Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-18-360 15. aprill 2020 Eesistuja Viive Ligi, liikmed Heiki Loot ja Nele Parrest X kaebus Viru Vanglalt mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Viktoria Ivanova Vastustaja Viru Vangla, esindaja Marek Aas Tartu Ringkonnakohtu 27. juuni 2019. a kohtuotsus X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 14. detsembri 2018. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 27. juuni 2019. a otsus ning teha asjas uus otsus.
3.Rahuldada X kaebus osaliselt ja mõista Viru Vanglalt X kasuks välja hüvitis 1500 (üks tuhat viissada) eurot mittevaralise kahju katteks ja 940 (üheksasada nelikümmend) eurot menetluskulude katteks.
4.Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda.
Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) taotles 17. novembril 2017 Viru Vanglalt mittevaralise kahju eest hüvitist 20 000 eurot, sest talle määratud kartserikaristused olid viidud alates 1. juunist 2016 täide katkematult, nii et ta oli viibinud kartseris 527 päeva. Kaebaja leidis, et tema inimväärikust kahjustas nii pikaajaline distsiplinaarkaristuste järjest määramine ja kandmine (üksikvangistus) kui ka üksikvangistus sobiva füüsilise ja vaimse stimulatsioonita.
2.Viru Vangla jättis taotluse rahuldamata, leides, et kehtiv haldus- ega kohtupraktika ei välista distsiplinaarkaristuste järjestikku täitmisele pööramist, samuti ei nähtu kaebajale kahju tekkimist. Karistused kuhjusid, sest kaebaja rikkus süstemaatiliselt distsipliini. Kaebaja on ekslikult väitnud, et kogu ajavahemiku jooksul viidi karistusi täide katkematult. Alates 27. juunist 2017 viidi karistusi täide vaheaegadega.
3-18-360
3.Kaebaja palus kohtule esitatud kaebuses mõista Viru Vanglalt välja hüvitis 20 000 eurot, sest vangla tekitas kaebajale mittevaralise kahju sellega, et viis talle määratud kartserikaristused ajavahemikul 1. juunist 2016 kuni 9. novembrini 2017 katkestusteta täide. Kaebaja leidis, et Viru Vangla on rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3, sest kinnipeetavat ei tohi üle 14 päeva järjest kartseris hoida.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 14. detsembri 2018. a otsusega kaebuse osaliselt ja pidas ajavahemikul 1. juunist 2016 kuni 27. juunini 2017 tekitatud mittevaralise kahju hüvitatuks vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamisega. Ülejäänud osas jättis kohus kahjunõude rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. Kohtumenetluse esemeks on kahjunõue ajavahemiku 1. juunist 2016 kuni 9. novembrini 2017 eest. Kaebaja 5. novembri 2018. a kirjalikus seisukohas avaldatud taotlust, et kahjunõuet laiendataks ka ajale pärast 9. novembrit 2017. a, pole võimalik rahuldada, sest selles osas on kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 29. märtsil 2018 haldusasjas nr 3-17-356 tehtud otsusega kaebaja tuvastusnõude osaliselt. Kohus tegi kindlaks, et vangla käitus õigusvastaselt, kui viis ajavahemikul
1.juunist 2016 kuni 27. juunini 2017 kartserikaristust täide pikemalt kui 45 järjestikuse päeva jooksul, st et vangla tegevus oli õigusvastane 392 päeva. Sama otsusega tuvastas kohus (otsuse p 14), et hiljem on kaebajale määratud kartserikaristusi küll maksimaalses lubatud määras (45 päeva), ent karistusi on täide viidud nii, et kaebaja on kartserist vabastatud üksnes kaheks kuni seitsmeks päevaks. Selles osas jättis kohus kaebaja tuvastusnõude rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kohus jääb ka praegu selle seisukoha juurde. Viidatud lahendist ning vastustaja 17. jaanuari 2018. a otsusest ilmneb, et Tartu Halduskohus peatas
27.juunil 2017 asjas nr 3-17-1295 tehtud määrusega kartserikaristuse täitmise. Seejärel viibis kaebaja kartseris 29. juunist 2017 kuni 22. augustini 2017. Tartu Halduskohus peatas 21. augustil 2017 asjas nr 3-17-1684 tehtud määrusega kartserikaristuse täitmise 22. augustil 2017. a. Kaebaja paigutati uuesti kartserisse 24. augustil 2017 ja ta vabanes sealt 26. septembril 2017, mil Tartu Halduskohus tegi asjas nr 3-17-1929 määruse kartserikaristuse täitmise peatamise kohta. Taas kandis kaebaja kartserikaristust 3. oktoobrist 2017 kuni 9. novembrini 2017. Kohtupraktikas on leitud, et kinnipeetava üksikvangistuses hoidmisel tuleb kaaluda ilma vahepausideta täide viidavate üksikvangistuste kestuse proportsionaalsust. Üksikvangistuse mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele seisundile tuleb perioodiliselt hinnata ning vastavalt üksikvangistuse pikkusele suureneb vangla põhjendamiskohustus (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu
6.märtsi 2014. a otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p-d 75 ja 77, ja seal esitatud viited varasemale praktikale). Pikaajaline üksikvangistus ilma sobiva vaimse ja füüsilise stimulatsioonita kahjustab tõenäoliselt isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid (samas, p 78; Euroopa Inimõiguste Kohtu 7. juuni 2011. a otsus asjas nr 30042/08: Csüllög vs. Ungari, p 30; Riigikohtu
10.oktoobri 2017. a otsus asjas nr 3-15-3133, p 18). Riigikohus leidis viidatud lahendis, et põhiseaduse § 18 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks peab vangla kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada kinnipeetaval mõistlik arv päevi viibida vangla tavatingimustes (vt ka 4. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-15-2943, p 15). Kaebaja pole taotlenud kahju hüvitamist tervisekahjustuse tõttu, kuid on täiendavas seisukohas osutanud, et kartserikaristuste mõju tema tervisele on märgitud tema tervisekaardil.
15.augusti 2018. a tõendist nähtub, et vangla psühhiaatri hinnangul ei ole kaebaja tervisehädadel 2(8)
3-18-360 kartserikaristusega otsest seost. Kohus ei saa siiski välistada, et mingi mõju kaebaja tervisele võib kartserikaristustel olla. Samas oli kaebaja pidevalt arstide järelevalve all. Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-te 1 ja 2 järgi koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Kinnipeetavale kohaldatavad piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Pikaajalise kartserikaristuse täitmise õigusvastasus ei tähenda automaatselt, et kinnipeetavale oleks seeläbi tekkinud hüvitatav mittevaraline kahju väärikuse alandamise tõttu. Arvesse tuleb võtta nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seejuures on oluline arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid (vt viidatud lahend asjas nr 3-15-2943, p 19). Kaebaja kandis kartserikaristusi tavalises elukambris üksinda. Kambri suurus oli ca 9,9 m2. Kambris oli dušinurk, tualett, sundventilatsioon, valgustus (aken, kohtvalgusti), raadio. Teda ei jälgitud videoseadme vahendusel. Kaebajat ei peetud isolatsioonis, vaid talle võimaldati piisavat suhtlust ja tegevusi, arvestades kartserikaristuse olemusest tulenevaid vältimatuid piiranguid. 3. maist kuni
27.augustini 2016 osales kaebaja eesti keele B1 taseme kursustel. Ka eelnevate pikemate kartserikaristuse perioodide vältel 2015. a osales kaebaja riigikeele õppes ja viha juhtimise sotsiaalprogrammis. Kaebaja suhtles regulaarselt inspektor-kontaktisikuga. Vestlused psühholoogiga toimusid kord aastas, 4. aprillil 2017. a keeldus kaebaja vestlusel osalemast (tl 134). Tagatud oli usuja õppekirjandus ning ajalehed. Tagatud oli igapäevane ühetunnine jalutuskäik ning sportimisvõimalused kambris või jalutuskäigul. Ajavahemikul 2016. a juunist kuni 2017. a juunini võimaldati kaebajale kaks kokkusaamist advokaadiga, kaks lühiajalist kokkusaamist vanematega ja kaks D. Lipatoviga (tl 97). Kokkusaamistest kolm jäid ära vanglast mitteoleneval põhjusel. Kaebaja suhtlust perekonnaga kartserikaristuste järjestikune kandmine ei takistanud. Telefonikõnede eristusest ja kirjavahetuse kaardi koopialt nähtub, et suhtlus vanematega on sõltumata karistuse kandmisest üliharv, samas kui kaebajal on üldiselt väga tihe suhtlus telefoni ja kirja teel. Tavakambris karistust kandes kohaldusid kaebajale kartserirežiimile olemuslikult omased piirangud ja kohustused, mis ei saanud tekitada režiimi olemusest lähtuvatest suuremaid kannatusi või ebameeldivusi. Kaebaja suhtes ei kohaldatud VangS § 651 lg-st 4 tulenevaid lisapiiranguid. Kaebajale võimaldatud nn vaimne stimulatsioon ei ületanud seaduses ette nähtud miinimumnõudeid sellises ulatuses, et see tasandaks pikaajalise üksikvangistuse võimalikke negatiivseid mõjusid. Kaebaja viibis märkimisväärselt pikka aega tingimustes, kus tema kehaline aktiivsus oli piiratud. Arvestades kartserikaristuse kandmise tingimusi ja kaebaja kohtlemist, on ajavahemikus
1.juunist 2016 kuni 27. juunini 2017 tekitatud mittevaralise kahju piisavaks hüvitiseks vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine.
