Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-113-11 Tartu, 22. november 2011. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve Aktsiaseltsi PÕLVA VESI hagi TERE aktsiaseltsi vastu 38 242 euro 9 sendi (598 358 krooni 65 sendi) ja viivise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 7. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 208-21839 TERE aktsiaseltsi kassatsioonkaebus 49 401 eurot 51 senti Hageja aktsiaselts PÕLVA VESI (registrikood 10151183), esindajad vandeadvokaadid Margo Lemetti ja Alo Noormets Kostja TERE aktsiaselts (registrikood 11411278), esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela 17. oktoober 2011. a Hageja esindajad vandeadvokaadid Margo Lemetti ja Alo Noormets ning kostja esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-21839. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada TERE aktsiaseltsile (konto nr 221037272716, Swedbank AS) 5. mail 2011 tasutud kautsjon 382 (kolmsada kaheksakümmend kaks) eurot 42 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts PÕLVA VESI (hageja) esitas 2. juunil 2008 Tartu Maakohtule hagi OÜ Põlva Piim Tootmine (kostja I) vastu, milles palus kostjalt I välja mõista 598 358 krooni 65 senti. Tartu Maakohus andis kostja I taotluse alusel asja 22. septembri 2008. a määrusega üle menetlemiseks Harju Maakohtule.
2.Hageja taotles 6. märtsil 2009, et menetlusse kaasataks ettevõtte ülemineku tõttu kostja I kõrvale kostjana ka TERE aktsiaselts ning mõistetaks kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks 598 358 krooni 65 senti. Harju Maakohus rahuldas 17. märtsi 2009. a määrusega hageja taotluse ja kaasas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 208 lg-le 2 tuginedes menetlusse kostjana ka TERE aktsiaseltsi (kostja II).
3.1. oktoobri 2009. a määrusega lõpetas Harju Maakohus menetluse hageja nõude osas kostja I vastu. Määruse põhjenduste järgi on kostja I 31. juulil 2009 äriregistrist kustutatud, st tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 45 lg 2 mõttes lõppenud. Alates sellest ajast vastutab kostja II kostja I üldõigusjärglasena kostja I kohustuste eest ning on juba menetlusse kaasatud. Menetlus tuleb lõpetada TsMS § 428 lg 2 alusel.
4.Hageja esitas 14. jaanuaril 2010 hagiavalduse täienduse, milles palus kostjalt II välja mõista ka 116 498 krooni viivist ning lisaks alates 21. jaanuarist 2010 kuni põhinõude täitmiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) §-des 94 ja 113 sätestatud määras. 27. jaanuari 2010. a määrusega võttis Harju Maakohus viivisenõude menetlusse.
5.Harju Maakohtu 16. veebruari 2010. a istungil lõpetas maakohus asja arutamise ja lahkus otsust tegema (II kd, tl 149).
18.veebruaril 2010 esitas hageja maakohtule taotluse, milles palus mitte arvestada kostja II kohtukõnes esitatud uusi vastuväiteid hagiavaldusele, selle taotluse rahuldamata jätmisel aga uuendada asja arutamine.
6.30. märtsi 2010. a määrusega uuendas Harju Maakohus asja arutamise. Menetluse uuendamise alusena viitas maakohus TsMS § 437 p-le 1. Asja arutamine tuleb määruse järgi uuendada, kuna kostja II tugines kohtukõne teesides asjaolule, mida ta varem ei ole vastuväidetes esitanud ning mida kohus ei ole ka käsitlenud. Nimelt väitis kostja II, et on oma lepingujärgsed kohustused täitnud. Asja lahendamise seisukohast on tähtis, kas lepingulised kohustused on täidetud, samuti, millised olid kokku lepitud tingimused.
7.Maakohtu menetluses väitis hageja asja sisu kohta, et ta on Põlva linnas vee-ettevõtja ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 7 lg 1 tähenduses ja kostja I oli hageja klient ÜVVKS § 8 lg 1 mõttes. Nii ÜVVKS § 14 lg 2 kui ka Põlva Linnavolikogu 7. veebruari 2007. a määruse nr 4 "Põlva linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise ja nende kasutamise eeskiri" (eeskiri) § 3 lg 9 järgi maksab klient ühisveevärgist võetud vee ja ühiskanalisatsiooni juhitud reovee eest vee-ettevõtjale tasu Põlva Linnavolikogu 14. märtsi 2007. a määruse nr 8 "Veevarustuse, reovee ning sademevee ärajuhtimise ja puhastamise hinna reguleerimise kord" (kord) järgi. Korra § 3 lg 6 järgi kujundatakse reovee puhastamise ja puhastatud heitvee loodusesse juhtimise tasu erinevate hinnagruppide alusel vastavalt saasteainete sisaldusele reovees. Põlva Linnavalitsuse 24. juuli 2007. a määruse nr 11 "Reo, sademe- ning drenaaživee ärajuhtimise ja reovee puhastamise hinna kehtestamine AS Põlva Vesi tegevuspiirkonnas" (hinnamäärus) järgi on asutustele ja ettevõtetele ärajuhtimisteenuse hind 3,85 krooni/m3 ning puhastustasu on I hinnagrupis 9,15 krooni/m3, II hinnagrupis 10,98 krooni/m3 ja maksimaalse piirkontsentratsiooni (MPK) ületamisel 21,96 krooni/m3. Sademevee ärajuhtimise teenuse hinna arvestuse aluseks on korra § 3 lg 1 järgi aasta statistilised keskmised kuu vooluhulgad, lähtudes aastatel 1961-1990 Võrus kogutud andmetest, mille järgi oli aastane keskmine sademete hulk 625 mm. Korra § 3 lg 5 p 1 järgi tuleb sademevee kogus arvutada järgmise valemi järgi: "ühe kuu sademevee maht kinnistult=0,625 x (kaetud/sillutatud pinna pindala x 1 + muude katete ja katmata pinna pindala x 0,2) : 12". Hageja õiguseellase (ühendatud hagejaga) aktsiaseltsi Põlva Reoveepuhasti (PRP) ja kostja I vahel
23.detsembril 2004 sõlmitud reovee puhastamise leping (2004. a leping) on suuresti kehtivuse kaotanud, kuna teenuse hinda ei arvutata, mitte selle, vaid õigusaktide alusel. Korra ja hinnamääruse vaidlusalused sätted ei ole vastuolus põhiseadusega. Pealegi ei oleks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tehtud kohtuotsusel tagasiulatuvat jõudu. Poolte vahel ei ole töövõtulepingut ning hageja
ei pea tõendama reovee puhastamist. Hageja ei ole oluliselt rikkunud arvete aluseks olnud proovide võtmise korda. Kuna kostja I ei lubanud hagejat proovivõttudeks oma kinnisasjale, pidi hageja võtma proovid sellele kõige lähemal asuvatest kaevudest väljaspool kostja I kinnisasja, kuhu kostja I reovesi suubub. Proovid on võetud kinnisasjalt tulevast torust, st mitte kaevu kogunenud üldisest reoveest. Hageja on iga proovivõtu juurde kutsunud ka kostja I esindaja, kuid viimane ei ole kohale tulnud. Iga proovivõtu juures on aga olnud Põlva Linnavalitsuse esindaja. Sademevesi suubub kostja I kinnisasjalt ühiskanalisatsiooni osaks olevasse hageja reoveepuhastisse ja hageja peab vett puhastama.
13.detsembril 2007 võetud reoveeproovi järgi ületas saasteaine BHT7 sisaldus 1700 mg/l kostja I kinnisasjalt pärit reovees II hinnagrupi piirväärtust 1399 mg/l. Sellest lähtuvalt esitas hageja kostjale I
31.detsembril 2007 arve nr L-2463, mille alusel nõudis 34 038 m3 reovee puhastamise eest kokku 882 019 krooni 90 sendi maksmist.
23.jaanuaril 2008 võetud reoveeproovi järgi ületas saasteaine BHT7 sisaldus 1100 mg/l kostja I kinnisasjalt pärit reovees I hinnagrupi piirväärtust 850 mg/l, KHT väärtus 2250 mg/l aga I hinnagrupi piirväärtust 1500 mg/l. Sellest lähtuvalt esitas hageja kostjale I 31. jaanuaril 2008 arve nr 10396, milles nõudis II hinnagrupi alusel 32 084 m3 reovee puhastamise eest 415 693 krooni 14 sendi tasumist. Arves nõudis hageja ka 3206 m3 sademevee ärajuhtimise eest 14 564 krooni 86 sendi tasumist. Kokku oli 31. jaanuari 2008. a arve suuruseks 430 258 krooni. Saasteainete sisaldus on piirväärtusi ületanud ka teistes kuudes võetud proovide järgi. Kostja I on keeldunud maksmast reovee puhastusteenuse eest rohkem kui I hinnagrupi järgi (9,15 krooni/m3), samuti on ta keeldunud maksmast sademevee ärajuhtimise eest. Nii on ta tasunud arveid osaliselt, nõustudes samas puhastatud reovee kogusega. Hagi esitamise seisuga on tasumata erinevate arvete alusel kokku 1 746 942 krooni 64 senti, kuid hageja nõuab võlast üksnes 31. detsembri 2007. a arve ja 31. jaanuari 2008. a arve järgsete võlgade maksmist. 31. detsembri 2007. a arvest on tasumata 514 511 krooni 60 senti ja 31. jaanuari 2008. a arvest 83 847 krooni 5 senti. Hageja ei loobu ülejäänud võlanõudest.
