A.N.i kaebus Tallinna Vangla kohustamiseks võimaldada kaebajale kartseris vangistusseaduse § 651 lg 3 nõuetele vastavaid jalutuskäike
Menetlusosalised
Kaebaja – A.N. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta A.N.i kaebus rahuldamata.
2.Jätta riigilõiv (15 eurot), mille tasumisest on A.N. menetlusabi korras vabastatud, riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste kulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17. aprillil 2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.A.N. esitas 18.08.2016 Tallinna Vanglale taotluse kartseris täiendavate jalutuskäikude võimaldamiseks nagu seda lubatakse suvel palavuse tõttu teistele kinnipeetavetele, kes ei ole kartseris.
2.Tallinna Vangla jättis 22.08.2016 vastusega nr 5-8/16/19632-2 A.N.i taotluse rahuldamata, kuna vangla on täitnud vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-s 2 sätestatud kohustuse ning võimaldab täiendavalt lisajalutuskäike üksnes neile kinnipeetavatele, kes eelneva nädala jooksul rikkumisi toime ei ole pannud. A.N.ile on määratud erinevate distsipliinirikkumiste toimepanemise eest kartserikaristusi 19.08.2016 seisuga 14 päeva ulatuses, mistõttu viibib ta alates 09.09.2016 kartserirežiimil. Täiendavaid jalutuskäike võimaldati 6. juunist kuni 31. augustini esimeses, teises ja kolmandas üksuses vastavalt suveprogrammile üks kord nädalas ning tegemist on kinnipeetavaid motiveeriva meetmega.
3.A.N. esitas 25.08.2016 Tallinna Vanglale vaide, milles ta taotles vangla kohustamist võimaldada talle kartseris viibides lisajalutuskäik. Vaide kohaselt puuduvad kartseris ventilaator ja ventilatsioon ning kartseris ei ole õhku. Kuna õhupuudust ja palavust miski ei leevenda, palus A.N. võimaldada kartseris viibimise korral lisajalutuskäike.
4.Tallinna Vangla jättis 20.09.2016 vaideotsusega nr 5-15/16/272-2 A.N.i vaide rahuldamata, kuna kaebajale on ka kartseris viibimise ajal vastavalt VangS § 651 lg-le 3 igapäevane jalutuskäik värskes õhus tagatud ning vanglal puudub seadusest tulenev kohustus võimaldada kinnipeetavale täiendavaid jalutuskäike. Tallinna Vangla võimaldas omaalgatuslikult 6. juunist kuni 31. augustini täiendavaid jalutuskäike nendele kinnipeetavatele, kes on paigutatud Tallinna Vangla esimesse, teise ja kolmandasse üksusesse ning kes eelneva nädala jooksul ei ole toime pannud distsiplinaarrikkumisi. Kinnipeetavale, kellele on määratud distsiplinaarrikkumise toimepanemise eest kartserikaristus, suveprogrammi tegevused, sh täiendava jalutuskäigu võimaldamine, ei laiene. Kuna A.N.ile on erinevate distsiplinaarrikkumiste toimepanemise eest seisuga 19.08.2016 määratud kartserikaristusi 14 päeva ulatuses, ei laiene talle motiveeriva meetmena võimaldatavad lisajalutuskäigud. Samuti on vangla vaideotsuses selgitanud, et kartserikambrites on nii sundkui ka loomulik ventilatsioon, kambri akendel on selleks ettenähtud õhutusluugid. Ka ei olnud Tallinnas perioodil 09.08.2016-17.08.2016 õhutemperatuurid erakordselt kõrged või sellised, mis oleks saanud tingida kartseris raske õhupuuduse ja palavuse. Vangla ei nõustu kaebaja väitega tema diskrimineerimise kohta, kuna ka ühe vangla piires ei saa erinevaid tingimusi pidada õigusvastaseks, kui kinnipeetavatele on tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi.
5.Tallinna Halduskohtule saabus 17.10.2016 A.N.i kaebus Tallinna Vangla 20.09.2016 vaideotsuse nr 5-15/16/272-2 peale. Kaebaja palub kohustada vanglat võimaldama talle kartseris viibides täiendavaid jalutuskäike, kuna kartseris viibijaid diskrimineeritakse. Kaebaja palus end kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastada.
