Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
316113 19. juuni 2018 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 14. detsembri 2015. a käskkirja nr 1.3-3/187d õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks Kaebaja X Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet Tallinna Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2017. a otsus X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 11. oktoobri 2016. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
12.oktoobri 2017. a otsus ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada X kaebus.
3.Tunnistada Politsei- ja Piirivalveameti 14. detsembri 2015. a käskkiri nr 1.3-3/187d õigusvastaseks osas, millega X vabastati politsei ja piirivalve seaduse § 88 p 5 alusel politseiteenistusest distsiplinaarsüüteo eest. Muuta X teenistusest vabastamise alus teenistusest lahkumiseks omal soovil avaliku teenistuse seaduse § 87 lg 1 alusel.
Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks välja õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest 3489 eurot hüvitist ja 2400 eurot menetluskulude katteks.
5.Tagastada tasutud kautsjon X-le.
6.Tagastada enamtasutud riigilõiv 30 eurot X-le.
7.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) oli Politseikorrapidamisteenistuse vanem.
ja
Piirivalveameti
(PPA)
Põhja
prefektuuri
arestimaja
2.PPA Põhja prefektuuri prefekt viis 22. mai 2015. a käskkirjaga kaebaja tema 6. mai 2015. a avalduse alusel üle ja nimetas ta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja konvoiteenistuse politseiniku ametikohale.
3.PPA peadirektor määras 14. detsembri 2015. a käskkirjaga nr 1.3-3/187d kaebajale politsei ja piirivalveseaduse (PPVS) § 86 pde 1 ja 3 järgi kvalifitseeritavate distsiplinaarsüütegude toimepanemise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise. Käskkirja põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
3-16-113
3.1.Kaebaja ei taganud arestimaja korrapidamisteenistuse vanemana ajavahemikul 1. jaanuarist 2014 kuni 3. maini 2015 tema juhitud allstruktuuriüksuses nõuetekohast töökorraldust, teenistuslikku järelevalvet ja teenistusdistsipliini. Selle tulemusena rikkusid arestimaja korrapidamisteenistuse teenistujad tema teadmisel ja nõusolekul eelnimetatud ajavahemikul arestimaja tööfunktsioonide täitmisel korduvalt ja tõsiselt seaduste ja teenistuslike aktidega kehtestatud töö- ja puhkeaja nõudeid. Nõuete rikkumine ei olnud tingitud erandjuhtumitest. Rikkumised seadsid ohtu arestimaja tööfunktsioonide täitmise ning teenistujate ja kinnipeetute tervise ja ohutuse, kuna arestimaja korrapidamisteenistuse summeeritud tööajaarvestusega korrapidamistoimkondade 12tunnised töövahetused oli kaebaja poolt koostatud ning arestimaja juhi poolt kinnitatud igakuiste tööajagraafikutega võrreldes teenistuses alakomplekteeritult või osaliselt komplekteeritud välja puhkamata töötajatega. Töö- ja puhkeaja nõuete rikkumised seisnesid selles, et teenistujad olid korduvalt tööl kaks või kolm töövahetust (s.o vastavalt 24 või 36 tundi) järjest ning ühel juhul ka neli töövahetust (48 tundi) järjest. Muu hulgas esitas kaebaja kahel korral arestimaja juhile kinnitamiseks tööajagraafikud, milles neli teenistujat olid pandud tööle kaheks järjestikuseks töövahetuseks. Lisaks mindi kahel korral vastuollu PPA kollektiivlepingus sätestatud tööajaarvestuses ühe arvestusperioodi jooksul lubatud ületundide piirarvuga. Samuti töötas üks arestimaja korrapidamisteenistuse teenistuja teise eest ajal, mil ta oli vormistatud puhkusele, st teenistuja avaliku võimu teostamise õigus oli peatunud. Veel esitas kaebaja ajavahemikul 1. jaanuarist 2014 kuni 30. aprillini 2015 iga kuu PPA administratsiooni personalibüroole PPA teenistuse ja tööaja arvestamise infosüsteemi (TEPLA) kaudu ebatäpseid ja tegelikkusele mittevastavaid andmeid arestimaja korrapidamisteenistuse teenistujate tehtud töötundide kohta. Kuna TEPLA andmed olid teenistujate palgaarvestuse aluseks, on PPA teinud suuremaid väljamakseid, mis ei vastanud tehtud tööle.
