Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
T. T, T. T, T. T ja T. T hagi H. T ja S. T vastu elatise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
T. T, T. T, T. T ja T. T kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Hagejate kassatsioonkaebuse hind igal hagejal iga kostja vastu 360 eurot
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hagejad T. T, T. T, T. T ja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob
T. T,
hagejate
esindaja
Kostjad H. T ja S. T, kostjate esindaja vandeadvokaat Marje Mängel Asja läbivaatamise kuupäev
26. märts 2018. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215. Saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis H. T-lt ja S. T-lt kummaltki T. T, T. T, T. T ja T. T kasuks (st igale hagejale eraldi) välja elatise 40 eurot.
2.T. T, T. T, T. T ja T. T kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Harju Maakohtu 15. novembri 2016 tsiviilasjas nr 2-16-100215 tehtud otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis kummaltki kostjalt iga hageja kasuks välja mõistmata 40 eurot ületava elatise.
4.Rahuldada vandeadvokaat Marje Mängeli 5. märtsi 2018. a taotlus ja määrata riigi õigusabi tasu suuruseks kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi eest osaühingu Advokaadibüroo Marje Mängel vandeadvokaadile Marje Mängelile 228 eurot (sh käibemaks).
2-16-100215 Saata määrus täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks osaühingule Advokaadibüroo Marje Mängel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu, eestkostja) esitas 6. jaanuaril 2016 T. T (hageja I), T. T (hageja II), T. T (hageja III) ja T. T (hageja IV) (lapsed) nimel Pärnu Maakohtule H. T (kostja I, isa) ja S. T (kostja II, ema) vastu maksekäsu kiirmenetluse avaldused, milles palus iga hageja kasuks kummaltki vanemalt välja mõista elatise 200 eurot kuus. Kostjad esitasid maksekäsu kiirmenetluse avaldustele vastuväited ning nõuded anti üle menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Eestkostja esitas 12. aprillil 2016 hagejate II–IV nimel Harju Maakohtule eraldi hagid, paludes nii kostjalt I kui ka kostjalt II mõista iga hageja kasuks välja miinimumelatise kuni vastava hageja täisealiseks saamiseni. Eestkostja esitas 13. aprillil 2016 hageja I nimel Harju Maakohtule hagi, paludes nii kostjalt I kui ka kostjalt II mõista hageja I kasuks välja miinimumelatise kuni täisealiseks saamiseni. Eestkostja täpsustas 15. aprillil 2016, et palub hageja I kasuks elatise välja mõista alates 13. aprillist 2016. Maakohus liitis tsiviilasjad ühte menetlusse. Hagiavalduse kohaselt eraldas Lasnamäe linnaosa vanem 19. mai 2011. a korraldusega nr 1-15/144 hagejad perekonnast ja nad paigutati Tallinna Lastekodu väikelaste varjupaika. Alates
5.juulist 2011 on hagejad Tallinna Lastekodus asenduskoduteenusel riiklikul ülalpidamisel. Maakohus võttis 14. novembril 2014 tsiviilasjas nr 2-11-28261 tehtud määrusega kostjatelt hagejate suhtes ära hooldusõiguse ja määras hagejatele eestkostja (Tallinna linn) kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Sotsiaalkindlustusamet tuvastas 31. juuli 2015. a otsusega nr 1246656 hagejal I ja otsusega nr 1246679 hagejal IV raske puude ning 10. augusti 2015. a otsusega nr 1249370 hagejal II ja otsusega nr 1249374 hagejal III raske puude. Raske puude tõttu vajavad hagejad abivahendeid ja rehabilitatsiooni, mis põhjustavad lisakulusid. Sotsiaalkaitseministri 7. jaanuari 2016. a määruse nr 2 „Riigi rahastatava lapsehoiuteenuse maksimaalse maksumuse ning riigi eelarvest rahastatava asenduskoduteenuse maksimaalse maksumuse ja hinna kehtestamine“ (määrus nr 2) § 2 kohaselt on alla kolmeaastasel lapsel ja lapsel, kellel on tuvastatud puude raskusaste puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel, õigus saada asenduskoduteenust maksimaalse maksumusega 15 396 eurot kalendriaastas (1283 eurot kalendrikuus). Asenduskodus viibiva puudega lapse ülalpidamiseks riigi eraldatav summa ei kata kõiki tema vajadusi ja raha vähesuse tõttu on hagejate huvitegevusega tegelemise, silmaringi laiendamise ja vajalike teenuste saamise võimalused piiratud. Kostjad ei ole pärast hagejate perest eraldamist tasunud neile elatist ega osalenud muul viisil nende ülalpidamise kohustuse täitmisel. Hooldusõiguse äravõtmine vanematelt ei vabasta neid lapse ülalpidamise kohustuse täitmisest.
