A.B. kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – A.B. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Teerika Marilin Martisen
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada A.B. kaebus osaliselt.
2.Mõista Tallinna Vanglalt perioodil 13.03.2014–12.04.2014 A.B.le vabas õhus jalutuskäikude võimaldamata jätmise eest välja mittevaralise kahju hüvitis 60 (kuuskümmend) eurot. Hüvitis kanda D. N. arveldusarvele nr xxxxxxxxxxxxx Swedbank AS-is.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda ja kaebuse esitamisega seotud riigilõivu kulu riigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 01.03.2018 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Kinnipeetav A.B. (kaebaja) esitas 21.10.2015 Tallinna Vanglale (vastustaja) mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (tõlge tl 55) summas 600 eurot seoses piinamise, ebainimliku ja väärikust alandava kohtlemisega perioodidel 13.03.2014–12.04.2014 ja 28.03.2015– 27.04.2015. Kaebajat hoiti kartserihoones (blokk K-1), kus on ebainimlikud tingimused. Samuti ei võimaldatud talle jalutuskäike värskes õhus. Jalutusboksi kohal olev katus takistas värske õhu ja päikesepaiste juurdepääsu.
2.Vastustaja jättis 04.01.2016 vastusega nr 5-37/15/293-4 (tl 2-3) kaebaja taotluse rahuldamata. Kaebajale tagati jalutuskäik värskes õhus. 2013. a paigaldati kartserihoone jalutusboksidele läbipaistvast plastist katus, et kaitsta jalutajat sademete eest. Jalutusboksidele paigaldatud võre ja plastist katuse vahel asuvad avatud õhutusluugid, mille kaudu on tagatud värske õhu juurdevool. Kartserikambrid vastasid nõuetele. Kartserikambri tingimused võisid kaebajale olla ebamugavad, kui neid ei saa käsitleda inimväärikust alandavatena. Kaebaja ei ole tõendanud, et talle oleks tekkinud mittevaraline kahju.
3.Kaebaja esitas 18.01.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tõlge tl 5) vastustajalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. Kartseritingimused olid inimväärikust alandavad ja kaebajale ei võimaldatud jalutuskäike värskes õhus. Kaebaja taotles 22.02.2016 kaebuse täienduses (tõlge tl 19-20) täiendavalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist tema inimväärikuse alandamise eest perioodil 27.11.2015–01.12.2015. Kaebaja palus mõista välja hüvitise 640 eurot 64 päeva eest, s.o 10 eurot iga päeva eest. Kaebajalt võeti võimalus jalutada värskes õhus. Jalutusboksidele on ehitatud katus, mistõttu on tegemist pööningu taolise kohaga, kuhu ei satu piisaval määral värsket õhku ega päikesevalgust. Bloki K1 hoone kinnises jalutusruumis viibimist ei saa nimetada värskes õhus viibimiseks. Üldfüüsilise tervisliku seisundi hoidmiseks on tähtis ligipääs päikesevalgusele.
