4.Määrata Grandman Law Firm Advokaadibüroo OÜ-le riigieelarvest makstavaks tasuks Harry Kuusikule Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 96 eurot (sh käibemaks). Saata määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harry Kuusik (hageja) esitas 10. septembril 2013 Harju Maakohtule ETRE OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja üüritulu 78 078 eurot 42 senti või alates
3.novembrist 2011 saadud üürist 29,41% ning lisaks üürile ka rikkumisega saadud tulu ja viivise. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda, mõistes viimaselt välja hageja tasutud riigilõivu 1200 eurot.
Hagiavalduse kohaselt oli hageja alates 3. novembrist 2011 kuni 11. märtsini 2015 Tallinnas Raudtee 64 asuva büroohoone kui vallasasja (hoone) 2941/10000 (s.o 29,41%) suuruse mõttelise osa omanik. Hageja omandiõigus tekkis omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 17 lg 2, Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kehtestatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" (tagastamise kord) p-de 48 ja 441 ning 3. novembri 2011. a akti alusel. Kostja oli omandireformi kohustatud subjekt ORAS § 5 lg 1 tähenduses. Hoonealune maa kinnistati 11. märtsil 2015 ja sellest ajast on hageja kinnistu kaasomanik. Kostja on andnud hoones asuvad ruumid ilma kaasomanike kokkuleppeta üürile, kuid ei andnud hagejale üle õigusvastaselt võõrandatud vara osa ega ruumide üürile andmisest saadud hageja mõttelise osa suurusele vastavat üüri. Kostja üürile antud ruumide üür on 5-6 eurot/m2 kuus. Hageja mõttelise osa suurust, üüri suurust 6 eurot/m2 ja hoone pinda 1053,5 m2 arvestades on hagejal õigus saada kostjalt ajavahemiku 3. november 2011 kuni 3. mai 2015 eest kokku 78 078 eurot 42 senti. Kui kostja saadud tegelik üür on väiksem, peab ta hüvitama hagejale vahe alusetu rikastumise sätete alusel. Hagejal ei ole kohustust hüvitada kostjale hoonele tehtud kulutusi, kuna hoone renoveerimiseks ei ole projekti ja ehitusluba ning kostja ei ole ehitamist hagejaga kooskõlastanud. Kõrvalkulud peavad kandma üürnikud, maamaksu on oma kaasomandiosa suuruse järgi tasunud hageja ise.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, kellelt mõista välja kostja menetluskulud 20 942 eurot. Kostja leidis, et kuna hageja ei ole saanud hoone kui vallasasja omanikuks, ei ole tal õigus esitada kostja vastu nõudeid aja eest kuni hoonealuse maa kinnistamiseni. Samuti on hageja nõue ajavahemiku eest enne hagi esitamist vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja ei ole kandnud hoonega seotud kulutusi. Alternatiivselt soovib kostja hageja nõude tasaarvestada kostja tehtud kulutuste väärtusega. Hageja nõutud viivist tuleb vähendada nullini.