3.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjate vastuse kohaselt peavad vanemad hankima sissetuleku laste ülalpidamiseks, kuid arvestades kostjate varalist seisundit, ei suuda nad hagejatele miinimumelatist maksta. Kostjad peaksid kokku tasuma hagejatele neljale kuupalga alammäärale vastava summa. Hagide rahuldamine paneks kostjad ja nendega koos elavad alaealised lapsed äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda ja kostjatega koos elava kahe lapse igapäevased vajadused jääksid täielikult rahuldamata. Kostjate sissetulek on kokku ca 600 eurot kuus. Kostja I töötasu on 430–530 eurot kuus. Lisaks saavad kostjad lapsetoetust 55 eurot kuus. Kostja II on töötu ning tema sissetulekuks on lapsetoetus 50 eurot kuus ja ülalpidamismaksed 50 eurot. Kostjatel ei ole vara, mida saaks võõrandada. Kostja I ülalpidamisel on nii kostja II kui ka kaks last (T. T ja T. T), kes elavad kostjatega koos. 2(13)
2-16-100215
4.Harju Maakohus rahuldas 15. novembri 2016. a otsusega hagid osaliselt. Maakohus mõistis alates
13.aprillist 2016 kuni hageja I täisealiseks saamiseni hageja I kasuks välja elatise kostjalt I 40 eurot ja kostjalt II 40 eurot. Maakohus mõistis alates 12. aprillist 2016 kuni hagejate täisealiseks saamiseni hagejate II–IV kasuks välja elatise igale hagejale kostjalt I 40 eurot ja kostjalt II 40 eurot. Maakohus määras kindlaks hagejatele elatise tasumise korra ja jättis kostjatele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud riigi kanda ning muud menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus ei määranud menetluskulusid rahaliselt kindlaks. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle. Hagejad on kostjate lapsed. Harju Maakohtu 14. novembri 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-11-28261 võeti kostjatelt ära hooldusõigus hagejate suhtes ning määrati hagejatele eestkostjaks Tallinna linn. Hagejad elavad kostjatest lahus. Kostjad ei ole hagejatele elatist tasunud ega neile muul viisil ülalpidamist andnud. Maakohus viitas perekonnaseaduse (PKS) §-le 96, § 97 p-le 1, § 100 lg-tele 1, 2 ja 4, ning § 101 lg-le 1 ja leidis, et kostjad rikkusid laste ülalpidamise kohustust. Hooldusõiguse äravõtmine vanematelt ei vabasta neid laste ülalpidamise kohustuse täitmisest. Maakohus viitas PKS § 102 lg-tele 1 ja 2 ning leidis, et asjakohatu on kostjate väide, et neil on liiga väike sissetulek, mistõttu ei ole võimalik anda hagejatele ülalpidamist miinimummääras. Kostja I töötasu oli 465 eurot kuni 554 eurot 37 senti kuus, kostja II kontole laekusid peretoetused 50 kuni 80 eurot kuus ja töötutoetus 44 eurot kuus, kostjatele ei kuulu kinnisvara, sõidukeid ega osalusi äriühingutes. Väike sissetulek või sissetuleku puudumine ei vabasta vanemat kohustusest maksta lapsele elatist. Seega peavad kostjad tegema kõik endast sõltuva, et anda hagejatele ülalpidamist miinimummääras. Kostjad saaksid oma sissetulekut suurendada sellega, et kostja I üritaks leida suurema sissetulekuga tööd või lisatööd ja kostja II asuks tööle. Kostjad ei väitnud, et neil on töövõime kaotus, mis seda takistab. Kostja II saab asuda tööle kasvõi osalise töökoormusega, kuna kostjatega koos elavad lapsed (3-ja 12-aastane) on nädala sees osa ajast koolis ja lasteaias. Kostjad ei väitnud ega tõendanud, et kostjatega koos elavatel lastel oleks tervisehäire, mis tingiks vajaduse viibida nendega kodus. On tõenäoline, et kostja II kvalifikatsioon ja eelnev töökogemus võimaldavad tal töö leida, sest kostjale II pakuti tööd (öiste vahetustega), kuid ta loobus sellest. Kui kostjate sissetulek ei võimalda pidada lapsi ülal ilma vanemate enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peavad nad oma vajadusi piirama. Sideteenus ei ole isiku esmavajaduste rahuldamise teenus, mistõttu ei ole põhjendatud ca 70 kuni 90 euro suurused sidekulud igas kuus. Kostjad saaksid seda piirata eesmärgiga saada lisaraha, et anda hagejatele ülalpidamist. Maakohus tuvastas, et eelduslikult kuulub kostjale I osa kinnistust (päris kinnistu võrdsetes osades õega), mille ta on jätnud pikema aja jooksul enda nimele vormistamata (kostja I ema, kellele kinnistu kuulus ja kelle nimel kinnistu endiselt on, suri 15. mail 2009 ning kostja I isa suri 15. detsembril 2010) ja mille võõrandamise korral saaks ta anda hagejatele ülalpidamist. Kostja I ei väitnud ega tõendanud, et on pärandist loobunud või et vara oleks pärinud testamendi alusel keegi teine. Asjaolu, et kostjatega elab koos kaks alaealist last, keda kostjad peavad ülal pidama, annab alust vähendada kostjatelt hagejate kasuks väljamõistetava elatise suurust PKS § 102 lg 2 järgi, kuna hagide täieliku rahuldamise korral osutuksid kostjatega koos elavad lapsed varaliselt vähem kindlustatuks kui hagejad. Hagejate suhtes ei ole õiglane vähendada kostjatelt väljamõistetavat elatist nullini. Maakohus võttis kostja I varalise seisundi hindamisel aluseks tema väiksema töötasu ajavahemikul
24.novembrist 2015 kuni 24. maini 2016 ja jagas selle seitsmega (465 eurot / 7 = 66 eurot 42 senti), kuna kostja I peab kasutama tema käsutada olevat raha enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus arvestas kostja II sissetulekuna ca 44 euro suurust töötutoetust. Kohus võttis arvesse kostjate igas kuus saadava sissetuleku suurendamisele (nt lisatöö leidmisele, töökoha leidmisele, kulude kärpimisele, täiendava vara saamisele) kuluda võivat aega ja vajadust säilitada kostjatega koos 3(13)
2-16-100215 elavate laste elustandard ning pidas põhjendatuks mõista kostjalt I iga hageja kasuks välja elatis 40 eurot kuus. Kostja II varaline seisund oli kostja I varalisest seisundist mõnevõrra halvem ning see mõjutab tema võimalust anda hagejatele ülalpidamist. Kuna kostja II peab tegema kõik endast sõltuva, et leida võimalus saada stabiilset sissetulekut, ei ole põhjendatud mõista kostjalt II välja elatis väiksemas summas kui kostjalt I.
