Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve
Kohtuasi
Versobank AS-i hagi A. K vastu 71 912 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 16. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 211-42213
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A. K kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
21 241 eurot 31 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Versobank AS (varasemad ärinimed mh AS SBM Pank, MARFIN PANK EESTI AS) (registrikood 10586461), esindaja vandeadvokaat Elo Kukk Kostja A. K, esindaja vandeadvokaat Niina Agarjova
Asja läbivaatamise kuupäev
20. jaanuar 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 16. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-42213 muutmata osas, milles mõisteti (koostoimes samas asjas 30. oktoobril 2012 tehtud Tartu Maakohtu otsusega) A. K-lt Versobank AS-i kasuks välja 21 241 eurot 31 senti (põhivõlgnevus ja lepingutasu). Selles osas jõustub kohtuotsus käesoleva otsuse jõustumisega.
2.
Ülejäänud osas resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Määrata vandeadvokaat Niina Agarjova tasuks riigi õigusabi eest 360 (kolmsada kuuskümmend) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Versobank AS (varasemad ärinimed mh AS SBM Pank ja MARFIN PANK EESTI AS; hageja) esitas 7. septembril 2011 Tartu Maakohtule hagi A. K (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja võlg 6. septembri 2011. a seisuga 71 912 eurot 88 senti ja alates 7. septembrist 2011 kuni kohustuse
täitmiseni viivis, mille määraks päevas on 0,1% viivitatud summast. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 22. detsembril 2011 vähendas hageja viivisenõuet 15 014 euro 60 sendini ja palus alates
7.septembrist 2011 kuni kohustuse täitmiseni mõista kostjalt välja viivise, mille määraks aastas on 13,97% tasumisega viivitatud summast. 23. mail 2012 vähendas hageja viivisenõuet veelgi ja palus mõista välja viivise 8716 eurot 99 senti ja alates 7. septembrist 2011 kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja väitel sõlmisid pooled 4. mail 2009 laenulepingu nr 2009/106/01, mille alusel hageja andis kostjale laenu 150 575 eurot 84 senti (2009. a laenuleping). Selle lepingu järgsete kohustuste täitmist tagasid Tartumaal Nõo vallas Luke külas asuvale Järveotsa kinnistule (kinnistu) hageja kasuks seatud hüpoteegid. Laenulepingu järgi kohustus kostja tagastama laenu põhiosana iga kuu 4. päeval 3000 krooni ja laenujäägi laenutähtpäeval ehk 4. mail 2010. Kostja jättis laenu tähtpäevaks tagastamata ja 7. mail 2010 andis hageja kostjale täiendava tähtaja võla tasumiseks. Kostja ei tasunud võlga ka täiendava tähtaja jooksul ja 19. juulil 2010 esitas hageja hüpoteekide realiseerimiseks täitmisavalduse, mille alusel alustati täitemenetlust. Kohtutäitur müüs kinnistu 21. märtsil 2011 enampakkumisel 140 605 euro eest ja täitekulusid arvestades rahuldati hageja nõue 128 955 euro 86 sendi ulatuses. Kostja ei vaidlustanud täitemenetluses kinnistu arestimise hinda, alghinda ega täitemenetluse õiguspärasust. Kinnistu müüdi kordusenampakkumisel õiglase hinnaga. Varasem enampakkumine nurjus, kuna huvilisi ei olnud.
6.septembri 2011. a seisuga on kostjal hageja ees 2009. a laenulepingust tulenev võlg, mis koosneb 19 319 euro 17 sendi suurusest laenu tasumata põhiosast, 11 464 euro 42 sendi suurusest intressist, 8716 euro 99 sendi suurusest viivisest ja 1922 euro 14 sendi suurusest teenustasust. Hageja nõuab kostjalt võlgnevuse tasumist. Laenutähtpäeval pidi kostja tagastama 2 323 000 krooni (148 466 eurot 75 senti). Laenulepingu p 4.3 järgi tuli intressi maksta laenutähtpäeval, 4. mail 2010 kogu laenuperioodi eest. Kostja ei ole intressi tasunud. Viivisemäär on 2009. a laenulepingu p 22 järgi muutuv sõltuvalt hageja hinnakirja muutusest. Hinnakirja järgi on viivisemäär laenulepingujärgne intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Viivisearvestust alustas hageja laenutähtpäevale järgnevast päevast, s.o 5. maist 2010 ja lõpetas laenutähtpäeval intressi arvestuse. Hageja ei ole arvestanud viiviselt viivist. Laenulepingutest tulenevate kohustuste refinantseerimisel on intressi kapitaliseerimine üldlevinud praktika, mis ei ole vastuolus VÕS § 113 lg-ga 6. Kuna VÕS § 415 lg 2 järgi tuleb tarbijakrediidi puhul esmalt lugeda tasutuks põhivõlgnevus, ei olnud hagejal võimalik saadu arvel kustutada kõrvalnõuete võlgnevust, mistõttu kõrvalnõuded ületavad põhinõuet. Laenu põhiosa arvestades ei ole kõrvalnõuete suurus ebamõistlik. Laenulepingu vormistamisega seotud lepingutasu 30 000 krooni (1917 eurot 34 senti) võis kostja tasuda laenu tagastamise tähtpäeval. Laenuleping ei ole tühine. Poolte kohustused ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega refinantseerimisega ära kasutanud kostja rasket majanduslikku olukorda. Kostja kirjutas laenulepingule alla vabatahtlikult, alternatiiviks oleks olnud kinnistu kohe sundmüüki panna. Laenuintress ei ole olnud kõrgem. Majanduslik olukord oli võrreldes eelmise laenulepingu sõlmimise ajaga muutunud, suurenenud oli ka kostja isikust
