Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-117-09 Tartu, 9. detsember 2009. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu M. U hagi M. K vastu lahusvara ühisvaraks tunnistamiseks ja ühisvara jagamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 205-767 M. U kassatsioonkaebus 1 380 000 krooni Hageja M. U (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Ingrid Kullerkann Kostja M. K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Armand Reinmaa 26. oktoober 2009. a, kirjalik menetlus
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 20. aprilli 2009. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-05-767 muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.
2.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK1. M. U (edaspidi hageja) esitas 11. märtsil 2005 M. K (edaspidi kostja) vastu hagi, milles palus mh jagada abikaasade ühisvara hulka kuuluvad vallasasjad ja tunnistada ühisvaraks 1/3 mõttelist osa Tallinnas Xxxxxxxxx xx asuvast kinnistust (edaspidi 1/3 mõttelist osa kinnistust) ning jagada ka see poolte vahel võrdselt. Hageja väitel panustas ta abielu ajal oma lahusvaraks olnud korteri müügist saadud raha ja aega kinnistul asuva elamu kolmanda korruse väljaehitamiseks. Seega tuleb väljaehitatud osa arvata ühisvara koosseisu sõltumata sellest, et väljaehitamise ajal olid kinnistu omanikuks kostja tädid, kes võõrandasid 1998. aastal kinkelepingutega kokku 1/2 mõttelist osa kinnistust kostjale. Kostja tädid andsid kolmanda korruse väljaehitamiseks nõusoleku ja lubasid pärast kolmanda korruse valmimist võõrandada osa kinnistust pooltele. Ehitus toimus poolte abielu ajal ja pooled tegutsesid ühiselt kostja tädide seatud eesmärgi täitmiseks. Oma osalust tõendab hageja kulude arvestuse raamatuga aastatest 1997-2000, pangaväljavõtetega, 4. oktoobril 1995 sõlmitud laenulepinguga, 1996-1998 poolte ühiselt täidetud tuludeklaratsioonidega, lepinguga, õiendiga. Ühiselt ehitusse panustamist tõendavad ka kostja saadetud kirjad hagejale pärast abielusuhete lõppemist. Ekspertiisiakti järgi on III korruse ehitustööde maksumus 1998. aasta aprillikuu hindades 1 243 000 krooni ja praegusel ajal 2 760 000 krooni, millest hageja palub välja mõista poole. Hageja palus jagada vallasasjad 133 180 krooni väärtuses nii, et kostja käes olev vara väärtuses 91 680 krooni jääb kostjale ja hageja käes olev vara väärtuses 41 500 krooni jääb hagejale ning kostjalt mõistetakse enamsaadu arvel välja hüvitis 25 090 krooni.
2.Kostja võttis ühisvara jagamise nõude osaliselt õigeks, kuid vaidles vastu vallasasjade väärtusele ja sellele, et arvata ühisvara hulka 1/3 mõttelist osa kinnistust. 1/3 mõttelist osa kinnistust on kostja lahusvara, kuna ta sai selle kingituseks oma tädidelt. Kinnistu mõtteline osa ei ole ehitatud ühisvara arvel, vaid kostja ehitas selle oma vahenditest. Kostja sai aktsiate müügist raha ja võttis 1997. aastal eraisikult laenu.