3.Harju Maakohus rahuldas 28. septembri 2015. a otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 14 855 eurot 73 senti ja viivise 945 eurot 34 senti ning jaotades menetluskulud hagi rahuldamise ulatuse järgi, jättes nendest 19% kostja ja 81% hageja kanda. Maakohus määras hageja menetluskuluks riigilõivu 228 eurot ja kostja menetluskuluks õigusabitasu 12 943 eurot. Maakohus tasaarvestas poolte menetluskulude hüvitamise kohustused ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja viimase menetluskulu 12 715 eurot. Samuti tasaarvestas maakohus kostja kohustuse maksta hagejale hüvitist ning hageja kohustuse hüvitada kostja menetluskulud, mille tulemusel kohustas kostjat maksma hagejale 3086 eurot 7 senti ning alates kohtuotsuse tegemisest viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teise lause järgi. Maakohtu otsuse kohaselt sai hageja hoone kui vallasasja omanikuks asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 alusel koosmõjus AÕS §-ga 93. Seega olid pooled ajavahemikul 3. novembrist 2011 kuni
10.märtsini 2015 hoone kaasomanikud ning hageja kaasomandiosa suurus oli 2941/10000. Alates hoonealuse maa kinnistusraamatusse kandmisest on pooled kinnistu kaasomanikud ja hageja on sama suure mõttelise osa omanik. Hagejal on AÕS § 72 lg 2 alusel õigus nõuda kostjalt üüritulu jagamist. Ajavahemikus november
2011 kuni mai 2015 oli kostja üüritulu kokku 90 706 eurot 14 senti. Üüritulu hulka ei saa arvata alates juulist 2014 kahe äriühingu kasutusse antud ruumide eest arvestatud üüri 119 eurot 70 senti kuus, kuna kostja oli üürnikega leppinud kokku, et ruumide parendamise kulutused tasaarvestatakse üüriga. Seega saab hageja nõuda kaasomandi osa suurusele vastavat osa 89 497 eurost 55 sendist, s.o kokku 26 321 eurot 22 senti. Enne hagi esitamist tekkinud üüri osa saamise nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostja teadis hiljemalt 2. novembril 2011 hageja kaasomandi tekkimisest. Hageja leiab, et üüritulu võinuks olla suurem sellest, mida kostja sai, ning nõuab lisaks AÕS § 71 lg 2 alusel esitatud üüritulu nõudele 51 757 euro 20 sendi hüvitamist VÕS § 1037 lg-te 1-3 ja § 1039 alusel. Hageja peab selleks tõendama, kui suure osa hoonest sai kostja üürile anda ja millist tulu oli sellest võimalik saada. Samuti pidi hageja tõendama kostja rikkumise ja hageja arvel rikastumise. V. Laansoo arvamus ei tõenda hageja väidet, et hoone üüri turuhind oli 5-6 eurot/m2. See arvamus on pealiskaudne, üürihinnaks peetud 3-3,5 eurot/m2 ei sisalda kõrvalkulusid ega käibemaksu ning arvamusest ei nähtu, milliste ruumide alusel on arvamus koostatud. A. Tedre koostatud arvamusega on tõendatud, et üüritud ruumide turuüür oli kokku 2319 eurot 30 senti, millele lisandusid kõrvalkulud ja käibemaks. Hoonest oli võimalik üürile anda üksnes 451,6 m2. Seega on keskmine üür 5,1 eurot/m2. Kuna VÕS §-de 1037 ja 1039 kohaldamise eeldused ei ole täidetud, tuleb hageja 51 757 euro 20 sendi saamise nõue jätta rahuldamata. Kostja on teinud tasaarvestuse AÕS § 72 lg 4 või § 75 lg 1 alusel. Seega peab kostja tõendama, et kulutused olid vajalikud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 63 p 1 järgi, st nendega säilitati hoonet või kaitsti seda täieliku või osalise hävimise eest. Hagejal oli omakorda võimalik näidata, et hooned ei vajanud kaitset või kostja kulutused ei vastanud märgitud eesmärkidele. Lepingute, arvete, aruannete ja pangakonto väljavõttega on tõendatud, et kostja tegi ajavahemikus novembrist 2011 kuni septembrini 2013 kulutusi kokku 32 265 eurot 57 senti. Ekspert E. Sepa hinnangul olid kulutused sellised, millega säilitati hoonet ja kaitsti seda hävimise eest. Seega olid need vajalikud TsÜS § 63 p 1 tähenduses. Hageja peab nendest hüvitama oma kaasomandi osa suuruse järgi 9489 eurot 30 senti. Kuna