Tööõigus › Muud tööõigusasjad

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

08.09.1978–15.05.1980 ja 11.08.1982–24.10.1986 XXX Kolhoosis, 10.11.1986–31.03.1992 XXX KEK-is; 01.04.1992–05.11.1993 AS-s XXX ja 17.11.1993–20.09.2011 Riigimetsa Majandamise Keskuses (RMK). RMK vabastas hageja töölt töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 1 alusel seoses töövõime vähenemisega terviseseisundi tõttu. Likvideeritud XXX Kolhoosi ja XXX KEK-i eest on vastutus üle läinud Eesti Vabariigile, mis Sotsiaalkindlustusameti (SKA) kaudu hüvitab kahju 41,88% ulatuses. Kostja juures töötatud ajale vastab 58,12%. Vastavalt 10.10.2011 arstliku ekspertiisi otsusele nr 789864 on kutsehaigus põhjustanud hagejal kutsealase töövõime kaotuse 40%. Hagejal on kutsehaiguse tõttu töövõime kaotamisest tekkinud kahju, mis seisneb saamata jäänud töötasus ja asjaolus, et hageja ei saa oma endisel ametikohal jätkata. Kaotatud töötasu suuruse arvestamisel võttis hageja aluseks oma 12 kalendrikuu töötasud, indekseerides igakuist hüvitist töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 312 alusel pensioniindeksiga, millest lähtub ka Eesti Vabariik SKA kaudu kahjuhüvitiste maksmisel. Hageja leidis, et RMK rikkus õigusvastaselt tervisekaitsenorme, mille eesmärk on kaitsta töötaja tervist raskuste teisaldamisega seotud riskide eest (TTOS § 9 lg-d 3 ja 31). Hageja pidi pidevalt teisaldama üle 20 kg kaaluvaid raskusi. Tööandja ei viinud läbi nõuetekohaseid riskihindamisi ega juhendamisi seoses raskuste teisaldamisega, rikkudes TTOS § 13 lg 1 p-i 3, sotsiaalministri 27.02.2001 määrust nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” ning Vabariigi Valitsuse 19.10.1993 määrusega nr 321 kinnitatud „Raskuste käsitsi teisaldamise korda“. RMK rikkus tervisekaitsenorme, mille eesmärk oli tagada hageja piisav teadlikkus, kuidas tervisele ohutult tööülesandeid täita. Tööandja ei viinud läbi hageja tervisekaitsealast juhendamist, rikkudes TTOS § 13 lg 1 p-i 13, sotsiaalministri 14.12.2000 määrust nr 80 „Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord“ ning Eesti Vabariigi töökaitse seaduse (TKS) § 5 lg 2 p-i 2 ja § 17 lg-t 5. RMK rikkus tervisekaitsenorme, mille eesmärk oli maandada terviseriske, mis on seotud müra ja vibratsiooniga. Tööandja ei viinud läbi nõuetekohast töökeskkonna sisekontrolli, rikkudes TTOS § 13 lg 1 punkte 1 ja 2, ega müra ja vibratsiooni mõõtmisi, rikkudes Vabariigi Valitsuse 12.04.2007 määrust nr 109 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded vibratsioonist mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna vibratsiooni piirnormid ja vibratsiooni mõõtmise kord”, Vabariigi Valitsuse 25.01.2002 määrust nr 54 „Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise kord” ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu 22.01.1973 määrust nr 34 „Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiim”. Samuti rikkus tööandja TTOS § 3 lg-t 5 ja Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määrust nr 12 „Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord”, kuna ei väljastanud hagejale vibratsioonikindaid. RMK tegevusetus põhjustas hagejale ülalnimetatud tervisekahjustused. Tööandja tekitas hagejale kahju vähemalt hooletusega. Tööandja pidi olema teadlik, et metsatööd tingimustes, kus pole järgitud tööohutusnõudeid, tekitavad töötajale taolisi tervisekahjustusi.

pidev töökeskkonna sisekontroll ja tegevuskavade koostamine terviseriskide vähendamiseks, arvukad ohutusjuhendid ja töösisekorraeeskirjad, töötajate põhjalik tööohutuse ja töötervishoiu alane juhendamine, süstemaatilise tervisekontrolli korraldamine ning töötajate varustamine isikukaitsevahenditega. Hageja ei ole tõendanud, et tööandja käitumine oli õigusvastane. Lisaks puudub põhjuslik seos tööandja väidetava õigusvastase käitumise ja hageja sissetuleku kaotuse vahel. Hageja sissetuleku kaotuse põhjuseks on üldhaigestumisest tulenev töövõimetus. Kostja ei ole süüdi hageja kutsehaigestumises, sest tööandja on käitunud nii, nagu keskmiselt mõistlik tööandja pidi seda tegema. Hageja ilmutas ise äärmist hoolimatust oma tervise suhtes ja varjas oma halvenenud tervist tööandja eest.