14.jaanuari 2010. a hagiavalduse täienduse järgi on viivis arvutatud seadusjärgses suuruses, seejuures on arvestatud, et 31. detsembri 2007. a arve muutus sissenõutavaks 20. jaanuaril 2008 ja
31.jaanuari 2008. a arve 20. veebruaril 2008. 21. jaanuari 2010. a seisuga on viivise suurus 116 498 krooni. Viivis 7. mai 2010. a seisuga on 130 452 krooni.
18.veebruari 2010. a avalduse järgi on PRP ja kostja I pärast 2004. a lepingu sõlmimist allkirjastanud ka lepingu lisa. Sellega muutsid nad lepingu p-e 2.1 ja 3.1 selliselt, et nende järgi makstakse tasu õigusaktides ettenähtud ulatuses. Lisa on allkirjastanud poolte juhatuse liikmed Merikk Ivask ja Aivar Häelm 2005. a veebruaris.
8.Kostja I hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja I väitel ei saa hinnagruppide määramisel lähtuda võetud proovidest, kuna need ei kajasta kostja I reostust. Kostja I kinnisasjalt reovett ärajuhtivasse kanalisatsioonisüsteemi suubub ka
paljudelt kolmandatelt isikutelt pärit reovesi. Sademevee ärajuhtimise eest ei saa hageja tasu nõuda, kuna sademevesi juhitakse kostja I kinnisasjalt ära talle endale kuuluva kanalisatsioonitorustiku kaudu. Kord näeb ette tasu sademevee ärajuhtimise, mitte puhastamise eest. Ka ei ole hageja võtnud ega käidelnud reoveeproove nõuetekohaselt. Korra § 2 lg 1 p-d 4 ja 5, § 3 lg-d 6 ja 14 ning hinnamääruse § 1 tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata osas, millega kehtestatakse tasu sademevee ärajuhtimise eest ja reovee puhastamise eest, kuna ÜVVKS § 14 lg 1 selliste tasude kehtestamist ette ei näe. Hageja ei ole ka tõendanud, et ta on reovett puhastanud, mistõttu ei või ta nõuda selle eest tasu.
9.Kostja II ei tunnistanud samuti hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja II leidis ka, et ta on ebaõigesti menetlusse kaasatud. Kostja II tugines samadele vastuväidetele, mille kostja I oli hagile esitanud. Lisaks leidis kostja II, et hageja viivisenõude puhul on tegemist uue nõudega, mis tulnuks esitada eraldi hagina. Hagi muutmiseks puudub mõjuv põhjus ja kostja II selleks nõusolekut ei anna. Seega ei ole alust viivisenõuet menetleda. Hageja on ka minetanud hea usu põhimõttest tulenevalt viivise nõudmise õiguse ajavahemiku eest 21. jaanuarist 2008 kuni 14. jaanuarini 2010, kuna hageja ei ole selle aja jooksul nõudnud viivise tasumist. Viivisenõude rahuldamise korral palus kostja II vähendada viivist 5000 kroonini. Kohtuvaidluses esitatud ja 13. aprillil 2010 täpsustatud seisukohtade järgi välistab hageja nõude rahuldamise 2004. a lepingu p 3.1, mille järgi tuleb reovee puhastamise eest tasuda 9,15 krooni/m3. Selle hinna järgi on kostja I hagejale reovee puhastamise eest ka maksnud. Kostja II ei nõustu, et väidetav 2004. a lepingu lisa reguleeris poolte suhteid. Lisa ei ole ehtne ja tuleb jätta tõendina arvestamata. Sellel ei ole sõlmimise kuupäeva ega selle sõlminud isikute nimesid.
10.Harju Maakohus jättis 10. juuni 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et 2004. a lepingu järgi tuli reovee puhastamise eest maksta 9,15 krooni/m3. See leping reguleeris poolte suhteid 1. novembrini 2008, mil pooled sõlmisid teenuselepingu nr 614. Hageja esitatud lepingu lisa, millega väidetavalt muudeti 2004. a lepingu tingimusi, ei saa lugeda ehtsaks dokumendiks. Lisast ei nähtu, millal ja kes on sellele alla kirjutanud, seal ei ole märgitud isikute nimesid ega kuupäeva. Kostja väidet dokumendi võltsituse kohta ei ole võimalik kontrollida käekirjaekspertiisiga, sest puudub originaaldokument. Tõendi ebausaldusväärsusele viitab ka asjaolu, et lepingu lisale ei ole pooled oma arvamustes ja seisukohtades menetluse käigus viidanud. Eelnev viitab sellele, et 2004. a lepingul ei olnud mõlema poole allkirjastatud lisa, mistõttu jääb lisa tõendina arvestamata. Seejuures viitas maakohus TsMS § 238 lg-le 5 ja § 277 lg-le 4. Hageja esitatud arved on tasutud 2004. a lepingus kokkulepitu kohaselt. Sademevee ärajuhtimise teenuse osas pooltel 2008. a jaanuaris kokkulepet ei olnud. Hageja ei ole ka tõendanud, et ta on kostjale sellist teenust 2008. a jaanuaris osutanud. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et hageja võttis reoveeproovid keskkonnaministri 6. mai 2002. a määruses nr 30 "Proovivõtumeetodid" sätestatud korda järgides. See ei mõjuta aga asja lahendamist,
kuna teenuse hinnas olid pooled kokku leppinud 2004. a lepingus. Ainetu on kostja II vastuväide, et hageja ei ole tõendanud kostjale reovee puhastamise teenuse osutamist. Kostja on arvete tasumisega ise kinnitanud teenuse saamist. Kuna hageja põhinõue jääb rahuldamata, ei rahuldata ka viivisenõuet. Maakohus ei pidanud vajalikuks anda hinnangut poolte väidetele ja vastuväidetele kohaliku omavalitsuse õigusnormide põhiseadusele vastavuse kohta, kuna asja lahendamisel lähtus kohus üksnes lepingust.
11.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt II välja hageja kasuks põhivõlgnevuse 598 358 krooni 65 senti ning 9. juuli 2010. a seisuga 138 745 krooni viivist ja pärast 9. juulit 2010 lisanduva viivise. Kostja II vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
12.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 7. aprilli 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu, kuna maakohtu otsus ei ole olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohus ei saa puudust kõrvaldada. Maakohus on otsuse tegemisel jätnud alusetult kohaldamata ÜVVKS § 14 lg-d 2 ja 4 koos Põlva omavalitsusorganite õigusaktidest lähtuvate ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna määramist reguleerivate normidega. Seadusandja tahte kohaselt kehtestab teenuse hinna kohalik omavalitsus ja teenuse hind peab olema kõikidele klientidele ühesugune ega või erinevaid kliente diskrimineerida. Sellist käsitlust on kinnitanud ka Riigikohus asjas nr 3-2-1-164-09 tehtud lahendi ps 28 ja asjas nr 3-2-1-125-10 tehtud lahendi p-s 41. Riigikohtu seisukohtadest tuleneb üheselt, et seadusandja on ÜVVKS § 14 lg-tes 2 ja 4 sätestatud regulatsiooniga soovinud avalikes huvides piirata vee-ettevõtja lepinguvabadust, pannes teenuse hinna määramise kohalike omavalitsuste ainupädevusse, rõhutades sealjuures, et teenuse hind peab kõigi klientide jaoks olema ühesugune ega või erinevaid kliente diskrimineerida. Seega tuleb teenuse hinna määramisel lähtuda Põlva omavalitsusorganite kehtestatud teenuse hinnast, mitte lepingus kokku lepitud kindlast hinnast. Hageja tugines oma nõude alusena esmajärjekorras ÜVVKS-ile, korrale ja hinnamäärusele. Maakohus jättis nimetatud õigusaktide kehtivusele, kohaldatavusele vaidluses ja nende alusel tasu arvestamisele hinnangu andmata. Samuti ei käsitlenud maakohus kostja vastuväiteid, mille järgi hinna määramise aluseks olnud reoveeproovid on võetud valesti. Juhul kui tuleks kohaldada poolte kokkulepitud hinda, on maakohus jätnud välja selgitamata poolte tegeliku tahte hinna kujunemise osas. Maakohus lükkas ümber hageja väite 2004. a lepingu lisa sõlmimise kohta 2005. a alguses üksnes asjaoludega, et ei ole originaaldokumenti, mistõttu ei ole võimalik kostja II väidet dokumendi võimaliku võltsituse kohta kontrollida, ning lepingu lisale ei ole pooled kogu menetluse käigus viidanud. Vajadus lepingu lisale viidata tekkis alles pärast seda, kui kostja II tugines kohtukõne teesides uuele asjaolule, mille tõttu maakohus menetluse uuendas. Maakohus jättis hinnangu andmata kõigile hageja väidetele ja hageja esitatud tõenditele lepingu lisa
