Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Agu Timmi, Tanel Saar 7. juuni 2017. a, Tartu 3-17-356 X.X.-i kaebus Viru Vanglale pikaajaliste järjestikuste kartserikaristuste määramise lõpetamise kohta ettekirjutuse tegemiseks, vastavas tegevuses õigusvastasuse tuvastamiseks ja 20 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu
24.märtsi 2017. a määrusele Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Lepinguline esindaja Danil Lipatov Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
Rahuldada X.X.-i määruskaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu 24. märtsi 2017 määrus ning saata asi Tartu Halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav X.X. esitas esindaja vahendusel 14. detsembril 2016 Viru Vanglale kaebuse pikaajalise järjestikuste distsiplinaarkaristuste määramise peale. Kaebajale on kohaldatud ja kohaldatakse jätkuvalt kartserikaristust, kuna kaebaja ei ole allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle. Kokku on kaebaja seetõttu kartseris viibinud 457 päeva, neist 194 päeva järjest. Viru Vangla tegevus ning kaebaja pikaajaline järjestikune kartseris viibimine rikub Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklis 3 sätestatud piinamise keeldu. Kaebaja palub Viru Vanglal lõpetada pikaajalise järjestikuste distsiplinaarkaristuste määramise ning vabastada kaebaja viivitamatult kartserist.
2.Viru Vangla esitas 13. jaanuaril 2017. a vastuse pöördumisele, milles leiab, et kuigi pöördumine on pealkirjastatud kaebusena, on tegemist märgukirjaga. Vangla on jätkuvalt seisukohal, et kinnipeetav X.X.-il puudub õiguslik alus töötamisest keelduda ning X.X.-ile määratud distsiplinaarkaristuste liigi ja määra valik ning kuhjumine on otseselt tingitud kinnipeetava enda teadlikust süstemaatilisest distsipliinirikkumistest. Vangla on seisukohal, et ei kohtle X.X.-i ebainimlikult.
3.X.X. esitas esindaja vahendusel 13. veebruaril 2017. a Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub Viru Vanglat kohustada lõpetama pikaajaliste järjestikuste distsiplinaarkaristuste määramine ning kohustada Viru Vanglat viivitamatult vabastama kaebaja kartserist. Ajavahemikus 1. aprillist 2014 kuni kaebuse esitamise päevani on kaebaja viibinud kartseris 521 päeva, pikimaks järjestikuseks kartseris viibimiseks on 258 päeva, mis kestab kaebuse esitamise ajani. Kaebaja distsiplinaarkaristused on seotud tööle minemise korraldusele mitteallumisega, kuid vangla on teadlik, et kaebaja keeldub tööst oma tervisliku seisundi tõttu. Kaebaja ei nõustu vangla arsti järeldustega kaebaja tervisliku seisundi kohta ja leiab, et arvestamata on jäetud kaebaja raviarsti soovitustega. Viru Vangla on põhjendamatult käsitlenud kaebaja 14. detsembri 2016 pöördumist märgukirjana ja jätnud selle vormistamata nõuetekohase vaideotsusena. Kaebaja on seisukohal, et talle pikaajaliste järjestikuste distsiplinaarkaristuste määramine ning tema pikaajaline üksikvangistus rikub EIÕK artiklis 3 sätestatud piinamise keeldu.
4.Viru Vangla kinnitas 20. veebruari 2017. a vastuses kohtunõudele, et kaebaja kannab käesoleval ajal kartserikaristust, mis lõppeb 18. märtsil 2017. X.X.-ile määrati
27.jaanuaril 2017 distsiplinaarkaristuseks 45 ööpäevaks kartserisse paigutamine, sest
27.detsembril 2016 ei allunud kaebaja korraldusele asuda tööle. Kaebaja esindaja on pöördunud 1. veebruaril 2017 vangla poole, kuna ei ole rahul, et kaebaja 14. detsembri 2016. a pöördumine lahendati märgukirjana ning vangla koostab käesoleval ajal sellele pöördumisele vastust.