5.Kaebaja leidis apellatsioonkaebuses, et kohus on alusetult jätnud laiendamata tema kahjunõude ajavahemikule 26. juunist 2015 kuni 4. novembrini 2018, sest tegemist oli jätkuva toiminguga. Samuti leidis kaebaja, et EIÕK artikli 3 rikkumise asjades ei luba kohtupraktika jätta rahalist hüvitist välja mõistmata.
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 27. juuni 2019. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas halduskohtu otsuse osas, milles kohus arvas kaebajale tekitatud kahju hüvitatuks vangla 3(8)
3-18-360 tegevuse õigusvastasuse tuvastamisega ja mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 50 eurot. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. Halduskohus on ammendavalt põhjendanud, miks tuleb kaebus ajavahemikku 28. juunist kuni
9.novembrini 2017 puudutavas osas rahuldamata jätta. Kaebaja pole apellatsioonkaebuses esitanud väiteid, mis kohtu seisukoha ümber lükkaksid. Kohus ei pidanud käsitlema kaebaja väiteid ajavahemiku 26. juunist 2015 kuni 31. maini 2016 kohta, sest nii vanglale esitatud taotluses kui ka kohtule esitatud kaebuses nõudis kaebaja kartserikaristuse katkematu täideviimisega tekitatud kahju hüvitamist ajavahemiku 1. juunist 2016 kuni
9.novembrini 2017 eest. Samuti ei pidanud kohus käsitlema kaebaja väiteid ajavahemiku kohta, mis algas 10. novembrist 2018, sest selles osas oli kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Kohtupraktika kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu seda õigustab (Riigikohtu 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Kohtlemise kestuse määravat rolli on rõhutanud hüvitise suuruse määramisel ka Euroopa Inimõiguste Kohus (10. jaanuari 2012. a otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 172). Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal. Euroopa Inimõiguste Kohus on kohtupraktikas märkinud, et „on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (7. mai 2013. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10: Mets vs. Eesti, p 31; Riigikohtu 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (Riigikohtu 17. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-89-16, p 18 ja seal viidatud lahendid). Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Kaebaja oli ajavahemikul, mille halduskohus võttis kaebuse rahuldamisel aluseks, märkimisväärselt kaua – 392 päeva – katkematult kartseris. See ületas oluliselt 45 päeva, mida seadusandja on pidanud ühe kartserikaristuse võimalikuks maksimaalseks pikkuseks. Seetõttu tuleb kaebajale kahju hüvitada rahas. Hüvitise suuruse määramisel arvestab ringkonnakohus lisaks karistuse kestusele ka vastustaja seisukohaga, et kaebajale määratud karistuste liik, määr ja kuhjumine on otseselt tingitud sellest, et kaebaja rikkus süstemaatiliselt ja teadlikult distsipliini (jättis mitmel korral täitmata korralduse asuda tööle). Ringkonnakohtu hinnangul peab tähelepanu pöörama ka sellele, et hüvitist määrates ei mindaks vastuollu ühiskonna õiglustundega, st hüvitise suurus peab olema riigi olusid arvestades kohane ja võrreldav ühiskonna vähekindlustatud gruppide sissetulekuga. Kõike eelnevat arvesse võttes peab ringkonnakohus selles haldusasjas piisavaks mõista vanglalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis 50 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kaebaja taotleb kassatsioonkaebuses kohtuotsuste tühistamist ja kaebuse rahuldamist, sest leiab, et väljamõistetud hüvitis ei ole piisav. 4(8)