üürnike tehtud 42 559 euro 38 sendi suuruse investeeringuga arvestati üüritulu vähendamisel, ei tule neid tasaarvestuse tegemisel hinnata. Ajavahemikus juulist 2014 kuni aprillini 2015 tegi kostja kulutusi kokku 22 137 eurot 47 senti, millest on vajalikud kulutused 6719 eurot 46 senti. Seega tuleb hageja nõudega tasaarvestada 1976 eurot 19 senti. Planeeringu ja ehitusloa puudumine, kasutusloa väljastamise minetused, ehitamise ja projekti puudused ega nende kohta kannete puudumine ehitisregistris ei välista kaasomaniku kohustust hüvitada teisele kaasomanikule kaasomandi esemele tehtud vajalikke kulutusi. Kuna kostja tasaarvestus on osaliselt edukas, on hageja nõue VÕS § 197 lg 2 järgi lõppenud ja hagi jääb lisaks rahuldamata 11 465 euro 49 sendi ulatuses. Kostja tasaarvestusest jääb tunnustamata 17 051 eurot 14 senti. Põhjendatud ei ole vähendada hageja nõutavat viivist nullini. VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise nõudmine saaks olla lubamatu üksnes erandlikel asjaoludel, mida kostja ei ole esitanud.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt välja põhivõlg 78 078 eurot 42 senti või alates 3. novembrist 2011 iga kuu
saadud üürist 29,41% ja rikkumisega saadud tulu VÕS § 1039 lg 1 alusel ning viivis. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse järgi rikkus maakohus materiaal- ja menetlusõiguse norme. Hageja ei nõustu maakohtu üüritulu välja mõistmata jätmise kohta avaldatud seisukohtadega. Maakohus ei hinnanud tõendeid kogumis ega põhjendanud, miks ei ole võimalik arvestada V. Laansoo arvamusega. Hoonest oli võimalik välja üürida 1053,5 m2, mitte 451,6 m2, nagu leidis maakohus. Maakohus kohaldas valesti ka VÕS § 1037 ja § 1039. Maakohus ei võinud arvestada kulutustega, mille tegemiseks ei olnud kostjal projekte jms. Kostja tasaarvestas hageja nõuded oma kulutuste nõudega ja maakohus leidis, et kostja kulutused on põhjendatud ja vajalikud TsÜS § 63 p 1 tähenduses. Hageja ei nõustu kostja tasaarvestusega, sest kostja tegi kulutusi ebaseaduslikult, ilma ehitusprojekti ja luba omamata. Nende kulutuste hüvitamise nõudmine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega. Kõik kostja tehtud kulutused ei ole põhjendatud ega vajalikud.
5.Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas. Kostja palus teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja kostja menetluskulud hageja kanda. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt tuvastas maakohus valesti, et hageja sai kinnistu kaasomanikuks. Samuti jättis maakohus valesti arvestamata kostja alternatiivselt esitatud tasaarvestuse ning hindamata tõendid, millest nähtuvalt oli kostjal kohustus tasuda üürnikele vajalike kulutuste tegemise eest. Lisaks jättis maakohus tasaarvestusel arvestamata maamaksu, remondi- ja projekteerimiskulu, lisakulud, elektrisüsteemide järelevalve ning valveteenuse kulu, mida hageja ei vaidlustanud. Hageja esitas hagiavalduse alles 21 kuud pärast oma väidetava nõude tekkimist. Seega on ajavahemiku 3. detsember 2011 kuni 7. september 2013 eest esitatud nõue vastuolus hea usu põhimõttega. Hagejal ei ole alust nõuda viivist või tuleb seda vähendada nullini.
6.Pooled vaidlesid teineteise kaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 4. aprilli 2016. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja apellatsioonkaebus ja kostja vastuapellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus ekslikult, et hageja sai hoone kui vallasasja kaasomanikuks AÕS §-de 92 ja 93 alusel. Hageja omandiõigus tekkis 3. novembril 2011 tagastamise korra p 441 alusel. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hoone üüritav pind oli 451,6 m2 ja selle keskmine üürihind 5,1 eurot/m2, ning hindas õigesti V. Laansoo arvamust üüri turuhinna kohta. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on AÕS § 72 lg 4 kohaldamisega seotud õiguslikke asjaolusid arutanud ja pooltele tõendamiskoormust õigesti selgitanud. Samuti ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme, tuvastades E. Sepa arvamuse põhjal, et kostja tegi rekonstrueerimistöid, remonti, hoidis korras territooriumi, teed ja üldruumid ning tasus üldelektri ja halduskulude eest. Samas tugines maakohus
