Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Madis Ernits, Maili Lokk
Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number
19.12.2017, Tartu
Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised
3-17-2115 A.T. i taotlus peatada esialgse õiguskaitse korras Viru Vangla 24.04.2017. a käskkirja nr 1-1/55 kehtivus Tartu Halduskohtu 08.11.2017. a määruse resolutsiooni p 3. Viru Vangla määruskaebus Kirjalik menetlus Esialgse õiguskaitse taotluse esitaja – A.T. Vastustaja/määruskaebuse esitaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Viru Vangla määruskaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 08.11.2017. a määruse resolutsiooni p 3 ja teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta A.T. i esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasi kaevatav (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav A.T. esitas 12.10.2017 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, millega palus peatada Viru Vangla direktori käskkirja nr 1-1/55 kehtivus vangla territooriumil suitsetamise keelu osas kuni asja lahendava kohtulahendi jõustumiseni. Esialgse õiguskaitse taotluse esitaja täiendas 24.10.2017 taotlust, märkides, et ta on suitsetanud 20 aastat ja ei taha suitsetamisest loobuda, sest ilma sigarettideta on tal raske olla.
Tartu Halduskohus tunnistas 08.11.2017. a määrusega põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata justiitsministri 06.10.2016. a määrusega nr 21 tehtud muudatused justiitsministri 30.11.2000. a määruses nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (resolutsiooni p 2) ning rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas Viru Vangla 24.04.2017. a käskkirja nr 1-1/55 kehtivuse A.T. suhtes (resolutsiooni p 3). Halduskohus asus seisukohale, et kinnipeetavate õiguste piiramine, s. h seoses suitsetamisega, saab toimuda ainult vangistusseaduses sätestatud alustel ja korras. Vangistusseaduse (VangS) § 15 lg 3 alusel kehtestatakse vanglas kinnipeetavale keelatud asjade loetelu justiitsministri määrusega. VangS § 15 lg 4 kohaselt võib vanglateenistus keelata aineid ja
esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad VangS § 15 lg-s 2 sätestatud tingimustele. VSKE § 641 toob ära kinnipeetavale vanglas keelatud esemete loetelu, selles sisalduvad alates 01.10.2017 ka esemed, mis on vajalikud suitsetamiseks. Halduskohtu hinnangul ei ole õige, et samadele tunnustele vastav ja samade tagajärgedega õiguslik otsustust – konkreetse eseme keelamine – võib esineda nii määruse kui ka haldusaktina. See tekitab õiguslikku segadus ja ebakindlust eelkõige seoses piirangute vaidlustamisega. Halduskohus leidis, et kinnipeetavale keelatud konkreetsed esemed tuleb reeglina ette näha määrusega, kuna tegemist on põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse piiramisega. VSKE § 641 p 3 ja 31 puhul on tegemist õigustloova aktiga. Käesoleval juhul on loodud olukord, kus suitsetamistarbed (sigaretid ja süütamisvahendid) on kinnipeetavale keelatud määruse ehk õigusloova aktiga, suitsetamine kui tegevus on aga keelatud haldusaktiga (üldkorraldusega). See tekitab segadust, millised nõuded on vajalikud ja lubatavad olukorras, kus kinnipeetav suitsetamise täieliku keelamisega ei nõustu. Alates 01.10.2017 puuduvad VSKE-s suitsetamist kui tegevust reguleerivad sätted – seda ei ole lubatud ega keelatud. Vaidlustatud käskkirjas ei ole VSKE muudatustele viidatud. Halduskohus asus seisukohale, et VSKE ja Viru Vangla kodukorra muudatused moodustavad ühtse terviku, mille eesmärk on keelata kinnipeetavatele suitsetamine. Kuna VSKE muudatuste kohaldamise korral oleks kaebuse rahuldamine välistatud, siis saab sellise vaidluse raames kontrollida ka VSKE muudatuste vastavust põhiseadusele. Halduskohus ei nõustunud sellega, et sigaretid on vangla julgeolekut ohustavad esemed. Halduskohus asus seisukohale, et VSKE muudatused ei vasta selle andmise aluseks oleva volituse eesmärgile ja ulatusele ja on seetõttu vastuolus põhiseaduse § 3 lg-ga 1 ja § 94 lg-ga 2.