3-18-360 Kohus on ebaõigesti jätnud tuvastamata ajavahemikul 28. juunist kuni 9. novembrini 2017 toimunud kartserikaristuste täideviimise õigusvastasuse. Ka sellel ajavahemikul ületas katkematult kartseris viibitud aeg 45 päeva: 29. juunist kuni 22. augustini (55 päeva), vaheaeg 1 päev, 24. augustist kuni
26.septembrini (34 päeva), vaheaeg 7 päeva, 3. oktoobrist kuni 9. novembrini (37 päeva). Karistuste vaheajaks kujunenud 1 ja 7 päeva ei ole rahvusvaheliste organisatsioonide ja õiguskantsleri seisukohti arvestades piisavad ega vähenda üksikvangistuse negatiivset mõju inimese tervisele. Kaebaja kartseris viibimist alates 26. juunist 2015 kuni 9. novembrini 2017 tuleb käsitada jätkuva toiminguna, mida lühikesed pausid kartserikaristuste täideviimise vahel ei katkestanud. See tähendab, et hüvitis tuli määrata kogu selle ajavahemiku eest. Jätkuva toimingu kestus mõjutab hüvitise suurust. Kaebaja ei saanud kartseris viibimise tõttu suhelda oma vanematega. Vangla ei lubanud kokkusaamist vaatamata sellele, et vanemad olid juba ooteruumis, ning edasiste ebameeldivuste vältimiseks loobus kaebaja kokkusaamistest. Tervisekaardil pole kandeid selle kohta, et kaebaja füüsilist ja vaimset tervist oleks regulaarselt kontrollitud. Rahumeelne töötamast keeldumine pole nii tõsine rikkumine, mis õigustaks üksikvangistust. Kartserisse paigutamine oli ebasobiv meede ega soodustanud karistuse eesmärgi saavutamist.
8.Viru Vangla esitas seisukoha vaid menetluskulude hüvitamise kohta, leides, et Progressor Õigusbüroo OÜ menetluskulude hüvitamise taotlust kaebaja esindamise eest Riigikohtus ei tuleks rahuldada, sest Riigikohtus esindas kaebajat vandeadvokaat.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Riigikohtus on vaidlusküsimusteks kahjuhüvitise suurus ning see, kas ajavahemike 28. juunist kuni
9.novembrini 2017 ja 26. juunist 2015 kuni 31. maini 2016 osas on kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud.
10.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kohus ei pidanud käsitlema kaebaja väiteid ajavahemiku 26. juunist 2015 kuni 31. maini 2016 kohta, sest nii vanglale esitatud taotluses kui ka kohtule esitatud kaebuses nõudis kaebaja kartserikaristuse katkematu täideviimisega tekitatud kahju hüvitamist ajavahemiku 1. juunist 2016 kuni 9. novembrini 2017 eest. Nõude faktilise aluse, seega ka selle, millisel perioodil aset leidnud õiguste rikkumise eest kahju hüvitamist nõuda, määrab kindlaks kaebaja. Kuna kaebaja pole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust kahjunõude osas, mis puudutab aega enne 1. juunit 2016, ei pidanud kohus kaebajale selgitama ka kaebuse muutmise võimalust, sest kaebuse muutmine poleks olnud lubatav. Tegu ei ole ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses nr 3-15-2943/85 kirjeldatud olukorraga. Kolleegium möönis selles otsuses, et teatud ajavahemike osas võib jätta kohtueelse menetluse läbimata juhul, kui kaebajale on järjest määratud mitu kartserikaristust, ta võis põhjendatult arvata, et vastustaja viib need katkestusteta täide, ning ta esitab kahjunõude kartserikaristuse ajal, ootamata ära kõigi karistuste täideviimist.