tulenev risk. Hagejal on õigus nõuda ka hinnakirja järgset teenustasu (kuni 2% laenusummast). Kostjal ei ole hageja vastu nõuet, mida tasaarvestada, sest hageja ei ole kostjale käsunduslepingu täitmata jätmisega kahju tekitanud. Hageja ei ole kahju hüvitamise nõudmiseks esitanud hagi. Käsunduslepingu sõlmimine ei olnud eelduseks laenulepingu sõlmimisele, hageja soovis kostjat aidata. Käsundusleping sõlmiti tähtajaliselt 4. maini 2010, lepingus on tähtpäevaks ekslikult märgitud 4. mai 2011. Hageja täitis käsunduslepingut hoolsalt, tal ei õnnestunud leida kinnistule ostjat 2 500 000 krooni eest. Hageja ei takistanud kostjal kinnistut müüa ega andnud talle müügiks liiga vähe aega. Laenu refinantseerimine andis kostjale võimaluse püüda võõrandada tagatisvara veel ühe aasta jooksul. Kostja oli nõus kinnistu müümisega ka väiksema hinnaga kui 2 500 000 krooni.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ning palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda (või jagada vastavalt hagi rahuldamise määrale). Kostja väitel oli laenuleping mõeldud poolte vahel sõlmitud varasema laenulepingu nr 2862/01/06 (2006. a laenuleping) refinantseerimiseks. 2009. a laenulepingu järgi ei tehtud kostjale ühtegi väljamakset. Varasemast laenulepingust tulenevad õigussuhted poolte vahel ei lõppenud, tegu oli maksepäeva edasilükkamisele ja intressimäära muutmisele suunatud krediidilepinguga. Hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja käitus oma õiguste teostamisel pahauskselt. Hageja kasutas kostjaga lepingu sõlmimisel pahatahtlikult ära kostja rasket majanduslikku olukorda, võttes kostjalt äärmiselt suurt lepingutasu (30 000 krooni) ja tõstes intressimäära. Lepingu sõlmimise tasu ja intressimäära suurendamise tingimused on vastuolus heade kommetega ja seega tühised. Teenustasu on ebamõistlik ja vastuolus hea usu põhimõttega. Laenulepinguga samal päeval sõlmis hageja kostjaga käsunduslepingud hüpoteegiga koormatud kinnistule ostja leidmiseks. Käsundulepingud olid sõlmitud tähtajaga kuni 4. mai 2011. Käsunduslepingute sõlmimine laenulepingu vormistamise eeldusena on vastuolus heade kommetega. Kostja sõlmis 2009. a laenulepingu ja käsunduslepingud sundolukorras. Hageja kallutas kostjat loobuma juba esitatud pankrotiavaldusest, pakkudes talle ja tema äriühingule laenukohustuste ümberkujundamist ja nende tähtaja pikendamist. Hageja soovis lisaks laenu tagastamisele teenida kinnistu müügilt 10% vahendustasu. Soovides raamatupidamislikult varjata tegelikku eesmärki, püüdis hageja kasutada Spikker OÜ-d kostja vara varjatud ülevõtmiseks.
22.juunil 2012 esitas kostja tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas hageja nõude kostja vastu oma kahju hüvitamise nõudega hageja vastu. Hageja tekitas kostjale käsunduslepinguga võetud kohustuse täitmata jätmisega kahju 30 823 eurot 27 senti. Kohtutäitur müüs kinnistu 19 174 eurot 12 senti käsunduslepingus kokkulepitust odavamalt ja täitekuludeks arvestati 11 649 eurot 15 senti. Hageja võttis endale kohustuse leida kinnistule kahe aasta jooksul ostja, kes oleks nõus maksma vähemalt 2 500 000 krooni (159 779 eurot 12 senti), kuid ei täitnud seda ja alustas juba 2010. a juulis täitemenetlust. Kostja ei saanud hagejalt enne täitemenetluse alustamist kirja 2009. a laenulepingu täitmise nõudega. Kostja ei soovinud, et kinnistu võõrandataks odavamalt. Hageja ei võimaldanud kostjal enne täitemenetluse alustamist leida ise kinnistule ostja. Kui selline võimalus oleks antud, oleks müügihind katnud põhivõla. Müügiga viivitamise tõttu langes tagatisvara väärtus. Hageja on ise
põhjustanud kahju tekkimise. Hageja nõuab viivist rohkem, kui seadus lubab. Kuna poolte vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping, ületab nõutav viivis VÕS § 415 lg-st 1 tulenevalt VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud maksimaalselt lubatavat viivisemäära. Hageja on arvestanud viivist ka intressilt ja viiviselt. 2009. a laenulepingus märgiti uueks laenusummaks ka varasema lepingu järgsed intress ja viivis. Hagi rahuldamisel palus kostja viivist vähendada. Hageja viivisearvestus on vale. Kostja on nõus tasuma hagejale viivisena 2165 eurot 80 senti.
