A.B. kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju 6000 euro nõudes seoses kinnipidamistingimustega ajavahemikul 27.02.2014-12.03.2014, 13.04.201427.03.2015, 28.04.2015- 26.11.2015 ja 02.12.2015 01.03.2016.
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja A.B. Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Kerli Lubja
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja menetluskulud välja mõistmata.
Edasikaebamise kord
kanda.
Jätta
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 30.10.2017. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Tallinna Vanglas registreeriti 29.03.2016.a kinnipeetav A.B. kahju hüvitamise taotlus nr 537/16/74-1 (tl 33-39, tõlge tl 40-42) seoses kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas ajavahemikul 27.02.2014-01.03.2016.
2.Tallinna Vangla tagastas 06.06.2016.a otsusega nr 5-37/16/74-4 (tl 8-11) A.B. taotluse perioodide 13.03.2014-12.04.2014, 28.03.2015-27.04.2015 ja 27.11.2015-01.12.2015 osas. Ülejäänud osas jättis vangla taotluse rahuldamata.
3.A.B. esitas 10.06.2016.a kaebuse (tl 1-7, tõlge tl 13-15), mille Tartu Halduskohus võttis menetlusse perioodide 27.02.2014-12.03.2014, 13.04.2014-27.03.2015, 28.04.201526.11.2015 ja 02.12.2015- 01.03.2016 osas.
Kaebaja palus Tallinna Vanglalt välja mõista hüvitise 6000 eurot. Vangla tekitas kaebajale mittevaralist kahju järgmiste puudustega kinnipidamistingimustes. Ajavahemikul 17.02.2016 - 24.02.2016 pidi kaebaja osakonnas K1 jalutama sisuliselt kinnises ruumis. Vangla paigaldas jalutusbokside kohale katuse, mis takistab värske õhu juurdevoolu jalutusboksi ja varjab päikesevalgust. Sellega rikuti kaebaja õigust viibida üks tund päevas värskes õhus. Lisaks olid jalutusboksid väikesed, kõige suurema pindala oli 4,4 m2. Ajavahemikul 17.02.2016 - 18.02.2016 esinesid K1 osakonna kambris 89 järgmised puudused: - puudus ventilatsioon, kambris oli umbne, - WC asus kambris ja oli eraldatud ainult metall-lehega, sellest levis ebameeldiv lõhn, - kambris oli ebapiisav kunstlik ja loomulik valgustus. Kambris oli üks väike aken, mida nii väljast kui seest katsid piirded. Ajavahemikul 18.02.2016 - 24.02.2016 esinesid K1 osakonna kambris 79 järgmised puudused: - puudus ventilatsioon, - WC asus kambris ja oli eraldamata, kanalisatsioonitorust tuli väljakannatamatut lõhna, - kambris oli ebapiisav loomulik valgustus. Ülejäänud ajavahemikel S1 ja E1 osakondades ei olnud kambris piisavalt ruumi, kuna ühe kinnipeetava kohta oli pinda alla 4 m2. Kambris oli palju mööblit ja puudus vaba pind liikumiseks. Kaebajal ei võimaldatud piisavalt järgida isiklikku hügieeni - duši kasutamise võimalus oli üks kord nädalas ja kambris oli ainult külm vesi. Hoones E1 toimus jalutuskäik väikeses boksis. Kaebajat hoiti nendes tingimustes ööpäevaringselt. Kaebajal puudus võimalus olukorda parandada, kuna kinnipeetaval ei ole õigust valida vanglat, milles karistust kanda, või kambrit või kinnipeetavate arvu selles.
