Tsiviilasja number
2-15-8339
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
09.09.2015, Tallinn
Kohtukoosseis
Reet Allikvere, Kaija Kaijanen, Ele Liiv
Tsiviilasi
OÜ MRP Ärigrupp (pankrotis) pankrotihaldurite Andres Hermeti ja Olev Kuklase avaldus RP pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu väljakuulutamiseks
määrus
pankroti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
RP määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja/võlausaldaja: OÜ MRP Ärigrupp pankrotihaldurid Andres Hermet ja Olev Kuklase
(pankrotis)
27.07.2015
Võlgnik: RP (isikukood vandeadvokaat Robert Sarv
xxxxxxxxxxx),
esindaja
Pankrotihaldur Martin Krupp Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Võlgnik on maksejõuetu, kuna võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist (PankrS § 10 lg 2 p 1). Võlausaldaja on saatnud võlgnikule 16.02.2015 pankrotihoiatuse, nõudes võlgnevuse tasumist 10 päeva jooksul hoiatuse kättesaamisest. Pankrotihoiatuse sai võlgnik kätte 17.03.2015, kuid ka pärast seda ei ole võlgnik oma kohustusi täitnud. Vaatamata võlausaldaja kasuks seatud kohtulikele hüpoteekidele tsiviilasjas nr 2-11-17796 ei saa asuda seisukohale, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue on pandiga täielikult tagatud, kuivõrd kohtulike hüpoteekidega koormatud kinnisasjad on eelnevalt koormatud hüpoteekidega krediidiasutuste kasuks. Lisaks on võlausaldaja nõude rahuldamine täitemenetluses välistatud ka võlgniku poolt korteriomanditele iseenda kasuks seatud isiklike kasutusõiguste tõttu. Pankrotimenetluses on aga võimalik võlgniku kasuks seatud kasutusõigused PankrS § 139 lg 2 alusel kustutada või kasutusõiguste seadmine PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel tagasi võita. 20.07.2015 kohtuistungil võlausaldaja selgitas, et võlgniku suhtes algatatud täitemenetlus on veninud, kuna võlgnik ei ole täiteteadet vastu võtnud ja on täitemenetluse ajal püüdnud teadete kättesaamist vältida. Võlgniku tasaarvestus on esitatud hilinenult. Võlausaldaja hinnangul on võlgnikule kuuluva kahe Tornimäe korteri hind 170 000 eurot. Kolme korteri hind võiks olla 490 000 eurot ilma koormatisteta. Nimetatud korteriomanditest võlgnikule kuuluva osa väärtus võib olla 90 000 - 245 000 eurot, kuid vaadates AS SEB Pank ja AS-i Swedpank laenujääki, siis on selge, et nõue pandiga tagatud ei ole.
2(8)
suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Ajutise halduri poolt kogutud andmetest nähtuvalt tuvastas maakohus, et võlgnikule kuuluvad kolm kaasomandis olevat kinnistut 1⁄2 osas. Võlgnik ei ole esitanud ajutisele haldurile andmeid kinnisvara väärtuse ja seisukorra kohta, mistõttu on ajutisel halduril võlgnikule kuuluva vara väärtuse hindamine raskendatud. Võlgniku kinnisvara on kaasomandis, mis raskendab turuväärtuse määramist ja vara realiseerimist. Maakohus tuvastas, et võlgnikule kuuluvad osalused erinevates äriühingutes, milliste majandusliku seisu kohta ajutisel pankrotihalduril andmed puuduvad, lähtudes võlgnikule kuuluvate osaluste nimiväärtustest on võlgnikule kuuluvate osaluste väärtuseks 16 591,60 eurot; raha arvelduskontodel summas 465,05 eurot; 757,553 LHV Pensionifondi L osakut väärtusega 1 125,11 eurot; 1540,14 Swedbank Pensionifond V3 osakut väärtusega 2 019,89 eurot; tähtajaline hoius Nordea Bank AB Eesti filiaalis lepingu nr-ga MM2200302073, lõpptähtajaga 06.10.2015 ning väärtusega 319,56 eurot. Igakuine sissetulek 355 eurot (bruto), millest ei ole võimalik kinnipidamisi teostada. Võlgniku selgituste kohaselt on võlgnikul kolm võlausaldajat, kelle ees võlgnikul on kohustusi kogusummas 513 826,58 eurot. