Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik
Kohtuasi
Osaühingu Johnny H.W. (endine ärinimi Osaühing Kolm Õde) pankrotihalduri Veli Kraavi hagi TALLINNA ÄRIPANGA AS-i, AS-i TBB liising ja PETRAMARK OÜ vastu tehingute tagasivõitmiseks, saadu tagastamiseks või hüvitamiseks ja alternatiivselt 6 641 609 euro 28 sendi ja viivise saamiseks TALLINNA ÄRIPANGA AS-i ja AS-i TBB liising vastuhagi Osaühingu Johnny H.W. pankrotihalduri Veli Kraavi vastu 4 329 609 euro 28 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Johnny H.W. kassatsioonkaebus AS-i TBB liising kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
ja
pankrotihalduri
TALLINNA
Veli
Kraavi
ÄRIPANGA AS-i
Osaühingu Johnny H.W. pankrotihalduri Veli kassatsioonkaebuse hind 4 967 602 eurot 55 seni
Kraavi
AS-i TBB liising ja TALLINNA ÄRIPANGA AS-i kassatsioonkaebuse hind 2 051 835 eurot 84 senti Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Osaühingu Johnny H.W. (endine ärinimi Osaühing Kolm Õde, pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Olavi-Jüri Luik ja Magnus Braun Kostja TALLINNA ÄRIPANGA AS Kostja AS TBB liising (endine ärinimi TBB LIISINGU AKTSIASELTS), ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Janek Väli
lepingulised vandeadvokaadid Kaidar Sultson ja Karin Mölder Asja läbivaatamise kuupäev
esindajad
21. jaanuar 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-8552 osas, milles ringkonnakohus: tunnistas kehtetuks Osaühingu Johnny H.W. (pankrotis) 7. augustil 2013 TALLINNA ÄRIPANGA AS-ile 1 191 953 euro 60 sendi suuruse rahalise kohustuse täitmise, mõistis TALLINNA ÄRIPANGA AS-ilt Osaühing Johnny H.W. (pankrotis) kasuks välja 1 191 953 eurot 60 senti ja viivise, tunnistas kehtetuks Osaühingu Johnny H.W. (pankrotis) rahalise kohustuse täitmise TBB LIISINGU AKTSIASELTSILE 22. novembri 2013. a tasaarvestuse kokkuleppe alusel, mõistis TBB LIISINGU AKTSIASELTSILT Osaühingu Johnny H.W. (pankrotis) kasuks välja 708 046 eurot 40 senti ja viivise, jättis muutmata Harju Maakohtu 8. jaanuari 2018. a otsuse tsiviilasjas nr 2-16-8552 osas, milles maakohus jättis vastuhagi rahuldamata, jaotas menetluskulud. Muus osas jätta ringkonnakohtu lahend muutmata.
2.Saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Harju Maakohtu 8. jaanuari 2018. a otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis rahuldamata: Osaühingu Johnny H.W. (pankrotis) pankrotihalduri Veli Kraavi nõude tunnistada kehtetuks kinnistusraamatu registriossa nr 480001 kantud kinnisasja 7. augustil 2013 käsutamise aluseks olev tehing; Osaühingu Johnny H.W. (pankrotis) pankrotihalduri Veli Kraavi nõude tunnistada kehtetuks sama kinnisasja 11. oktoobril 2013 käsutamise aluseks olev tehing TBB LIISINGU AKTSIASELTSI ja PETRAMARK OÜ vahel, eelviidatud nõuetega seotud tagasitäitmis- ja hüvitisnõuded.
4.Rahuldada AS-i TBB liising ja TALLINNA ÄRIPANGA AS-i kassatsioonkaebus.
5.Jätta rahuldamata Osaühingu Johnny H.W. pankrotihalduri Veli Kraavi kassatsioonkaebus.
6.Tagastada AS-ile TBB liising ja TALLINNA ÄRIPANGA AS-ile kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjonid.
7.Arvata Osaühingu Johnny H.W. pankrotihalduri Veli Kraavi kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühingu Johnny H.W. (endine ärinimi Osaühing Kolm Õde; pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi (hageja) esitas 31. mail 2016 hagi TALLINNA ÄRIPANGA AS-i (kostja I), AS-i TBB liising (endine ärinimi TBB LIISINGU AKTSIASELTS; kostja II) ja PETRAMARK OÜ (kostja III) vastu, milles esitas alltoodud nõuded. Tunnistada kehtetuks kinnistusraamatu registriossa nr 480001 kantud kinnisasja (kinnistu)
7.augustil 2013 käsutamise aluseks olev tehing ehk kinnistu käsutamine täiteasjas nr 034/2012/938.
2(18)
2-16-8552 Tunnistada kehtetuks kinnistu 11. oktoobril 2013 käsutamise aluseks olev tehing kostjate II ja III vahel ning kohustada kostjaid II ja III andma tahteavaldused asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning kinnistu omandi üleandmiseks ja Osaühingu Johnny H.W. (pankrotis) (võlgnik) kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna sissekandmiseks või võlgniku omanikuna sissekandmise võimatuse korral mõista kostjatelt II ja III solidaarselt võlgniku kasuks välja 4 600 000 eurot hüvitist ja viivis seadusjärgses määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni hüvitise tasumiseni. Tunnistada kehtetuks 7. augustil 2013 kostjale I 1 191 953 euro 60 sendi suuruse rahalise kohustuse täitmine (kohustuse täitmine kostjale I) ja mõista see summa koos seadusjärgse viivisega kostjalt I võlgniku kasuks välja. Tunnistada kehtetuks 22. novembri 2013 tasaarvestuse kokkulepe võlgniku ja kostja II vahel või alternatiivselt võlgniku rahalise kohustuse täitmine kostjale II 22. novembril 2013 tasaarvestuse kokkuleppe alusel (kohustuse täitmine kostjale II) ning mõista kostjalt II võlgniku kasuks välja 849 655 eurot 68 senti koos seadusjärgse viivisega. Esimese alternatiivina palus hageja: kohustada kostjaid II ja III andma tahteavaldused asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning kinnistusraamatus kinnistu omandi üleandmiseks ja võlgniku omanikuna sissekandmiseks; kui võlgniku kinnistu omanikuna sissekandmine osutub võimatuks, siis mõista kostjatelt II ja III solidaarselt võlgniku kasuks välja 4 600 000 eurot hüvitist koos seadusjärgse viivisega; mõista kostjalt I võlgniku kasuks välja 1 191 953 eurot 60 senti koos seadusjärgse viivisega; mõista kostjalt II võlgniku kasuks välja 849 655 eurot 68 senti koos seadusjärgse viivisega. Teise alternatiivina palus hageja mõista kostjatelt võlgniku kasuks solidaarselt välja 2 740 402 eurot 71 senti koos seadusjärgse viivisega. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid kostja I ja võlgnik 31. detsembril 2010 laenulepingu (laenuleping), mille alusel andis kostja I võlgnikule 1 151 000 eurot laenu, ning arvelduslaenulepingu (arvelduskrediidileping), mille alusel andis kostja I võlgnikule 262 000 eurot arvelduskrediiti. Samal päeval sõlmisid kostja I ja võlgnik lepingutest tulenevate kohustuste tagamiseks hüpoteegi seadmise lepingu, mille tulemusel seati võlgnikule kuuluvale kinnistule hüpoteegid kostja I kasuks summas 1 917 349 eurot 46 senti (esimesel järjekohal) ja 383 460 eurot 90 senti (teisel järjekohal). Kostja I nõuded võlgniku vastu olid lisaks tagatud kostja I ja võlgniku vahel 31. detsembril 2010 sõlmitud kommertspandilepinguga. Viimaks sõlmis võlgniku osa omanik Maslé Onroerend Goed B.V. (Maslé) kostjaga I samal päeval veel finantstagatise lepingu, mille kohaselt panditi võlgniku osa kostja I kasuks lepingutest tulenevate kohustuste tagamiseks.
25.novembril 2011 ütles kostja I laenulepingu üles, sest võlgnik ei täitnud kohustusi. Ka arvelduskrediidi jättis võlgnik tagastamata. 21. veebruaril 2012 loovutas kostja I laenulepingutest tuleneva nõude osaliselt kostjale III. Kostja I loovutas kostjale III ka nõude tagamiseks kinnistule kantud teise järjekoha hüpoteegi. Kostja III esitas 20. märtsil 2012 eelviidatud hüpoteegi täitmisele pööramiseks täitmisavalduse, mille alusel korraldas kohtutäitur kinnistu enampakkumise. Kinnistu oli äritegevuse seisukohast tähtsaim vara, kuivõrd seal tegutses hotell. Parima pakkumise tegi Wientjes Consultancy OÜ summaga 1 740 000 eurot. Kinnistut jäi koormama esimese järjekoha hüpoteek kostja I kasuks. Võlgnik esitas 11. juunil 2012 kostja III vastu hagi kinnistu müüki puudutava sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Harju Maakohus rahuldas võlgniku hagi. Kostja III esitas apellatsioonkaebuse. Tanel Mällas aga esitas 4. septembril 2013 võlgniku seadusliku esindajana avalduse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagist loobumiseks, mistõttu ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja lõpetas tsiviilasjas menetluse.
