Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus
Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Tiina Pappel 12.12.2017, Tartu 3-15-2829 Vladimir Jarusovi, Helgi-Liivi Jõe ja Andres Liinati kaebus Karksi valla kohustamiseks ehitusjärelevalve jätkamiseks Vana-Virite kinnistutel asuva krossiraja suhtes Tartu Halduskohtu 20.04.2017. a otsus Vladimir Jarusovi, Helgi-Liivi Jõe ja Andres Liinati apellatsioonkaebus, Karksi valla apellatsioonkaebus, OÜ V Kolonn apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebajad Vladimir Jarusov Helgi-Liivi Jõe Andres Liinat Esindaja Siim Vahtrus Vastustaja Mulgi vald (kuni 24.10.2017 Karksi vald) Esindaja adv. Rene Hallemaa Kolmas isik OÜ V Kolonn Esindaja v.adv. Pille Pettai Kaasatud haldusorgan Viljandi maavanem
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Vladimir Jarusovi, Helgi-Liivi Jõe ja Andres Liinati apellatsioonkaebused osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu 20.04.2017. a otsuse resolutsiooni p 3 Andres Liinatile menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas. Teha menetluskulude osas uus otsus, millega mõista Mulgi vallalt Andres Liinati kasuks välja menetluskulud summas 3628 (kolm tuhat kuussada kakskümmend kaheksa) eurot. Jätta muus osas apellatsioonkaebused rahuldamata.
2.Jätta Karksi valla (praegune Mulgi vald) apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta OÜ V Kolonn apellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Mõista Mulgi vallalt Andres Liinati kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud summas 915 (üheksasada viisteist) eurot ja 84 (kaheksakümmend neli) senti.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 11.01.2018 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Karksi Vallavalitsus väljastas V Kolonn OÜ-le 06.09.2012 ehitusloa nr 194 tiigi rajamiseks Vana-Virite kinnistule ning andis 20.11.2013 tiigile kasutusloa nr 117.
2.Karksi Vallavalitsus väljastas 16.12.2013 ehitusloa nr 219 Vana-Virite kinnistule püstitatud ehitisele (nimetusega abihoone, ehitisregistri kood 120689560) ning andis sellele 31.03.2013 kasutusloa nr 121.
3.Karksi Vallavolikogu algatas 18.12.2013. a otsusega nr 36 detailplaneeringu Karksi vallas, Sudiste külas, Vana-Virite ja Vana-Virite 1 kinnistutele vabaaja motokeskuse rajamiseks koos rada teenindavate ehitistega. Keskkonnaamet pidas 28.02.2014 antud seisukohas vajalikuks algatada Vana-Virite ja Vana-Virite 1 katastriüksustel koostatavale detailplaneeringule keskkonnamõju strateegiline hindamine.
4.05.03.2014 esitas V Kolonn OÜ taotluse detailplaneeringu kehtestamise menetluse peatamiseks sooviga hinnata menetluse jätkamise võimalusi, vajadust ja otstarbekust ning sellega kaasnevate kulude ulatust. Karksi Vallavolikogu peatas 20.03.2014. a otsusega detailplaneeringu menetluse Vana-Virite ja Vana-Virite 1 kinnistutel kuni V Kolonn OÜ poolt detailplaneeringu menetlust puudutavate edasiste taotluste esitamiseni.
5.Karksi Vallavolikogu lõpetas 19.03.2015. a otsusega nr 103 detailplaneeringu menetluse Karksi vallas, Sudiste külas, Vana-Virite ja Vana-Virite 1 kinnistutel OÜ V Kolonn 25.02.2015. a taotluse alusel, kuna viimane ei soovi kinnistutel motokeskust arendada ja seal avalikke üritusi korraldada.
6.Karksi vald lõpetas 15.10.2015. a otsustusega nr 7-3.4/1201 Vana-Virite ja Vana-Virite 1 kinnistutel riikliku järelevalvemenetluse, kuna ettekirjutuse tegemiseks puudub alus, sest lähtudes paikvaatluse tulemustest ja eksperdi järeldustest on OÜ V Kolonn tegevus Vana-Virite kinnistul olnud seaduslik ja õigusrikkumist vastavalt ehitusseadusele ei ole toime pandud.
7.V. Jarusov, H.-L. Jõe ja A. Liinat esitasid 12.11.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Karksi valla kohustamiseks ehitusjärelevalve jätkamiseks Vana-Virite ja Vana-Virite 1 kinnistutel asuva krossiraja suhtes. Kaebuse põhjendused: 1) Vana-Virite kinnistutele rajatud ja kasutatav ehitis on mootorspordi harrastamiseks rajatud treening- ja võidusõidurada (motokrossirada). Motokrossirada on käsitletav avaliku kasutusega spordirajatisena, kus kolmas isik korraldab regulaarselt üritusi ja treeningsõite ning reklaamib seda aktiivselt avalikkusele. Motokrossirajast lähtuvad ümbruskonna elanikele, keskkonnale ja rajatise kasutajatele ohud, mis on oluliselt ulatuslikumad, kui erateest lähtuda võivad ohud. Õigusvastane on järeldus, et tegemist on ehitusluba mittenõudva erateega. Rajatise erandkorras kasutusloa kohustusest vabastatuks pidamine on vastuolus enne 01.07.2015 kehtinud õigusnormidega ja ehitusjärelevalve lõpetamise ajal kehtinud õigusnormidega. Kuna
motokrossiraja rajamiseks ega kasutamiseks ei ole väljastatud vajalikke haldusakte (planeering või projekteerimistingimused, ehitusluba, kasutusluba), on rajatise ehitamine ja kasutamine õigusvastased. Seetõttu oli ka õigusvastane järelevalvemenetluse lõpetamine. 2) Ehitusseadustiku (EhS) § 130 lg 2 ja korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg 2 järgi on vastustajal õigus läbi viia järelevalvemenetlus ja rakendada meetmeid korrarikkumise kõrvaldamiseks ja ohu ennetamiseks või tõrjumiseks. Järelevalvemenetluse läbiviimine ja selle käigus meetmete rakendamine on tulenevalt krossiraja kasutamisega kaasnevate ohtude intensiivsusest kohustuslik. Kuna kaebajate kinnistud asuvad rohevõrgustiku alal, tuleb kohaldada I kategooria müranorme. Kõrge ja kohati norme ületav müratase ohustab lähiümbruses elavate inimeste tervist ning kahjustab nende vara ja looduskeskkonda. Samuti ohustab omavoliliselt rajatud krossiraja kasutamine sportlaste ja pealtvaatajate elu ja tervist. Ehitusjärelevalve sätted kaitsevad kaebajate õigushüvesid (omandit, tervise ja heaolu vajadustele vastavat keskkonda), millest tulenevalt on neil kaebeõigus.