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja 29.06.2015 andmete kohaselt on võlgniku suhtes käesoleval hetkel käimas täitemenetlus (toimiku nr 195/2014/5207), alustamise kuupäev 24.11.2014, sissenõudjaks MRP Ärigrupp OÜ ja nõue 256 800,20 eurot. Võlgnikule on kuulunud 18 kinnisasja, milliste võõrandamise asjaoludega ei ole ajutine haldur saanud tutvuda. Võlgnik on 2014. a võõrandanud 1⁄2 mõttelise osa eelnimetatud korteriomanditest TT-le. Ajutisele haldurile esitatud andmete kohaselt on Harju Maakohtu 19.08.2014 hagi õigeksvõtul põhineva otsusega tsiviilasjas nr 2-14-54623 maakohus kohustanud võlgnikku andma nõusoleku korteriomandite registriosa numbriga 4413903, 21844001 ja 21853901 omanikukannete kustutamiseks ja uute kannete tegemiseks, millega kantakse korteriomandite teise jakku 1⁄2 mõttelises osas kaasomanikuna TT ja 1⁄2 mõttelises osas kaasomanikuna võlgnik. Arvestades võlgniku teadaolevaid kohustusi ja vara, on võlgnik ajutise halduri hinnangul maksejõuetu. Võlgnikul puuduvad likviidsed vahendid kohustuste täitmiseks. Võlgniku peamiseks varaks on kaasomandi osad, mille realiseerimine on raskendatud, ning osalused äriühingutes, mille majandusliku seisu kohta puuduvad andmed. Võlgniku igakuiseks sissetulekuks on 355 eurot (bruto), millest ei ole võimalik kinnipidamisi teha. Samas on võlgnikul kohustusi vähemalt 831 927,83 eurot. Võlgniku kohustused kasvavad viiviste ja intresside näol. Ajutise halduri hinnangul võib maksejõuetuse põhjuseks pidada muud asjaolu PankrS § 22 lg 5 tähenduses. Tartu Maakohtu 16.05.2013 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-11-17796 rahuldati OÜ MPR Ärigrupp (pankrotis) pankrotihaldurite Andres Hermeti ja Olav Kuklase hagi VM ja RP vastu lepingu kehtetuks tunnistamises, millega mõisteti RP-lt OÜ MPR Ärigrupp (pankrotis) kasuks välja 02.06.2009 müügilepingu muutmise lepingu alusel saadud 256 800,20 eurot, millist kohustust ei ole võlgnik käesoleva hetkeni suutnud täita. Põhjendatud ei ole võlgniku vastuväide, et võlausaldajate nõue on pandiga tagatud, kuivõrd võlausaldaja nõue ei ole täielikult pandiga tagatud. Tsiviilasjas nr 2-11-17796 kohaldati võlausaldaja nõude täitmise tagamiseks hagi tagamise abinõusid, koormates võlgniku kinnisvara kohtulike hüpoteekidega võlausaldaja kasuks. 02.05.2011 kohtumääruse alusel seati Tartus XXXXXXX XXX-XX asuvale korteriomandile võlausaldaja kasuks kohtulik hüpoteek summas 64 200 eurot ning Tallinnas XXXXXXXX X-XX ja XXXXXXXX X-XXX asuvatele korteriomanditele seati võlausaldaja kasuks kohtulikud hüpoteegid vastavalt summas 128 400 eurot ja 64 200 eurot. Ajutise halduri aruandest nähtuvalt on kõik ülalnimetatud kinnisasjad koormatud 4(8)
hüpoteekidega krediidiasutuste kasuks, mis asuvad järjekohas eespool võlausaldaja kasuks seatud (kohtulikest) hüpoteekidest. Võlgniku selgituste kohaselt on võlgnikul kolm võlausaldajat, kelle ees võlgnikul on kohustusi kogusummas 513 826,58 eurot järgmiselt: AS SEB Pank: Eluasemelaen nr L050012574 – 48 378,40 eurot, Preemialaen nr 5000220430110 – 24 895,59 eurot, Swedbank AS: Eluasemelaen nr 07-037939-EL – 138 218,12 eurot, Eluasemelaen nr 04-604356-EL -45 534,27 eurot. Sissenõude pööramisel korteriomanditele võlausaldaja nõude rahuldamiseks