3.Tartu Maakohus rahuldas 30. oktoobri 2012. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 41 422 eurot 72 senti ja viivise 21 241 euro 31 sendi suuruselt põhinõudelt alates 8. septembrist 2011 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Hageja taotluse tagastada haginõude vähendamise tõttu riigilõiv jättis maakohus rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel sõlmitud laenuleping VÕS § 396 järgi, mis on tarbijakrediidileping VÕS § 402 mõttes. Kostja ei ole tõendanud, et pooled ei soovinud tegelikult sõlmida uut laenulepingut, vaid soovisid üksnes eelmise laenu maksetähtpäeva edasi lükata ja intressimäära muuta. Laenulepingust nähtub, et laen on antud varasema laenu refinantseerimiseks. Kostjal oli õigus võtta varasema võlgnevuse kustutamiseks uus laen ja uue laenulepingu järgne laenusumma on käsitatav põhivõlana. Laenu refinantseerimine on Eestis tavapärane ja ei saa eeldada, et see oleks heade kommete vastane. Kohtule esitatud asjaoludest heade kommete vastasust ei nähtu. Kostja ei ole tõendanud, et ta tegutses laenulepingu sõlmimisel raskete asjaolude mõjul ja et leping oleks sõlmitud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Seega ei ole laenuleping tühine. Samuti ei ole tõendatud, et lepingutasu ja intressimäära suurendamise tingimused on tühised. Kostja ei ole tõendanud, et need tingimused oleksid olnud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsad ja et tavapäraselt pakutav intress või lepingu sõlmimise tasu olnuks analoogsete lepingute puhul oluliselt madalam. Laenulepingust nähtuvalt on krediidi kulukuse määr 11,40% aastas, mis oli madalam kui Eesti Panga tarbimislaenude kulukuse määr lepingu sõlmimise ajal (29,67%). Seega ei ole leping tühine ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 3 alusel. Laenu tagastamise tähtpäev, 4. mai 2010 on saabunud. Kostja teadis võlgnevuse olemasolust. Kostja ei ole vaidlustanud, et ta võlgneb hagejale lepingu järgi põhivõlana 19 319 eurot 17 senti ja teenustasuna (lepingutasuna) 1922 eurot 14 senti. Hageja õigus nõuda kasutatud krediidi tagastamist ja teenustasu tuleneb VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja § 401 lg-st 1, samuti laenulepingust. Seega tuleb põhivõlg ja teenustasu kostjalt välja mõista. Hageja on õigesti arvestanud intressi ja viivist 2009. a laenulepingu järgselt laenusummalt. Laenu kasutati varasema laenu refinantseerimiseks, kuid see ei tähenda, et hageja oleks arvestanud viiviselt viivist. Hageja on õigesti lõpetanud intressi arvestuse 5. mail 2010 ehk ajast, mil kostja sattus laenu tagastamisega viivitusse. Seega tuleb VÕS § 94 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista ka intress 11 464 eurot 42 senti. VÕS § 415 ja § 113 lg 1 järgi oleks hagejal õigus nõuda viivist 13 176 eurot 26 senti, kuid hageja on palunud mõista välja 8716 euro 99 sendi suuruse viivise ja alates
8.septembrist 2011 viivise VÕS §-s 113 sätestatud seadusjärgses määras. Seega tuleb viivis välja mõista hageja taotletud suuruses. Hageja ei ole nõudnud viivise väljamõistmist lepingulise intressimäära alusel. Viivise mõistis maakohus välja alates 8. septembrist 2011 põhivõlalt ja teenustasult (kokku 21 241 eurolt 31 sendilt). Kostja esitatud viivise vähendamise taotlust ei rahuldatud, sest hageja nõudis viivist vähem, kui seadus võimaldaks, ja kostja on töövõimeline isik, kellel ei ole ülalpeetavaid. Kostja ei soovinud käsunduslepingu tühisusele tugineda. Hageja ei ole tõendanud, et käsundusleping sõlmiti tähtajaga kuni 4. mai 2010, maakohus lähtus lepingus märgitud kuupäevast, milleks oli 4. mai 2011. Käsunduslepingu järgi ei ole käsundiandja soovitud tulemuse saavutamata jäämine lepingu rikkumine. Käsunduslepingu sõlmimine ei takistanud hagejal laenulepingu alusel täitemenetluse alustamist. Käsundisaajal on kohustus teha tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimalik ning ta peab seejuures järgima hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Tulemuse saavutamata jätmise ainukeseks tagajärjeks on see, et käsundisaajal ei ole tulenevalt VÕS § 628 lg-st 1 õigust nõuda tasu. Tõendatud ei ole, et hagejal oleks olnud võimalik leida ostja, kes oleks soovinud maksta kinnistu eest 2 500 000 krooni, kui ta oleks hoolsuskohustust täitnud. Seega ei ole tõendatud, et kostjal oleks hageja vastu nõue, mida saaks tasaarvestada.
4.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 16. mai 2013. a otsusega Tartu Maakohtu otsuse muutmata, apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Lisaks mõistis ringkonnakohus kostjalt riigituludesse apellatsioonkaebuse esitamisel tasutava riigilõivu 600 eurot. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi oli poolte tahteks käsunduslepingu sõlmimisel, et kuni laenulepingu lõppemiseni teevad pooled kõik mõistlikult võimaliku kinnistule ostja leidmiseks. Käsunduslepingu kehtivus ei välistanud hageja õigust esitada kostja vastu lepingu täitmise nõue ega sundtäitmist, hageja käitus täitmisavalduse esitamisel kooskõlas hea usu põhimõttega. Tuvastatud on, et kinnistule ei leidunud ostjaid 2 500 000 krooni suuruse hinna eest. Kuigi kostja seisukoha järgi oli kinnisasja tegelik väärtus oluliselt suurem kui selle müügihind, ei vaidlustanud ta kinnisasja arestimise aktis määratud hinda, milleks oli 2 200 000 krooni, ega palunud korraldada uut hindamist. Seega ei ole kostjal õigust tugineda sellele, et hind oli liiga madal. Samuti ei ole kostja tõendanud, et kinnistu turuhind oleks olnud vähemalt 2 500 000 krooni. 2009. a laenulepinguga refinantseeriti 2006. a laenulepingut. Refinantseerimisel sõlmitakse poolte vahel uus laenuleping uute lepingutingimustega, tegemist ei ole varasema lepingu muutmisega. Praegusel juhul sõlmiti uus leping, millega muudeti intressimäära ja laenu tagastamise tähtaega. Põhjendatud ei ole kostja väide, et kuna laenulepingu sõlmimisel talle mingit raha üle ei kantud, ei ole tegu laenulepinguga. Hageja andis sisuliselt kostjale uue laenu, millega kattis varasemast