4.Vastustaja esitas 18.01.2017.a kohtule vastuse kaebusele (tl 56-58). Vastustaja tugines ka Tallinna Vangla 06.06.2016.a otsuses nr 5-37/16/74-4 toodud seisukohtadele (tl 8-11). Vastustaja pidas esitatud kaebust põhjendamatuks. Tallinna Vangla tagas kaebajale siseriikliku regulatsiooni nõuded või enamgi. Kaebajat ei ole ühelgi ajal peetud kinni inimväärikust alandavates või tema õigusi muul moel riivavates tingimustes. Vastustaja ei ole kaebajale kahju tekitanud. Kaebajale on igal ajal olnud kambrites tagatud piisav isiklik ruum. Kambri pind ühe kinnipeetava kohta (tualettruumi arvestamata) ei olnud ühelgi korral väiksem kui 3,04 m2. Vastustaja ei nõustu sellega, et tal tuli kaebajale tagada isiklik ruum 4 m2. Kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil üldjuhul süüdimõistetud isikuna eluosakonnas. Seal viibides oli kaebajal võimalik päeva jooksul sektsiooni piires vabalt liikuda. Kambrite uksed lukustati üksnes öörahu ajaks (alates 22:00 kuni 06:00). Kaebajal oli võimalus ühel korral nädalas kasutada vangla spordisaali. Seega olid kaebajale eluosakonnas tagatud ulatuslikud liikumisvõimalused lisaks piisavale isiklikule ruumile kambrites. Osaliselt oli kaebaja paigutatud esimese üksuse lukustatud kambritesse 210 ja 236. Selle aluseks oli kaebaja enese tegevus ning vajadus kohaldada kaebaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Paigutuste aluseks olnud käskkirjad on kehtivad. Duši kasutamise sagedus vastab õigusaktide nõuetele. Ligipääs voolavale veele oli kaebajale tagatud eluosakonna pesuruumis. Õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud sooja veega.
Valdava osa vaidlusalusest ajast oli kaebaja paigutatud neljandasse üksusse (kambrid 32, 35 ja 48), kus jalutushoovi suurus on 169-215 m2. Esimeses üksuses (kambrid 141, 210 ja 236) oli kaebaja käsutuses 15 m2 suurune jalutusruum. Ka see ruum on piisav, et jalutada ja soovi korral sooritada võimlemisharjutusi. 17.02.2016.a oli kaebaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise korras paigutatud kartserihoone kambrisse 89 ning 18.02.2016-23.02.2016 distsiplinaarkaristuse kandmiseks kambrisse 79. Distsiplinaarkaristuste määramise ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad haldusaktid on kehtivad. Kaebaja paigutati kartserikambritesse tema enda tegevuse tagajärjel ning sinna paigutamist saanuks kaebaja vanglas kehtivat sisekorda järgides vältida. Kartserikambrid vastasid õigusaktide nõuetele. Vastustaja esitas pildid tingimustest kartseris, nendelt nähtub loomuliku valguse ligipääs kambritele ja üldised elutingimused, samuti kambri 89 tualett (tl 70-73). Täpsemaid nõudeid tualetile ei ole õigusaktidega kehtestatud. Kambris 89 oli tualett kambrist eraldatud ja selles oli tualettpott. Kambris 79 on tualett aasia tüüpi ja ei ole eraldatud, kuid on varustatud haisulukuga. Kambri korrashoidmise kohustus on kinnipeetaval, kaebaja sai haisu ära hoida tualeti puhtuse eest hoolitsedes. Vastustaja ei pea ebameeldiva lõhna levimist usutavaks. Tualeti eraldamata jätmist kambris 79 ei saa pidada õigusvastaseks, kuna kaebaja viibis kambris üksinda. Mõlemas kartserikambris oli aken, mis võimaldas loomuliku valguse piisava ligipääsu. Kartserihoone aknaid katvate metallist katete eemaldamine ei ole võimalik julgeoleku kaalutlustel. Mõlemat kambrit sai õhutada akna küljes paikneva tuulutusava kaudu, seda sai kaebaja ise avada. Kambrites oli igapäevaseks elutegevuseks piisav kunstlik valgustus - alates 2012. aasta detsembrist on kõigis kartserikambrites Osram Duluxstar säästupirnid ja 2013. aasta alguses lisati laudade kohale täiendav valgustus. Valgustihedus kambrites on hinnanguliselt 300 luksi. Kartserihoone jalutusbokse võib pidada piisavalt suurteks, kuna korraga viibib seal ainult üks kinnipeetav. Jalutusboksidele ehitati katus, kuna kinnipeetavad kurtsid sademete üle. Avatud õhutusluugid tagavad pideva värske õhu juurdevoolu. Õiguskantsler ei tuvastanud 2014. aasta suvel kartserihoone jalutustingimustes puudusi. Kartseris viibib kinnipeetav üksnes karistuse kandmise ajal, lühikest aega. Kartserikaristuse kandmine võib isiku jaoks olla tajutav ebamugavana, kuid see ei tähenda, et kartseri olmetingimusi tuleks pidada inimväärikust riivavateks.