jäävad need hüpoteegid kehtima, kui hüpoteegipidajatest krediidiasutused täitemenetlusega ei ühine (TMS § 158 lg 1), täitemenetlusega ühinemise korral rahuldatakse aga esmajärjekorras just krediidiasutustest hüpoteegipidajate nõuded (TMS § 174 lg 3 p.2). Mõlemal juhul ei ole korteriomandite müügist ilmselgelt võimalik saada piisavalt vahendeid võlausaldaja nõude rahuldamiseks väljaspool pankrotimenetlust. Lisaks eeltoodule on võlausaldaja nõude täielik rahuldamine täitemenetluses välistatud ka võlgniku poolt korteriomanditele iseenda kasuks seatud isiklike kasutusõiguste tõttu. Koheselt pärast seda, kui Tartu Maakohus oli 26.07.2010 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-31157 nimetanud OÜ MRP Ärigrupp ajutised pankrotihaldurid, seadis võlgnik kõikidele korteriomanditele tasuta ja tähtajatud isiklikud kasutusõigused iseenda kasuks. Kuna kasutusõigused kanti kinnistusraamatusse 2010. a augustis, asuvad need järjekohas eespool võlausaldaja kasuks seatud hüpoteekidest, mis kanti kinnistusraamatusse 2011. a mais. Seetõttu korteriomandite müümisel täitemenetluses võlausaldaja nõude rahuldamiseks jääksid võlgniku kasuks seatud isiklikud kasutusõigused TMS § 158 lg 1 järgi kehtima, mis vähendab oluliselt korteriomandite müügihinda ning võib muuta nende müügi täitemenetluses üldse võimatuks. Võlgniku poolt iseenda kasuks isiklike kasutusõiguste seadmist ei ole täitemenetluses võimalik ka tagasi võita, kuna tulenevalt TMS § 188 lg-st 1 ei saa täitemenetluses ühelgi juhul tagasi võita võlgniku tehingut, mis on tehtud varem kui 3 aastat enne tagasivõitmise hagi esitamist. Seega vaatamata võlausaldaja nõuet tagavatele hüpoteekidele ei ole nõude rahuldamine täitemenetluses võimalik. Korteriomandite müümisel pankrotimenetluses on aga võimalik võlgniku kasuks seatud kasutusõigused PankrS § 139 lg 2 alusel kustutada või kasutusõiguste seadmine PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel tagasi võita. Maakohus tuvastas, et võlgnikul on kohustusi vähemalt 831 927,83 eurot, millest 159 000 eurot on käenduskohustus. Kuna võlgniku kohustused ületavad oluliselt võlgniku vara, siis on võlgnik PankrS § 1 lg 2 tulenevalt maksejõuetu ja selline seisund ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Määruskaebus
täitemenetluse alustamine täiesti tarbetu ning täitmisavalduse esitamine kantud üksnes võlgniku kohustuste suurendamise eesmärgist. Viimases avaldub ka asjaolude väär tuvastamine ja PankrS § 31 lg 1 väär kohaldamine. Pankroti väljakuulutamise aluseks ei saa olla võlausaldaja soov teatud tehingut tagasi võita. Otstarbetu on maakohtu paljasõnaline arutluskäik selle kohta, kas esimese järjekoha hüpoteegipidajad täitemenetlusega ühinevad või kuidas saab isiklik kasutusõigus kinnisvara väärtust mõjutada. Võlgnik on pidevalt vähendanud laenulepingutest tulenevate kohustuste jääki ning hetkel on kinnisvarahinnad oma tipu lähedal. Maakohus jättis lahendamata võlgniku tõendite esitamise taotluse (esitatud 20.07.2015 istungil, kuid ei nähtu istungiprotokollist) ning sellest tulenevalt tuvastas maakohus vääralt võlgniku kohustuste ulatuse. Kui maakohus oleks tõendite esitamise taotluse lahendanud ja võlgniku tõendeid arvestanud, poleks maakohus pankroti väljakuulutamisel ebaõigesti olematut käenduskohustust summas 159 000 eurot AS-i DNB Pank ees arvestanud. Ajutine haldur oleks pidanud PankrS § 25 lg-st 2 tulenevalt istungil isiklikult osalema. Kuna