5.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagid osaliselt ja mõistis kostjatelt välja elatise, ning teha uue otsuse, millega jätta hagid kostjate vastu täielikult rahuldamata.
6.Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostjate kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 20. septembri 2017. a otsusega osaliselt apellatsioonkaebuse ning tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagejate hagid kostjate vastu elatise saamiseks rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt jättis maakohus põhjendamatult arvestamata kostjate vastuväite, et hagi rahuldamata jätmiseks on mõjuv põhjus. Ringkonnakohus viitas PKS § 102 lg-tele 1 ja 2 ning rõhutas, et PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu, mistõttu kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas on alust mõista välja miinimumelatisest väiksem elatis. Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada, et elatise maksmise eesmärki ebaproportsionaalselt ei kahjustataks, st miinimumist väiksema elatise maksmise korral oleksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Mõjuvaks põhjuseks saab olla igasugune asjaolu, mis on piisavalt kaalukas, arvestades lapse õigustatud huve. Kostjad tõid mõjuva põhjusena esile asjaolu, et neljale perekonnast eraldatud lapsele (hagejatele) elatise maksmisel ei suudaks kostjad oma varalise seisundi tõttu tagada nendega koos elavatele lastele minimaalselt vajalikku elustandardit, rääkimata kostjate endi vajaduste rahuldamisest. Samas pooled ei vaielnud selle üle, et hagejad saavad riigieelarvest rahastatavat asenduskoduteenust ning riigieelarvest on eraldatud raha asenduskoduteenuse rahastamiseks. Ringkonnakohus viitas hagi esitamise ajal kehtinud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §-le 116, § 117 lg-le 1, § 120 lg 1 esimesele lausele ja lg-le 2, § 128 lg 1 esimesele lausele, määruse nr 2 § 2 lg-tele 1 ja 2, 1. jaanuaril 2017 jõustunud SHS § 120 lg-le 2, sotsiaalkaitseministri 23. detsembri 2016 määruse nr 77 „Riigieelarvest rahastatava asenduskoduteenuse minimaalne ja maksimaalne maksumus asenduskoduteenust saama õigustatud lapse kohta kalendrikuus ja -aastas ning rahastuse jaotuse tingimused ja kord“ (määrus nr 77) § 1 lg-tele 1 ja 3 ning §-le 2 ning leidis, et riik kannab põhimõtteliselt kõik asenduskoduteenusel viibiva lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikud kulud (sh puudest või vanusest tulenevad lisakulud), kuid on sätestanud kuludele piirmäärad. Seega on hagejate vajadused rahuldatud, kuid eestkostja hinnangul oleks lisaks vaja raha, et võimaldada hagejatele näiteks huvitegevust. Eestkostja on selleks eraldanud ise raha. Riik kannab perekonnast eraldatud lapse kulud, kuid vanemad peaksid last ülal pidama ka siis, kui laps saab asenduskoduteenust (PKS § 96 teine lause). Kuna lapse vajadused kaetakse sellisel juhul riigieelarvest, täidab riik vanema eest ülalpidamiskohustust ning riigil võib tekkida õigus nõuda vanemalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 p 3 järgi (koosmõjus VÕS §-ga 1023) lapse ülalpidamiseks tehtud kulutuste hüvitamist. Kui riigieelarve vahenditest ei piisa lapse kõigi vajaduste rahuldamiseks ja kohalik omavalitsus kannab seetõttu osa lapse kuludest, võib ka kohalikul omavalitsusel tekkida samal alusel õigus nõuda vanematelt tehtud kulutuste hüvitamist. 4(13)
2-16-100215 Praeguses asjas ei esitanud eestkostja hagejate ülalpidamiseks tehtud lisakulutuste hüvitamise nõuet. Kuna lapse vajadused on riigi või kohaliku omavalitsuse vahenditest rahuldatud, saab asenduskoduteenusel olev laps nõuda elatist üksnes edasiulatuvalt (tulevaste kulude katteks). Praeguses asjas on mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 kolmanda lause tähenduses, mis on nii kaalukas, et kostjatelt tuleb jätta elatis ka edasiulatuvalt välja mõistmata. Kostjatel on lisaks hagejatele kaks alaealist last, kes elavad nendega koos. Asjaoluga, et kostja I võib olla pärinud kinnisasja, ei saa arvestada, sest pärijad ning kinnisasja väärtus ja likviidsus ei ole teada. Kostjatelt elatist välja mõistes saab arvestada eelkõige nende tegeliku vara ja sissetulekutega, mis on kokku 559–678 eurot kuus. Selline sissetulek tagab üksnes neljaliikmelise pere miinimumvajaduste rahuldamise. Seejuures saab lähtuda kostjate ühistest vahenditest kogu pere vajaduste rahuldamiseks, sest PKS § 16 järgi on abikaasad kohustatud vastastikku oma töö ja varaga perekonda ülal pidama. Pere elab kostja I väitel sotsiaalkorteris ning hagejatele elatise maksmise korral tekiks neil ilmselt lisavajadus sotsiaalteenuste järele. Neil asjaoludel ei saa kostjatega koos elavate laste õigusi ja huve arvestades mõista kostjatelt hagejate ülalpidamiseks välja miinimumelatist, s.t on mõjuv põhjus elatist vähendada. Vanemad peavad hankima laste ülalpidamiseks vajalikud vahendid, kuid arvestades kostjate võimeid ja suutlikkust, käiks maakohtu välja mõistetud suuruses (kokku 320 eurot kuus) elatise maksmine kostjatele ilmselgelt üle jõu. See paneks kostjad olukorda, kus nad ei suuda tagada enda ega nendega koos elavate laste miinimumvajaduste rahuldamist. Hagejate huvid on aga kaitstud, sest nende vajadused on rahuldatud ja riigieelarvest eraldatud nende arenguks piisav raha.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hagejad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada (v.a menetluskulude jaotuse osas) ning jätta jõusse maakohtu otsus või saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 1, § 438 lg 1, § 392 lg 1 p-d 3 ja 4), kuna ei arvestanud hagejate selgituste ja põhjendustega ning on otsuse tegemisel võtnud arvesse vaid kostjate paljasõnalisi ja tõendamata vastuväiteid (kostja I võimekus teenida sissetulekut on piiratud miinimumilähedase töötasuga; kostja II on (osaliselt) töövõimetu). Ringkonnakohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8, kuna otsus on puudulik ja üldsõnaline ega põhine tõendatud ja tuvastatud asjaoludel. Ringkonnakohus õigustas põhjendamatult elatise maksmisest mõjuva põhjuseta hoiduvate vanemate käitumist ega võtnud arvesse, et kostja I hoidub pärandvara vastu võtmast. Kostjate 26. oktoobri 2016. a istungil avaldatu (kostja II loobus tööst, kuna talle ei sobinud öised vahetused; kostja I ei ole teinud midagi, et võtta pärand vastu) näitab, et kostjad ei soovi pahatahtlikult täita hagejate ülalpidamise kohustust. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke vahendeid ja vanem ei vabane ülalpidamise kohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, sh vajadusel müüma oma vara. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 348 lg-t 2 ja § 351 lg-t 1. Kui kohtul tekkis kahtlus, et maakohtu lahend on vale ja kohtu järeldused ekslikud, tulnuks korraldada suuline istung, et menetlusosalistega olukorda arutada. Hagejad oleksid saanud esitada oma vastuväited ja põhjendused.
