Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
L. M. P hagi E-M. P vastu elatise suurendamiseks ja EM. P vastuhagi L. M. P vastu elatise maksmisest vabastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 13. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-52316
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
E-M. P kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
1597 eurot 50 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja L. M. P, esindaja vandeadvokaat Anu Pärtel Kostja E-M. P, esindaja vandeadvokaat Robert Sarv
Asja läbivaatamise kuupäev
5. oktoober 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 13. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-52316 ja Tartu Maakohtu 3. novembri 2014. a otsus samas asjas ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Robert Sarv kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.L. M. P (hageja) esitas 21. mail 2014 E-M. P (kostja) vastu hagi, milles palus suurendada alates
1.maist 2014 Tartu Maakohtu 27. novembri 2012 määrusega kinnitatud kompromissis (kompromiss) kokkulepitud elatise suurust (145 eurot) ja mõista kostjalt hageja kasuks välja miinimumelatise, st mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalga alammäära. Kostja esitas 12. juunil 2014 vastuhagi, milles palus vähendada kompromissis ettenähtud elatise suuruse nulli euroni.
Pooled vaidlesid teineteise hagile vastu ja palusid jätta see rahuldamata.
2.Hagiavalduse kohaselt kohustus kostja kompromissi järgi tasuma hagejale elatist 145 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kuna seadusjärgne elatise miinimummäär on suurenenud, tuleb elatist vastavalt suurendada. Hagejal on õigus nõuda elatise suurendamist alates 1. maist 2014, sest elatise suurendamist nõutakse miinimumsuuruseni. Hageja ei pea miinimumelatist nõudes tõendama, et elatise suuruse aluseks olevad asjaolud on muutnud. Ameerika Ühendriikidest (USA) lapsetoetuse saamine ei võta vanematelt ülalpidamiskohustust ega lapselt õigust nõuda miinimumelatist. Vastuhagi tuleb jätta perspektiivituse tõttu läbi vaatamata.
3.Kostja väitel ei saa hageja nõuda elatise suurendamist ajavahemiku eest enne hagi esitamist. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et asjaolud oleksid sedavõrd muutunud, et annaksid alust elatise suurust muuta. Hageja vajadused on kaetud USA-st makstava lapsetoetusega (634 dollarit kuus). Kostjalt elatise väljamõistmine on äärmiselt ebaõiglane. Varem maksti toetust kostja kontole ja kostja oli nõus sõlmima kompromissi tingimusel, et see toetus laekub temale. Nüüd makstakse toetust otse hagejale. Kuna toetus on suurem kui Eestis elava lapse miinimumelatis, on mõistlik ja õiglane mõlemad vanemad lapse ülalpidamise kohustusest vabastada. Hageja saadav toetus on ka lapse keskmistest kuludest 154 euro võrra suurem. Seega tuleb vähendada elatise maksmise kohustust nullini.
4.Tartu Maakohus rahuldas 3. novembri 2014 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni 20. jaanuaril 2016 välja elatise 177 eurot 50 senti kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Elatise maksmine nähti ette hageja seadusliku esindaja (ema) pangakontole. Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal perekonnaseaduse (PKS) § 97 lg 1 alusel õigus nõuda kostjalt elatist. PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mis on alates 1. jaanuarist 2014 177 eurot 50 senti. Seadusjärgse miinimumi väljamõistmiseks ei tule lapsel enda kulutuste suurust tõendada. Üldsättena määrab PKS § 99 küll, et kohtul tuleb lähtuda õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist, kuid alaealise lapse puhul kehtib erisättena PKS § 101. Isegi kui lapse kulud on PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alampiirist väiksemad, ei ole kohtul võimalik PKS § 102 lg-s 2 toodud põhjuseta elatist vähendada alla miinimummäära. Pooled ei vaidle, et hageja saab USA-st lapsetoetust 634 dollarit kuus, mida makstakse seetõttu, et kostja on pensionär. Kehtivas õiguses ei ole normi, mis annaks alust elatist vähendada alla alammäära, kui vanem ei soovi tugineda oma majanduslikule seisundile. Kostja viidatud perekonnaseaduse sätted ei ole põhiseadusega (PS) vastuolus. PS § 27 järgi on vanematel õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Ühestki põhiseaduse sättest ei tulene, et osal juhtudel (kui lapsel on iseseisev sissetulek või teda peab üleval kolmas isik) vanematel see kohustus kaob. Elatise tasumise kohustust ei saa täita toetuse saamise aluseks oleva avalduse esitamisega. Samadel põhjustel tuleb jätta rahuldamata ka võlaõigusseaduse § 6 lg 2 alusel esitatud seaduse kohaldamata jätmise taotlus. Kostjale elatise tasumise kohustuse panemine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.
Elatise suurendamise hagi tuleb rahuldada alates hagi esitamisest, kuna kostjalt on juba elatis kohtumäärusega välja mõistetud. PKS § 108 saab kohaldada ainult juhul, kui varasemat kohtulahendit ei ole.