ajutise halduri esindaja ei osanud piisava põhjalikkusega ajutise halduri aruannet selgitada ega põhjendada ning võlgniku esitatud tõenditest tulenevalt muutunud positsiooni kujundada, tähendab see pankrotiavalduse läbivaatamise sätete rikkumist. Maakohus pole sisuliselt analüüsinud võlgniku PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel esitatud vastuväidet selle kohta, et võlausaldaja nõudele saab põhjendatult vastu vaielda ja vaidlus tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 3 p 1 mõtte kohaselt saab võlgniku vastuväite tähelepanuta jätta vaid juhul, kui see on täiesti perspektiivitu. Siinsel juhul võlgniku vastuväite perspektiivituse argumentatsiooni keegi esitanud pole. Järelikult ei ole tuvastatud asjaolusid, mis võimaldavad väita, et võlgniku vastuväide on alusetu. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus võtma seisukoha kõigi oluliste väidete osas. Võlgnik esitas kohtule kaks vastuväidet: PankrS § 15 lg 3 p 1 (põhjendatud vastuväide) ja § 15 lg 3 p 2 (nõue pandiga tagatud) alusel. Maakohus ei ole kummagi vastuväite osas seisukohta võtnud. Vastused määruskaebusele
PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel, kui tasaarvestuse üle on pooltel vaidlus ja nõue ei tarvitse olla seetõttu selge. Ringkonnakohtu hinnagul ei saa esitatud asjaolude järgi võlgnikul olla tekkinud tasaarvestusnõuet võlausaldaja vastu. Võlgniku väitel tekkis tal tasaarvestusnõue asjaolust, et tsiviilasjas nr 2-11-17796 tehtud maakohtu 16.05.2013 otsusega tunnistati kehtetuks tagasivõitmise korras 02.06.2009 leping, millega muudeti 14.03.2008 müügilepingut kinnistute ostuhinna osas (ostuhinda suurendati 26 500 000 krooni võrra). Selle tulemusena pidi võlgniku väitel ostja talle tagastama 14.03.2008 müügilepingu esemeks olnud kinnistud, kuid kuna need on võlausaldaja poolt võõrandatud, siis kahjuna kinnistute väärtuse summas 550 000 eurot, mis ongi võlgniku väitel tema tasaarvetusnõudeks võlausaldaja vastu. Ringkonnakohtu hinnangul on võlgniku väide alusetu. Nimetatud kohtuotsusega tunnistati kehtetuks küll 02.06.2009 leping, millega suurendati ostuhinda, kuid kehtima jäi täiel määral 14.03.2008 müügi- ja asjaõigusleping, mille alusel kinnisasjad müüdi selles lepingus kokkulepitud hinnaga ja kanti kokkuleppel üle ka kinnisasjade omand. Seega ei saanud tekkida võlgnikul 02.06.2009 lepingu kehtetuks tunnistamisest tasaarvestusnõuet käesoleva pankrotimenetluse võlausaldaja vastu ning sellest tulenevalt puudus ka alus pankrotiavalduse rahuldamata jätmiseks sellel põhjusel. Määruskaebuse esitaja väitel ei kontrollinud maakohtus, kas võlausaldaja nõue võib olla pandiga täielikult tagatud ja seetõttu ei olnud alust PankrS § 15 lg 3 p 2 tulenevalt võlgniku pankrotti välja kuulutada. Ringkonnakohtu hinnagul on see väide põhjendamatu. Maakohus on määruses analüüsinud võlausldaja nõude pandiga tagatust ja jõudnud põhjendatud järeldusele, et nõue ei ole pandiga tagatud PankrS § 15 lg 3 p 2 mõttes. Võlgniku väitel ei saanud esitatud asjaoludel maakohus sellist järeldust teha, kuna nõude sissenõudmiseks algatud täitemenetluses ei ole võlgniku vara hinnatud ja samuti ei ole ajutine haldur ega maakohus tuvastanud võlgniku vara koguväärtust, milleta ei saa võlgniku väitel otsutada nõude pandiga tagatuse küsimust. Ringkonnakohus märgib, et võlgniku väide on osaliselt põhjendatud, kuna võlgnikule kuuluvate kinnistute väärtusi ei ole senini kindlaks