5(13)
2-16-100215 Perekonnaseadusest tulenev vanemate kohustus oma lapsi miinimummääras üleval pidada ja sotsiaalhoolekandeseadusest tulenev riigi kohustus vanemliku hoolitsuseta lapsi üleval pidada ei ole võrreldavad. Riigi kohustus (ja selle täitmine) ei välista vanemate kohustust. Riik kannab perekonnast eraldatud lapse kulud, kuid vanematel säilib kohustus last ülal pidada (PKS § 96 teine lause). Laste paigutamine asenduskoduteenusele ei ole õigushüve, vaid erandlik ja kahetsusväärne olukord, sest isikud ei täida laste suhtes vanemakohustusi. Ringkonnakohtu lähenemise järgi on iga pahatahtlik vanem õigustatud jätma ülalpidamiskohustuse täitmata, sest laps on riiklikul ülalpidamisel. See ei ole mõistlik lahendus. Kostjate ülalpidamisel on kaks alaealist last, kuid kostjatel on võimalik oma sissetulekuid oluliselt suurendada, kui nad soovivad hagejatele kasvõi alla miinimummäära elatist tasuda. Eestkostja on õigustatud ja kohustatud nõudma asenduskodudes viibivate laste eest nende vanematelt elatist, mida ei saa kasutada asenduskodu ühisteks kuludeks, vaid konkreetselt iga lapse lisahüvedeks või mille saab panna lapse tuleviku jaoks kogunema. Hagejate elatis arvatakse toimetulekutoetuse määramisel kostjate sissetulekust maha (SHS § 133 lg 1) ning elatise maksmine ei halvenda toimetulekutoetuse määramisel kostjate olukorda. Lisaks ületavad kostjate sissetulekud kehtestatud toimetulekupiiri ning tegemist ei ole puudust kannatava perega.
9.Kostjad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu. Muu hulgas leiavad kostjad kassatsioonkaebuse vastuses, et kuna hagejad ei vastanud kostjate apellatsioonkaebusele, nõustusid nad sellega. Lisaks ei teatanud hagejad, et soovivad asja arutamist kohtuistungil. Ringkonnakohus võttis elatist vähendades aluseks laste huvide ülimuslikkuse põhimõtte ning arvestas ka kostjatega koos elavate laste huvidega (et nad ei osutuks hagejatega võrreldes vähem kindlustatuks). Kostja I palgatulu oli 2017. aastal 3734 eurot 45 senti (311 eurot 20 senti kuus). Kostja II leidis 2017. a augustis (pärast maakohtu ja enne ringkonnakohtu lahendit) töö ning tema palgatulu on ca 360 eurot kuus.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas ja mõistis kummaltki kostjalt iga hageja kasuks välja elatise 40 eurot. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
11.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagid osaliselt ja mõistis kostjatelt välja elatise. Kostjad palusid teha uue otsuse, millega jätta hagid kostjate vastu rahuldamata. Hagejad maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega ei vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis kummaltki kostjalt iga hageja kasuks välja mõistmata 40 eurot ületava elatise. TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustub kohtuotsus osalise vaidlustamise korral vaidlustamata osas. Seega jõustus maakohtu otsus osas, millega maakohus jättis kummaltki kostjalt iga hageja kasuks välja mõistmata 40 eurot ületava elatise, ja ringkonnakohus ei olnud õigustatud maakohtu otsust selles osas tühistama. Asja uuel läbivaatamisel on apellatsioonimenetluses vaidluse all hagejate nõue kummaltki kostjalt igale hagejale 40 euro suuruse elatise väljamõistmiseks.
12.Kolleegium käsitleb esmalt elatise väljamõistmise eeldusi (I), siis hagejate asenduskoduteenusel viibimise mõju kostjate vastu esitatud elatisnõude rahuldamisele (II), seejärel teisi miinimumelatise vähendamise võimalikke aluseid (III) ning teeb lõpuks menetluslikud otsustused (IV). I 6(13)
2-16-100215
13.Kohtud tuvastasid, et hagejad on kostjate lapsed, kelle hooldusõigus on kostjatelt ära võetud ning kes elavad kostjatest lahus ja on asenduskoduteenusel. Kostjad ei ole hagejatele elatist tasunud ega neile muul viisil ülalpidamist andnud.