11.Ajavahemiku 28. juunist kuni 9. novembrini 2017 osas on kohtud ekslikult asunud seisukohale, et Tartu Ringkonnakohus on 29. märtsil 2018 asjas nr 3-17-356 tehtud kohtuotsusega jätnud kaebaja kartserikaristuste jätkuva täideviimise õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamata. Nimetatud kohtuotsuses oli kohtuvaidluse objektiks ajavahemik 26. juunist 2015 kuni 27. juunini 2017. Otsuse punktis 20 märkis ringkonnakohus, et hindab jätkuva kartserikaristuste täideviimise õiguspärasust kartserikaristuste osas, mida kaebuse esitamise ajal jätkuvalt täide viidi. Sellest lähtuvalt lõppes hinnatav kartserikaristuste katkematu täideviimine, arvestades 13. veebruaril 2017 esitatud kaebust,
27.juunil 2017. a. Pärast seda kuupäeva peatati kartserikaristuse täideviimine üheks päevaks. Kuigi ringkonnakohus on otsuses lühidalt kirjeldanud edasisi kartserikaristuse täideviimisi, on ta kaebuse 5(8)
3-18-360 eset piiritledes need välja arvanud. Seega ei puudutanud Tartu Ringkonnakohtu 29. märtsi 2018. a jõustunud kohtuotsus ajavahemikku 28. juunist kuni 9. novembrini 2017.
12.Kolleegium nõustub kaebajaga, et ajavahemikul 29. juunist kuni 22. augustini 2017 (55 päeva) viibis kaebaja järjest kartseris pikemalt kui kohtu poolt piirmääraks võetud 45 päeva. Samuti saab kaebajaga nõustuda, et ühepäevane vaheaeg tavatingimustes viibimiseks ei pruugi olla piisav, et 392 päeva või kauem kestnud kartserikaristuse negatiivset mõju leevendada. Seitsmepäevane vaheaeg, mis järgnes 26. septembril 2017. a lõppenud kartserikaristusele, on kolleegiumi hinnangul praeguse asja tingimusi arvestades aga piisav, et kartserikaristuste täideviimisi jätkata. Tavatingimustes viibimine on vajalik, kui vanglate vaimse ja füüsilise stimulatsiooni tegevused ei paku piisavalt suhtlemisvõimalusi või muid asjakohaseid tegevusi. Kinnipeetavale ei pea tingimata tagama võimalust suhelda teiste kinnipeetavatega. Seega tuleb kaebaja esile toodud ajavahemikul pidada kartserikaristuse täideviimist õigusvastaseks 1. juunist 2016 kuni 26. septembrini 2017, s.o 482 päeva.
13.Kohtud on kaebaja kartserikaristuste täideviimise asjaolud ja tingimused välja selgitanud ning arvestades seda, et kaebaja pole kassatsioonkaebuses nende kohta vastuväiteid esitanud, lähtub kolleegium asja lahendamisel käesoleva otsuse p-des 4 ja 6 kirjeldatud asjaoludest. Halduskohus leidis, et kaebaja väärikust on küll alandatud sedavõrd pika järjestikuse kartserikaristuse täideviimisega, kuid tingimused, milles ta viibis, polnud eriti rasked (kaebajat ei peetud isolatsioonis, ta kandis karistust tavalises elukambris, ta oli arstide pideva järelevalve all, kartserikaristuse kestusel ei paista olevat tõsist mõju kaebaja tervisele jne). See annab aluse arvata kahju hüvitatuks vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamisega. Ringkonnakohus leidis, et arvestades ajavahemikku, mil kaebaja katkematult kartseris karistust kandis, tuleb talle määrata rahaline hüvitis 50 eurot. Ringkonnakohus viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu asjas nr 38967/10: Mets vs. Eesti tehtud lahendi p-le 31 ja rõhutas, et hüvitis ei tohi olla ebamõistlikult madal. Hüvitise suurust põhjendas kohus sellega, et katkematult kartseris viibimise ajavahemik oli küll pikk, kuid distsiplinaarkaristuste määramine oli otseselt tingitud kaebaja süstemaatilistest distsipliini rikkumistest ning kaebaja teadis rikkumisi toime pannes, milline karistus teda ootab. Samuti märkis kohus, et hüvitis peab olema kooskõlas ühiskonna jõukuse tasemega ja võrreldav ühiskonna vähekindlustatud gruppide sissetulekuga.
