A.B. kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – A.B. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta A.B. kaebus läbi vaatamata osas, milles ta taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses jalutusbokside ebapiisava suurusega.
Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda ja kaebuse esitamisega seotud riigilõivu kulu riigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 24.10.2016, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-16-611 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
A.B. (kaebaja) esitas 21.10.2015 Tallinna Vanglale (vastustaja) kahju hüvitamise taotluse (tl 40) summas 600 eurot seoses piinamise, ebainimliku ja väärikust alandava kohtlemisega perioodidel 13.03.2014–12.04.2014 ja 28.03.2015–27.04.2015. Kaebaja selgituste kohaselt hoiti teda märgitud perioodil kartserihoones (plokk K-1), kus olid ebainimlikud tingimused. Kartserihoone ei vasta ehitusseaduse (EhS v.r) nõuetele. Samuti ei võimaldatud kaebajale jalutuskäike värskes õhus. Jalutusboksi kohal olev katus takistas värske õhu ja päikesepaiste juurdepääsu.
Vastustaja jättis 04.01.2016 vastusega nr 5-37/15/293-4 kaebaja taotluse rahuldamata (tl 2-3). Kaebaja paigutati perioodiks 13.03.2014–12.04.2014 kartserikambrisse nr 84 ja perioodil 28.03.2015–27.04.2015 kartserikambrisse nr 87. Kaebaja paigutati kartserisse enda õigusvastase tegevuse tulemusel. Võimaliku kahju tekkimist saanuks kaebaja õiguskuulekalt käitudes vältida. Märgitud kambrites on olemas osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Õhuhulka on võimalik reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Õhuringluse efektiivseks toimimiseks tuleb hoida ventilatsiooniavad vabana ja avatuna. Kambrites on olemas nii kunstlik kui ka loomulik valgus, mis kindlustab kambrite piisava valgustatuse. Nõutava temperatuuri kindlustab keskküttesüsteem. Kambris on kraanikauss ja WC. Kinnipeetavale väljastatakse kord nädalas WC puhastusvahend, millest üldjuhul piisab üheks nädalaks. Kaebajale tagati jalutuskäik värskes õhus. 2013. a paigaldati kartserihoone jalutusboksidele läbipaistvast plastist katus, et kaitsta jalutajat sademete eest. Jalutusboksidele paigaldatud võre ja plastist katuse vahel asuvad avatud õhutusluugid, mille kaudu on tagatud värske õhu juurdevool. Vangla lähtub kinnipeetavate elamistingimuste nõuete täitmisel Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ (Määrus nr 38) sätetest. Kartserikambrid nr 84 ja 87 vastasid kõikidele justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) nõuetele. Kartserikambri tingimused võisid kaebajale olla küll ebamugavad, kui neid ei saa käsitleda inimväärikust alandavatena. Kaebaja ei ole tõendanud, et talle oleks tekkinud mittevaraline kahju.
Kaebaja esitas 18.01.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tõlge tl 5), milles taotles talle tekitatud kannatuste eest vastustajalt kahju hüvitise 600 eurot (haldusasi nr 3-16-231) väljamõistmist. Vastustaja hoidis kaebajat ajavahemikel 13.03.2014–12.04.2014 ja 28.03.2015–27.04.2015 hoone bloki K1 kambrites, mis ei vastanud nõuetele. Samuti olid keelatud jalutuskäigud värskes õhus.
Kohus jättis 05.02.2016 määrusega (tl 6) kaebuse käiguta ja palus kaebajal täpsustada nõutava hüvitise suurust ühe päeva kohta ning esitada põhjendused, miks olid kaebaja kinnipidamise tingimused perioodil 28.03.2015–27.04.2015 tema arvates õigusvastased.
Kaebaja esitas 07.12.2015 vastustajale kahju hüvitamise taotluse (tl 41) seoses inimväärikust alandavas kartserikambris hoidmisega perioodil 27.11.2015–01.12.2015. Kaebaja selgituste kohaselt oli kambris külm, niiske, väljakannatamatu lõhn ja puudus ventilatsioon. Kaebajale ei võimaldatud jalutuskäike värskes õhus.