3.2.Kaebaja pani distsiplinaarsüüteod toime tahtlikult. Ta korraldas arestimaja korrapidamisteenistuse vanemana igapäevatööd, sh osales argipäeviti korrapidamistoimkondade väljavahetamisel. Samuti kinnitas ja muutis kaebaja tööajagraafikuid ning määras järgmise vahetuse teenistuja puudumise korral teenistujaid lisavahetusse või kutsus neid nende vabast ajast puuduvat teenistujat asendama. Kaebaja oleks saanud rikkumiste toimepanemist vältida.
3.3.Karistuse määramisel tuleb lähtuda kaebaja pikast staažist, erialasest haridusest, kehtiva distsiplinaarkaristuse puudumisest ja iseloomustusest. Muu hulgas tuleb arvestada kaebaja rikkumise olemust, st tegevusetust ametijuhendijärgses põhitöös, juhtivametniku rolli, rikkumise vältamist pikema aja jooksul, alluvate ja arestimajas kinni peetavate isikute ohtu seadmist. Kaebaja selgitustest ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohta koostatud arvamusest nähtub, et ta ei hooma juhtivametniku rolli. Seepärast ei ole võimalik kohaldada distsiplinaarmenetluse läbiviija (kolmanda talituse juhtivdistsiplinaarmenetleja) ega PPA Põhja prefektuuri välja pakutud distsiplinaarkaristusi, mis võimaldaksid teenistuses jätkamist, kuna need on rikkumiste ulatuse ja olemusega kõrvutades ebaproportsionaalsed. Kaebaja rikkumised on olulised avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 75 lgte 46 mõttes ja ta on kaotanud tööandja usalduse nii juhi kui ka töötajana. Juhtival positsioonil olev teenistuja peab olema alluvatele eeskujuks ja nende õiguste eest seisma, mitte kasutama alluvaid oma puuduliku tegevuse varjamiseks õiguskorra vastaselt, sh nende õigusi rikkudes. Karistuse liigi valikul ei ole kergendavaks asjaoluks see, et kaebaja otsustas juhtumi ilmnemisel astuda alates 1. juunist 2015 arestimaja korrapidamisteenistuse vanema kohalt tagasi, millega kaasnes üleviimine kuue palgaastme võrra madalamale nooremspetsialisti ametikohale. Puudub sisuline alus kaaluda kergema distsiplinaarkaristuse määramist ka seetõttu, et kaebaja väitel juhindus 2(8)
3-16-113 ta ATS § 51 lgst 3 ning arestimaja juhi korraldustest tagada arestimaja töö olemasolevate töötajatega. Kaebaja oli kohustatud keelduma arestimaja juhi korraldustest ja teavitama olukorrast kõrgemalseisvat juhti.
4.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 14. detsembri 2015. a käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks selliselt, et kaebaja loetakse teenistusest vabastatuks tema enda algatusel, ning kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise väljamõistmiseks. Kaebuse põhjendused olid järgmised.
4.1.ATS § 77 lgs 1 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg oli käskkirja andmise ajaks möödunud. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest nähtub, et arestimaja juht pidi vähemalt alates
8.märtsist 2012 olema teadlik distsiplinaarsüütegudest, mida kaebaja on väidetavalt toime pannud. Arvestades, et struktuuriüksuste juhid on kohustatud teostama alluvate üle teenistuslikku järelevalvet, ei ole eluliselt usutav, et kaebaja vahetu juht ja korrakaitsebüroo juht said tema süüteost teada alles 6. mail 2015.
4.2.Vaidlustatud käskkirjas esineb vastuolu distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte järgi vabastati kaebaja PPVS § 86 p 2 tunnustel distsiplinaarsüüteo kahtlustusest, kuna PPA ei ole varalist kahju kandnud. Karistuse määramise käskkirjas on aga TEPLAga seonduvaid rikkumisi kajastades märgitud, et kaebaja esitas personalibüroole teenistujate töötundide kohta ebatäpseid ja tegelikkusele mittevastavaid andmeid, mille tõttu tegi PPA suuremaid väljamakseid, mis ei vastanud tehtud tööle. Kaebaja ei ole PPA-le varalist kahju põhjustanud.
4.3.Kaebaja ei saanud oma ametikohast ja PPA Põhja prefektuuri töökorrast tulenevalt talle süüks pandud töö- ja puhkeajanõuete rikkumisi toime panna, sest ta ei olnud struktuuriüksuse juht. Teenistusgraafikut sai muuta ainult erandjuhtudel ja kokkuleppel graafiku kinnitanud juhiga. Kaebaja ei ole toime pannud ka TEPLA-ga seotud rikkumisi. Kaebaja sisestas TEPLA-sse kinnitatud teenistusgraafikute andmed ja tegi graafikutes muudatusi dokumentide alusel. Tööajaarvestuse tabelis sisalduvate andmete õigsuse eest vastutab struktuuriüksuse juht. Kaebaja ei ole kunagi ohtu seadnud arestimaja funktsioonide täitmist ega teenistujate ning kinnipeetute tervist ja ohutust. Kaebaja tegutses arestimaja heaolu ja igapäevatöö toimimise nimel.
4.4.Käskkiri ei vasta vorminõuetele.
4.5.PPA jättis distsiplinaarkaristuse määramisel tähelepanuta korrapidamisteenistuse ametnike selgitused, mis on olulised tõendid selgitamaks arestimajas valitsenud olukorda.
5.Tallinna Halduskohus jättis 11. oktoobri 2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus nõustus PPA 14. detsembri 2015. a käskkirja põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2). Lisaks märkis halduskohus järgmist.
5.1.Distsiplinaarkaristuse tähtaeg ei olnud möödunud.
5.2.Puuduvad tõendid, millest võiks järeldada, et kaebaja astus samme rikkumiste ärahoidmiseks. Seda ei ole väitnud ka kohtus üle kuulatud tunnistajad. Eluliselt ei ole usutav, et kogenud politseiametnikuna (allstruktuuriüksuse juhina) ei saanud kaebaja aru oma tegevuse tähendusest ja pidas seda lubatavaks. Kaebaja on muu hulgas asendanud struktuuriüksuse juhti. Vaidlust ei ole selles, et kõnealused töövahetused toimusid, töövahetuste ja arestimaja tööarvestuse raamatute kanded olid tuvastatud õigesti ning kaebaja sisestas TEPLA-sse ebaõigeid kandeid. 3(8)
3-16-113
5.3.Teenistuskohustuste süüline rikkumine oli oluline. Kaebaja pani distsiplinaarsüüteod toime tahtlikult. Nõustuda tuleb vastustaja kaalutlustega distsiplinaarkaristuse valikul. Kaebaja väide, et distsiplinaarkaristuse määramisel jäeti korrapidamisteenistuse teiste ametnike selgitused tähelepanuta, on paljasõnaline.
6.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. oktoobri 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11. oktoobri 2016. a otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised.
7.1.Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole ATS §st 77 tulenevat kuuekuulist tähtaega rikutud. Nõustuda tuleb kaebajaga, et arestimaja juht oli arestimaja korrapidamisteenistuses aset leidnud töö- ja puhkeaja nõuete rikkumisest teadlik. See aga ei vii järelduseni, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega on rikutud. Tegemist on olukorraga, kus kaebajale ja tema vahetule juhile heidetakse ette sisuliselt sama rikkumist. Kaebaja vahetuks juhiks olev arestimaja juht ei taganud tema juhitud struktuuriüksuses nõuetekohast töökorraldust ning kaebaja ei taganud teenistuse vanemana tema juhitud allstruktuuriüksuses nõuetekohast töökorraldust, millega kaasnes süstemaatiline töö- ja puhkeajanõuete rikkumine arestimaja juhi ja teenistuse vanema teadmisel ning nõusolekul. ATS § 77 lgs 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja kehtestamise eesmärk on ära hoida põhjendamatut viivitamist asjaolude selgitamise ja karistuse määramisega, kui ametiasutusele on saanud teatavaks teenistuja võimalik distsiplinaarsüütegu. Kui alluv ja tema vahetu juht on mõlemad rikkumisega seotud, ei saa juht teadmist alluva rikkumisest omistada ametiasutusele. Sätte eesmärgist lähtudes saab kuuekuulise tähtaja kulgemine alata ajast, mil teenistuja distsiplinaarsüüteost saab teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub, kuid kes ise ei ole sama rikkumisega seotud. Selliseks isikuks on praegusel juhul korrakaitsebüroo juht. Ei ole alust kahelda korrakaitsebüroo juhi väites, et ta ei olnud pikkade vahetuste tegemisest teadlik. Struktuuriüksuse juhil on küll teenistusliku järelevalve kohustus, kuid sellest ei saa järeldada teadmist rikkumisest. Arvestades aega, mil korrakaitsebüroo juht rikkumisest teada sai – s.o 2015. a aprilli lõpp või mai algus –, ja seda, et kaebaja avaliku võimu teostamise õigus oli menetluse ajal mitmel korral ATS § 83 alusel peatunud, ei ole ATS §st 77 tulenevat distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega rikutud.