8.Tartu Halduskohus rahuldas 20.04.2017. a otsusega kaebuse; tegi vallale ettekirjutuse ehitusjärelevalve jätkamise uueks otsustamiseks; mõistis vallalt H.-L. Jõe kasuks välja 488,87 eurot ja A. Liinati kasuks 2000 eurot menetluskulu; jättis valla, OÜ V Kolonn ja maavanema menetluskulud nende endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Nõue järelevalvemenetluse jätkamise kohustamiseks on kohane. Kohalik omavalitsus (KOV) peab ehitusjärelevalvet läbi viies arvestama ja kaaluma kinnistu omaniku tegevusest tekkida võivaid kahjulikke mõjutusi (s.h müra) naabritele. Vald on teostanud riiklikku järelevalvet kitsalt EhS § 130 lg 2 tähenduses. Vald pidi kontrollima ehitise/ehitamise vastavust detailplaneeringule, KOV-i eriplaneeringule, projekteerimistingimustele või muudele ehitise asukohast tulenevatele nõuetele. Ka oli vallal kohustus kontrollida ehitise kasutamise otstarbest tulenevalt selle korrashoiu ja kasutamise nõuetele vastavust. Esineb alus vastustaja tegevusetuse õigusvastasuse konstateerimiseks, mis on aluseks kohustamiskaebuse rahuldamisele. Vastupidine seisukoht ei oleks kooskõlas õiguskantsleri poolt vastustajale etteheidetud hea halduse tava eiramisega kaebajate taotluste lahendamisel ja maavanema arvamusega. Puudutatud isik saab nõuda, et korrakaitseorgan teostaks vigadeta kaalutlusõigust menetluse algatamiseks või meetme kohaldamiseks. 2) Olukorras, kus eratee eesmärgiks on ennekõike spordivõistluste korraldamine või see kujutab endast pigem motorada, ei saa rääkida erateest avaliku kasutusega spordi- ja puhkerajatise tähenduses. Kolmas isik on teadliku tegevusega kuhjanud tiigi rajamisest üle jäänud pinnast viisil, mille tulemusena on loodud sõidukitele sõitmiseks sobilik rada, mis ei meenuta ega vasta eratee, vaid krossiraja tunnustele, sest kujundatud on ringtee, mitte punktist A punkti B kulgemiseks rajatud tee. Küngaste rajamine viitab meelelahutusliku eesmärgi saavutamise soovile. Ka viitavad sellele korraldatud üritused ja omaniku äriliste huvide realiseerimine. Sellisel kujul vastab krossirada rajatise tunnustele EhS § 3 lg 2 tähenduses, mille rajamiseks puudus õiguslik alus. Kui kolmas isik kasutab krossirada ühtaegu erateena, ei tekita see ebaseaduslikule ehitisele õiguslikku alust. Krossirada on tõlgendatav kui avaliku kasutusega spordi- ja puhkerajatis. Kehtiva EhS-i Lisa 2 tähenduses peab sellise rajatise kasutamiseks olema kasutusluba. 3) Kui krossiraja puhul on tegemist pigem erakasutuses oleva rajatisega, siis vastab see kehtiva EhS § 26 lg 1 tähenduses olulise rajatise tunnustele. Kaebaja esitatud tõenditega müra intensiivsuse kohta on tõendatud, et tegemist on püsivas kasutuses oleva motorajaga. Kuni kolmas isik kasutab erateed krossirajana, on tegemist ebaseadusliku rajatisega, sest ta pole täitnud kohustust taotleda projekteerimistingimusi EhS-i 3. ptk tähenduses olulise rajatise püstitamiseks või kasutamiseks. Kohtule esitatud fotodega on tõendatud, et krossiraja ligipääsu on piiratud eravalduse siltide, tõkkepuu jmt vahenditega, mis ei tähenda, et tegemist on erakasutuses oleva krossirajaga, kuna indulgentsi raja kasutamiseks annab omaniku kehtestatud tasu maksmine. Ei ole äratuntav, et taolistel tingimustel kasutatav krossirada erineks erakapitalil
põhinevast spordi- või kultuurirajatisest, mida pileti lunastamise järgselt kasutab muude tunnuste, kui tasu tasumisega määratletud isikute ring. 4) Kaebajate õigusi võib rikkuda peaasjalikult ehitise kasutamisest lähtuv müra. Müra riivab kaebajate omandiõigust (PS § 32), vähendades nende kinnistute väärtust ning rikub kaebajate õigust tervise ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 23 lg 2 kaebeõiguse sisustamisel peab lähtuma tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-dest 14-16. Arvestada tasub isiku viibimiskohaga TsÜS § 14 lg 4 tähenduses. Tõendatud on, et kaebajad kuulevad enda elukohas mootorrataste müra. Seega on neil puutumus KeÜS § 23 lg 1 tähenduses. Sotsiaalministri 04.03.2002. a määrus nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ kaitseb kaebajate õigusi ja huve. Kui müra ületab keskkonna kvaliteedi piirväärtust, siis KeÜS § 23 lg 4 järgi eeldatakse, et isiku elukeskkond ei vasta tervise- ja heaoluvajadustele, rikkudes vastavat subjektiivset õigust KeÜS § 23 lg 1 tähenduses. Sellisel juhul kannab haldusorgan tõendamiskoormist, et isikute õigusi ei rikuta. 5) Menetluskulu 264 euro tasumise kohta tõendeid esitatud ei ole, mistõttu jääb see halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 1 kohaselt vastustajalt välja mõistmata. Tõendatud ei ole Raidla Ellex Advokaadibüroo arvetega seonduva kulu seos kohtuasjaga, kuna see büroo ei ole kohtumenetluses osalenud, seega ei saa seda kulu lugeda kaebajate põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks. SA Keskkonnaõiguse Keskus arvetest on põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks 2000 eurot, arvestades õigusabi mahtu ja ühikuhinda. Samuti on põhjendatud ja vajalikuks kuluks dokumentaalse tõendi saamise kulud 488,87 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.OÜ V Kolonn esitas 21.05.2017 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 20.04.2017. a otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebajate kaebus rahuldamata; jätta menetluskulud kaebajate kanda ja mõista kaebajatelt OÜ V Kolonn kasuks välja halduskohtus kantud menetluskulu 18 346,80 eurot (s.h käibemaks). Kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks uut otsust teha, siis saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta kaebajate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on jätnud tähelepanuta, et tegemist on rajatise kasutamisega kaasneva müraga, mis ei kuulu ehitusseaduse reguleerimisalasse, vaid on keskkonnakaitseliste õigusaktide reguleerimisalas. Kaebajatel puudub puutumus läbiviidud riikliku järelevalvemenetlusega ja ka kaebeõigus. Kohtu viited õiguskantsleri soovitustele ja Viljandi maavanema arvamusele ei ole asjakohased, kuna riikliku järelevalve teostamine ehitusseadusest tulenevate nõuete täitmise üle ei ole kummagi pädevuses. Kohus sekkub KOV-i diskretsiooniõigusesse, kirjutades ette, milliste asjaoludega peab ta asja uuel otsustamisel arvestama. Kohus on jätnud tähelepanuta, et välisõhus leviva müra üle teostab riiklikku järelevalvet Terviseamet. Kohus ei viita õigusaktile, kust tuleneks KOV-le volitus erateel sõidukitega sõitmise nõuetele vastavuse kontrollimiseks. 2) Kohtuotsusest ei selgu, milliseid kaalutlusvigu on vastustaja järelevalvemenetluse lõpetamisel teinud. Paikvaatluse läbiviimine ja ekspertarvamuse tellimine näitab, et vastustaja kaalus põhjalikult vaidlusaluse objekti olemust. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 8 lg-le 2 on eksperdi arvamus tõendiks. Seetõttu on arusaamatu kohtu etteheide, et ehitusjärelevalve lõpetamise otsuses vastustaja tugineb eksperdi arvamusele. Ka kohus on otsuses tuginenud Ramboll Eesti AS-i eksperthinnangule. 3) Kolmanda isiku ja kaebajate näol ei ole tegemist naaberkinnisasjade omanikega ja tegemist ei ole planeeringust tuleneva vaidlusega. Kaebajate ja kolmanda isiku kinnistud asuvad erinevates külades, nende vahel paiknevad mitmetele isikutele kuuluvad kinnistud. Asjakohased on Liivamäe katastriüksusel (kuulub J. Jarusovile) ja Pisina katastriüksusel (kuulub H.-L. Jõele) teostatud mõõtmised, sest Kukese katastriüksus ei kuulu ühelegi
kaebajatest. Kohus on jätnud OÜ Hendrikson & Ko eksperthinnangu põhjendamatult tähelepanuta. 4) Kuna Vana-Virite kinnistud on kolmanda isiku omandis, ei saa olla kahtlust, et kinnistutel asuv tee on eratee. Seega ei olnud eratee rajamiseks vaja koostada projekti ega taotleda ehitusluba. Kui eratee osutuks avalikkusele ligipääsetavaks erateeks, ei saa kolmandalt isikult tagasiulatuvalt nõuda eratee ehitus- ja kasutusluba. Kolmas isik ei ole teed määranud avalikkusele suunatud funktsiooniga. Asjaolu, et teel sõidetakse aeg-ajalt mootorratastega ja muude sõiduvahenditega, ei muuda seda avaliku kasutusega ega avalikkusele juurdepääsetavaks teeks. Kui eramaal viiakse läbi üritusi, ei muuda see eramaa või -tee olemust teistsuguseks. Ka teest tulenev väidetav oht ei muuda erateed avaliku funktsiooniga teeks. Kui eratee omanik soovib seda kujundada ringikujulisena ja künklikuna, ei saa KOV seda keelata. Olulise avaliku huviga rajatis ei ole iseseisev ehitise liik ega loo iseseisvalt ehitusloakohustust. Projekteerimistingimused on vajalikud ainult ehitusloa kohustuslike ehitiste jaoks, mida eratee ei ole. Ebaõige on kohtu seisukoht, nagu muudaks tee kasutamise eest tasu küsimine selle avalikus kasutuses olevaks. 5) Kohus ei ole tuginenud kehtivale EhS-le, vaid EhS-i eelnõu § 115 lg 1 kohta koostatud seletuskirjale. Kehtiva EhS § 115 lg-ga 1 on sätestatud riigikaitselise ehitise mõiste ning EhS sisaldab üksnes sätteid avalikuks kasutamiseks määratud eratee (EhS § 94) kohta, millega kolmandale isikule kuuluva eratee puhul tegemist ei ole. Sisuliselt on tegemist ümberkujundatud maastikuga. Seda tõendavad aerofotod.