kostja kulutuste vajalikkuse hindamisel ekslikult eksperdiarvamusele ega hinnanud kulutuste vajalikkust TsÜS § 63 p 1 ja AÕS § 72 lg 4 järgi. Kulutuste vajalikkuse hindamine on õiguslik küsimus, mille otsustamine on kohtu, mitte eksperdi pädevuses (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 293 lg 1). Kostja tasaarvestuse aluseks on järgmised kulutused: kojamehe ja remondimehe töötasu, üldruumide elekter, üüritavate ruumide remont, valvekulu, vee- ja kanalisatsioonisüsteemi renoveerimine, elektripaigaldiste käitlemine, torustike jooksev remont. Lisaks on kostja väitnud, et hoonet renoveerisid ka üürnikud. On ilmne, et enamik nendest kulutuste liikidest ei ole käsitatavad asja säilitamiseks vajalike kulutustena. AÕS § 72 lg-s 4 sätestatud toimingud ja kulutused ei saa olla sellised, mille tegemist saaks sedavõrd kaua edasi lükata, et jõuaks teiste kaasomanikega kokkuleppe sõlmida või enamuse otsuse hankida. Sellisteks kulutusteks ei saa pidada kulutusi, mida oleks pidanud juba ammu tegema, kuid mida on pikalt edasi lükatud. Kõiki kasulikke ja põhjendatud kulutusi ei saa käsitada asja säilitamiseks vajalike kulutustena. Kulutuste vajalikuks hindamisel AÕS § 72 lg 4 tähenduses tuleb asjaolude alusel otsustada, kas neid kulutusi ei saanud edasi lükata vähemalt selle ajani, mil oleks saanud teise kaasomanikuga kokkuleppe sõlmida või enamuse otsuse vastu võtta. Need asjaolud pidi esile tooma ja tõendama kostja. Isegi siis, kui kostja tellitud tööde hulgas oli asja säilitamiseks vajalikke töid (näiteks kui vee- ja kanalisatsioonisüsteemi renoveerimise kulutused oleksid olnud põhjendatud torude läbijooksude likvideerimise vajadusega), ei ole kostja asjaolusid selliselt esitanud, et säilitamiseks vajalikke töid saaks muudest töödest eristada. Pooled ei vaidle, et hageja ei ole andnud nõusolekut kulutuste tegemiseks ja pooled ei ole kulutuste tegemises kokku leppinud. Kuna hoone oli kulutuste tegemise ajal hageja ja kostja kaasomandis, ei ole asjas kaasomanike enamust, kes oleks saanud kulutuste tegemist otsustada. Maakohus oleks pidanud kostjale selgitama, et ta võib esitada kohtusse hagi (soovi korral samas menetluses läbivaatamiseks vastuhagina või eraldiseisva hagina, taotledes asjade liitmist) vajalike või põhjendatud kulutuste tegemiseks nõusolekut või tehtud kulutuste heakskiitmist AÕS § 72 lg 5 alusel. Sellise nõude esitamise ja rahuldamise korral ei ole välistatud, et kostja tasaarvestuse aluseks olev kulutuste hüvitamise nõue rahuldatakse täielikult. Menetlusökonoomiast tulenevalt ei ole välistatud menetleda selliseid hagisid samas menetluses. Maakohus on õigesti leidnud, et kulutuste põhjendatus ei sõltu selles, kas kostjal olid ehitustegevuseks vajalikud load ja kooskõlastused. Kuna hageja soovib, et kostja hüvitaks talle asja kasutamisest saadud viljad sõltumata nimetatud lubade olemasolust, ei ole vaja hinnata planeeringu ja lubade vajalikkust või kooskõlastuste ning projektdokumentatsiooni olemasolu. Kui kostja ei esita asja uuel läbivaatamisel AÕS § 72 lg-s 5 sätestatud nõuet, peab maakohus andma talle võimaluse esitada asjaolud ja tõendid, mille alusel saaks hinnata, millist osa hageja tasaarvestuses toodud kulutustest saab pidada asja säilitamiseks vajalikeks kulutusteks AÕS § 72 lg 4 tähenduses. Hagejale tuleb anda võimalus vastata kostja seisukohtadele. Asja uuel lahendamisel peab maakohus hindama ka kostja väidet alates 2014. a juulist üürnikele renoveerimistööde eest tasumise kohta. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja viivisenõue ei ole esitatud vastuolus hea usu põhimõttega