5.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 13. märtsi 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega neid kordamata. Kuna PKS § 101 lg-s 1 on seatud elatise miinimummäär sõltuvusse kuupalga alammäärast ning hageja nõudiski elatise suurendamist nimetatud asjaolule tuginedes, ei pidanud hageja tõendama enda vajaduste ja/või vanemate varalise seisundi muutumist. Kostja ei ole tuginenud PKS § 102 lg-s 2 toodud asjaoludele. Nõudes elatist miinimummääras, ei pea hageja kulutuste suurust tõendama. Vanemate ülalpidamiskohustus tuleneb seadusest (PKS § 96) ning hagejale USA-st makstav lapsetoetus 634 dollarit kuus ei anna alust vähendada kostja ülalpidamiskohustust nulli euroni. Lapsetoetuse maksmist hagejale ei ole võimalik samastada ühe vanema ülalpidamiskohustuse täitmisega. Kostjalt alaealise lapse kasuks miinimumelatise väljamõistmine olukorras, kus hageja saab USA-st lapsetoetust 634 dollarit kuus, ei too kostja jaoks kaasa selliseid vastuvõtmatuid tagajärgi, mis oleksid vastuolus õiguse üldiste põhimõtete ja ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutega. Seetõttu ei ole alust jätta PKS § 97 p 1, § 100 lg 1 ja § 101 lg 1 kohaldamata. Asjaolu, et maakohus rahuldas hageja elatise suurendamise nõude alates hagi esitamisest (21. maist 2014), mitte alates 1. maist 2014, nagu nõudis hageja, ei anna alust jaotada menetluskulusid teisiti.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub kassatsioonkaebuses kohtute otsused tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Kostja arvates asusid kohtud vääralt seisukohale, et üksnes elatise alammäära suurenemine annab aluse hagi rahuldada ja asjaolude, sh lapse vajaduste muutust ei ole vaja tõendada. Kuna tõendatud ei ole, et hageja vajadused on suurenenud ja ta saab USA-st toetust, mis katab tema vajadused, tuleb elatise suurendamise hagi jätta rahuldamata. Elatise väljamõistmine kostjalt on vastuolus hea usu põhimõttega, sest USA-st saadava toetuse eesmärgiks on katta lapse kasvatamisega seotud kulusid ja asendada vanema panust lapse ülalpidamisel. Väär on kohtute seisukoht, et vanem peab igal juhul lapsele miinimumelatist maksma, sh isegi juhul, kui välisriigist saadav toetus katab kõik lapse vajadused. Kohtud jätsid vääralt maakohtu menetluskuludest 100% isa kanda, kuigi hagi ei rahuldatud täielikult.
8.Hageja palub jätta kohtute otsused muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 teise lause alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Hageja esitas hagi kohtumäärusega kinnitatud kompromissis summaliselt kokkulepitud elatise suurendamiseks, kuna vahepeal on seaduses sätestatud elatise miinimummäär suurenenud. Kostja esitas vastuhagi elatise vähendamiseks, sest hageja saab välisriigist toetust, mis katab kõik tema vajadused. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes eelkõige selle üle, kas kohus saab lapse vajadusi tuvastamata mõista vanemalt lapse kasuks välja PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatise, kui laps saab iga kuu olulise suurusega toetust välisriigist.
11.Esmalt märgib kolleegium, et kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on TsMS § 459 lg 1 järgi üldjuhul alust siis, kui ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadused ja/või kohustatud isiku(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Olukorras, kus kohtulikku kompromissi kinnitavast kohtumäärusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud ülalpidamisnõude aluseks olevad asjaolud, tuleb elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (vt ka Riigikohtu 19. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12).
12.Praeguses asjas esitas hageja hagi elatise suurendamiseks seetõttu, et pärast kompromissi kinnitamist on muutunud seadusjärgne miinimumelatise suurus, mitte aga oma vajaduste suurenemise ega vanemate varalise seisundi muutumise tõttu. Kompromissi järgi kohustus kostja hageja ülalpidamiseks tasuma kuni hageja täisealiseks saamiseni hageja ema kontole elatist 145 eurot kuus, mis oli tollal kehtiv elatise miinimummäär PKS § 101 lg 1 tähenduses. Igal järgneval aastal on kuupalga alammäär ja ühes sellega ka elatise miinimummäär suurenenud. 2014. a-l oli elatise miinimummäär 177 eurot 50 senti ning käesoleval aastal on see 195 eurot. Seega on elatise miinimummäär võrreldes kohtumääruse tegemise ajaga oluliselt muutunud, kuid hageja ülalpidamiseks väljamõistetud elatis ei ole suurenenud. Kuna PKS § 101 lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, annab lisaks lapse vajaduste ja/või vanema(te) varalise seisundi muutumisele ka seaduses sätestatud miinimumelatise muutumine alust nõuda kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmist. Lisaks faktiliste asjaolude muutumisele võivad elatise suuruse muutmise aluseks olla ka õiguslikud muudatused.