10.Karksi vald esitas 22.05.2017 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 20.04.2017. a otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus läbi vaatamata või alternatiivselt teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Menetluskulud jätta kaebajate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Ehitusseaduse alusel läbiviidud järelevalvemenetluse eesmärgiks ei ole järelevalve teostamine keskkonnamõju ja tervisekaitse valdkondades, mistõttu puudub kaebajatel puutumus järelevalvemenetlusega ja ka kaebeõigus. Ainuüksi asjaolu, et vastustaja ei ole jõudnud järelevalvemenetluse lõpptulemusena ametnike tehtud ettepanekuteni, ei tähenda järelevalvemenetluse õigusvastast lõpetamist. Tegemist on KOV-i diskretsiooniotsusega ja ainuüksi teiste organisatsioonide arvamusest mittejuhindumine ei saa tähendada diskretsioonireeglite rikkumist. 2) Müra ja selle võimalik tervist kahjustav mõju on Terviseameti järelevalvatav. Seda kinnitab EhS-i seletuskirja § 152 kommentaar. Kuigi müra ei ole taotletava järelevalvemenetluse käigus kontrollitavaks faktoriks, oli järelevalvemenetlust lõpetades vastustajale teada müra eelhindamise tulemused. Müra modelleerimisest nähtub, et enam kui 500 m kaugusel vaidlusalusest rajast on müratase madalam kui 45 dB ning puuduvad andmed, et enam kui 2 km kaugusel asuvale A. Liinatile kuuluvale Sambla kinnistu õuealale müra kostuks. Müra leviku olemasolu ja subjektiivne puutumus tekitatud mürast saab olla tõendatud üksnes V. Jarusovi ja H.-L. Jõe puhul. Müra modelleerimisest ega kaebajate tellitud reaalse müra mõõdistamise tulemustest ei nähtu, et mototegevuse käigus leviks Vana-Virite kinnistutelt kaebajate kinnistutele norme ületavat müra. 3) Kohus on käsitlenud kaebajate kinnistute väärtuse hüpoteetilist langust. Omandiõiguse tagamine ei ole pelgalt KOV-i kohustus. Rajatise avalikult kasutamise üle riikliku järelevalve teostamine on reguleeritud KorS-ga ja see väljub kaebuse piiridest. Kaebajate nõude ebaotstarbekusele on juhtinud tähelepanu ka Tartu Ringkonnakohus 22.12.2015. a määruses. Kohus ei ole hinnanud, millised oleksid kaebajate alternatiivsed võimalused oma õiguste kaitseks. KorS-i normide eesmärgist ja aluspõhimõtetest tulenevalt on kaebajad kohustatud pöörduma esmalt oma õiguste kaitseks tsiviilkohtusse. Üheks võimalikuks õiguskaitsevahendiks on kolmanda isiku vastu esitatav negatoorhagi asjaõigusseaduse § 89 alusel.
4) Tegemist on ringteega, mis ei muuda objekti automaatselt rajatiseks EhS-i tähenduses. Tegemist on kuhjatistega, millele on motokrossirada võimalik rajada. Kuna vaidlusaluse objekti rajamise ja kasutusele võtmise hetkel 2014. aastal ei olnud EhS jõustunud, tuli tugineda teeseaduse sätetele. Vaidlusalune rajatis ei liigitunud avalikult kasutatavaks teeks teeseaduse tähenduses. EhS-i seletuskirja § 115 kommentaari kohaselt peab enne EhS-i jõustumist ehitatud eratee olema ohutu, vastama vähemalt selle kasutusele võtmise ajal kehtinud nõuetele ja EhS-s sätestatud põhimõtetele. Objekti reaalsele ohtlikkusele ei viita ükski tõend ja objekti ohtlikkust ei ole tuvastanud ka kohus.
11.Kaebajad esitasid 22.05.2017 apellatsioonkaebuse, milles nad paluvad tühistada Tartu Halduskohtu 20.04.2017. a otsus osas, milles kohus mõistis kaebajate kasuks välja vaid osa kantud menetluskuludest ning mõista kaebajate kasuks välja kõik nende poolt kantud menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) 264 euro osas oli tegemist kuludega, mille koosseisu taotluses selgitati. Arvestades, et arve maksetähtaeg 17.03.2017 oli reede, ei jõudnud nimetatud summa samal päeval SA Keskkonnaõiguse Keskus pangakontole. Apellatsioonkaebusele on lisatud tõend kulu kantuse kohta otsuse tegemise seisuga. Tõendi hilisem esitamine ei saa menetluse venimist tingida, mistõttu on selle kulu väljamõistmine ringkonnakohtu poolt põhjendatud. 2) Raidla Ellex arvest nr 152868 nähtub, et kulud olid seotud käesoleva kohtuasjaga. Seega oli tegemist põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga. 3) Jääb arusaamatuks, kas ja millistel põhjustel pidas kohus ülemääraseks õigusabi mahtu ja/või hinda. Tegemist oli pika vaidlusega, mille muutsid mahukaks vastustaja ja kolmanda isiku korduvad mahukad seisukohad, millele kaebajad vastama pidid. Kaebajate menetluskulud olid vajalikud ja põhjendatud.
12.Viljandi maavanem esitas 06.06.2017 arvamused Karksi valla ja OÜ V Kolonn apellatsioonkaebustele, milles ta palub rahuldada apellatsioonkaebused ja tühistada Tartu Halduskohtu 20.04.2017. a otsus ning teha uus otsus, millega jätta kaebajate kaebus rahuldamata. Arvamuste põhjendused: Kaebajatel puudub kaebeõigus ja subjektiivne õigus nõuda valla kohustamist jätkama järelevalvemenetlust. Ehitusseaduse alusel läbiviidud järelevalvemenetluse eesmärgiks ei ole järelevalve teostamine keskkonnamõju ja tervisekaitse valdkondades. Maa-ameti geoportaali X-GIS kaardirakenduse kohaselt ei ole kolmanda isiku ja kaebajate näol tegemist naaberkinnisasjade omanikega. Kohus ei ole hinnanud, millised oleksid kaebajate alternatiivsed võimalused oma õiguste kaitseks.
13.Karksi vald esitas 09.06.2017 vastuse kaebajate ja kolmanda isiku apellatsioonkaebustele, milles ta nõustub kolmanda isiku apellatsioonkaebusega, kuid palub jätta kaebajate apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Kuna kuludokumendid 264 euro osas olid kohtuotsuse tegemise hetkeks esitamata, oli põhjendatud jätta nimetatud kulu välja mõistmata. Raidla Ellex arvel kajastatud materjalide õiguslik analüüs ja telefonivestlus on toimunud pärast kaebuse esitamist ja menetlusse võtmist. Puudub põhistus, milleks vajasid kaebajad täiendavat õiguslikku analüüsi esitatud kaebusele. Seega on kohus jätnud antud kulu põhjendatult välja mõistmata. Menetluskulu väljamõistmiseks suuremas ulatuses ei anna alust apellatsioonkaebuse väited ega väidetav kolmanda isiku esindaja poolt osutatud õigusabi maht.
14.Kaebajad esitasid 13.06.2017 vastuse Karksi valla ja OÜ V Kolonn apellatsioonkaebustele, milles nad paluvad jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Vastuse põhjendused:
1) Kaebeõigus tuleneb asjaolust, et omavoliliselt püstitatud krossiraja kasutamine toob kaasa kaebajate õiguste rikkumise. Kohus on õiguspäraselt jätnud tähelepanuta vastustaja väited alternatiivsete õiguskaitsevahendite tähendusest kaebeõiguse tuvastamisel. Ehitus- ja kasutuslubade nõutavuse, olemasolu ja õiguspärasuse üle teostab kontrolli KOV. Keskkonnainspektsioonil või Terviseametil puudub EhS § 130 kohaselt pädevus tuvastada ehitus- ja kasutusloa olemasolu ja selle nõutavust, samuti kooskõla planeeringute ja projekteerimistingimustega. Vald oli teadlik, et raja kasutamisega kaasnevad mürahäiringud, mis vajavad leevendamist nähtuvalt 18.12.2013. a detailplaneeringu lähteülesande p-st 4.9.1, mille kohaselt tuli planeeringuga määrata mürareostuse tõkestamise meetmed. Järelevalvemenetluse läbiviimisel olulistele asjaoludele haldusorgani poolt õigusliku hinnangu andmata jätmine kujutab olulist kaalutlusviga, nagu kohus otsuses õigesti tuvastas. 2) Kui rajatist kasutatakse avalike motospordivõistluste ja -treeningute läbiviimiseks ning pakutakse piiramata hulgale isikutele (tasu eest) kasutada, ei ole tegemist rajatisega, mille loakohustusest vabastamine oli seadusandja eesmärgiks eratee regulatsiooni kehtestades. Kui lähtuda vastustaja ja kolmanda isiku väidetest, et tegemist on erateega, mille kasutus on väga piiratud, jääb arusaamatuks, kuidas saaks selle olemasolu suurendada piirkonna atraktiivsust turismile. See, et vald ignoreeris ilma põhjendusteta nii õiguskantsleri kui maavanema järeldust, et tegemist on (ebaseadusliku) krossirajaga, on oluliseks kaalutlusveaks. Kolmas isik on piiranud raja võimalike kasutajate ringi vaid selle eest tasu maksmise ja teatud üldiste tingimuste järgimise kohustusega, mis ei erista seda ühestki teisest avalikust ja tasulisest spordirajatisest või võidusõiduringrajast.