ning et kostja ei ole tõendanud maamaksu tasumist hageja eest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks ja selgitas, et asja läbivaatamisel tuleb hinnata, millist osa hageja tasaarvestuses esitatud kulutustest saab lugeda asja säilitamiseks vajalikeks kulutusteks, ning saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda ja mõista temalt välja kostja õigusabikulu 1132 eurot. Kostja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, milles leiti, et hageja on hoone kaasomanik, ning hinnati V. Laansoo arvamust ja leiti, et kostja kulutuste põhjendatus ei sõltu ehitustegevuseks vajalike lubade ja kooskõlastuste olemasolust. Ringkonnakohus leidis valesti, et hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses kostja kulutuste vajalikkuse. Hageja ei ole esitanud menetluses vastuväidet kostja tehtud kulutuste iseloomu kohta. Ringkonnakohus ületas apellatsiooni piire, sest hindas maakohtu hinnatud eksperdiarvamuse ümber vaatamata sellele, et hageja ei olnud seda vaidlustanud. Kuna kumbki pooltest ei ole vaidlustanud maakohtu otsust kostja hoonesse tehtud kulutuste vajalikeks kulutusteks pidamise osas, rikkus ringkonnakohus seda analüüsides TsMS § 651 lg-t 1. Hageja ajavahemiku 3. detsembri 2011. a kuni 7. septembri 2013. a eest esitatud põhinõue ja viivisenõue on hea usu põhimõtte vastane ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata, sest hageja esitas selle alles 21 kuud pärast väidetava nõude tekkimist. Alternatiivselt tuleb viivisenõuet vähendada nullini.
9.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Hagejale menetlusabi korras määratud esindaja palub määrata kindlaks õigusabi tasu 96 eurot.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kassatsioonkaebus rahuldatakse ja asi saadetakse TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
11.Ringkonnakohus on tühistanud maakohtu otsuse tervikuna ja saatnud asja uueks lahendamiseks maakohtule ning kostja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise osas. Seega vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas ja millises ulatuses on hagejal õigus nõuda kostjalt kui teiselt kaasomanikult asja üürile andmisest saadud tulu hüvitamist AÕS § 72 lg 2 järgi ja kas hagejal on kostja vastu VÕS §-dest 1037 või 1039 tulenev nõudeõigus. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas ja millises ulatuses on kostjal nõue hageja vastu asjale tehtud kulutuste hüvitamiseks AÕS § 72 lg 4 alusel. Kostja on kassatsioonkaebuses märkinud, et ta ei vaidlusta ringkonnakohtu seisukohta, et hageja oli vallasasjast hoone kaasomanik. Kolleegium kontrollib ringkonnakohtu otsust TsMS § 688 lg-te 1 ja 3-4 järgi üksnes osas, mille peale
on kaevatud, arvestades kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid maa- ja ringkonnakohtu otsusega tuvastatud faktilisi asjaolusid. TsMS § 688 lg 2 järgi ei ole kolleegium seotud kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega.
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei väljunud asja lahendamisel apellatsioonkaebuse piiridest, kui kontrollis maakohtu otsust kostja kulutuste vajalikkuse osas AÕS § 72 lg 4 ja TsÜS § 63 p 1 järgi. Hageja on apellatsioonkaebuses palunud maakohtu otsuse tühistada mh seetõttu, et tema arvates ei olnud kostjal õigus tasaarvestust teha, sest kostja kulutused ei olnud põhjendatud. Samuti on hageja viidanud apellatsioonkaebuses, et maakohus lähtus kostja kulude vajalikkuse hindamisel eeskätt E. Sepa hinnangust. Seega ei ole ringkonnakohus kostja kulutuste vajalikkuse osas maakohtu otsust kontrollima asudes TsMS § 651 lg-t 1 rikkunud.