5.Tartu Halduskohus jättis 27. veebruari 2017. a määrusega X.X.-i kaebuse käiguta ja andis täiendava tähtaja kaebuses puuduste kõrvaldamiseks. Kaebajal ei ole võimalik esitatud nõuetega oma eesmärki saavutada ning tal tuleb kaaluda, kas on olemas vajalikud põhjused ja alused kaebuse muutmiseks ning keelamis- ja kohustamisnõuete asemele muu nõude esitamiseks. Kaebaja parandas esitatud nõudeid 15. märtsil 2017 ja taotles Viru Vangla tegevuse, pikaajaliste järjestikuste distsiplinaarkaristuste määramise ja vahedeta kandmise õigusvastasuse tuvastamist, Viru Vangla kohustamist lõpetada antud tegevus ja mittevaralise kahju hüvitamist 20 000 euro ulatuses järjestikuse 258 päeva jooksul kartserikaristuse kohaldamise tõttu inimväärikuse alandamise eest. Lisaks taotles kaebaja lisaaega kuni 31. märtsini 2017 riigilõivu, 600 euro tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks.
6.Tartu Halduskohus tagastas 24. märtsi 2017. a määrusega X.X.-i kaebuse. Kaebajal ei ole esitatud kohustamis- ja tuvastamisnõudega võimalik oma eesmärki saavutada, lisaks poleks kohustamisnõue kohustusliku kohtueelse korra järgimata jätmise tõttu lubatav. Täiendavalt lisatud kahjunõue pole samuti lubatav kohustusliku kohtueelse korra mitteläbimise tõttu. Kaebaja kohustamisnõue on sisuliselt keelamiskaebus, mille võib esitada üksnes juhul, kui on reaalne põhjus arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja neid õigusi, mida ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu vaidlustamisel. Sarnane põhimõte kehtib ka kaebuse puuduste kõrvaldamisel täiendavalt esitatud tuvastamisnõude kohta. Selle rahuldamine ei muuda vaidlustatud haldusakti kehtetuks või sooritatud toimingut olematuks, mistõttu ei saa selle nõude abil oma rikutud õigusi taastada ega muul viisil tõhusalt kaitsta. Nõue on preventiivse huvi korral lubatud vaid juhtudel, kui see annab kaebajale reaalse õigusliku kasu ja õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kaebaja väidetud õiguste rikkumisele saab tagada tõhusa kaitse vaid vastavate käskkirjade tühistamine ning kaebaja on korduvalt sellise nõudega kohtu poole pöördunud. Kohus ei saa kohustada vanglat kaebajat kartserist vabastama ilma karistuse määramise käskkirjale hinnangut andmata ja seda tühistamata. Samas on vanglal karistuse määramisel ulatuslik kaalutlusruum, mille kohtulik kontroll on piiratud. Distsiplinaarkaristuste määramisi saab kaebaja rikkumisi vältides ise kõige tõhusamalt ära hoida. Kartserisse paigutamises seisneva karistuse määramise korral on kaebajal võimalik paluda vastava haldusakti täitmise peatamist vastustajalt või peale vaide esitamist ka kohtult.
Kohtu järelepärimise peale vastustajalt saadud teave ja dokumendid kinnitavad, et kaebaja pole esitanud kaebuses sisalduvate tegevuste peale kohustamisnõudega vaiet ega kahju hüvitamise taotlust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja esitas 12. aprillil 2017 määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
24.märtsi 2017. a määruse resolutsiooni punkti 1, millega halduskohus X.X.-i kaebuse tagastas ning võtta X.X.-i kaebus tuvastamis- ja kohustamisnõude osas menetlusse. Kohus on valesti määranud kaebaja eesmärgi leides, et kaebaja eesmärgiks on distsiplinaarkaristusena kartserikaristuse määramise vältimine. Kaebaja tegelik eesmärk on lõpetada pikaajalise järjestikuste kartserikaristuste määramine, seega on märksõnadeks järjestikkus ja karistuse vahedeta kandmine. Kaebaja eesmärgiks on, et vangla kohaldaks kartserikaristuste kandmist viisil, mis jätaks kartseris viibimiste vahele mõistliku ajavahemiku tavarežiimis. Kaebajal ei ole võimalik kasutada oma õiguste kaitseks tõhusamaid vahendeid, kuna pikaajalise kestva kartserikaristuse määramiseks puudub vaidlustatav haldusakt. Kaebaja ei nõustu, et kohustamisnõude osas ei saa kohtueelset menetlust lugeda läbituks. Kaebaja on esitanud 14. detsembril 2016. a kaebuse Viru Vangla tegevuse peale nõudega lõpetada pikaajaliste järjestikuste kartserikaristuste määramine. Kaebaja hinnangul vastab esitatud pöördumine vaide nõuetele, sisaldades kõiki haldusmenetluse seaduse § 76 lg 2 nõutud elemente. Viru Vangla pole leidnud, et vaides esineksid puudused ning seega on kaebaja esitanud Viru Vanglale vaide kohustamisnõudega samas ulatuses, milles esitas kohtule.