lepingust tulenevad kohustused. 1922 euro 14 sendi suurune lepingutasu ei ole heade kommete vastane. Poolte vahel sõlmiti uus, soodsamate tingimustega laenuleping. Laenulepingu sõlmimisel on laenuandjal õigus nõuda lepingutasu. Kostja nõustus lepingutasu suurusega laenulepingule alla kirjutades. Maakohus on õigesti märkinud, et kostja ei ole tõendanud, et lepingu sõlmimise tasu on analoogsete lepingute puhul oluliselt madalam. Põhjendatud ei ole kostja väide, et kohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 ja et hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenu refinantseerimisel ei rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega head pangandustava. Maakohus jättis viivise õigesti vähendamata. 7. septembri 2011. a seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis 13 176 eurot 26 senti. Kuna maakohus mõistis kostjalt välja viivise 8716 eurot 99 senti, peab kostja tasuma viivist nagunii vähem, kui hagejal oleks tegelikult õigus nõuda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistada. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on hageja käsunduslepingu kehtivuse ajal täitemenetluse alustamisega rikkunud VÕS §-s 620 sätestatud käsundisaaja kohustusi ning hea usu põhimõtet ja tekitanud kostjale kahju. Samuti hindas ringkonnakohus valesti TsÜS § 86 lg 2 kohaldumist laenulepingu sõlmimisel. Hageja kallutas kostjat sõlmima tema jaoks kahjuliku refinantseerimislepingu. Kostja oli raskes majanduslikus olukorras ja hageja lubas aidata tal müüa kinnistu vähemalt 2 500 000 krooni eest. Hageja hilisem käitumine (täitemenetluse algatamine varsti pärast laenulepingu tähtaja möödumist) näitab, et tal ei olnudki kavatsust käsunduslepingut täita. Selline käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Refinantseerimislepingu sõlmimisel rikkus hageja KAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Refinantseerimislepingu sõlmimise ajal ei olnud kostja varaline seisund varasemaga võrreldes paranenud. Hageja sõlmis kostjaga viimase laenukoormust tõstva lepingu ega hinnanud piisavalt kostja krediidivõimelisust ja sellepärast peab hageja kandma ka tehingu kahjulikest tagajärgedest tulenevat majanduslikku riski. Lisaks märgiti uue laenu summaks kogu varasem võlgnevus, sh viivis ja intress. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult arvestamata, et kostjal on tasaarvestusnõue tulenevalt sellest, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja tekitas sellega kostjale kahju. Hageja nõuet tuleb vähendada viivise ja lepingu sõlmimise tasu võrra, sest need on põhjustatud hageja kohustuste rikkumisest.
7.Riigikohus vabastas kostja 19. juuni 2013. a määrusega 212 euro 41 sendi suuruse kautsjoni maksmisest ja jätkas talle riigi õigusabi andmist. 31. juuli 2013. a määrusega määras Riigikohus kostjale riigi õigusabi osutajaks vandeadvokaat Niina Agarjova. Kostja edastas Riigikohtule 22. augustil 2013 N. Agarjova taotluse määrata talle riigi õigusabi tasuks 10 tunni eest 360 eurot.
8.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtute otsused muutmata ning menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles mõisteti (koostoimes maakohtu otsusega) kostjalt hageja kasuks välja rohkem kui 21 241 eurot 31 senti (põhivõlgnevus ja lepingutasu). Tühistatud osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõuet ja asjas tähtsaid asjaolusid (I). Seejärel analüüsib kolleegium 2009. a laenulepingu olemust ja kehtivust (II) ning kassatsioonkaebuse väiteid vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise ja käsunduslepingu kohta (III). Edasi lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse nii põhinõude kui ka kõrvalnõuete osas (IV) ja lõpetuseks teeb menetluslikud otsustused (V). I
11.Hageja nõuab kostjalt laenulepingujärgset võlgnevust, mis kostjal on jäänud tasumata pärast lepingut taganud kinnistu müüki täitemenetluses. Hageja väitel ei katnud kinnistu müügist saadud raha tema nõudeid kostja vastu. Hageja nõude alusena saab näha VÕS § 108 lg-t 1 raha maksmise kohustuse täitmise nõude kohta. Kostja arvates on hageja nõuded rahuldatud. Alternatiivselt leiab kostja, et tal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue, millega ta saab hageja nõude tasaarvestada.
12.Hageja on oma nõuet korduvalt muutnud, ilma et oleks lõpuks korrektselt esitanud terviklikku nõude arvestust. Ka kostja on oma vastuväiteid korduvalt muutnud. Maakohus ei ole seda tõkestanud ega nõudnud ka seisukohtade kohta terviklike dokumentide esitamist. See on menetlust venitanud ja raskendab ka poolte seisukohtade mõistmist. Kolleegium märgib, et nõude muutmise, sh vähendamise kohta peab kohus menetluses võtma selge seisukoha, et menetlusese oleks selge ja kostjal oleks võimalik aru saada, millisele nõudele ta vajadusel vastu vaidleb (vt ka nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 15). Kuigi kõrvalnõuete vähendamist ei loeta TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi hagi muutmiseks, tähendab see vaid seda, et vähendamiseks ei ole vaja kostja ega kohtu nõusolekut TsMS § 376 lg 1 järgi. Kohus pidanuks selgeks tegema, kas hageja on hagist osaliselt loobunud (TsMS § 429 mõttes) või hagi osaliselt tagasi võtnud (TsMS § 424 mõttes) ja vastavalt ka tegema määruse menetluse osalise lõpetamise või hagi osalise läbi vaatamata jätmise kohta (vt ka Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 19). Hagist osalise loobumise korral on hagejal TsMS § 150 lg 2 p 2 järgi õigus saada tasutud riigilõiv osaliselt tagasi.