6.Tallinna Ringkonnakohus lahendas 27.10.2016 määrusega A.N.i määruskaebust halduskohtu 20.10.2016 määruse peale, millega oli jäetud rahuldamata kaebaja menetlusabi taotlus, ning vabastas kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Kaebaja oli samal ajal koos määruskaebusega esitanud halduskohtule avalduse pealkirjaga „Puuduste kõrvaldamine“, milles väidab, et kartseris olevaid kinnipeetavaid diskrimineeritakse ning jalutamine toimub seinte ja katusega suletud ruumis (siseruumis) suurusega 3-4 m2. Kaebaja leidis, et kuna jalutamine toimub siseruumis ja sedavõrd väikesel pinnal, ei saa rääkida seaduses ettenähtud jalutuskäigust värskes õhus.
2(7)
3-16-2069 Ringkonnakohus asus 27.10.2016 määruses seisukohale, et olukorras, kus puuduvad tõsikindlad andmed jalutusbokside olukorra kohta kaebaja kartseris viibimise ajal, ei saa kohtul olla kindlust selles, et vangla on ka tegelikult täitnud vangistusseaduse (VangS) § 651 lg-s 3 sätestatud kohustust ja taganud kaebajale võimaluse olla vähemalt üks tund päevas vabas õhus. Kui seda kohustust ei ole täidetud, ei pruugi puudujäägi kompenseerimiseks lisajalutuskäigu nõue olla alusetu. Selles kontekstis ei oma määravat tähtsust halduskohtu osutatud asjaolu, et kinnipidamistingimuste leevendamiseks või kinnipeetavate hea käitumise motiveerimiseks vangla poolt omal algatusel läbiviidud programmil olid ajalised piirangud. Viidates Riigikohtu menetluses olevale haldusasjale nr 3-3-1-55-16, leidis ringkonnakohus, et kaebaja määruskaebemenetluses esitatud väide seaduses ettenähtud miinimumnõude täitmata jätmise kohta värskes õhus viibimise õiguse tagamisel võib tõele vastata.
7.Halduskohus võttis 09.12.2016 määrusega menetlusse kaebuse Tallinna Vangla kohustamiseks võimaldada kaebajale kartseris vangistusseaduse § 651 lg 3 nõuetele vastavaid jalutuskäike. Tallinna Vangla esitas kaebusele 09.01.2017 vastuse ning fotod kartseri jalutusboksist. Vastuseks kohtu 10.01.2017 nõudele esitas vastustaja 17.01.2017 kohtule kartserihoone jalutusbokside mõõdud ja kartserihoone ruumide plaani. Kohus kuulutas 18.01.2017 määrusega menetluse kinniseks osas, mis puudutab Tallinna Vangla 17.01.2017 vastuse lisana esitatud kartserihoone plaani (tl 44) ning piiras kaebaja õigust tutvuda selles osas haldusasja materjaliga. Kaebaja esitas täiendava seisukoha kohtule 20.02.2017 (koostatud 18.02.2017).
8.Halduskohus lahendas 03.03.2017 määrusega kaebaja praeguse haldusasja raames esitatud 02.03.2017 esialgse õiguskaitse taotlust, milles kaebaja taotles menetluse ajaks kohustada vanglat võimaldama talle VangS § 651 lg 3 nõuetele vastavaid jalutuskäike. Halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ning ringkonnakohus jättis halduskohtu määruse 10.03.2017 määrusega mutmata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja jääb kaebuses kohtule varasemalt vaidemenetluses esitatud väidete juurde. Kaebaja on väitnud, et kartseris viibides on palav ja õhku pole ning kartseris puudub ventilaator või ventilatsioon. Kaebaja on soovinud lisajalutuskäike, mida Tallinna Vangla suveperioodil võimaldab, sarnaselt teiste kinnipeetavatega. Täiendavas 25.10.2016 avalduses pealkirjaga „Puuduste kõrvaldamine“ väitis kaebaja, et kartseris olevaid kinnipeetavaid diskrimineeritakse ning jalutamine toimub seinte ja katusega suletud ruumis (siseruumis) suurusega 3-4 m2. Kaebaja leidis, et kuna jalutamine toimub siseruumis ja sedavõrd väikesel pinnal, ei saa rääkida seaduses ettenähtud jalutuskäigust värskes õhus. Kaebaja on 20.02.2017 seisukohas rõhutanud, et jalutusboksid on väga väikesed ning neid katvate ülitihedate trellide tõttu ei paista sealt valgus läbi. Varikatus ei ole aga täielikult eemaldatud.