MAAKOHTU LAHEND

seisukohtadest tsiviilasjades nr 3-2-1-68-10 ja 3-2-1-68-11 maakohus leidis, et hageja on kaotanud sissetuleku ja saanud seeläbi kahju just kutsehaigestumise tõttu. Hageja tugineb kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel SKA arvestustele, mis on aluseks hagejale kahjuhüvitise maksmisel SKA poolt. Hageja keskmise sissetuleku suurust tõendab SKA Lõuna Pensioniameti 29.11.2011 otsus nr 508/1. Kostja ei ole otsuses toodud palgaandmeid kahtluse alla seadnud. Nimetatud otsusest nähtuvalt kohaldab riik kutsehaigusega põhjustatud tervisekaotuse hüvitiste arvestamisel jätkuvalt Ajutise korra, mis kaotas kehtivuse alates VÕS jõustumisest 01.07.2002, põhimõtteid. Praeguses asjas on väidetav kahju põhjustanud tegevus toimunud nii enne kui pärast 1. juulit 2002, mistõttu Ajutise korra sätete kohaldamine ei ole iseenesest välistatud (3-2-1-117-08, p 13). Kohus leidis, et hageja keskmise sissetuleku leidmisel on võimalik lähtuda Ajutise korra sätetest. Põhjendatud ei ole kostja etteheide, et hageja pole usaldusväärselt tõendanud oma töövõimetuspensioni suurust. Hageja töövõimetuspensioni suuruse kohta leiduvad andmed SKA Lõuna Pensioniameti 29.11.2011 otsuses nr XXX/X, SKA Lõuna Pensioniameti Tartu büroo 23.10.2012 otsuses nr XXX/X, SKA Tartu büroo 2013 mai tõendis ja SKA Tartu büroo 12.03.2013 vastuses teabenõudele. Kuna hageja üldine töövõimekaotus on suurem kui kutsehaigusest tingitud töövõimekaotus, ei saa kogu töövõimetuspensioni kahjust maha arvestada, vaid üksnes osa, mis vastab kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse ulatusele. Kohtul puudub alus kahelda hagejale nii töövõimetuspensioni kui likvideeritud ettevõtete eest hüvitist maksva SKA arvestuste õigsuses. Kohtu käsutuses puudub tõend hagejale praegusel ajal makstava töövõimetuspensioni suuruse kohta. Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 26 lg-st 1 tulenevalt võib eeldada, et SKA Tartu büroo 2013 mai tõendis toodud töövõimetuspensioni suurus 2013 mais oli sama kuni 2014. a 1. aprillini. Vabariigi Valitsuse 13.03.2014 määruse nr 36 „Riikliku pensioni 2014. aasta indeksi väärtuse kinnitamine“ § 1 järgi indekseeritakse alates 01.04.2014 pensionit indeksiga 1,058. Eeltoodust on tuletatav ka hagejale praegusel ajal makstava pensioni suurus. Tagamaks kahju hüvitamise eesmärki, on perioodiliste rahaliste maksete indekseerimine vajalik. Kuna hüvitis võib muutuda töövõimetuspensioni suuruse muutumisel, siis tagab hüvitise indekseerimine TTOS § 312 alusel VÕS §-s 127 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgi. Selliselt on tagatud ka hageja võrdne kohtlemine isikutega, kes saavad tervisekahju hüvitist riigilt. Eeltoodust tulenevalt saab hüvitise leidmisel lähtuda SKA arvestustest, mis on tehtud kooskõlas TTOS §-ga 312 (viimati on arvestus tehtud SKA Tartu büroo 2013 mai tõendis). Hageja kutsehaigestumine toimus ajavahemikul 1978–2011. Kostja osavastutuse määr tulenevalt erinevate tööandjate juures töötatud ajast on 58,12%. Lähtudes eeltoodust on kahju ajavahemiku 2011 oktoober kuni 2013 mai (kaasa arvatud) eest 3997,06 eurot ja alates 01.06.2014 igakuiselt 136,34 eurot. Õigusvastasus ja põhjuslik seos SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse 12.09.2011 ja 28.09.2012 teatisi ning eksperdiarvamust kogumis hinnates luges kohus tõendatuks, et hageja kutsehaigestumise põhjustanud ohuteguriteks olid füüsiline töö käte-õlavöötme, selja ja jalgade sundasenditega, ebasoodne mikrokliima ning vibratsioon. Hageja vande alla antud seletust, tunnistaja KK ütlusi ja RMK 27.09.2011 koostatud hageja kutsehaigestumise raportis toodut kogumis hinnates luges kohus tõendatuks, et kutsehaigestumise põhjustanud ohutegurid esinesid ka hageja töötamisel RMK-s. Seega on hagejal kindlaks tehtud tervisekahjustuse ja tema töökeskkonnas valitsenud ohutegurite vahel loogiline seos. Pooltel oli vaidlus hageja esitatud Tööinspektsiooni kolme kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte ilma töötaja isikuandmeteta väljavõtte tõendina vastuvõtmise ja tõendusliku väärtuse osas. Väljavõtted on koostatud RMK pikaajalise tööstaažiga raietööliste kohta, kes on