13.Viimasest nõude täpsustusest (23. maist 2012 (vt I kd, tl 173–178)) saab koostoimes algse haginõudega (I kd, tl 2–4) järeldada, et hageja nõuab 2009. a laenulepingust tulenevat võlgnevust,
mis koosneb järgmistest nõuetest: · põhivõlgnevus 19 319 eurot 17 senti (tasumata laen); · intress 11 464 eurot 42 senti; · viivis 8716 eurot 99 senti; · teenustasu (lepingutasu) 1922 eurot 14 senti. Lisaks palus hageja mõista kostjalt viimati esitatud taotluse järgi välja alates 7. septembrist 2011 kuni kohustuse täitmiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, jättes samas märkimata, millisest summast viivist arvutada tuleb (vt I kd, tl 178). Maakohus on hagi rahuldades mõistnud kostjalt hageja kasuks välja 41 422 eurot 72 senti ja viivise põhinõudelt 21 241 eurot 31 senti (mis maakohtu otsuse järgi hõlmab põhivõlgnevust ja teenustasu). Pooled ei ole maakohtu tõlgendust hageja nõudele kahtluse alla seadnud ega vaidlustanud ka nõude muutmist, seega lähtub ka kolleegium hageja nõudest eelkirjeldatud koosseisus ja ulatuses.
14.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: · kostjal oli hageja ees võlgnevus 2006. a laenulepingu järgi; · pooled sõlmisid 4. mail 2009 laenulepingu (2009. a laenuleping) 150 575 euro 84 sendi (2 356 000 krooni) laenamiseks, mille arvel kaeti 2006. a laenulepingust tulenevad kostja kohustused hageja vastu, st 2009. a laenuleping sõlmiti 2006. a laenulepingu refinantseerimiseks (raha üle ei kantud); · 2009. a laenulepingu järgi pidi kostja tasuma hagejale iga kuu 3000 krooni ja ülejäänud laenusumma tagastama laenutähtpäeval, 4. mail 2010 (maakohtu otsuse p-s 6 on ekslikult märgitud 1. mai 2010), tasuma intressi 6 kuu EURIBOR pluss 6% aastas laenutähtpäeval (st mitte jooksvalt), maksma lepingutasu (teenustasu) 1917 eurot 35 senti (30 000 krooni), võlgnevuselt tuli maksta viivist hageja hinnakirja järgi (st mitte fikseeritud suuruses); · 2009. a laenulepingust tulenevaid kostja kohustusi tagasid hüpoteegid kinnistule; · 4. mail 2009 sõlmis kostja ka käsunduslepingud kinnistu müügi korraldamiseks hageja ja Spikker OÜ-ga, mille järgi kohustusid käsundisaajad leidma kinnistule ostja, kes oleks nõus maksma vähemalt 159 779 eurot 12 senti (2 500 000 krooni), ja ette valmistama võõrandamistehingu, kostja lubas maksta selle eest kummagi käsunduslepingu järgi 5% kinnistu võõrandamishinnast; · kostja ei täitnud 2009. a laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt (jättis vähemalt põhiosas laenu maksmata) ja hageja esitas 19. juulil 2010 täitemenetluse alustamise avalduse võlgnevuse sissenõudmiseks hüpoteegi realiseerimise kaudu; · kohtutäitur müüs kinnistu 21. märtsil 2011 kordusenampakkumisel 140 605 euro eest, pärast täitekulude mahaarvamist sai hageja kinnistu müügist 128 955 eurot 86 senti; · kostja ei ole täitemenetluses vaidlustanud kinnistu arestimise hinda, alghinda ega muul viisil täitemenetluse õiguspärasust;
· 2009. a laenulepingu järgsest algsest laenusummast on tasumata 19 319 eurot 17 senti, tasumata on ka lepingutasu 1922 eurot 14 senti. II
15.Nii kohtud kui ka pooled on lähtunud asja lahendamisel sellest, et 2009. a laenuleping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele (VÕS § 402). Hageja on laenu andnud eeldatavasti oma majandustegevuses, kostja kui laenusaaja on füüsiline isik ja asjas ei ole esile toodud asjaolusid, millest võiks järeldada, et ta tegutses lepingut sõlmides majandus- või kutsetegevuses. 2006. a laenulepingu kohta ei ole seisukohta võetud, kuid esitatud asjaoludel saab eeldada, et ka see oli tarbijakrediidileping. Tarbijakrediidilepingule tuleneb seadusest mitmeid erisätteid (VÕS § 402 jj), mis panevad eelkõige krediidiandjale lisakohustusi ja näevad krediidisaaja kaitseks ette olulisi piiranguid. Nii tuleb laenusaajale tagada oluline lepingueelne teavitamine (mh krediidikuludest ja sellega kaasnevatest riskidest), formaliseeritud on lepingu sõlmimise protsess, tarbijal on lepingust taganemise õigus, piiratud on kõrvalnõuete maksmapanek jms. Riigikohus on varem märkinud, et tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu
15.jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12).
16.Pooled ei vaidle, et 2009. a leping sõlmiti 2006. a laenulepingu järgse võlgnevuse refinantseerimiseks. Kostja ei vaidle, et ta oli 2006. a laenulepingu järgi hagejale võlgu, st 2009. a laenulepinguga nähti ette kostjale uue laenu andmine 2006. a laenulepingu järgse võlgnevuse tasumiseks. Vaidlust ei ole, et raha kostjale üle ei kantud, vaid 2009. a laenulepinguga loeti 2006. a laenulepingu järgsed kohustused täidetuks ja asendatuks uue lepingu järgsete kohustustega. Pooltel on õiguslik vaidlus 2009. a laenulepingu õigusliku olemuse üle. Hageja arvates tekkis sellega iseseisev võlasuhe, kostja arvates muudeti sellega 2006. a laenulepingut, pikendades antud laenu maksetähtaega ja muutes intressimäära, samuti nähti ette lepingutasu maksmise kohustus.