4.Tallinna Halduskohus vabastas 28.03.2016 määrusega (tl 29-30p) kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest ja võttis kaebuse menetlusse. Kohus eraldas kaebaja kahjuhüvitise nõuded ajavahemike 28.03.2015–27.04.2015 ja 27.11.2015–01.12.2015 osas iseseisvaks menetluseks (haldusasi nr 3-16-611). Haldusasja nr 3-16-231 esemeks jäi kaebaja kahjuhüvitise nõue perioodi 13.03.2014–12.04.2014 eest. Kohus peatas haldusasja nr 3-16-231 menetluse kuni haldusasjas nr 3-14-50770 tehtava lõpplahendi jõustumiseni. Kaebaja vaidlustas haldusasjas nr 3-14-50770 kartserikambri tingimusi perioodil 13.03.2014– 12.04.2014, samuti värskes õhus jalutuskäikudest ilma jätmist.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 18.09.2015 otsusega haldusasjas nr 3-14-50770 kaebuse ja tuvastas, et vangla toimis õigusvastaselt, hoides kaebajat 13.03.2014–14.04.2014 kartserikambris, mis ei vastanud nõuetele, ja jättes kaebaja ilma võimalusest jalutada värskes õhus. Tallinna Ringkonnakohus jättis 09.05.2016 otsusega kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebused rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Riigikohus tühistas 08.12.2016 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-55-16 ringkonnakohtu otsuse kartserikambri tingimuste õigusvastasuse tuvastamise nõudes ja saatis selles osas asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti tühistas Riigikohus halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused värskes õhus jalutuskäikudest ilmajätmise õigusvastasuse tuvastamise osas ning tuvastas, et vastustaja jättis kaebajale õigusvastaselt tagamata nõuetekohased tingimused vabas õhus viibimiseks. Riigikohus leidis, et vaidlusalune jalutusboks oli sisuliselt muudetud siseruumiks, sest see oli suletud nii seinte kui ka varikatusega, ehkki seinte ja
2(5)
3-16-231
varikatuse vahele jäid ligikaudu 0,5 m kõrgused avad. Eesti kliimat arvestades (üldiselt on aasta ringi rohkesti sademeid) võib esineda vajadus jalutushoovis või -boksis varjualuse kasutamiseks, kuid vangla jalutushoovi või -boksi ei tohi kasutatavate ehituskonstruktsioonidega muuta sisuliselt siseruumiks. Nimetatud asjaoludest ei ole aga õige teha järeldust, et kaebaja oli täielikult ilma jäetud võimalusest vabas õhus jalutada. Kaebajale tagati vabas õhus viibimise võimalus, kuid mitte vangistusseaduse (VangS) § 651 lg 3 kõikidele nõuetele vastavalt. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27.02.2017 otsusega haldusasjas nr 3-14-50770 halduskohtu otsuse osas, millega tunnistati kaebaja hoidmine 30 ööpäeva jooksul perioodil 13.03.2014– 14.04.2014 kartserikambris õigusvastaseks, ning jättis selles osas kaebuse rahuldamata. Riigikohus jättis 17.04.2017 määrusega kaebaja kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu otsuse peale menetlusse võtmata.
Vastustaja palus 06.12.2017 vastuses jätta kaebuse rahuldamata (tl 49-51). Põhjendused:
6.1.Kaebaja kandis distsiplinaarkaristust 13.03.2014–12.04.2014 kartserikambris nr 84. Ringkonnakohus leidis 27.02.2017 otsuses haldusasjas nr 3-14-50770, et kaebaja kinnipidamistingimused perioodil 13.03.2014–12.04.2014 ei olnud õigusvastased. Seega ei saanud kaebajale mittevaralist kahju tekkida.
6.2.Jalutusbokside osas olid puudujäägid osalised. Kaebajale tagati värskes õhus viibimise võimalus, kuid mitte kõikidele VangS § 651 lg-s 3 sätestatud nõuetele vastavalt. Jalutusboksidele ehitati katus lähtudes osade kinnipeetavate soovidest ja selles ei näinud kinnipeetavate õiguste rikkumist ka õiguskantsler. Mitte igasugune haldusorgani õigusvastane tegevus ei kvalifitseeru väärikuse alandamiseks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes. Inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning seejuures tuleb arvestada nii kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju kui ka ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti. Iga ebamugavustunne või takistus, mida isik arestimajas või vanglas peab taluma, ei ole veel inimväärikuse alandamine.
6.3.Isegi kui pidada 30 päeva jooksul kaebajal kartserihoones toimunud jalutuskäike väärikust alandavaks, ei ole tegemist sellise intensiivsusega riivega, mis tooks kaasa rahalise hüvitise väljamõistmise. Teatud ebamugavus või subjektiivne rahulolematus ei saa olla automaatselt mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise aluseks. Kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Arvestades halduskohtu 28.03.2016 määrust, on praeguse haldusasja esemeks kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue perioodil 13.03.2014–12.04.2014 kaebaja õiguste väidetava rikkumise eest. Kaebaja heidab ette nii kartseritingimuste õigusvastasust kui ka vabas õhus jalutuskäikude võimaldamata jätmist.