töötanud mujal maakondades. Kuna on eluliselt usutav, et raietööliste tööülesanded ja töötingimused RMK erinevates piirkondades olid sarnased, tõendavad väljavõtted kaudselt ka seda, milliseid tööülesandeid pidi täitma ning millistes tingimustes töötama hageja. Kohus luges tõendatuks, et kutsehaigestumise põhjustanud ohutegurid esinesid ka hageja töötamise ajal RMK-s. Väljavõtetes toodu üksnes suurendab sellise järelduse usaldusväärsust. Tööandja vastutab kutsehaigusest tingitud kahju eest, kui ta ei tõenda, et töötajale olid tagatud töökaitsenormidele vastav töökeskkond ja töötingimused. Hageja on tööandjale ette heitnud, et hageja pidi tõstma ülemääraseid raskusi. Tunnistaja KK arvates ei olnud raietöölisel vaja tõsta üle 30 kg raskusi, samas tunnistaja möönis, et ta raskusi kaalunud ei ole. On eluliselt usutav, et metsas materjali kaalu keegi täpselt välja ei selgitanud ja materjali võis olla nii kergema- kui raskemakaalulist. Sellises olukorras ei saa välistada, et hageja tõstis ka raskusi, mis ületasid Vabariigi Valitsuse 19.10.1993 määruse nr 321 „Raskuste käsitsi teisaldamise korra kohta“ lisas ettenähtud piirnorme. Üldiselt teadaolevalt on märg puit raske isegi juhul, kui selle mõõtmed ei ole eriti suured. Hageja töötas üksinda, mistõttu pidi ta kõik raskused teisaldama üksinda. Kuna kohtu arvates tuli hagejal teisaldada raskuste käsitsi teisaldamise korra lisas märgitud piirnorme ületavaid raskusi, on kostja rikkunud raskuste käsitsi teisaldamise korra III peatüki p-i 2 ning TKS § 5 lg 2 p-i 1 ja TTOS § 9 lg-t 3. Kuna kutsehaiguse põhjustanud tööohuteguriks oli muuhulgas füüsilise tööga kaasnev koormus, on hagejal tervisekahjustuse teke põhjuslikus seoses tööandja rikkumisega. Hageja on tööandjale ette heitnud töökeskkonna sisekontrolli ja riskianalüüsi nõuetekohast läbiviimata jätmist seoses raskuste teisaldamisega. Kostja esitatud töökeskkonna sisekontrolli korraldus 2004, tegevuskavad terviseriski vältimiseks ja vähendamiseks, juhend riski hindamise kohta töökohal ning riskianalüüsid tõendavad, et RMK on aastatel 2001–2007 võtnud tarvitusele abinõusid töökeskkonna ohutumaks muutmiseks ja riskide hindamiseks, kuid oluline on, kas tööandja on mõnda riski põhjendamatult alahinnanud. 27.11.2001 raietöölise töökoha riskianalüüsist, 06.02.2006 raietöölise töökoha riskianalüüsist ning 14.11.2007 metsaraie, võsa langetamise ja metsa külvi ja istutustööde riskianalüüsidest ei nähtu, kuidas on tööandja lõppjäreldusele, s.o riskihindeni jõudnud. Sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26 lisa näeb ette, et tuleb anda pallides hinnang teisaldustöö kestusele, teisaldatava raskuse massile, kehaasendile ja töökeskkonnale. Alles peale vastavate pallide tabelisse kandmist saab teha arvutuse riskihinde leidmiseks. Kohus leidis, et tööandja on hageja töökeskkonna riski seoses raskuste teisaldamisega alahinnanud. Sellisele järeldusele on jõudnud ka Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuses hageja kutsehaiguse diagnoosinud arst TT, kes on leidnud, et riskitase pidanuks olema 4 ehk koormus liiga suur, füüsiline ülekoormus on ilmne. TT arvamus ei ole vormistatud otsustuse ega järeldusena, mistõttu ei saa seda asjas iseenesest tõendina arvestada. Samas TT riskihinde arvutuskäik on õige ja kooskõlas olukorraga hageja töökeskkonnas. Ka kohus leidis, et hageja pidi raietöölisena tööpäeva kestel raskusi teisaldama vähemalt 1-3 tundi, mistõttu teisaldustöö kestusele tuleb hinnanguks anda 4 palli. Hageja seletuse kohaselt kestis saagimise töö 35-40 minutit. Kuigi osa tööajast kulus kahtlemata ka sae kütusega täitmisele, sae korrastamisele, puhkepauside pidamisele, on ilmselge, et märkimisväärse osa tööpäevast hageja teisaldas lõigatud materjali. Nagu kohus tuvastas, ei olnud välistatud ka üle 30 kg või üle 50 kg raskuste teisaldamine. Isegi kui lähtuda tunnistaja KK ütlustest, et hageja ei pidanud teisaldama üle 30 kg raskusi, tuleb teisaldatava raskuse massile anda hinnanguks 4 palli. Puude langetamine mootorsaega eeldas sae käeshoidmist. Hageja kinnitusel kaalus saag 6,5-7 kg. Arvestades, et hageja pidi mootorsaega töötades olema põlvili või kükakil, võib kehaasendi hinnanguks anda 8 palli. Reeglina ei ole metsas maapind tasane. Seega töökeskkonnale võib hinnanguks anda 1 palli. Eeltoodust tulenevalt tuleb raietöölise riskihindeks (4+8+1)×4, s.o 52 ning tööandja on raietöölise töökoha riskianalüüsis füüsilise töö raskusega seonduvaid riske ilmselgelt alahinnanud. Seetõttu ei ole riskianalüüsid vähemalt raietöölise töökoha osas vastavuses TTOS § 13 lg 1 p-ga 3, mille mõtteks on hinnata riske tegelikkusele vastavatena.