3.Harju Maakohus rahuldas 10. oktoobri 2008. a otsusega hagi ja tunnistas 1/3 mõttelist osa kinnistust poolte ühisvaraks ning jagas poolte ühisvara väärtusega 2 893 180 krooni. Maakohus jättis hageja omandisse vallasasjad väärtusega 41 500 krooni, kostja omandisse vallasasjad väärtusega 91 680 krooni ja 1/3 mõttelist osa kinnistust väärtusega 2 760 000 krooni ning mõistis kostjalt hageja kasuks enam saadud ühisvara arvel välja hüvitise 1 405 090 krooni, menetluskulu 13 000 krooni ja riigilõivu 55 000 krooni riigituludesse. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas 1/3 mõttelist osa kinnistust, s.o elamu kolmas korrus ehitati poolte ühisvara arvel ja kas see on kostja lahusvara. Kinnistu omanikuks on kostja, kes omandas kinnistu kinkelepingu teel oma tädilt. Seega on kinnistu perekonnaseaduse (PKS) § 15 lg 1 järgi kostja lahusvara. Poolte vande alla antud seletustega on tõendatud, et pooled leppisid kostja tädiga kokku, et nad ehitavad kinnistul oleva kahekordse elamu pööningule eluruumid, st kolmanda korruse, kuhu asuvad elama hageja ja kostja. Tõendatud on ka see, et pooled osalesid kolmanda korruse väljaehitamisel ja kulutasid selleks raha. Kolmanda korruse eluruumid ehitati abielu ajal ühiste rahaliste vahendite eest, millesse mõlemad pooled on märkimisväärses suuruses panustanud, kuid kummagi panuse täpset suurust ei ole võimalik määrata. Kolmanda korruse ehitusel on tehtud kulutusi mahus, mis võimaldab tunnistada 1/3 mõttelise osa kinnistust PKS § 14 lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks. Ekspertiisiakti järgi on kolmanda korruse ehitustööde maksumus 1998. aasta aprilli hindades 1 243 000 krooni ja praegu 2 760 000 krooni. Kuna kinnistu kuulub kostjale, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1/2 ehitustööde maksumusest, s.o 1 380 000 krooni. Kuna hagejale jääv kogu ühisvara osa on väiksem kui kostjale jääv osa, tuleb kostjalt enamsaadu arvel mõista välja hüvitis 1 405 090 krooni.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada kinnistust 1/3 mõttelise osa ühisvara hulka arvamise osas ja sellest tulenevalt muuta otsust ka ülejäänud ühisvara jagamise osas. Kostja palus jagada poolte ühisvara väärtusega 185 180 krooni nii, et hageja omandisse jääb vallasvara kokku 93 500 krooni väärtuses ja kostja omandisse 91 680 krooni väärtuses, ning jätta kostjalt hüvitis välja mõistmata. Kostja arvates määras maakohus vääralt osa vallasasjade väärtuse ning jättis 1/3 mõttelise osa kinnistust ühisvara hulka arvamisel arvestamata kostja vastuväidetega. Kinnistul asuvale elamule kolmanda korruse ehitamise ajal ei olnud kumbki abikaasa elamu omanik. Ehitustöid tehti kolmandatele isikutele kuuluvas elamus. Kohtuotsusega ei ole tuvastatud, et abikaasad oleksid teinud pärast kinkelepingu sõlmimist, s.o 29. aprilli 1998 elamu väärtuse suurendamiseks töid või kandnud kulusid, mille tulemusena oleks vara väärtus oluliselt suurenenud. Kohus ei ole arvutuste tegemisel arvestanud maa, vundamendi ega katuse maksumusega. Maale ja
neile elamu osadele ei saanud abikaasad kulutusi ega parendusi abielu ajal teha. Kinkelepingu teel omandatud varale ei ole pärast selle omandamist tehtud mitte mingisuguseid parendusi ühisvara arvel ning vara on täies ulatuses kostja lahusvara. Juhul kui eeldada, et kohtul oleks olnud seaduslik võimalus arvata kolmanda korruse väljaehitamine ühisvara hulka, pidanuks kohus tuvastama ehitustöödeks kasutatud raha päritolu ning saamise aja ja sellest lähtudes andma arvamuse vara kuulumise kohta ühisvara hulka. Kohus jättis täielikult hindamata kostja rahalise panuse oma lahusvara arvel (aktsiate müük) ja kolmandate isikute tehtud maksed. Kohus ei ole võrrelnud tegelikke kulutusi ja tegelikke laekumisi rahastamisallikatena kaasomanike ja kostja lahusvara müügi arvel. Kohus ei viidanud tõenditele, mis kinnitaksid ja tõendaksid poolte ühiste varaliste vahendite paigutamist ehitusse. Juhul kui selliseid makseid tehti, peab olema võimalik ka tõendada, millal ja mille eest ehituse käigus ühisvara arvel maksti. Selliste kulutuste tegemist ei ole hageja tõendanud.