7.2.Kaebajale ei ole distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ega käskkirjas ette heidetud PPA-le varalise kahju põhjustamist. Kaebajale süüks pandavate distsiplinaarsüütegude toimepanemise aspektist on aga ebaoluline kaebaja väide, et PPA ei ole kaebaja teenistusülesannete täitmisega seoses varalist kahju kandnud, kuna teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine ja vääritu tegu ei eelda ametiasutusele varalise kahju põhjustamist.
7.3.On tõendatud, et kaebaja on distsiplinaarsüüteod toime pannud. Kaebaja ei vaidlusta käskkirjas toodud faktilisi asjaolusid, et korrapidamisteenistuses rikuti töö- ja puhkeaja nõudeid, tegelik olukord ei vastanud kinnitatud tööajagraafikutele ning kaebaja esitas TEPLA kaudu personalibüroole tegelikkusele mittevastavaid andmeid. Kaebaja pole seadnud kahtluse alla arestimaja juhi tunnistajana antud ütlusi selle kohta, et ta ei tegelenud üldse TEPLA-ga, mh ei kontrollinud TEPLAsse minevaid andmeid, ja et ehkki teenistuse vanem ei pidanud TEPLA-sse andmeid sisestama, tahtis kaebaja ise seda teha. 4(8)
3-16-113 Asjaolu, et PPA siseaktide kohaselt lasub kontrollikohustus ja vastutus kaebajast kõrgemal seisval ametnikul, ei välista kaebaja vastutust oma teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise ja tegelikkusele mittevastavate andmete esitamise eest. Kaebaja ametijuhendist nähtub, et tal olid juhi kohustused ja vastutus. Igapäevatöö toimimise nimel ei saa teenistuse vanem lubada õigusaktide süstemaatilist rikkumist. Kaebaja väide, et tal ei olnud õigust iseseisvalt graafikult muuta, ei õigusta teadlikult ebaõigete andmete esitamist.
7.4.Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes kajastatud teiste teenistuse ametnike seisukohad ei sisalda midagi sellist, mis oleks vastuolus käskkirjas esitatud faktiliste asjaoludega. Distsiplinaarvõimu teostaja ei pea õigusvastase olukorra objektiivsel hindamisel jagama ametnike subjektiivset seisukohta sellest, et paindlik töökorraldus ja seadusega lubatust pikemad töövahetused ongi paremad. Kollektiivi heaolu nimel tegutsemine on näilik, sest töövahetuse pikkus on kehtestatud mh teenistujate tervise kaitseks. Töökorraldus, kus tööd peavad tegema üleväsinud teenistujad, kujutab endast vaieldamatult ohtu arestimaja funktsioonide täitmisele, teenistujatele ja kinnipeetutele.
7.5.Vaidlustatud käskkirjas on karistuse valikut piisavalt põhjendatud ja karistus ei ole ebaproportsionaalne. Kaebaja kui juhi ja politseiametniku vastu usalduse kaotamine on põhjendatud, kuna lisaks sellele, et kaebaja ei mõista teenistuse vanema rolli vastutada tööajarežiimi järgimise eest tema juhitud teenistuses, ei saa ta aru ka tegelikkusele mittevastavate andmete esitamise lubamatusest. Seetõttu on õige distsiplinaarvõimu teostaja hinnang, et kaebaja ei suuda oma tööülesandeid täita ka madalamal ametiastmel olles.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada, või saata asi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Kaebaja põhjendused on järgmised.
8.1.Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole ATS § 77 lgst 1 tulenevat kuuekuulist tähtaega rikutud. Kaebaja väidetavalt toime pandud distsiplinaarsüütegu oli tema vahetule juhile, s.o arestimaja juhile teada juba 8. märtsil 2012. Seda kuupäeva tuleb lugeda ka distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemise alguseks. Samuti ei ole eluliselt usutav, et korrakaitsebüroo juht sai väidetavast rikkumisest teada alles 6. mail 2015, arvestades temal lasuvat teenistusliku järelevalve kohustust alluvate suhtes.