Kohtu seisukoht
5.Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 sätestab, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse (alates 01.07.2015 ehitusseadustiku) alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. VangS § 651 lg 1 alusel laienevad eeltoodud nõuded ka kartserile. Alates 06.07.2015 eluruumile esitatavad nõuded kehtestati majandus- ja taristuministri 02.07.2015.a määrusega nr 85. Enne seda kehtisid eluruumidele Vabariigi Valitsuse 26.01.1999.a määrusega nr 38 kehtestatud nõuded. Määrused nägid ette järgmist:
- eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning köögil peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse. Kuni 05.07.2015 ei tohtinud akna ja põranda pindala suhe olla väiksem kui 1:8; - eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse; - eluruum peab olema varustatud klosetiga (alates 06.07.2015 tualetiga) või selle puudumisel kloseti (tualeti) kasutamise võimalusega samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal; - eluruumis või samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal peab olema tagatud vähemalt külma vee saamise võimalus.
6.Kaebaja on teinud mitmeid etteheiteid kinnipidamistingimustele, kuid ei ole nende kohta konkreetseid tõendeid esitanud. Kaebaja viitab „Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee“ raportile, mis koostati ajavahemikul 30.05.2012 - 06.06.2012 toimunud külastuse kohta (kättesaadav CPT kodulehelt aadressil www.coe.int/en/web/cpt/home, edaspidi CPT raport). Raporti punktides 56 ja 57 on öeldud, et Tallinna Vangla kartserikambrites oli halb ventilatsioon ja väga vähene loomuliku valguse pääs kambrisse. Kaebaja viitab ka õiguskantsleri seisukohtadele. Praeguses kaebuses vaadeldavatesse perioodidesse langeb õiguskantsleri 09.07.2014.a kontrollkäik Tallinna Vanglasse. Kontrollkäigu kokkuvõttes (kättesaadav õiguskantsleri kodulehel www.oiguskantsler.ee) on märgitud, et kontrollkäik hõlmas kartserihoonet (K-hoonet) ning eluhooneid E1 ja E2. Õiguskantsler andis soovituse eemaldada valgustusolude parandamiseks K hoone akendelt kõik metallkatted. Tingimused kambrites 89 ja 79
7.Kaebaja väitel esinesid K1 osakonna kambrites 89 ja 79 puudused ventilatsiooni, WC ning kunstliku ja loomuliku valgustuse osas.