13.Elatise suurendamiseks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumini ei ole vaja üldjuhul tõendada, et
lapse vajadused on suurenenud, nagu kohtud õigesti ka leidsid. Kolleegium on varem selgitanud, et tulenevalt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt nt Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14). Kolleegiumi hinnangul kehtib selline tõendamiskoormis lisaks elatise esmakordsele väljamõistmisele ka kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmise korral. Ühtlasi juhib kolleegium tähelepanu, et vältimaks korduvat kohtu poole pöördumist TsMS § 459 lg 1 alusel, on ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides määrata elatise suurus kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutu kohtulahendiga väljamõistetud või kohtumäärusega kinnitatud kompromissis sisalduv elatis miinimumelatisest väiksemaks, nagu tegi praeguses asjas õigesti ka maakohus. Resolutsioonis saab selle määrata nt nii, et nimetada algne summa ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (nt „mitte vähem, kui ...").
14.Õige ei ole kohtute seisukoht, et praeguses asjas tuleb hageja ülalpidamiseks miinimumelatis igal juhul välja mõista, sõltumata sellest, et hageja kasuks makstakse USA-st hageja ema kontole lapsetoetust 634 dollarit kuus. Kolleegiumi hinnangul viitab see sellele, et hageja vajadused on tegelikult miinimumvajadustest suuremad, sest vähemalt suurem osa neist peaks olema rahuldatud nimetatud toetuse arvel. Seetõttu ei saa praeguses asjas tugineda lapse miinimumvajaduse eeldusele ning elatise suurendamiseks tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus tõendada (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15).
15.Kolleegiumi arvates ei ole õige ka kohtute seisukoht, et USA-st makstav lapsetoetus ei anna alust mõista kostjalt välja miinimumelatisest väiksemat elatist. Kuigi PKS § 101 lg 1 järgi ei või üldjuhul elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, võib kohus siiski PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Selleks peab kohustatud vanem tõendama mõjuva põhjuse olemasolu. PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimumelatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Sellest tulenevalt ei ole õige maakohtu arusaam, et miinimumist väiksema elatise väljamõistmiseks annab alust üksnes asjaolu, et kohustatud isiku varaline seisund ei võimalda miinimumelatist maksta. Samuti ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, et kostja ei ole tuginenud PKS § 102 lg-s 2 sätestatud asjaoludele. Kostja palus vastuhagis vähendada temalt hageja kasuks väljamõistetud elatise nulli euroni (s.o mõista temalt lapse kasuks välja miinimumist väiksema elatise) seetõttu, et hageja vajadused on
praegu kaetud USA-st makstava toetusega, mh katab nimetatud toetus igal juhul lapse miinimumvajadused. Seega tuli kohtutel hinnata, kas asjaolu, et laps saab välisriigist olulise suurusega toetust, on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause mõttes mõjuv põhjus, mis annaks alust jätta vanemalt lapse kasuks miinimumelatis välja mõistmata. Kohtud ei ole seda teinud ja on jätnud sisuliselt kostja vastuväite tähelepanuta.
16.Kolleegium jääb varem väljendatud seisukohale, et elatise suurust määrates tuleb kohtul arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega (vt Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 16; 7. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 15). Asja materjalidest nähtuvalt on hageja kohtuistungil kinnitanud, et hageja saab USA-st toetust 634 dollarit, mis kantakse ema kontole. Kostja on kinnitanud, et toetust makstakse arvatavasti seetõttu, et ta on USA-s töötanud ja sotsiaalmaksu maksnud ning on nüüd vanaduspensionär (tl 47 pöördel). Nimetatud asjaolud viitavad sellele, et hagejale makstava toetuse eesmärk võib olla tema vajaduste rahuldamine olukorras, kus tema üks vanem on pensioniealine ega teeni enam töötasuna sissetulekut. Kolleegiumi hinnangul saab lapse vajaduste rahuldamiseks mõeldud toetuse ulatuses lugeda lapse vajadused rahuldatuks ning see võib olla mõjuvaks põhjuseks vähendada vanemalt väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära või jätta elatis välja mõistmata, kui toetus katab kõik lapse eluvajadused. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtutel selgitada, millisel eesmärgil hagejale toetust makstakse ning kas see katab kõik tema vajadused.
17.Ülaltoodud põhjendustel leiab kolleegium, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtud ei ole asja lahendades selgitanud välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid, sh on jäänud tuvastamata hageja tegelike vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus ja kummagi vanema osa hageja ülalpidamise kohustuse kandmisel ning arvestamata asjaolu, et osa hageja vajadusi võib olla kaetud välisriigi toetusega.
18.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostja kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.
19.Kuna nii kohtute otsused tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi menetluskulude jaotuse kindlaks maakohus. Jaak Luik, Villu Kõve, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.