Vastustaja jättis 16.02.2016 vastusega nr 5-37/15/345-4 kaebaja taotluse rahuldamata (tl 2(8)
3-16-611 16-17). WC olemasolu nõue kartserikambris tuleneb VSKE § 7 lg-st 4, kuid kehtiv õigus ei kehtesta nõudeid ega näe ette, milline peab tualett olema. Kambrites, sh kambris nr 72, on Aasia tüüpi WC. Kuna kinnipeetavatele väljastatakse WC puhastamiseks vahend, siis pidi kambris viibija ise hoolitsema, et WC oleks puhas. Kartserikambrites on osaliselt sund- ning osaliselt loomulik ventilatsioon. Kambri õhuhulka on võimalik reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Õhuringluse efektiivseks toimimiseks tuleb hoida ventilatsiooniavad vabana ja avatuna. Kartserikambrite ustel on all ääres augud, mis soodustavad samuti õhuringlust. Vastustaja teostas mõõtmisi kambris nr 78 ning 02.12.2015 oli temperatuur +19,4oC ja 21.12.2015 oli temperatuur +20oC ning õhuniiskus 58%. Seega vastab nii temperatuur kui ka õhuniiskus kehtestatud nõuetele. Menetluse käigus ei tuvastatud, et kinnipeetavale oleks jalutuskäigu võimaldamisest keeldutud. Dokumendihaldusprogrammist ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud pöördumise jalutuskäikude mittevõimaldamise või kartserikambri tingimuste osas. Jalutamaminek on kinnipeetava õigus, mitte kohustus.
Kaebaja vaidlustas 22.02.2016 kaebuse täienduses (tõlge tl 19-20) täiendavalt tema inimväärikuse alandamist perioodil 27.11.2015–01.12.2015 kartserikambris nr 72 hoidmisega. Kaebaja palus mõista vastustajalt tema kasuks välja hüvitise 640 eurot 64 päeva eest, s.o 10 eurot iga päeva eest. Põhjendused:
7.1.Kambrites oli väga niiske ja külm. Kaebaja oli sunnitud magama riietes. Kui hommikul võeti kaebajalt madrats, siis oli see niiske ja sellel olid suured märjad laigud. Kambrites puudub täielikult ventilatsioon. Kaebaja oli sunnitud sööma 1-2 m kaugusel WC-st, mis haises. 7.2. Kaebajalt võeti võimalus jalutada värskes õhus. Jalutusboksidele on ehitatud katus, mis kujutab endast midagi pööningu taolist, kuhu ei satu piisaval määral värsket õhku ega päikesevalgust. Kõige suurem jalutusboks on 4,4 m2 suurune, teised on kordades väiksemad.
7.3.Bloki K1 kambrites, kus kaebajat peeti, ei ole piisavalt loomulikku valgust, kuna akendel on nii sees kui väljas metallkonstruktsioonid, mille kaudu loomulik valgus kambrisse ei pääse.
7.4.Kaebaja märkis 07.07.2016 avalduses (tl 57) täiendavalt, et teda ei saa distsiplinaarsüüteo eest karistuseks panna normidele mittevastavatesse kambritesse. CPT pidas bloki K1 kambrite tingimusi kohutavateks (vt raporti p-d 56 ja 57). Paljud kambrid olid lagunenud, kehva ventilatsiooniga ja neis olid halvad sanitaartingimused. Vaidlusalustes kambrites puudus sundventilatsioon (vt fotod haldusasjas nr 3-14-50770). WC-torustikust tuli talumatu hais ja kaebaja oli sunnitud selle kõrval sööma, mis on alandav. Puhastusvahenditega ei ole võimalik kõrvaldada kanalisatsioonitorustikust tulevat lõhna. Jalutusboksis, mis on 4,4 m2, ei saa normaalselt jalutada. Värskes õhus jalutuskäigust ilmajätmise kohta on seisukoha andnud nii halduskohus kui ka ringkonnakohus haldusasjas nr 3-14-50770. Vastustaja oli teadlik, et kartserina oleks saanud kasutada teisi kambreid (nt nr 402).
7.5.Kaebaja esitas kohtule lisaks oma 30.03.2015 kaebuse Tallinna Vanglale, seda kaebust tagastava Tallinna Vangla 01.04.2015 vastuse nr 5-18/15/10088-2 ning viimase peale esitatud edasikaebuse kohta tehtud Tallinna Vangla 05.06.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/13897-4. Kaebaja soovis nimetatud dokumentidega tõendada, et on püüdnud vahetult pärast kartserikambrisse paigutamist kartseritingimusi vaidlustada, kuid tema venekeelseid kaebusi ei ole kunagi menetletud.