15.OÜ V Kolonn teatas 16.06.2017 arvamuses vastustaja ja kaebajate apellatsioonkaebustele, et ta nõustub vastustaja apellatsioonkaebusega, kuid ei nõustu kaebajate apellatsioonkaebusega ning palub Tartu Halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebajate kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebajate kanda.
16.Mulgi vald esitas 08.11.2017 seisukoha, milles ta märgib järgmist: Kaebajad on jätnud tähelepanuta EhS § 130 lg-d 3-13. EhS-ga piiritleti selgemalt erinevate haldusorganite sisulist pädevust järelevalve toestamisel. Ehitusloa andmisest keeldumine ja riikliku ehitusjärelevalve teostamine ei ole võrdsustatavad tegevused ning neid samastada on kaebajate poolt ebaõige. Detailplaneering lõpetati, kuna kolmas isik loobus soovist kinnistutel motokeskust arendada, seega on motokeskuse rajamine pooleli jäänud ja põhjendatud ei ole lähtuda detailplaneeringu lähteülesandes kajastatud andmetest. Kohtumenetluses ei ole esitatud ühtegi tõendit kinnistute väärtuse võimaliku vähenemise ega suurenemise kohta. Samuti ei ole vastustaja kinnistute väärtuse suurenemisele ja turismi edenemisele kui eraldiseisvale väärtusele tuginenud.
17.Kaebajad esitasid 16.11.2017 vastuse vastustaja 08.11.2017. a seisukohale ning vastustaja ja kolmanda isiku menetluskuludele, märkides järgmist: 1) Keskkonnainspektsioonil ja Terviseametil puudub EhS § 130 kohaselt pädevus tuvastada ehitus- ja kasutusloa olemasolu ning selle nõutavust, samuti kontrollida nende kooskõla planeeringute ja projekteerimistingimustega, selline pädevus on KOV-il. Kolmas isik ei loobunud motokeskuse rajamise soovist, vaid loobus üksnes tema tegevusele piiranguid seada võiva detailplaneeringu kehtestamise soovist. Vastustaja on lähtunud pelgalt asjaolust, et tegemist on teega, mis asub eramaal, võtmata arvesse raja tegelikku eesmärki ja kasutust ning on ignoreerinud, et motokrossirajast lähtuvad häiringud on oluliselt ulatuslikumad ja intensiivsemad kui näiteks tavapärase metsaraja või tenniseväljaku kasutusest lähtuvad häiringud. Tuues välja turismi suurenemise võimalikku positiivset mõju, möönis vastustaja üheselt, et rada kasutatakse avaliku spordirajatisena.
2) Vastustaja poolt välise õigusabi kasutamine ei olnud vajalik ega põhjendatud, mistõttu tuleb tema menetluskulud jätta täies ulatuses välja mõistmata. Tegemist ei ole keskmisest keerukama vaidlusega, mis väljuks valla põhitegevuse raamidest. 3) Kolmanda isiku õigusabikulud võivad olla põhjendatud maksimaalselt kaebajatega samas ulatuses, s.o ligikaudu 10 töötunni ulatuses. Arvel nr 1700200 märgitud 0,2 tunni (telefonikõned kohtusekretäriga) puhul ei ole tegemist advokaadi ekspertteadmist nõudva toiminguga, seega ei ole kulu põhjendatud. Ka ei ole põhjendatud kohtuotsusega tutvumisele, selle vaidlustamise võimalustele ja analüüsile ning kohtuotsuse teemal kliendiga suhtlemisele kulutatud aeg 10 tunni ulatuses. Arvel nr 1700254 märgitud tegevus kokku 4,6 tundi on ülepaisutatud, arvestades juba arvel nr 1700200 kajastatut. Samuti ei ole täies ulatuses põhjendatud apellatsioonkaebuse koostamisele kulutatud aeg, s.o ligikaudu 20 tundi. Arve nr 1700287 ei ole põhjendatud 1 tunni ulatuses, mis kulus menetluskulude nimekirja koostamisele ja lisade vormistamisele, kuna tegemist ei ole advokaadi ekspertteadmist vajava tööga. Ka ei ole mõistlik kolmanda isiku esindaja tunnihind 204 eurot koos käibemaksuga, võttes arvesse asja keerukust ja mahukust. Kohtud on lugenud põhjendatud tunnihindadeks 100, 110 ja 136 eurot. Kolmanda isiku õigusabikulude väljamõistmisel tuleb vähendada esindaja menetluskulusid ja tunnihinda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18.Ringkonnakohus leiab, et vastustaja ja kolmanda isiku apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata. Kaebajate apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
19.Karksi valla (alates 25.10.2017 Mulgi vald) 15.10.2015. a kirjaga nr 7-3.4/1201 lõpetati Vana-Virite ja Vana-Virite 1 kinnistute osas riikliku järelevalve menetlus, mille eesmärgiks oli hinnata omaniku tegevuse seaduslikkust vastavalt ehitusseadusele. Paikvaatlusele ning eksperdi järeldustele tuginedes leiti, et V Kolonn OÜ tegevus kinnistutel on olnud seaduslik ja ehitusseadusest tulenevat õigusrikkumist toime pandud ei ole, mistõttu puudub alus ettekirjutuse tegemiseks (kd I, tl 47). Kaebajad taotlesid halduskohtult Karksi valla kohustamist ehitusjärelevalve jätkamiseks Vana-Virite kinnistutel asuva krossiraja suhtes väitega, et regulaarseks motospordi harrastamiseks mõeldud ning avalikult kasutatava krossiraja kasutamine riivab sellest tuleneva müra, samuti krossiraja külastamisega kaasneva liikluse tihenemise tõttu nende kui naabruses asuvate kinnistute omanike õigust tervise ja heaolu vajadustele vastavale keskkonnale, samuti omandiõigust. Halduskohus rahuldas kaebuse ning tegi vallale ettekirjutuse ehitusjärelevalve jätkamise uueks otsustamiseks. Ringkonnaohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus peatub esmalt kaebuse nõudel ja kaebajate kaebeõigusel (I); uurib seejärel, kas järelevalvemenetluse lõpetamine oli õiguspärane (II) ning selgitab, kas halduskohtu otsus on kaebajate menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas õiguspärane (III). Viimaks lahendab ringkonnakohus menetlusosaliste taotlused ja jaotab menetluskulud (IV). I
20.Kohustamisnõude rahuldamise üheks eelduseks on see, et vastustaja on õigusvastaselt keeldunud haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest, olnud tegevusetu või viivitanud (RKHK 23.03.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-85-15, p 12). Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas ei ole formaalset alust pidada Karksi valda tegevusetuks, sest riiklik järelevalve oli kaebuse halduskohtusse esitamise ajaks 2015. aastal läbi viidud, olgugi, et vald eelnevalt pikalt järelevalve läbiviimisega viivitas. Kaebajate seisukohtadest saab järeldada, et nende õigusi rikub järelevalve lõpetamine 15.10.2015. a kirjas esitatud põhjendustega, mistõttu taotlesid nad halduskohtult valla kohustamist järelevalvega jätkamiseks.
21.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et kohtupraktika kohaselt puudub isikul subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluses konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui pädevus- ja volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse järelevalvemeetme rakendamiseks. Puudutatud isik (isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda) võib aga nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemeetme rakendamise üle kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve (vt RKHK 28.06.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-73-16, p 41; 23.03.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-86-15, p 13.). Ringkonnakohus leiab, et järelevalvet sätestavad õigusnormid kaitsevad ka kaebajate õigushüvesid.