14.RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Eeltoodust järeldub, et kohtul on mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel lai kaalutlusruum, seda eelkõige seetõttu, et kannatanule tekitatud mittevaralise kahju suurus pole objektiivsete kriteeriumite alusel rahaliselt mõõdetav. Kui varalise kahju hüvitamise eesmärgiks on kahju tekkimise eelse olukorra taastamine, siis mittevaralise kahju hüvitamisel sellist eesmärki olla ei saa. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks kaalutlusreegleid kasutades, võttes muu hulgas arvesse rikutud õiguse olulisust (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-11-12, p 17), välja selgitatud asjaolusid ja kohtu hinnangut riive intensiivsusele (vt nt Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-43-11, p 18).
15.Lisaks sellele, et kohtud lähtusid ebaõigest katkematu kartserikaristuse kestusest, on nad kolleegiumi hinnangul hüvitise suuruse määramisel omistanud sellele ka liiga väikese kaalu. Arvestades, et kaebaja kandis kartserikaristust katkematult 1. juunist 2016 kuni 27. juunini 2017 ja üksnes põgusate vaheaegadega 29. juunist kuni 26. septembrini 2017, oli tema 482 päevaks kartserisse paigutamine ebaproportsionaalne karistuste täideviimine ja sellega alandati tema väärikust. 6(8)
3-18-360
16.Lisaks käesoleva otsuse p-s 14 märgitule tuleb hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite mõjuga. Ringkonnakohus viitas põhjendatult Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohale lahendis Mets vs. Eesti, milles rõhutati, et ehkki kohane hüvitis ei pea olema sama suur, kui määrab sarnastes asjades Euroopa Inimõiguste Kohus, ei tohi see siiski olla ebamõistlikult väike. Euroopa Inimõiguste Kohtu 4. aprilli 2020 otsuse p-s 92 asjas nr 41743/17: Shmelev jt vs. Venemaa, pidas kohus mõistlikuks ja proportsionaalseks riigisisese kohtu poolt välja mõistetud hüvitist, mis vastab ligikaudu 30%-le sarnastes asjades kohtu poolt välja mõistetud hüvitisele. Euroopa Inimõiguste Kohus mõistis 29. jaanuari 2019. a otsusega Eesti riigilt välja hüvitised liidetud asjades nr 23226/16, 43059/16, 57738/16, 59152/16, 60178/16, 63211/16 ja 75362/16: Nikitin jt vs. Eesti EIÕK art 3 rikkumise tõttu. Praegune asi sarnaneb sellele asjale, sest mõlemas on tegemist vangistuse ebakohase täideviimisega, millega on rikutud kaebajate väärikust (viidatud asjas polnud vangidele tagatud piisavalt suurt isiklikku kambripinda). Seega võib praeguses asjas hüvitist määrates kasutada võrdluseks selles asjas väljamõistetud hüvitisi. Eelviidatud otsuse p-s 197 rõhutas Euroopa Inimõiguste Kohus, et riigisisese kohtu väljamõistetud hüvitis peab olema võrreldav sarnastes asjades Euroopa Inimõiguste Kohtu väljamõistetava hüvitisega ning olulisimaks faktoriks hüvitise suuruse määramisel on kinnipeetava ebakohastes tingimustes veedetud aeg. Selle asja asjaolude kohaselt olid kinnipeetavad ebakohastes tingimustes 100 kuni 848 päeva ning välja mõisteti hüvitised vahemikus 4575 kuni 9975 eurot. Hüvitiste suurust mõjutasid mõnevõrra ka muud arvesse võetud ebakohased tingimused, nagu võib järeldada otsuse asjaolude kirjeldusest.
17.Võttes arvesse kaebaja katkematu kartserikaristuse kestust, kohtute tuvastatud asjaolusid kaebaja kinnipidamistingimuste kohta kartserikaristuse kandmise ajal ning Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohast praktikat, asub kolleegium seisukohale, et kohane hüvitis on 1500 eurot. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kaebaja põhjustas oma õigusrikkumistega distsiplinaarkaristuste määramise. Kuigi kolleegium ei võta praeguses asjas seisukohta kartserikaristuste määramise õiguspärasuse kohta, ei nõustu kolleegium kaebajaga, et tööst keeldumine on ebaoluline rikkumine, mille toimepanemise eest on kartserikaristuse määramine ilmselgelt ülemäärane. Kinnipeetaval on kohustus töötada (vangistusseaduse § 37) ning kahtlemata on see kohustus vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamise teenistuses. Vanglas töötamine aitab isikul säilitada või kujundada harjumust töötada ja iseseisvalt hakkama saada. Lõpptulemusena aitab see suunata isikut õiguskuulekalt käituma. Vähetähtis pole ka see, et saadud töötasust on kinnipeetavatel võimalik hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ning koguda raha vabanemisfondi, mis annaks vabanemisel rahalisi vahendeid esialgsete kulude katteks ja aitaks maandada uute kuritegude toimepanemise riski. Kaebajal ei olnud mõjuvat põhjust tööst keelduda, kuid ta otsustas seda siiski teha, olles samas teadlik, et vangla praktika kohaselt paigutatakse ta selle rikkumise eest kartserisse. Seega ei pidanud kaebaja ise oma sotsialiseerumisvõimalusi ja liikumisvabadust sedavõrd oluliseks, et täita nende õiguste säilimiseks vangla seaduslikke korraldusi. Seda asjaolu tuleb vastustaja rikkumise raskuse hindamisel arvesse võtta.