3.Esialgse õiguskaitse taotluse osas leidis halduskohus, et kaebajal esineb esialgse õiguskaitse vajadus. Kui vaidlus peaks lõppema taotleja võiduga, on taotlejal võimalik küll suitsetamist uuesti alustada, kuid seda, et vaidluse ajal ei saanud ta suitsetada, ei ole enam võimalik olematuks teha. Halduskohus luges üldiselt teadaolevaks, et suitsetaval isikul tekib nikotiinisõltuvus ning suitsetamisest loobumisel võivad tekkida võõrutusnähud. Sellisteks nähtudeks võivad olla näiteks unehäired, korratu südametegevus, meeleolulangus, peavalu, seedehäired, kõrgendunud ärrituvus ja rahutus, liighigistamine, söögiisu muutus, üldine ärevus, tähelepanuvõime ja töövõime langus. Nähtude ilmnemine, intensiivsus ja ajaline kestus võivad inimeseti erineda. Kui taotlejal ei ole võimalik suitsetada, siis võib see põhjustada võõrutusnähte ja need võivad ületada kinnipidamisega paratamatult kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste taseme. Halduskohus märkis, et praeguse asja lahendamisel ei ole oluline, kas kaebajal esineb selliseid nähte või millise intensiivsusega need on. Oluline on see, et selliste nähtude tekkimine on võimalik. Halduskohus märkis, et määrav on see, et sellised tagajärjed on võimalikud ning halduskohtul puudub veendumus, et võimalikud mõjud on kindlasti vähese intensiivsusega. Võõrutusnähtude esinemist ei välista see, et taotlejal on juba pikemat aega olnud võimalik suitsetada ainult ühel korral päevas. Halduskohus leidis, et tulenevalt õiguskantsleri 15.04.2016. a arvamusest võib pidada taotleja positsiooni eduväljavaateid headeks. Viru Vangla ei ole oma seisukohas esile toonud, millist avalikku huvi ja kuidas võiks esialgse õiguskaitse kohaldamine mõjutada. Need põhjendused ei saa tuleneda vangla viidatud VSKE muudatuste seletuskirjast, kuna seal ei käsitleta küsimust, milline mõju oleks suitsetamise keelu rakendamise edasilükkamisel vaidluse ajaks. Halduskohus märkis, et vangla julgeolekut on praeguseni olnud võimalik tagada ka olukorras, kus kinnipeetavad saavad suitsetada. Arvestades seda, et vaidlustatud käskkirjaga keelati tegevus, mis on aastaid olnud lubatud ning keeld kujutab endast isiku põhiõiguste (omandiõigus, õigus vabale eneseteostusele) piiramist, pidas halduskohus õigeks jätta vaidluse ajaks kehtima senine olukord.
4.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis 20.11.2017. a määrusega läbi vaatamata halduskohtu taotluse algatada põhiseaduslikkuse järelevalve justiitsministri 06.10.2016. a määrusega
nr 21 justiitsministri 30.11.2000. a määruses nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ tehtud muudatuste kohta.