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. aprilli 2009. a otsusega maakohtu otsuse kinnistu 1/3 mõttelise osa ühisvara hulka arvamise ja jagamise osas ning saatis selles osas asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja tegi uue otsuse, millega jagas abikaasade ühisvaraks olnud vallasasjad 133 180 krooni väärtuses, jättes hagejale vara 41 500 krooni ja kostjale 91 680 krooni väärtuses, ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 25 090 krooni. Samuti tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse menetluskulude väljamõistmise osas ja jättis menetluskulud asja uuel läbivaatamisel maakohtu jagada. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus õigesti vallasasjade väärtuse ja jagas vallasasjad poolte vahel õigesti, kuid tunnistas vääralt 1/3 mõttelise osa kinnistust poolte ühisvaraks, jagas selle kui ühisvara ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja omandas 29. aprillil 1998 S. K-ga ja 3. juulil 1998 R-E. M-ga sõlmitud kinkelepingute alusel kokku 1/2 mõttelist osa kinnistust. Hageja palus tunnistada kostjale kuuluva 1/3 mõttelise osa kinnistust poolte ühisvaraks, sest selle osa väärtus on poolte abielu kestel oluliselt suurenenud abikaasade töö, rahaliste kulutuste ja hageja lahusvara arvelt, kuid hageja ei ole tõendanud, et kostja lahusvarana omandatud kinnistu 1/3 mõttelise osa väärtus on poolte abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Hageja esitatud majapidamiskulude arvestus seda ei kinnita. 29. aprilli 1998. a kinkeleping, kokkulepe kinnistu valdamise ja kasutamise korra kohta ja lepingu lisaks olev plaan kinnitavad, et kinkimise ajal oli elamu kolmas korrus välja ehitatud ning see anti elamu kasutuskorra järgi kostja kasutusse. Ka hageja ise kinnitas menetluses, et pööningukorruse põhiosa oli 1998. aasta märtsiks valmis. Pooled ei vaidle selle üle, et nad panustasid elamu kolmanda korruse väljaehitamisse, kuid sellel ajal ei kuulunud elamu kostjale. Seega ei saanud maakohus tunnistada 1/3 mõttelist osa kinnistust poolte ühisvaraks. Eeltoodu kohaselt on välistatud hageja nõude rahuldamine esitatud kujul, kuid poolte esitatud
asjaolude järgi pidi maakohus kontrollima, kas pooltel oli ühise tegutsemise leping, mille eesmärgiks oli kostja tädide seatud eesmärkide täitmine (näiteks pööningu väljaehitamine, mille kinkijad olid seadnud kinkelepingu sõlmimise eelduseks). Seetõttu tuleb hageja nõue elamu pööninguruumide väljaehitamise tõttu kostjalt hüvitise saamiseks saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asjas on tõendatud, et ühise tegutsemise eesmärgi täitmiseks tegid pooled panuseid. Asjaolu, et pooled olid abielus, ei välista nende vahel ühise tegutsemise lepingu sõlmimist. Juhul kui ühise tegutsemise lepingu eesmärgiks ei olnud kinnisasja osa omandamine, siis ei pidanud see olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Vallasasjast elamu mõttelise osa kaasomandisse soetamiseks sõlmitud ühise tegutsemise leping pidi olema notariaalselt tõestatud, kuid sellist lepingut sõlmitud ei ole. Ühise tegutsemise lepingule ei ole tsiviilkoodeksis esitatud vorminõudeid. Poolte seletuste järgi oli ühise tegutsemise eesmärgiks pööningukorruse väljaehitamine, st kostja tädide seatud kinkelepingu sõlmimise eelduse täitmine.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati maakohtu otsus, ja teha uue otsuse, millega jätta maakohtu otsus jõusse. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus vääralt ja vastuolus Riigikohtu senise praktikaga kohaldamata PKS § 14 lg 2. Riigikohus on õiguse edasiarendusena leidnud, et ühisvaraks saab tunnistada vara, mis on saanud ühe abikaasa lahusvaraks pärast seda, kui sellesse panustati. Seega saab kohus tunnistada abikaasade ühisvaraks 1/3 mõttelise osa kinnistust, millesse abikaasad panustasid enne selle kinkimist kostjale. Maakohus tuvastas, et abielu kestel panustasid abikaasad elamu kolmanda korruse väljaehitamisse, seega tuli kostja omandis olev 1/3 mõttelist osa kinnistust tunnistada abikaasade ühisvaraks. Ringkonnakohus keeldus õigusemõistmisest ja jättis põhjendamatult asja ise lahendamata, kui saatis selle maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja kiire lahendamise huvides sai ringkonnakohus teha ise uue otsuse, sest hageja oli kõik asjaolud esile toonud ja panuste tegemine oli tõendatud. Vaidluse all oli üksnes seaduse kohaldamine.
8.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. Ehitustööde tegemise ajal ei olnud kostja elamu omanik ja kinkelepingute sõlmimise ajaks olid ehitustööd lõpetatud. Seega ei ole abielu ajal kostja lahusvara väärtust oluliselt suurendatud. Hageja püüab lahendada ühisvara jagamise käigus muid võlaõiguslikke nõudeid, sest kui kostja ei oleks saanud kinnistu 1/3 mõttelise osa omanikuks, oleks pooltel nõudeõigus kostja tädide vastu. Praeguses vaidluses ja perekonnaseaduse alusel ei saa lahendada vaidlust abikaasa ja kolmandate isikute vahel. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et abielu kestel panustati elamu kolmanda korruse väljaehitamisse, vaid leidis, et see ei ole tõendatud. Hageja viited Riigikohtu varasemale praktikale ei ole asjakohased, sest liisinguleping ja kinkeleping on oma eesmärgilt erinevad lepingud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud.