Tallinna Halduskohus eraldas 28.03.2016 määrusega haldusasjas nr 3-16-231 (tl 29-30) kaebaja nõuded ajavahemike 28.03.2015–27.04.2015 ja 27.11.2015–01.12.2015 osas iseseisvaks menetluseks (haldusasi nr 3-16-611). Kaebaja kahjunõue perioodi 13.03.2014– 12.04.2014 eest jäi haldusasja nr 3-16-231 esemeks.
3(8)
3-16-611
Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata (tl 37-39). Põhjendused:
9.1.Kartserikambrid, kuhu kaebaja oli paigutatud, vastavad kõigile eluruumidele esitatavatele nõuetele ja olmetingimusi neis ei saa käsitleda inimväärikust alandavatena.
9.2.Vaidlusaluseid kambreid köetakse keskküttega. Kambrites on radiaatorid, mis tagavad ühtlase temperatuuri säilimise, välistades liigniiskuse tekke. Kambrites on tehtud temperatuuri mõõtmisi ja temperatuur on olnud nõuetekohane. Isegi talvel on temperatuur olnud üle 18°C.
9.3.Õhuvahetus on kartserikambrites tagatud loomuliku ja sundventilatsiooniga. Kambris viibival isikul on võimalik kambri õhuhulka ise reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Õhuringluse efektiivseks toimimiseks on võimalik hoida ventilatsiooniavad vaba ja avatuna. Niiskust aitab vältida keskküte ja nõuetele vastav temperatuur. Vastustajale teadaolevalt ei ole kambris liigniiskusega probleeme olnud ja kaebaja ei ole selle probleemiga vanglaametnike poole pöördunud.
9.4.WC kambrist eraldamata jätmine ei ole õigusvastane. Kambri üldise korra ja puhtuse tagab kinnipeetav. Selleks väljastatakse talle kord nädalas puhastusvahend ja vajadusel täiendav kogus. Varasemas kohtupraktikas ei ole Aasia tüüpi WC-d kambris peetud inimväärikust alandavaks.
9.5.Kartserihoone jalutusboksid on piisavalt suured, arvestades, et korraga viibib seal vaid üks isik. Jalutusboksidele peale ehitatud katus takistab sademete sattumist jalutusboksi. Võre ja katuse vahel asuvad avatud õhuluugid, mille kaudu on tagatud pidevalt värske õhu juurdevool ja liikumine. Tegemist ei ole kinnise ruumiga. Seega on etteheited värske õhu puudumise osas põhjendamatud. Kaebajale on võimaldatud igapäevaselt jalutuskäik vabas õhus.
9.6.Kaebaja ei ole läbinud kambri valgustuse osas kohustuslikku kohtueelset menetlust ja vastava väite osas tuleb kaebus tagastada.
9.7.Kinnipeetavad paigutatakse kartserikambritesse erandjuhtudel, tegemist ei ole alalise elukambriga. Kaebajale olid kartserikambrite tingimused teada ja ta pidanuks nendega arvestama. Kartserikambris viibimisega kaasnevad paratamatult teatavad ebamugavused, kuid kartseris viibimine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Kaebajale ei ole tekitatud kahju, mida tuleks hüvitada.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Kaebaja taotles kahju hüvitamist inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes hoidmise eest Tallinna Vangla kartserites ajavahemikel 13.03.2014–12.04.2014 (30 ööpäeva), 28.03.2015–27.04.2015 (30 ööpäeva) ja 27.11.2015–01.12.2015 (4 ööpäeva). Kuivõrd kohus eraldas kaebaja kahjunõude perioodi 13.03.2014–12.04.2014 osas iseseisvaks menetluseks (haldusasi nr 3-16-231), siis vaatab kohus praeguse haldusasja raames läbi kaebaja kahjunõude perioodide 28.03.2015–27.04.2015 ja 27.11.2015–01.12.2015 osas, arvestades, et kaebaja nõuab kahju hüvitamist 10 eurot iga päeva eest, mil ta pidi viibima bloki K1 hoones inimväärikust alandavates tingimustes.
11.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud
4(8)
3-16-611 kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.
RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.
12.Praeguses asjas väidab kaebaja talle kahju tekitamist inimväärikuse alandamisega.