5.Viru Vangla esitas Tartu Halduskohtu 08.11.2017. a määruse peale määruskaebuse, millega palub tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 3, millega rahuldati kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus ning peatati Viru Vangla 24.04.2017. a käskkirja nr 1-1/55 kehtivus A.T. suhtes. Viru Vangla palub ringkonnakohtul teha uus otsus, millega jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Viru Vangla leiab, et esialgse õiguskaitse kohaldamiseks puudub sisuline alus. Viru Vangla meditsiiniosakonna kinnitusel ei ole taotleja puhul tegu nikotiinisõltuvusega, mistõttu ei saa ka võimalikud suitsetamisest loobumisega kaasnevad ebamugavused olla sedavõrd tõsist laadi, mis võiksid tingida esialgse õiguskaitse vajaduse. Sõltuvuse puudumist on kinnitanud ka vangla arst. Samuti ei saa esialgse õiguskaitse kohaldamise kohta tehtud otsust pidada selgeks ega täidetavaks. Seda seisukohta on kinnitanud ka Riigikohus oma 20.11.2017. a määruses. Vangla leiab, et taotlejal puudub esialgse õiguskaitse vajadus, kuna vaidluse ajaks suitsetamisest loobumisel ei ole taotlejale märkimisväärseid mõjusid. Vanglates oli suitsetamine piiratud ka enne 01.10.2017. Kuni 30.06.2017 oli kinnipeetavatel võimalik suitsetada kuni kolm sigaretti päevas, alates 01.07.2017 kaks sigaretti ja alates 01.09.2017 üks sigarett. Kinnipeetav sai päevas lubatud arvu sigarette suitsetada ühe tunni jooksul, mil ta viibis värskes õhus jalutuskäigul. Olukorras, kus taotlejal oli võimalik suitsetada sedavõrd väike kogus sigarette päevas, on taotlejale suitsetamise korralduse muutusega kaasnevad ebamugavused minimaalsed ja ajutist laadi. Vangla hinnangul võib möönda, et suitsetamise ära jäämisega võib kaasneda teatud ebamugavus, kuid kergest ebamugavusest tõsisemad järelmid konkreetse kinnipeetava puhul puuduvad. Vangla rõhutab, et ta on kohustatud jälgima kinnipeetava tervislikku seisundit ning meditsiiniosakonna hinnangu alusel võimaldatakse kinnipeetavale vajadusel ravi, sh psühholoogiline nõustamine, nikotiiniplaastrid vms. Halduskohus ei ole kaalunud erinevaid õigushüvesid. Olukorras, kus halduskohus ei ole hinnanud piirangu mõju konkreetsele taotlejale, ega kontrollinud, kas taotleja suhtes määruses viidatud põhjendused ka reaalselt kohalduvad, on halduskohus kohaldanud esialgset õiguskaitset alusetult ja liialt kergekäeliselt. Riigikohtu 20.11.2017. a määrusest asjas nr 5-17-41 tuleneb üheselt, et halduskohtu määrus ei toonud kaasa halduskohtu poolt kirjeldatud tagajärge, mistõttu ei saa pidada halduskohtu määrust selgeks ega täidetavaks. VSKE halduskohtu poolt kohaldamata jäetud sätete õigusjõudu ei ole murtud ning suitsetatavad tubakatooted on vanglas jätkuvalt keelatud esemeteks. Menetlust, kus vaidlustatakse ainult vangla kodukorra sätete kehtivust, võib tuginedes viimati viidatud Riigikohtu lahendile pidada õiguslikult lubatavaks lahenduseks, kuid sellises menetluses ei saa kohaldada esialgse õiguskaitse meetmeid.
6.A.T. palub vastuses Viru Vangla määruskaebusele jätta määruskaebus rahuldamata. Esialgse õiguskaitse taotluse esitaja märgib, et ta on suitsetanud 20 aastat ning ei taha suitsetamisest loobuda. Tal on tubakasõltuvus ning talle on oluline iga päev suitsetada. Ilma suitsetamiseta olemine põhjustab talle kannatusi ja kahju. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on vajalik kannatuste ärahoidmiseks ja kahju vähendamiseks. Taotleja märgib, et nikotiinisõltuvuse tõttu on tema käitumine muutunud, tema suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus ja tema suhtes on kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, mille tulemusel ta paigutati üksinda lukustatud kambrisse. Ta leiab, et suitsetamise keelamiseta ei oleks seda toimunud. Samuti ei oleks seda toimunud juhul, kui vangla väljastaks nikotiiniplaastreid. Taotleja on seisukohal, et vangla on kohut eksitanud, väites, et ta ei ole meditsiiniosakonna poole pöördunud suitsetamise probleemidega. Ta pöördus septembris psühhiaatri poole palvega saada nikotiiniplaastreid, kuid talle keelduti nende väljastamisest. Samasuguse keeldumise on ta korra veel saanud. Samuti on taotleja väitel ebaõige vangla väide, et vangla jälgib kinnipeetava tervislikku seisundit. Tulenevalt rasketest haigustest on tema tervis nõrk ning iga
muudatus, sh suitsetamisest loobumine võib tema tervislikku seisundit halvendada. Taotleja märgib, et nikotiini võõrustusnähud on tal märkimisväärsed ning ta palub ringkonnakohtul nõuda vanglalt välja enda tervisekaardi väljavõte.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et Viru Vangla määruskaebus tuleb rahuldada.
