva õiguse kaitseks esitatud kaebusega HKMS § 44 lg 4 tähenduses, sest Sotsiaalministeeriumi ning SA Innove vahelisest halduslepingust nr 1.8-2/6513 ei tulene Sotsiaalministeeriumile õigust saada vaidlusalune rahasumma endale. SA-l Innove kui rakendusüksusel on halduslepingu järgi kohustus korrektselt täita haldusülesannet ning juhul, kui seejuures esinevad puudused, saab rakendusasutus teha nende kõrvaldamiseks haldusjärelevalve korras ettekirjutuse. Vaidluse, kas antud juhul on põhjust teha haldusjärelevalvet või mitte, saab lahendada VVS §-s 101 sätestatud korras. 3) Auditi aruanne ei ole haldusmenetluse seaduse (edaspidi: HMS) § 51 mõistes haldusakt. Auditis väljatoodud tähelepanekute puhul on tegemist soovitustega rakendusüksusele, kes peab läbi viima omapoolsed toimingud ning vajadusel (lähtuvalt rakendusüksuse omapoolsetetest põhjalikest toimingutest) algatama mitteabikõlblike kulude osas osalise tagasinõudmise. Auditi lõpparuandes nr FEAD-3/2017 ei ole väidetud, nagu hankija poleks tohtinud pakkujatelt erinõuete ja tingimuste täitmist nõuda neid hanketeates sätestades, või seda, nagu välispakkuja ei peaks toidu käitlemiseks Eestis täitma täiendavaid teavitamis- ja loakohustusi. Aruanne selgitab seda, et kui välispakkujatelt nõutakse juba pakkumuse esitamise hetkeks Eesti Vabariigis kehtivate hankelepingu täitmiseks vajalike nõuete ja tingimuste täitmist (mida VTA teatamis- ja loakohustuse nõuded olemuslikult on), jättes viitamata ka RHS v.r § 41 lg 3 teises osas välja toodud võimalusele esitada tema asukohariigi õigusaktide kohaselt vastavasse organisatsiooni kuulumise kohta tõend, siis seatakse viimaseid ebavõrdsesse olukorda, võttes neilt ära võimalus hankes osalemisel kvalifitseerimistingimust täita. ToiduS § 7 lg-s 1 ja § 8 lg-s 1 kirjeldatud nõuded kehtivad ettevõtetele, kelle tegevuskohaks on Eesti. Kindlasti on sellisel hankel osalevatel Eesti ettevõtetel kohustus täita nimetatud tingimusi, kuid välispakkujad, kelle tegevuskoht ei ole Eesti (ehk neil ei ole Eestis registreeritud äriühingut või ei ole Eestis paikset tegevuskohta ehk asukohta, kus toitu käideldakse), peavad vastama oma asukohariigis kehtestatud nõuetele ja olema oma tegevuskohariigis pädeva asutuse järelevalve all. Eesti ei saa anda hinnangut välispakkuja tegevusloale toidukäitlemiseks, kuivõrd Eestist ei ole võimalik kontrollida välisettevõtte tegevust. Samuti tuuakse välja, et teatamis- ja loakohustus ei ole konkreetselt ToiduS poolt kehtestatud erinõue – ToiduS küll laiendab EL tasandil sätestatud teatamis- ja loakohustuse sisu, kuid üldised põhimõtted tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustest. RHS-st, ToiduS-st, EL õigusest kui selle kohaldamise praktikast ja avalikult kättesaadavatest juhistest tuleneb, et hankijal oli 7(13)