Asjaoluga, et tööandja alahindas hageja töös ettetulevaid riske, on seletatav, et tööandja laskis hagejal teha ülejõu käivat tööd nii pikka aega. Seega puudused riskianalüüside koostamisel on üheks põhjuseks hagejal kutsehaigusest põhjustatud tervisekahjustuse tekkimisel. Tööandjale on raskuste teisaldamisega seonduvad rikkumised eriti etteheidetavad olukorras, kus AS Medicover 22.12.2003 tervisekontrolli otsuse kohaselt oli hagejale sobiv kergem füüsiline töö, kohustati hageja füüsilist tööd kergendama ja keelati hagejal teisaldada üle 12 kg kaaluvaid raskusi. Ka SA TÜK töötervishoiu ja terviseuuringute keskuse 14.04.2008 tervisekontrolli otsusega on tervishoiuarst kohustanud vältima hagejal suuremate raskuste tõstmist sisaldavate tööülesannete täitmist. Vaatamata tervisekontrolli otsuste ettekirjutustele RMK hageja töös midagi ei muutnud. Kuna hageja tööandjalt enda teisele tööle üleviimist või töötingimuste kergendamist ei nõudnud, ei saa tööandjale ette heita TTOS § 13 lg 1 p 10 rikkumist, ent olukorras, kus hageja pidi vähemalt raietöölisena töötades igapäevaselt teisaldama piirnorme ületavaid raskusi või oli tema koormus raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuete mõttes liiga suur, pidanuks tööandja ka ilma töötaja nõudmiseta võtma tarvitusele abinõud terviseriskide vähendamiseks. Hageja on tööandjale ette heitnud, et tööandja ei juhendanud hagejat tööohutuse ja töötervishoiu alaselt. Kohus leidis, et võimalikud puudused hageja juhendamisel ei ole põhjuslikus seoses hagejal tervisekahjustuse tekkimisega. Hageja tööülesanded ei olnud sedavõrd keerukad, et oleks eeldanud detailset tööergonoomilist juhendamist. Hageja oli juba enne RMK-sse tööle asumist töötanud mitu aastat raietöölisena. Seega võib eeldada, et hagejale olid vajalikud töövõtted teada. Et ülemääraste raskuste tõstmine võib tervisele kahjulikult mõjuda, on arusaadav igale normaalse elukogemusega inimesele isegi vastavasisulist koolitust saamata. Hageja seletuse kohaselt sai ta peale töötervishoiuarsti ettekirjutust mitte tõsta üle 12 kilo aru, et kui ta tõstab üle 12 kilo, kahjustab ta oma tervist, kuid ta tõstis ikka 75 kilo, sest tööd ei olnud. Sellist suhtumist oma tervisesse arvestades on vähetõenäoline, et hageja oleks oma tööd teisiti teinud vaatamata mistahes tervisekaitsealasele juhendamisele. Hageja on tööandjale ette heitnud vibratsiooni mõõdistamiste tegemata jätmist. Tunnistaja KK kirjeldatud traktorite tehnilist kontrolli ei saa pidada Eesti Vabariigi peasanitaararsti ja Eesti Vabariigi tööinspektori 31.08.1992 käskkirjaga kinnitatud „Töökeskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite mõõtmise organiseerimise ja töötingimuste tervisekahjulikkusest tingitud ravikindlustuse maksemäära reguleerimise juhendis“ ettenähtud töökeskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite kontrolliks. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et saagide Stihl ja Husqvarna ohutust tuleb nende tootjat arvestades eeldada, mistõttu ei olnud vajadust vibratsiooni olemasolu ja taset kontrollida. Olukorras, kus vibratsiooni taset hageja töökeskkonnas ei kontrollitud, ei saa olla kindel, et see vastas normidele. Kuna töökeskkonna vibratsiooni ei kontrollitud, on tööandja rikkunud TKS § 7 lg 4 ja alates 29.07.1999 ka TTOS § 3 lg 3 sätteid ning rääkida ei saa ka sellest, et tööandja oleks täitnud TTOS § 6 lg-st 2 tulenevat kohustust füüsikalistest ohuteguritest tulenevate terviseriskide maandamiseks. Kuna kutsehaiguse põhjustanud ohuteguriks oli muuhulgas vibratsioon, on hagejal tervisekahjustuse teke põhjuslikus seoses tööandja rikkumisega. Hageja vande all antud seletus ja tunnistaja KK ütlused tõendavad, et hagejale spetsiaalseid vibratsioonivastaseid kindaid ei väljastatud. Isegi kui Eesti NSV Ministrite Nõukogu 22.01.1973 määrus nr 34 selle Eesti Vabariigis kohaldatavuse kaheldavuse tõttu kõrvale jätta, ei tähenda see, et alates Eesti Vabariigi taaskehtestamisest polnuks tööandjal üldse vaja töötajat varustada vibratsiooni vähendavate kaitsevahenditega. Selline kohustus tulenes juba TKS § 5 lg 2 p-st 1 tulenevast üldisest kohustusest tagada töö korraldamisel ohutud ja tervislikud töötingimused, samuti TKS § 5 lg 2 p-st 3 tulenevast kohustusest anda töötajale ettenähtud kaitserõivad, -jalatsid ja muud kaitsevahendid. Isikukaitsevahenditega seonduvat on täpsemalt reguleeritud alles Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määrusega nr 12. Tavalised töökindad ei ole