tehtud ei täitemenetluses ega ka ajutise halduri poolt. Ringkonnakohus leiab, et iseenesest eeldaks nõude pandiga tagatuse kontrollimine võlgniku vara väärtuse kindlaks tegemist. Samas on maakohtu 20.07.2015 istungil väitnud avaldajate esindaja, et võlgniku kolme kinnistu koguväärtuseks võiks olla 490 000 eurot ilma koormatisteta ja võlgnikule kuuluva osade koguväärtus võib olla seega kuni 245 000 eurot. Kohtuistungil võlgniku esindaja avaldajate hinnangule kinnistute väärtuse kohta vastväiteid ei esitanud ega esitanud ka omapoolset hinnangut kinnistute väärtuse osas, mida maakohus arvestas muu hulgas koos teiste asjas esitatud vaieldamatute asjaoludega. Miski ei takistanud võlgnikul oma vastuväite nõude pandiga tagatuse kohta tõendamiseks esitada omapoolseid tõendeid kinnisasjade väärtuse kohta. Maakohus arvestas nõude pandiga tagatuse hindamisel põhjendatult lisaks veel kahe olulise asjaoluga. Esiteks seda, et võlausaldaja nõude tagatiseks seatud hüpoteegid on teise järjekoha hüpoteegid, mis, arvestades esimese järjekoha hüpoteekidega tagatud nõuete kogusuurust, kahandab oluliselt võlausaldaja võimalusi saavutada oma nõude täielikku rahuldamist teise järjekoha hüpoteekide realiseerimisega. Teiseks on maakohus põhjendatult arvestanud asjaoluga, et võlgniku kinnisasjade turuväärtust vähendab ilmselgelt isikliku kasutusõiguste olemasolu kinnistutel, mida ei ole käesoleval juhul võimalik tulenevalt TMS § 188 lg 1 täitemenetluses tagasi võita ning neid ei ole võimalik ka TMS § 158 lg 1 tõttu kustutada. Seega oli ringkonnakohtu hinnangul maakohtul alust asjaolude kogumit hinnates teha järeldus, et võlausaldaja nõue ei ole PankrS § 15 lg 3 p 2 mõistes pandiga täielikult tagatud. Eeltoodust lähtudes on ringkonnakohtu arvates põhjendamatu ka võlgniku väide, et maakohus jättis ebaõigesti tähelepanuta PankrS § 31 lg 2, sest maakohus ei tuvastanud ühtegi PankrS § 15 lg 3 sätestatud alust ajatise halduri nimetamata jätmiseks. Samuti on põhjendamatu võlgniku väide, et enne pankroti väljakuulutamist oleks kindlasti tulnud läbi viia täitemenetlus, mille käigus hinnata võlgniku vara ja alles seejärel võiks olenevalt asjaoludest tulla kõne alla pankroti väljakuulutamine. Pankrotiseadus ei sätesta pankroti väljakuulutamise eeldusena eelnevalt täitemenetluse läbiviimist. 7(8)
Määruskaebuse esitaja väitel jättis maakohus põhjendamatult tähelepanuta võlgniku taotluse tõendite kogumiseks. Ringkonnakohtu hinnagul on väide alusetu. Võlgnik ei ole esitanud taotlusi tõendite kogumiseks ei 20.07.2015 kirjalikus vastuväites ega ka 20.07.2015 kohtuistungil. Avaldaja ei kinnita, et võlgnik oleks esitanud istungil taotlust tõendite kogumiseks. Nähtuvalt 20.07.2015 istungiprotokollist on võlgnik avaldanud, et ta ei soovi täiendavaid taotlusi esitada. Seega pole võlgnik tõendanud, et ta oleks esitanud tõendite kogumise taotluse, mille maakohus jättis väidetavalt tähelepanuta. Põhjendatud ei ole ka määruskaebuse esitaja etteheide maakohtule selles osas, et maakohus lubas pankrotihalduril osaleda kohtuistungil esindaja kaudu, kuivõrd võlgnik ise nõustus 20.07.2015 istungil pankrotiavalduse läbivaatamisega ilma ajutise halduri kohalolekuta. Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi võlgniku kanda.
/digitaalselt allkirjastatud/ Reet Allikvere
/digitaalselt allkirjastatud/ Kaija Kaijanen
/digitaalselt allkirjastatud/ Ele Liiv
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.