3(18)
2-16-8552 Kinnistu enampakkumise võitja loovutas ostja õigused tasuta kostjale III, st vaid hinnaga, mis vastas ostja tasutud tagatisrahale. 7. septembril 2013 kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kostja III. Kinnistu käsutamisega kahjustati võlausaldajate huve. Nõude loovutamine kostjalt I kostjale III ei olnud majanduslikult mõistlik. Pindi Kinnisvara AS-i eksperdihinnangu kohaselt oli kinnistu turuväärtus 2013. a augustis 4 660 000 eurot. Arco Vara AS-i hinnangu järgi oli kinnistu väärtus 2 310 000 eurot, kuid see ei ole usaldusväärne, sest võrdlustehingud olid aastatest 2010 ja 2011. Võlgnik andis kostjale III üle kinnistu väärtusega 2 742 650 eurot 54 senti (arvates kinnistu väärtusest maha hüpoteegi väärtuse). Seega oli soorituste vahe võlgniku kahjuks 1 002 650 eurot 54 senti. Kuna kostja I ei ühinenud täitemenetlusega, siis jäi kostja I hüpoteek kinnistut koormama. Kinnistu käsutamise tagajärjel said rahuldatud üksnes kolme võlausaldaja nõuded. Pandieseme müügist saadava 15% arvel oleks olnud võimalik tasuda pankrotimenetluse kulusid. Kostja III on võlgniku lähikondne pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 2 p 2 alusel, sest kostja III oli võlgniku osanik kõikide vaidlustatud tehingute lõpuleviimise ajal. Kostja III ei omandanud kehtivalt võlgniku osa ega kinnistut. Väidetavalt 28. mail 2013 teatas kostja I Masléle, et on laenulepingud ennetähtaegselt üles öelnud ning võlgnik võlgneb kostjale I kokku 2 325 783 eurot 7 senti. Kostja I teatas, et kasutab pandipidaja õigust võlgniku osa ülekandmiseks enda väärtpaberikontole. Pandiõigust ei olnud aga tekkinud, sest pandi tekkimise eelduseks oli pandilepingu kohaselt osa kandmine Maslé pandikontole ning seda ei olnud tehtud. Seega ei olnud alust ka osa kostjale I või hiljem kostjale III üle kanda. Lisaks ei saanud kostja III valida kehtivalt juhatuse liikmeks T. Mällast. Kostja III võttis vastu võlgniku ainuosaniku otsuse valida juhatuse liikmeks T. Mällas 10. juunil 2013 kell 12.30–12.45. Võlgniku osa kanti Maslé väärtpaberikontolt kostja I väärtpaberikontole aga alles kell 16.26 ning kostja I väärtpaberikontolt kostja III väärtpaberikontole kell 17.00. T. Mällas ei saanud seetõttu võlgniku nimel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagist loobuda.
11.oktoobril 2013 müüs kostja III kinnistu kostjale II (kostja I tütarühing) hinnaga 2 288 000 eurot. Sealjuures andis kostja II kinnistu üheks aastaks kostja III kasutusse. Liisingutasu oli 2 288 000 eurot. PankrS § 116 võimaldab tagasivõitmise nõude esitada ka tehingu teinud isiku eriõigusjärglase vastu. Kostja II teadis kinnistu võõrandamisest alla turuhinna. Lisaks sõlmisid pooled liisingulepingu, mistõttu sisuliselt omandas kostja II kinnistu tasuta.
7.augustil 2013 esitas võlgniku juhatuse liige T. Mällas kohtutäiturile avalduse, milles palus kanda enampakkumise tulemi ülejääk kostja I arvelduskontole. Kohtutäitur kandis kostjale I 1 191 953 eurot 60 senti. Kohustuse täitmine kostjale I ei olnud võlgniku majandustegevuse jätkamiseks vajalik, sest hotelli pidamiseks vajalik kinnistu oli kohustuse täitmise ajal juba müüdud. Võlgnikul oli täitmata kohustusi teiste võlausaldajate vastu. Võlausaldajate huve kahjustati sõltumata nende nõuete suurusest. Kostja I oli võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 2 p 2 alusel, kuna 10. juunil 2013 sai kostja I võlgniku osanikuks ning kostja I jätkas ka pärast osa võõrandamist kostjale III tegelikult võlgniku kontrollimist. Kostja I on võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 3 alusel. Kostjal I ja võlgnikul oli ühine majanduslik huvi kahjustada teisi võlgniku võlausaldajaid. Võlgnik oli püsivalt maksejõuetu juba 2012. Kostjale I kohustuse täitmine süvendas maksevõimetust. Kostja I pidi krediidiasutusena olema maksevõimetusest teadlik.
22.novembril 2013 sõlmisid võlgnik (Tanel Mällase esindamisel) ja kostja II kaubamärgi ja vallasvara müügilepingu ning 849 655 euro 68 sendi suuruse tasaarvestuse kokkuleppe. Müügilepinguga müüs võlgnik kostjale II kaubamärgi “The Three Sisters” ja vallasvara. Samas loovutas kostja I kommertspandiga tagatud laenulepingust tuleneva nõude võlgniku vastu kostjale II. Kostja II tasus müügilepingu alusel omandatu eest tasaarvestusega, milleks kasutas kostja I loovutatud nõuet. Kostja II pidi võlgnikule tasuma üksnes hinnale lisanduva käibemaksu. Tehingu 4(18)
2-16-8552 tagajärjel muutus võlausaldajate nõuete rahuldamine vara puudumise tõttu võimatuks. Kostja II on võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 3 alusel. Kostja II on kostja I tütarettevõte. Kostjad käitusid tahtlikult heade kommete vastaselt ja tekitasid oma tegevusega võlgnikule kahju. Kostjatel oli õigusvastane plaan muuta võlgnik varatuks. Võlgniku kohustused kostjate vastu olid 31. mai 2013 seisuga 2 709 252 eurot 97 senti. Võlgniku vara väärtus oli kokku minimaalselt 5 449 655 eurot 68 senti. Seega oli võlgniku vara ja tegelike kohustuste vahe 2 740 402 eurot 71 senti. Kuivõrd kostjate õigusvastase tegevuse tagajärjel jäi võlgnik 2 740 402 euro 71 sendi ulatuses enda varast ilma, taotles hageja alternatiivselt sama suure kahju hüvitamist.
2.Kostjad I ja II vaidlesid hagile vastu. Kuivõrd võlgnik laenulepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, siis ütles kostja I lepingu üles. Ka arvelduskrediidi jättis võlgnik tagastamata. Kostja I saatis võlgniku omanikule Masléle kirja, milles teavitas finantstagatise lepingu lõpetamisest ja nõuete tagatiseks oleva võlgniku osa omandamisest. Ühtlasi teavitati, et pandi arvel loetakse kostja I nõue võlgniku vastu 210 908 euro 44 sendi ulatuses rahuldatuks. Kostjale I ei olnud teate saatmise ajal teada, et Maslé on tegelikult juba 16. novembril 2012 Hollandi äriregistrist kustutatud. Seetõttu omandas kostja I osa heauskselt. 10. juunil 2013 müüs kostja I osa kostjale III 210 908 euro 44 sendi eest. Novembris 2013 tegi võlgnik kostjale I ettepaneku kogu oma järelejäänud võlgnevuse katteks kaubamärk ja vallasasjad võõrandada, sest pandi tõttu läheks nende võõrandamise korral igal juhul kogu müügitulem kostjale I. Kuigi kõnealused esemed ei olnud kaugeltki nõude jääki väärt (708 046 eurot 40 senti), kuid muud võimalust kostja I nõude rahuldamiseks ei olnud, otsustas kostja I omandada esemed turuhinnast kordades kõrgema hinnaga. Kostja I loovutas oma nõude kostjale II. Seejärel sõlmisid võlgnik ja kostja II vallasvara müügilepingu ja tasaarvestuse kokkuleppe, millega võlgnik võõrandas oma vallasvara ja kaubamärgi hinnaga 708 046 eurot 40 senti, millele lisandus käibemaks. Sealjuures tasus kostja II võlgnikule tegelikult vaid käibemaksu summa. Vallasvara tegelik väärtus oli 58 325 eurot 27 senti. Kuivõrd kinnistu müüs kohtutäitur avalikul enampakkumisel, siis on põhjendatud pidada enampakkumise müügitulemit turuhinnaks. Lisaks omandas kostja II kostjalt III kinnistu heauskselt. Marstone Limited ei ole kostja I lähikondne. Marstone Limited on tavaline kostja I pangaklient.