13.Kaebaja heitis 21.10.2015 kahju hüvitamise taotluses vastustajale ette, et kartseritingimused olid ebainimlikud, sest ei vastanud EhS v.r nõuetele. Samuti ei võimaldatud talle jalutuskäike värskes õhus, sest jalutusboksi kohal olev katus takistas nii õhu kui päikesepaiste juurdepääsu. 07.12.2015 kahju hüvitamise taotluses väitis kaebaja, et kartserikambris oli külm, niiske, ebameeldiv hais ja puudus ventilatsioon. Samuti viitas ta värskes õhus jalutamise võimatusele. Kohtule esitatud kaebuses heitis kaebaja ette kartserikambrite nõuetele mittevastavust: kambrid olid niisked, külmad, haisesid, puudus ventilatsioon ning akende ees olevad metallkonstruktsioonid takistasid loomuliku valguse juurdepääsu. Lisaks ei võimaldatud talle jalutuskäike värskes õhus, sest jalutusboksi katus takistas õhu ja päikesepaiste juurdepääsu. Jalutusboksid olid liiga väikesed.
14.Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et vastustaja väide, nagu oleks kaebaja ise oma õigusvastase käitumisega põhjustanud tema paigutamise kartserikambrisse, on asjakohatu. Nii tava- kui kartserikambri tingimused peavad vastama kehtestatud nõuetele ning olema inimväärikad. Ainuüksi distsiplinaarsüüteo toimepanemine kaebaja poolt ei anna õigust paigutada teda tema inimväärikust alandavatesse kinnipidamistingimustesse. Kaebaja ei ole vaidlustanud praeguses asjas tema paigutamist kartserikambritesse, seega ei kontrolli kohus, kas kaebajale määratud distsiplinaarkaristused olid õiguspärased ja kaebaja paigutamine nende alusel kartserisse õiguspärane. Kohus kontrollib vaid kartseritingimuste nõuetekohasust.
15.VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku (EhS u.r) alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. VangS § 651 lg 1 järgi peab kartser vastama sama seaduse § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama kinnipeetava pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Sama paragrahvi lg 3 järgi ei ole kartserisse paigutatud kinnipeetaval õigust liikuda vangla territooriumil sama seaduse §-des 8 ja 10 sätestatud korras. Kinnipeetava soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus.
16.EhS v.r ega EhS u.r eluruumidele mingeid nõudeid ei esita. Määrus nr 38 ning alates 06.07.2015 kehtiv majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määrus nr 85 „Eluruumile 5(8)
3-16-611 esitatavad nõuded“ (Määrus nr 85) sätestavad aga nõuded eluruumi valgustatusele, ventilatsioonile, õhu temperatuurile, niiskusele ja sanitaarsõlmele:
eluruumil igal elutoal peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumi tuulutamiseks ja tagab ruumis piisava loomuliku valguse (Määruse nr 38 p 5, Määruse nr 85 § 3 lg 3); eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Õhu liikumise kiirus eluruumis, eluruumi maht ühe inimese kohta, keemiliste ja bioloogiliste ühendite sisalduse piirkontsentratsioon siseõhus peab vastama kehtestatud nõuetele (Määruse nr 38 p 6, Määruse nr 85 § 4 lg-d 1 ja 2); siseõhu temperatuur eluruumis peab olema optimaalne, looma inimesele hubase soojatunde ning aitama kaasa tervisliku ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja püsimisele. Kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur inimeste pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18°C. Siseõhu temperatuuri lubatav ülempiir tuleb määrata kehtestatud nõuete alusel (Määruse nr 38 p 7, Määruse nr 85 § 4 lg-d 3 ja 4); eluruumis peab siseõhu suhteline niiskus olema vahemikus, mis ei kahjusta inimese tervist, väldib veeauru kondenseerumist ja ei tekita niiskuskahjustusi. Eluruumi siseõhu optimaalne niiskus on 40-60% (Määruse nr 38 p 8, Määruse nr 85 § 4 lg 5); eluruum peab olema varustatud tualetiga või selle puudumisel peab olema tagatud tualeti kasutamise võimalus samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal (Määruse nr 38 p 9, Määruse nr 5 lg-d 1 ja 2).
