XX kaebus Tallinna Vangla kohustamiseks võimaldama kaebajale kartseris vangistusseaduse § 651 lg 3 nõuetele vastavaid jalutuskäike
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17.03.2017 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Menetlustoiming
Apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmine
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus läbi vaatamata.
2.Riigilõiv jätta riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 187 lg 7, § 190, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 18.08.2016 Tallinna Vanglale taotluse kartseris täiendavate jalutuskäikude võimaldamiseks nagu seda lubatakse suvel palavuse tõttu teistele kinnipeetavetele, kes ei ole kartseris.
2.Tallinna Vangla jättis 22.08.2016 vastusega XX taotluse rahuldamata. Vangla on täitnud vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-s 2 sätestatud kohustuse ning võimaldab lisajalutuskäike üksnes neile kinnipeetavatele, kes eelneva nädala jooksul rikkumisi toime ei ole pannud. XX-le on määratud erinevate distsipliinirikkumiste toimepanemise eest kartserikaristusi 19.08.2016 seisuga 14 päeva ulatuses, mistõttu viibib ta alates 09.09.2016 kartserirežiimil. Täiendavaid jalutuskäike võimaldati perioodil 06.06.2016–31.08.2016 esimeses, teises ja kolmandas üksuses üks kord nädalas.
3-16-2069
3.XX esitas 25.08.2016 Tallinna Vanglale vaide, milles ta taotles vangla kohustamist võimaldada talle kartseris viibides lisajalutuskäik. Vaide kohaselt puudub kartseris ventilatsioon ja kartseris ei ole õhku. Kuna õhupuudust ja palavust miski ei leevenda, palus XX võimaldada kartseris viibimise korral lisajalutuskäike.
4.Tallinna Vangla jättis 20.09.2016 vaideotsusega nr 5-15/16/272-2 XX vaide rahuldamata, kuna kaebajale on tagatud ka kartseris viibimise ajal igapäevane jalutuskäik värskes õhus vastavalt VangS § 651 lg-le 3 ning vanglal puudub seadusest tulenev kohustus võimaldada kinnipeetavale täiendavaid jalutuskäike. Kartserikambrites on nii sund- kui ka loomulik ventilatsioon, kambri akendel on selleks õhutusluugid. Ka ei olnud Tallinnas perioodil 09.08.2016–17.08.2016 õhutemperatuurid erakordselt kõrged või sellised, mis oleksid saanud tingida kartseris raske õhupuuduse ja palavuse. Vangla ei nõustu kaebaja väitega tema diskrimineerimise kohta, kuna ka ühe vangla piires ei saa erinevaid tingimusi pidada õigusvastaseks, kui kinnipeetavatele on tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi.
5.XX esitas 17.10.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse vangla kohustamiseks võimaldada talle kartseris viibides täiendavaid jalutuskäike.
6.Tallinna Halduskohus jättis 17.03.2017 otsusega kaebuse rahuldamata. Praeguses asjas vaieldakse üksnes selle üle, kas kaebajale on kartserikaristuse kandmisel tagatud vabas õhus viibimine seaduses sätestatud tingimustel. Kaebajal ei olnud subjektiivset õigust nõuda lisajalutuskäike olukorras, kus need olid mõeldud täiendava motiveeriva abinõuna kindlal suvisel ajavahemikul palavuse mõjude leevendamiseks. Samas vajab lahendamist küsimus, kas kartseris viibides oli kaebaja suhtes täidetud VangS § 651 lg-s 3 sätestatud nõue vabas õhus viibimise osas ning kas on täidetud kohustamisnõude eeldused. Kartserikaristust kandva kinnipeetava vabas õhus viibimise võimalust reguleerib erinormina VangS § 651 lg 3 ning VangS § 651 lg 3 ja § 55 lg 2 peavad vabas või värskes õhus viibimise all silmas viibimist väljaspool siseruume (Riigikohtu 08.12.2016 otsus nr 3-3-1-55-16, p 19). Põhjendatud on eristada jalutuskäike VangS § 55 lg 2 ja vabas õhus viibimist VangS § 651 lg 3 ls 2 tähenduses, kuna kartserikaristusele on iseloomulik liikumisvabaduse ja