3.Kostja III vaidles hagile vastu ning ühines kostjate I ja II seisukohtadega. Täitemenetlus algatati võlgniku võlgnevuse tõttu, mitte väidetava skeemi elluviimiseks. Nõuete loovutamine tütarfirmadele või muudele isikutele, kes tegelevad edasi võla sissenõudmisega, on krediidiasutuste tavapärane praktika. Nõude omandamiseks võttis kostja III laenu Küprose äriühingult Marstone Limited. Hageja ei ole selgitanud, milles seisnes väidetav skeem täitemenetluse korraldamisel ja täitemenetluses kinnistu omandamisel. Hageja nõuet kinnistu käsutamise aluseks oleva tehingu tagasivõitmiseks ei tule rahuldada, sest tehinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve ning kostja III ei teadnud ega pidanudki teadma võlgniku võlausaldajate kahjustamisest. Kinnistu müügihind kujunes avalikul enampakkumisel. Pankrotimenetluses esitatud suuremad nõuded on alusetud. Võlgniku kontode arestimise tõttu ei kasutanud võlgnik enda kontosid. Hotelli tulud ja kulud arveldati Wientjes Consultancy OÜ kontode kaudu. Wientjes Consultancy OÜ kontot Nordea pangas ja sellel olevat raha käsitati võlgniku varana. Lisaks oli võlgniku Swedbanki kontol 31. detsembri 2013 seisuga 147 611 eurot 92 senti, st piisav summa jooksvate võlgnevuste tasumiseks. Kinnistu enampakkumisel müümise tulemist võlausaldajate pandiga tagatud nõuete rahuldamine ei kahjusta hageja võlausaldajate huve, sest pandiga tagatud nõuded rahuldatakse ka pankrotimenetluses enne pandiga tagamata nõuete rahuldamist pandieseme võõrandamise tulemist. Võlgnik ei olnud maksejõuetu pärast kinnistu enampakkumisel võõrandamist. 5(18)
2-16-8552 Võlgnikul ei ole võimalik tugineda tehingute võimalikule vastuolule heade kommetega ja võlgniku nõue tuleb jätta läbi vaatamata. Võlgnikule ei ole kahju tekkinud. Kahjuhüvitise summa on alusetu ja tõendamata.
4.Kostjad I ja II esitasid 31. märtsil 2017 vastuhagi, milles palusid: kinnistu käsutamise kehtetuks tunnistamise, kinnistut tagastama kohustamise või 4 600 000 euro suuruse hüvitise väljamõistmise korral mõista võlgnikult kostja II kasuks välja 2 288 000 eurot; 7. augustil 2013 kohustuse täitmise kostjale I kehtetuks tunnistamise või täitmise tühisuse tuvastamise ja saadu väljamõistmise korral mõista võlgnikult kostja I kasuks välja 1 191 953 eurot 60 senti ja lugeda vastastikused nõuded selles summas nende vahel tasaarvestuse alusel lõppenuks; 22. novembri 2013 tasaarvestuse kokkuleppe alusel kohustuse täitmise kostjale II kehtetuks tunnistamisel või kokkuleppe tühisuse tuvastamisel ja saadu väljamõistmisel mõista võlgnikult kostja II kasuks välja 849 655 eurot 68 senti ja lugeda vastastikused nõuded selles summas nende vahel tasaarvestuse alusel lõppenuks.
5.Harju Maakohus jättis 8. jaanuari 2018. a otsusega hagi ja vastuhagi rahuldamata. Hagiga seotud menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja vastuhagiga seotud menetluskulud solidaarselt kostjate I ja II kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vasta tõele hageja väide, et enampakkumisel kujunenud võõrandamishind ei vastanud turuhinnale. Hageja esitatud Pindi Kinnisvara AS-i hindamisakt ei olnud oluliselt täpsem kui täitemenetluse ajal tellitud Arco Vara AS-i akt. Enampakkumise järel jäi kehtima esimesel järjekohal asuv hüpoteek. Puuduvad tõendid selle kohta, et hind ei kujunenud enampakkumisel vabalt. Enampakkumise hind vastas turuhinnale. Hageja on võõrandamistehingu võlausaldajatele kahjulikku iseloomu sisustanud üksnes asjaoluga, et müügihind ei vastanud turuhinnale. Kuivõrd kinnistu võõrandati turuhinnaga, ei saanud ostja õiguste loovutamine kostjale III muuta tehingute jada võlausaldajaid kahjustavaks. Võlausaldajaid ei kahjustanud hageja viidatud tehingute kogum. Isegi kui hinnata ostja õiguste loovutamise tehingu asjaolusid iseseisvalt, ei muudaks see kinnistu võõrandamist tühiseks. Puuduvad ühesed tõendid selle kohta, et dokumendi kuupäeva oleks võltsitud, ja kuna puudub ka motiiv, siis tuleb asuda seisukohale, et 15. aprilli 2013 dokument koostati selles märgitud ajal. Et kostjate II ja III vahelise tehingu palus hageja kehtetuks tunnistada PankrS § 116 järgi, siis jääb esmase nõude rahuldamata jätmisel rahuldamata ka õigusjärglase vastu esitatud nõue. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostja I ei omandanud õiguspäraselt võlgniku osasid ja T. Mällase nimetamine võlgniku juhatuse liikmeks ei olnud õiguspärane. Finantstagatise lepingu p 6.2 kohaselt tõlgendasid lepingupooled lepingut selliselt, et pant tekib ka võlgniku osadele pandi seadmisel. Seejuures ei puutu asjasse, kas võlgniku osad kanti pandikontole või mitte. Rahalise kohustuse täitmine kostjale I ja vallasvara müügileping ei kahjustanud võlausaldajate huve. Pärast rahalise kohustuse täitmist pangale jätkus võlgniku majandustegevus hotelli majandamisel kuni 2013. aasta lõpuni. Võlgnikul oli pangakontol raha 147 611 eurot 92 senti ning sõidukeid 150 000 euro väärtuses. Tõendamata on võlgniku kohustused Wientjes Consultancy OÜ vastu. Vallasvara müügilepinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve. On tõendatud, et tehinguga müüdi kaubamärk „The Three Sisters“ turuhinnast märgatavalt kallimalt. Kuigi vallasvara ja kaubamärk müüdi turuhinnast kallimalt, ei oleks võlausaldajate huve kahjustanud ka mõlema müümine turuhinnaga. Müümise ajal oli võlgnik kaotanud hotellihoone ning vallasvaral ja kaubamärgil ei ole ilma hotellihooneta erilist majanduslikku sisu ega väärtust. 6(18)
2-16-8552 Tasaarvestamise kokkulepe kui rahalise kohustuse täitmine ei kahjustanud võlausaldajate huve. Võõrandamistehing ja tasaarvestamise kokkulepe langesid ajaliselt ja majanduslikult kokku ning selles olukorras võib eeldada, et ilma tasaarvestuse kokkuleppeta ei oleks kostja II tehingut teinud või oleks teinud selle oluliselt teistsugustel tingimustel. Kui võõrandamistehing ise ei kahjustanud võlausaldajate huve, ei saanud seda teha ka võõrandamistehingus kasutatud rahalise kohustuse täitmise viis. Hageja esile toodud asjaolud – kostjad tegutsesid ühiselt eesmärgiga muuta võlgnik varatuks ja kostjate tegevuse tulemusena müüdi kinnistu, kaubamärk ja vallasvara majanduslikult põhjendamatutel tingimustel – on kõik hinnatavad pankrotiseaduse tagasivõitmise sätete alusel. Kui põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, siis sarnaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-ga 86 ei tule kohaldada ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 8. Seega ei saa kohus hinnata kostjate käitumist hageja esile toodud asjaoludel ka deliktiõigusliku koosseisu järgi. Et kohus hagi ei rahulda, ei saa kohus rahuldada ka vastuhagi ning seetõttu jääb vastuhagi rahuldamata.