17.Kohtud on nõustunud hagejaga, et 2009. a laenulepinguga ei muudetud 2006. a laenulepingut, vaid sõlmiti uus laenuleping. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud seda järeldust nõuetekohaselt põhjendanud ega esitatud tõendeid nõuetekohaselt analüüsinud. Kohtud ei ole kostja vastuväiteid laenulepingu muutmise kohta tegelikult analüüsinudki, vaid on hagejaga nõustumist põhjendanud sisuliselt vaid konstateeringuga, et kuna lepingus on kirjas uue laenusumma andmine ja et praktikas on selline refinantseerimine tavaline, tuleb seda lugeda uueks lepinguks. Samas on kohtud sisuliselt nõustunud kostjaga, et 2009. a laenulepingu majanduslikuks eesmärgiks oli võimaldada kostjal 2006. a laenulepingust tulenevat võlgnevust tasuda senisest pikema tähtaja jooksul täiendava intressi eest, ega ole ümber lükanud kostja väidet, et raha talle 2009. a laenulepingu alusel üle ei kantud (ehk varasemat laenu refinantseeriti). Tehingut tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes, mille kohtud on tegemata jätnud. Kolleegiumi arvates võimaldavad kostja esile toodud (ja hageja poolt vaidlustamata) asjaolud järeldada, et pigem
oli 2009. a laenuleping just 2006. a laenulepingu muudatus. Siiski ei mõjutanud 2009. a laenulepingu olemuse välja selgitamata jätmine kolleegiumi arvates asja lõpplahendust.
18.Kolleegium nõustub kohtutega, et tuvastatud asjaoludel ei saa 2009. a laenulepingut pidada tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega (TsÜS § 86) ning seda sõltumata sellest, kas pidada seda lepingut 2006. a laenulepingu muutmise kokkuleppeks või uueks lepinguks. Muid asjaolusid, mis viitaksid 2009. a laenulepingu tühisusele, ei ole hageja esitanud. Lepingu tühisuse aluseks ei saa olla võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ega hageja hea usu põhimõtte vastane käitumine (vt nende kohta kolleegiumi põhjenduste III osa).
19.2009. a laenulepingu tühisuse tuvastamiseks heade kommete vastasuse tõttu peab kohus TsÜS § 86 lg 2 p-st 2 ja lg-st 3 tulenevalt esmalt tuvastama, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollima, kas kostja tegi tehingu sundolukorras. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt peab kostja kui tehingu tühisusele tugineda sooviv pool soorituste väärtuste vahe tõendamiseks näitama seega esmalt ära, milline on võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahe (vt Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-149-11, p 8). Üksnes eelmise laenulepingu refinantseerimisest ja maksetähtpäeva edasilükkamisest põhjusel, et laenusaaja ei ole suuteline laenu tasuma, ei saa järeldada, et refinantseerimisleping oleks sõlmitud laenusaaja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kohtud ei ole tuvastanud, et 2009. a laenulepingu järgi oleks kostjale langenud ülemäära suure intressi maksmise kohustus, ka ei ole lepingutasu laenusummat arvestades ülemäärane, arvestades seda vähemasti krediidi kogukuluna. Võlgnetava laenu tasumise tähtaja edasilükkamist mõistliku intressi eest ei saa pidada tehingu tegemiseks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, samuti ei saa sellest järeldada, et poolte vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, mida nõuavad TsÜS § 86 lg 2 pd 1 ja 2. Kohtute tuvastatud asjaolude järgi ei ületanud 2009. a laenulepingu järgne krediidi kulukuse määr krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, mis annaks eelduse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seega isegi kui hageja oli lepingu sõlmimisel teadlik kostja väidetavast raskest majanduslikust olukorrast, ei saa tehingut pidada heade kommete vastaseks. Kohtud ei ole tuvastanud ka muid asjaolusid, millest nähtuks, et hageja eesmärk 2009. a laenulepingu sõlmimisel (sh koostoimes käsunduslepingute sõlmimisega) oli kostja arvel ebaõiglaselt rikastuda. III
20.Kostja on tuginenud ka sellele, et hageja rikkus laenu väljastamisel KAS § 83 lg-st 3 tulenevat kohustust järgida laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle järgi pidi hageja koguma ja säilitama andmeid kostja rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kostja jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Kostja arvates pidi
hagejale 2009. a laenulepingu sõlmimise ajal olema selge, et kostja ei suuda laenu tagasi maksta. Maakohus ei ole selle vastuväite kohta seisukohta võtnud. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, kuna tegi kõik võimaliku kostjale vastutulekuks, et pikendada laenu tagastamise tähtaega ja võimaldada võõrandada kinnistu.
21.Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus seejuures mõistnud vastutustundliku laenamise põhimõtte tähendust krediidivõtja jaoks. KAS § 83 lg-s 3 (ja praegusel ajal tarbijakrediidi puhul ka VÕS §-s 4032) sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt vastutustundliku laenamise põhimõtte ja selle rikkumisest tulenevate nõuete kohta Riigikohtu 27. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24, 25). Kohtud ei ole käsitlenud kostja väiteid, et juba 2009. a laenulepingu sõlmimisel pidi hagejale kui krediidiasutusele olema selge, et kostja ei suuda laenu tagastada ja et täiendava intressikohustuse, lepingutasu maksmise ja käsunduslepingute järgi tasu maksmise kohustuse panekuga kostjale suurendas hageja tema võlakoormust, teades et kostja ei suuda lepingut täita. Sellest järeldub, et vastutustundliku laenamise põhimõtet järgides ei oleks hageja tohtinud kostjaga 2009. a laenulepingut sõlmida, vaid oleks kohe pidanud võla suurenemise vältimiseks asuma kinnistut realiseerima. Kolleegiumi arvates võimaldavad esiletoodud asjaolud pidada laenulepingu sellist refinantseerimist vastuolus olevaks vastutustundliku laenamise põhimõttega, kui krediidiandjale pidi olema selge, et laenutähtaja pikendamine täiendava tasu eest üksnes suurendab laenusaaja võlgnevust.