22.Karksi vald teostas Vana-Virite kinnistutel asuva motokrossiraja üle riiklikku järelevalvet ehitamist reguleerivate õigusnormide alusel 2015. a märtsist oktoobrini. Ei ole vaidlust selle üle, et motokrossiraja näol on tegemist nii kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse § 2 lg 1 kui ka kehtiva ehitusseadustiku § 3 lg 1 mõistes ehitisega. Sellisena käsitleb seda ka Karksi valla 18.05.2015. a riikliku järelevalve teostamise akt (I kd, tl 46). Järelevalveperioodi jooksul toimusid olulised muudatused õigusaktides. Nimelt jõustusid 01.07.2015 uus ehitusseadustik (EhS) ja planeerimisseadus (PlanS), vana ehitusseadus kaotas kehtivuse. Kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse § 62 lg-st 2 tulenes kohalikule omavalitsusele tema territooriumil riikliku järelevalve pädevus, mille käigus oli omavalitsuse ülesandeks muu hulgas kontrollida ehitise või selle osa nõuetele vastavust (p 2), ehitusloa olemasolu ja ehitusloale kantud andmete tegelikkusele vastavust (p 3), kasutusloa olemasolu ja kasutusloale kantud andmete tegelikkusele vastavust (p 4), ehitustööde ja ehitusprojektide nõuetele, detailplaneeringule ja projekteerimistingimustele vastavust ning lähtuvalt ehitise ohutusest ja kasutamise otstarbest selle korrashoidu ja kasutamist (p 5). Samad ülesanded peaaegu muutmata sõnastuses on kohalikul omavalitsusel ka 01.07.2015 jõustunud EhS § 130 lg 2 alusel. Seega ei oma järelevalvet teostava haldusorgani ülesannete ulatuse määratlemisel olulist tähtsust, kas Karksi vald lähtus järelevalve läbiviimisel kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse § 62 lg 2 või alates 01.07.2015 kehtima hakanud ehitusseadustiku § 130 lg 2 sätetest. Küll aga märgib ringkonnakohus, et järelevalvet läbi viies pidi vald muu hulgas lähtuma Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS, jõustus 01.07.2015) sätetest.
23.EhSRS § 27 lg 1 paneb kohalikule omavalitsusele kohustuse kontrollida seni ehitisregistrisse kandmata ehitisi, lähtudes kontrollil korrakaitseseaduses ja ehitusseadustikus kehtestatud riikliku järelevalve sätetest. Pärast 2003. aasta 1, jaanuari, kuid enne ehitusseadustiku jõustumist ehitatud ehitisele ehitus- või kasutusloa andmisel, samuti ehitamisest ja ehitise kasutamisest teavitamisel peab lähtuma ehitusseadustikus sätestatust, arvestades EhSRS-st tulenevaid erisusi (EhSRS § 29 lg 1). Nii peab eelnimetatud, EhSRS jõustumise ajal kasutatav ehitis vastama ehitisseadustiku § 11 lõikes 2 ja §-s 12 sätestatud nõuetele (lg 3). EhS § 11 lõike 2 kohaselt hõlmavad ehitisele esitatavad nõuded muu hulgas ka hügieeni, tervist ja keskkonda (p 3), kasutamise ohutust ja juurdepääsu (p 4) ning kasutusotstarbest ja kasutamisest tulenevaid nõudeid ehk seisundinõudeid, sealhulgas korrashoiunõudeid (p 10). Kõnealustele ehitistele võib anda ehitus- või kasutusloa või lugeda ehitamine või ehitise kasutamine teavitatuks, vastavalt ehitusseadustliku lisas 1 või 2 sätestatule (EhS § 29 lg 2). Ühtlasi tuleneb kohalikule omavalitsusele EhSRS § 29 lg-st 6 kohustus, hinnata ehitusprojekti või selle puudumisel auditi alusel ehitise ohutust. EhSRS § 29 lg 7 kohaselt otsustab kohaliku omavalitsuse üksus ehitise auditi tulemusel täiendavate riikliku järelevalvemeetmete vajaduse, arvestades eelkõige: 1) ehitisele esitatavate nõuete täitmist, sealhulgas olulise või kõrgendatud ohu esinemise võimalikkust; 2) ehitise ehitamise aega; 3) ehitise kasutamise otstarvet; 4) kinnisasja omaniku ning vajaduse korral piirnevate kinnisasjade omanike õiguste ja huvide kaitset. EhSRS § 29 lg 8 sätestab: „Kui käesoleva paragrahvi lõikes
6 nimetatud ehitise auditi tulemusel selgub ehitise ümberehitamise, lammutamise või muu selline vajadus, teeb kohaliku omavalitsuse üksus ettekirjutuse ehitise nõuetega vastavusse viimiseks.“
24.Ringkonnakohus leiab, et eelnevalt viidatud õigusnormid kaitsevad muu hulgas ka kolmandate isikute õigust, et järelevalvemenetluse läbiviimisel ja järelevalvemeetmete rakendamisel arvestaks haldusorgan ka ehitisest mõjutatud kinnisasjade omanike õiguste ja huvidega. Seega olgugi, et Karksi valla 15.10.2015. a kiri riikliku järelevalve menetluse lõpetamise kohta on menetlustoiming, millega sõnaselgelt kaebajate õigusi ja kohustusi ei reguleerita (vt RKHK 24.01.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-65-16, p 16), tuleb selle võimalikku ebasoodsat riivet kaebajate õigustele siiski jaatada. Vana-Virite kinnistute osas riikliku järelevalve menetluse lõpetamine õigusrikkumise puudumise alusel tähendas kaebajate jaoks faktiliselt valla nõustumist Vana-Virite kinnistutel asuva ehitise edasise kasutamisega kaebajate õigustele ebasoodsaid mõjutusi tekitaval viisil. Halduskohus on õigesti tuvastanud krossiraja tasulise kasutamise jätkumise ka ca kaks aastat pärast detailplaneeringu menetluse lõpetamist ehk sisuliselt kohtuotsuse tegemise aja seisuga (vt kohtuotsuse p 43). Riigikohtu seisukoha järgi on kohtul kohustus haldusasja menetleda juba siis, kui ta möönab kaebaja õiguste rikkumise võimalikkust kaebuses toodud asjaoludel (vt RKHK 15.05.2008. a määrus asjas 3-3-1-9-08, p 15).
25.Kaebajate kaebeõiguse hindamisel ei oma ringkonnakohtu arvates määravat tähtsust Hendrikson & Ko töö nr 2460/15 „Katastriüksuste nr 60001:005:0033 ja 60001:005:0034 lähiümbruse müra mõõtmistulemuste analüüs“ Tartu 2015 (II kd, tl 141-146) ega selle analüüsi esemeks olevad Tartu Ülikooli 11.11.2015 a mõõtmistulemused (I kd, tl 61-66p). Mõõtmised on teostatud ühel päeval ning vaid üksikute 10-40 minutit vältavate perioodide jooksul, mis on ringkonnakohtu hinnangul tõsikindlate järelduste tegemiseks ebapiisav. Ühtlasi on OÜ Hendrikson & Ko varem motoringraja rajamisega seonduvates küsimustes kolmandat isikut esindanud ja tema huve kaitsnud (vt OÜ Hendrikson & Ko kolmanda isiku huvides 03.12.2013 koostatud kiri nr 2245/13 Siseministeeriumile, I kd, tl 9), mis seab kahtluse alla nimetatud äriühingu antud arvamuste erapooletuse käesolevas vaidluses.
26.Ringkonnakohus märgib ka seda, et võistlusteks ettenähtud autode ja mootorrataste ringrajasõiduks mõeldud rada käsitleti kuni 30.06.2015 olulise ruumilise mõjuga objektide (ORME) nimekirjas (vt Vabariigi Valitsuse 15.07.2003. a määrus nr 198 „Olulise ruumilise mõjuga objektide nimekiri“, p 16, kehtetu alates 01.07.2015). Kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse § 292 lg 1 määratles olulise ruumilise mõjuga objekti objektina, millest tingitud transpordivood, saasteainete hulk, külastajate hulk, visuaalne mõju, lõhn, müra, tooraine või tööjõu vajadus muutuvad objekti kavandatavas asukohas senisega võrreldes oluliselt ning mille mõju ulatub suurele territooriumile. Ka kehtiv PlanS § 6 p 13 määratleb olulise ruumilise mõju samade parameetrite alusel. 09.10.2015 jõustus kehtiva PlanS alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 01.10.2015 määrus nr 102, mis loetleb ORMEna rahvusvahelisteks võistlusteks ettenähtud autode ja mootorrataste ringrajasõiduks mõeldud raja (p 10). Määruse eelnõus põhjendati määruse muudatust sellega, et kui ORME puhul on ette nähtud kohaliku omavalitsuse eriplaneering, siis mootorsõidukite alalistest võidusõidu- ja testimisradadest lähtuvate mõjude leevendamine on võimalik ka teiste meetmetega kui planeeringu koostamine. Kuigi seletuskirjas mööndakse, et motokrossiradadelt lähtub müra, leitakse, et see ei ulatu enamasti suurele territooriumile ning järelevalvet müranormidest kinnipidamise üle teevad Terviseamet ja kohalik omavalitsus. Mõjude hindamine ja leevendamine on võimalik keskkonnamõju hindamise kaudu. Motokrossiradade rajamise puhul on kohustuslik läbi viia keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) kohane eelhindamine, st et kohalik omavalitsus peab kaaluma keskkonnamõju hindamise algatamist.
