lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-18-267/48

Korrakaitse › Vanglad

HaldusasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu halduskolleegium · 05.02.2019

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number
3-18-267/48
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Korrakaitse › Vanglad
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
05.02.2019
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1418
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Madis Ernits, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

05.02.2019, Tartu

Haldusasja number

3-18-267

Haldusasi

Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 01.11.2017 ratastooli kasutamise mittevõimaldamisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 21.12.2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Juri Kolesnikovi apellatsioonkaebus

Menetlusosalised

Kaebaja – Juri Kolesnikov Vastustaja – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1.Jätta Juri Kolesnikovi taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
2.Tagastada Juri Kolesnikovi apellatsioonkaebus koos lisaga läbivaatamatult selle esitajale.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest arvates (HKMS § 187 lg 7 ja § 235 lg 3) .

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Tartu Halduskohus jättis 21.12.2018. a otsusega rahuldamata Juri Kolesnikovi kaebuse Tartu Vanglalt mittevaralise kahju väljamõistmiseks seoses sellega, et vangla ei võimaldanud tal 01.11.2017 meditsiiniosakonda minemiseks ratastooli kasutada. Halduskohus märkis, et haldusasjas nr 3-18-877 tunnistas kohus Tartu Vangla tegevuse ajavahemikus 28.09.2017 – 13.04.2018 kaebajale ratastooli mitteandmisel õigusvastaseks. Sellega tunnistati ka 01.11.2017 ratastooli mitteandmine õigusvastaseks. Halduskohus möönis asjas nr 3-18-877 vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamisel kaebaja inimväärikuse alandamist, kuna põhjendas õigusvastasust muuhulgas sellega, et kaebajale oli ratastool näidustatud tugeva valu korral. Halduskohus asus seisukohale, et inimväärikuse alandamisena riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes saab käsitada ka olukorda, kus isikule ei anta ratastooli ja ta peab liikumisel kannatama tugevat valu. Kaebaja kasutas esmaseid õiguskaitsevahendeid, sest ta nõudis vanglalt ratastooli, mille andmisest keelduti. Vangla tegevus kaebajale ratastooli andmata jätmisel sai olla üksnes süüline tegevus. Halduskohtu hinnangul olid seega mittevaralise kahju tekkimise eeldused täidetud. Halduskohus märkis, et tugeva valu tundmine

Sarnased lahendid

Korrakaitse
  • 15.07.20263-26-1915/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 09.07.20263-26-1915/7Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 30.06.20263-26-1937/2Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 30.06.20263-26-1937/3Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-1819/5Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-1307/10Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

on subjektiivne ning võib olla igal inimesel erinev. Kaebaja väidetest saab aga järeldada, et talle võimaldati ratastool pärast seda, kui valu muutus sedavõrd tugevaks, et takistas liikumist. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja inimväärikust küll alandati, kuid mitte sedavõrd intensiivselt, et see õigustaks mittevaralise kahju eest ka rahalise hüvitise väljamaksmist. Halduskohtu hinnangul saab inimväärikuse alandamise lugeda hüvitatuks Tartu Halduskohtu 04.08.2018. a kohtuotsuse asjas nr 3-18-877 resolutsiooni p-ga 2, milles kohus mh tunnistas õigusvastaseks kaebajale 01.11.2017 ratastooli mitteandmise. Sellest tulenevalt jättis halduskohus kaebuse tekitatud mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise (500 eurot) väljamaksmiseks rahuldamata.

2.Kaebaja esitas 20.01.2018 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu 21.12.2018. a otsuse peale. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et tema valu ja kannatused ei ületanud määra, mis tekitaks vajaduse hüvitada see rahas. Vangla ei ole oma süüd tunnistanud ega vabandanud. Kaebaja märgib, et vanglaametnik T. Vaap solvas teda ja tekitas talle füüsilist ja hingelist valu ning psüühilisi häireid, kui ei võimaldanud tal kasutada ratastooli, mis seisis nende kõrval. Lisaks sellele ei kutsunud ta meedikut sektorisse, vaid saatis kaebaja meditsiiniosakonda, kuhu on pikk maa minna ning kaebajal oli valus kõndida. Vanglaametnik T. Vaap ei oodanud ära meditsiiniosakonna seisukohta ning seetõttu jäi kaebajal sel päeval jalutuskäigul käimata. Kaebaja märgib, et T. Vaabi käitumine tema suhtes oli mõnitamine ja piinamine, millel olid kauakestvad tagajärjed tema jaoks. Kaebaja osundab mitmetele teistele kohtuasjadele, kus kinnipeetav on valvurit löönud, põhjustades valvurile sellega valu ja kannatusi ning kinnipeetavad on selle eest karistada saanud. Kaebaja märgib, et talle tekitatud valu ja kannatused olid pikemaajalised. Kaebaja viitab kohtuasjadele, kus Eesti kohtud on mittevaralise kahjuna mitu tuhat eurot välja mõistnud. Kaebaja rõhutab, et ta on invaliid ja vangla kohaldab talle erisusi liikumise osa. Kaebaja märgib, et tal olid valud ka siis, kui T. Vaap sundis teda omal jalal meditsiiniosakonda minema.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tagastada. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 31 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse tagastada, kui seadus võimaldab asja läbi vaadata lihtmenetluses ning asjaoludest tulenevalt on apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
4.Kaebaja vaidlustas halduskohtu otsuse, millega jäeti tema kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata. Kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seoses vangla tegevusega, mis seisnes selles, et 01.11.2017 ei võimaldatud tal kasutada meditsiiniosakonda minemiseks ratastooli ning sellega alandati tema inimväärikust. Halduskohus leidis, et inimväärikuse alandamise saab lugeda hüvitatuks Tartu Halduskohtu 14.08.2018. a halduskohtu otsuse asjas nr 3-18-877 resolutsiooni p-ga 2, milles kohus tunnistas õigusvastaseks ka kaebajale 01.11.2017 ratastooli mitteandmise. Kaebaja arvates on halduskohus ebaõigesti leidnud, et tema inimväärikust ei alandatud piisavalt intensiivselt õigustamaks mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist. Kaebaja rõhutab, et tal tuli seoses vangla tegevusega kannatada valu ning solvumistunnet.
5.Ringkonnakohus leiab, et kuna käesolevas asjas vaidlustab kaebaja vangla tegevust, mis seisnes selles, et 01.11.2017 ei võimaldatud tal kasutada ratastooli meditsiiniosakonda minemiseks ning nõuab seoses sellega mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot, siis võimaldab seadus käesolevat asja läbi vaadata lihtmenetluses. HKMS § 133 lg 1 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega

kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Varaliselt hinnatava hüve korral on õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Ka halduskohus on asja läbi vaadanud lihtmenetluses.

6.Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata leides, et kaebaja inimväärikuse alandamise saab hüvitatuks lugeda Tartu Halduskohtu 14.08.2018. a kohtuotsuse asjas nr 3-18-877 resolutsiooni p-ga 2, milles kohus tunnistas õigusvastaseks kaebajale ka 01.11.2017 ratastooli mitteandmise. Apellatsioonkaebuse alusel on apellatsiooniastmes vaidluse all küsimus, kas vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamine oli kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks piisav. HKMS § 41 lg-s 5 on sätestatud, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.
7.Valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada, mistõttu ei saa mittevaralise kahju suurust ka tõendada (Riigikohtu halduskolleegiumi 30.01.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 15). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, kusjuures arvestada tuleb RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 12.06.2013. a otsus asjas nr 3-3-1-80-12, p 28). Hüvitise suuruse otsustab kohus oma siseveendumuse alusel kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 30.01.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 15). Kuigi RVastS § 9 lg 1 sätestab mittevaralise kahju hüvitamise rahas, siis Riigikohtu praktikas on kahju rahas kompenseerimise asemel tunnustatud kohaseks mittevaralise kahju hüvitamise viisiks ka kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse tuvastamist (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.10.2011. a määrus 3-3-1-43-11, p 18). Sama võimaluse näeb ette HKMS § 41 lg 5. See, kas mittevaraline kahju hüvitatakse rahas või tuvastatakse haldusorgani tegevuse õigusvastasus, oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kaebajale on vastustaja süülise käitumise tõttu tekkinud küll mittevaraline kahju, ent halduskohtu hinnangul ei õigusta riive intensiivsus kahju hüvitamist rahas. Vangla käitus kaebaja suhtes õigusvastaselt, kui ei võimaldanud tal 01.11.2017 ratastooli kasutamist meditsiiniosakonda minekuks, ent sellest kaebajale tingitud valu ja kannatuste kestus oli lühike.
8.Ringkonnakohtule ei nähtu apellatsioonkaebusest asjaolusid, mis võiksid anda aluse apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kaebaja pigem solvunud konkreetse vanglaametniku tegevuse peale, kes talle ratastooli kasutamist vaidlusalusel momendil ei võimaldanud ning kaebaja on pettunud, et vanglaametnik ei ole selle pärast vabandust palunud ning teda ei ole selle eest ka karistatud. Kohus ei saa kohustada vanglat ega vanglaametnikku kaebaja ees vabandama ega kohustada vanglat vanglaametnikku karistama. Käesoleval juhul on vaidluse all üksnes küsimus, kas kaebajale tuleks mittevaraline kahju rahas hüvitada. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja õiguste riive ei olnud niivõrd intensiivne, et õigustaks mittevaralise kahju rahas hüvitamist. Ka apellatsioonkaebuses viidatud teised kohtuasjad ei anna alust jõuda muule järeldusele, sest nagu eelpool sai märgitud, siis mittevaralise kahju puhul teeb kohus igas asjas individuaalse otsuse. Ükski kaebaja viidatud kohtuasi ei ole analoogne käesoleva asjaga. Ka haldusasjas nr 3-10-588, milles ringkonnakohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 100 eurot, olid asjaolud oluliselt teistsugused ning viidatud juhul pidi kaebaja õigusvastastes tingimustes viibima kaks kuud.
9.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Seega on täidetud HKMS § 187 lg-s 31 sätestatud eeldused ning apellatsioonkaebus tuleb tagastada. Tegemist ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist takistava puudusega, mida saaks kõrvaldada. Seetõttu puudub vajadus ka HKMS § 187 lg 4 alusel apellatsioonkaebuse käiguta jätmiseks. HKMS § 187 lg 2 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
10.Kaebaja on apellatsioonkaebuses palunud võimaldada talle advokaat. Ringkonnakohus tõlgendab seda taotlusena riigi õigusabi andmiseks isiku esindamiseks halduskohtumenetluses. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Kuna ringkonnakohus tagastab apellatsioonkaebuse läbivaatamatult, siis on kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks apellatsioonimenetluses ilmselgelt vähene ning kaebajale ei ole vastavalt RÕS § 7 lg 1 p-le 5 riigi õigusabi andmine lubatud. Seega jääb kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
11.Kaebaja on lisanud apellatsioonkaebusele ka lisa, millest ta palub kohtul endale koopia teha ning saata originaal kaebajale tagasi. Kuna kohus tagastab apellatsioonkaebuse, siis tagastab kohus kaebajale ka apellatsioonkaebuse lisa.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 26.06.20263-26-1637/6Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 26.06.20263-26-1245/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium