Aleksei Bobrovnitski kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju 6000 euro nõudes seoses kinnipidamistingimustega ajavahemikul 27.02.2014 – 12.03.2014, 13.04.2014 – 27.03.2015, 28.04.2015 – 26.11.2015 ja 02.12.2015 – 01.03.2016
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 29.09.2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Aleksei Bobrovnitski apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja/apellant – Aleksei Bobrovnitski Vastustaja – Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.09.2017. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 10.05.2018, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aleksei Bobrovnitski esitas 29.03.2016 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas ajavahemikul 27.02.2014 – 01.03.2016.
2.Tallinna Vangla tagastas 06.06.2016. a otsusega nr 5-37/16/74-4 A. Bobrovnitski taotluse perioodide 13.03.2014 – 12.04.2014, 28.03.2015 – 27.04.2015 ja 27.11.2015 – 01.12.2015 osas. Ülejäänud osas jättis vangla taotluse rahuldamata.
3.A. Bobrovnitski esitas 10.06.2016 halduskohtule kaebuse, millega palus Tallinna Vanglalt välja mõista hüvitis 6000 eurot. Kaebaja väitel tekitas vangla talle ajavahemikul 27.02.2014 – 01.03.2016 mittevaralist kahju seoses mittenõuetekohaste kinnipidamistingimustega. Ajavahemikul 17.02.2016 – 24.02.2016 pidi kaebaja osakonnas K1 jalutama sisuliselt kinnises ruumis. Vangla paigaldas jalutusbokside kohale katuse, mis takistas värske õhu juurdevoolu jalutusboksi ja varjas päikesevalgust. Sellega rikuti kaebaja õigust viibida üks tund päevas värskes õhus. Lisaks olid jalutusboksid väikesed, kõige suurema pindala oli 4,4 m2. Ajavahemikul 17.02.2016 – 18.02.2016 esinesid K1 osakonna kambris 89 järgmised puudused: puudus ventilatsioon, kambris oli umbne; WC asus kambris ja oli eraldatud ainult metalllehega, sellest levis ebameeldiv lõhn; kambris oli ebapiisav kunstlik ja loomulik valgustus. Kambris oli üks väike aken, mida nii väljast kui seest katsid piirded. Ajavahemikul 18.02.2016 – 24.02.2016 esinesid K1 osakonna kambris 79 järgmised puudused: puudus ventilatsioon; WC asus kambris ja oli eraldamata, kanalisatsioonitorust tuli väljakannatamatut lõhna; kambris oli ebapiisav loomulik valgustus. Ülejäänud ajavahemikel S1 ja E1 osakondades ei olnud kambris piisavalt ruumi, kuna ühe kinnipeetava kohta oli pinda alla 4 m2. Kambris oli palju mööblit ja puudus vaba pind liikumiseks. Kaebajal ei võimaldatud piisavalt järgida isiklikku hügieeni – duši kasutamise võimalus oli üks kord nädalas ja kambris oli ainult külm vesi. Hoones E1 toimus jalutuskäik väikeses boksis.
2.Tartu Halduskohus võttis 19.12.2016. a määrusega kaebuse perioodide 27.02.2014 – 12.03.2014, 13.04.2014 – 27.03.2015, 28.04.2015 – 26.11.2015 ja 02.12.2015 – 01.03.2016 osas menetlusse.
3.Tartu Halduskohus jättis 29.07.2017. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et puuduvad tõendid selle kohta, et kambrites 89 ja 79 ei vastanud kambrite ventilatsioon, WC või kunstlik valgustus õigusaktide nõuetele. Kambrites oli olemas loomulik ventilatsioon. Mõlemat kambrit sai õhutada akna küljes paikneva tuulutusava kaudu, seda sai kaebaja ise avada. Õigusaktid ei näe ette sundventilatsiooni nõuet. Kambrites oli olemas tualett. Kambris 79 oli aasia tüüpi tualett, kuid eluruumile esitatavaid miinimumnõudeid täidab ka aasia tüüpi tualett. Kaebaja oli kambris üksi, mistõttu ei rikkunud tema õigusi see, et tualett ei asunud eraldatud ruumis. Halduskohus nõustus sellega, et kaebaja sai haisu ära hoida tualeti puhtuse eest hoolitsedes. Halduskohtu hinnangul puudus ka põhjus kahelda, et kambrite piisav valgustus oli tagatud. Esitatud tõendite kohaselt ei pruukinud aga halduskohtu arvates olla tagatud kambrite piisav loomulik valgustatus. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja kinnipidamistingimused põrandapinna osas olid õiguspärased. Kaebaja viibis S1 ja E1 osakondades süüdimõistetuna, mistõttu tal oli osakonnas liikumiseks ette nähtud vaba aega vähemalt neli tundi päevas. Kaebaja ei ole vastu vaielnud ka vastustaja väitele, et tal oli võimalus tegeleda spordiga. Ka duši kasutamise sagedus vastas õigusaktide nõuetele. Kuna nõuded eluruumidele ei näe ette, et eluruumis peaks olema soe vesi, siis ei pea seda olema ka
kambri pesemiskohas. Kaebajale oli tagatud juurdepääs voolavale veele ning tal oli võimalik sooritada hügieenitoiminguid. Õigusaktid ei kehtesta nõudeid jalutusboksi suurusele. Kaebaja paiknes hoones E1, kus oli jalutusruumi suurus 15 m2, kokku 57 päeva, millest 54 päeval käis kaebaja jalutamas üksi. Seetõttu ei kujuta ka E1 hoone jalutusruumi suurus endast kaebaja õiguste rikkumist. Viitega Riigikohtu seisukohtadele asjas nr 3-3-1-55-16, leidis halduskohus, et käesoleval juhul ei olnud kaebajale tagatud vangistusseaduse (VangS) § 651 lg 3 kõikidele nõuetele vastav võimalus viibida vabas õhus, sest jalutusboks oli sisuliselt muudetud siseruumiks. Kokkuvõttes leidis halduskohus, et kambrite ventilatsiooni, WC, kunstliku valgustuse, pindala, pesemisvõimaluste ja hoone E1 jalutamisvõimaluse osas olid kaebaja kinnipidamistingimused õiguspärased, mis välistab kahju hüvitamise nõude rahuldamise. Loomuliku valguse juurdepääsu ja K1 osakonna vabas õhus viibimise tingimuste osas ei olnud kinnipidamistingimused täielikult õigusaktide nõuetega kooskõlas. Samas viibis kaebaja kambris 89 ühe päeva ja kambris 79 kuus päeva. See toimus veebruarikuus, mil loomuliku valguse osa ruumide valgustamisel on üldiselt teadaolevalt vähene. Kuna loomuliku valguse osa ruumide valgustamisel ei puudunud täielikult ning kunstlik valgustus oli nõuetekohane, siis ei kujuta see, et kambri akna pindala võis olla lubatust väiksem ja et loomuliku valguse juurdepääsu takistas akna ees olev võre, endast halduskohtu arvates väärikuse alandamist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tähenduses. Samuti ei pidanud kohus jalutusbokside tingimusi väärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 tähenduses, sest jalutusbokside suurus mõjutas kaebajat 7-päevasel perioodil ning puudujäägid olid osalised. Halduskohus leidis, et ka mõlemad puudujäägid kinnipidamistingimustes ei kujuta endast väärikuse alandamist koosmõjus. Täiendavalt märkis halduskohus, et isegi kui pidada neid tingimusi väärikust alandavaks, ei ole tegemist sellise intensiivsusega riivega, mis tooks endaga kaasa rahalise hüvitise väljamõistmise.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 29.09.2017. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palus halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et tema kinnipidamistingimused olid inimväärikust alandavad ja seega õigusvastased. Kaebaja palub arvestada asjas tõendina Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) 09.11.2012. a raportis väljendatud seisukohti Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste kohta, samuti õiguskantsleri poolt aastatel 2012 ja 2014 tehtud visiitide alusel koostatud seisukohti. Kaebaja leiab, et talle ei olnud tagatud võimalus hoolitseda piisavalt oma isikliku hügieeni eest, viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus, talle ei olnud tagatud kambris piisav valgustus, tal ei olnud võimalik kasutada WC-d privaatselt ning soovitud ajal, samuti, et kambrite põrandapinna suurus oli ebapiisav. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus kohaldas ebaõigesti riigisiseseid ja rahvusvahelisi norme ja põhimõtteid ja tegi selle tagajärjel ebaõige otsuse.
5.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja märgib, et kuna Tallina Vanglas on olmetingimusi pidevalt parandatud, siis ei ole CPT ja õiguskantsleri 2012 ja 2014 tehtud visiitide kokkuvõtetes kajastatud kinnipidamistingimused enam samastatavad vaidlusalusel ajavahemikul kaebajale tagatud kinnipidamistingimustega. Vastustaja palub kohtul arvestada vastustaja poolt varem esitatud seisukohtadega. Ajavahemikul 18.02.2016 – 23.02.2016 oli kartseris viibimise ajal kaebajale tagatud jalutuskäik värskes õhus. Jalutusboksis oli kaebajale tagatud värske õhk ja
katusematerjalist paistis päevavalgus läbi. Arvestades ajavahemike lühiajalisust ei saanud kaebajale jalutuskäikudest mingisugust kahju tekkida, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud ja suuresti kaebuses esitatuga samasisulistele väidetele, millele halduskohus oma 29.09.2017. a otsuses juba piisava põhjalikkusega vastas, märgib ringkonnakohus üksnes järgmist.
7.Kaebaja arvates ei saa jätkuvalt olla kahtlust, et teda on vaidlusalustel perioodidel hoitud Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes, kuna sellised tingimused on tõendatud CPT raportiga Eesti Valitsusele 2012. a toimunud visiidi kohta ja õiguskantsleri seisukohtadega 2012. a ja 2014. a visiitide kohta Tallinna Vanglasse. Ringkonnakohus leiab, et kuigi Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste kohta on varasemalt arvamust avaldanud nii CPT kui ka õiguskantsler, on kohtupraktikas sedastatud, et CPT raportis ega ka õiguskantsleri seisukohtades tehtud ettepanekud või avaldatud arvamused ei ole kohtute jaoks õiguslikult siduvad. Samuti ei ole õiguslikult siduvaks dokumendiks Euroopa Vanglareeglistik. Lisaks sellele märkis juba halduskohus vaidlustatud otsuses igati põhjendatult seda, et kaebaja poolt viidatud CPT raport käis 2012. a toimunud vangla külastuse ajal esinenud tingimuste kohta ja ka õiguskantsleri visiidid toimusid 2012 ja 2014.a, mistõttu käesolevas kaebuses vaadeldavaid perioode puudutab üksnes õiguskantsleri 09.07.2014. a kontrollkäik. Viidatud kontrollkäigu kokkuvõttes märgitakse, et kontrollkäik hõlmas kartserihoonet (K-hoonet) ning eluhooneid E1 ja E2 ning õiguskantsler andis selles vaid soovituse eemaldada valgustuse parandamiseks K-hoone akendelt metallkatted. Kuna CPT ja õiguskantsleri 2012. a arvamused Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste kohta ei puuduta käesolevas asjas vaatluse all olevat perioodi, siis jättis halduskohus õigesti need kaebaja viidatud arvamused asja lahendamisel kõrvale. Samuti on ilmne, et 2012. a toimunud visiitide kokkuvõtetes kajastatud vangistustingimused ei ole samastatavad vaidlusalusel perioodil (ajavahemikud aastatel 2014, 2015 ja 2016) kaebajale Tallinna Vanglas tagatud kinnipidamistingimustega. Tartu Halduskohus on vaidlusaluses otsuses põhjalikult hinnanud neid kinnipidamistingimusi, mis tagati kaebajale Tallinna Vanglas ajavahemikul 27.02.2014 – 12.03.2014, 13.04.2014 – 27.03.2015, 28.04.2015 – 26.11.2015 ja 02.12.2015 – 01.03.2016 ning igati põhjendatult leidnud, et need ei ole olnud kaebaja inimväärikust alandavad kinnipidamistingimused.