vabadusõiguse täiendav piiramine (nt Riigikohtu 20.09.2010 otsus nr 3-3-1-3-10, p10). Vastustaja ei eita, et aastatel 2013–2016 oli kartseri jalutusboks varikatusega kaetud. Sarnaselt asjas nr 3-3-1-5516 käsitletud juhtumiga ei olnud kaebajale tagatud kartseris viibides õigus viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast haldusasjas nr 3-3-1-55-16 tuleb sellist kohtlemist pidada vastuolus olevaks VangS § 651 lg 3 ls-s 2 sätestatuga. Kohustamisnõude rahuldamise esmaseks eelduseks on vastustaja keeldumise õigusvastasus. Vastustaja leiab, et asjas esitatud kohustamisnõude rahuldamiseks puudub asjaolude muutumise tõttu alus. Vastustaja on selgitanud, et kartseri jalutusboksidel olev katus on osaliselt eemaldatud, mis tähendab, et kinnipeetavatele on kartseri jalutusboksides tagatud välisõhu vaba juurdepääs. Vastustaja poolt kohtule esitatud fotodelt nähtub, et jalutusboksid on pealt kaetud võrega, millest pääseb läbi piisavalt päevavalgust. Värske õhu paremat juurdepääsu pärast selliste muudatuste tegemist möönis ka ringkonnakohus (Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2017 määrus nr 3-16-2069, p 8). HKMS § 158 lg 2 ls 1 näeb ette, et kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kohus nõustub vastustajaga, et asjaolud on võrreldes vanglale kohtuvaidluse ajendanud taotluse ja ka kohtule kaebuse esitamise aja seisuga muutunud ning vangla on kõrvaldanud ehitusliku konstruktsiooni, mis on varem takistanud kartseris viibivale isikule VangS § 651 lg 3 ls-s 2 sätestatud ulatuses vabas õhus viibimist.
2(5)
3-16-2069 Kohus ei saa kohustamisnõuet rahuldada, kui muutunud faktilised asjaolud seda ei võimalda ning seda isegi sõltumata vastustaja tegevuse varasemast õigusvastasusest. Ei ole ilmnenud, et vastustaja oleks kohelnud kaebajat halvemini võrreldes teiste samas olukorras viibivate (st kartserikaristust kandvate) kinnipeetavatega. Kohtule esitatud kartserihoone ruumide plaanist nähtuvalt kuuluvad kartserihoone jalutusboksid kartserikambrite juurde. Mõistliku halduskoormuse säilitamisega ei ole võimalik tagada, et kõik vanglas kinni peetavad isikud saaksid vabas õhus viibida neile meelepärastes ning täpselt samasugustes oludes, sõltumata, millisele kinnipidamise režiimile nad on allutatud. Vangistusseadus ega muud vangistusõiguse normid ei sätesta nõudeid kartserikaristuse korral vabas õhus veetmise ruumi suurusele ega muid nõudeid selle sisustusele ega heakorrale. Arvestades, et jalutusbokside suurus on vastustaja esitatud andmetel 3,82 m2–4,68 m2 ning boksi kasutab korraga üks kinnipeetav, ei saa jalutamistingimusi pidada õigusvastaselt napiks. Vangistusõiguse normid ei kohusta vastustajat tagama kinnipeetavatele jalutusboksides istumisvõimalust ega muid sisustuselemente. Seega ei ole kohtuotsuse tegemise aja seisuga ilmnenud muid asjaolusid, mis võiksid tingida kohustamisnõude rahuldamise. Tervisekaardi väljavõttest ilmneb, et kaebaja on järjekindlalt erinevate probleemidega vangla meditsiiniosakonna poole pöördunud ja tema olukorda kartserikaristuse kandmisel ka osaliselt leevendanud. Istepingi väljastamine jalutusboksis kasutamiseks on põhjendatud vaid juhul, kui see on terviseseisundist tulenevalt vältimatult vajalik. Arsti vastav otsus ei ole avalikõiguslik otsustus, vaid arsti kutsetegevuse raames osutatava ravi osa. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.XX esitas 05.04.2017 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu 17.03.2017 otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Jalutusboksi tingimused ei vasta endiselt sellele seatud nõuetele. Tegemist on umbse siseruumiga, mille õhuringlus on võrreldav ruumiga, kus on vaid aken avatud.