14.PKS §-de 96 ja 97 järgi on vanemad kohustatud oma alaealisi lapsi ülal pidama. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel. PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kolleegium on varem selgitanud, et PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu, mistõttu kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1-28.2; 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). II
15.Kolleegiumi hinnangul on vaja otsustada, kas see, et hagejad on asenduskodus ja nende saadavat teenust rahastatakse riigi või kohaliku omavalitsuse vahenditest, mõjutab hagejate õigust kostjatelt elatist nõuda, mh kas seda saab elatise väljamõistmisel alla seaduses sätestatud miinimummäära arvesse võtta kui mõjuvat põhjust PKS § 102 lg 2 kolmanda lause tähenduses.
16.Kolleegium märgib, et alates 1. jaanuarist 2018 on kehtetuks tunnistatud sotsiaalhoolekande seaduse kolmanda peatüki kuues jagu, milles reguleeriti asenduskoduteenust nii hagi esitamise ajal kui ka ringkonnakohtu menetluse ajal. Sotsiaalhoolekande seaduse kehtivas redaktsioonis nimetatakse hagejate saadavat teenust asendushooldusteenuse osutamiseks asenduskodus ning seda reguleeritakse eelkõige teise peatüki 12. jaotise §-des 455 ja 458–4512. Muu hulgas muudeti ka teenuse rahastamist.
16.1.Enne 1. jaanuari 2018 kehtinud SHS (varasem SHS) § 116 järgi oli asenduskoduteenus lapsele tema põhivajaduste rahuldamiseks peresarnaste elutingimuste võimaldamine, talle turvalise ja arenguks soodsa elukeskkonna loomine ning lapse ettevalmistamine võimetekohaseks toimetulekuks täisealisena. Paragrahvi 117 lg 1 kohaselt oli asenduskoduteenust õigus saada lapsel, kes vastas sama seaduse § 128 lg-s 1 sätestatud tingimustele ning kelle hooldamist ja kasvatamist ei korraldanud eestkostja ega teostanud sama seaduse § 129 lg-s 1 nimetatud hooldaja. Kehtiva SHS § 455 lg 1 järgi on asendushooldusteenus kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on pika- või lühiajaliselt lapse heaolu ja õiguste tagamine, lapsele tema põhivajaduste rahuldamiseks peresarnaste elutingimuste võimaldamine, turvalise ja arenguks 7(13)
2-16-100215 soodsa elukeskkonna loomine ning lapse ettevalmistamine võimetekohaseks toimetulekuks täisealisena. Sama paragrahvi lg 2 esimese lause kohaselt on asendushooldusteenuse osutaja hoolduspere, perekodu ja asenduskodu ning § 459 lg 1 p 3 kohaselt tagab kohaliku omavalitsuse üksus lapsele asendushooldusteenuse kuni lapse 18-aastaseks saamiseni, kui vanema hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud. Kolleegiumi hinnangul järeldub eelviidatud sätetest, et teenuse osutamise eesmärk ei ole kehtiva regulatsiooni kohaselt muutunud ning nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni järgi oli õigus teenust saada teiste hulgas lapsel, kelle vanematelt oli tema suhtes hooldusõigus ära võetud. Selguse huvides nimetab kolleegium praeguses otsuses hagejate saadavat teenust nii varasema kui ka kehtiva regulatsiooni kontekstis asenduskodus osutatavaks teenuseks.
16.2.Ringkonnakohus leidis, et hagejate huvid on kaitstud, sest nende vajadused on rahuldatud ja nende arenguks piisavad vahendid on tagatud riigieelarvest eraldatud vahenditest.
16.2.1.Varasema SHS § 120 lg 1 järgi rahastati asenduskoduteenust saama õigustatud lapsele osutatavat teenust riigieelarvest. Rahastamise tagas Sotsiaalministeerium maavalitsuste kaudu. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt reguleeriti asenduskoduteenuse rahastamist täpsemalt valdkonna eest vastutava ministri määrusega. Hagi esitamise ja maakohtu menetluse ajal kehtinud määruse nr 2 § 2 sätestas asenduskoduteenuse maksimaalse maksumuse ja hinna. Selle paragrahvi lg 2 kohaselt oli asenduskoduteenust saama õigustatud lapsel, kellel on tuvastatud puude raskusaste puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel, õigus saada asenduskoduteenust maksimaalse maksumusega 15 396 eurot kalendriaastas teenuse hinnaga kuni 1283 eurot ühes kalendrikuus. Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud määruses nr 77 oli asenduskoduteenuse rahastamine täpsemalt reguleeritud. Selle määruse § 1 lg 1 kohaselt oli asenduskoduteenust saama õigustatud isikul õigus saada asenduskoduteenust minimaalse maksumusega 575 eurot ja maksimaalse maksumusega 1450 eurot ühes kalendrikuus. Ühes kalendriaastas oli teenust õigus saada minimaalse maksumusega 6900 eurot ja maksimaalse maksumusega 17 400 eurot. Riigieelarvest eraldatud raha ei läinud varasema regulatsiooni kohaselt täies ulatuses laste isiklikeks kuludeks. See nähtub esiteks määruse nr 77 §-st 2, mille kohaselt koosnes asenduskoduteenus järgmistest komponentidest: isiku isiklikud kulud, mille hulka loeti kulud, mis olid seotud tema riietuse ja muude tarvetega, vabaaja- ja huvitegevusega ning hariduse, toitlustamise, tervise ja ravikuludega (p 1), kasvatusala personali kulud, mille hulka loeti palgakulud asenduskoduteenuse kasvatusalatöötajatele (p 2), ning muud kulud, mille hulka loeti asenduskoduteenuse osutamiseks vajalikud majandamiskulud (tugi- ja muu personali, hoonete ja ruumide, kommunikatsiooni, inventari, transpordi, koolituse ja muud kulud), välja arvatud hoone ehituse ja renoveerimise kulud (p 3). Lisaks määrati määruse nr 77 § 4 lg 1 järgi isiku isiklikeks kuludeks minimaalselt 200 eurot teenuse osutaja juures viibiva isiku kohta ühes kalendrikuus. Määruse nr 77 § 1 lg 3 kohaselt kattis maksimaalne maksumus kõik teenuse osutaja kulud isiku kohta, sh puudest või vanusest tulenevad lisakulud.