8.Nagu juba märgitud, kordab kaebaja ka apellatsioonkaebuses juba halduskohtule esitatud väiteid, et üks kord nädalas duši kasutamist oli isikliku hügieeni tagamiseks liiga vähe; jalutusboksis jalutamisega ei tagatud nõuetele vastavat jalutuskäiku värskes õhus; kambrite valgustus ei vastanud nõutavale tasemele; kambris nr 410 ja kartserikambrites ei tagatud privaatset WC kasutamist; avatud eluosakonnas ei olnud WC-d kambris ning põrandapinda ei olnud isiku kohta kambris 4 m2, nii nagu soovitab EIK.
Kaebaja on samadele puudustele vangistustingimustes kui kaebuse alusele viidanud nii kohtueelses menetluses kui ka halduskohtule esitatud kaebuses ning nimetatu kohta on omapoolsed vastuväited esitanud korduvalt ka Tallinna Vangla. Samuti on halduskohus vaidlusaluses otsuses põhjalikult ja eraldi analüüsinud kaebaja poolt väidetud kinnipidamistingimuste nõuetelevastavust K1-osakonna kambrites nr 89 ja 79, kaebaja kinnipidamistingimusi eluosakondades S1 ja E1 ning kartserihoone jalutusboksi tingimuste vastavust kaebaja õigusele jalutada üks tund päevas värskes õhus. Asja materjalide pinnalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kambrite ventilatsiooni, WC, kunstliku valgustuse, pindala, pesemisvõimaluste ja hoone E1 jalutamisvõimaluse osas olid kaebaja kinnipidamistingimused vaidlusalustel perioodidel õiguspärased. Samas leidis halduskohus ka, et kaebaja kinnipidamistingimused ei olnud loomuliku valguse juurdepääsu osas ja K1 osakonna vabas õhus viibimise tingimuste osas täielikult kooskõlas õigusaktide nõuetega, kuid eeltoodu ei tähendanud veel seda, et vastustaja alandas sellega kaebaja väärikust RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kaebaja viibis asja materjalidest nähtuvalt K1 osakonna kambris nr 89 ühe päeva ja kambris nr 79 kuus päeva ning see toimus veebruarikuus, mil loomuliku valguse osa ruumide valgustamisel on teadaolevalt niigi vähene. Samuti nähtub asja materjalidest, et loomuliku valguse juurdepääs kambritesse ei puudunud täielikult ning kunstlik valgustus kambrites oli nõuetekohane. Seetõttu asus halduskohus igati õigustatult seisukohale, et nendel asjaoludel ei kujuta ka see, et kambri akna pindala võis olla lubatust väiksem ja loomuliku valguse juurdepääsu takistas akna ees olev võre, endast kaebaja väärikuse alandamist RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Sama käib ka kartserihoone jalutusboksides valitsenud tingimuste kohta, kuna jalutusbokside suurus mõjutas kaebajat üksnes viidatud 7-päevasel perioodil ning jalutusbokside puudused olid samuti üksnes osalised. Halduskohus tõi põhjendatult välja, et kaebajale küll tagati vabas õhus viibimise võimalus, s. o jalutuskäik värskes õhus, kuid mitte VangS § 651 lg 3 kõikidele nõuetele vastavalt. Vastustaja selgituse kohaselt ehitati jalutusboksidele katus lähtudes osade kinnipeetavate soovidest ja selles ei näinud kinnipeetavate õiguste rikkumist ka õiguskantsler. Seega on lõpptulemusena õige halduskohtu seisukoht, et ka pealeehitatud katusega jalutusboksides jalutamiseks loodud tingimusi ei saa üksnes sel põhjusel pidada kinnipeetava väärikust alandavateks tingimusteks RVastS § 9 lg 1 tähenduses, mis õigustaks kaebajale vanglalt rahalise hüvitise väljamõistmist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et eeltoodud kaks puudujääki kinnipidamistingimustes ei kujuta endast kaebaja väärikuse alandamist ka koosmõjus.
9.Kuna ka ükski muu apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks, jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.09.2017. a otsus muutmata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.