Mootorsõidukite võidusõidu- või testimisrajad on objektid, millel aset leidva tegevusega kaasneva mõju olulisus ning keskkonnahäiringute ruumiline ulatus sõltub oluliselt kohalikest tingimustest (tundlike objektide lähedus) ja kohapealsetest mõjude leevendamise võimalustest (eelnõu seletuskirja lk 6). Vabariigi Valitsuse 29.08.2005. a määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ § 13 p 9 kohaselt tuleb keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang anda muu hulgas infrastruktuuri ehitamise valdkonda kuuluvate järgmiste tegevuste korral: p 9) mootorsõidukite alalise võidusõidu- või testimisraja rajamine. Riigikohus on ehitise kasutamisest tuleneva ebasoodsa mõjutusena loetlenud ka müra ja liikluskoormuse suurenemist (RKHK 04.12.2017. a otsus asjas nr 3-15-873, p 17). Seega ei ole kahtlust, et motoringraja kasutamisel on ebasoodsad mõjud ümberkaudsete elanike elukeskkonnale, küsimus on ainult mõjude konkreetses ulatuses ning nende maandamise viisis.
27.Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja ega kolmanda isiku seisukohaga selles, nagu pidanuks halduskohus käesolevas asjas hindama, millised on kaebajate alternatiivsed võimalused oma õiguste kaitseks. Asjaolu, et Terviseamet on pädev asutus, hindamaks välisõhus esineva müra taset või et asjaõigusseadus näeb ette omaniku õiguse nõuda otse rikkujalt omandiõiguse rikkumise kõrvaldamist tsiviilkorras, ei tähenda seda, et kaebajatel puudus käesolevas asjas kaebeõigus. Vaid kaebajatel on õigus valida endale sobiv õiguskaitse viis ning olukorras, kus kaebus kuulub halduskohtu pädevusse, puudub kohtul õigus kaebuse tagastamiseks põhjendusega, et kaebajate nõue mõne muu vastustaja vastu või mõnes teises menetluses oleks kaebajate õiguste kaitseks sobivam. Kaebeõiguse kindlakstegemisel ei oma tähtsust kaebajate elukoha-aadressid, vaid motokrossiraja kasutamisest tulenevad mõjud. Halduskohus leiab õigesti, et kaebajad asuvad krossirajast kuni 2 km kaugusel, mis ei ole sedavõrd ulatuslik vahemaa, mille puhul saaks õiguste rikkumist välistada. Ringkonnakohus on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et motokrossiraja ebasoodsat mõju kaebajate õigustele tuleb eeldada. Kaebajate kohustamiskaebuse eesmärk oli saavutada ehitusjärelevalve jätkamine krossiraja suhtes. Riigikohus on leidnud, et kohtul on sarnase kohustamiskaebuse rahuldamise korral üldjuhul üksnes võimalik vastustajat kohustada uuesti otsustama järelevalve teostamise vajalikkuse üle (RKHK 28.06.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-73-16, p 40). Seda on halduskohus ka teinud. Kaebajatel on käesolevas asjas kaebeõigus valla vastu kohustamisnõude esitamiseks ning halduskohus on kaebajatel kaebeõiguse olemasolu õigesti kindlaks teinud.
II
28.Seonduvalt vastustaja ja kolmanda isiku sisuliste vastuväidetega järelevalve jätkamisele selgitab ringkonnakohus järgmist. Vaidlust ei ole selle üle, et vastustajal oli järelevalvemenetluses konkreetsete meetmete rakendamisel, sh järelevalvemenetluse lõpetamisel kaalutlusõigus. HKMS § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetult kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.
29.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et vastustaja on teinud järelevalvemenetluse käigus ilmseid kaalutlusvigu, mille tulemusena on ka järelevalvemenetluse lõpetamine õigusvastane. Järelevalvemenetluse lõpetamisel tugines vastustaja paikvaatluse tulemustele (I kd, tl 46) ja eksperdi järeldustele (I kd, tl 41-44p), leides, et V Kolonn OÜ tegevus Vana-Virite kinnistul on olnud seaduslik ja õigusrikkumist vastavalt ehitusseadusele ei ole toime pandud ning ettekirjutuse tegemiseks puudub alus (I kd, tl 47).
Ramboll Eesti AS vanemkonsultant A. Kendra eksperthinnangu kohaselt vastab Vana-Virite ja Vana-Virite 1 maaüksustele ehitatud rajatis teeseaduse ja liiklusseaduse järgi eratee määratlusele. Eksperthinnangus leitakse: „Kuna teeseadus käsitleb ehitusseaduse alusel rajatiste erijuhtu ning hetkel kehtivas redaktsioonis (eksperthinnang koostati 11.05.2015, seega enne ehitusseadustiku vastuvõtmist – kohtu märkus) seda ei ole tühistatud, on tegemist erateega“ (I kd, tl 43p-44). Karksi valla riikliku järelevalve teostamise 18.05.2015. a aktis leitakse eksperthinnangule tuginedes, et tegemist on erateega ning sedastatakse: „Eratee rajamist ja kasutamist reguleerib teeseadus, mille alusel eratee rajamiseks ja kasutamiseks ei ole vaja kohaliku omavalitsuse kirjalikku nõusolekut ega ehitusluba. Tegemist on seadusliku rajatisega teeseaduse mõistes. Tuginedes eeltoodule on V Kolonn OÜ tegevus Vana-Virite kinnistul olnud seaduslik ja õigusrikkumist vastavalt ehitusseadusele ei ole toime pandud ning ettekirjutuse tegemiseks puudub alus“ (I kd, tl 46-46p).
30.Eeltoodust nähtub, et järelevalvemenetluse meetmete rakendamise otsustamisel ning järelevalvemenetluse lõpetamisel tugines vastustaja teeseaduse (kehtetu alates 01.07.2015) ja ehitusseaduse (kehtetu alates 01.07.2015) sätetele. Ringkonnakohus märgib, et otsus järelevalvemenetluse lõpetamiseks on tehtud 15.10.2015, mil eelnimetatud seadused enam ei kehtinud. Karksi valla 15.10.2015. a kirjast järelevalvemenetluse lõpetamise kohta ei nähtu, miks otsustati järelevalvemenetluse lõpetamine selliste õigusaktide tõlgendusele tuginedes, mis toimingu tegemise ajal enam ei kehtinud. HMS § 107 lg 1 kohaselt peab toiming olema kooskõlas õigusaktidega. HMS § 5 lg 5 sätestab, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Ringkonnakohus märgib, et normid, mis reguleerivad planeeringute, ehitus- ja kasutuslubade vajalikkust konkreetse ehitise puhul on materiaalõiguse, mitte menetlusõiguse normid. Seega pidanuks vastustaja kontrollima kolmanda isiku kinnistul asuva rajatise nõuetekohasust menetluse lõpetamise aja seisuga kehtivate õigusaktide, sh EhSRS alusel. EhSRS sätetele tuginedes saab järeldada, et olenemata asjaolust, et motokrossirada ehitati valmis enne 2015. aasta 1. juulit, seega ehitusseaduse ja teeseaduse kehtivuse ajal, tuli riiklikku järelevalvet motokrossiraja üle alates 01.07.2015 teostada kehtiva korrakaitseseaduse ja ehitusseadustiku riikliku järelevalve sätetest lähtudes. Motokrossirada ise pidi aga vastama ehitusseadustikus, mitte ehitusseaduses sätestatud nõuetele (vt täpsemalt käesoleva otsuse p-d 22-23). Ringkonnakohus on seisukohal, et riikliku järelevalve eesmärgiks ei saa mõistlikult pidada seda, et hinnata motokrossiraja rajamise ja kasutamise nõuetekohasust ehitusseaduse kehtivuse ajal. Vastustaja pidi järelevalvet läbi viies lähtuma eeldusest, et ehitise kasutamist kolmanda isiku poolt avalike motokrossiürituste korraldamiseks kasu saamise eesmärgil jätkatakse ka uue ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse kehtivuse ajal. Seega pidanuks vastustaja hindama motokrossiraja vastavust ka järelevalvemenetluse lõpetamise ajal kehtivate õigusaktide alusel. Asjaolu, et vastustaja seda ei teinud, on oluline kaalutlusviga, mille tõttu ei saa ka järelevalvemenetluse lõpetamist õiguspäraseks pidada.