8.2.Ringkonnakohtu seisukoht, et vaidlustatud käskkiri ei ole vastuolus distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega, on ekslik. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt vabastas PPA kaebaja ametiasutusele varalise kahju süülise tekitamise või niisuguse kahju tekitamise ohu süülise loomise kahtlustusest. Vaidlustatud käskkirjast nähtub seevastu, et kaebaja on teenistujate tehtud töötundide kohta esitanud personalibüroole ebatäpseid ja tegelikkusele mittevastavaid andmeid, mille tõttu on PPA teinud suuremaid väljamakseid, mis ei vastanud tehtud tööle.
8.3.Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et rikkumised pandi toime arestimaja juhi teadmisel, kes aktsepteeris olukorda ega teinud midagi selle muutmiseks. Kaebaja ei saanud TEPLA-sse sisestada andmeid, mida arestimaja juht ei olnud kinnitanud. Kaebaja ei ole rikkumisi toime pannud ega tekitanud PPAle varalist kahju.
8.4.Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidlustatud käskkiri vastab vorminõuetele, distsiplinaarsüütegude toimepanemine on tõendatud, karistuse valikut on piisavalt põhjendatud ning karistus on proportsionaalne. Vastustaja jättis distsiplinaarkaristuse määramisel tähelepanuta 5(8)
3-16-113 korrapidamisteenistuse ametnike selgitused, mis olid olulised tõendid selgitamaks arestimajas valitsenud olukorda, mis ei olnud põhjustatud kaebaja tegevusest.
9.Vastustaja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kaebaja oli PPA Põhja prefektuuri arestimaja korrapidamisteenistuse vanem. Vastustaja viis
22.mail 2015 pärast distsiplinaarsüüteost teada saamist kaebaja tema avalduse alusel üle arestimaja konvoiteenistuse politseiniku ametikohale. 22. juuni 2015. a käskkirjaga algatas vastustaja arestimaja ametnike suhtes distsiplinaarmenetluse, nimetades kahtlustatavaks ka kaebaja. Distsiplinaarmenetluse tulemusena määras vastustaja 14. detsembri 2015. a käskkirjaga kaebajale distsiplinaarkaristuseks politseiteenistusest vabastamise.
11.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et vastustaja ei rikkunud kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel ATS § 77 lgs 1 sätestatud kuuekuuelist tähtaega. Praegusel juhul oli kaebaja toime pandud distsiplinaarsüüteost teadlik tema vahetu juht, keda karistati samuti analoogse teo eest distsiplinaarkorras. Kolleegiumi arvates ei ole sellises olukorras ATS § 77 lgs 1 sätestatud tähtaja kulgema hakkamist õige seostada päevaga, mil rikkumisest sai teada vahetu juht, kes oli rikkumisega seotud. ATS § 77 lgt 1 tuleb seepärast tõlgendada selliselt, et selles sätestatud tähtaeg hakkab kulgema päevast, mil rikkumisest sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub, kuid kes ei ole rikkumisega seotud. Kaebaja ei ole esitanud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et arestimaja juhi vahetu juht, s.o korrakaitsebüroo juht või muu kõrgemalseisev juht, sai distsiplinaarsüüteost teada enne 2015. a aprilli lõppu. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et teadmist ei saa järeldada pelgalt järelevalvekohustusest. Ühtlasi ei ole kaebaja vaidlustanud seda, et kui lugeda distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemise alguseks 2015. aasta aprilli lõppu, siis on distsiplinaarkaristus määratud tähtaegselt.
12.Distsiplinaarkaristuse määramise aluseks olevate asjaolude üle ei ole vaidlust. Kaebaja juhitud korrapidamisteenistuses rikuti töö- ja puhkeaja nõudeid, tegelik olukord ei vastanud kinnitatud tööajagraafikutele ning kaebaja esitas TEPLA kaudu personalibüroole tegelikkusele mittevastavaid andmeid. Vaidlus puudub ka selle üle, et käskkirjas kaebajale ette heidetavad teod on kvalifitseeritavad distsiplinaarsüütegudena (teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise ja vääritu teona). Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ega vaidlustatud käskkirjas ei ole kaebajale ette heidetud vastustajale varalise kahju põhjustamist ning kaebajale etteheidetavad distsiplinaarsüüteod ei eelda varalise kahju kindlaks tegemist. Käskkirjas puudub viide ka PPVS § 86 ple 2, mille järgi on distsiplinaarsüüteoks ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine. Seega ei ole distsiplinaarmenetluse kokkuvõte ja kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri omavahel vastuolus.