13.Kolleegium leiab aga, et ringkonnakohus on põhjendamatult saatnud asja uueks läbivaatamiseks maakohtule kostja kulutuste vajalikkuse hindamiseks AÕS § 72 lg 4 ja TsÜS § 63 p 1 järgi. Kolleegium on varem leidnud, et TsMS §-s 2 sätestatud menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada (vt Riigikohtu
24.oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 12). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on AÕS § 72 lg 4 kohaldamisel pooltega õiguslikke asjaolusid arutanud ja neile tõendamiskoormust õigesti selgitanud ega ole kostja tehtud tööde ja kulutuste tuvastamisel menetlusõiguse normi rikkunud. Ringkonnakohus on maakohtule ette heitnud üksnes kostja kulutuste vajalikkuse kohta hinnangu andmata jätmist, märkides, et kulutuste vajalikkuse hindamine on õiguslik küsimus, mis on kohtu otsustada. Ringkonnakohus leidis, et on ilmne, et enamik kostja tasaarvestuse aluseks olevatest kulutustest ei ole käsitatavad asja säilitamiseks vajalike kulutustena TsÜS § 63 lg 1 tähenduses, kuid kostja ei ole asjaolusid selliselt esitanud, et asja säilitamiseks vajalikke töid oleks võimalik muudest töödest eristada. Kolleegium ei näe takistusi, miks ringkonnakohus ei oleks võinud asja ise lahendada, ega mõista, milles seisneb ringkonnakohtu viidatud probleem, et kostja ei ole asjaolusid selgelt esitanud. Ringkonnakohus ei ole leidnud, et selle hindamiseks, kas üks või teine kostja tehtud kulutus on vajalik, peaksid pooled esitama ja tõendama mingeid asjaolusid. Hinnangu sellele, kas üks või teine tehtud töö on vajalik kulutus TsÜS § 63 p 1 mõttes, saab ringkonnakohus ise anda. Ringkonnakohtul on õigus ise ka tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid (vt TsMS § 652 lg-d 3-5). Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmisega rikkus ringkonnakohus TsMS § 656 lg 2 esimeses lauses sätestatut, mille kohaselt ei pea ringkonnakohus saatma asja maakohtule uueks arutamiseks, kui maakohtu rikkumine on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses.
14.Lisaks on kolleegiumi hinnangul ringkonnakohus ekslikult leidnud, et vajalikud on TsÜS § 63 p 1 mõttes üksnes sellised kulutused, mille tegemist ei saa edasi lükata vähemalt selle ajani, mil oleks saanud teise kaasomanikuga kokkuleppe sõlmida või enamuse otsuse vastu võtta. Väär on siduda kultuste vajalikkust sellega, kas selleks on kaasomanike kokkulepe või enamuse otsus. Kolleegiumi on varem leidnud, et amortiseerunud küttesüsteemi vahetamist saab vähemalt üldjuhul lugeda
vajalikuks kulutuseks TsÜS § 63 p 1 mõttes (vt Riigikohtu 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 33). Kolleegiumi arvates kohaldub sama põhimõte ka vee- ja kanalisatsioonisüsteemile. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kolleegium ka ringkonnakohtu seisukohaga, et vee- ja kanalisatsioonisüsteemi renoveerimise kulutused oleksid põhjendatud üksnes torude läbijooksude likvideerimise vajadust puudutavas osas. Kolleegium selgitab veel, et vajalike kulutuste korral tuleb need hea usu põhimõttest tulenevalt hüvitada mõistlikus ulatuses. See tähendab, et kulutusi ei hüvitata nende tegijale ulatuses, mis ületab kulutuste kohalikku keskmist turuhinda (vt Riigikohtu 21. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-66-11, p 11).
