Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
3-1-1-7-16 11. veebruar 2016 Eesistuja Lea Kivi, liikmed Saale Laos ja Paavo Randma Kriminaalasi Sergei Lukjanovi süüdistuses KarS § 184 lg 2 pde 1 ja 2 järgi. Menetluskulude väljamõistmise vaidlustamine Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2015. a määrus kriminaalasjas nr 1-15-6077 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Sergei Lukjanovi kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Algis Sepp pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja 13. jaanuar 2016, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
1.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2015. a määruse põhiosa, jättes sellest välja asjaolu, et Harju Maakohtu 1. septembri 2015. a otsuse resolutiiv- ja põhiosa on omavahel vastuolus. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määrata Advokaadibüroole Jugans Grossmann makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Sergei Lukjanovile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 24 (kakskümmend neli) eurot, sealhulgas käibemaks 4 (neli) eurot. Arvata see menetluskulu kriminaalmenetluse kulude hulka.
Harju Maakohus tunnistas Sergei Lukjanovi 1. septembri 2015. a otsusega kokkuleppemenetluses süüdi ning karistas teda karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi vangistusega kolmeks aastaks ja neljaks kuuks. Samuti mõisteti S. Lukjanovilt Eesti Vabariigi kasuks välja 975 eurot sundraha, 504 eurot kaitsjatasu ja 855 eurot ekspertiiside kulu ning märgiti, et need menetluskulud tuleb hüvitada ositi 12 kuu jooksul. Ülejäänud osas jäeti ekspertiisikulud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 180 lg 3 alusel riigi kanda. Sama otsusega tunnistati süüdi ka S. S. ja V. K., kuid nende suhtes määruskaebemenetlust ei toimu. S. Lukjanovilt väljamõistetud menetluskulude kohta märkis maakohus järgmist.
1.1.Narkootilise aine ekspertiis ja väärismetallist ehete hindamise ekspertiis aitasid kaasa kriminaalasja lahendamisele ning nende tegemisel tekkinud kulud tuleb hüvitada.
1.2.Ka DNA-ekspertiis aitas kaasa kriminaalasja lahendamisele, kuid ekspertiisi maksumuse õiendile märgitud
ekspertiisiobjektide
arv
ei
kattu
ekspertiisiaktilt
nr
14E-GE0243
nähtuva
ekspertiisiobjektide arvuga. Nimelt oli ekspertiisi maksumuse õiendi kohaselt ekspertiisiobjekte 24, kuid ekspertiisiaktist nähtuvalt analüüsiti 9 DNA-proovi. Eelnevast tulenevalt on DNA-ekspertiisi maksumuse õiendil märgitud kulu (s.o 1368 eurot) põhjendatud osaliselt. Kuna kohtuekspertiisiseaduse § 273 kohaselt on DNA-ekspertiisi hind ühe analüüsiobjekti kohta 57 eurot, tuleb S. Lukjanovilt välja mõista 513 eurot. Ülejäänud ekspertiisikulu (s.o 855 eurot) jääb riigi kanda.
2.Harju Maakohtu 1. septembri 2015. a otsuse peale esitas apellatsiooni S. Lukjanov, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist kaitsjatasu ja DNA-ekspertiisi kulu väljamõistmise osas. Süüdistatava hinnangul pole need menetluskulud põhjendatud. 504 euro eest oleks süüdistatav saanud kasutada valitud kaitsja abi ning DNA-ekspertiis tehti S. S-ilt ära võetud narkootilisele ainele, millelt S. Lukjanovi DNA-d ei leitud.
3.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13. oktoobri 2015. a määrusega Harju Maakohtu 1. septembri 2015. a otsuse S. Lukjanovi süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning tagastas kriminaaltoimiku prokuratuurile. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu seisukohad järgmised.
3.1.KrMS § 189 lg 3 lubab kohtuotsuses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustada
kohtuotsusest
eraldi
kriminaalmenetluse
seadustiku
peatüki
kohaselt
(s.t määruskaebemenetluses). Kuna S. Lukjanov vaidlustas maakohtu otsuse üksnes menetluskulude väljamõistmise osas, vaatab ringkonnakohus tema kaebuse läbi määruskaebekorras.