17.Kuna kaebaja heitis kahju hüvitamise taotlustes ette kartserikambrite tingimuste mittevastavust eluruumidele esitatavatele nõuetele ning vastustaja ei palunud kaebajal tema kahju hüvitamise taotlusi täpsustada, siis loeb kohus kaebusele ja selle täiendusele tuginedes, et kaebaja vaidlustas kartserikambrite tingimusi nii niiskuse, temperatuuri, ventilatsiooni, valgustatuse kui ka WC osas. Samuti nähtub kaebaja poolt nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses esitatud seisukohtadest, et kaebajal oli küll võimalus jalutada kartserikambrite juurde kuuluvates jalutusboksides, kuid selle kohal oleva katuse tõttu puudus jalutusboksile värske õhu juurdepääs.
18.Kaebaja ei ole vaidlustanud kohtueelses menetluses jalutusboksi suurust, mistõttu on tal selles osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata ja kaebus tuleb selles osas jätta läbi vaatamata (VangS § 11 lg 8, HKMS § 47 lg 1, § 151 lg 1 p 1, § 121 lg 1 p 4).
19.Vastustaja vastusest nähtub, et kambrites on keskküte, mis aitab niiskuse tekkimist vältida. Vastustaja viitas 26.04.2015 toimunud niiskuse taseme mõõtmisele kambris nr 72 ja 12.02.2015 toimunud niiskuse taseme mõõtmisele kambris nr 72. Esimesel juhul saadi tulemuseks 41,9% ja teisel juhul 58%, mis tähendab, et niiskuse tase vastas normidele. Kohtul puudub alus arvata, et kaebaja viibimisel kambrites nr 72 ja 87 oleks kambrite niiskuse tasemed eeltoodust oluliselt erinenud.
20.Kohtu hinnangul on kaebaja etteheited kartserikambrite temperatuuri kohta põhjendamatud ja tõendamata. Vastustaja vastusest nähtub, et kambrites on keskküte ning vastustaja on teostanud regulaarselt kambrite temperatuuri mõõtmisi. Saadud tulemuste kohaselt on
6(8)
3-16-611 temperatuur olnud erinevatel ajaperioodidel nõuetekohane. Vastustaja temperatuurimõõtmised nähtuvad nii praeguses asjas kohtule esitatud vastusest, mis kajastavad kambrite nr 72 ja 87 temperatuuri mõõtmisi, kui ka haldusasjas nr 3-14-50770 esitatud tõenditest, mille kohaselt on mõõdetud erinevatel aegadel erinevate kambrite (sh ka kambri nr 72) temperatuuri. Kohtu hinnangul on esitatud andmed usutavad.
21.Kohtu hinnangul ei pea vanglaruumides temperatuuri ja niiskuse mõõtmiseks olema tegemist pädeva mõõtjaga ning tegemist ei ole mõõteseaduse § 5 lg-s 2 sätestatud juhtumiga, mil mõõtetulemuste jälgitavus peab olema tõendatud. Seega saab vastustaja esitatud mõõtmistulemustega antud asja lahendamisel arvestada. Samuti ei saa kohtu arvates pidada CPT 30.05.2012–06.06.2012 külastuse raportis kajastatud hinnangut, mis ei tugine mõõtmistulemustele, vaid kinnipeetavate väidetele ja komisjoniliikmete subjektiivsetele hinnangutele aastal 2012, tõepärasemaks, kui vangla esitatud mõõtmistulemusi tunduvalt lähemast ajaperioodist.
22.Vastustaja kinnitusel on kambrites olemas nii loomulik kui ka sundventilatsioon. Sundventilatsiooniava olemasolu nähtub ka haldusasjas nr 3-14-50770 esitatud fotodelt. Vastustaja selgitustest nähtuvalt on kinnipeetavatel võimalik akna küljes olevate õhutusavade kaudu kambri õhuhulka ise reguleerida. Õhuringluse efektiivsemaks toimimiseks tuleb kinnipeetavatel hoida ventilatsiooniavad vaba ja avatuna ning kartserikambrite ustel olevad augud soodustavad õhuringlust. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul alus arvata, et kambrite ventilatsioon oli ebapiisav.