10.Vastustaja leiab, et muutunud asjaolude tõttu ei ole kaebus Tallinna Vangla kohustamiseks võimaldada kaebajale kartseris vangistusseaduse § 651 lg 3 nõuetele vastavaid jalutuskäike enam asjakohane. Tallinna Vangla on kartseri jalutusboksidel oleva katuse osaliselt eemaldanud, mis tähendab, et kinnipeetavatele on kartseri jalutusboksides tagatud välisõhu vaba juurdepääs. Ka varasemalt ei olnud kartserihoone jalutusboksid täielikult kinnised, kuna jalutusbokside peale paigaldatud võre ja plastist katuse vahe oli ca 0,5 m ning katuse küljed olid lahtised, st tuul ja värske õhk
3(7)
3-16-2069 liikusid vabalt jalutusbokside kohal. Kartserikambrite jalutusboksid on küll ümbritsetud seintega, kuid arvestades, et käesolevaks hetkeks on kõigilt jalutusboksidelt neid katnud plastist varikatused osaliselt eemaldatud ning ruumid on pealt suures osas avatud, ei saa jalutusbokse kuidagi pidada siseruumideks. Eeltoodust tulenevalt on kartserikambris viibivatele kinnipeetavatele käesolevaks ajaks tagatud nõuetekohased tingimused vabas õhus viibimiseks,
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Kohtu menetluses on kaebus nõudes Tallinna Vangla kohustamiseks võimaldada kaebajale kartseris VangS § 651 lg 3 nõuetele vastavaid jalutuskäike. Kaebaja ei ole vastu vaielnud kohtu poolt tema nõude selliselt määratlemisele. VangS § 651 lg 3 ls 2 kohaselt võimaldatakse kartserisse paigutatud kinnipeetavale tema soovil vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Samas ajalises mahus vabas (värskes) õhus viibimist näeb ette ka VangS § 55 lg 2 („Kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas.“) ja VangS § 93 lg 5 („Vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus.“). Praeguses asjas ei vaielda kartseri jalutusboksi suuruse ega vabas õhus viibimise muude aspektide ega ka kartseris viibimise ajalise kestuse üle, vaid üksnes selle üle, kas kaebajale on kartseris viibides tagatud vabas õhus viibimine seaduses sätestatud tingimustel.
12.Vaidlus on alguse saanud ajal, mil Tallinna Vangla võimaldas suveperioodil kuumusest tingitud ebamugavuste leevendamiseks erinevaid abinõusid, mille hulka kuulus ka täiendavate jalutuskäikude võimaldamine (esimeses ja kolmandas üksuses üks kord nädalas ühe tunni vältel). Tallinna Vangla on selgitanud vaideotsuses (tl 9–10), et soodustuse saamine oli seatud sõltuvusse kinnipeetavate õiguskuulekusest ning mõeldud nende paremale käitumisele suunamiseks. Neid meetmeid, sh lisajalutuskäike võimaldati kinnipeetavatele, kes polnud eelneva nädala jooksul toime pannud distsipliinirikkumist. Kohus on endiselt 20.10.2016 kohtumääruses väljendatud seisukohal, et kaebajal ei olnud subjektiivset õigust nõuda lisajalutuskäike olukorras, kus need olid mõeldud täiendava motiveeriva abinõuna kindlal suvisel ajavahemikul palavuse mõjude leevendamiseks. Küll aga vajab lahendamist küsimus, kas kartseris viibides oli kaebaja suhtes täidetud VangS § 651 lg-s 3 sätestatud nõue vabas õhus viibimise osas ning kas on täidetud praeguses asjas esitatud kohustamisnõude eeldused.