6.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. juuni 2018. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja hagi tunnistada kehtetuks rahalise kohustuse täitmine kostjale I ja rahalise kohustuse täitmine kostjale II tasaarvestuse kokkuleppe alusel ning välja mõistmata hageja kasuks kostjalt I 1 191 953 eurot 60 senti ja kostjalt II 708 046 eurot 40 senti ning viivise. Ringkonnakohus rahuldas tühistatud osas hagi, jättis kostja III menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda ja ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole TsÜS § 86 võimalik kohaldada. Isegi kui kostjate vahel oli nn kokkumäng, ei saa kostjate I ja III vahelisi tehinguid pidada õigusvastaseks ning kinnistut odavalt kostjale II võõrandada ei õnnestunud. Kuna võlgnik oma kohustusi laenuandja vastu ei täitnud, ei saa ette heita kostjale I, et ta loovutas osa nõudest ja hüpoteegi kostjale II, kes võlga sisse nõudma hakkas. Kinnistu müüdi avalikul enampakkumisel. Enampakkumise võitis Wientjes Consultancy OÜ, kuid hageja ei ole väitnud, et õigusvastane plaan võlgniku varade kantimiseks oli sõlmitud ka Wientjes Consultancy OÜ ja kostja(te) vahel. Lisaks on põhjendatud maakohtu järeldus, et kinnistu müüdi turuhinnaga. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et hind ei kujunenud enampakkumisel vabalt. Võlausaldajate huve ei kahjusta turutingimustel tehtud tehing, sest sellisel juhul vahetatakse ekvivalentseid väärtusi. Kinnistu käsutustehingut ei ole võimalik kehtetuks tunnistada isegi siis, kui ostja õiguste loovutamise lepingu kuupäeva on võltsitud ning tegelikult allkirjastati nimetatud dokument pärast võlgniku juhatuse liikme J. H. Wientjesi pankroti väljakuulutamist. Kui juhatuse liige läheb pankrotti, siis ei lõpeta see tema ametisuhet osaühinguga. Lisaks puudus pooltel motiiv dokumendi kuupäeva võltsida. 7(18)
2-16-8552 Olenemata sellest, kas kostja I kasuks pant võlgniku osale tekkis või mitte, ei saa asuda seisukohale, et kinnistu enampakkumine ei vastanud seadusele. Isegi kui kostja I pandiõigust võlgniku osale ei tekkinud ning ta ei saanud osa kostjale III võõrandada, ei tähenda see, et ringkonnakohtu lõpplahend, millega lõpetati menetlus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis võlgniku hagist loobumisega, ei oleks kehtiv. Nimetatud lahend on jõustunud ning enampakkumine kehtiv. Teistmisavaldust ei ole esitatud, mistõttu sundtäitmine ja selle raames toimunud enampakkumine on seaduslikud. Kuna kehtiv on ka ostja õiguste loovutamine kostjale III, siis kinnistu käsutamine on kehtiv. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et asjas ei nähtu rahalise kohustuse kostjale I täitmise ajal teiste võlausaldajate olemasolu, ning kostjate väitega, et võlgniku võlausaldajatest peaaegu kõigil tekkisid nõuded võlgniku vastu 2014. aastal. Pankrotimenetluse nõudeavalduste järgi muutus kahe suurema võlausaldaja nõue sissenõutavaks enne vaidlustatud tehingut. Maakohus asus ekslikult tuvastama, kas mõnel tunnustatud nõudega võlausaldajal on ikka nõue võlgniku vastu. Samuti on maakohus ekslikult leidnud, et nende võlausaldajatega, keda võlgnik pankrotiavalduses ei maininud, arvestama ei pea. Asja lahendamisel tulnuks arvestada sellega, millised nõuded on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud, ning tuvastada, kas vaidlustatud tehingu ajal olid need nõuded sissenõutavad. Võlgnik oli tõenäoliselt maksejõuetu juba vaidlustatud tehingu tegemise ajal. T. Mällas avaldas 11. juulil 2013 võlgniku esindajana, et võlgniku vastu on praegu nõudeid 3,8 miljonit eurot. Kokku oli sissenõutavaks muutunud võlgnevusi üle 4 miljoni euro. Võlgniku vara, arvestades, et kinnistu oli enampakkumisel müüdud, moodustus õigusest saada enampakkumise tulemust arvestades kinnistu eest 1 740 000 eurot, kaubamärgist väärtusega umbes 186 000 eurot ja vallasvarast väärtusega 58 325 eurot 87 senti. Võlgnikule kuulus juhatuse liikmete ütluste järgi ka sõidukeid 150 000 euro väärtuses, kuid kuna asjas pole teisi tõendeid selle vara olemasolu kohta esitatud, siis ei ole ütlused sellise väärtusega sõidukite olemasolu kohta veenvad. Võlgnikul oli ka arvelduskontol umbes 150 000 eurot. Võlgniku võlad ületasid temale kuuluva vara väärtust isegi juhul, kui võtta arvesse, et võlgnikule kuulunud kaubamärgi ja vallasvara tegelikuks väärtuseks oli müügilepingus kokku lepitud 708 046 eurot 40 senti ning kostjale kuulus sõidukeid väärtusega 150 000 eurot ja arvelduskontol oli raha 150 000 eurot. Kostjad on ise esile toonud, et võlgnik oli juba 2011. aastal raskustes oma kohustuste täitmisega. Ei saa asuda seisukohale, et võlgniku makseraskused olid ajutised. Esiletoodud andmed võlgniku majandusliku olukorra kohta pidid kostjatele I ja II andma aluse pidada võlgnikku 2013. aasta keskel püsivalt maksejõuetuks. Kuna võlgniku osanikuks oli kostja III, on ta võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 2 p 2 järgi. Ringkonnakohus on seisukohal, et ka kostja I tuleb lugeda rahalise kohustuse täitmise ajal võlgniku lähikondseks. Kostja II aktsionäriks on kostja I. Seega on ka nemad lähikondsed. Asjas ei vaielda selle üle, et kostja I aktsionäriks on Leonarda Invest Aktsiaselts. Leonarda Invest Aktsiaseltsi aktsionäriks on Andrei Zukov, kes on ka kostja I juhatuse liige. Leonarda Invest Aktsiaseltsi juhatuse liikmed on Anna Žukova ja Anna Demidova ning Marstone Limitedi kasusaajaks on Anna Demidova. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja III tehinguid kostjaga I finantseeris Marstone Limited. Arvestades eeltoodud seoseid, tehinguid kostja III ja Marstone Limitedi vahel, samuti kostja I, kostja II ja kostja III vahel ning asjast nähtuvaid ühiseid majandushuve Marstone Limitedi, kostjate I ja II vahel, leidis ringkonnakohus, et võlgniku lähikondseteks tuleb lugeda PankrS § 117 lg 3 alusel ka kostja I ja kostja II. Kuigi erinevate äriühingute vahel sõlmitud lepingud ei muuda äriühinguid automaatselt lähikondseteks PankrS-i mõttes, viitab tehingute jada ja tehingutes osalenud äriühingute juhtorgani liikmete osaline kattuvus, et kostjad koostöös äriühinguga Marstone Limited ja võlgnikuga tegutsesid tehinguid tehes vaid algse võlausaldaja, kostja I huvides. Hageja on tõendanud, et tehingu tegemata jätmisel oleksid võlausaldajate nõuded tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses. Pankrotimenetluses kaitstud nõudeid ei saa rahuldada võlgnikul vara puudumise tõttu. Kuna võlgnik eelistas rahalise kohustuse täitmisega vaid ühte võlausaldajat, kuigi 8(18)
2-16-8552 võlgnikul oli võlgnevusi ka teistele võlausaldajatele, kahjustas 7. augusti 2013 rahalise kohustuse täitmine teiste võlausaldajate huve. Hageja palus esimese alternatiivina tunnistada kehtetuks 22. novembri 2013 tasaarvestuse kokkuleppe võlgniku ja kostja II vahel. Võlgniku pankrotihaldur ei saa tagasivõitmise korras taotleda kostja II ühepoolsel tahteavaldusel (tasaarvestusel) põhinevate õiguslike tagajärgede ümberkujundamist, mistõttu esimese alternatiivina esitatud hageja nõuded tuleb jätta rahuldamata. Teise alternatiivina palus hageja tunnistada kehtetuks võlgnikult kostjale II rahalise kohustuse täitmine 22. novembri 2013 tasaarvestuse kokkuleppe alusel. Hageja nõude lahendamisel ei lähtunud maakohus esitatud nõudest. Hageja teise alternatiivina esitatud nõue on rahalise kohustuse tagasivõitmisega seotud nõue ning kohaldada tuleb PankrS § 113 lg 1 p 3. Ringkonnakohus tuvastas käesolevas asjas, et 7. augusti 2013 seisuga oli võlgnik maksejõuetu. 22. novembri 2013 seisuga ei olnud võlgniku majanduslik olukord muutunud paremaks. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja II tuleb lugeda võlgniku lähikondseks. Vaidlustatud 22. novembri 2013 rahalise kohustuse täitmine kahjustas võlausaldajate huve, sest ilma selleta oleksid võlausaldajate nõuded tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses. Müügisummast oleks võlgnikule lisaks laekunud 708 046 eurot 40 senti. Ringkonnakohus ei nõustunud kostjate I ja II väitega, et pantide tõttu oleks ainult kostja I saanud pandi arvel oma nõude rahuldatud. Nimelt puudus kostjal I nõue, kuna ta oli selle loovutanud kostjale II. Kostja I ei olnud peale nõude loovutamist enam võlausaldaja. Seega ei oleks kostja I müügitulemist midagi saanud. Samuti ei oleks kostja II saanud loovutusega saadud nõuet pankrotimenetluses tasaarvestada PankrS § 99 lg 3 tõttu. Kostjad I ja II tuginevad sellele, et võlgniku jaoks oli vallasvara ja kaubamärgi müügilepingu sõlmimine kasulik, sest kostja II tasus nende eest suurema summa, kui oli tegelikult müüdu väärtus. Kui müügihind ületas müüdud vara väärtust, tuleb kostjate seisukohaga nõustuda, aga asjas ei ole müügitehingut vaidlustatud. Müügitehing, sh selles sisalduv asjade müügisumma on kehtiv. Kostja II ei ole tõendanud oma väidet, et ta oli nõus maksma saadu eest rohkem, kuna poolte kokkuleppel sai ta tasaarvestada oma nõude võlgnikule tasumisele kuuluva müügisummaga. Kuna kinnistu kuulus kostjale II, siis oli tal põhjendatud huvi omada ka kinnistul tegutseva hotelliga seotud kaubamärki ja hotelli pidamisega seotud vallasvara. Kuna rahalisest kohustusest täideti tasaarvestuse teel vaid 708 046 eurot 40 senti, siis puudub hagejal õigus saada kogu müügisummat. Hageja ei ole arvestanud seda, et kostja II tasus müügisummast võlgnikule rahas käibemaksu osa. Kostjate õigusvastane käitumine ja kahju tekitamine enampakkumisel jäi asjas tõendamata. Seega tuleb hageja kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata. Maakohus jättis kostjate I ja II vastuhagi rahuldamata. Apellatsioonkaebust maakohtu otsuse peale selles osas ei esitatud. Seega on maakohtu otsus selles osas jõustunud. Põhjendamatu on kostjate I ja II arvamus, nagu saaks ringkonnakohus ilma apellatsioonkaebuseta maakohtu otsuse vastuhagi rahuldamata jätmise kohta tühistada, kui ringkonnakohus muudab maakohtu otsust hageja apellatsioonkaebuse alusel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada ning tunnistada kehtetuks kinnistu käsutamise tehingud, kohustada andma tahteavaldused võlgniku omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks või mõista välja 4 600 000 eurot ja viivis või 9(18)
2-16-8552 alternatiivselt kostjatelt solidaarselt kahjuhüvitis 2 740 402 eurot 71 senti ja viivis. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohus selgitanud, miks ei ole kinnistu võõrandamise tehingud tühised TsÜS § 86 lg 1 või § 128 lg 1 alusel, vaid tehingud tuleb kehtetuks tunnistada pankrotiseaduse alusel. Hageja ei tugine üksnes sellele, et kostjad tegutsesid võlgniku varatuks muutmise eesmärgil heade kommete vastaselt. Õigusvastane oli kogu võlgniku osa ülekandmise ahel, osanike ja juhatuse liikmete vahetumine ning seetõttu ei olnud T. Mällasel õigust esitada hagist loobumise avaldust. On küsitav, kas ebaseaduslik osa omandamine, mille tulemusel on võimalik esindusõiguseta isikul teha äriühingu nimel tehinguid ja võtta vastu otsuseid, on tagasivõidetav pankrotiseaduse alusel või tegemist on tühiste tehingutega TsÜS § 86 lg 1, § 128 lg 1, § 129 lg 1 või mõnel muul alusel. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, milliseid õiguslikke tagajärgi toovad kaasa ebaseaduslikult juhatuse liikmeks valitud isiku tehingud. Kuivõrd T. Mällas ei olnud õigustatud hagist loobumise avaldust esitama, oli avaldus TsÜS § 128 lg 1 alusel tühine. Kuivõrd tühine oli esimene tehing, olid tühised ka kõik sellele järgnenud tehingud. Kinnistu heauskset omandamist asjaõigusseaduse (AÕS) § 561 alusel ei toimunud, sest kostjad olid teadlikud kinnistusraamatusse kantud andmete ebaõigsusest. Kinnistu võõrandamine on tühine ja TsÜS § 114 lg 2 alusel on tühine ka käsutustehing. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, miks kinnistu õigusvastase võõrandamise tagajärjel võlgnikule tekkinud kahju ei ole hüvitatav. Ringkonnakohus ei ole kontrollinud delikti üldkoosseisu ja sellest tulenevaid nõudeid. Kahju hüvitamise nõude esitamiseks ei ole kassaator kohustatud esitama teistmisavaldust tsiviilasjas nr 2-12-22836. Hagist loobumise avaldus on üks osa õigusvastasest teost. Kahju hüvitamiseks ei ole vaja Tallinna Ringkonnakohtu lahendit tühistada. Kohtuotsuse õigusvastasus on võimalik tuvastada käesolevas menetluses. Ringkonnakohus ei ole kontrollinud delikti üldkoosseisu ega andnud hinnangut sellele, kas kinnistu väärtus on delikti alusel hüvitatav. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta selle kohta, kas vastustajatel oli õigusvastane plaan ning kas võlgniku osa oli panditud. Need olid hageja kesksed väited. Kahju tekitav tegu oli võlgniku osa kandmine kostja I kontole, kuigi pandiõigust ei olnud tekkinud. Osa ülekandmise tõttu oli kostjal I võimalik võõrandada osa kostjale III, kes valis juhatuse liikmeks T. Mällase. Viimane loobus kohtumenetluses võlgniku hagist, mille tulemusel jäi kehtima kinnistu müük enampakkumisel ning võlgnik jäi ilma varast väärtusega 4 600 000 eurot, mis on võlgniku kahjuks. Kinnistu omandamine kostjale III ning selle võõrandamine kostjale II olid osa õigusvastasest plaanist. Lisaks ei saanud T. Mällas olla juhatuse liige, sest juhatuse liikme valimise otsus oli tehtud ajaliselt enne kostja III osanikuks saamist. Kostjad tegutsesid eesmärgiga muuta võlgnik varatuks. Kostjate tegu on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p-de 6 ja 8 alusel. Osa ja kinnistu võõrandamisega lakkas võlgniku majandustegevus täielikult. Hageja nõustub ringkonnakohtu järeldustega võlausaldajate huvide kahjustamise kohta. Lisaks märgib hageja, et pole oluline, kas võlausaldajad olid juba tehingute tegemise ajal olemas. Kuivõrd kõik kostjad tegutsesid kostja I huvides, kes oli teadlik võlausaldajate huvide kahjustamisest, siis olid ka kõik teised kostjad sellest teadlikud. Kostjatel I ja III olid võlgniku vastu sissenõutavaks muutunud nõuded, mida võlgnik ei suutnud täita. Kostja II on võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 3 järgi ning kostja I eriõigusjärglane. Seetõttu on kehtetuks tunnistatav ka kostjate II ja III tehing (PankrS § 116 lg 2 p 1 ja lg 3). Arvestades kostjate plaanipärast tegevust ja asjaolu, et hagejal puudub vara menetluskulude kandmiseks ning võlausaldajate nõuete rahuldamiseks kostjate tegevuse tõttu, on menetluskulude hageja kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane.
10(18)
2-16-8552
9.Kostjad I ja II paluvad kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus tühistas osaliselt Harju Maakohtu otsuse ja hagi osaliselt rahuldas ning tunnistas kehtetuks kohustuse täitmised kostjatele I ja II, mõistis kostjalt I välja 1 191 953 eurot 60 senti ja viivise ning kostjalt II 708 046 eurot 40 senti ja viivise, jättis vastuhagi osas maakohtu otsuse muutmata ja jättis kostjate I ja II menetluskulud nende endi kanda. Kostjad paluvad teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja vastuhagi läbi vaatamata, saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või jõustada maakohtu otsus. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus jätnud seisukoha võtmata kostjate maakohtu menetluses esitatud väidete kohta. Sealhulgas puudub seisukoht kostjate põhjenduste kohta, et Marstone Limited ei ole kostja I lähikondne ning võlausaldajate huve ei ole kahjustatud. Need on hagi lahendamisel olulise tähendusega väited. Võlausaldajate huve ei ole kahjustatud. Pankrotimenetluse suuremate võlausaldajate nõuded on fabritseeritud. Fashion Island OÜ nõue on loovutatud, mistõttu ei saanud seda loovutada ka Studio Fradt OÜ-le. Fashion Island OÜ nõude kohta ei ole ringkonnakohus seisukohta võtnud. Maakohus on põhjalikult selgitanud, et Wientjes Consultancy OÜ nõue on konstrueeritud ja tegemist ei ole võlgniku võlausaldajaga. Võlgniku hotelli majandati Wientjes Consultancy OÜ pangakonto kaudu, kuid andmeid tulude laekumise kohta Wientjes Consultancy OÜ-le ei esitatud. Ringkonnakohus ei ole nende väidete kohta seisukohta võtnud. Ülejäänud nõuded muutusid sissenõutavaks pikema aja jooksul pärast vaidlusaluste kohustuste täitmist. Seetõttu ei saanud kohustuste täitmine võlausaldajate huve kahjustada. Maakohus leidis, et võlgnikul oli pärast kohustuste täitmist pangakontol 147 611 eurot 92 senti ning sõidukeid väärtuses 150 000 eurot. Ringkonnakohus leidis alusetult, et tunnistaja ütlustega ei saa sõidukite olemasolu tõendada. Tsiviilkohtumenetluse seadustikust (TsMS) seda ei tulene. Kuivõrd pangakontol olev raha oli lisaks dokumentaalselt tõendatud, siis on tunnistaja ütlused tõesed. Kuivõrd võlgniku vara ületas sissenõutavaks muutunud kohustused, siis ei rikkunud kohustuste täitmine võlausaldajate huve. Asjakohatu on põhjendus, mille kohaselt kostjate endigi väitel oli võlgnik makseraskustes juba 2011. Kui võlgnik on makseraskustes, ei saa eeldada püsivat maksejõuetust, mistõttu peaks võlgade sissenõudmise tagasivõitmise kartuses lõpetama. Ringkonnakohus on põhjendamatult leidnud, et kohtul ei ole alust hinnata uuesti pankrotimenetluses tunnustatud nõuete põhjendatust. Nõuet tunnustatakse kohtuvälises menetluses, mille käigus kohus nõudeid sisuliselt läbi ei vaata. TsMS § 232 lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Ringkonnakohtu viidatud maakohtu lahend tõendab vaid pankrotimenetluses nõude esitamist. TsMS ei keela ühes kohtuasjas tuvastada asjaolusid teisiti, kui need on teises varasemas kohtuasjas tuvastatud. Kostjad ei olnud pankrotimenetluse pooled ja ei saanud esitada nõudele vastuväiteid, mistõttu oleks ebaõige, kui pankrotimenetluses nõuete tunnustamine oleks kostjatele siduv. Kohtulahendit tuleb teises tsiviilasjas hinnata kui tavalist tõendit. Ringkonnakohtu rahuldatud nõuded olid aegunud, kuivõrd kostjad I ja II ei ole võlgniku lähikondsed. PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel on nõuded aegunud, kuivõrd kohustusi ei täidetud kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Ringkonnakohus kohaldas ekslikult PankrS § 113 lg 1 p-i 3, sest luges kostjad I ja II võlgniku lähikondseteks. Täielikult põhjendamata on järeldus, mille kohaselt tehti tehinguid vaid kostja I huvides. Selline järeldus on vastuolus ka ringkonnakohtu seisukohaga, et kostjatel ei olnud kokkumängu. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et võlgnikul ja kostjatel I ja II oleks ühine majanduslik huvi, nad tegutsesid teineteise kasuks ja võlausaldajate kahjuks. Isikute omavaheline seotus erinevate sidemete kaudu ei tähenda kõigi lähikondsust. Marstone Limited ei ole võlgniku või kassaatoritega tehinguid teinud. Marstone Limitedi laen võlgnikule ei ole kuidagi seotud kostjatele I ja II kohustuste täitmisega. Marstone Limited ei ole juriidiliste kohustuste kaudu võlgnikuga seotud. Samuti ei olnud võlgnik kohustuste täitmise ajal maksejõuetu, nagu PankrS § 113 lg 1 p 3 eeldab. 11(18)
2-16-8552 Kostjale I rahalise väljamakse tegemisega ei kahjustatud võlausaldajate huve. Rahalise kohustuse täitmise hetkel olid kostjal I võlgniku vastu pandiga tagatud nõuded. Seega oleks kostja I olnud pankrotimenetluses eesõigusega võlausaldaja. Ringkonnakohus on kehtetuks tunnistanud rahalise kohustuse täitmise tehingu alusel, mida võlgnik ja kostja II ei ole teinud. Pooled ei sõlminud tasaarvestuskokkulepet. Müügilepingus tehti tasaarvestusavaldus. Võlgnik ei ole ühtegi rahalist kohustust kostjale II täitnud. Vastupidi täitis kostja II kohustuse võlgnikule ja tegi seda tasaarvestuse korras. Sellist toimingut ei ole võimalik PankrS § 113 lg 1 alusel kehtetuks tunnistada. Lisaks võimaldab säte tagasi võita vaid rahas täidetud kohustuse. Tasaarvestust ei saa tagasi võita, sest see on ühe poole kujundusõigus. Ringkonnakohus ei tuvastanud kostjate lähikondsust 22. novembri 2013. a seisuga. Selles osas on kohtuotsus põhjendamata. Põhjendamatult on kohus jaganud lepingu müügilepinguks ja tasaarvestuskokkuleppeks ning leidnud, et kostja II oleks müügilepingu sõlminud ka tasaarvestuskokkuleppeta. Hageja ei ole sellistele väidetele ka tuginenud. Selline järeldus on vastuolus tõenditega. Võlausaldajate huve tehinguga ei kahjustatud. Leping oli võlgnikule soodne. Kostjad I ja II ei olnud kohustuste täitmise ajal teadlikud võlgniku võimalikust maksejõuetusest. Seetõttu ei saanud nad olla teadlikud ka võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kostjad I ja II ei teadnud, millised võlausaldajad võlgnikul veel olid. Isegi tolleaegne juhatuse liige on selgitanud, et kohustuste täitmise ajal ei olnud võlgnik maksejõuetu. Maakohus oleks pidanud põhihagi rahuldamata jätmise korral jätma vastuhagi läbi vaatamata, mitte rahuldamata. Kostjatel ei olnud põhjust apellatsioonkaebust esitada. Kostjad esitasid ringkonnakohtus taotluse selles osas maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsustus. Maakohus rikkus menetlusõiguse normi oluliselt ja ringkonnakohus pidi selle omal algatusel parandama.
10.Kostjad paluvad jätta hageja kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Hageja palub jätta kostjate I ja II kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kostjate I ja II kanda. Kostja III toetab kostjate I ja II kassatsioonkaebust ja palub jätta hageja kassatsioonkaebus rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus tunnistas kehtetuks kohustuse täitmise kostjale I ja kostjale II ning jättis vastuhagi lahendamata. Tühistatud osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kostjate I ja II kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
12.Kolleegium selgitab esiteks, et kuigi kostjad I ja II on esitanud ühise kassatsioonkaebuse, osalevad nad menetluses eraldi (TsMS § 207 lg 2). Isik saab kohtusse pöörduda üldjuhul vaid oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks (TsMS § 3 lg 1). Seega saavad mõlemad kostjad vaidlustada ringkonnakohtu otsuse vaid enda õigusi puudutavas osas. Seetõttu lähtub kolleegium sellest, et kostja I on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus tunnistas kehtetuks kostjale I 1 191 953 euro 60 sendi suuruse rahalise kohustuse täitmise ning mõistis vastava summa koos viivisega kostjalt I välja. Kostja II on aga vaidlustanud tasaarvestuse kokkuleppe alusel 12(18)
2-16-8552 rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamise ning 708 046 euro 40 sendi koos viivisega väljamõistmise.
13.Kostjad I ja II esitasid maakohtus ka vastuhagi juhuks, kui kohus rahuldab hageja põhinõuded. Maakohus jättis nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamata. Ringkonnakohus seevastu aga rahuldas hagi osaliselt. Sealjuures on ringkonnakohus põhjendamatult jätnud lahendamata vastavas osas esitatud vastuhagi. Kolleegium selgitab, et tingimusliku vastuhagi esitamisel ei pea kostja selleks, et tagada vastuhagi lahendamine, esitama omakorda vastuapellatsioonkaebust vastuhagi lahendamise peale. Vastuhagi tuleb lahendada sõltumata vastuapellatsioonkaebuse esitamisest (Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-60590/65, p 14.2). Eeltoodu kehtib ka praegusel juhul, kui maakohus jättis vastuhagi rahuldamata, kuigi õigem oleks olnud jätta vastuhagi läbi vaatamata (vt Riigikohtu
28.jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, p 18). Kui ringkonnakohus ka asja uuel läbivaatamisel hagi osaliselt rahuldab, tuleb ringkonnakohtul vastavate tingimuslike nõuete osas lahendada ka vastuhagi.
14.Kolleegium käsitleb esiteks hageja esitatud kinnistu käsutamist puudutavaid väiteid (I), teiseks kostjale I rahalise kohustuse täitmist (II), seejärel rahalise kohustuse täitmist kostjale II väidetava tasaarvestuskokkuleppe alusel (III), hageja kahju hüvitamise nõuet (IV) ning viimaks lahendab menetluslikud küsimused (V). I
15.Esiteks on hageja nõuded seotud võlgnikule kuulunud kinnistuga. Hageja soovib kinnistu omandiõiguse üleandmist endale või alternatiivselt kinnistu väärtuse hüvitamist. Hageja on esitanud oma nõuded järgmistel alternatiivsetel õiguslikel alustel: kinnistu käsutamine täitemenetluses on tagasivõidetav PankrS § 110 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel ning kinnistu käsutamine kostjate II ja III vahel on tagasivõidetav PankrS § 116 alusel, mistõttu üleantu tuleb tagastada või hüvitada PankrS § 119 alusel; kinnistu võõrandamine oli tühine, kuivõrd T. Mällase hagist loobumine tsiviilasjas nr 2-12-22836 oli tühine TsÜS § 128 lg 1 alusel ning ka kõik järgnevad tehingud kinnistuga olid seega tühised; kinnistu käsutamise tehingud on tühised TsÜS § 86 alusel vastuolu tõttu heade kommetega.
16.Hageja ei ole kassatsioonkaebuses esitanud väiteid kinnistu käsutamise tagasivõitmise kohta. Kolleegiumi arvates ei ole maa- ega ringkonnakohus ka kinnistu käsutamist puudutavate tehingute osas hagi rahuldamata jätmisel materiaal- ega menetlusõigust rikkunud. Seega ei käsitle kolleegium kinnistu käsutamist puudutavate tehingute tagasivõitmist. Kuivõrd nõue tunnistada kehtetuks kinnistu müük kostjalt III kostjale II oli esitatud PankrS § 116 lg 2 alusel, st sõltus täitemenetluses kinnistu käsutamise kehtetuks tunnistamisest, siis on hagi põhjendatult jäetud rahuldamata ka teise nõude osas.
17.Siinjuures peab kolleegium vajalikuks märkida, et mõlemad kohtud on tuvastanud, et täitemenetluses müüdi kinnistu turuhinnaga. Hageja ei ole esitanud väiteid, mis annaksid alust pidada seda järeldust ebaõigeks. Sellele vaatamata lähtub hageja kassatsioonkaebuses sellest, et kinnistu väärtuseks oli hageja väidetud 4 600 000 eurot. Seda asjaolu ei ole kohtud tuvastanud, mistõttu ei ole kolleegiumil alust sellisest kinnistu väärtusest ka lähtuda. Kolleegium ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata ei saa (vt TsMS § 688 lg-d 4 ja 5).