8.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse
3(5)
3-16-231
või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.
9.Ringkonnakohus tuvastas 27.02.2017 otsuses haldusasjas nr 3-14-50770, et kaebaja kartseritingimused perioodil 13.03.2014–14.04.2014 ei olnud õigusvastased. Ringkonnakohtu otsus jõustus 17.04.2017, mil Riigikohus jättis kaebaja kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu otsuse peale menetlusse võtmata. Seega on vaidlusaluse perioodi kohta olemas jõustunud kohtuotsus, mille kohaselt olid kaebaja kartseritingimused õiguspärased. Kuna vastustaja tegevus ei olnud kartseritingimusi puudutavas osas õigusvastane, puudub alus mõista kaebajale välja kahju hüvitist ja kaebus tuleb jätta selles osas rahuldamata.
10.Riigikohus tuvastas 08.12.2016 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-55-16, et kaebajale ei tagatud perioodil 13.03.2014–14.04.2014 VangS § 651 lg 3 nõuetele vastavat vabas õhus viibimise võimalust, kuigi teda ei jäetud päris ilma võimalusest vabas õhus jalutada. Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud vastustaja tegevuse õigusvastasus.
11.Vastustaja etteheide, et kaebaja ei ole kahju tekkimist tõendanud, ei ole tõsiselt võetav. Mittevaraline kahju seondub inimese hingeliste üleelamistega ja sellise kahju tekkimist ei ole võimalik tõendada. Mittevaralise kahju tekkimist saab eeldada, kui rikutakse RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigusi. Kaebaja väidab, et alandati tema inimväärikust. Kohus peab kaebajale mittevaralise kahju tekkimist praegusel juhul usutavaks. Vaatamata asjaolule, et kaebaja on kinnipeetav ja ta kandis vaidlusalusel perioodil ka kartserikaristust, ei või temasse suhtuda kui objekti ega unustada tema inimväärikust. Juurdepääs vabale värskele õhule on vajalik nii inimese füüsilise kui ka vaimse tervise seisukohalt. Eraldades kaebaja 30 päevaks üksikkambrisse ja jättes ta selle aja jooksul eemale vabast värskest õhust, riivab vaieldamatult kaebaja inimväärikust, sest kaebajat ei koheldud inimesele vääriliselt. Asjaolu, et isiku suhtes on seaduslikul alusel kohaldatud põhiõiguste ja –vabaduste piiranguid, ei anna õigust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest. VangS § 651 lg 3 teise lause järgi võimaldatakse kinnipeetava soovil tal vähemalt 1 tund päevas viibida vabas õhus. Asjaoludest nähtuvalt oli vastustaja ehitanud jalutusboksid sisuliselt siseruumideks, mis piiras vaba õhu juurdepääsu jalutusboksi. Jalutuskäikude võimaldamine selliselt ümberehitatud jalutusboksides ei võimaldanud kaebajal vastavalt VangS § 651 lg-le 3 viibida vähemalt 1 tund päevas vabas õhus ega taganud talle vabas õhus viibimisega taotletavaid eesmärke. Tallinna Ringkonnakohus pidas 18.09.2017 otsuses haldusasjas nr 3-16-611 vabas õhus jalutamise üheks eesmärgiks ka kinnipeetavale võimaluse andmist liikuda väljaspool tavapäraselt kitsaid kambritingimusi.
12.Vastustaja õigusvastase tegevuse ja kaebajale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos.
13.Kohtu hinnangul ei oleks RVastS §-des 3, 4 ja 6 esmaste õiguskaitse vahendite kasutamine kaebajale kahju tekkimist vältinud. Kuna vastustaja ei pidanud varikatuse ehitamist õigusvastaseks, siis ei ole usutav, et ta oleks kaebaja pöördumise peale varikatuse kõrvaldanud. Seega ei saa esmaste õiguskaitse vahendite kasutamata jätmist kaebajale ette heita ja sel põhjusel jätta hüvitist välja mõistmata.