16.2.2.Kehtiva SHS § 4511 lg 1 kohaselt rahastatakse asendushooldusteenust seda teenust saava lapse eestkostja ülesandeid täitva kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest või selle puudumisel rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgse kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest ning asendushooldusel oleva lapse sissetulekutest. Sama paragrahvi lg 2 järgi rahastatakse lapse ülalpidamist ja erivajadusest tulenevaid lisavajadusi muu hulgas lapsele riigieelarvest igakuiseks 8(13)
2-16-100215 ülalpidamiseks ja puudest tingitud lisakulude osaliseks hüvitamiseks ettenähtud sissetulekutest. SHS § 4511 lg 3 kohaselt peab lapse isiklike kulude katteks iga kuu tegema kulutusi keskmiselt 240 euro ulatuses ja vähemalt 2880 eurot aastas.
16.2.3.Eelviidatud sätetest järeldub kolleegiumi hinnangul, et nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni kohaselt eraldatakse riigi (või kohaliku omavalitsuse üksuse) eelarvest sellises ulatuses raha, et teenust saava lapse huvid oleksid kaitstud ning vajadused rahuldatud (sh ka nt puudest või vanusest tulenevad lisakulud). Seega leidis ringkonnakohus põhjendatult, et hagejate kui perest eraldatud laste vajadused on rahuldatud ja nende arenguks piisavad vahendid on tagatud riikliku rahastamise kaudu.
16.3.Samuti leidis ringkonnakohus PKS § 96 teisele lausele viidates põhjendatult, et kuigi riik kannab perekonnast eraldatud lapse kulud, peaksid vanemad last ülal pidama ka siis, kui laps saab asenduskoduteenust. Ringkonnakohus järeldas aga valesti, et asjaolu, et riik kannab perekonnast eraldatud lapse (hagejate) kulud, tähendab, et riik täidab vanema eest ülalpidamiskohustust. Kolleegiumi hinnangul ei täida riik mitte vanema eest tema ülalpidamiskohustust, vaid täidab oma põhiseadusest tulenevat kohustust hoolitseda puudust kannatavate laste eest (põhiseaduse
(PS) § 28).
16.3.1.Vanematel on PS § 27 lg 3 järgi õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. PKS § 96 esimese lause järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. PKS § 96 teise lause kohaselt ei mõjuta ülalpidamiskohustust muudatused hooldusõiguses. Seega on kostjad kohustatud hagejaid ülal pidama ja kostjate kohustust hagejaid ülal pidada ei mõjuta see, et kostjatelt on hooldusõigus hagejate suhtes ära võetud.
16.3.2.PS § 27 lg 5 järgi on perekond kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. PS § 28 lg 2 esimese ja teise lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kolleegium on varem selgitanud, et riigi kohustuste üle otsustamisel sotsiaalabi valdkonnas tuleb arvestada ka PS § 27 lg-ga 5. Põhiseadusest tuleneb, et puudustkannatava isiku nõudeõigus riigi vastu PS § 28 lg 2 alusel langeb täiesti või osaliselt ära, kui tal on perekonnaliikmed, kes on võimelised oma puudustkannatava perekonnaliikme eest hoolitsema (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 32; 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 18). Eelnevast järeldub kolleegiumi hinnangul, et esmajärjekorras tuleb vanematel (ning ka teistel perekonnaseaduse järgi kohustatud isikutel) hoolitseda oma laste eest (sh katta lapse ülalpidamisega seotud kulud). Kuna laste eest hoolitsemise kohustus on ennekõike vanematel, vabaneb riik teatud piirini laste hoolekandekohustusest. PS § 27 lg 3 ei vabasta riiki tema enda PS § 28 lg-st 2 tulenevast kohustusest hoolitseda puudustkannatavate laste eest, kuid riigi kohustus ei mõjuta vanemate kohustust oma lapsi ülal pidada.
16.3.3.Ekslik on ringkonnakohtu järeldus, et riigil ja kohalikul omavalitsusel tekib VÕS § 1018 lg 1 p 3 (koosmõjus §-ga 1023) alusel vanema vastu vanema eest tema ülalpidamiskohustuse täitmisel tagasinõue. Kolleegium põhjendas eelnevalt, et riik ei täida mitte vanema, vaid omaenda kohustust. Lisaks ei ole sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud, et riik võiks laste suhtes hoolekandekohustuse täitmise korral esitada vanema vastu tagasinõude lapse ülalpidamiseks kulutatu hüvitamiseks.
17.Ringkonnakohus võttis elatise vähendamisel alla miinimummäära muu hulgas arvesse, et hagejate huvid on kaitstud, sest nende vajadused on rahuldatud ja nende arenguks piisavad vahendid tagatud riigieelarvest eraldatud vahenditest. Seega pidas ringkonnakohus nimetatud asjaolu 9(13)
2-16-100215 vähemalt koosmõjus kostjate varalise seisundi ja kostjatel teiste ülalpeetavate laste olemasoluga mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 kolmanda lause mõttes.