8.Tallinna Vangla palub 22.06.2017 vastuses jätta apellatsioonkaebus muutunud asjaolude tõttu läbi vaatamata HKMS § 190 ja § 187 lg 3 p 6 alusel. Kuna kaebaja viibib alates 15.06.2017 vabaduses ja vabaduskaotuslike sanktsioonide täideviimist puudutav regulatsioon ei saa vabaduses viibiva isiku õigustele enam mingit mõju avaldada, on kaebuses esitatud kohustamisnõue muutunud ainetuks. Kuna kaebaja on esitanud halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seoses kartserihoone jalutusbokside inimväärikust alandavate tingimustega ning asjas käib kohtumenetlus haldusasjas nr 3-17-456, ei ole käesoleval juhul lubatav ka kohustamiskaebuse muutmine tuvastamiskaebuseks. Tallinna Vangla selgitas 08.12.2017 ja 03.04.2018 vastustes ringkonnakohtule, et kaebaja peeti 31.10.2017 kahtlustatavana kinni ja paigutati Lääne Prefektuuri Paide arestikambrisse, kust ta vabanes 15.12.2017 ning viibib eelnimetatud kuupäevast alates vabaduses.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.HKMS § 187 lg 3 p 6 sätestab, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellandil ei ole apellatsioonkaebuse esitamise õigust või kui asjas tehtav kohtuotsus ei saaks muutunud asjaolude tõttu enam ilmselgelt mõjutada tema õigusi või kohustusi. HKMS § 190 järgi tuleb juhul, kui selline asjaolu ilmneb pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist apellatsioonimenetluse käigus, jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata. Ilmselgelt ei saa 3(5)
3-16-2069 ringkonnakohus praeguste asjaolude pinnalt, mil kaebaja on Tallinna Vanglast vabanenud, kohustada Tallinna Vanglat võimaldama kaebajale kartseris VangS § 651 lg 3 nõuetele vastavaid jalutuskäike.
10.See ei välista samas ringkonnakohtu hinnangul võimalust käsitada apellatsioonimenetluses XX kaebust tuvastamiskaebusena. Kuna kohustamisnõue hõlmab vangla keeldumise õigusvastasuse tuvastamist, ei ole üleminek kohustamiskaebuselt tuvastamiskaebusele kaebuse muutmine HKMS § 49 tähenduses. Üleminekul tuvastamiskaebusele, mis on suunatud Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamisele kaebajale kartseris VangS § 651 lg 3 nõuetele vastavate jalutuskäikude mittevõimaldamisel, jäädakse kaebuse piiridesse. Tuvastamiskaebusele üleminekuks annavad alust järgmised asjaolud.
11.Kuigi kaebaja vabanes Tallinna Vanglast 15.06.2017 ja on 15.12.2017 vabanenud ka arestikambrist, kannab ta jätkuvalt Pärnu Maakohtu 11.12.2017 otsusega kriminaalasjas nr XXX mõistetud karistust. Nimetatud otsusega tunnistati XX kokkuleppemenetluse korras süüdi ning mõisteti temale liitkaristuseks seitse kuud vangistust. Maakohtu otsusega määrati, et XX-l kuulub koheselt ärakandmisele 1 kuu ja 15 päeva vangistust arvates karistuse kandmise aja algusest 31.10.2017. Viis kuud ning 15 päeva vangistust jäeti maakohtu otsusega tingimisi kohaldamata, kui XX ei pane kaheaastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1–6 sätestatud kontrollnõudeid. Maakohtu otsus on jõustunud.