sõlmimise kohta ning ei põhjendanud, miks ta nendega ei arvesta. Asjas ei ole võimalik teha uut otsust, sest laiaulatusliku tõendite kogumise ja hindamise korral, samuti faktiliste asjaolude tuvastamisel peab pooltele olema tagatud põhiseaduse (PS) § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigus kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks tulenevalt TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13.Kostja II esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Kostja II leiab, et ringkonnakohus on kohaldanud ebaõigesti ÜVVKS § 14 lg-t 2 ja TsÜS § 87, leides, et 2004. a lepingu asemel tuleb juhinduda ÜVVKS § 14 lg-st 2 ja selle alusel kehtestatud Põlva linna aktidest. Ringkonnakohus ei ole seda seisukohta ka põhjendanud. Leping ei ole tühine, kuna ÜVVKS-is ei ole normi, mis keelaks vee-ettevõtjal kokku leppida kohaliku omavalitsuse kehtestatust erinevates teenusehindades. ÜVVKS § 14 lg-d 2 ja 4 ei reguleeri pooltevahelist õigussuhet, vaid on adresseeritud üksnes kohalikule omavalitsusele. ÜVVKS §-st 13 ja § 8 lg-st 3 tulenevalt tuleb lähtuda pooltevahelisest lepingust. Ringkonnakohus on jätnud kohaldamata hea usu põhimõtte ning tõlgendanud valesti ÜVVKS § 14 lg-t 4. Hageja on käitunud vastuoluliselt, täites lepingut kolm aastat. ÜVVKS-i sätted on põhimõtteliselt kehtinud juba enne 2004. a lepingu sõlmimist. Regulatsioon on mõeldud klientide kaitseks monopoolse vee-ettevõtja eest. Seega ei saa vee-ettevõtja nendele normidele tuginedes vabaneda kliendile kasulikest lepingutingimustest. Ringkonnakohus on M. Ivaskit tunnistajana üle kuulates rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Taotledes ringkonnakohtus tunnistaja ülekuulamist, pidanuks hageja taotlema menetlustähtaja ennistamist ja maksma ennistamise kautsjoni. Taotlus ringkonnakohtus tunnistaja ärakuulamiseks tuleb TsMS § 633 lg 6 järgi esitada apellatsioonkaebuses, kuid hageja esitas taotluse alles ringkonnakohtu istungil. Ei ole mõjuvat põhjust taotluse hilisemaks esitamiseks, kuna hageja teatas maakohtu istungil, et ta rohkem tõendeid esitada ei soovi ja loobub tunnistaja ülekuulamise taotlusest. Ringkonnakohus rikkus 18. jaanuari 2011. a istungi protokolli parandades oluliselt menetlusõiguse norme, kui ei küsinud hageja protokolli parandamise taotluse kohta kostja II seisukohta ning jättis menetlemata kostja II vastuväite kohtu tegevusele. Protokolli parandamine ei olnud TsMS § 53 lg 1 järgi lubatud, kuna parandati tunnistaja ütlusi. Väidetav 2004. a lepingu lisa kui dokumentaalne tõend on asja materjalide juurde võetud TsMS § 437 p 1 rikkudes, kuna maakohtul ei olnud alust menetlust pärast kohtuvaidlust uuendada. Vale on kohtute seisukoht, et kostja II esitas kohtukõne teesides asjaolu, mida varem ei käsitletud. Kostja II tugines juba varasemas menetluses sellele, et pooltevaheline leping välistab hageja nõude. Kohtud on valesti menetlenud hageja viivisenõuet. Hageja ei esitanud viivisenõuet mitte hagis, vaid alles
14.jaanuari 2010 menetlusdokumendis. Selline haginõude muutmine ei ole lubatud, kuna muudetakse nii hagi alust kui ka eset. Hagi on esitatud vale kostja vastu. Maakohus kaasas kostja II TsMS § 208 lg 2 alusel. Kostja I
võõrandas menetluse kestel kostjale II ettevõtte, mille tegevusega seotud rahalise kohustuse üle käib vaidlus. Sellisel juhul saaks kostja asendada TsMS § 210 alusel, kuid kostja I ei andnud nõusolekut enda asendamiseks kostjaga II.
14.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
15.Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad varem esitatud seisukohtade juurde.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
16.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 669 lg 1 p 5 ja § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
17.Kolleegium käsitleb esmalt lühidalt vaidluse eset Riigikohtus (I). Seejärel analüüsib kolleegium asja maakohtusse lahendamiseks saatmise põhjendatust (II), põhinõude õiguslikku alust ja muid haginõude rahuldamise sisulisi eeldusi (III). Edasi käsitleb kolleegium menetlusosaliste ringi (IV), viivisenõude esitamise lubatavust (V), 2004. a lepingule ja selle võimalikele lisadele tuginemise lubatavust menetluses (VI) ning asja menetlemist ringkonnakohtus (VII). Lõpetuseks määrab kolleegium asja hinna ja teeb menetluslikud otsustused (VIII). I
18.Kassatsioonimenetluses ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud: hageja osutas vee-ettevõtjana kostjale I Põlva linnas ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniteenust; hageja ja kostja I suhteid reguleeris vaidlusalusel ajal 2004. a leping, millest tulenevad õigused ja kohustused laienevad õigusjärgluse tõttu ka kostjale II; hageja on esitanud teenuse osutamise eest enda võetud reoveeproovidest lähtudes kostjale I arved ÜVVKS-i ja Põlva linna aktide alusel; kostja I on jätnud arvetest tasumata 598 358 krooni 65 senti (38 242 eurot 9 senti), tasudes reovee eest arvestusega 9 krooni 15 senti (58 eurosenti) kuupmeetri eest.
19.Hageja on menetluses olnud järgmistel põhilistel seisukohtadel: kostja II peab tasuma kostjale I esitatud arved õigusjärglusest tulenevalt ÜVVKS-i ja selle alusel kehtestatud aktide järgse hinna alusel; isegi kui lähtuda 2004. a lepingust, on pooled 2005. a-l hinnakokkulepet lepingu lisaga muutnud, nähes ette maksmise aktide järgi; hagejal on õigus nõuda tasu ka sademevee ärajuhtimise eest; reoveeproovide võtmisel ei ole ettenähtud korda oluliselt rikutud; hagejal on maksmisega viivitamise tõttu õigus nõuda ka seadusjärgses suuruses viivist.
20.Kostja II on menetluses olnud järgmistel põhilistel seisukohtadel: kostja II on kaasatud menetlusse ekslikult; hageja viivisenõue on esitatud hilinenult ja selle menetlemine on lubamatu; maakohus uuendas menetluse ja võttis täiendavaid tõendeid vastu alusetult; kostja I on tasunud arved 2004. a lepingus sisalduva hinnakokkuleppe järgi ning rohkem raha temalt nõuda ei või, lepingu lisa ei ole sõlmitud;
hageja võetud proovidele ei saa tugineda, kuna proovivõtmine ja proovide käitlemine ei ole olnud nõuetekohane ja kostja I kinnisasjalt suubub kanalisatsiooni ka kolmandate isikute reovesi; hageja ei ole tõendanud, et ta on reovett puhastanud, mistõttu ei või ta nõuda ka selle eest tasu; sademevee ärajuhtimise eest ei saa tasu nõuda, kuna sademevesi juhiti kostja I kinnisasjalt ära talle endale kuuluva kanalisatsioonitorustiku kaudu ning kord näeb ette tasu sademevee ärajuhtimise, mitte puhastamise eest; korra § 2 lg 1 p-d 4 ja 5, § 3 lg-d 6 ja 14 ning hinnamääruse § 1 tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata osas, millega kehtestatakse tasu sademevee ärajuhtimise eest ja reovee puhastamise eest, kuna ÜVVKS § 14 lg 1 selliste tasude kehtestamist ette ei näe.
21.Maakohus jättis hagi rahuldamata järgmistel põhilistel põhjendustel: 2004. a lepingu järgi ei saa hageja nõuda reovee puhastamise eest tasu rohkem kui 9,15 krooni/m3 ning see raha on makstud; hageja esitatud 2004. a lepingu lisa jääb tõendina arvestamata; sademevee ärajuhtimise teenust ei ole pooled kokku leppinud ning hageja ei ole ka sellise teenuse osutamist tõendanud; tõendatud on, et hageja võttis reoveeproovid keskkonnaministri 6. mai 2002. a määruses nr 30 "Proovivõtumeetodid" sätestatud korra kohaselt; arvete tasumisega on kostja I kinnitanud reovee puhastamise teenuse saamist; kuna hageja põhinõue jääb rahuldamata, ei tule rahuldada ka viivisenõuet; vajalik ei ole anda hinnangut poolte väidetele ja vastuväidetele kohaliku omavalitsuse aktide põhiseadusele vastavuse kohta, kuna asja lahendamisel lähtus kohus üksnes lepingust.
22.Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks järgmistel põhilistel põhjendustel: maakohus jättis hinna osas alusetult kohaldamata ÜVVKS-i ja kohaliku omavalitsuse aktid ning lähtus lepingust; maakohus ei käsitlenud kostja II vastuväiteid, et arvete esitamise aluseks olnud reoveeproovid on võetud valesti; isegi kui kohaldada tuleks kokkulepitud hinda, ei selgitanud maakohus välja poolte tegelikku tahet hinna kujunemise osas, jättes andmata hinnangu kõigile hageja väidetele ja tema esitatud tõenditele 2004. a lepingu lisa sõlmimise kohta, ning ei põhjendanud, miks ta nendega ei arvesta; asjas ei ole võimalik teha uut otsust, sest laiaulatusliku tõendite kogumise ja hindamise korral, samuti faktiliste asjaolude tuvastamisel peab pooltele olema tagatud edasikaebeõigus kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. II
23.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et viimane ei saanud asja ise lahendada.