13.Distsiplinaarkaristusest vabanemiseks (vt ATS § 75 lg 3) on oluline järgida õigusvastase korralduse täitmisest keeldumise korda. Kui korraldus on vastuolus õigusaktidega, siis on ametnikul kohustus keelduda selle täitmisest (ATS § 54 lg 1 p 1) ja teavitada viivitamata õigusvastasest korraldusest selle andjat ja tema vahetut juhti kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, nt e-kirja vahendusel. Kui õigusvastast korraldust korratakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, siis on ametnikul vaatamata korralduse õigusvastasusele kohustus korraldus täita. Kui aga ametnik kahtleb jätkuvalt korralduse seaduslikkuses, koostab ta enne korralduse täitmist kirjalikku 6(8)
3-16-113 taasesitamist võimaldavas vormis oma eriarvamuse ja vabaneb sellega vastutusest korralduse täitmise eest (ATS § 54 lg 4 teine lause). Kolleegium märgib selgitavalt, et distsiplinaarvastutus on välistatud mitte üksnes ATS § 54 lg 4 teises lauses nimetatud juhul, vaid ka ATS § 54 lg 4 esimeses lauses nimetatud juhul, kui ametnik ei saanud aru ega pidanudki aru saama selle sätte alusel antud korralduse õigusvastasusest. Kaebaja on distsiplinaarmenetluses väitnud, et ta juhindus arestimaja töö korraldamisel vahetu juhi korraldustest. Kolleegium on seisukohal, et puuduvad andmed selle kohta, et arestimaja juht andis kaebajale korralduse korraldada arestimaja tööd õigusvastaselt. Isegi kui lähtuda eeldusest, et kaebaja oli sunnitud rikkumised toime panema arestimaja juhi korraldusel, siis ei nähtu kaebaja väidetest, et ta oleks korralduse täitmisest keeldunud. Seega ei esine ATS §s 54 sätestatud distsiplinaarvastutusest vabastamise aluseid.
14.Kolleegiumi arvates olid kaebaja poolt toime pandud rikkumised olulised, kuid rikkumiste olulisus ei vabasta distsiplinaarkaristuse määrajat igakordsest kaalumiskohustusest sellise teo eest karistamise otsustamisel ja karistuse valikul (vt halduskolleegiumi 22. oktoobri 2012. otsus 3314612, p 13).
15.Teenistusest vabastamise ajaks oli kaebaja üle viidud arestimaja konvoiteenistuse politseiniku ametikohale. Karistamise käskkirja kohaselt sai uuelt ametikohalt teenistusest vabastamise kohaldamisel otsustavaks just see, et kaebaja ei hooma juhtivametniku rolli ning eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik kohaldada distsiplinaarmenetluse läbiviija (kolmanda talituse juhtivdistsiplinaarmenetleja) ega PPA Põhja prefektuuri poolt pakutud teenistuses jätkamist võimaldavaid distsiplinaarkaristusi, kuna need on rikkumiste ulatuse ja olemusega kõrvutades ebaproportsionaalsed. Veel on käskkirjas märgitud, et kaebaja on kaotanud tööandja usalduse nii juhi kui ka töötajana ning lisatud, et juhtival positsioonil olev teenistuja peab olema alluvatele eeskujuks ja nende õiguste eest seisma, mitte kasutama alluvaid oma puuduliku tegevuse varjamiseks õiguskorra vastaselt, sh nende õigusi rikkudes. Samuti leitakse käskkirjas, et kaebaja oli kohustatud keelduma arestimaja juhi korraldustest ja teavitama olukorrast kõrgemalseisvat juhti (vt käesoleva otsuse p 3.3). Seega on vaidlustatud käskkirjas karistuse valikut selgelt põhjendatud just sellega, et kaebaja on kaotanud usalduse juhina. Põhjendusi selle kohta, miks juhina usalduse kaotanud isik ei saa teenistust jätkata sellel juhtivat positsiooni mitte omava politseiametniku ametikohal, millele ta oli tema enda avalduse alusel alatiseks üle viidud rohkem kui kuus kuud enne karistuse määramist, käskkirjast ei leia. Seega ei ole vaidlustatud käskkirjas piisavalt põhjendatud seda, miks kaebaja tuli konvoiteenistuse politseiniku ametikohalt vabastada.