8.Halduskohus leidis, et A.T. l on esialgse õiguskaitse vajadus, sest kui vaidlus peaks lõppema taotluse esitaja võiduga, on taotlejal küll võimalik suitsetamist uuesti alustada, kuid seda, et ta vaidluse ajal ei saanud suitsetada, ei ole enam võimalik olematuks teha. Halduskohus märkis, et kui taotluse esitajal ei ole võimalik suitsetada, siis võib see põhjustada võõrutusnähte ja need võivad ületada kinnipidamisega paratamatult kaasnevate kannatuste või ebameeldivuste taseme. Halduskohus leidis, et oluline ei ole see, kas taotlejal esineb selliseid nähte või millise intensiivsusega need on. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. HKMS § 249 lg 1 esimene lause lubab esialgset õiguskaitset kohaldada ainult siis, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada halduskohtule ka vaidemenetluse ajal. Halduskohus on kindlaks teinud, et esialgse õiguskaitse taotluse esitaja oli vanglale vaide esitanud. Seega oli esialgse õiguskaitse taotlus lubatav, kuid tulenevalt HKMS § 249 lg-st 1 on esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud üksnes olukorras, kus taotluse esitaja jaoks võib kaasneda vaide- või kohtumenetluse ajaks pöördumatu tagajärje oht. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu väited A.T. l esineva esialgse õiguskaitse vajaduse kohta üldsõnalised ja oletuslikud ning määruskaebusmenetluses esitatud tõenditega ümber lükatud.
9.Viru Vangla on esitanud ringkonnakohtule 17.11.2017 vangla meditsiiniosakonna poolt väljastatud tõendi, millel on märgitud, et A.T. l sõltuvust diagnoositud ei ole ning tema tervisekaardi andmetel ei ole A.T. suitsetamisega seotud probleemidega meditsiiniosakonna poole pöördunud. A.T. väitel on vangla esitatud andmed ebaõiged. Vastavalt A.T. taotlusele nõudis ringkonnakohus vanglalt välja A.T. tervisekaardi väljavõtte perioodi kohta 01.01.2017 – 12.12.2017. Sellest nähtub, et A.T. on 27.09.2017 pöördunud konsultatsiooniks arst Lembe Ermose poole ning arst on A.T. tervisekaardile teinud kande, mille kohaselt on A.T. alustanud suitsetamist 12-aastaselt ning on kogu aeg suitsetanud. Arst on diagnoosiks märkinud „F17.24 + Tt – sõltuvus – käesolevalt tarvitab ainet“. Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus taotleja väitega, et vangla poolt esitatud 17.11.2017 tõendil märgitud andmed on vastuolus kaebaja tervisekaardile märgitud andmetega. Kuna poolte vahel ei ole vaidlust taotleja tervisekaardi andmete õigsuses, siis juhindub ringkonnakohus tervisekaardi andmetest. Vangla on selgitanud, et taotleja tervisekaardile 27.09.2017 märgitud diagnoosi interpreteerimiseks tuleb kasutada Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni (RHK-10) ning selle diagnoosiga on vaid konstateeritud fakti, et isik tarvitab tubakatooteid pikema aja jooksul. Vangla on rõhutanud, et kuna taotlejal oli võimalik suitsetada vaid väike kogus sigarette päevas, on talle suitsetamise korralduse muutusega kaasnevad ebamugavused minimaalsed ja ajutist laadi.