15.Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kostjal võib olla hageja vastu AÕS § 72 lg-st 5 tulenev kulutuste tegemiseks nõusoleku saamise või kulutuste tegemise heakskiitmise nõue. Kaasomanikul on AÕS § 72 lg 5 järgi õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis olevat asja vallataks ja kasutataks kõigi kaasomanike huvides. Kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. Kolleegium selgitab, et see säte reguleerib kaasomanike asja valdamist ja kasutamist ning annab kaasomanikule õiguse nõuda otseselt asja valdamise ja kasutamisega seotud nõusolekut (nt asja kasutuskorra kokkuleppimiseks (vt Riigikohtu 8. mai 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-13, p 16), asja muutmiseks (vt Riigikohtu 27. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-14, p 15) või kaasomandi valitsemiseks vajalikeks kokkulepeteks (vt Riigikohtu 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 23)). AÕS § 72 lg 5 ei anna kaasomanikule õigust nõuda teistelt kaasomanikelt asjale vajalike kulutuste tegemiseks nõusolekut või tehtud kulutuste tegemise heakskiitmist. AÕS § 72 lg 4 annab kaasomanikule õiguse teha vajalikke kulutusi teiste kaasomanike eelneva nõusolekuta ning kulutusi teinud kaasomanik saab nõuda teistelt kaasomanikelt sama AÕS § 72 lg 4 alusel kulutuste hüvitamist sõltumata sellest, kas teised kaasomanikud kiidavad kulutuste tegemise heaks või mitte (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 16). Muude kulutuste hüvitamiseks võib kaasomanikul olla alust VÕS § 1018 jj järgi (vt Riigikohtu
8.oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 29).
16.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kolleegiumi otsuses märgitut arvestades (TsMS § 693 lg 2) võtma hageja apellatsioonkaebuse ja kostja vastuapellatsioonkaebuse alusel põhjendatud seisukoha, kas ja millises ulatuses on hagi põhjendatud. Muu hulgas peab ringkonnakohus hindama hageja VÕS §-de 1037 ja 1039 alusel esitatud nõuet. Asja lahendamiseks tuleb ringkonnakohtul hinnata ka seda, kas ja millises ulatuses on põhjendatud kostja tasaarvestus. Kolleegium märgib, et kui kostja tegi kaasomandis olevale kinnisasjale kulutusi, mis ei olnud vajalikud ja kui tal ei olnud selleks seadusest ega tehingust tulenevat kohustust, ei ole välistatud, et kostjal võiks olla kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1018 jj alusel. Kuna ringkonnakohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7 ja § 652 lg 8), peab ta asja uuel läbivaatamisel hindama kostja esitatud asjaolude alusel, kas kostjal on hageja vastu kulutuste
hüvitamise nõue VÕS § 1018 lg 1, § 1023 lg 1 või § 1024 lg 4 ja § 1042 lg 1 alusel. Selleks peab ringkonnakohus tegema esmalt selgeks, kas kostja on nende sätete kohaldamise eelduseks olevad asjaolud esitanud, neile tuginenud ja need tõendanud. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka sellele, et kostja on väitnud mh seda, et hageja põhija viivisenõue aja eest enne hagi esitamist on hea usu põhimõtte vastane. Ringkonnakohus on asja lahendamisel nõustunud maakohtuga, et hageja viivisenõue ei ole hea usu põhimõttega vastuolus, kuid ei ole avaldanud seisukohta hageja põhinõude kohta. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda teha (vt TsMS § 654 lg 5).
17.Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et ringkonnakohus, leides, et hageja nõue on kostja tasaarvestust arvestamata põhjendatud, oleks saanud teha reservatsiooniga osaotsuse TsMS § 450 lg 2 järgi. Ringkonnakohus saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, heites maakohtule ette üksnes ebaõige otsuse tegemist kostja tasaarvestuse osas. Kuna TsMS § 658 lg 2 on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel, ei oleks ringkonnakohtu otsuse kehtima jäämise korral olnud maakohtule kohustuslikud ringkonnakohtu seisukohad hageja nõude kohta (ilma kostja tasaarvestust arvestamata) (vt Riigikohtu 18. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-14, p 14; 17. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-131-14, p 17; 28. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-16, p 16).
18.Menetluskulude jaotus ja nende rahalise suuruse kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
19.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada selle tasunud isiku pangakontole.
20.Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja taotlus määrata kindlaks riigi õigusabi tasu suurus ja hüvitada kassatsiooniastmes õigusabi osutamise kulu 96 eurot (sh käibemaks) tuleb rahuldada. Taotluse kohaselt kulus esindajal õigusabi osutamiseks (s.o kostja kassatsioonkaebusega tutvumiseks, vastuse koostamiseks ja kliendiga asja arutamiseks) kokku kaks tundi. Kolleegium leiab, et riigi õigusabi osutaja taotluses märgitud ajakulu on põhjendatud ning taotlus tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 alusel rahuldada. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur. Henn Jõks, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.