22.Kolleegiumi arvates ei ole menetluslikul rikkumisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise hindamisel asjas siiski tähendust, kuna kostja ei ole sellest tulenevaid vastunõudeid õigel ajal esitanud. Kostja on maakohtus väidetava vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega üksnes põhjendanud 2009. a laenulepingu sätete tühisust (vt nt I kd, tl 136). Eespool (vt otsuse p-d 18, 19) leidis kolleegium aga, et kohtud leidsid tuvastatud asjaoludel õigesti, et 2009. a laenuleping ei olnud tühine. Väitega, et hageja tekitas talle vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kahju, mille hüvitamise nõude ta saab hageja nõudega tasaarvestada, esitas kostja esimest korda alles apellatsioonkaebuses (vt II kd, tl 114). Kolleegiumi hinnangul oli tegemist uue väidetud asjaoluga, millele kostja TsMS § 652 lg-test 1–3 tulenevalt apellatsioonimenetluses enam tugineda ei saanud.
23.Kolleegiumi hinnangul leidsid kohtud tuvastatud asjaoludel ka õigesti, et kostjal ei ole hageja vastu tasaarvestatavat nõuet, mis tuleneks hagejaga sõlmitud käsunduslepingu rikkumisest. Kohtud on tuvastanud, et hageja ei rikkunud käsunduslepingu täitmisel oma kohustusi ja et täitemenetluses 140 605 euro eest müüdud kinnistut ei olnud võimalik kallimalt müüa. Tuvastatud ei ole, et käsundusleping oleks takistanud kostjal endal kinnistut kallimalt müüa, ega seda, et
käsunduslepingust tulenes keeld alustada selle kehtivuse ajal täitemenetlust kinnistu võõrandamiseks. Tuvastatud asjaolusid ei saa kolleegium TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt ümber hinnata. Samas märgib kolleegium, et põhimõtteliselt võib käsunduslepinguga olla keelatud alustada täitemenetlust vähemalt niikaua, kuni selgub, et käsunduslepingu järgsetel tingimustel kinnistut müüa ei õnnestu ja kuni sellest on teavitatud ka käsundiandjat. Sellise kokkuleppe korral saaks võlgnik väita, et kinnistut täitemenetluse väliselt müües võinuks hoida kokku täitekulud, kuigi samas tuleks siis maksta ka käsunduslepingu järgi vahendustasu.
24.Isegi kui nõustuda kostjaga, et hageja rikkus 2009. a laenulepingut ja käsunduslepingut sõlmides ning kinnistu suhtes täitemenetlust algatades hea usu põhimõtet, ei tuleneks sellest tuvastatud asjaoludel selliseid õiguslike tagajärgi, mis õigustaksid hagi rahuldamata jätmist. IV
25.Eelneva põhjal on kohtud hageja 19 319 euro 17 sendi suuruse põhivõlgnevuse nõude VÕS § 108 lg 1 alusel õigesti rahuldanud. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjal oli 2009. a laenulepingu sõlmimise ajal 2006. a laenulepingu järgi hageja ees võlgnevus, mida kostja tunnistas 2009. a laenulepingu sõlmimisel 150 575 euro 84 sendi (2 356 000 krooni) ulatuses. Samuti ei ole vaidluse all, et kokkulepitud tähtpäevaks, 4. maiks 2010 kostja laenu vähemalt põhiulatuses ei tagastanud, st laenuleping oli tähtajaline ja rahaline kohustus muutus sissenõutavaks tähtpäeva saabumisega. Ka ei ole vaidluse all, et koos hageja makstuga ja täitemenetluses kinnistu eest saaduga on kostjal põhivõlast jätkuvalt tasumata 19 319 eurot 17 senti. Kostja vastuväited nõude rahuldamisele on tuvastatud asjaoludel põhjendamatud, tasaarvestust ei ole kehtiva vastunõudega tehtud. Muu hulgas ei ole kostja väitnud, et täitemenetluses saadu arvel pidanuks põhinõude katteks arvestama rohkem raha (vt selle kohta nt Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 17).
26.Kolleegiumi arvates ei mõjuta põhivõlgnevuse väljamõistmise seaduslikkust see, kas hinnata 2009. a laenulepingut 2006. a laenulepingu muutmisena või iseseisva lepinguna, kuna kostja ei ole vaidlustanud, et ta võlgnes 2006. a laenulepingu järgi sama summa. Selles kontekstis ei ole seega ka tähendust, millest see võlgnevus täpselt koosnes.
27.Küll aga võib 2006. a laenulepingu järgse põhivõlgnevuse koosseisul olla tähendus hageja intressi- ja viivisenõude lahendamisel. Kuigi kostja laenusummat tähtpäevaks ei tagastanud ja langes
5.maist 2010 viivitusse, mistõttu saab temalt VÕS § 113 lg 1 alusel nõuda ka viivist (sh TsMS § 367 järgi tulevast viivist), ei ole selge, milliselt summalt hageja seda on arvestanud. Kolleegium nõustub kostjaga, et hageja võib olla 2009. a laenulepingut sõlmides rikkunud VÕS § 113 lg 6 esimesest lausest tulenevat keeldu nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. Nimetatud keeldu võlgniku kahjuks rikkuv kokkulepe on VÕS § 113 lg 6 teise lause järgi tühine (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16). Kolleegiumi arvates ei saa selle kokkuleppe tühisus tuua aga vähemasti eelduslikult kaasa 2009. a laenulepingu tühisust tervikuna (vt TsÜS § 85).
Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada intressi- ja viivisenõuet puudutavas osas ja need nõuded tuleb uuesti läbi vaadata. Kolleegium ei saa TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt ise asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata. Seetõttu ei ole kolleegiumil ka võimalik ise asja lõpuni lahendada.
28.Pooled ei vaidle, et 2009. a laenulepingu sõlmimisel lähtuti laenusumma määramisel 2006. a laenulepingu järgsest võlgnevusest. Hageja on ka möönnud, et selle lepinguga intress nö kapitaliseeriti, mis on väidetavalt krediidiasutuste igapäevane praktika (vt nt I kd, tl 177). Nii võis 2006. a laenulepingu järgne võlgnevus sisaldada ka intressi ja viivist, millelt 2009. a laenulepingu järgi tuli maksta intressi ning mille tasumisega viivitamise eest võib hageja olla arvestanud viivist. Kolleegiumi arvates oleks selline kokkulepe vastuolus VÕS § 113 lg 6 esimese lausega. VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on tehingu tühisus. Sättes väljendatud intressilt viivise arvutamise keeld on esmajoones arusaadav viivise (ehk viivitusintressi VÕS § 113 lg 1 mõttes) puhul, sest selliselt on soovitud vältida viivise ettenähtamatut suurenemist. Problemaatilisemaks võib sätet pidada tavalise intressi ehk raha kasutamise eest kokku lepitud tasu puhul, kuid ka see on seaduse järgi selgelt keelatud.
29.Kolleegiumi arvates ei saa VÕS § 113 lg 6 esimest lauset tõlgendada selliselt, et see hõlmaks üksnes varem sõlmitud kokkuleppeid intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise kohta. See säte keelab nimetatud kokkulepped ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Sätte kohaldamist ei saa vältida ainuüksi seeläbi, et asendada üks võlasuhe teisega, nagu on väitnud hageja ja millest on lähtunud ka kohtud. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamises (millega võib kaasneda ka teiste lepingutingimuste muutumine), lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt.
30.Kolleegiumi arvates on hageja ülesanne selgitada oma nõude arvestust ja koosseisu. Kostja esitas vastuväite, et hageja võib olla arvestanud intressi ka põhivõlas juba sisalduvalt intressilt ja viiviselt (I kd, tl 58). Sellises olukorras on hageja kui laenuandja kohustus tõendada, et ta ei ole intressi ega viivist nõudnud 2009. a laenulepingu järgses põhivõlas juba sisalduvalt 2006. a laenulepingu järgselt intressilt ega viiviselt. Kui ta seda ei tee, ei ole alust ka viivist ega intressi vaidlustatud ulatuses välja mõista. Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda hagejale tähtaeg esitada selge arvestus 2006. a laenulepingu järgse võla kohta. Arvestuses tuleb välja tuua, milline osa hagiavalduses refinantseerimislepingu järgi nõutavast summast moodustab 2006. a laenulepingu järgse põhivõla, milline osa intressi ja milline osa lepingu mittetäitmisest tuleneva viivise. Samuti tuleb arvestuses näidata 2006. a laenulepingu järgse viivise kujunemine ja selge arvestus. Kui hageja nõutav ja refinantseerimislepingu järgi põhivõlana näidatav summa koosneb veel mingitest tasudest, tuleb ka need arvestuses välja tuua. Selle arvestuse järgi on kohtul võimalik kindlaks teha, millises ulatuses on refinantseerimisleping tühine, kuna see on vastuolus keeluga arvestada viivist ka intressilt ja viiviselt.
31.Kolleegium märgib lisaks, et kui 2006. a laenuleping oli tarbijakrediidileping, on kõrvalnõuded piiratud VÕS § 415 lg 1 kohaselt ja maksete arvestamine erinevate kohustuste katteks on sätestatud
VÕS § 415 lg-s 2.
32.Kolleegium juhib hageja tähelepanu sellele, et viivisemäära sätestamine fikseerimata (ja teisele poolele ettenähtamatu) suurusena tüüptingimuses, seotuna laenuandja ühepoolselt kehtestatava hinnakirjaga, on tõenäoliselt teist poolt ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus VÕS § 42 mõttes.
33.Samuti märgib kolleegium, et maakohus põhjendas viivise vähendamise taotluse rahuldamata jätmist mh sellega, et hageja nõuab viivist vähem, kui seadus võimaldab (maakohtu otsuse p 10). Sellele seisukohale jõudmiseks pidanuks kohus aga esmalt kindlaks tegema, et viivist ei saa hiljem enam juurde nõuda, st et hageja on ülejäänud viivisenõudest loobunud (vt ka käesoleva otsuse p 12 ja Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d 41, 42).
34.Kolleegiumi arvates on kostjalt tuvastatud asjaoludel õigesti välja mõistetud lepingutasu 1922 eurot 14 senti. Kostja on vaidlustanud seda eelkõige põhjendusel, et see on ebaõiglaselt suur. See ei anna aga alust jätta kokkulepitud lepingutasu välja mõistmata. Tuvastatud asjaoludel ei ole kokkulepe lepingutasu maksmise kohta tühine. Kui lepingutasu lugeda tasuks krediiditähtaja pikendamise eest, saab ka seda põhimõtteliselt vaadelda osana raha kasutamise eest (intressina), võib keelatud olla sellelt viivise arvestamine (vt käesoleva otsuse p-d 28˗30). V
35.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemustest. Ringkonnakohus otsustab ka kostjale antud menetlusabi riigi kasuks väljamõistmise.
36.Kolleegium leiab, et vandeadvokaat N. Agarjova taotlus määrata kindlaks riigi õigusabi tasu tuleb rahuldada. Kolleegium määrab tema tasuks 360 eurot riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 alusel. Tasu maksab sama seaduS § 24 lg 1 alusel Eesti Advokatuur. Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.