8.Kohtu hinnangul puuduvad tõendid selle kohta, et kambrite ventilatsioon, WC või kunstlik valgustus ei vastanud õigusaktide nõuetele. Kambrites oli olemas loomulik ventilatsioon. Vastustaja kinnitusel sai mõlemat kambrit õhutada akna küljes paikneva tuulutusava kaudu, seda sai kaebaja ise avada. Kaebaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Õigusaktid ei näe ette sundventilatsiooni (mehhaaniline ventilatsioon, näiteks ventilaator või ventilatsiooniagregaat) nõuet ning sellist ventilatsiooni ei ole üldiselt teadaolevalt enamuses eluruumides. Kambrites oli olemas tualett. Kambris 89 oli tualett eraldi ruumis, tegemist oli vesiklosetiga ja selles paiknes wc-pott (tl 70). Kambris 79 oli poolte kinnitusel aasia tüüpi tualett. Otsuse punktis 5 toodud nõuded ei näe ette, et eluruumis peab olema vesiklosett ehk WC. Sõnad „klosett” ja „tualett“ on eesti keeles kasutusel üldmõistena. Eluruumile esitatavaid miinimumnõudeid täidab ka aasia tüüpi tualett. Kaebaja oli kambris 79 üksi ja tema õigusi ei rikkunud see, et tualett ei asunud eraldatud ruumis. Kambri, sh tualeti puhastamine on VangS § 45 lg 2 alusel kinnipeetava kohustus. Kohus nõustub sellega, et kaebaja sai haisu ära hoida tualeti puhtuse eest hoolitsedes. Vastustaja kirjeldas üksikasjalikult, kuidas oli korraldatud kambrite kunstlik valgustus, kaebaja ei ole seda omapoolsete konkreetsete andmetega ümber lükanud. Kohtul puudub põhjus
kahelda, et kambrite piisav kunstlik valgustus oli tagatud. Puudustele kunstlikus valgustuses ei ole viidatud ka õiguskantsleri seisukohtades või CPT raportis.
9.Põhjendatud võib olla kaebaja väide, et ruumide aknad ei olnud piisavad punktis 5 toodud nõuetele vastava loomuliku valgustuse tagamiseks. Sellele puudusele on viidanud CPT ja õiguskantsler. Kohtupraktika põhjal on sellises olukorras vastustajal kohustus tõendada kambri nõuetekohasust (Riigikohtu lahendi 3-3-1-55-16 p 10-11 ja selles viidatud lahendid). Vastustaja esitatud fotod ei tõenda seda, et kambrite aknad oleksid taganud kambrite piisava loomuliku valgustuse. Fotodelt (tl 70-72) nähtub, et aknad on kaetud tiheda võrega. See varjab osaliselt loomuliku valguse juurdepääsu kambritesse. Fotode visuaalse vaatluse põhjal võib akna valgust läbi laskva osa pindala olla väiksem kui 1/8 kambri pindalast. Otsuse punktis 17 toodud põhjustel ei pea kohus vajalikuks koguda täpsemaid tõendeid kambri akna ja põranda pindalade kohta või valgustustugevuse kohta kambrites. Tingimused S1 ja E1 osakondades
10.Kaebaja väitel esinesid S1 ja E1 osakondades järgmised puudused: kambris ei olnud piisavalt ruumi, kaebajal ei võimaldatud piisavalt järgida isiklikku hügieeni (duši kasutamise võimalus oli üks kord nädalas ja kambris oli ainult külm vesi), hoones E1 toimus jalutuskäik väikeses boksis. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja etteheited põhjendatud. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg 6 näeb kinnipeetavale kambris ette vähemalt 3 m2 põrandapinda. See nõue oli kaebaja puhul täidetud. Kaebaja paiknemise kohta esitatud andmete (tl 60-66) põhjal ei olnud vaidlusalustel ajavahemikel ühelgi päeval kambri põrandapind ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2. Seejuures ei ole arvestatud tualettruumi pindala. Kaebaja ei tuginegi sellele, et tema puhul ei olnud täidetud VSKE nõuded. Kaebaja leiab, et vastustaja oleks pidanud tagama iga kinnipeetava kohta 4 m2 põrandapinda.