24.Kuigi ringkonnakohtul on TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi põhimõtteliselt õigus maakohtu otsust tühistades saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule, on see viidatud sätte järgi lubatud juhul, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-
1-11-11, p 13). Ringkonnakohus peab seega selgeks tegema, mis on need menetlustoimingud, mida ta ise teha ei saa. Asja tagasisaatmist maakohtusse õigustaks eelkõige see, et asi on n-ö algusest peale valesti lahendatud, st ei ole selgeks tehtud, mida nõutakse, ja sisuliselt on vaja korraldada uus eelmenetlus. Asja tagasisaatmist ei õigusta üldjuhul see, et maakohus on seadust ebaõigesti tõlgendanud või kohaldanud, kui pooled on asja lahendamiseks vajalikud asjaolud esitanud. Küll tuleb sel juhul pooltele apellatsioonimenetluses vajadusel tagada piisav täiendavate õiguslike seisukohtade esitamise võimalus.
25.Kolleegiumi jaoks ei ole piisav ringkonnakohtu umbmäärane põhjendus, et ringkonnakohus ei saanud uut otsust teha põhjusel, et asjas on vaja laiaulatuslikult tõendeid koguda ja hinnata. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milliseid tõendeid oleks asjas vaja veel koguda või hinnata, mida ringkonnakohus TsMS § 652 alusel ise teha ei saanuks.
26.Kui ringkonnakohus leidis, et asjas tuleb teenuse hinna küsimus lahendada õigusaktide, mitte 2004. a lepingu alusel, saanuks ringkonnakohus seda ka ise teha. Pealegi oli seda küsimust maakohtus piisavalt käsitletud. Leides, et lepingujärgsel hinnakokkuleppel ei ole tähendust, ei olnud ringkonnakohtul vaja tegeleda 2004. a lepingu ja selle lisa problemaatikaga (vt ringkonnakohtu otsuse p 39), mis hõlmati menetlusesemesse üksnes hinnakokkuleppe tuvastamise küsimuse lahendamiseks.
27.Ebaõige on ringkonnakohtu etteheide maakohtule, et see ei käsitlenud kostja II vastuväiteid hinna määramise aluseks olnud reoveeproovide võtmise kohta (vt ringkonnakohtu otsuse p 38). Maakohus on oma otsuse p-s 15 kostja II vastuväidetele viidanud ja leidnud, et tunnistajate ütlustele tuginedes loeb ta proovid võetuks nõuetekohaselt. Ringkonnakohus ei ole viidanud, mida maakohus valesti tegi või kuidas ringkonnakohus ise proovide võtmisse suhtub.
28.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga ka selles, et asjaolude tuvastamisel tuleb pooltele PS § 24 lg 5 järgi alati tagada edasikaebeõigus asjaolude tuvastamise peale. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et PS § 24 lg-s 5 sisaldub lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Tsiviilkohtumenetluse seadustikust tulenevad piirangud, mis nõuavad ringkonnakohtu menetluses oleva asja lahendamist esmajoones ringkonnakohtus ja piiravad asjaolude tuvastamist ja tõendite hindamist Riigikohtus, on kolleegiumi arvates põhiseaduspärased (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
29.Eelneva põhjal saatis ringkonnakohus asja põhjendamatult uueks lahendamiseks maakohtule, rikkudes nii mh TsMS §-st 2 tulenevat asja mõistliku aja jooksul lahendamise kohustust. Asja menetlemine on kestnud juba alates 2008. a suvest ja võinuks nii kujuneda ettearvamatult pikaks. Kolleegium ei näe takistusi, miks ringkonnakohus ei oleks võinud asja ise lahendada, ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on olulises osas põhjendamata. Seetõttu tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse TsMS § 669 lg 1 p 5 alusel olenemata kassatsioonkaebuse põhjendustest ja saadab tagasi uueks lahendamiseks. Kolleegium ise asja TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt lahendada ei saa, seega ei saa
otsustada ka maakohtu otsuse muutmata jätmist, mida taotleb kassatsioonkaebuses kostja II. III
30.Järgnevalt käsitleb kolleegium hageja põhinõude õiguslikku alust, sh vaidluse põhiküsimust ÜVVKS-i hinnaregulatsiooni imperatiivsuse ja seda rikkuvate kokkulepete kehtivuse kohta.
31.Pooled ei vaidle, et hageja osutas kostjale I ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust ja kostja I on jätnud hageja esitatud arved osaliselt maksmata, samuti, et kostja II vastutab õigusjärglasena kostja I kohustuste täitmise eest. Hageja nõude alusnormiks on kolleegiumi arvates VÕS § 108 lg 1, milles on sätestatud õigus nõuda rahalise kohustuse täitmist.
32.ÜVVKS § 14 (enne 1. novembrit 2010 kehtinud redaktsioonis) lg 1 p 3 järgi moodustub veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hind mh tasust reovee ärajuhtimise eest. Teenuse hinna reguleerimise korra kinnitab ÜVVKS § 14 lg 2 esimese lause järgi kohaliku omavalitsuse volikogu. Hinna kehtestatab ÜVVKS § 14 lg 2 teise lause järgi eelnimetatud korra kohaselt kohaliku omavalitsuse volikogu või valla- või linnavalitsus määrusega. Teenuse hind ei tohi ÜVVKS § 14 lg 4 järgi olla eri klientide või nende gruppide suhtes diskrimineeriv. Põlva linnas oli kohalik omavalitsus eeskirja, korra ja hinnamääruse näol kehtestanud veeteenuse eest kindlad hinnad, nagu nägi ette ÜVVKS § 14 lg 2.
33.Pooled ei vaidle, et 2004. a lepingus (p 3.1) oli (vähemalt enne väidetava lisa sõlmimist) reovee puhastamise (ärajuhtimise) tasuna kokku lepitud 9,15 krooni/m3 eest. ÜVVKS-i hinnaregulatsioon kehtis ka 2004. a lepingu sõlmimise ajal. ÜVVKS-s ei ole selgesõnaliselt sätestatud, kas seadusejärgne kohaliku omavalitsuse hinnaregulatsioon on poolte suhtes imperatiivne, ega tulene sealt ka selget tagajärge regulatsioonist erineva kokkuleppe kehtivuse kohta.
34.Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust. Seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on TsÜS § 87 järgi tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Seega ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas keelu kehtestamise eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg, mh kas piisavad on muud sanktsioonid, nt kokkuleppe sõlmija karistamine või järelevalve korras tehingutingimusi muutma kohustamine. Kokkulepe ei pruugi olla nt tühine, kui keelava seaduse eesmärgiks ei ole õigussuhte enda reguleerimine, vaid sellega üksnes tahetakse takistada mingit käitumist ja selleks on olemas ka vajalik mehhanism (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 15).
35.ÜVVKS jõustus 22. märtsil 1999 ning seaduse § 14 lg-te 2 ja 4 järgne hinnaregulatsioon sisaldus selles algusest peale. ÜVVKS-i eelnõuga seotud materjalidest ilmneb üheselt seadusandja tahe seadusjärgse hinnaregulatsiooni kehtestamisega pidurdada veeteenuse hindade tõusu ning keelata
kliendigruppide diskrimineerimine selliselt, et osale klientidest kehtestatakse teistest ebasoodsamad tariifid. ÜVVKS eelnõu (1044 SE) algatas Vabariigi Valitsus. Eelnõu seletuskirjas on teenuse hinna kohta märgitud: "Kohalike omavalitsuste volikogule antud õigus kehtestada müüdava vee ja ühiskanalisatsiooni kaudu juhitava heitvee hinna reguleerimine ning omavalitsustele nende hindade kehtestamine on oluliseks abinõuks veetariifide kontrolli all hoidmiseks ning monopoolse tegevuse ohjamiseks." (arvutivõrgus: http://www.riigikogu.ee/? op=emsplain&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid=98301008.) Sama kinnitati Vabariigi Valitsuse nimel peetud ettekannetes eelnõu kohta eelnõu esimesel ja teisel lugemisel Riigikogus, lisaks nähtub sealt, et ÜVVKS § 14 lg 4 sihiks oli vältida olukorda, kus nt eramutes elavatele klientidele on ette nähtud ebasoodsamad tariifid (vt VIII Riigikogu IX istungjärgu stenogrammid, 13. jaanuar 1999, p 7; 10. veebruar 1999, p 18).
36.Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendades olnud seisukohal, et ÜVVKS § 14 lg 2 alusel määratakse hinnad kindlaks nii teenuse osutajale kui ka lõpptarbijale, mistõttu saab hinnamäärust lugeda nn üldkorralduseks haldusmenetluse seaduse § 51 lg 2 mõttes, st haldusaktiks, mis kitsendab lepinguvabadust (vt Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56).
37.Eelneva tõttu (vt otsuse p-d 35 ja 36) on ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga. Ilmselge on eelneva põhjal see, et kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Sellest ei järeldu aga automaatselt, et tühine oleks ka seadusjärgsest hinnast madalama hinna kokkulepe (vt ka otsuse p 34). Kolleegiumi arvates ei olnud seadusandjal kohalikele omavalitsustele hinnaregulatsiooni kehtestamise õigust andes eesmärki tuua kaasa ka selliste hinnakokkulepete tühisus, mis nägid ette kohaliku omavalitsuse kehtestatust madalama hinna.