3.2.KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt märgitakse kokkuleppes süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud võimaluse korral absoluutsummana. Nähtuvalt kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (770 SE, Riigikogu XII koosseis) seletuskirjast võib kriminaalmenetluse kulude hüvitamine olla süüdistatava jaoks küllaltki koormav ja mõjutada kokkuleppemenetluseks nõusoleku andmist. Seega peab tal juba kokkulepet sõlmides olema ülevaade sellest, millises ulatuses ta peab kohtuotsuse jõustumisel kriminaalmenetluse kulusid kandma. Kuna kokkuleppemenetluse sõlmimise ajal pole eesseisvas kohtumenetluses tekkivate kulude täpne suurus teada, võib (osa) süüdistatava hüvitatavatest menetluskuludest märkida kokkuleppesse murdosana (KrMS § 190 p 1), näiteks tingimusena, et kohtumenetluses tekkivad menetluskulud jäävad süüdistatava kanda või mõistetakse süüdistatavalt välja. Ringkonnakohtu hinnangul kuuluvad süüdistatavalt
väljamõistetavad
menetluskulud
eelnevast
tulenevalt
kokkuleppemenetluse
läbirääkimiste esemesse ning pooltel on õigus kokku leppida, kas ja millises ulatuses jääb osa menetluskuludest riigi kanda. Seetõttu on KrMS § 180 lg 3 teise lause kohaldamine kokkuleppemenetluses piiratud. Omal algatusel võib kohus tugineda KrMS § 180 lg 3 kolmandale lausele ja määrata menetluskulude hüvitamise ositi.
3.3.Praegusel juhul ei lähtunud maakohus ekspertiisikulude ega kaitsjatasu väljamõistmisel sõlmitud kokkuleppest ning rikkus selliselt toimides oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Nimelt leppisid prokurör, süüdistatav ja kaitsja kokku, et S. Lukjanov tasub süüdimõistmise korral 975 eurot sundraha ning hüvitab kriminaalasja kohtueelse menetluse kulud, s.o 252 eurot
narkootilise aine ekspertiisi kulu, 1368 eurot DNA-ekspertiisi kulu, 90 eurot väärismetallist ehete hindamise ekspertiisi kulu ja 144 eurot kaitsjatasu. Maakohus mõistis S. Lukjanovilt välja aga 975 eurot sundraha, 855 eurot ekspertiisikulu ja 504 eurot kaitsjatasu. Kuna kohtul puuduvad volitused sõlmitud kokkuleppe muutmiseks, tuleb maakohtu otsus S. Lukjanovi osas tühistada.
3.4.KrMS § 248 lg 1 kohaselt võib kohus kokkuleppemenetluses otsustada, kas ta tagastab kriminaalasja prokuratuurile (p-d 1–3), lõpetab kriminaalmenetluse (p 4) või mõistab süüdistatava süüdi ja kohaldab talle kokkuleppekohast karistust (p 5). Eelnevast järeldub, et sedastades kriminaalmenetluse lõpetamise aluste puudumise KrMS § 199 lg 1 p-de 2–6 mõttes, on kohtu pädevuses kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppe n-ö kinnitamine süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega või selle kinnitamisest keeldumine kriminaalasja tagastamisega prokuratuurile. Kuna maakohtu seisukohad on S. Lukjanovilt väljamõistetava DNA-ekspertiisi kulu vähendamise osas õiged, pole võimalik sõlmitud kokkulepet kinnitada. Seetõttu tuleb kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada.
3.5.Maakohtu otsuse resolutiiv- ja põhiosa on ka omavahel vastuolus. Otsuse põhiosas märgiti, et DNA-ekspertiisi kulust tuleb 513 eurot mõista välja S. Lukjanovilt ja 855 eurot tuleb jätta riigi kanda. Resolutsioonis mõisteti S. Lukjanovilt ekspertiisikuluna välja aga 855 eurot.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4.Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2015. a määruse peale esitas kaebuse S. Lukjanovi kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist, süüdistatavalt väljamõistetud menetluskulude vähendamist ja kohtumenetluses tekkinud kaitsjatasu riigi kanda jätmist. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja järgmist.
4.1.Kohtumenetluses tekkivad kulud ei ole kokkuleppe sõlmimise ajal teada ja neid pole võimalik ka prognoosida. Seetõttu pole võimalik ringkonnakohtu juhiseid järgida ja kõiki kriminaalmenetluse kulusid kokkuleppes kajastada. Näiteks sõlmisid prokurör, süüdistatav ja kaitsja praegusel juhul kokkuleppe üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal. Selleks hetkeks oli kaitsja teinud ettevalmistusi kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks üldmenetluses, koostanud kaitseakti ja osalenud eelistungil. Maakohtu istungil taotles kaitsja nende toimingute eest riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramist summas 360 eurot ning palus jätta selle menetluskulu riigi kanda. Tegelik menetluskulu selgub aga alles siis, kui kohus kaitsja taotluse osas seisukoha võtab. Igal juhul pole kohtumenetluses tekkivat kaitsjatasu võimalik märkida kokkuleppesse murdosana.