17.1.Kolleegium on varem leidnud, et muu asjaolu PKS § 102 lg 2 kohaselt võib olla lapse vajaduste katmine muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel või kulude jooksva katmisega (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Kolleegiumi hinnangul ei saa asjaolu, et riik või kohaliku omavalitsuse üksus rahastavad hagejatele asenduskodus osutatavat teenust, pidada hagejate vajaduste katmiseks muul viisil. Kolleegium selgitas eespool (vt p 16.3.2), et riigil on kohustus hoolitseda puudustkannatava lapse eest, kuid selline kohustus on riigil üksnes siis, kui vanemad ei suuda lapse vajadusi piisaval määral rahuldada. Asenduskodus osutatava teenuse riikliku rahastamise eesmärk on kaitsta asenduskodus viibiva lapse huve ning tagada tema vajaduste rahuldamine ka olukorras, kus vanemad ei täida lapse ülalpidamise kohustust. Asenduskodus osutatava teenuse riikliku rahastamise mõte ei ole vabastada ülalpidamiskohustuse täitmisest vanemaid, kelle hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud.
17.2.Ka lapsele asenduskodus osutatava teenuse rahastamise regulatsioonist järeldub, et lapse asenduskoduteenusel viibimine ei mõjuta vanemate kohustust tasuda lapsele elatist ning lapse vajaduste rahuldamist selle teenuse kaudu ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 kolmanda lause mõttes, mille tõttu saaks lapsele väljamõistetavat elatist eraldi või koosmõjus teiste asjaoludega vähendada alla miinimummäära. Nii rahastatakse kehtiva SHS § 4511 lg 2 järgi lapse ülalpidamist ja erivajadusest tulenevaid lisavajadusi muu hulgas lapsele riigieelarvest igakuiseks ülalpidamiseks ja puudest tingitud lisakulude osaliseks hüvitamiseks ettenähtud sissetulekutest. Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (558 SE) seletuskirja kohaselt täpsustab SHS § 4511 lg 2 lapse või isiku sissetulekuid, mida võetakse arvesse teenuse eest tasumisel ja lapse ülalpidamisel. Selles seletuskirjas on rõhutatud, et oluline on kasutada nii last ülal pidama kohustatud isiku makstavat elatist kui ka riigi makstavat elatisabi, samuti toitjakaotuspensioni ja puuetega isikute sotsiaaltoetuste seaduse alusel makstavaid toetusi. Kohalik omavalitsus võib eestkostel oleva lapse ülalpidamiseks teha eestkostjana kulutusi lapse varalt saadava tulu arvel. Ka määruse nr 77 § 3 lg 10 järgi oli maavalitsusel õigus kokkuleppel lapse seadusliku esindajaga vähendada lapse asenduskoduteenuse maksumust ulatuses, mis kaetakse vanema(te) makstava elatise või Sotsiaalkindlustusameti makstava elatisabi vahenditest. Hagi esitamise ajal kehtinud määrus nr 2 nii detailset regulatsiooni ei sisaldanud. Kolleegiumi hinnangul saab viidatud sätetest järeldada, et nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni kohaselt oli asenduskodus lapsele osutatava teenuse riikliku rahastamise puhul võimalik arvestada vanemate poolt lapse ülalpidamise kohustuse täitmist ehk vanemate tasutava elatise võrra asenduskodus osutatava teenuse maksumust vähendada.
18.Eelnevast tulenevalt ei mõjuta asjaolu, et hagejad viibivad asenduskoduteenusel, kostjate vastu esitatud elatisenõuete lahendamist. Asenduskoduteenusel viibimine ja asjaolu, et riigi hoolekandekohustuse täitmise tulemusena on hagejate vajadused rahuldatud, ei ole PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause mõttes mõjuv põhjus, mis võiks anda aluse vähendada kostjatel tasuda tulevat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. III 10(13)
2-16-100215
19.Ringkonnakohus võttis hagejatele väljamõistetava elatise vähendamisel nullini, s.o alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra arvesse ka kostjate varalist seisundit ning asjaolu, et kostjatega koos elab nende kaks alaealist last. PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.
20.Kohtud on praeguses asjas kooskõlas kolleegiumi varasema praktikaga leidnud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid (Riigikohtu
13.veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 18; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.3). Vanem peab eelkõige täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (Riigikohtu 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10;
24.oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Kolleegium on rõhutanud, et eelviidatud seisukoht ei tähenda, et näiteks nelja lapse vanemal oleks kohustus teenida lastele ülalpidamise maksmiseks vähemalt kahe palga alammäära suurust töötasu. Mitme lapse puhul tuleb kohtul analüüsida, millised on kostja sissetulekud ning kas kostjale kuulub muud vara, mille arvel ülalpidamist maksta (Riigikohtu 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Kolleegium on varem selgitanud, et piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks. Kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades siiski võimeline andma lapsele piisavat ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta PKS § 102 lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt. Kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui ka lapse minimaalseid vajadusi, tuleb sissetulek jagada proportsionaalselt (Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.4).
21.Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks lähtus ringkonnakohus elatisehagi rahuldamata jättes üksnes kostjate tegelikust sissetulekust ega arvestanud muid olulisi asjaolusid (vt otsuse p 20), kui leidis, et kostjad ei suuda hagejatele elatist üldse tasuda. Maakohus märkis otsuses, et töövõime kaotusele ei ole kostjad tuginenud, ja leidis, et kostjatel oleks võimalik oma igakuist sissetulekut suurendada selliselt, et kostja I üritaks leida lisatööd ja kostja II asuks tööle nt osalise töökoormusega, kuna kostjatega koos elavad lapsed (3- ja 12-aastane) veedavad nädala sees osa ajast koolis ja lasteaias ning kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et kostjatega koos elavatel lastel oleks tervisehäire, mis tingiks vajaduse viibida nendega kodus. Samuti tuvastas maakohus, et kostjale II on tööd ka pakutud ja seega on tõenäoline, et kutsealane kvalifikatsioon ja töökogemus võimaldavad tal tööd leida, kuid kostja II on pakutud tööst keeldunud. Maakohus ei pidanud kostja II sellist käitumist põhjendatuks. Ringkonnakohus ei ole nende asjaoludega arvestanud ega ole ka vastuolus TsMS § 654 lg-ga 5 põhjendanud, miks ei ole need asjaolud asja lahendamiseks tähtsad. Maakohtu seisukoht, et vanem peab tegema kõik endast sõltuva, et leida võimalus saada
11(13)
2-16-100215 stabiilset igakuist sissetulekut, st hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, on kooskõlas Riigikohtu eespool viidatud praktikaga.