13.VangS § 651 lg 3 ls 2 kohustab vanglat võimaldama kinnipeetavale kartseris viibimise ajal vähemalt ühe tunni vabas õhus. Sama lõike esimese lause kohaselt ei ole kartserisse paigutatud kinnipeetaval õigust liikuda vangla territooriumil sama seaduse §-des 8 ja 10 sätestatud korras Riigikohus on 08.12.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-55-16 (p 19) rõhutanud Tallinna Vangla kartserikambrite jalutusvõimalusega seonduvas vaidluses, et kartserikaristust kandva kinnipeetava vabas õhus viibimise võimalust reguleerib erinormina VangS § 651 lg 3 ning et VangS § 651 lg 3 ja ka § 55 lg 2 peavad vabas või värskes õhus viibimise all silmas viibimist väljaspool siseruume. Seejuures erinevad need sätted sõnastuse poolest selles, et üldnorm reguleerib õigust jalutuskäikudele värskes õhus, VangS § 651 lg 3 ls 2 erinormina aga üksnes viibimist vabas õhus. Kohtu hinnangul ei oma sisulist tähendust vahetegude terminite „vaba õhk“ ja „värske õhk“ vahel ning tegemist pole taotluslike erisustega seadusandja poolt. Küll aga on põhjendatud eristada jalutuskäike VangS § 55 lg 2 ja vabas õhus viibimist VangS § 651 lg 3 ls 2 tähenduses, kuna kartserikaristusele on iseloomulik liikumisvabaduse ja vabadusõiguse täiendav piiramine (nt Riigikohtu 20.09.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-3-10, p10).
4(7)
3-16-2069
14.Riigikohus on viidatud lahendis asjas nr 3-3-1-55-16 (p 19) rõhutanud, et jalutusboksi ei tohi kasutatavate ehituskonstruktsioonidega muuta sisuliselt siseruumiks. Viidatud lahendis käsitles kohus olukorda, kus vaidlusalune jalutusboks oli sisuliselt muudetud siseruumiks, sest see oli suletud nii seinte kui ka varikatusega, ehkki seinte ja varikatuse vahele jäid ligikaudu 0,5 m kõrgused avad. Kartseri jalutusbokside kohale metallist restidele paigaldatud varikatus on näha ka näiteks haldusasjas nr 3-3-1-55-16 (haldus- ja ringkonnakohtus nr 3-14-50770) Tallinna Vangla 09.10.2014 vastuse lisadena 4 ja 1 esitatud fotodelt (kättesaadav Kohtute infosüsteemis). Ka praeguse asja kaebaja on leidnud, et sisuliselt ei olnud tegemist viibimisega vabas õhus ning et talle ei olnud tagatud isegi üht tunniajalist jalutuskäiku vabas õhus.
Vastustaja ei eita, et aastatel 2013 -2016 (sh praeguse vaidluse ajendanud ajavahemikus, mil kaebaja kandis 14-päevast kartserikaristust alates 09.08.2016) oli kartseri jalutusboks varikatusega kaetud. Seda kinnitab vastustaja, tuues samas esile läbiviidud muudatusi, nii vastuses kaebusele (09.01.2017, tl 34-35) kui ka vastuses esialgse õiguskaitse taotlusele (03.03.2017, tl 61-62). Seejuures märkis vastustaja 03.03.2017 vastuses, et jalutusboksid kaeti kinnipeetavate soovil, et välistada sademete ligipääsu jalutusboksidele ja võimaldada jalutuskäike sõltumata ilmastikuoludest. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja poolt taotletud täiendavat jalutuskäiku talle ei võimaldatud (22.08.2016 vastus taotlusele, tl 8p; 20.09.2016 vaideotsus, tl 9-10). Samuti ei ole ilmnenud, et kaebaja oleks saanud minimaalselt nõutavast pikemalt viibida jalutusboksis.
15.Eelnevat arvestades tuleb kaebajaga nõustuda selles, et sarnaselt ka haldusasjas nr 3-31-55-16 käsitletud juhtumiga ei olnud kaebajale tagatud kartseris viibides VangS § 651 lg 3 lss 2 ette nähtud tingimused, st viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast haldusasjas nr 3-3-1-55-16 tuleb sellist kohtlemist pidada vastuolus olevaks VangS § VangS § 651 lg 3 ls-s 2 sätestatuga.