38.Hinnaregulatsiooni esmaseks adressaadiks on vee-ettevõtjad, kes ei tohtinud kehtestada lubatust erinevaid hindasid. Ühiskanalisatsiooni teenuse osutamisel on vee-ettevõtja üldjuhul monopoolses seisundis ning kliendi võimalused hinnakokkuleppeid dikteerida on sisuliselt olematud, kuna alternatiivse teenuse võimalust ei ole. Seega puudub vajadus ka n-ö kaitsta teenuse osutajat kliendi eest.
39.Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4. Selle tagajärjeks ei peaks aga olema soodsama hinna saanud klientide "karistamine" kõrgema hinnaga. Küll võib vee-ettevõtja olla kohustatud hüvitama teistele klientidele kahju nt hinnavahena. Samuti võinuks seadusandja ette näha vee-ettevõtja suhtes rakendatavaid avalikõiguslikke sanktsioone. Nii võidakse vee-ettevõtjat alates 1. novembrist 2010 kehtiva ÜVVKS § 151 lg 4 järgi seaduse nõuetele mittevastava veeteenuse hinna kehtestamise eest karistatada rahatrahviga kuni
32 000 eurot. Veeteenuse hinna vastavust ÜVVKS-ile kontrollib ning nende kohta teeb otsuseid ja ettekirjutusi 1. novembrist 2010 jõustunud ÜVVKS § 154 lg 2 järgi oma pädevuse piires Konkurentsiamet või valla- või linnavalitsus. Hinnakokkuleppe tühisust ei peaks õigustama ainuüksi see, et ÜVVKS-is varem selgesõnalisi sanktsioone hinnaregulatsiooni rikkumise kohta ei olnud.
40.Eelneva põhjal leiab kolleegium, et 2004. a lepingu järgne hinnakokkulepe ei ole tühine.
41.Kolleegium ei nõustu kostjaga II, et tuvastatud asjaoludel on hageja käitumine olnud 2004. a lepingule tuginemise osas hea usu põhimõtte vastaselt vastuoluline. Kostja II ei ole näidanud, et varem oleks hageja esitanud arveid kohaliku omavalitsuse kehtestatud hinnast madalama arvestusega ja alles 2007. a lõpus oleks oma hinnakujundust muutnud. Asja materjalidest nähtub, et reovee ärajuhtimise (puhastamise) hindu muudeti Põlva linnas alates 2007. a detsembrist. Asja materjalidest võib järeldada, et varasem hind ei pruukinud erineda 2004. a lepingu teksti järgsest ning poolte konflikt tekkis alles pärast seda, kui Põlva Linnavalitsus tõstis hindu, mil lepingujärgne ja reguleeritud hind hakkasid erinema. Kolleegium märgib lisaks, et väidet hageja vastuolulise käitumise kohta kostja II maakohtu menetluses ei esitanud.
42.Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu otsuses viidatud Riigikohtu 4. märtsil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09 tehtud otsuse p-s 28 on üksnes viidatud seadusjärgsele hinnaregulatsioonile ÜVVKS-is, tegemata sellest konkreetseid järeldusi. Ka ei ole Riigikohus võtnud ringkonnakohtu viidatud 1. veebruari 2011. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10 seisukohta, kas kohaliku omavalitsuse kehtestatust erinev hinnakokkulepe on tühine, kuna selles asjas olid pooled kokku leppinud kohaliku omavalitsuse hiunnaregulatsioonile viitava n-ö avatud hinnakokkuleppe (vt viidatud otsuse p 52).
43.Kohtumenetluses on kostja II väitnud, et hageja ei või nõuda tasu reovee puhastamise eest, kui ta ei ole reovee puhastamist tõendanud. 2004. a leping on pealkirjastatud kui "Reovee puhastamise leping" (I kd, tl 86) ning ka sellejärgsed kohustused on seotud reovee puhastamisega (vt lepingu pd 1, 2.1 ja 3.1). Riigikohus on ÜVVKS-i sätete vastuolulisust analüüsides varem leidnud, et vee-ettevõtja reoveega seotud kohustused kliendi vastu on piiratud reovee ärajuhtimisega ning reovee puhastamine on eelkõige tema avalik-õiguslik kohustus, mitte vastastikune kohustus kliendi suhtes, st klient maksab vee-ettevõtjale tasu reovee ärajuhtimise eest (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-125-10, p-d 31-34). Siiski sisalduvad reovee puhastamise kulud eelduslikult reovee ärajuhtimise teenuse hinnas. Kolleegiumi arvates saab nii 2004. a lepingut kui ka Põlva linna akte hinnates asuda seisukohale, et eraldi reovee puhastamise eest ette nähtud tasusid tuleb mõista reovee ärajuhtimise tasu ühe komponendina, mitte eraldi tasuna.
44.Menetluses on kostja II väitnud samuti seda, et hagejal ei ole õigust nõuda tasu sademevee ärajuhtimise eest, kuna seda ei näinud ette ei ÜVVKS ega 2004. a leping. Kuigi 2004. a lepingus ei ole viidet sademevee ärajuhtimisele ja selle eest tasumisele, ei pruugi see tähendada kostja II väidetut, millega nõustus ka maakohus, et selle teenuse eest tasu võtta ei saa. See
võib tähendada hoopis seda, et sademevee küsimust 2004. a lepingus ei reguleerita ja lähtuda tuleb Põlva linna aktidest, kus on sademevee ärajuhtimise teenuse eest hind ette nähtud. Sademevee ärajuhtimise eest maksmist puudutavad nii eeskirja § 23 lg 9 ja § 24 lg 7 kui ka kord tervikuna. Sademevee ärajuhtimise tasumääraks on korra § 3 lg 14 järgi vastavalt elanike ja ettevõtete reovee ärajuhtimise tasumäärad. Hinnamääruse järgi on asutustele ja ettevõtetele reo-, sademe- ja drenaaživee ärajuhtimisteenuse hind käibemaksuta 3,85 krooni/m3 ning puhastustasu on I hinnagrupis 9,15 krooni/m3, II hinnagrupis 10,98 krooni/m3 ja MPK ületamisel 21,96 krooni/m3.
45.Õige on aga, et ÜVVKS selget alust sademevee ärajuhtimise eest tasu arvestamiseks vaidlusalusel ajal ette ei näinud. ÜVVKS § 14 lg 1 enne 1. novembrit 2010 kehtinud redaktsiooni järgi moodustub veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hind mh tasust reovee ärajuhtimise eest (p 3), kuid sademevee ärajuhtimisest seal juttu ei olnud. Küll on tasu sademevee ärajuhtimise ja puhastamise eest selgesõnaliselt ette nähtud ÜVVKS § 14 lg 1 p 3 alates 1. novembrist 2010 kehtivas redaktsioonis. Samas reguleeris ÜVVKS selle § 1 lg 1 järgi ka varem mh kinnistute sademevee ärajuhtimise ja puhastamise korraldamist ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kaudu. Sademevee ärajuhtimist reguleeriti seaduses mitmes sättes. Nii sätestas nt ÜVVKS § 15 lg 2 ka varem, et ühiskanalisatsiooni juhitava reo-, sademe-, drenaaživee ja muu pinnase- või pinnavee kogust arvestatakse või mõõdetakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja kohaselt. Eelneva tõttu tekib küsimus, kas ÜVVKS võimaldas enne 1. novembrit 2010 võtta tasu sademevee ärajuhtimise eest ning kas sellist tasu kehtestades ei väljunud Põlva linn talle ÜVVKS-iga antud delegatsiooni piirest. Sellele küsimusele saab asja uuel läbivaatamisel vastata ringkonnakohus, kes saab vajadusel algatada ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse eelkõige korra § 3 lg 14 suhtes ja hinnata vajadusel ka hinnamääruse kui haldusakti kehtivust sademevee ärajuhtimise hinna osas. IV
46.Pooled ei vaidle, et materiaalõiguslikult vastutab kostja I kohustuste eest, mis tulenevad veeteenuse osutamisest kostja II. Kostja II arvates on aga tema menetlusse kaasamine olnud ebaseaduslik. Kolleegium leiab, et kostja II osalemine menetluses on lõppkokkuvõttes õige.
47.Kostja II menetlusse kaasamiseks kõrvuti kostjaga I esitas taotluse hageja, viidates ettevõtte üleminekule ning paludes algselt mõista nõutav raha välja kostjatelt solidaarselt. Iseenesest vastab selline käsitlus VÕS § 182 lg-le 2 ja § 183 lg-le 1. Ettevõtte üleandmise aluseks on VÕS § 180 lg 1 esimese lause järgi selleks kohustav võlaõiguslik leping ettevõtte üleandja ja omandaja vahel. Ettevõtte üleandmisel kehtib üldiselt spetsiaalsuspõhimõte, st VÕS § 182 lg 1 esimese lause järgi antakse ettevõttesse kuuluvad asjad omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Kolleegium selgitab, et kui selliselt on üle antud ettevõtte majandustegevusega seotud põhiline vara (n-ö ettevõtte tuum), lähevad seaduse jõul VÕS § 182 lg 2 järgi üle ka kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, sh lepingutest tulenevad kohustused. Selliselt tagatakse esmalt, et põhilise majandustegevusega kaasnevad lepingud saaks üle anda lihtsamalt ega oleks vaja teise
lepingupoole nõusolekut. Teisalt välditakse sellega n-ö ebameeldivate lepingute ja kohustuste üle andmata jätmist ettevõtte ülevõtjale, millega lahutataks vara kohustustest. Selliselt on VÕS § 182 lg 2 alusel lepingute ja kohustuste ülemineku näol tegemist erilise üldõigusjärgluse juhtumiga, kus samas jääb VÕS § 183 lg 1 alusel solidaarselt vastutama ka ettevõtte üleandja. Kui praeguses asjas toimus maakohtu menetluse ajal veeteenuse osutamise õigussuhte üleminek kostjalt I kostjale II ettevõtte ülemineku tõttu, jäid samas mõlemad solidaarselt vastutama kostja I juba tekkinud kohustuste eest.