23.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambriakna ette paigaldatud metallkonstruktsioon takistab loomuliku valguse juurdepääsu kambrile. Vastustaja poolt haldusasjas nr 3-1450770 kohtule esitatud fotodelt kambri nr 84 kohta nähtub, et metallvõre varjas küll mingil määral valgust, kuid loomuliku valguse juurdepääs kambrile ei olnud siiski takistatud. Kohus eeldab, et praeguses asjas vaidluse all olevad kambrid nr 72 ja 87 olid sarnased kambrile 84. Vastustaja on varasemates analoogilistes vaidlustes (nt haldusasjas nr 3-152729) väitnud, et metallvõred paigaldati kambriakende ette julgeolekukaalutlustel, sest kinnipeetavad lõhkusid aknaid ja püüdsid nende kaudu väljuda. Seega ei saa metallvõre olemasolu kambriakna ees pidada õigusvastaseks (VangS § 41 lg 2, § 66 lg 1). Lisaks on kambrites olemas kunstlik valgustus, seega ei saa kaebaja etteheiteid valgustatuse osas pidada põhjendatuks.
24.VSKE § 7 lg 4 p 6 kohaselt kuulub kartseri sisustusse WC. Õigusaktid ei täpsusta, mis tüüpi WC kasutamist tuleb kinnipeetavatele võimaldada. Haldusasjas nr 3-14-50770 esitatud fotodelt nähtub, et kartseris oli nn Aasia-tüüpi WC. Kohtupraktikas ei ole Aasia-tüüpi WCd peetud õigusnormidega vastuolus olevaks.
25.EIK lahendites on WC kambrist eraldamata jätmist peetud probleemiks.1 Kuna kaebaja oli valvurite järelevalve all, ei tagatud talle alati WC privaatset kasutamist. Samuti ei ole inimväärikuse nõudega kooskõlas eraldamata WC olemasolu kambris, kus tuleb samal ajal ka süüa ja magada. Eeltoodule vaatamata ei pea kohus kaebaja õiguste riivet sedavõrd intensiivseks, mis peaks päädima kahju rahalise hüvitamisega. Kohus arvestab siinkohal asjaoludega, et kaebaja viibis kartseris lühikest aega (30 ja 4 kalendripäeva), ta oli kartseris
Vt Riigikohtu 2016. a analüüsi „Kinnipeetava kambripinna suuruse nõue Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas“, lk 16.
7(8)
3-16-611 üksinda ning tal oli ka endal kohustus tagada kartseri ja WC puhtus (VangS § 45 lg 2 ja § 651 lg 1).
26.Kaebusest võib järeldada, et kaebaja ei väida, et tal ei võimaldatud üldse jalutada, vaid et jalutusboksi kohal oleva katuse tõttu oli värske õhu juurdepääs jalutusboksile piiratud ja sellest tulenevalt puudus kaeabajal võimalus jalutada värskes õhus. Haldusasjas nr 3-1450770 esitatud fotodelt nähtub kartserikambri juurde kuuluva jalutusboksi läbipaistva kattega katus ning katuse alla paigaldatud metallvõre. Fotodelt võib aimata katuse ja metallvõre vahele jäävaid avasid, mis vastustaja väidete kohaselt tagavad jalutuskäigu ajal värske õhu juurdepääsu boksile ning õhu liikumise. Seega on kaebaja väited värskes õhus jalutuskäigu tagamata jätmise kohta põhjendamatud. Vastustaja on selgitanud katuse paigaldamise vajadust (et kaitsta jalutajat sademete eest). Kohtu hinnangul on esitatud põhjendus asjakohane ja usutav.
27.VangS § 651 lg 3 tagab kinnipeetava õiguse jalutada värskes õhus, mitte päikesevalguses. Samas ei saa jalutusboksi läbipaistvast materjalist katus piirata ebamõistlikult päikesevalguse juurdepääsu jalutusboksile ja kaebaja vastupidised etteheited on põhjendamatud.
28.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et kaebaja kinnipidamistingimusi kartserikambrites nr 72 ja 87 ei saa pidada inimväärikust alandavateks, mistõttu puudub alus kaebajale kahju hüvitise väljamõistmiseks. Kaebus tuleb jätta rahuldamata, välja arvatud osas, milles kahju hüvitamist taotletakse seoses jalutusbokside ebapiisava suurusega. Selles osas jätab kohus kaebuse läbi vaatamata.
29.Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud, mistõttu tuleb tema menetluskulud jätta tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Kohus andis 28.03.2016 määrusega kaebajale menetlusabi ja vabastas ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Nimetatud menetluskulu tuleb HKMS § 118 lg 3 alusel jätta riigi kanda.