vaadeldavad isikukaitsevahendina vibratsiooni kahjuliku mõju eest viidatud määruse § 3 lg-st 1 tulenevalt. Määruse sätted isikukaitsevahendite vajalikkuse osas ei ole järjekindlad, kuid vaatamata sellele kohus leidis, et olukorras, kus kostja hageja töökeskkonnas vibratsiooni taset kindlaks ei teinud, ei saanud eeldada, et tavaliste töökinnaste kasutamine oleks vibratsioonist tuleneva kahjuliku mõju ära hoidnud või seda küllaldaselt vähendanud. Seega on tööandja rikkunud tööohutusnorme sellega, et ei kontrollinud hageja töökeskkonna vibratsioonitaset ega maandanud piisavalt vibratsioonist tulenevaid terviseriske, alahindas raskuste teisaldamisest tulenevaid riske ja ei korraldanud hageja tööd selliselt, et oleks välditud piirnorme ületavate raskuste teisaldamine. Hageja töötamise aeg RMK-s ja tema õiguseellase juures oli sedavõrd pikk (18 aastat), et nimetatud rikkumised olid hageja kutsehaiguse väljakujunemise seisukohalt olulise tähtsusega. Tööandja süü Alates 2000-ndatest aastatest on RMK-s võetud tarvitusele meetmeid, et maandada töökeskkonna ohuteguritest tulenevaid riske. See on seletatav ka seadusandluse arengu ja tööandjate teadlikkuse kasvuga. Samas 1990-ndatel aastatel RMK sellesisulise tegevuse kohta on tõendid napid – esitatud on üks tõend hageja instrueerimise kohta 1993 sügisel metsaraie ja ohutustehnika juhenditest. On mõistetav, et peale Eesti Vabariigi taaskehtestamist valitsenud majandusoludes ei olnud võimalik tööohutusele ja töötervishoiule pöörata sedavõrd suurt tähelepanu nagu praegu, kuid see ei vabasta tööandjat süüst, kuna ka vaatamata 2000-ndatel aastatel tarvitusele võetud abinõudele ei olnud RMK-s välistatud tööohutuse ja töötervishoiu nõuete rikkumised. Töötaja süü Kostja väide, et hageja oli ise oma tervise suhtes hoolimatu ja varjas halvenenud tervist tööandja eest, annab alust kaaluda TsK §-s 462 või VÕS §-s 139 sätestatu kohaldamist. Töötaja poolt oma terviseprobleemide varjamine tööandja eest ja sellise töö jätkamine, millega töötaja teadlikult suurendab oma terviseprobleeme, on vaadeldav TKS § 5 lg 3 p 4 või TTOS § 14 lg 1 p 6 rikkumisena töötaja poolt. Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse haigusloo nr XXX/2005 epikriisis on märgitud ja ka ekspert on oma arvamuses rõhutanud, et juba 2002. a oli perearstil plaanis suunata hageja kutsehaiguse kahtlusel Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusse, kuid patsient ei pidanud seda vajalikuks. Kuigi hageja on seda eitanud, puudub kohtul alus kahelda hageja ravidokumentatsioonis olevate andmete õigsuses. AS Medicover 22.12.2003 tervisekontrolli otsuse, eksperdiarvamuse, haigusloo nr XXX/2005 epikriisi, SA TÜK töötervishoiu ja terviseuuringute keskuse 14.04.2008 tervisekontrolli otsuse ning tunnistaja KK ütlustega on tõendatud, et hageja vaatamata halvenevale tervisele üritas alates 2002. aastast siiski samal ametikohal aastaid edasi töötada ja valikuvõimalusel eelistas teha isegi raskemat tööd (raietöölise tööd võsalõikuse asemel). Selline käitumine viitab hageja soovimatusele kaotada töökohta ja sissetulekut, mis on inimlikult mõistetav, kuid ei välista VÕS § 139 sätete kohaldamist, kui asuda seisukohale, et hageja kahjustas oma tervist tahtlikult või oli raskelt hooletu. Hageja, olles teadlik enda tervisehäiretest ning vajadusest vältida rasket füüsilist tööd, jätkas selliste ohuteguritega kokku puutudes töötamist ja raskuste tõstmist, seda vaatamata asjaoludele, et juba 2003. a tegi töötervishoiuarst hagejale ettekirjutuse mitte teisaldada üle 12 kg kaaluvaid raskusi ning 2005. a tehti ettekirjutus, mille järgi ei sobi hagejale raske füüsiline töö ja kokkupuude vibratsiooniga. Selliselt käitudes suurendas hageja teadlikult oma terviseprobleeme. Hageja ei nõudnud kordagi tööandjalt tervisekontrolli otsuste alusel enda teisele tööle üleviimist või töötingimuste kergendamist. Kohtu arvates saab rasket füüsilist tööd keelavate ettekirjutuste mitmel korral eiramist hageja poolt lugeda raskeks hooletuseks, mis annab alust kahjuhüvitist VÕS § 139 lg-te 1 ja 3 alusel vähendada. Olukorras, kus hagejal vaatamata varasematele ettekirjutustele tööd kergendada, lubati tervisekontrollide tulemusena korduvalt (29.12.2004, 14.03.2006, 15.03.2010 tervisekontrolli otsused) siiski ka samal

ametikohal edasi töötada, ei saa kahjuhüvitist vähendada märkimisväärses ulatuses. Kohus pidas põhjendatuks teha seda 30% ulatuses, mõistes kostjalt kahju välja 70% ulatuses taotletust. Seega 31.05.2013 seisuga tekkinud kahjust 3997,06 eurot mõistis kohus kostjalt hageja kasuks TsK § 464 ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel ühekordselt välja 2797,94 eurot ja alates 01.06.2014 igakuiselt 95,44 eurot.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