11.Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kui põrandapinda on ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2, siis on põhjust eeldada, et tegemist on alandava kohtlemisega. Kui pinda ühe kinnipeetava kohta on 3-4 m2, siis saab tingimusi pidada väärikust alandavateks ainult koosmõjus muude tingimustega, nagu õues viibimise võimalus, juurdepääs õhule ja päevavalgusele, ventilatsiooni olemasolu, piisav küte, tualeti privaatse kasutamise võimalus, esmaste sanitaar- ja hügieeninõuete täidetus (Riigikohtu lahendid 3-3-1-95-16, 3-3-1-83-16, Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid Muršić vs Horvaatia, nr 7334/13, Semikhvostov vs Venemaa, nr 2689/12). Kaebaja väitel pidi ta osakondades S1 ja E1 viibima kambris ööpäevaringselt. Kaebaja ei ole oma väite kinnituseks mingeid tõendeid esitanud. Vastustaja kinnitusel on tegemist eluosakondadega ja kaebaja viibis seal süüdimõistetuna. See tähendab, et kaebajale oli VSKE § 8 lg 1 alusel ette nähtud oma osakonnas liikumiseks vaba aeg vähemalt neli tundi päevas. Tallinna Vangla kodukorra (kättesaadav vanglateenistuse kodulehe www.vangla.ee kaudu) lisadeks olevate päevakavade põhjal oli see nõue täidetud. Kaebaja ei ole vastu vaielnud ka vastustaja väitele, et tal oli võimalus tegeleda spordiga. Kaebaja etteheited pesemisvõimalusele ei ole põhjendatud (vt otsuse punkti 12). Muid etteheiteid kinnipidamistingimusele eluosakonnas ei ole kaebaja esitanud. See tähendab, et kaebaja kinnipidamistingimused olid põrandapinna osas õiguspärased.
12.VangS § 50 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vann või dušš vähemalt üks kord nädalas. Seega vastas duši kasutamise sagedus õigusaktide nõuetele. Otsuse punktis 5 toodud nõuded eluruumile ei näe ette, et eluruumis peaks olema soe vesi. Seega ei pea seda olema ka
kambri pesemiskohas. Kaebajale oli tagatud juurdepääs voolavale veele ning tal oli võimalik sooritada hügieenitoiminguid.
13.Õigusaktid ei kehtesta nõudeid jalutusboksi suurusele. Kaebaja paiknes hoones E1, kus jalutusruumi suurus oli 15 m2, kokku 57 päeva. Sellest 54 päeval kohaldati kaebaja suhtes täiendava julgeolekumeetmena eraldi lukustatud kambrisse paigutamist, see tähendab, et kaebaja käis jalutamas üksi. Eeltoodut arvestades ei kujuta E1 hoone jalutusruumi suurus endast kaebaja õiguste rikkumist. Tingimused kartserihoone jalutusboksis
14.VangS § 651 lg 3 kohaselt võimaldatakse kartserisse paigutatud kinnipeetaval vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Riigikohus käsitles lahendi 3-3-1-55-16 punktis 19 Tallinna Vangla kartserihoone jalutusboksides tehtud ümberehitusi. Riigikohus leidis, et VangS § 651 lg 3 ja § 55 lg 2 peavad vabas või värskes õhus viibimise all silmas viibimist väljaspool siseruume. Vaidlusalune jalutusboks oli sisuliselt muudetud siseruumiks, sest see oli suletud nii seinte kui ka varikatusega, ehkki seinte ja varikatuse vahele jäid ligikaudu 0,5 m kõrgused avad. Kolleegium möönab, et Eesti kliimat arvestades (üldiselt on aasta ringi rohkesti sademeid) võib esineda vajadus jalutushoovis või -boksis varjualuse kasutamiseks, kuid vangla jalutushoovi või -boksi ei tohi kasutatavate ehituskonstruktsioonidega muuta sisuliselt siseruumiks. Nimetatud asjaoludest ei ole aga õige teha järeldust, et kaebaja oli täielikult ilma jäetud võimalusest vabas õhus jalutada. Kolleegiumi hinnangul tagati kaebajale vabas õhus viibimise võimalus, kuid mitte VangS § 651 lg 3 kõikidele nõuetele vastavalt. Poolte väidete põhjal on praeguses kohtuasjas tegemist samade kartserihoone jalutusboksidega. Seega on kohaldatav eeltoodud seisukoht, et kaebajale ei olnud VangS § 651 lg 3 kõikidele nõuetele vastavalt tagatud võimalus viibida vabas õhus. Kahju hüvitamise nõude lahendamine
15.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral. Kohus leidis eespool, et kambrite ventilatsiooni, WC, kunstliku valgustuse, pindala, pesemisvõimaluste ja hoone E1 jalutamisvõimaluse osas olid kaebaja kinnipidamise tingimused õiguspärased. See välistab kahju hüvitamise nõude rahuldamise.