12.Ringkonnakohtule nähtub kohtute infosüsteemist, et ametnik, kes vastutab kaebaja kriminaalhoolduse eest, tegi 02.04.2018 erakorralises ettekandes Pärnu maakohtule ettepaneku kuulutada kaebaja tagaotsitavaks ja pöörata temale maakohtu 11.12.2017 otsusega mõistetud karistus täitmisele. Kriminaalhooldusametnikul ei ole õnnestunud kaebajaga kontakti saada; kaebaja naabrite sõnul elas ta oma registreeritud elukohas Jõgevamaal viimati eelmisel aastal (vt ka Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumaja 03.04.2018 infopäring Politsei-ja Piirivalveameti Lõuna prefektuurile kriminaalasjas nr XXX). Eeltoodu tõttu peab ringkonnakohus võimalikuks, et XX-le kriminaalasjas nr XXX mõistetud vangistus pööratakse ka ülejäänud osas täitmisele. Sellisel juhul avaldab kaebajale kohalduv vangistusseaduse õigusraamistik temale selget mõju. See võib potentsiaalselt olla käsitatav HKMS § 44 lg 1 järgi tuvastamiskaebuse lubatavuse eelduseks oleva põhjendatud huvina.
13.Praegusel juhul saab muutunud asjaolude, st kaebaja vanglast vabanemise tõttu olla kaebaja põhjendatud huviks üksnes preventiivne huvi vältida haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust tema suhtes (vt nt Riigikohtu 26.11.2014 määrus nr 3-3-1-6014, p 18). Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab samas esinema reaalne oht, et haldusorgan võib isiku suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda (vt nt Riigikohtu 02.11.2015 otsus nr 3-3-1-22-15, p 15). Sellist tegelikku ohtu ringkonnakohtu hinnangul praeguses asjas ei esine.
14.Esiteks on Tallinna Halduskohus juba tuvastanud jõustunud 16.06.2017 otsusega haldusasjas nr 3-17-456 Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse ajavahemikus 09.08.2016– 23.08.2016 kartserikaristuse kandmise ajal XX-le vabas õhus viibimiseks VangS § 651 lg 3 teises lauses sätestatud tingimuste tagamata jätmise. Kuna kohtumenetluses on kord juba vastustaja tegevuse õigusvastasus tuvastatud analoogilistel asjaoludel, puudub ringkonnakohtu hinnangul kaebajal praegusel juhul preventiivne huvi sellise halduspraktika uueks hindamiseks.
15.Teiseks, isegi kui kaebajale mõistetud vangistus pööratakse täitmisele, on tal võimalik kartserisse paigutamist ise vältida uutest distsiplinaarsüütegudest hoidudes. Arvestades senist kohtupraktikat, ei ole kaebaja preventiivne huvi piisav tuvastamiskaebuse esitamiseks 4(5)
3-16-2069 (Riigikohtu 09.02.2017 määrus nr 3-3-1-75-16, p 8.1). Lisaks eeltoodule välistab praegusel juhul tuvastamiskaebuse esitamise õiguse see, et kaebajal on tõhusad vahendid oma õiguste kaitsmiseks tulevikus sarnases olukorras (HKMS § 45 lg 2 esimene lause). Kui kaebaja karistus pööratakse täitmisele ja vangla peaks kaebaja uuesti kartserisse paigutama, jättes võimaldamata kaebaja hinnangul VangS § 651 lg 3 nõuetele vastavaid jalutuskäike, on kaebajal võimalik esitada vanglale vaie, taotledes selliste jalutuskäikude lubamist. Vaidemenetluse ajal saab kaebaja vajaduse korral halduskohtule esitada esialgse õiguskaitse taotluse (HKMS § 249 lg 2). Vangla peab kinnipeetava kohtule adresseeritud kirja edastama kohtule viivitamatult (vt eelviidatud määruse nr 3-3-1-75-16 p 9).
16.Kuna kohustamisnõude kohta tehtav otsus ei saaks muutunud asjaolude tõttu enam ilmselgelt mõjutada kaebaja õigusi või kohustusi ja kaebajal puudub tuvastamisnõude osas põhjendatud huvi, tuleb tema apellatsioonkaebus jätta HKMS § 190 ja § 187 lg 3 p 6 alusel läbi vaatamata.
17.HKMS § 109 lg 2 sätestab, et asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetlusabi jätkuvuse põhimõttest lähtuvalt oli kaebaja vabastatud apellatsioonkaebuse esitamiselt nõutava riigilõivu tasumisest. Kaebaja muud võimalikud menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.