3) tuvastas kohus ebaõigesti põhjusliku seose kutsehaiguse ning sellest tingitud püsiva töövõimetuse ja hageja sissetuleku vähenemise vahel. Kutsehaigus põhjustab hagejal püsivat töövõimetust 40% ja üldhaigestumine 50%, püsiva töövõimetuse koguulatus on 60%. Kuna üldhaigestumisest tulenev töövõimetus on suurem kui kutsehaigestumisest tulenev töövõimetus, siis sõltumata kutsehaigusest kaotab hageja oma sissetulekust 50%. Põhjusliku seose uurimiseks tuleb kasutada conditio sine qua non testi ning elimineerimise meetodit (3-2-1-53-06). Kui jätta mõtteliselt kõrvale kutsehaigusest tulenev töövõimetus, on selge, et sissetuleku vähenemine saabub ikkagi, sest seda tingib üldhaigestumisest (südamekahjustusega kõrgvererõhutõbi koos kodade virvenduse hoogudega) tulenev 50%-line töövõimetus. Sellise üldhaigusega ei saaks hageja töötada ka siis, kui ta poleks kutsehaige. Ka ekspertarst on ekspertiisiaktis asunud seisukohale, et tõsine üldhaigestumine takistab hagejal töötamist endistel tingimustel. Hagejal tuvastati üldhaigestumisest tulenev püsiv töövõimetus 26.04.2011 ja kutsehaigusest tingitud püsiv töövõimetus 29.09.2011. RMK lõpetas hagejaga töösuhte 26.09.2011. Kohus on oluliselt moonutanud hageja üldhaigestumise ja edasitöötamise asjaolu, kirjutades, et hageja töötas pärast üldhaigestumisest tuleneva töövõimetuse tuvastamist veel üle aasta RMK-s. Tegelikult kestis töösuhe edasi viis kuud, kusjuures viimasel kolmel kuul hageja tööd enam ei teinud. Maakohus on ignoreerinud Riigikohtu juhist tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11 (p 12), kus selgitatakse, millistel asjaoludel kostja vabaneb vastutusest. Praegusel juhul esinevad kõik Riigikohtu lahendis märgitud asjaolud. Esiteks ei suurendanud kutsehaigus hageja töövõimetuse määra üldhaigestumise tagajärjel. Teiseks, kuna üldhaigestumisest tulenev püsiv töövõimetus on suurem kutsehaiguse püsivast töövõimetusest, siis on ilmne, et hageja kaotab üldhaigestumise tagajärjel oma sissetulekust isegi rohkem (50%), kui ta väidetavalt kaotab kutsehaiguse tagajärjel (40%); 4) ei ole ükski kohtu poolt tööandjale süüks pandud tööohutuse ja töötervishoiu alase õigusnormi rikkumine veenvate tõenditega kinnitust leidnud. Kohtuotsus on erapoolik. Kohus on abiks võtnud isegi anonüümsete raietööliste kutsehaigestumiste kohta koostatud Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtete koopiad, mida on muudetud ning mida ei saa käsitleda tõenditena, sest need ei ole koostatud hageja ja tema töötingimuste kohta Ilumetsa metskonnas. Ükski tõend ei kinnita kohtu arvamust, et hagejal tuli teisaldada üle 50 kg kaaluvaid puid. Tunnistaja KK arvates ei olnud raietöölisel vaja tõsta üle 30 kg kaaluvaid raskusi. Kuna tööandja ei rikkunud raskuste käsitsi teisaldamise korra III peatüki p 2 ja määruse lisa sätteid, siis ei rikutud ka TKS § 5 lg 2 p-i 1 ja TTOS § 9 lg-t 3. Riskianalüüsides on töökeskkonna ohutegureid hinnatud objektiivselt. Eestis ei ole kehtestatud kindlat riskianalüüsi metoodikat. Töötervishoiuarst TT ei tutvunud hageja töökeskkonnaga kohapeal ja tema käsutuses ei olnud ka küllaldaselt kirjalikku andmestikku, et hinnata, kas riskianalüüs vastab tegelikkusele või mitte. Riskianalüüsides riskide alahindamist oleks võimalik tõendada üksnes XXX metskonnas läbiviidava ekspertiisiga. Vibratsiooni mõõtmiseks puudus vajadus, sest tööandja varustas töölised nüüdisaegsete töövahenditega (Husqvarna ja Stihl saagidega), mille puhul tootja on garanteerinud tervist mittekahjustava vibratsioonitaseme. Korraldatud oli selline töövahendite hoolduse süsteem, et kui töötaja märkas töövahendi juures midagi ebatavalist, oli võimalus kohe pöörduda töökotta. Vibratsioonivastaste kinnaste nõudel puudub õiguslik alus. VV 11.01.2000 määruse nr 12 lisa 3 ei näe ette vibratsioonikinnaste kasutamist metsaraietöödel. Erikinnaste järgi puudus vajadus ka seetõttu, et saagide Husqvarna ja Stihl tootjad on taganud tervisele ohutu vibratsioonitaseme; 5) jättis kohus sisuliselt lahendamata süü küsimuse. Maakohus ei juhindunud Riigikohtu asjakohastest seisukohtadest. Tööandja ei ole käitunud süüliselt, sest ta on töökeskkonna kujundamisel toiminud hoolsusega, mis vastab vähemalt Eesti keskmise mõistliku metsamajandusettevõtte hoolsusele. Kohus jättis analüüsimata kostja esitatud sellekohased

dokumentaalsed tõendid. Kohtuotsusest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes jõudis kohus seisukohale süü olemasolust. Lisaks on kohtu käsitlus vastuoluline ja ebaselge: - kõigepealt kohus tunnistab, et praegusel sajandil on RMK tegutsenud piisava hoolsusega, kuid paar rida allpool esitatakse paljasõnaline arvamus, et välistatud pole mõningad rikkumised; seejuures jäetakse märkimata, kas need on olnud süülised; - kohus möönab, et Eesti Vabariigi taaskehtestamise esimesel kümnendil ei olnud töökeskkonna tervislikkuse tagamisel kasutada selliseid võimalusi nagu on nüüd, kuid jätab analüüsimata, kas tööandja hoolsus 90-ndatel aastatel oli objektiivseid tingimusi arvestades keskmiselt mõistlikul tasemel või mitte. Kohus ei ole suutnud eristada, mis sai olla keskmiselt mõistlik hoolsus 90-ndate aastate tingimustes ja mis on piisav hoolsus 21. sajandi alguses; 6) on kohtu seisukoht hageja suhtes erapoolikult leebe. Juba 2002. a ehk üheksa aastat enne kutsehaiguse diagnoosimist oli hageja tervis selline, et perearst pidas vajalikuks suunata ta kutsehaiguse kahtlusega Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusesse, kuid hageja keeldus. Ta jätkas endist tööd, valides tulusamaid ja raskemaid lõike. Võib eeldada, et 2002. a oli kutsehaiguse kujunemise protsess sellises staadiumis, et pädeva ravi korral oleks haigestumise areng peatatud. Seetõttu oleks põhjendatud vähendada kahjuhüvitist 100%; 7) ei ole kohtuotsuse resolutsiooni p 1.4 teise lause lõpuosa üheselt mõistetav, kuna selgusetuks jääb, millist püsiva töövõimekaotuse (PTK) protsenti kohus silmas peab (kas kutsehaigusest tingitud PTK%, üldhaigestumisest tingitud PTK% või kogu PTK%). Kõigi kolme PTK protsendi muutumisel võib olla mõju hüvitise suurusele, seetõttu ei saa teha üheselt järeldust, et kohus on silmas pidanud kutsehaigusest tingitud PTK protsenti.