48.Maakohus kaasas kostja II menetlusse TsMS § 208 lg 2 alusel, mille järgi, kui hageja leiab, et hagi ei ole esitatud kõigi isikute vastu, kes on vaidlustatud õigussuhte osalised, võib kohus hageja taotlusel kuni kohtuliku arutamise lõppemiseni esimese astme kohtus kaasata kostjana ka need isikud. Kolleegiumi arvates võimaldas viidatud säte käesoleval juhul kostja II menetlusse kaasata. Ettevõtte ülemineku puhul on ühelt poolt tegemist õigusjärglusega, teisalt jääb aga ettevõtte üleandja kohustuste eest solidaarselt vastutama (vt otsuse p 47). Sel juhul ei saa kohaldada TsMS § 209 ega § 353, kuna senine kostja ei lõpe, vaid jääb menetlusse.
49.Äriregistrist nähtub, et kostja II on ühendanud endaga kostja I ja ühinemine on kantud äriregistrisse 10. juulil 2009, misjärel on kostja I 31. juulil 2009 äriregistrist kustutatud. Äriühingute ühinemisel läheb äriseadustiku (ÄS) § 391 lg 4 esimese lause järgi ühendatava ühingu vara, sealhulgas kohustused, üle ühendavale ühingule. Ühinemise kandmisega ühendava ühingu asukoha äriregistrisse läheb ÄS § 403 lg 1 esimese lause järgi ühendatava ühingu vara üle ühendavale ühingule. Ühendatav ühing loetakse ÄS § 403 lg 2 järgi lõppenuks ühinemise kandmisega ühendava ühingu asukoha äriregistrisse ning registripidaja kustutab ühendatava ühingu äriregistrist. Ühinemise näol on tegemist üldõigusjärgluse juhtumiga.
50.Tulenevalt ettevõtte üleminekule järgnenud kostjate ühinemisest ning kostja I äriregistrist kustutamisest oli tegemist omakorda menetlusõigusjärglusega TsMS § 209 lg 1 mõttes. Kuna kostja II oli aga juba menetlusse kostjana kaasatud, ei olnud enam mõtet täiendavalt asendada kostjat I kostjaga II. Samas ei olnud alust kostja I suhtes menetlust lõpetada, kuna tema menetluslik positsioon läks kokkuvõttes üle kostjale II TsMS § 353 alusel. Nimelt tuleneb TsMS § 353 lg-test 1, 3 ja 4, et sisuliselt läheb menetlus üldõigusjärglasele tervikuna üle, st menetlust võib jätkata ka siis, kui üldõigusjärglane menetlusse astumise avaldust TsMS § 209 lg 1 alusel ei esita või menetluses osalemisega ei nõustu. Selle käsitlusega on kooskõlas ka TsMS § 460 lg 1 esimene lause, mille järgi kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Kolleegium märgib, et TsMS § 460 lg-d 2-4 kohalduvad oma olemuselt (ja seose tõttu TsMS §-dega 210 ja 211) üksnes eriõigusjärgluse, mitte üldõigusjärgluse korral.
51.Kolleegium ei nõustu kostjaga II, et viimane oli kostja I eriõigusjärglane TsMS § 210 või 211 mõttes. Tegemist ei olnud vaidlusaluse eseme võõrandamisega, vaid vaidlusalune õigussuhe läks esitatud asjaoludel kostjale II üle üldõigusjärgluse teel. V
52.Järgnevalt käsitleb kolleegium viivisenõude esitamise lubatavust. Hageja esitas viivisenõude 14. jaanuaril 2010 hagiavalduse täiendusena (II kd, tl 57-61). 27. jaanuari 2010. a määrusega võttis maakohus viivisenõude menetlusse (II kd, tl 89-90). Määruse alusena viitas maakohus TsMS § 370 lg-le 1, leides, et kõrvalnõude võib esitada lisaks ka juba menetluses olevale põhinõudele.
53.Kolleegium märgib esmalt, et kui hagejal oli kostjate vastu rahaline põhinõue, on tal materiaalõiguslikult ka õigus nõuda selle tasumisega viivitamisel viivist VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel ja teise lause järgses määras.
54.Hageja võib TsMS § 370 lg 1 esimese lause järgi ühes hagis esitada kostja vastu mitu erinevat nõuet ja neid võib koos menetleda, kui kõik esitatud nõuded alluvad menetlevale kohtule ning lubatud on sama menetluse liik. Viivisenõude võib TsMS § 367 järgi koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.
55.Kolleegiumi arvates ei ole viivisenõude hilisema esitamise näol tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes. Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse.
56.Kolleegiumi arvates ei ole maakohus lähtunud viivisenõuet menetlusse võttes hagi muutmise regulatsioonist, s.o TsMS §-st 376. Korrektne olnuks otsustada nii viivisenõude menetlusse võtmine kui seejärel ka asjade liitmine TsMS § 374 alusel. Kuna sisuliselt maakohus kolleegiumi arvates nii toimiski, ei näe kolleegium maakohtu käitumises olulist menetlusnormi rikkumist.
57.Tagamaks menetluse toimumine mõistliku aja jooksul, tuleb hilisema haginõude liitmisel TsMS § 374 alusel ja hagi muutmisel arvestada lisaks TsMS §-dest 329-331 tulenevate piirangutega. Vähemalt üldjuhul tuleb TsMS § 329 järgi esitada kõik taotlused eelmenetluses, lisaks tuleb seejuures arvestada TsMS § 330 nõuet tagada teisele poolele piisav aeg taotluse kohta seisukoha võtmiseks. Kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või TsMS §-des 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda TsMS § 331 lg 1 järgi üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Hilinenud avaldust menetledes rakendab kohus diskretsiooniõigust (vt ka Riigikohtu 29. oktoobri 2007. a otsus
tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p 19; 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 12), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid piiratult. Kui tagantjärele ilmnebki, et avaldust ei oleks pidanud TsMS § 331 lg 1 järgi menetlema, ei ole ainuüksi see otsuse tühistamise põhjus, eriti kui uus avaldus on võimalik esitada uues menetluses. Otsust tühistades ei ole võimalik tagasi saada avalduse asjatule menetlemisele kulunud aega, pigem venitaks see menetlust veelgi. Küll võib menetluse venimise põhjustanud menetlusosalise kanda jätta TsMS § 169 lg 1 järgi menetluskulud (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10, p 14).
58.Hagi esitati 2. juunil 2008, viivisenõue aga alles 14. jaanuaril 2010. Samas oli hageja vahepeal esitanud nii Tartu Maakohtule kui ka Harju Maakohtule mitmeid menetlusdokumente, milles viivisenõudest juttu ei olnud (vt nt I kd, tl 96-103; II kd, tl 9-28). Siiski ei saa väita, et hageja ei oleks viivisenõude esitamisel kostja II vastu järginud kohtu määratud tähtaegu ja TsMS §-des 329-331 sätestatut. Eelmenetlus maakohtus ei olnud viivisenõude esitamise ajaks lõppenud, ka ei olnud maakohus määranud pooltele tähtaegu taotluste ja tõendite esitamiseks, mis oleks sellise nõude esitamise menetluse raames välistanud. Isegi kui lugeda hageja viivisenõude esitamist hilinenuks TsMS § 329 või 330 mõttes, olnuks maakohtul TsMS § 331 lg 1 järgi diskretsiooniõigus mõjuval põhjusel menetleda ka hilinenud taotlust.
59.Kokkuvõttes ei näe kolleegium maakohtu käitumises viivisenõude menetlusse võtmisel rikkumist, mis annaks aluse tühistada maakohtu otsus viivisenõude läbivaatamise osas ja tühistada haginõuete liitmine.
60.Kolleegium lisab, et maakohus oleks siiski pidanud otsuses võtma seisukoha viivisenõude lubatavuse kohta, kuna kostja II oli sellele esitanud vastuväite, mis sisuliselt jäigi lahendamata. Ka ringkonnakohus ei võtnud viivisenõude lubatavuse kohta seisukohta, ehkki kostja II juhtis vastuses apellatsioonkaebusele viivise menetlemise lubatavuse küsimusele tähelepanu (III kd, tl 145-146).
61.Kolleegiumi arvates ei saa aegumise piires esitatud viivisenõude puhul vähemalt üldjuhul rääkida hea usu põhimõtte rikkumise tõttu nõude esitamise lubamatusest. Viivise vähendamise taotluse saab vajadusel lahendada asja uuel läbivaatamisel. Kolleegium märgib siiski, et üldjuhul ei ole alust seadusjärgset viivist vähendada. VI
62.Järgnevalt käsitleb kolleegium menetluses 2004. a lepingu järgsele hinnakokkuleppele ja lepingu muutmisele tuginemist. Lepingu hinda ja täitmist tuleb kolleegiumi arvates käsitada poolte esiletoodava asjaoluna, mitte õigusliku regulatsioonina. Tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud. Samas saab lepingujärgsed regulatsioonid, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused lugeda õiguse kohaldamiseks nimetatud sätete mõttes.