16.Kolleegiumi hinnangul ei olnud karistus ka proportsionaalne. Erinevalt ringkonnakohtust leiab kolleegium, et usalduse kaotust kaebaja kui politseiametniku vastu ei saa praegusel juhul põhjendada sellega, et kaebaja ei saa aru ka tegelikkusele mittevastavate andmete esitamise lubamatusest. Kolleegium võtab arvesse, et kaebaja teod olid toime pandud olukorras, kus ööpäevaringselt töötavas arestimajas nappis teenistujaid, ning see asjaolu oli teada ka arestimaja juhile ja eelduslikult pidi olema teada ka viimasest kõrgemalseisvatele juhtidele. Ressursinappust on vastustaja kinnitanud distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte ps 10, mille kohaselt soodustasid eeltoodud asjaolud distsiplinaarsüüteo toimepanemist. Oluline on ka see, et kaebaja pani rikkumised toime arestimaja juhi alluvana ja kaebaja tegevuse kiitis vahetu juht vähemalt vaikivalt heaks. Karistuse määramisel saab selliseid asjaolusid arvesse võtta isegi siis, kui need distsiplinaarvastutusest ei vabasta. 7(8)
3-16-113
17.Eeltoodust tulenevalt on kaebaja karistamine teenistusest vabastamisega õigusvastane. Kaebaja nõuded tuleb rahuldada (vt ATS § 105 lg 1). Kolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse, tühistab haldus- ja ringkonnakohtu otsused ning teeb asjas uue otsuse. Kolleegium tunnistab PPA 14. detsembri 2015. a käskkirja õigusvastaseks osas, millega kaebaja vabastati PPVS § 88 p 5 alusel politseiteenistusest distsiplinaarsüüteo eest, ja muudab kaebaja teenistusest vabastamise aluse teenistusest lahkumiseks omal soovil ATS § 87 lg 1 alusel. Kaebaja taotleb kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmist. Kolleegiumi hinnangul tuleb hüvitise määramisel lähtuda PPA 22. mai 2015. a käskkirjast, millega kaebaja viidi tema 6. mai 2015. a avalduse alusel arestimaja vanema ametikohalt üle arestimaja politseiniku ametikohale. Nimetatud käskkirja punktis kaks kehtestati kaebaja põhipalgaks 1163 eurot. Seega on hüvitise suuruseks 3489 eurot.
18.Kuna Riigikohus teeb uue otsuse, tuleb muuta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 108 lg 1 esimese lause järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja taotles halduskohtus, et talle hüvitataks menetluskulud 2415 eurot (õigusabikulud 2400 eurot ja riigilõiv 15 eurot). Lisaks on kaebaja tasunud apellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõivu 15 eurot. Teenistusest vabastamisega seotud vaidlused on riigilõivuvabad (riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1). Seega on kaebaja tasunud riigilõivu 30 eurot enam. Enamtasutud riigilõiv tuleb kaebajale tagastada (HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8). PPA on seisukohal, et kaebaja halduskohtus kantud õigusabikulud on osaliselt põhjendamatult suured. Kaebaja on tasunud õigusabikulud kolme arve alusel. PPA leiab, et kahe arve puhul (17. detsembri 2015. a arve nr 35/2015 ja 17. jaanuari 2016. a arve nr 05/2016) ei nähtu, et tegemist on praeguse kohtuasjaga seotud kuludega, ning seetõttu tuleks jätta nende kahe arve alusel tasutud õigusabikulu 1200 eurot vastustajalt välja mõistmata. Nimetatud arvetelt nähtub, et menetluskulud seondusid õigusabi osutamise ja esialgse analüüsiga (nr 35/2015) ning õigusabi osutamise ja kaebuse esitamisega halduskohtusse (nr 05/2016). Kolleegiumi hinnangul on kaebaja halduskohtus kantud menetluskulud seotud praeguse kohtuasjaga ning on vajalikud ja põhjendatud, arvestades nii distsiplinaarmenetluse faktiliste asjaolude mahukust kui ka õigusküsimuste iseloomu. Apellatsiooni- ega kassatsiooniastme menetluskulude kohta ei ole dokumente esitatud ega nende väljamõistmist taotletud. Seega tuleb kaebaja menetluskulude katteks vastustajalt välja mõista 2400 eurot.
19.Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb kautsjon HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada. HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas otsuses kohtu algatusel kaebaja nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.