16.Kohustamisnõude rahuldamise esmaseks eelduseks on vastustaja keeldumise õigusvastasus. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Vastustaja leiab, et asjas esitatud kohustamisnõude rahuldamiseks puudub asjaolude muutumise tõttu alus. Vastustaja on juba vastuses kaebusele (09.01.2017) selgitanud, et kartseri jalutusboksidel olev katus on osaliselt eemaldanud, mis tähendab, et kinnipeetavatele on kartseri jalutusboksides tagatud välisõhu vaba juurdepääs. Vastuses esialgse õiguskaitse taotlusele (03.03.2017) selgitas vastustaja veelkord, et 2016. aasta lõpus on jalutusboksidelt eemaldatud osaliselt neid katnud plastist varikatused. Vastustaja on esitanud fotod nii jalutusboksidest kui ka katustest nii lisana 09.01.2017 (tl 36-37) kui ka 03.30.2017 vastusele (tl 63-68). Vastustaja poolt kohtule esitatud fotodelt (tl 37 ja eriti fotolt tl 68) nähtub, et jalutusboksid on pealt kaetud võrega, millest pääseb läbi piisavalt päevavalgust. Vastustaja selgitab ka 03.03.2017 vastuse lisaks oleva foto (tl 68) juurde, et keskjoonest paremale jääv osa on ilma varikatteta. Värske õhu paremat juurdepääsu pärast selliste muudatuste tegemist möönis ka Tallinna Ringkonnakohus praeguse haldusasja raames 10.03.2017 määruses (p 8), lahendades kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust. Eelnevast ilmneb, et vastustaja on varem katusele paigaldatud plastikkatted nüüdseks osaliselt eemaldanud selliselt, et tagatud oleks värske õhu juurdepääs ning samas ka kaitse halva ilma korral sademete eest ning võimalus viibida värskes õhus igasuguste ilmaoludega. Varikatuste osalise eemaldamise seisukohast on oluline vastustaja märkus, et varikatuseid on varasemalt soovinud just kinnipeetavad ise, et saada kaitset halva ilma korral.
5(7)
3-16-2069
17.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 ls 1 näeb ette, et kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kohus nõustub vastustajaga, et asjaolud on võrreldes vanglale kohtuvaidluse ajendanud taotluse ja ka kohtule kaebuse esitamise aja seisuga muutunud ning vangla on kõrvaldanud ehitusliku konstruktsiooni, mis on varem takistanud kartseris viibivale isikule VangS § 651 lg 3 ls-s 2 sätestatud ulatuses vabas õhus viibimist. Kohus ei saa kohustamisnõuet rahuldada, kui muutunud faktilised asjaolud seda ei võimalda ning seda isegi sõltumata vastustaja tegevuse varasemast õigusvastasusest (vt nt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-13-13, p 11).
18.Kaebaja väidab ka tema diskrimineerimist. Diskrimineerimise ehk võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega on tegemist, kui samas olukorras olevaid isikuid koheldakse põhjendamatult erinevalt (nt Riigikohtu 29.01.2014 otsus asjas nr 3-4-1-52-13, p 41). Kohtu hinnangul ei ole ilmnenud, et vastustaja oleks kohelnud kaebajat halvemini võrreldes teiste samas olukorras viibivate kinnipeetavatega (kartserikaristust kandvate isikutega). Kohtule esitatud kartserihoone ruumide plaanist (juurdepääsupiiranguga toimik) nähtuvalt kuuluvad kartserihoone jalutusboksid kartserikambrite juurde. Vanglateenistusel on kohustus üheaegselt tagada kartseris viibivate isikute õigus viibida värskes õhus vastavalt VangS § 651 lg 3 ls-le 2 ning korraldada värskes õhus viibimine vastavalt Tallinna Vangla kodukorras sätestatud päevakavale (kodukorra lisa 1.7 „Kartserihoones viibiva kinnipeetava päevakava“), samas aga ka kord ja julgeolek vanglas (VangS § 66 lg 2) ning järgida eraldihoidmise põhimõtet vastavalt VangS §-le 12. Seega ei ole, arvestades ka Tallinna Vangla olemasolevat ruumilahendust, võimalik mõistliku halduskoormuse säilitamisega tagada, et kõik vanglas kinni peetavad isikud saaksid vabas õhus viibida neile meelepärastes ning täpselt samasugustes oludes, sõltumata, millisele kinnipidamise režiimile nad on allutatud.