18.Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium materiaalõiguse normi ebaõige koaldamise tõttu kohtute otsused ning mõistab uue otsusega vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise 1500 eurot 482 päeva jooksul katkematu ja peaaegu katkematu kartserikaristuse õigusvastase täideviimisega 1. juunist 2016 kuni 26. septembrini 2017 tekitatud mittevaralise kahju eest. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.
19.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 4 kohaselt muudab kolleegium ka menetluskulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.
7(8)
3-18-360
20.Kaebaja tasus esimeses ja teises kohtuastmes kokku riigilõivu 1200 eurot. Halduskohtus taotles kaebaja esindajakulude katteks 1260 euro väljamõistmist. Halduskohus leidis, et esialgse kahju hüvitamise taotluse ja korduva taotluse koostamise kulud, samuti tasu vangla ja kliendiga suhtlemise eest (2 tundi, 240 eurot) ei ole halduskohtumenetluse kulud HKMS § 101 ja § 103 lg 1 p 1 tähenduses. Ülejäänud osas (1020 eurot) pidas halduskohus taotluses märgitud lepingulise esindaja kulusid asjakohaseks ja 8,5 tundi õigusabi ajakulust põhjendatuks. Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kaebaja menetluskuludeks lisaks riigilõivule esindajakulud 600 eurot, mille kandmise tõendamiseks esitas kaebaja esindaja Progressor Õigusbüroo OÜ kassa sissetuleku orderi nr 1-14.01.2019. Ringkonnakohtule esitatud arve nr 1-11.01.2019 kohaselt koosnevad esindajakulud kohtuotsuse analüüsist, suhtlemisest kliendiga, positsiooni väljatöötamisest ja apellatsioonkaebuse koostamisest. Ringkonnakohus pidas õigusabikulusid põhjendatuks. Riigikohtus taotles Progressor Õigusbüroo OÜ esindajakulu katteks 1000 euro väljamõistmist, selgitades, et vandeadvokaat osutas õigusabi selle õigusbüroo kaudu. Taotlusele oli lisatud Progressor Õigusbüroo OÜ kassa sissetuleku order selle kohta, et kaebaja on tasunud sama summa kassatsioonkaebuse koostamise eest. HKMS § 103 lg 1 p 1 kohaselt kuuluvad kohtuväliste kulude ja seega HKMS §-s 101 näidatud menetluskulude hulka üksnes menetlusosalise esindaja kulud. Kuna Riigikohtus ei esindanud kaebajat Progressor Õigusbüroo OÜ, vaid vandeadvokaat, kes saab osutada õigusteenust ainult advokaadibüroo kaudu (advokatuuriseaduse § 49 lg 1 ls 1), ei ole taotluses nimetatud kulu puhul tegemist menetlusosalise esindaja kuludega, mida saab halduskohtumenetluses menetlusosaliselt välja mõista. Halduskohus ja ringkonnakohus pidasid kaebust rahuldatuks 1/3 ulatuses, arvestades, et halduskohus luges mittevaralise kahju hüvitatuks vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamisega. Kolleegium ei pea õiglaseks kaebuse rahuldamise proportsiooni muuta, sest kaebaja positsioon ei tohiks kassatsioonkaebuse tulemusena halveneda. Seega mõistab kolleegium vastustajalt kaebaja kasuks välja 400 eurot riigilõivu katteks ja 540 eurot esindajakulude katteks, kokku 940 eurot. Ülejäänud osas jäävad kaebaja kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
21.Kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel tagastada.
22.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.