3-19-346 kaalutlusõigus RHS § 41 lg 3 sisustamisel. Riigihangete nr 157505ja 189564 hanketeates esitatud kvalifitseerimise tingimused on põhjendamatult piiravad. 4) Hanketeadetes on selgesõnaliselt nõutud teatamis- ja loakohustuse täitmist. Seega oleks ainus võimalus eeltoodud kvalifitseerimistingimuse täitmiseks see, kui lisaks teavitamiskohustusele oleks pakkujal enne pakkumuse esitamist saadud VTA-lt kinnitus. Iga (välis)pakkuja võimalus kasutada hankelepingu täitmisel alltöövõtjaid ei muuda hanketeates sätestatud tingimusi vähem- või mittepiiravaks. Realistlikus stsenaariumis ei saa hankija eeldada, et kõik potentsiaalsed välismaised pakkujad on hanketeate väljakuulutamise esimesest päevast läbiviidavast hankest teadlikud ja neil on kohe olemas VTA loa taotlemiseks vajalikud korrektsed dokumendid. Samuti ei saa eeldada, et loamenetluse käigus ei teki loa menetlejal täiendavaid küsimusi nt esitatud info puudulikkuse osas, mis võivad loamenetluse protsessi pikendada. Seega ei olnud riigihangete nr 157505ja 189564 puhul teavitamis- ja loakohustus võrdsetel alustel täidetav kõigile pakkujatele ning välispakkujaid on võrreldes Eesti pakkujatega koheldud ebavõrdselt. Teavitus- ja loakohustuse nõude puhul on tegemist EL õigusest tuleneva nõudega, mis kehtib EL üleselt. Selleks, et seatud piirang oleks välispakkujate suhtes proportsionaalne ja samas saaks hankija kindluse, et tegemist ei ole ebaseadusliku käitlejaga, oleks hankija pidanud kvalifitseerimise tingimustes võimaldama välispakkuja asukohariigi või muu pädeva asutuse väljastatud samaväärse loa või tõendi esitamist ja alles hankelepingu täitmise ajaks nõudma välispakkujalt Eesti seadusest tuleneva nõude täitmist, mis on vajalik hankelepingu täitmiseks. 5) Ehkki kaebaja on välja toonud toidukorvi hinna analüüsi lähtuvalt hankemenetluse tulemusel edukaks tunnistatud pakkumustest ja raamlepingu siseste minikonkursside tulemustest, on tagantjärele võimatu tuvastada, milliseks oleks kujunenud pakkujate ring, esitatud pakkumused, edukad pakkujad ja seeläbi minikonkursside tulemused, kui kaebaja poleks seadnud kvalifitseerimise tingimustes põhjendamatuid piiravaid tingimusi. Eelnevast tulenevalt ei ole ka võimalik hinnata tekitatud kahju suurust. Kuna vaatamata piirava kvalifitseerimise tingimuse olemasolule esines siiski hankemenetluses teatav konkurents ning üheks osalejaks oli välismaa kontserni Eestis toimetav filiaal, leidsid audiitorid, et antud juhul võib rakendada 10protsendilist finantskorrektsiooni määra. Ka vastustaja on oma finantskorrektsiooni otsuses leidnud, et 10-protsendiline finantskorrektsioonimäär on põhjendatud, kuna see on proportsionaalne rikkumise raskuse ja võimaliku kahjuga. 6) Sotsiaalministeeriumile kui põhiõiguste adressaadist valitsusasutusele ja täidesaatva võimu kandjale juba ainuüksi põhimõtteliselt ei saa laiendada PS §-st 10 tulenevat õiguspärase ootuse printsiipi iseenda suhtes. RHS v.r järgi ei olnud lubatud hankemenetluses kehtestada piiravaid kvalifitseerimistingimusi (ehk RHS § 3 punkti 3 üldpõhimõte kehtis ka siis) ja selle eest oli ka varem määruses nr 143 ette nähtud finantskorrektsioon. Seega pidi hankija ka varem viidatud põhimõtet järgima ning olema teadlik asjaolust, et selle põhimõtte rikkumise eest on ette nähtud finantskorrektsioon. Ka Euroopa Kohtu lahendites on jõutud järeldusele, et toetuse saaja ei saa tugineda õiguspärasele ootusele, kui ta on jätnud oluliselt täitmata toetuse saajale pandud kohustuse, milleks on käimasolevas vaidluses RHS nõuded.