18.Hageja kassatsioonkaebus keskendub peamiselt sellele, et kinnistu käsutamine oli tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel, kuivõrd see on vastuolus heade kommetega, või TsÜS § 128 lg 1 alusel, 13(18)
2-16-8552 kuivõrd sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagist loobumise avalduse esitanud T. Mällasel puudus võlgniku esindamise õigus.
19.Maa- ja ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et TsÜS § 86 ei ole käesolevas asjas kohaldatav. Kohtud on õigesti viidanud juba varasemale Riigikohtu seisukohale, mille järgi sellistest tehingutest, mille eesmärgiks on maksejõuetuks muutunud või eeldatavasti muutuva isiku vara teadlik kõrvaletoimetamine võlausaldajate kahjustamise eesmärgil, tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks on sätestatud PankrS-is tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut ning see välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamise (vt Riigikohtu
23.septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 23, 26, 27; 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 38). Kuivõrd hageja peamine väide tagasivõitmise hagi esitamisel oli, et kostjatel oli eesmärk muuta võlgnik varatuks, ning sarnased põhjendused esitas hageja ka TsÜS §-le 86 tuginedes, siis on kohtud põhjendatult leidnud, et TsÜS § 86 ei ole kohaldatav.
20.Kassatsioonkaebuses viitab hageja, et tema hinnangul ei olnud heade kommete vastane üksnes kostjate eesmärk muuta võlgnik varatuks, vaid õigusvastane oli kogu võlgniku osa üleandmise ahel ning selle tulemusel T. Mällase hagist loobumise avaldus. Hageja on püstitanud küsimuse, kas ebaseaduslik osa omandamine, mille tulemusel on võimalik esindusõiguseta isikul teha äriühingu nimel tehinguid ja võtta vastu otsuseid, on tagasivõidetav pankrotiseaduse alusel või on tegemist tühiste tehingutega TsÜS § 86 lg 1, § 128 lg 1, § 129 lg 1 või mõnel muul alusel. Kolleegium leiab, et kuivõrd hageja väidab, et võlgniku juhatuse liige tegi tehinguid esindusõiguseta, siis tuleb tehingute kehtivust hinnata esindusõigust reguleerivate sätete kohaselt. TsÜS § 86 üldsättena sellisel juhul ei kohaldu.
21.Hageja on leidnud, et T. Mällase esindusõigus puudus seetõttu, et võlgniku osale ei tekkinud pandiõigust, kostja I ei saanud seega võlgniku osanikuks, kostja I ei saanud osa kostjale III üle kanda ning kostja III ei saanud seetõttu T. Mällast võlgniku juhatuse liikmeks valida.
22.Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta küsimuses, kas kostja I kasuks oli pant tekkinud või mitte. Kolleegium nõustub sisuliselt ringkonnakohtu seisukohaga, et enampakkumise kehtivust ja kinnistu kehtivat käsutamist ei mõjuta see, kas pandiõiguse tekkimise eeldused olid täidetud või mitte. Selguse mõttes selgitab kolleegium, et tuvastatud asjaoludel pandiõigus siiski tekkis. Väärtpaberite registri pidamise seadus (EVKS) § 16 lg 2 kohaselt tekkis pant selle registris registreerimisest. EVKS § 161 lg 2 järgi kantakse panditud väärtpaberid tõesti pandikontole, kuid sellest sättest ei tulene, et pandikonto kanne oleks pandiõiguse tekkimise mõttes konstitutiivse tähendusega. Pooled ei vaidle selle üle, et pant on registreeritud ja märge registrisse tehti EVKS § 16 lg 2 alusel. Hageja on viidanud tagatislepingu p-le 6.2, mille kohaselt loetakse osa pandituks selle kandmisest pandikontole. Teisalt on aga tagatislepingu p-s 6.1 sätestatud, et pant tekib vastava kokkuleppega. Kuivõrd tegemist on aga asjaõigusliku pandiõigusega, siis ei saa pooled kokku leppida, millistel tingimustel pant tekib, vaid pandiõiguse tekkimise määrab kindlaks EVKS § 16 lg 2. Kuivõrd EVKS § 16 lg-s 2 sätestatud eeldused pandiõiguse tekkimiseks olid täidetud, siis oli kostjal I võlgniku osale pandiõigus, kostjal I oli tekkinud võlgnevuse tõttu õigus pandiõigus realiseerida ning osa omakorda kostjale III üle anda.
23.Ringkonnakohus leidis, et olenemata eelviidatud hageja väidetest ei ole alust asuda seisukohale, et kinnistu enampakkumine oli kehtetu või ei vastanud seadusele. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et enampakkumise kehtivust ja kinnistu kehtivat käsutamist ei mõjuta see, kas pandiõiguse tekkimise eeldused olid täidetud või mitte. 14(18)
2-16-8552
24.Hageja on tuginenud sellele, et esindusõiguse puudumise tõttu oli TsÜS § 128 lg 1 alusel tühine T. Mällase kohtule esitatud hagist loobumise avaldus ning seetõttu olid tühised ka kõik järgnevad kinnistuga tehtud toimingud.
25.Esiteks ei vaidle pooled selle üle, et vaidlusaluste tehingute ajal oli T. Mällas kantud juhatuse liikmena äriregistrisse. Äriseadustiku (ÄS) § 34 lg 2 järgi kehtib kanne kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. Kolleegium leiab, et kohus võttis õigustatult hagist loobumise avalduse vastu ning tugines ÄS § 34 lg 2 järgi äriregistri andmetele. Asjas ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kohtul oli andmeid selle kohta, kuidas ja mis alustel sai T. Mällas juhatuse liikmeks. Seetõttu ei ole alust pidada kinnistu enampakkumist kehtetuks.
26.Samuti on ekslik hageja arusaam, et kui T. Mällase kohtule esitatud avaldus oleks tühine TsÜS § 128 lg 1 järgi, oleksid tühised ka kõik järgnevad kinnistuga tehtud tehingud. TsÜS § 128 lg 1 ja § 129 lg 1 alusel saab hinnata vaid konkreetsete tehingute tühisust. Ühe tehingu tühisusest TsÜS § 128 lg 1 alusel ei saa järeldada teiste sama esemega tehtud tehingute tühisust.
27.Hageja märgib kassatsioonkaebuses muuhulgas, et nõuab tagasivõitmise korras ostja Wientjes Consultancy OÜ ning kostja III 15. aprilli 2013 õiguste loovutamise lepingu kehtetuks tunnistamist. Sellist nõuet ei ole hageja maa- ega ringkonnakohtus esitanud. Seetõttu ei saa ka kolleegium hinnata, kas see tehing on tagasivõidetav.
28.Eelnevast tulenevalt ei ole tuvastatud asjaoludel alust pidada kinnistu käsutamist täitemenetluses tühiseks ning sellega seotud hageja tagasinõue või hüvitisnõue tuleb jätta rahuldamata. II
29.Teiseks on hageja nõuded seotud 7. augustil 2013 võlgniku rahalise kohustuse täitmisega kostjale I. Hageja soovib kostjalt I saadud summa tagastamist. Hageja on esitanud oma nõuded järgmistel alternatiivsetel õiguslikel alustel: rahalise kohustuse täitmine on tagasivõidetav PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel, mistõttu üleantu tuleb tagastada PankrS § 119 alusel; kuivõrd kohustuse täitmiseks korralduse andnud T. Mällas ei olnud võlgniku juhatuse liige, siis on tema esindusõiguseta tehtud tehing tühine TsÜS § 128 lg 2 alusel; rahalise kohustuse täitmine on TsÜS § 86 alusel tühine vastuolu tõttu heade kommetega.
30.Ringkonnakohus rahuldas hageja esimese nõude ja tunnistas rahalise kohustuse täitmise kehtetuks. Kostjad on kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu järeldusele vastu vaielnud.
31.Kostjad on kassatsioonkaebuses leidnud, et hageja nõue on PankrS § 113 lg 1 p 2 kohaselt aegunud. Esiteks märgib kolleegium, et PankrS § 113 ei sätesta aegumistähtaega. Teiseks ei ole hageja ega ringkonnakohus PankrS § 113 lg 1 p-le 2 ka tuginenud. Kohustuse täitmise tagasivõitmise nõue on esitatud PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel.
32.Kostjad leiavad, et rahalise kohustuse täitmisega ei ole kahjustatud võlausaldajate huve. Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kas praeguses tsiviilasjas oli kohtul õigus uuesti hinnata pankrotimenetluses tunnustatud nõuete põhjendatust. Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et asja lahendamisel tulnuks arvestada ainult sellega, millised nõuded on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud. Sellisel järeldusel ei ole alust. Seega on ringkonnakohtu põhjendused võlausaldajate huvide kahjustamise kohta vähemalt osaliselt ekslikud. Ringkonnakohtu lahend tuleb kostjale I kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamise osas tühistada. 15(18)
2-16-8552 TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Praegusel juhul ei olnud kostjad pankrotimenetluses menetlusosalised, mistõttu pankrotimenetluses tehtud lahendid ei ole kostjatele kohustuslikud. Kohtutel tuleb kohtulahendit hinnata dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas (Riigikohtu 1. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-14, p 11; 25. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-16, p 20). Seega olid pankrotimenetluse dokumendid ja menetluses tehtud kohtulahendid kohtu jaoks üksnes dokumentaalseteks tõenditeks, mida kohus pidi hindama koosmõjus teiste tõenditega.