pöördus perearsti väidetava plaani kohaselt Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusesse või mitte. Tagantjärgi on võimatu tuvastada, kas hageja kutsehaigus oli 2003. aastaks välja kujunenud või mitte. See teadmatus on tingitud tööandja õigusvastasest tegevusetusest, mis seisnes nõuetekohase riskianalüüsi ja mõõdistuste tegemata jätmises ning ebaõigete tervisekontrolli alusdokumentide esitamises tervisekontrolli teostajale; 4) nägi hageja 2003. a tervisekontrolli otsust esmakordselt siis, kui see tsiviilasja juurde võeti. Tervisekontrolli otsuses märgitut ei saa käsitada ettekirjutusena töötajale. Määruse nr 74 § 5 lg 7 järgi on tegemist ettekirjutusega tööandjale. Kuna tööandja ei võtnud midagi ette hageja töötingimuste ja -korraldusega pärast nimetatud tervisekontrolli otsuse saamist, siis tõi tööandja õigusvastane käitumine kaasa hagejal kutsehaiguse väljakujunemise. Hageja ei saa ühepoolselt enda töökorraldust muuta, kuna hageja ei ole töötervishoiu valdkonnas eriteadmisi omav isik; 5) asjaolu, et 2009. aastast oli võimalik teha puude langetamise asemel võsalõikust, ei tähenda, et tööandja suunas hageja võsalõikusele ümber. Lisaks tuvastas kohus, et võsalõikamistööl puutus hageja kokku samalaadsete ohuteguritega, mis esinesid raietööl. Seega ei saa seda asjaolu töötaja raske hooletuse hindamisel arvestada.

mittejärgimises, saab olla loetletud ohutegurite poolt tekitatava tervistkahjustava mõju suurendamise teguriks. Kohus leidis õigesti, et õigusvastase käitumise ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. 10.02.2014 ekspertiisiakt kinnitab samuti põhjuslikku seost tööandja käitumise ja tekkinud kahju vahel. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-68-11 (p 12) esitatud põhimõtet ei saa praeguses asjas kohaldada, kuna üldhaigestumine ei toonud kaasa vastunäidustusi RMK-s töötamiseks ega ka töösuhte lõpetamist ja hagejal sissetuleku vähenemist; 5) leidis kohus tõenditele tuginedes, et tööandja on käitunud hagejale töötingimuste tagamisel õigusvastaselt. Kohus võttis põhjendatult toimikusse Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtted, millelt on kustutatud isikuandmed. Hageja kutsehaigusjuhtumi kohta jäeti uurimine läbi viimata, kuna RMK Kagu regioonis on raietöölistel korduvalt esinenud kutsehaigusjuhtumeid. Hageja menetluslik positsioon ei peaks tööandja õigusvastase käitumise tõendamisel halvenema seetõttu, et Tööinspektsioon otsustas kutsehaigestumise uurimise jätta tegemata. On tõenäoline, et samas piirkonnas samal töökohal ja sama tööandja juures on ühesugused töötingimused. Lisaks ei saa kostja apellatsioonkaebuses tugineda väidetele tõendite vastuvõtmise ja uurimise kohta, kuna kostja ei esitanud selles osas vastuväidet kohtu tegevusele. Põhjendamatu on kostja väide, et dr TT arvamus ei ole asja lahendamisel arvestatav. Dr KK on Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse vanemarst, kes otsustas hageja kutsehaiguse. Kohus nõudis Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusest välja kutsehaiguse toimiku, millest nähtuvalt on tööandja esindaja andnud seletusi hageja töötingimuste kohta ja toimikusse on võetud kõik tööandja esitatud töökeskkonnaalased dokumendid. Sõltumata metoodikast peab riskianalüüs olema asjakohane ja kandma seadusega kooskõlas töötaja tervise kaitsmise eesmärki. Kuna tööandja alahindas enamikku riskidest, siis ei rakendatud ka vajalikke abinõusid riskide kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Hageja töövahenditeks olid võsalõikaja ja mootorsaag, samuti töötas hageja traktoriga Belarus. Kõik nimetatud masinad tekitavad märkimisväärselt vibratsiooni. Sõltumata töövahendi kaasaegsusest tuleb juhul, kui see tekitab vibratsiooni, teostada seaduses ettenähtud mõõtmisi. Tuvastamaks, kas vibratsioonitase on tervisele ohutu, on vajalikud tehnilised ja töötervishoiualased eriteadmised. Töötajalt ei saa neid eriteadmisi eeldada. Tööandja selgituste kohaselt tuli töökotta pöörduda siis, kui masinaga ei olnud võimalik tööd teha. Tööandja ei väljastanud hagejale ka vibratsioonikindad (Eesti NSV Ministrite Nõukogu 22.01.1973 määruse nr 34 p 21; Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määruse nr 12 § 3 koosmõjus lisaga 2). Riigikohus on asunud seisukohale (3-2-1-68-11, p 10), et juhul, kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Tööandja pole esitanud tõendeid selle kohta, et ta on teostanud vajalikud mõõtmised, viinud läbi nõuetekohased riskianalüüsid, juhendamised ja tervisekontrollid ning väljastanud ettenähtud isikukaitsevahendid; 6) tuleb VÕS § 1050 lg 1 järgi kostja süüd eeldada. Kuna tööandja ei tõendanud, et ta pole süüdi õigusvastases käitumises, siis tegi kohus õigesti järelduse tööandja süü olemasolu kohta; 7) ei ole hageja soovinud oma tervist kahjustada ja on teinud inimlikult mõistliku, et tervise eest hoolt kanda. Isegi kui hageja peaks olema süüdi endale kahju põhjustamises, siis ei ole tegemist raske hooletusega, mistõttu hüvitise vähendamiseks puudub VÕS § 139 lg 3 järgi alus.