KOHTU PÕHJENDUSED

3-19-346 eraõiguslik juriidiline isik. SA Innove ei kuulu täidesaatva riigivõimu struktuuri. Kohtumenetluses ei ole tähtis, kas tegu on riigi või mõne muu isiku asutatud sihtasutusega. Vaidlust ei ole selles, et SA Innove täidab avalikke ülesandeid. Kuna vaidlustatud otsuse tõttu kaotab Eesti Vabariik õiguse EL struktuurifondidest makstavale rahale ja vastavas osas tuleks leida vahendid Eesti riigieelarvest või sõlmitud raamlepingud üles öelda (mis võib kaasa tuua täiendavaid kulusid), on vaidlustatud otsusega riivatud Eesti Vabariigi õigusi, eeskätt omandiõigust. Ka kaasatud haldusorgani esindaja K. Siruli möönis 17.04.2019 kohtuistungil, et vaidlustatud finantskorrektsiooni otsusel on majanduslik mõju Eesti Vabariigile olemas, st kui struktuurfondide raha jääb saamata, kannab Eesti riik kahju (istungi salvestis 10:38:29). Kohus leiab, et SA-d Innove tuleb antud juhul käsitada kui EL huve esindavat avaliku halduse kandjat, st tema kontrollib ja vastutab selle eest, et abi andmisel järgitakse EL reegleid. Reeglite rikkumise korral on SA-l Innove võimalik kohaldada mh finantskorrektsiooni. Kohtule ei nähtu, et VVS-st, STS-st või halduslepingust tuleneksid Sotsiaalministeeriumile õiguslikud alused, mis võimaldaksid haldusjärelevalve käigus tema suhtes tehtud finantskorrektsiooniotsuse või vaideotsuse tühistada. Seetõttu jääb kohus seisukoha juurde, et Sotsiaalministeeriumil on kaebeõigus ja kaebus tuleb sisuliselt läbi vaadata.

Arvutivõrgus: https://www.struktuurifondid.ee/sites/default/files/oigusaktid/enim_puudustkannatvatele_inimestele_toidu_ostmi se_tingimused.pdf (21.05.2019).

9(13)

3-19-346 kehtisid muutmata kujul (08.01.2015 versioonis) ka „Kvalifitseerimistingimused“, milles nõuti jätkuvalt, et „pakkuja peab omama hankelepingu täitmiseks vajalikku tunnustust Veterinaar- ja Toiduameti poolt. Pakkujal tuleb esitada kinnitus Veterinaar- ja Toiduameti tunnustuse kohta ja tunnustamise number.“ Riigihankes nr 189564 oli kõigis hankedokumentides teavitus- ja loakohustuse nõue, nagu oli hankes nr 157505 peale muudatuste sisseviimist.

Minumets D., Kulm P. Riigihangete õigus. Kirjastus Juura, 2014, lk 161.

10(13)

3-19-346

https://ec.europa.eu/regional_policy/sources/docgener/informat/2014/guidance_public_proc_et.pdf

(21.05.2019).

11(13)