8.Viru Vangla leiab vastuses määruskaebusele, et X.X.-i rahuldamata.
määruskaebus tuleb jätta
Kartserisse paigutamine ja selle kestus on määratud distsiplinaarkaristuse tagajärg. See määratakse käskkirjaga, mida kaebajal on oma õiguste kaitseks võimalik vaidlustada ja kaebaja on seda ka teinud. Kehtiv õigus lubab kinnipeetavat karistada maksimaalselt kuni 45 ööpäevase kartserikaristusega ning üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe. Seega on karistuse täitmise põhjendamatu edasilükkamine õigusvastane. Distsiplinaarkaristuste järjestikku määramine on seaduse ja kohtupraktikaga kooskõlas ning õiguspärane. X.X.-ile määratud distsiplinaarkaristuste liik, määr ja kuhjumine on otseselt tingitud kinnipeetava enda teadlikust süstemaatilisest distsipliinirikkumisest – korduvast põhimõttelisest keeldumisest tööle asuda. Kaebaja tervislik seisund töölemineku takistusena on otsitud ja põhjendamatu. Viru Vangla nõustub Tartu Halduskohtu seisukohaga, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus.
9.Tartu Halduskohus jättis 5. mai 2017. a määrusega X.X.-i määruskaebuse lahendamata ja edastas selle Tartu Ringkonnakohtule lahendamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada.
11.Halduskohus tagastas X.X.-i kaebuse õigusvastasuse tuvastamise ja kohustamisnõude osas HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, sest nõuetega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Halduskohtu 24. märtsi 2017. a määruse p-st 5 nähtuvalt on halduskohtu hinnangul kaebaja eesmärgiks saavutada olukord, kus kaebajat ei karistataks enam tööleasumise korraldusele mitte allumise eest kartserikaristusega. Halduskohtu hinnangul saab kaebaja oma õigusi tõhusamalt kaitsta eraldiseisvaid haldusakte vaidlustades või distsiplinaarmenetlust vältides. Määruskaebuse kohaselt on kaebaja eesmärgiks mitte vaidlustada distsiplinaarkaristuste määramist, vaid olukorda, mil Viru Vangla määrab karistused ja pöörab neid täitmisele järjest
ja vahedeta. Ringkonnakohtu hinnangul on siinkohal tegemist vaidlusega, mille raames ei hinnata eraldiseisvate distsiplinaarkaristuste õiguspärasust, vaid kaebaja sooviks on, et kohus hindaks järjestikuste, pidevate ja pikaajaliste piirangute täideviimise õiguspärasust s.t kas kartserikaristuste kohaldamine, mille määramine eraldiseisvalt võib olla küll õiguspärane, võib riivata isiku põhiõigusi kohaldatuna kogumis. Seadusandlusest tuleneb distsiplinaarkaristuse kohese täitmisele pööramise nõue ning pole sätestatud keeldu distsiplinaarkaristusi järjestikku kohaldada, kuid arvestamata ei saa jätta Riigikohtu selgelt väljendatud seisukohta, et kartserisse paigutamine on intensiivselt põhiõigusi riivav ning kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendav karistus, mida tuleb karistusena kohaldada üksnes erandlikel juhtudel (RKHKo 22. märts 2006, nr 3-3-1-2-06, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa niisuguses olukorras pidada kaebust ilmselgelt perspektiivituks ega kaebaja esitatud nõudeid eesmärgipäratuks, mistõttu kaebuse tervikuna tagastamine on olnud ennatlik.