19.Kuigi VangS § 651 lg 3 ei kehtesta muid nõudeid peale minimaalse ajalise piiri vabas õhus viibimiseks ning vaidlus asjas on selle üle, kas tagatud on kartseris viibimise ajal seaduse nõuetele vastav viibimine vabas õhus, märgib kohus siiski vastuseks kaebaja poolt esialgse õiguskaitse menetluses tõstatatud etteheidetele järgmist.
19.1.Vangistusseadus ega muud vangistusõiguse normid ei sätesta nõudeid kartserikaristuse korral vabas õhus veetmise ruumi suurusele ega muid nõudeid selle sisustusele ega heakorrale. Arvestades, et jalutusbokside suurus on vastustaja esitatud andmetel (vastus kohtunõudele, tl 42-43) 3,82 m2 - 4,68 m2 ning boksi kasutab korraga üks kinnipeetav, ei saa jalutamistingimusi pidada sedavõrd napiks, et see tingiks õigusvastasuse hoolimata võimalusest vähemalt ühe tunni vältel päevas viibida värskes õhus. Vastustaja on 03.03.2017 vastuses ka selgitanud, et kartseri jalutusbokse koristatakse (pühitakse ja pestakse põrand ning vajadusel seinad) enamasti üks kord päevas.
19.2.Vangistusõiguse normid ei kohusta vastustajat tagama kinnipeetavatele jalutusboksidesse istumisvõimalust ega muid sisustuselemente. Seega ei ole kohtuotsuse tegemise aja seisuga ilmnenud muid asjaolusid, mis võiksid tingida kohustamisnõude rahuldamise. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise raames on vastustaja vastuseks kohtunõudele esitanud ka kaebaja terviseseisundit kajastava tervisekaardi väljavõtte (tl 69-81). Kohtule ei ilmne ka sellest, et oleks tervishoiutöötaja ettekirjutusi või muid kaebaja terviseseisundit iseloomustavaid asjaolusid, mis võiks olla aluseks kohustamaks vastustajat võimaldama kaebajale tavapärasest kartseri jalutusboksist erinevaid tingimusi. Tervisekaardi väljavõttest ilmneb, et kaebaja on järjekindlalt erinevate probleemidega vangla meditsiiniosakonna poole pöördunud ja tema olukorda kartserikaristuse kandmisel ka osaliselt leevendanud (nt
6(7)
3-16-2069 07.02.2017 kanne, mille kohaselt lubati kaebajale kartserisse ajutiselt lavats). Nagu ka Tallinna Ringkonnakohus 10.03.2017 määruse p-s 9 juba kaebajale selgitas, saab kinnipeetava tervislikust seisundist tulenevat vajadust istepingi järele jalutusboksis hinnata vangla tervishoiutöötaja. Istepingi väljastamine on põhjendatud vaid juhul, kui see on terviseseisundist tulenevalt vältimatult vajalik. Arsti vastav otsus ei ole avalik-õiguslik otsustus, vaid arsti kutsetegevuse raames osutatava ravi osa. Kui meditsiiniosakond peab kaebaja terviseseisundit hinnates sellise tõendi väljastamist põhjendamatuks, saab kaebaja oma õigusi sellise otsustuse korral kaitsta tsiviilkohtumenetluses.
20.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et kohustamisnõude rahuldamiseks puudub alus ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD
21.HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on kaebuse esitamisel menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud, mistõttu riigilõiv (15 eurot) jääb riigi kanda. Rohkem menetluskulude kandmist asjas ei nähtu. Kui menetlusosalised on siiski kulusid kandnud, tuleb need ülejäänud osas jätta menetlusosaliste enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4, § 108 lg 1 ls 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.