14.RVastS § 9 lg 1 lubab mittevaralise kahju hüvitise välja mõista juhul, kui isiku õigusi rikuti süüliselt. Kuna RVastS süüküsimusi täpsemalt ei reguleeri, tuleb lähtuda eraõiguse kahju hüvitamise sätetest (RVastS § 7 lg 4). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1050 lg 1 järgi ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Seega kahju tekitaja süüd eeldatakse. Praegusel juhul ei ole vastustaja tõendanud, et ta ei ole kaebajale kahju tekkimises süüdi.
4(5)
3-16-231
15.VÕS § 104 lg 2 järgi eristatakse süü vormidena hooletust, rasket hooletust ja tahtlust. Praegusel juhul puudub alus arvata, et vastustaja soovis kohelda kinnipeetavaid tahtlikult inimväärikust alandavalt ja jätta nad ilma jalutuskäikudest vabas õhus. Vastustaja süü vormiks saab pidada hooletust, st käibes vajaliku hoole järgimata jätmist (VÕS § 104 lg 3). Vastustaja selgitas, et varikatused ehitati jalutusboksidele kinnipeetavate soovil, kes kurtsid, et neil ei ole võimalik sajuste ilmadega jalutusboksi kasutada. Samas jättis vastustaja piisavalt kaalumata, milliseid võimalusi saaks veel kasutada kinnipeetavatele jalutusbokside mugavama kasutamise tagamiseks ning millised tagajärjed jalutusboksile eelkirjeldatud varikatuse peale ehitamisega kaasnevad.
16.Kohtu hinnangul tuleb kaebajale tekitatud kahju hüvitada rahaliselt. Rahalise hüvitise näeb ette ka RVastS § 9 lg 1. Kaasnenud tagajärgi ei ole võimalik kõrvaldada muul viisil. Praegusel juhul ei esine RVastS §-s 13 sätestatud vastutuse piiramisi aluseid. Kaebajale tekkinud kahju olnuks võimalik vältida, kui vastustaja oleks enne varikatuse ehitamist erinevaid võimalusi ja huve põhjalikumalt kaalunud (RVastS § 13 lg 3). Mittevaralise kahju tekkimist sellises olukorras ei saa pidada ettenägematuks. Rikkumise raskuse hindamisel arvestab kohus rikkumise kestusega. Vastustaja vastusest kohtule nähtub, et kaebaja viibis kartseris 13.03.2014–12.04.2014, s.o 30 päeva, mida ei saa pidada kaebaja seisukohalt ebaoluliselt lühikeseks ajaks. Kohus peab vastustaja süü vormi ja raskust arvestades põhjendatuks mõista kaebajale kahju hüvitisena välja 60 eurot. Kogu kaebaja taotletud hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud, sest kartseritingimuste osas jääb kaebus rahuldamata. Väljamõistetav hüvitis on samas suurusjärgus teistes sarnastes asjades väljamõistetud hüvitisega (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2017 otsus haldusasjas nr 3-16-611).
17.HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus rahuldas kaebuse osaliselt – jalutusbokse puudutavas osas. Kartseritingimusi puudutavas osas jäi kaebus rahuldamata. Kaebaja taotles kahju hüvitist 10 eurot iga päeva eest, seega vaidlusalusel juhul kokku 300 eurot. Kohus mõistab hüvitise välja kokku summas 60 eurot. Seega rahuldab kohus kaebuse 20% ulatuses. Kuna kumbki menetlusosaline ei ole esitanud kohtule tähtaegselt menetluskulu dokumente, jäävad nende võimalikud menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Kohus andis kaebajale 28.03.2016 määrusega menetlusabi ja vabastas ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Nimetatud kulu tuleb jätta HKMS § 118 lg 2 alusel riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
MUUDETUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 14.02.2019 KOHTUOTSUSEGA.
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.