22.Kolleegiumi hinnangul analüüsis ringkonnakohus kostjatega koos elavate laste vajadusi ja kostjate varalist seisundit liiga üldsõnaliselt ega tuvastanud faktilisi asjaolusid, millel võiksid põhineda järeldused vanemate varalise seisundi ja nende võime kohta hagejatele elatist maksta. Maakohus tuvastas kostjate igakuised sidekulud ja leidis, et kostjad saaksid seda kulu piirata, et saada raha hagejatele ülalpidamise andmiseks. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks seda ei saa teha. Samuti tuvastas maakohus, et eelduslikult kuulub kostjale I osa ema järelt päritud kinnisasjast, mille ta on jätnud pikema aja jooksul enda nimele vormistamata ja mille võõrandamise korral saaks ta anda hagejatele ülalpidamist. Viimase asjaoluga ei ole ringkonnakohus pidanud võimalikuks arvestada põhjendusel, et pärijate tegelik ring ning kinnisasja väärtus ja likviidsus on teadmata. Seejuures ei ole ringkonnakohus arvestanud TsMS § 436 lg-ga 6, mille järgi on kohtul perekonnaasjas võimalik ka omal algatusel välja selgitada, kas kostja I on pärinud vara, mille võõrandamise korral oleks tal võimalik hagejatele elatist tasuda. Seda eriti olukorras, kus kostja I ei ole istungil kinnisvara pärimise võimalusele sõnaselgelt vastu vaielnud, vaid on väitnud, et ta ei ole kinnistut vastu võtnud ja see on tema oma asi (IV kd, tl 154 pöördel). Kolleegium on varem rõhutanud, et vanemate varaline seisund tuleb tuvastada võimalikult täpselt. Kui kostja neid andmeid omal algatusel ei esita, on kohtul võimalik tõendeid koguda TsMS § 230 lg-te 3–6 alusel. Selle sätte alusel tõendite kogumist peab kolleegium mõistlikuks ka siis, kui hagejad viitavad sellele, et kostja varjab oma tegelikke tulusid. TsMS § 230 lg 4 järgi võib kohus ülalpidamisasjas kohustada poolt esitama andmed ja dokumendid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt (vt ka
7.veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p-d 15 ja 18). Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tuvastada kostjate varaline seisund võimalikult täpselt (muu hulgas selgitada välja kostja I pärandvara).
23.Kolleegium on varem selgitanud, et teiste laste olemasolu annab alust vähendada elatist alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Seega tuleb kohtul elatise vähendamise eeldustena tuvastada, et kostjal on veel mõni alaealine laps, ning analüüsida, kas kostjal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist (s.t analüüsida kostja sissetulekuid ja laste vajadusi). Vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema panust laste ülalpidamisse (Riigikohtu
7.veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 17; 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p-d 10-11). Ringkonnakohtu otsus sellist põhjendust ei sisalda. IV
24.Kolleegium leiab, et põhjendatud ei ole hagejate etteheited, mis puudutavad ringkonnakohtu istungi korraldamata jätmist. TsMS § 647 lg 1 esimese lause järgi võib kohus juhul, kui apellant ega vastustaja ei ole nõudnud asja läbivaatamist kohtuistungil, asja läbi vaadata ja lahendada apellatsioonkaebust kohtuistungil arutamata. Apellandid ei taotlenud apellatsioonkaebuse läbivaatamiseks kohtuistungi korraldamist ning vastuses apellatsioonkaebusele märkisid vastustajad, et on nõus apellatsioonkaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Seega oli ringkonnakohus õigustatud lahendama asja kirjalikus menetluses. TsMS § 647 lg 2 võimaldab kohtul määrata 12(13)
2-16-100215 kohtuistungi, kui ta kirjalikus menetluses leiab, et asi tuleb lahendada kohtuistungil. Nii on ringkonnakohtul õigus määrata kohtuistung ka juhul, kui pooled ei ole selle pidamist taotlenud, kuid ei ole kohustust seda teha. Praeguses asjas ei pidanud ringkonnakohus istungi korraldamist vajalikuks.
25.Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
26.Kostjatele riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas Riigikohtule taotluse, milles palub kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest osaühingule Advokaadibüroo Marje Mängel mõista riigieelarvest välja 228 eurot, sh käibemaks 38 eurot (1 tund × 40 eurot × 1,2 + 3 tundi × 50 eurot × 1,2). Taotluse kohaselt kulus esindajal õigusabi osutamiseks 4 tundi, sh ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks 0,5 tundi, kassatsioonkaebuse analüüsimiseks ja kliendile selgitamiseks 0,5 tundi, kliendiga nõupidamiseks 0,5 tundi ning kassatsioonkaebuse vastuse koostamiseks 2,5 tundi. Kolleegium leiab, et kostjate esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 alusel rahuldada. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
27.Kuna hagejad olid vabastatud menetlusabi korras kautsjoni tasumisest, ei ole vaja neile ka kautsjonit kaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastada. Peeter Jerofejev
Malle Seppik
Tambet Tampuu
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.