31.Halduskohus asus otsuses seisukohale, et kolmanda isiku poolt loodud rada ei meenuta ega vasta eratee, vaid just krossiraja tunnustele, sest kujundatud on ringtee, mitte punktist A punkti B kulgemiseks rajatud tee. Ka eristavad seda tavalisest teest tahtlikult tekitatud künkad, mis ei paranda, vaid hoopis takistavad tavapärast kulgemist ning viitavad meelelahutusliku eesmärgi saavutamise soovile. Ka leidis kohus, et krossirada vastab EhS § 26 lg 1 mõistes olulise avaliku huviga rajatise tunnustele, mille puhul on vajalikud projekteerimistingimused (otsuse p-d 67-70). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. EhS § 26 lg 1 sätestab: „Projekteerimistingimused on vajalikud ehitusloakohustusliku hoone või olulise avaliku huviga rajatise ehitusprojekti koostamiseks, kui puudub detailplaneeringu koostamise kohustus.“ Halduskohus viitab EhS § 26 lg 1 sisustamisel õigesti EhS eelnõu seletuskirjale, milles selgitatakse, et EhS jätab mõiste „olulise avaliku huviga rajatis“ lahtiseks, sest see võimaldab
terminit igakordselt tõlgendada ja vajadusel uut tüüpi rajatistele kõrgendatud nõudeid sätestada. Mõiste sisustamisel selgitatakse: „Tegu on rajatisega, mis omab ruumilist mõju. Ruumiline mõju võib esineda rajatise suuruse, kõrguse või muu füüsikalise parameetri tõttu. Oluline avalik huvi võib esineda ka rajatisest tõusetuvate mõjutuste tõttu. Näiteks on oluline mõju sisustatav ka müra, lõhna või rajatisest lähtuva konkreetse ohuga. Eeltoodud tingimustele vastavate rajatistena võib käsitleda raadio- või sidemasti, tuulikuid, ladustusplatse, püsivas kasutuses olevaid motoradu, seiklusparke, isiklikus kasutuses olevaid lennuvälju jne. Säte ei kohaldu olukorras, kus ehitise ehitusprojekti koostamiseks on kohustuslik mõni muu alus, näiteks riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering või detailplaneering“ (seletuskirja lk-d 46-47). Halduskohtu tõlgenduse õigsust toetab ka asjaolu, et mootorsõidukite alalise võidusõidu- või testimisraja rajamine on loetletud nende tegevusvaldkondade hulgas, mille puhul tuleb anda keskkonnamõjude hindamise vajalikkuse eelhinnang (vt Vabariigi Valitsuse 29.08.2005. a määrus nr 224 § 13 p 9). Ühtlasi nõustub ringkonnakohus halduskohtu käsitlusega, mille kohaselt on krossirada rajatud eelkõige avaliku kasutuse eesmärgil. Kuigi krossirajale ligipääsu on piiratud eravalduse siltide ja tõkkepuuga (vt I kd, tl 107-111), on halduskohus muude käesolevas asjas esitatud tõendite põhjal õigesti tuvastanud, et krossirada on rajatud majandusliku kasu teenimise ehk avaliku kasutuse eesmärgil. Seega on vastustaja kolmandale isikule kuuluvat rajatist erateena määratledes eksinud, mistõttu on ka kaalutlusotsuse järeldused ebaõiged.
32.Viimaks märgib ringkonnakohus ka seda, et järelevalve teostamisel ei võtnud vastustaja seisukohta selles, kas detailplaneeringu koostamine võiks kujunenud asjaoludel ning keskkonnamõjude hindamise vajadusest lähtudes siiski vajalik olla. PlanS § 126 lg 1 p 12 kohaselt lahendatakse detailplaneeringuga muu hulgas müra-, vibratsiooni-, saasteriski- ja insolatsioonitingimusi ning muid keskkonnatingimusi tagavate nõuete seadmine. Ka tagatakse detailplaneeringu menetluses kõigi puudutatud isikute ärakuulamine ja nende huvidega arvestamine. PlanS § 126 lg 1 p p 21 kohaselt lahendatakse detailplaneeringuga põhjendatud juhul ka nendele ehitistele tingimuste seadmine, mille ehitamiseks ei ole detailplaneeringu koostamine nõutav. PlanS § 125 lg 1 p 3 kohaselt on detailplaneeringu koostamine nõutav linnades, alevites ja alevikes ning nendega piirnevas avalikus veekogus ehitusloakohustusliku olulise avaliku huviga rajatise, näiteks staadioni, golfiväljaku, laululava, motoringraja või muu olulise avaliku huviga rajatise püstitamiseks. PlanS § 125 lg 3 sätestab, et kohaliku omavalitsus volikogu võib olulise avaliku huvi olemasolu korral algatada detailplaneeringu koostamise alal või juhul, mida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 või 2 ei ole ette nähtud. Seega olukorras, kus tegemist ei olnud küll tiheasustusalaga, kuid samas avaliku huviga rajatisega, saanuks vald järelevalve läbiviimisel asuda ka seisukohale, et algatada tuleb detailplaneeringumenetlus. Valla sellist õigust ei välista ka EhS § 26 lg 1.
33.Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 3 p 1 kohaselt keskkonnamõju hinnatakse, kui 1) taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning tegevusloa taotlemise või muutmise põhjuseks olev kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju; 2) kavandatakse tegevust, mille korral ei ole objektiivse teabe põhjal välistatud, et sellega võib kaasneda eraldi või koos muude tegevustega eeldatavalt oluline ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärgile, ja mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorralduskavaga või ei ole selleks otseselt vajalik. KeHJS § 6 lg 2 sätestab, et kui kavandatav tegevus ei kuulu lõikes 1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga tegevuste hulka, peab otsustaja andma eelhinnangu selle kohta, kas muu hulgas infrastruktuuri ehitamise või kasutamise valdkonda jääval tegevusel (p 10) on oluline keskkonnamõju. Vabariigi Valitsuse 29.08.2005. a määruse nr 224 § 13 p 9 kohaselt tuleb keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang anda infrastruktuuri ehitamise valdkonda jääva mootorsõidukite alalise võidusõiduvõi testimisraja rajamisele. Otsustajaks on KeHJS § 9 kohaselt tegevusloa andja. Vaidlust ei
ole selle üle, et OÜ Hendrikson & Ko teostas 2014. a veebruaris Karksi vallas Sudiste külas Vana-Virite ja Vana-Virite 1 maaüksustele vabaaja motokeskuse rajamise detailplaneeringu keskkonnamõju eelhinnangu (I kd, tl 135-151p). Eelhinnangus leitakse, et tervisekaitsest lähtuvalt ei kujune lähimatel müratundlikel aladel tervisele ohtlikku mürasituatsiooni tüüpiliste situatsioonide korral (eelkõige igapäevases situatsioonis), kuid sellele vaatamata võib intensiivsetel kasutuspäevadel motorada häiringu allikaks kujuneda, seda ka juhul, kui tagatakse normidele vastav mürafoon (I kd, tl 150). Keskkonnaamet on 03.03.2014. a kirjas Karksi Vallavalitsusele leidnud, et eelhinnangus toodud leevendavate meetmete kavandamise vajalikkus on selge kriteerium olulise keskkonnamõju avaldumisest (tegevuskoha keskkonnataluvuse ületamine), mis eeldab keskkonnamõjude põhjalikumat hindamist ning on pidanud tollal veel koostatavale detailplaneeringule keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist vajalikuks (I kd, tl 164-165).