63.Hageja esitas haginõude, tuginedes sellele, et veeteenuse eest pidi makstama seadusjärgse hinnaregulatsiooni alusel. Seejuures väitis hageja vastuseks kostja I hagivastusele, et 2004. a leping on suuresti oma kehtivuse kaotanud, kuna teenuse hinda ei arvutata mitte selle, vaid õigusaktide
alusel (I kd, tl 97). 2004. a lepingu (I kd, tl 86-88) esitas maakohtule kostja I, kuid ta tugines seejuures sellele üksnes kohtualluvuse hindamise kontekstis (vt I kd, tl 81, 106). Lepingu täitmise vastuväitena haginõudele kostja I 2004. a lepingule ei tuginenud ja kostja II tugines sellele alles maakohtu 16. veebruari 2010. a istungil, sealgi alles kohtuvaidluses (vt protokoll, II kd, tl 148-149; kohtukõne teesid, II kd, tl 101). Eksitavad on kostja II väited, nagu kostjad oleks ka varem menetluses tuginenud sellele, et lepingujärgsed kohustused on täidetud.
64.Kohtuvaidlus on TsMS § 399 järgi istungil asja läbivaatamisel viimane staadium. Kohtuvaidluse kohtukõnes võib TsMS § 402 lg 2 teise lause järgi viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele. Viimased täiendused asja arutamisse ehk nö menetlusesemesse saab TsMS § 401 lg 2 järgi esitada pärast tõendite uurimist. Seega ei või menetluse eset kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
65.Kolleegiumi arvates eksis kostja II kohtukõnes 2004. a lepingu hinnakokkuleppele lepingu täitmise vastuväitena tuginedes TsMS § 402 lg 2 teise lause vastu. Lisaks eiras ta avalduste esitamise tähtaegasid TsMS § 329 lg-te 1 ja 2 ning § 330 lg-te 1 ja 3 järgi. Ta ei esitanud maakohtule vastuväitega hilinemise kohta mingit mõjuvat põhjust, mis õigustanuks selle menetlemist TsMS § 331 lg 1 alusel. Järelikult pidanuks kostja II tuginema hinnakokkuleppele ja lepingu täitmisele juba varem, eriti kui talle oli selge hageja positsioon, et leping hinda ei reguleeri. Seega pidanuks maakohus jätma kohtukõnes esitatud vastuväite tähelepanuta ja lähtuma sellest, et pooled ei vaidle selle üle, et veeteenuse hind määratakse õigusaktide järgi. Vaatamata sellele uuendas maakohus pärast otsust tegema minekut asja arutamise ja andis pooltele kaks nädalat täiendavate seisukohtade esitamiseks 2004. a lepingust tuleneva õigussuhte kohta (II kd, tl 185-186).
66.Maakohus tugines asja arutamise uuendamisel TsMS § 437 p-le 1, mille järgi on uuendamise aluseks see, kui kohus pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist tuvastab menetluses vea, mis on otsuse tegemisel oluline ja mille saab kõrvaldada. Kolleegiumi arvates tähendab see niisuguse menetlusliku rikkumise ilmnemist, mis viiks tõenäoliselt kaebuse esitamise korral otsuse tühistamisele, nagu hageja nõude selgeks tegemata jätmine, tõendite uurimisereeglite oluline rikkumine või selgituskohustuse oluline rikkumine, ning võimalik on rikkumine ise kõrvaldada. Kolleegiumi arvates ei teinud maakohus menetluses olulist viga lepinguhinda käsitledes, mistõttu ei olnud maakohtul ka vajadust ja alust TsMS § 437 p 1 alusel menetlust uuendada.
67.Samas leiab kolleegium, et asja arutamise ekslik uuendamine ei ole oluline menetlusnormi rikkumine, mis tingiks otsuse tühistamise. Eesmärgiks, miks TsMS § 437 võimaldab asja arutamise uuendamist üksnes erandlikel juhtudel, on tagada, et tsiviilasi lahendatakse mõistliku aja jooksul. Otsust tühistades ei ole võimalik tagasi saada eksliku menetluse uuendamise tõttu menetlemisele kulunud aega (vt ka otsuse p 57).
68.Olukorras, kus maakohus kostja II vastuväite hindamiseks menetluse uuendas, oli vältimatu anda
ka hagejale selle kohta oma seisukoha kujundamiseks ning vastuväidete ja tõendite esitamiseks täiendav tähtaeg, mida maakohus ka tegi. Kohus tagab võrdõiguslikkuse põhimõttest (TsMS § 7) tulenevalt TsMS § 328 lg 2 järgi poolele võimaluse vastaspoole taotlustele ja faktilistele väidetele vastata, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega olukorras, kus tuleb arvestada kostja II tuginemisega 2004. a hinnakokkuleppele, on lubatav ka hageja tuginemine 2004. a lepingu muutmisele ja selle tõendamiseks dokumentaalsete tõendite (lepingu lisa ja M. Ivaski kinnitus lepingu lisa sõlmimise kohta) esitamine. Kui seda ka pidada hagi aluse alternatiivseks muutmiseks (hageja põhiseisukohaks jäi, et hind lähtub Põlva linna aktidest), saab kohtu käitumist asja menetlemisel lugeda nõustumiseks hagi muutmisega TsMS § 376 lg 2 mõttes, mis vaadeledavas olukorras oli pärast menetluse uuendamist ka põhjendatud.
69.Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu otsusest ei ole võimalik järeldada ringkonnakohtu seisukohta 2004. a lepingu lisa kui tõendi lubatavuse kohta ega seda, kuidas maakohus pidanuks asja uuel läbivaatamisel lepingu lisa käsitlema. VII
70.Kolleegium nõustub kostjaga II, et ringkonnakohus rikkus tunnistajate ülekuulamise taotlust rahuldades menetlusnorme.
71.Üldised piirid uute tõendite esitamiseks apellatsioonimenetluses seab TsMS § 652. Tulenevalt TsMS § 652 lg 3 p-dest 1 ja 2 võib uusi tõendeid esitada üksnes juhul, kui maakohtus esitatud tõend jäeti põhjendamatult tähelepanuta või kui tõendit ei olnud varem võimalik maakohtus esitada mõjuval põhjusel. Uute tõendite ajalist esitamist apellatsioonimenetluses piiravad apellandi jaoks apellatsioonkaebuse esitamise ajaga TsMS § 633 lg-d 5 ja 6. Lisaks võib apellant TsMS § 634 lg 1 esimese lause järgi kaebust muuta ja täiendada üksnes kuni apellatsioonitähtaja lõpuni. Üksnes erandlikult peaks tulema kõne alla võimalus lubada tõendeid hiljem esitada TsMS § 331 lg 1 alusel. Kolleegiumi arvates ei tule TsMS § 633 lg-d 5 ja 6 siiski tõlgendada selliselt, et tõendite hilisemaks esitamiseks tuleks taotleda menetlustähtaja ennistamist ja maksta avalduselt kautsjonit, nagu väidab kostja II. Seega saab apellatsiooniastmes TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).
72.Hageja esitas tunnistajate ülekuulamise taotluse ringkonnakohtu 26. oktoobri 2010 istungil (III kd, tl 152), kirjaliku taotluse esitas ta 2. novembril 2010 (III kd, tl 154-158). Ringkonnakohus rahuldas tunnistajate ülekuulamise taotluse 15. novembri 2011. a määrusega, põhjendades seda vaid asjaoluga, et peab tõendite uut uurimist vajalikuks. Esmalt ei järginud hageja tunnistajate ülekuulamist taotledes TsMS § 633 lg-d 5 ja 6, st esitas tunnistajate ülekuulamise taotluse pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Asjaolusid, mille tõttu oleks võinud lubada TsMS § 331 lg 1 alusel tõendit esitada, kolleegiumi hinnangul asjas ei esinenud. Kolleegiumi arvates ei nähtu toimikust alust tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamiseks
TsMS § 652 lg-te 3 ja 4 alusel ka siis, kui hageja oleks taotluse esitanud apellatsioonkaebuses. Hageja ei ole tunnistaja ülekuulamist taotledes osutanud ja ringkonnakohus taotlust rahuldades viidanud ühelegi põhjusele, miks ei saanud hageja taotleda M. Ivaski tunnistajana ülekuulamist maakohtus. Lisaks kinnitab tunnistaja ülekuulamise põhjendamatust ka see, et ringkonnakohtu otsuse põhjendustes ei ole tunnistaja ütlustele kordagi viidatud.
73.Kolleegium märgib, et lisaks tekitab tunnistaja ülekuulamise korraldus ringkonnakohtu istungi protokolli järgi küsimusi. Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2011. a istungi protokollist nähtub nimelt, et juba enne tunnistaja M. Ivaski ülekuulamist tunnistajana (IV kd, tl 2-3) on ta vastanud kohtu küsimusele: "Mina kirjutasin lepingule alla Põlva Vesi (parandatud protokolli järgi "Põlva Reoveepuhasti") poolt ning Häelm kirjutas alla Põlva Piim tootmine poolt." (IV kd tl 4; parandatud protokoll, IV kd, tl 11.) See lause sisaldub protokollis enne tunnistajaga seotud taotluse lahendamist, koosseisu teatavaks tegemist ja taanduse kohta seisukoha küsimist, samuti enne tunnistaja ülekuulamist. See oleks aga otseses vastuolus TsMS § 260 lg 1 teise lausega, mille järgi ei või üle kuulamata tunnistajad viibida asja arutamise ajal kohtusaalis, samuti TsMS § 262 järgse tunnistaja hoiatamise regulatsiooniga.