3-19-346 käsituse, et tal oli kohustus selline kvalifitseerimise tingimus ja justnimelt HT-s kehtestada. Hankijal on otsustusruum kvalifitseerimistingimuste kehtestamisel, sellised tingimused peavad olema ka põhjendatud ja kohtlema erinevaid pakkujaid võrdselt. Käesoleval juhul ei olnud hankijal takistatud kehtestada loa olemasolu kohustus hankelepingu tingimusena. Hankija oleks saanud kehtestada ka nõude, milles pakkujad oleksid kinnitanud näiteks, et nende käsutuses on hankelepingu täitmise ajaks vastav ladu. Selleks ei ole vajalik nõuda hankijalt tegevusluba pakkumuse esitamise tähtajaks, mille omamise eelduseks on eelnev tegutsemine Eestis. See, et hankija peaks paralleelselt pakkumuse ettevalmistamisega hakkama taotlema luba toidu käitlemiseks, on ebaproportsionaalne nõue. On raske täita teavitamiskohustust, kui puuduvad tegevused, millest teavitada, samuti vajalikud andmed. Ka ToiduS-s sätestatud loa taotlemine eeldab kohtu hinnangul seda, et teada oleks konkreetne loastatav tegevus, mahud jms. Pakkumuse esitamise ajal see veel teada ei ole, kuna ei ole teada, kas hange võidetakse ja milliste mahtudega tuleb arvestada. ToiduS regulatsiooni eesmärk ei ole taotleda luba hüpoteetiliseks tegevusteks. Vastustaja ja kaasatud haldusorgan on põhjendatult tähelepanu juhtinud ka sellele, et juba ajaliselt ei pruugi olla vastava loa hankimine võimalik, arvestades hankest teadasaamise ja pakkumuse esitamise vahele jääda võivat vähest aega. Kui ka asuda seisukohale, et RHS v.r § 41 lg 3 kehtestas kaalutlusruumi mittejätval moel kohustuse kehtestada ToiduS-s sätestatud tegevusloa nõue HT-s, tuleks RHS v.r § 41 lg 3 seoses vastuoluga EL õigusega jätta kohaldamata. Kohtu hinnangul ei ole selleks vajadust, kuna sätet saab tõlgendada ka EL õigusega kooskõlas olevana. Hankija ei oleks pidanud aktsepteerima teiste EL liikmesriikide pakkujate päritolumaa vastavat tegevusluba, vaid võimaldama selle Eestist hankida. Vastustaja viited Euroopa Kohtu lahenditele C-234/03, C-225/98 ja C-46/15 ei ole asjakohatud, kuna käesoleval juhul tulenevad piirangud siseriiklikust õigusaktist (ToiduS), millele HD-d viitavad. Hankes kvalifitseerumist puudutavas osas on ToiduS regulatsioon siseriikliku mõõtmega (VTA järelevalve).

3-19-346 rikkumist ei tuvastanud, luua auditeeritavale asutusele õiguskindlust, et mistahes rikkumisi tulevikus ei avastataks. Rahandusministeeriumi auditid ei oma õiguslikku siduvust ei kaebajale ega vastustajale. Varasemast edukast auditi läbimisest ei tulene õiguspärast ootust, et hiljem ei leita vigu. Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt ei saa õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele tugineda EL õigusakti konkreetse sätte vastu ning liidu õiguse kohaldamise eest vastutava liikmesriigi asutuse tegevus, mis on selle õigusega vastuolus, ei saa olla ettevõtja jaoks alus õiguspärasele ootusele olla koheldud viisil, mis on liidu õigusega vastuolus (AS Eesti Pagar, C-349/17, p 104 ja seal viidatud praktika). Õiguspärase ootuse põhimõte ei saa seega kaitsta isikut EL õiguse eiramise eest. Teisalt ei ole praegu EL õiguse kohaldamise eest vastutav asutus kaebajale ka sellist lootust andnud. Rahandusministeeriumi auditid ei ole rakendusüksusele siduvad. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et finantskorrektsiooni meetmel on karistuslik iseloom. Riigil ei ole subjektiivset õigust struktuuritoetustele. Õigus toetusele tekib siis, kui toetuse saamise kriteeriume täidetakse. Kui leiab kinnitust, et toetuse saamise kriteeriume ei ole täidetud, jäetakse toetus välja maksmata või nõutakse see tagasi. Sellist tegevust ei saa käsitada toetuse saaja karistamisena. Seega pole ka põhjendatud kaebaja loodud konstruktsioon muudetud seisukoha tagasiulatuva rakendamise keelust.

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.