Kokkuleppesse
pole
võimalik
märkida
ka
riigi
kanda
jäävaid
menetluskulusid.
KrMS § 180 lg 3 teise lause kohaselt kuulub süüdimõistetult väljamõistetavate menetluskulude vähendamine kohtu pädevusse.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5.Asudes kontrollima S. Lukjanovilt menetluskulude väljamõistmise seaduslikkust, märkis ringkonnakohus, et KrMS § 189 lg 3 kohaselt võib kohtuotsuses lahendatud kriminaalmenetluse
kulude hüvitamise otsustuse vaidlustada kohtuotsusest eraldi määruskaebemenetluses, ning vaatas seetõttu maakohtu otsuse peale esitatud kaebuse läbi määruskaebekorras. Seoses eeltooduga selgitab kolleegium järgmist.
5.1.KrMS § 318 lg 3 p 4 ja lg 4 kohaselt võivad süüdistatav ja kaitsja esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni üksnes kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao (s.o kokkuleppemenetlust reguleerivate) või KrMS § 339 lg 1 sätete rikkumise korral, samuti juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Samas teeb KrMS § 189 lg 3 koostoimes § 191 lg-ga 1 üldreeglist, mille kohaselt on maakohtu otsus vaidlustatav vaid apellatsiooni korras, erandi ning lubab vaidlustada kohtuotsuses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kohtuotsusest eraldi kriminaalmenetluse seadustiku
15.peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem märkinud, et kuna kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras ei ole ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut, siis ei ole ringkonnakohtul võimalik jätta sellist kaebust edasikaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. aprilli 2006. a määrus asjas nr 3-1-1-38-06, p 10 ja 3. oktoobri 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-60-11, p 10.2). Eelnevast nähtuvalt polnud süüdistataval ja tema kaitsjal menetluskulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras sisulisi piiranguid. Väljakujunenud praktika järgi võis esitada ka kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale määruskaebuse menetluskulusid puudutavas osas KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud alustest sõltumata.
5.2.Õiguslik olukord on aga muutunud. Erinevalt ülalkirjeldatud kohtupraktika kujunemise ajal kehtinud regulatsioonist kuuluvad 29. märtsil 2015 jõustunud KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt kokkuleppe esemesse ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud. Seetõttu peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel, s.o menetluskulude kandmise võimalikus individualiseerimises. Süüdistatava poolt hüvitatavad menetluskulud tuleb märkida kokkuleppesse võimaluse korral absoluutsummana, see tähendab, et kokkuleppes tuleb kokkuvõtvalt kajastada kokkuleppe sõlmimise ajaks tekkinud ja süüdistatavalt väljamõistetavate menetluskulude koosseis ja suurus. Kuna eesseisvas kohtumenetluses tekkida võivate kulude täpne suurus pole kokkuleppe sõlmimise ajal teada, võib selle kulu hüvitamise kokkulepet kajastada konkreetset summat välja toomata, piirdudes näiteks üldpõhimõtte sedastamisega, et ka kohtumenetluses tekkivad kriminaalmenetluse kulud jäävad süüdistatava kanda või mõistetakse süüdistatavalt välja, või vastupidi, et need jäävad riigi kanda. Võimaldamaks kohtul kontrollida kokkulepitud summa väljamõistmise seaduslikkust, peab KrMS § 180 lg 3 kohaldamise korral nähtuma kokkuleppest ka riigi kanda jäetavate menetluskulude suurus.
5.3.Kuna süüdistatava poolt hüvitatavad menetluskulud kuuluvad alates 29. märtsist 2015
kokkuleppe
esemesse,
kohalduvad
menetluskulude
vaidlustamisele
täies
mahus
kõik
kokkuleppemenetlust reguleerivad sätted. Seega tuleb maakohtul juhinduda menetluskulude hüvitamise otsustuse tegemisel − nii nagu kõikide teiste kokkuleppega hõlmatud küsimuste lahendamisel − KrMS § 248 lg-st 1. Sedastades kriminaalmenetluse lõpetamise aluste puudumise KrMS § 199 lg 1 p-de 2–6 mõttes, on kohtu pädevuses kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppe n-ö kinnitamine süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega või selle kinnitamisest keeldumine kriminaalasja tagastamisega prokuratuurile. Kokkuleppe muutmiseks puuduvad kohtul volitused. Kokkuleppemenetlust reguleerivatest sätetest tuleb lähtuda ka ringkonnakohtu menetluses. Kuna maakohus
ei
koosta
kokkuleppemenetluses
põhistatud
kohtuotsust,
ei
ole
täidetud
apellatsioonimenetluse põhilised eeldused ning seetõttu kohaldub KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatud edasikaebepiirang ka menetluskulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisele. Teisisõnu peab kokkuleppemenetluses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale esitatud kaebuses sisalduma viide mõnele kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao või KrMS § 339 lg 1 sätte rikkumisele. KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud aluse puudumise korral tuleb ringkonnakohtul jätta kaebus KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.