33.Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et isegi kui kostjate viidatud kõige suuremad pankrotimenetluses esitatud nõuded täielikult puuduksid, ei saaks ainuüksi sellest järeldada, et võlausaldajate huve kohustuse täitmisega ei kahjustatud. Kolleegium on varem selgitanud, et konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist (vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 12; 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 40). Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele (vt Riigikohtu 21. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10). Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul eeltoodut arvestades uuesti hinnata, kas rahalise kohustuse täitmisega kahjustati võlgniku võlausaldajaid.
34.Samuti ei ole järgitav ning PankrS § 117 lg 3 nõuetele vastav ringkonnakohtu põhjendus selle kohta, et kostja I on võlgniku lähikondne. PankrS § 117 lg 3 kohaselt võib kohus lugeda võlgniku lähikondseks ka PankrS § 117 lg-tes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku. Kolleegiumi varasematest lahenditest nähtub, et PankrS § 117 lg 3 kohaldamiseks peab ühine majanduslik huvi olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks (vt Riigikohtu 9. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-07, p 11; 20. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-03, p-d 22–25). Ringkonnakohus leidis, et kostja I on võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 3 tähenduses (ringkonnakohtu otsuse p 97). Ringkonnakohus on selgitanud kostja I lähikondsust võlgnikuga PankrS § 117 lg 3 alusel järgmiste asjaoludega: kostja III tehinguid rahastas Marstone Limited; kostja I aktsionär on Leonarda Invest Aktsiaselts ning osaliselt kattuvad ühingute juhatuse liikmed; Marstone Limited kasusaaja on Leonarda Invest Aktsiaseltsi juhatuse liige. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, milles seisnes võlgniku ja kostja I ühine majanduslik huvi ning et pooled on tegutsenud teineteise kasuks. Samuti ei joonistu välja teiste võlausaldajate kahjuks tegutsemine. Ainuüksi tehingute tegemisest ning erinevate äriühingute juhtorganite või osanike kattumisest ei saa järeldada lähikondsust PankrS § 117 lg 3 mõttes. Kohus on rohkem põhjendanud poolte seoseid ühinguga Marstone Limited, kuid hagi rahuldamiseks tuleb tõendada kostja I ja võlgniku ühine majanduslik huvi ja tegutsemine kohustuse täitmise ajal. Põhjendamata on järeldus, mille kohaselt tegutseti vaid kostja I huvides.
35.Kuivõrd käsitletava nõude osas tuleb asi uueks läbivaatamiseks saata ringkonnakohtule, siis ei võta kolleegium seisukohta kostjate I ja II teiste väidete kohta. Asja uuel läbivaatamisel tuleb 16(18)
2-16-8552 ringkonnakohtul kostja I väiteid hinnata ja neile vastata. Muuhulgas tuleb ringkonnakohtul vastata kostja I väitele, et rahalise kohustuse täitmise hetkel olid kostjal I võlgniku vastu pandiga tagatud nõuded, st kostja I oleks pankrotimenetluses olnud eelistatud ning seetõttu ei kahjustanud kohustuse täitmine ka võlausaldajate huve. Kui tagasivõitmise nõue osutub alusetuks, tuleb ringkonnakohtul kontrollida hageja nõuet alternatiivsetel alustel. Sealjuures ei saa samadel asjaoludel hageja nõudele kohaldada TsÜS § 86 (vt otsuse p 19). III
36.Kolmandaks on hageja nõuded seotud 22. novembril 2013 võlgniku ja kostja II vallasvara ja kaubamärgi müügilepingu ning tasaarvestamise avaldusega. Hageja soovib kostjalt II tasaarvestatud summa tagastamist. Hageja on esitanud oma nõuded järgmistel alternatiivsetel õiguslikel alustel: tehing, sh tasaarvestus on tagasivõidetav PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel, mistõttu üleantu tuleb tagastada PankrS § 119 alusel; kuivõrd tehingu teinud T. Mällas ei olnud võlgniku juhatuse liige, siis on tema esindusõiguseta tehtud tehing tühine TsÜS § 128 lg 2 alusel; tehing on TsÜS § 86 alusel tühine vastuolu tõttu heade kommetega.
37.Ringkonnakohus on alternatiivsena käsitlenud hageja nõuet tunnistada kehtetuks 22. novembri 2013 tasaarvestuse kokkulepe võlgniku ja kostja II vahel ning hageja nõuet tunnistada kehtetuks võlgniku rahalise kohustuse täitmine kostjale II 22. novembril 2013 tasaarvestuse kokkuleppe alusel. Ringkonnakohus märkis esimest alternatiivi rahuldamata jättes, et võlgniku pankrotihaldur ei saa tagasivõitmise korras taotleda kostja ühepoolsel tahteavaldusel (tasaarvestusel) põhinevate õiguslike tagajärgede ümberkujundamist. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohtu välja toodud nõuded alternatiivsed, vaid sisuliselt üks ja sama nõue. Ringkonnakohus on õigesti jõudnud järeldusele, et tasaarvestust ei saa tagasi nõuda, kuid sellele vaatamata on hageja nõude rahuldanud.
38.Riigikohus on selgitanud, et lepingupoole õigus oma nõue tasaarvestada ei saa iseenesest võlausaldajate huve kahjustada. Tasaarvestus ei ole vaidlustatud tehingu osa, vaid iseseisev ühepoolne tehing, tasaarvestusõigust omava poole kujundusõigus (Riigikohtu 3. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-17, p 17). Müügilepingu p 3.1.1 kohaselt avaldas ostja, et soovib tasuda lepingu alusel tasumisele kuuluvad müüja arved oma nõudega müüja vastu, ja müüja nõustus nõuete tasaarvestamisega (v.a käibemaksu osa). Seda lugesid pooled tasaarvestamise avalduseks VÕS § 198 tähenduses. Seega soovis tasaarvestusega oma kohustust täita kostja II. Kostja II nõue võlgniku vastu lõppes kostja II kui võlausaldaja, mitte võlgniku tahteavalduse alusel. Kohus ei saa eeltoodust kunstlikult mööda minna, nimetades tasaarvestust rahalise kohustuse täitmiseks tasaarvestuse kokkuleppe alusel. Nagu kolleegium juba varem viitas, siis tasaarvestus VÕS § 197 jj tähenduses ei ole kokkulepe, vaid ühe poole kujundusõigus. Kuigi tasaarvestuse tulemusel lõppes ka võlgniku nõue (VÕS § 197 lg 2), siis ei mõjuta see tasaarvestuse lubatavust ega sellega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi (Riigikohtu 3. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-17, p 17).
39.Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus tuvastatud asjaoludel põhjendamatult rahalise kohustuse täitmise kostjale II kehtetuks tunnistanud. Kolleegium ei pea seetõttu vajalikuks vastata kostjate teistele väidetele, mis puudutavad menetlusõiguse rikkumist. 17(18)
2-16-8552
40.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kontrollida hageja nõuet alternatiivsetel alustel. Sealjuures ei saa samadel asjaoludel hageja nõudele kohaldada TsÜS § 86 (vt otsuse p 19). Küll aga tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas müügilepingu sõlmimise ja tasaarvestuse tegemise ajal oli võlgnikku esindanud T. Mällasel esindusõigus ning tehing seetõttu kehtiv (vt otsuse p-d 24–25). IV
41.Alternatiivselt on hageja nõudnud kostjatelt solidaarselt õigusvastaselt tekitatud 2 740 402 euro 71 sendi suuruse kahju hüvitamist VÕS § 1043 ning VÕS § 1045 lg 1 p-de 6 ja 8 alusel. Selle nõude on kohtud jätnud rahuldamata.
42.Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks ei olnud tsiviilasjas nr 2-12-22836 (võlgniku hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks) teistmisavalduse esitamine. Samas ei ole ringkonnakohus siinkohal ka eksinud. Ringkonnakohus ei asunud seisukohale, et teistmisavalduse esitamine või selle rahuldamine oleks kahju hüvitamise eelduseks. Ringkonnakohus viitas üksnes sellele, et ringkonnakohtu lahend tsiviilasjas nr 2-12-22836 on jõustunud ning seda saab muuta üksnes teistmismenetluse kaudu. Ringkonnakohtu seisukoht on õige.
43.Hageja peamised väited kahju hüvitamise nõude esitamisel olid, et kostjatel oli õigusvastane plaan võlgnikule kahju tekitada ning võlgniku osa ei olnud kehtivalt panditud. Esiteks ei ole kohtud tuvastanud õigusvastase plaani olemasolu. Üldsõnalised on hageja väited kostjate kooskõlastatud tegevuse kohta võlgniku varatuks muutmiseks. Isegi kui kostjatel oli kokkulepe või plaan kinnistu omandiõiguse muutmise kohta, siis jääb arusaamatuks, mistõttu tuleks plaani pidada õigusvastaseks. Teiseks on kolleegium juba selgitanud, et võlgniku osa oli kehtivalt panditud (vt otsuse p 22). Seega ei olnud ka võlgniku osa ülekandmine õigusvastane. V
44.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
45.Kostjate I ja II kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Kuna kolleegium jätab hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Villu Kõve
Henn Jõks
Jaak Luik
18(18)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.