2) hilinemist tervisekontrolli teostamisel ei olnud. TTOS jõustus 1999. a lõpus ja TTOS § 13 lg 1 p 7 alusel kehtestatud sotsiaalministri määrus nr 74 01.07.2003. Esimene tervisekontroll toimus 2003. a. Väite, et tööandja viivitas tervisekontrolliga, esitas hageja esmakordselt apellatsioonkaebuses; 3) paneb TTOS § 14 lg 1 p 6 töötajale kohustuse teatada tööandjale tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest, mitte ei nõua delikaatsete andmete avaldamist. Kohus leidis õigesti, et hageja eiras kohustust teatada tööandjale tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest; 4) fakt, et juba 2002. a oli hageja tervis selline, et perearst pidas vajalikuks suunata ta kutsehaiguse kahtlusega Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusesse, kuid hageja keeldus, on kirjas hageja haigusloo nr XXX/2005 epikriisis ning on kirja pandud Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuses töötervishoiuarsti poolt hageja sõnade järgi. Hageja ei ole väitnud, et epikriis oleks valesti koostatud või et töötervishoiuarst sai temast valesti aru. Tegemist on arstiabist keeldumise ennekuulmatu juhtumiga, mis tõstab hageja süü väga kõrgele astmele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

töösobivuse/võimalike tööpiirangute määramiseks tulla peale erialaarsti konsultatsiooni töötervishoiuarsti juurde. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks töötervishoiuarsti ettepanekud täitnud. Seega Medicoveri tõendist nähtuvalt oli kostja vähemalt 2001. a oktoobris teadlik hageja töökeskkonnast tingitud tervislikust seisundist ning põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et kuna hageja ei pidanud 2002. a kutsehaiguse kahtluse korral vajalikuks enda suunamist Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusesse, siis hageja varjas sellega kostja ees enda terviseseisundit. Kuna hagejal ei tuvastatud kutsehaigust ka 2005. a, siis ei saa ka väita, et hageja nõustumisel 2002. a Kutsehaiguste ja töötervishoiu Kliinikusse suunamisega oleks kutsehaigus avastatud. AS Medicover Eesti 2003. a otsusega (I kd, t.l 175), SA Pärnu Haigla tervisekontrolli 2004. a otsusega (I kd, t.l 176) ja SA TÜ Kliinikumi Töötervishoiu ja terviseuuringute keskuse 2008. a otsusega (I kd, t.l 177) tehti kostjale mitmeid ettepanekuid hageja töökorralduse või töökeskkonna muutmiseks. Maakohus on heitnud hagejale ette, et vaatamata ettekirjutustele jätkas hageja senise töö tegemist ning suurendas sellise tegevusega enda terviseprobleeme. Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks rõhutada, et Sotsiaalministri 24.04.2003 määrusega nr 74 kehtestatud Töötajate tervisekontrolli korra § 5 lg 7 kohaselt esitab töötervishoiuarst tervisekontrolli otsuse tööandjale, milles esitab ettepanekud töötaja töökeskkonna või töökorralduse muutmiseks. Seega on tervisekontrolli otsustes tehtud ettepanekud täitmiseks tööandjale ning ettepanekute täitmise eest vastutab tööandja. Maakohtu tuginemine TTOS § 14 lg 1 p-le 6 ei ole asjakohane, kuna hageja tervislikust seisundist oli kostja tööandjana teadlik. TTOS § 13 lg 1 p 10 kohaselt on tööandja kohustuseks viima töötaja tema nõudmisel ja arsti otsuse alusel ajutiselt või alaliselt teisele tööle või kergendama ajutiselt tema töötingimusi. Nimetatud säte reguleerib tööandja kohustusi ning juhul, kui tööandjal puudus võimalus viia hagejat üle teisele tööle või kergendada hageja töötingimusi, oli kostjal võimalus töösuhe lõpetada TLS-s ettenähtud korras. Hageja nõustumine senistel töötingimustel töötamise jätkumisega ei vabasta tööandjat seaduses sätestatud kohustuste täitmisest. TTOS § 14 lg 4 kohaselt töötaja töötervishoiu- ja tööohutusalased kohustused ei vabasta tööandjat asjaomasest vastutusest. Määruse nr 74 § 2 lg 4 p-de 2 ja 4 alusel esitab tööandja tervisekontrolli tegijale töökeskkonna riskianalüüsi tulemused, millest peavad selguma töökeskkonna ohutegurid, millega töötaja oma töökohal kokku puutub ja mis võivad põhjustada töötajale tööga seotud haigestumist ning nende ohutegurite mõju ja kestus töötajale tööpäeva või töönädala jooksul, samuti varasemate tervisekontrollide otsuste koopiad. 2003. a, 2004. a ja 2008. a (I kd, t.l 175-177) otsustest ei nähtu, et kostja oleks tervisekontrolli tegijale esitanud määruse nr 74 lg 4 p-des 2 ja 4 nimetatud dokumendid. Ringkonnakohus märgib, et juhul, kui kostja oleks eelmärgitud kohustuse täitnud, oleks töötervishoiuarstile olnud teada hageja varasem tervislik seisund ning töökeskkonna ohutegurid ja nende mõju kestus. Sellisel juhul oleks töötervishoiuarst saanud hinnata hageja tervislikku seisundit igakülgselt ja objektiivselt ning saanud teha tööandjale täielikumaid ettepanekuid hageja töökeskkonna ja töökorralduse muutmiseks. Eelnevast tulenevalt ei ole kostja poolt hagejale etteheidetavad teod (millega maakohus nõustus) põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahjuga ning seetõttu on maakohus kohaldanud ebaõigesti VÕS § 139 lg-t 1. Seetõttu puudub vajadus ka hinnata, kas kostja poolt hagejale etteheidetav tegevus on kvalifitseeritav raske hooletusena või mitte. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et hageja poolt pärast tervisekontrollide otsuste tulemuste teadasaamist senise töö jätkamine olukorras, kus kostja ei nõudnud hagejalt otsustes märgitud ettekirjutiste täitmist, ei ole kvalifitseeritav raske hooletusena VÕS § 104 lg 4 tähenduses. Seetõttu tuleb CC apellatsioonkaebus rahuldada.

töötervishoiu- ja tööohutuse normide rikkumised on toime pandud hooletusest ning tõendamata on apellandi väide, et ta ei ole süüdi kahju tekitamises.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.