6.Praegusel juhul vaadati maakohtu otsuse peale esitatud kaebus siiski põhjendatult läbi. Nimelt tuvastas ringkonnakohus, et maakohtu otsuses kalduti süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmisel kokkuleppes kajastatust kõrvale ja sellega muudeti sisuliselt sõlmitud kokkulepet. Kuna KrMS § 248 lg 1 kohaselt ei ole kohtul kokkuleppe muutmiseks volitusi, rikkus maakohus kokkuleppemenetlust reguleerivaid sätteid. See viga annab KrMS § 318 lg 3 p 4 ja lg 4 kohaselt õiguse kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsust vaidlustada. Seega tühistas ringkonnakohus õigustatult S. Lukjanovi osas maakohtu otsuse ja tagastas kriminaaltoimiku prokuratuurile. Kuna pooled ei olnud kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamise individualiseerimises kokku leppinud, samuti oli sõlmitud kokkulepe 1368 euro suuruse DNA-ekspertiisikulu väljamõistmise osas maa- ja ringkonnakohtu lahendites toodud põhjustel ebaseaduslik, märkis ringkonnakohus õigesti, et kohtul pole võimalik kokkuleppe põhjal kõiki KrMS §-s 306 sätestatud küsimusi lahendada. Sellises olukorras tuli kriminaaltoimik KrMS § 3411 p 3 alusel prokuratuurile tagastada.
7.Mõttekäiku, et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus tuleb jõuda konsensusele nii menetluskulude suuruse kui ka nende tasumise ulatuse ning viisi osas, ei muuda ka asjaolu, kui kaitsja soovib taotleda maakohtu istungil riigi õigusabi suuruse kindlaksmääramist kokkuleppe sõlmimisele järgnenud kohtumenetluses osutatud õigusabi eest. Kuna kokkuleppemenetluses ei ole kohtumenetlus tavaliselt kuigivõrd ajamahukas ja sellest ei võta osa teised menetlusosalised peale prokuröri, süüdistatava ja kaitsja, on tekkivate kohtumenetluse kulude umbkaudne suurus kokkuleppe sõlmimisel üldjuhul prognoositav. Ka praegusel juhul oli kaitsjal kokkuleppe sõlmimise hetkel teada, kui palju aega ta üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamiseks, kaitseakti koostamiseks ja eelistungil osalemiseks kulutas. Eelnevast tulenevalt oli kohtueelse menetluse kuludele lisanduv menetluskulu umbkaudne suurus ettenähtav ja kokkuleppe sõlmimisel oli võimalik sellega arvestada.
8.Maakohtu otsuse resolutiiv- ja põhiosa vastuolu puudutavas osas on ringkonnakohtu etteheited aga alusetud. Nimelt pidas maakohus otsuse põhiosas DNA-ekspertiisi kulu põhjendatuks osaliselt ning narkootilise aine ekspertiisi ja väärismetallist ehete hindamise ekspertiisi kulusid täielikult. Arvestades, et narkootilise aine ekspertiis maksis 252 eurot ja väärismetallist ehete hindamise ekspertiis 90 eurot ning DNA-ekspertiisi põhjendatud kulu oli maakohtu hinnangul 513 eurot, kujunes S. Lukjanovilt väljamõistetavate menetluskulude suuruseks 855 eurot. Kuna selle summa mõistis maakohus süüdistatavalt välja ka otsuse resolutsioonis, on otsuse põhi- ja resolutiivosa omavahel kooskõlas.
9.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2015. a määruse põhiosa, jättes sellest välja asjaolu, et Harju Maakohtu 1. septembri 2015. a otsuse resolutiiv- ja põhiosa on omavahel vastuolus. Muus osas jätab Riigikohus ringkonnakohtu määruse muutmata. Kaitsja määruskaebus jääb rahuldamata.
10.S. Lukjanovi kaitsja J. Grossmann esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks Advokaadibüroole Jugans Grossmann summas 24 eurot (sh käibemaks 4 eurot). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks ja määruskaebuse koostamiseks pool tundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. septembri 2015. a otsuse pdest 2 ja 23 juhindudes rahuldada. Kuna Riigikohus jätab süüdistatava huvides esitatud määruskaebuse rahuldamata, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 187 lg 2 teise lause alusel arvata kriminaalmenetluse kulude hulka. Menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isik selgub kriminaalasjas lõpplahendi tegemisel. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.