34.Karksi Vallavolikogu 20.03.2014. a otsusega nr 51 on Vana-Virite ja Vana-Virite 1 kinnistute detailplaneeringu kehtestamise menetlus kolmanda isiku taotluse alusel peatatud (II kd, tl 11). Karksi vald on 08.12.2014. a vastuses (II kd, tl 17-20) õiguskantsleri 07.11.2014. a teabe nõudes esitatud küsimusele, millal kujundab vald oma seisukoha keskkonnamõju strateegilise hindamise küsimuses (II kd, tl 12-13) leidnud, et kohalik omavalitsus saab otsuse keskkonnamõju strateegilise hindamise kohta teha pärast seda, kui kinnistu omanik on detailplaneeringu menetluse uuendanud ning asunud planeeringu koostamisele. Vastuseks õiguskantsleri küsimusele, kuidas kavatsetakse lahendada tekkinud olukord, mil vaatamata motokrossiraja rajamist ette nägeva detailplaneeringu menetluse peatamisele seda faktiliselt juba valmis rada kasutatakse, selgitas vastustaja, et kohalik omavalitsus ei saa kinnistu omanikule seada piiranguid omandi kasutamise suhtes, kuid saab teostada riiklikku järelevalvet ehitusseaduses sätestatud nõuete järgimise üle ja teha ettekirjutus õigusliku aluseta ehitatud ehitise lammutamiseks. Seega asus Karksi vald suhtluses õiguskantsleriga sisuliselt seisukohale, et ka siis, kus kinnistu omanikul puudub tahe detailplaneeringu menetluse jätkamiseks, ei ole kolmandal isikul võimalik kinnistul oma tegevust KeHJS-s sätestatud nõudeid eirates jätkata, sest Karksi vallal on riikliku järelevalve teostamise kaudu hoovad sellise tegevuse takistamiseks. Riikliku järelevalve menetluse lõpetamisel ei ole nimetatud asjaolule tähelepanu pööratud.
35.Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et riikliku järelevalve teostamisel on vald jätnud rajatisega seotud olulistele asjaoludele hinnangu andmata ning teinud olulisi kaalutlusvigu, mis koosmõjus toovad kaasa järelevalve lõpetamise otsuse õigusvastasuse. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus halduskohtu otsuse vastavas osas tühistamiseks. III
36.Kaebajad vaidlustasid halduskohtu otsuse menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas. Sellega seoses tuleb ringkonnakohtul selgitada, kas halduskohtule 17.03.2017 esitatud menetluskulud summas 264 eurot olid reaalselt kantud. Ka tuleb selgitada, kas Raidla Ellex arve nr 152868 alusel kantud kulud olid seotud käesoleva kohtuasjaga. Viimaks tuleb uurida, ka seda, kas halduskohus vähendas põhjendatult kaebajate poolt SA Keskkonnaõiguse Keskus arvete alusel kantud kulusid ca 55%. Ringkonnakohus leiab, et kaebajate apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
37.Halduskohtu 02.02.2017. a määrusega määrati asi läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning määrati menetlusosalistele menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamise päevaks 10.03.2017. Esitatud menetlusdokumentidega seoses oli teistel menetlusosalistel võimalik esitada oma seisukohti kuni 17.03.2017. Otsuse kuulutamise ajaks määras kohus
31.03.2017 kell 15.00 (III kd, tl 29). Vaidlust ei ole selle üle, et 17.03.2017 esitas kaebajate lepinguline esindaja halduskohtule täiendava taotluse õigusabikulude, summas 264 eurot, väljamõistmiseks koos menetluskulude nimekirjaga (III kd, tl 142). Taotlusele olid lisatud arve (III kd, tl 143) ja õigusteenuse tegevusaruanne (III kd, tl 144), kuid mitte dokumente kulude tasumise kohta. Menetluskulude tasumist tõendavaid dokumente enne halduskohtu otsuse tegemist ei esitatudki. Kaebajad esitasid tõendi menetluskulude tasumise kohta alles apellatsioonkaebuse lisana. Vastavalt HKMS § 109 lõikele 1 esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna halduskohtule ei olnud tähtaegselt esitatud tõendeid menetluskulude tasumise kohta, jättis halduskohus õigesti menetluskulu summas 264 eurot kaebajate kasuks välja mõistmata. Kuna ringkonnakohus kontrollib halduskohtu otsuse seaduslikkust nende tõendite põhjal, mis olid halduskohtumenetluses kohtu jaoks kättesaadavad, ei muuda ringkonnakohtu järeldust apellatsioonimenetluses esitatud tõend õigusabikulu tasumise kohta 19.03.2017.
38.Halduskohus jättis Raidla Ellex Advokaadibüroo arvega seonduva menetluskulu kaebajate kasuks välja mõistmata, kuna leidis, et tõendatud ei ole arve seos käesoleva kohtuasjaga põhjusel, et vastav advokaadibüroo ei ole kohtumenetluses osalenud. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohtupraktikas on leitud, et menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust (RKHK 15.12.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-67-14, p 32.1; 15.10.2015. a määrus asjas 3-3-1-21-15, p 16). Raidla Ellex Advokaadibüroo arve lisa kohaselt on arve esitatud õigusliku analüüsi eest. Arve selgituses on märked: „Krossirada“ ning „haldusasja 3-15-2829 materjalid“ (III kd, tl 110-110p). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et haldusasja materjalidest ei nähtu, et Raidla Ellex Advokaadibüroo oleks haldusasja menetluses osalenud. Kõik kaebajate menetlusdokumendid on koostanud SA Keskkonnaõiguse Keskus. Seetõttu ei ole võimalik kindlaks teha, milles õiguslik analüüs konkreetsemalt seisnes, kuidas vastav analüüs aitas kaebajat haldusasja menetluses ning kas sellega seotud menetluskulu oli läbitöötamist vajanud materjalide mahukust ja asja keerukust võrreldes põhjendatud. Kuna nimetatud asjaolusid hindamata ei ole menetluskulu väljamõistmine võimalik, tuleb asuda seisukohale, et vastav menetluskulu ei olnud haldusasjas vajalik ega põhjendatud.
39.Halduskohtu otsusest nähtuvalt luges kohus SA Keskkonnaõiguse Keskus arvetest õigusabi mahtu ja ühikuhinda arvestades põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks 2000 eurot (otsuse p 85). Halduskohtule esitatud taotlusest ilmneb, et taotlus SA Keskkonnaõiguse Keskus õigusabikulude hüvitamiseks esitati summas 4098 eurot (SA Keskkonnaõiguse Keskus arve nr 108/2105 summas 1122 eurot; arve nr 2/2016 summas 360 eurot; arve nr 5/2016 summas 1032 eurot; arve nr 8/2017 summas 456 eurot ning arve nr 11/2017 summas 1128 eurot). Eelnimetatud summas sisaldub ka kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (III kd, tl 106). Õigusteenuse spetsifikatsioonist nähtuvalt kulus õigusteenuse osutajal kaebuse koostamiseks 10,75 tundi; kaebuse täienduste koostamiseks ja teiste menetlusosaliste seisukohtade läbitöötamiseks samuti 10,75 tundi; kompromissiettepaneku koostamiseks ja kohtunõudele vastuse koostamiseks 4,75 tundi; kokkuvõtlike seisukohtade koostamiseks 11,75 tundi ning määruskaebuse koostamiseks 3,75 tundi (III kd, tl 114-118). Õigusabi osutamise tunnihinnaks on 80 eurot, mida ei saa pidada kalliks. Ringkonnakohus on seisukohal, et tegemist on keerulise ja mahuka vaidlusega. Seetõttu on kaebuse ja kaebuse täienduse, samuti muude õigusdokumentide koostamiseks kulunud aeg põhjendatud. Küll aga on ilmselt ülepaisutatud kokkuvõtlike seisukohtade koostamiseks kulunud aeg, kuna viimasel juhul ei saanud kaebajad
uusi õiguslikke põhjendusi kohtule esitada. Vastava õigusteenusega seotud kulu (summas 940 eurot) tuleb poole võrra vähendada. Kuna kõik õigusabikulud on tasunud Andres Liinat, on põhjendatud Andres Liinati kasuks halduskohtus kantud menetluskulud välja mõista summas 3628 eurot. IV
40.Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus Vladimir Jarusovi, Helgi-Liivi Jõe ja Andres Liinati apellatsioonkaebused osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 20.04.2017. a otsuse punkti 3 Andres Liinati kasuks menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas ning mõistab Mulgi vallalt Andres Liinati kasuks välja menetluskulud summas 3628 eurot. Karksi valla (praegune Mulgi vald) ja OÜ V Kolonn apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata.
41.Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad vastustaja ja kolmanda isiku apellatsiooniastmes kantud menetluskulud nende endi kanda. Kaebajad taotlevad vastustajalt apellatsiooniastmes kantud SA Keskkonnaõiguse Keskus õigusabikulude, kokku 1029 eurot, mille hulgas on ka apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 45 eurot, väljamõistmist. Õigusabikulud seonduvad apellatsioonkaebuse koostamisega ning apellatsioonkaebustele vastuste koostamisega. SA Keskkonnaõiguse Keskus arved on tasunud kaebaja Andres Liinat (IV kd, tl 28-34). Ringkonnakohus on seisukohal, et menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud ning tuleb Mulgi vallalt Andres Liinati kasuks proportsionaalselt apellatsioonkaebuse rahuldatud osaga välja mõista. Seega mõistab ringkonnakohus Mulgi vallalt Andres Liinati kasuks välja menetluskulud summas 910 eurot ja 66 senti.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.