10.Ringkonnakohus nõustub vanglaga, et 27.09.2017 A.T. tervisekaardile märgitud diagnoosist ei saa teha järeldusi, et alates 01.10.2017 jõustunud täieliku suitsetamise keeluga kaasneksid A.T. le rasked või pöördumatud tagajärjed. A.T. tervisekaardi väljavõttest ei nähtu, et taotleja oleks pärast suitsetamise täieliku keelu jõustumist 01.10.2017 vangla meditsiiniosakonna poole seoses suitsetamise keelust tulenevate probleemidega pöördunud. A.T. ei ole seda ka ise väitnud. Ringkonnakohus nõustub vanglaga, et kuna suitsetamist oli oluliselt piiratud juba ka enne 01.10.2017,
mil jõustus täielik suitsetamise keeld, ja alates 01.09.2017 oli kinnipeetavatel võimalik suitsetada vaid üks sigaret päevas, siis ei saa ka võimalikud suitsetamise keeluga kaasnevad ebamugavused olla sedavõrd tõsist laadi, mis võiksid anda aluse esialgse õiguskaitse korras A.T. le suitsetamise võimaluse tagamise. A.T. tervisekaardi väljavõte ei kinnita tema väiteid, et suitsetamise keeld põhjustab talle raskeid kannatusi ja piinu. Tervisekaardi väljavõtte kohaselt ei ole A.T. 2017. a oktoobrikuu jooksul pöördunud kordagi meditsiiniosakonna poole ning novembris ja detsembri alguses 2017 toimunud neljast pöördumisest ei nähtu, et A.T. oleks kurtnud suitsetamise keeluga kaasnevate probleemide üle. A.T. poolt ringkonnakohtule esitatud distsiplinaarmenetluse protokoll ja vangla käskkiri, millega tema suhtes kohaldati alates 20.10.2017 täiendavaid julgeolekuabinõusid ei tõenda ringkonnakohtu hinnangul seda, et tema käitumine on muutunud just suitsetamise keelu tõttu. Ringkonnakohus ei välista küll A.T. l võõrutusnähtude esinemise võimalikkust, kuid need ei anna alust tagada talle esialgse õiguskaitse korras suitsetamise jätkamise võimaldamist. Taotlejal on võõrutusnähtude esinemisel õigus saada asjatundlikku ravi.
11.Vangla on kinnitanud, et suitsetamise keeluga kaasnevate kõrvalnähtude leevendamiseks võimaldatakse kinnipeetavatele meditsiiniosakonna hinnangu alusel vajadusel ravi, s. h psühholoogilist nõustamist, nikotiiniplaastreid vms. A.T. on vastuses määruskaebusele märkinud, et ta on korduvalt pöördunud vangla meditsiiniosakonna poole, et talle väljastataks nikotiiniplaastrid, kuid meditsiiniosakond on keeldunud. Ringkonnakohtu hinnangul on vanglaarsti tegevuse puhul kinnipeetavale nikotiinisõltuvuse korral võimaliku ravivajaduse hindamisel tegemist tervishoiuteenuse osutamisega, mille käigus tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe, mille vaidlustamiseks on kinnipeetaval võimalik pöörduda hagiavaldusega maakohtu poole (vt ka Riigikohtu Erikogu 07.04.2011. a otsus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9 ja seal viidatud varasem kohtupraktika). Seetõttu ei ole käesoleva asja raames asjakohased ka A.T. väiteid, mis puudutavad seda, et eriarst-infektsionist ei ole sel aastal tema tervist kontrollinud nõutaval määral. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et käesoleval juhul ei esine esialgse õiguskaitse taotlejal pöördumatute tagajärgede ohtu ning seega puudub tal esialgse õiguskaitse vajadus. Kui põhivaidlus peaks lõppema A.T. võiduga, võib ta peale keelu tühistamist uuesti suitsetama hakata, kui ta seda veel soovib.
12.Tartu Ringkonnakohus on 06.12.2017. a määruses haldusasjas nr 3-17-1449 põhjalikult kaalunud esialgse õiguskaitse korras vanglas suitsetamise võimaluse tagamisega seonduvaid vastanduvaid huvisid ning leidnud, et sellises olukorras esineb väga oluline avalik huvi, mis seisneb vangla julgeoleku tagamises, samuti suitsetajate endi, nende kaaskinnipeetavate ja vanglaametnike tervise kaitses, ning need asjaolud kogumis hinnates kaaluvad üles kinnipeetava vabaduse suitsetada. Ringkonnakohus jääb eelpool viidatud määruses toodud seisukohtade juurde ning leiab, et käesoleva asja asjaolud ei anna alust jõuda teistsugusele järeldusele. Sellest tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Viru Vangla määruskaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu 08.11.2017. a määruse resolutsiooni p 3 ning teeb asjas uue määruse, millega jätab A.T. esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.