74.Lisaks rikkus ringkonnakohus hageja avalduse alusel protokollis tunnistaja ütlusi parandades seadust. Pealegi ei vasta parandatud istungiprotokoll (IV kd, tl 11) vaatamata hageja taotluse rahuldamisele siiski hageja taotletule, nimelt lausete järjekorra muutmise osas. Tunnistaja ütluste kohta protokollitu tehakse TsMS § 53 lg 1 esimese lause järgi kohe istungil teatavaks ning TsMS § 53 lg 1 teise lause järgi tehakse protokolli parandused asjaomase isiku vastuväite alusel, kui kohus sellega nõustub. Tegemist on eriregulatsiooniga TsMS § 53 lg 2 suhtes, mis võimaldab tunnistaja ütlusi parandada üksnes tunnistajal endal. Menetlusosalised võivad TsMS § 53 lg 2 järgi taotleda protokolli parandamist muus osas kui tunnistajate ütluste sisu osas.
75.Isegi kui hagejal olnuks õigus taotleda protokolli parandamist TsMS § 53 lg 2 järgi, rikkunuks ringkonnakohus TsMS § 53 lg 3 esimest lauset, mille järgi, kui menetlusosaline esitab protokolli sisulise parandamise taotluse, küsib kohus selle kohta teiste menetlusosaliste seisukohta. Kohus tagab TsMS § 328 lg 2 järgi poolele võimaluse vastaspoole taotlustele ja faktilistele väidetele vastata, kui seadusest ei tulene teisiti.
76.Kolleegium märgib lisaks, et ringkonnakohtus lahendas asja kolm erinevat kohtukoosseisu, kokku kuue erineva kohtunikuga (vt III kd, tl 151, 169; IV kd, tl 4, 52, 60). Üksnes 22. märtsi 2011. a istungi protokollist nähtub, et istungil selgitati pooltele kohtukoosseisu vahetumise põhjust ja arutati asja otsast peale (IV kd, tl 52-54). Esimese kohtukoosseisu muutumise põhjus toimikust ei ilmne ega ole seda ka pooltele selgitatud, mida saab lugeda menetlusnormi rikkumiseks (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 74). Kassatsioonkaebuses ei ole kostja II aga väitnud, et kohtukoosseisu asendades oleks oluliselt menetlusseadust rikutud, ja kolleegium ei näe ka ise toimunus olulist menetlusõiguse rikkumist, mis annaks aluse tühistada ringkonnakohtu otsus TsMS § 669 p 3 alusel kohtukoosseisu ebaseaduslikkuse tõttu (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 80).
VIII
77.Asja hind apellatsioonimenetluses on määratud vääralt ja seda tuleb TsMS § 137 lg 11 alusel muuta.
78.Raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind TsMS § 124 lg 1 esimese lause järgi nõutava rahasummaga. Hagihinda arvutades ei arvestata TsMS § 133 lg 2 esimese lause järgi kõrvalnõudena esitatud viivisenõuet, mis kehtib kolleegiumi arvates ka siis, kui viivisenõue esitatakse hiljem ja liidetakse põhimenetlusse. Kohus arvestab kõrvalnõudeid hagi hinda arvutades TsMS § 133 lg 2 teise lause järgi ulatuses, milles hagi esitamiseni arvestatud kõrvalnõuete summa on põhinõudest suurem. Kuigi apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel on tsiviilasja hind TsMS § 137 lg 1 järgi üldjuhul sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust, võetakse otsuse vaidlustamise korral kõrvalnõuete osas TsMS § 137 lg 4 järgi otsuse tegemiseni arvestatud kõrvalnõuded kaebuse hinna määramisel arvesse täies ulatuses, sõltumata sellest, kas otsus vaidlustatakse ka põhinõude osas. Seega ei ole kõrvalnõuete summa osas määrav TsMS § 123 järgne hagi esitamise aeg, vaid maakohtu otsuse tegemise aeg (apellatsioonkaebuse esitamisel) või ringkonnakohtu otsuse tegemise aeg (kassatsioonkaebuse esitamisel).
79.Hageja esitas esmalt maakohtus põhinõude 598 358 krooni 65 sendi väljamõistmiseks ja viivisenõude VÕS § 113 lg 1 järgses ulatuses, s.o seadusjärgse viivise väljamõistmiseks põhinõude tasumisega viivitamise korral. Viivist on hageja arvestanud alates vaidlusaluste arvete sissenõutavaks muutumisest, st 20. jaanuarist 2008 ja 20. veebruarist 2008. Hageja palus välja mõista 116 498 krooni viivist ning lisaks viivise ajavahemiku eest alates 21. jaanuarist 2010 kuni põhinõude täitmiseni. Kuna viivisenõue nii hagi kui ka viivisenõude esitamise seisuga oli põhinõudest väiksem, määras maakohus hagihinnaks õigesti põhinõude summa 598 358 krooni 65 senti (38 242 eurot 9 senti).
80.Ringkonnakohus jättis maakohtuga sama summat hagi hinnaks määrates järgimata TsMS § 137 lg 4. Kuna viivisenõue esitati maakohtus 14. jaanuaril 2010, s.o pärast selle sätte jõustumist
1.jaanuaril 2009, ei saa lähtuda sellest, et TsMS § 137 lg 4 ei kohaldu. Seega tuleb ringkonnakohtus asja hinna kindlakstegemiseks arvutada välja hageja viivisenõue maakohtu otsuse tegemise seisuga, s.o 10. juuni 2010. a seisuga. Hageja ise on arvestanud viivisenõude maakohtus viimati 7. mai 2010. a seisuga, mil see oli 130 452 krooni (vt III kd, tl 37). Kolleegium märgib, et hagejast kaebaja peaks apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel hinna määramiseks ise viivisenõude kaevatava kohtuotsuse tegemise seisuga välja arvutama ja kohus võib temalt seda ka nõuda.
81.Võlaõigusseaduse § 113 lg 1 esimese ja teise lause järgi võib võlgnikult nõuda viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni VÕS §-s 94 sätestatud intressimääras, millele lisandub seitse protsenti aastas. Võlaõigusseaduse § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Referentsintressimäär 1. jaanuarist kuni 30. juunini 2010 oli Eesti Panga teatel 1,00% (aastas),
st 2010. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 1+7=8% aastas. 8% põhinõudest 598 358 krooni 65 senti on 47 868 krooni 69 senti aastas, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 131 krooni 15 senti (8 eurot 38 senti) päevas. Sellest tulenevalt oli viivisenõue 8. maist kuni
10.juunini 2010 (k.a), s.o 34 päeva eest 4459 krooni 10 senti. Kokku oli hageja viivisenõue 10. juuni 2010. a seisuga seega 134 911 krooni 10 senti. Lisades sellele põhinõude 598 358 krooni 65 senti, saab kokku 733 269 krooni 75 senti (46 864 eurot 48 senti), mis on ka asja hind apellatsioonimenetluses.
82.Asja hind Riigikohtus tuleb, lähtudes TsMS § 137 lg-st 4, arvutada välja ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga, st arvestada tuleb hageja viivisenõuet 7. aprillini 2011. Viimase viivisearvestuse apellatsioonimenetluses esitas hageja 21. märtsi 2011. a teesides ringkonnakohtule, paludes mõista kostjalt II välja 22. märtsi 2011. a seisuga viivise 172 444 krooni (11 021 eurot 18 senti) (IV kd, tl 40). Referentsintressimäär ajavahemikus 1. jaanuarist kuni 30. juunini 2011 oli Eesti Panga teatel 1,25% (aastas), st 2011. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 1,25+7=8,25% aastas. 8,25% põhinõudest 38 242 eurot 9 senti (598 358 krooni 65 senti) on 3154 eurot 97 senti (49 364 krooni 55 senti) aastas, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 8 eurot 64 senti (135 krooni 19 senti) päevas. Sellest tulenevalt oli viivisenõue 23. märtsist kuni 7. aprillini 2011 (k.a), s.o 16 päeva eest 138 eurot 24 senti. Kokku oli hageja viivisenõue seega 7. aprilli 2011. a seisuga 11 159 eurot 42 senti. Lisades sellele põhinõude 38 242 eurot 9 senti (598 358 krooni 65 senti), saab kokku 49 401 eurot 51 senti, mis on ka asja hind kassatsioonimenetluses.
83.Tulenevalt eelnevast on hageja maksnud ettenähtust ka vähem kassatsioonikautsjonit, nimelt 382 eurot 42 senti, kui tegelikult tulnuks TsMS § 140 lg 2 esimese lause järgi maksta 1% asja hinnast, s.o 494 eurot 1 sent. Kuna kassatsioonkaebus osaliselt rahuldatakse, tuleb tasutud kautsjon aga TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi nagunii tagastada.
84.Kolleegium möönab viivise ja seega asja hinna arvutamise võimalikku ebatäpsust, tulenevalt hageja arvestuste võimalikust ebatäpsusest, kuid selle saab lahendada asja uuel läbivaatamisel.
85.Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest. Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.