16.Kohus leidis, et kaebaja kinnipidamise tingimused ei olnud loomuliku valguse juurdepääsu ja K1 osakonna vabas õhus viibimise tingimuste osas täielikult kooskõlas õigusaktide nõuetega. See ei tähenda aga veel seda, et vastustaja on alandanud kaebaja väärikust RVastS § 9 lg 1 tähenduses. VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Riigikohus on lahendi 3-4-1-9-14 punktis 36 selgitanud, et täpset
piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata ning see sõltub muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.
17.Kohus ei lahenda küsimust kinnipidamistingimuste abstraktsest vastavusest õigusaktide nõuetele, vaid käsitleb konkreetset olukorda, milles viibis kaebaja. Praeguse kohtuasja asjaoludel viibis kaebaja kambris 89 üks päev ja kambris 79 kuus päeva. See toimus veebruarikuus, mil loomuliku valguse osa ruumide valgustamisel on üldiselt teadaolevalt vähene. Loomuliku valguse juurdepääs ei puudunud täielikult. Kunstlik valgustus oli kambris nõuetekohane. Nendel asjaoludel ei kujuta see, et kambri akna pindala võis olla lubatust väiksem ja et loomuliku valguse juurdepääsu takistas akna ees olev võre, endast väärikuse alandamist RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Ka kartserihoone jalutusboksides valitsenud tingimused, sh jalutusbokside suurus mõjutasid kaebajat eeltoodud 7-päevasel perioodil ning puudujäägid olid osalised. Kaebajale tagati vabas õhus viibimise võimalus, kuid mitte VangS § 651 lg 3 kõikidele nõuetele vastavalt. Vastustaja selgituse kohaselt ehitati jalutusboksidele katus lähtudes osade kinnipeetavate soovidest ja selles ei näinud kinnipeetavate õiguste rikkumist ka õiguskantsler. Kohtul puudub põhjus eeltoodus kahelda. Seega ei saa tingimusi jalutusboksides pidada väärikust alandavateks RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Eeltoodud kaks puudujääki kinnipidamise tingimustes ei kujuta endast väärikuse alandamist ka oma koosmõjus. Isegi kui pidada punktides 9 ja 14 toodud tingimusi väärikust alandavateks, ei ole tegemist sellise intensiivsusega riivega, mis tooks endaga kaasa rahalise hüvitise väljamõistmise.
18.Kokkuvõttes jätab kohus kaebuse rahuldamata. Muud väited. Menetluskulud
19.Kohtule jääb arusaamatuks vastustaja etteheide, et kaebus on valesti menetlusse võetud. Kohus võttis kaebuse menetlusse nende perioodide osas, milles vastustaja oma 06.06.2016.a otsusega nr 5-37/16/74-4 kaebaja taotluse sisuliselt läbi vaatas ja rahuldamata jättis.
20.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 alusel jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jätab kohus HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
21.Kohus vabastas kaebaja 19.12.2016.a määrusega 180 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Sellega tegi kohus kaebaja suhtes lõpliku otsustuse, et kaebajal riigilõivu tasuda ei tule ning puudub vajadus riigilõivu tasumise täiendavaks reguleerimiseks otsuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.