12.Halduskohus on vaidlustatava määruse p-s 7 märkinud, et kohustamisnõue tuleb tagastada ka kohustusliku kohtueelse menetluse korra läbimata jätmise tõttu ning märkinud, et kaebaja 14. detsembril 2016 koostatud kaebust ei ole võimalik käsitleda vaidena. Ringkonnakohus siinkohal halduskohtu määruses märgituga ei nõustu. Kaebaja on
14.detsembril 2016. a esitatud pöördumises oma seisukohti põhjendades taotlenud kaebajale pikaajaliste järjestikuste distsiplinaarkaristuste määramise lõpetamist ning kaebaja viivitamatut kartserist vabastamist. Viru Vangla on 13. jaanuari 2017. a vastuses nr 28/36777-2 märkinud, et käsitleb kaebaja pöördumist tulenevalt sisust märgukirjana pöördumisest ei nähtu konkreetse haldusakti vaidlustamist ja õigusvastasuse tuvastamise eesmärgil pole kohustuslikku kohtueelset menetlust ette nähtud, seega teeb kaebaja pöördumisega ettepaneku vangla edasise töö korraldamiseks ning distsiplinaarkaristuse täideviimise valdkonna arendamiseks. Ringkonnakohtule nähtub vangla vastuse põhjendustest, et vangla siiski selgitab X.X.-ile kohaldatud distsiplinaarkaristuste s.h nende kumuleerumise ja järjestikuse kohaldamise põhjendatust, seega sisuliselt on lahendatud kaebaja taotlus lõpetada kartserikaristuste järjestikune määramine ning kaebaja kartserist vabastada. Ringkonnakohus märgib, et juhul, kui vangla jaoks jäi kaebuse nõue ebaselgeks, oleks vanglal tulnud lasta kaebuse esitajal nõuet täpsustada. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole ning vastuse põhjendustest nähtub, et vangla on mõistnud taotlustena nii kaebajale järjestikuste distsiplinaarkaristuste kohaldamise keelamise nõuet kui kohustamisnõuet kaebaja kartserist vabastamiseks, mis mõlemad on jäetud sisuliselt rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on vangla seega põhjendamatult lahendanud kaebaja 14. detsembri 2016. a kaebuse märgukirjana ja kaebajal on keelamis- ja kohustamisnõude osas läbitud vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-st 5 tulenev kohustuslik kohtueelne menetlus.
13.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et haldusasja materjalidest nähtuvalt tuli X.X.-i kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas tagastada kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu, sest kahju hüvitamise nõudeid kohtueelses menetluses esitatud ei ole. Määruskaebuse kohaselt ei taotle kaebaja asja uuel menetlusse võtmise otsustamisel esitatud kahjuhüvitise nõude menetlusse võtmist.
14.Eeltoodud põhjendustel ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik asuda seisukohale, et X.X.-i kaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Määruskaebus tuleb rahuldada osas, milles kaebaja taotles halduskohtu 24. märtsi 2017. a määruse p 1 tühistamist. HKMS § 210 lg-s 3 on sätestatud, et kui ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud, tühistab ta vaidlustatud määruse ja teeb võimaluse korral ise uue määruse. Vajaduse korral saadab ringkonnakohus asja uueks lahendamiseks tagasi tühistatud määruse teinud kohtule. Käesoleval juhul on kaebaja määruskaebuses taotlenud uue määruse tegemist, millega võtta X.X.-i kaebus tuvastamis- ja kohustamisnõude osas menetlusse. Ringkonnakohtul vastav pädevus määruskaebusmenetluse raames puudub. HKMS § 120 kohaselt teeb toiminguid kaebuse menetlusse võtmisel kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, seega halduskohus. HKMS § 120 lg 2 kohaselt võtab kohus kaebuse määrusega menetlusse, kui ei esine alust
kaebuse tagastamiseks ega käiguta jätmiseks. Seega on halduskohtu ülesandeks enne kaebuse menetlusse võtmist kontrollida, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Käesoleva määrusega leidis ringkonnakohus üksnes seda, et halduskohus on kaebuse kohustamis- ja õigusvastasuse tuvastamise nõudes HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel ebaõigesti tagastanud, keelamis- ja kohustamisnõude osas lugenud kohustusliku kohtueelse menetluse läbituks ning märkinud, et kaebaja esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue on kohustusliku kohtueelse korra läbimata jätmise tõttu lubamatu. See ei tähenda, et kaebuse tagastamiseks ei võiks esineda muid aluseid. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtul võimalik ise uut määrust teha ning asi tuleb saata halduskohtule kaebuse ettevalmistava menetluse jätkamiseks.
15.Määruskaebuse esitamisel on kaebaja tasunud riigilõivu 30 eurot. Vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg-le 6 tasutakse kohtu määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot, seega on kaebaja tasunud riigilõivu nõutavast rohkem. HKMS § 104 lg 5 p 1 järgi tagastatakse isiku nõudel riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. HKMS § 104 lg 8 kolmas lause sätestab, et rohkem tasutud riigilõiv tagastatakse isiku nõudel. HKMS § 104 lg 8 esimese lause kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, määruse alusel. Ringkonnakohus märgib, et kaebajal on õigus esitada kohtule taotlus enam tasutud riigilõivu tagastamiseks. RLS § 12 lg 1 järgi saab sellist taotlust esitada kahe aasta jooksul selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti.
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/
Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.