10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas 1/3 mõttelist osa kinnistust saab abikaasade vahel ühisvarana jagada või on see kostja lahusvara ning hagejal puudub õigus nõuda selle arvel hüvitist. Hageja soovib saada kinnistu 1/3 mõttelise osa väärtusest poole ulatuses kostjalt hüvitist, sest pooled ehitasid kinnistule kolmanda korruse ühiste vahendite eest poolte abielu ajal. Kostja arvates ei saa 1/3 mõttelist osa kinnistust ühisvarana jagada, sest see on tema lahusvara, kuna ta omandas selle kinkelepingu alusel, mööndes samal ajal, et pooltel võivad olla ühise tegutsemise tõttu nõuded kostja tädide vastu.
11.Pooled ei vaidle asjas järgmiste oluliste asjaolude üle: pooled ehitasid nende abielu ajal kostja kahele tädile omandiõiguse alusel võrdsetes mõttelistes osades kuuluval kinnistul asuvale elamule oma vahendite eest kolmanda korruse, mis valmis põhiosas 1998. aasta kevadel; kinnistu kolmanda korruse ehitustööde maksumus on eksperdi arvamuse järgi 1998. aasta aprillikuu hindades 1 243 000 krooni; kostja kaasomanikest tädid tegid 29. aprillil 1998 notariaalselt tõestatud vormis tehingu, millega kinkisid 1/3 mõttelist osa kinnistust kostjale, mille tulemusena jäi kinnistu võrdsetes mõttelistes osades kostjale ja tema tädidele; samas tehingus lepiti kokku, et kostja ainukasutusse jäävad osa keldriruume ja terve kolmas korrus; üks kostja tädidest kinkis 3. juulil 2007 talle kuuluva ? mõttelist osa kinnistust võrdsetes osades kostjale ja kolmandale isikule, mille tulemusena sai kostja enda omandisse kokku 1/2 mõttelist osa kinnistust; poolte abielusuhete lõppemise ajal oli kostja kinnistusraamatu kandest nähtuvalt kinnistust 1/2 mõttelise osa omanik.
12.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et asjas esiletoodud asjaoludel ei saanud maakohus rahuldada hageja nõuet PKS § 14 lg 2 alusel. Samas leiab kolleegium, et maakohus kohaldas asja lahendades vääralt nii PKS § 14 lg-t 2 kui ka § 15 lg-t 1. Õige on see, et abielu kestel kinke teel omandatud vara on PKS § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvara, kes vara omandas, kuid PKS § 15 lgt 1 kohaldades jättis maakohus asjas esiletoodud olulised asjaolud arvestamata, mistõttu võis maakohus asuda vääralt seisukohale, et 1/3 kinnistust on PKS § 15 lg 1 alusel kostja lahusvara.
13.Lahusvara on PKS § 15 lg 1 järgi mh abielu kestel kinke teel omandatud vara. Kinkelepingu mõiste on praegu sätestatud võlaõigusseaduses. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 järgi kohustub (seaduses ilmne ebatäpsus "kohustab") kinkelepinguga üks isik (kinkija) andma tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kinkelepingut
iseloomustab seega kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole tegemist kinkelepinguga (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p 14). Ka enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi järgi oli kinkeleping samadel alustel määratletav. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 259 lg 1 järgi oli kinkeleping leping, mille järgi üks pool annab vara tasuta teise poole omandusse.
14.Praeguses asjas tuvastas maakohus poolte ja kostja tädide vahelise kokkuleppe, mille kohaselt pidid pooled ehitama kostja tädidele kuuluval kinnistul asuva elamu pööningukorruse ümber enda eluruumideks. Vaidluse all ei ole asjaolu, et seejärel sõlmisid kostja tädid kostjaga kinkelepingu, mille alusel võõrandasid 1/3 mõttelist osa kinnistust kostjale, ja leppisid kokku kaasomandis oleval kinnistul asuva elamu kasutamise korras, mille järgi oli kostjal õigus kasutada mh elamu kolmandat korrust. Kolleegiumi arvates viitavad asjas tuvastatud asjaolud sellele, et ühelt poolt hageja ja kostja ning teiselt poolt kostja tädide vahel võis olla kokkulepe, et kinnisasja mõtteline osa võõrandatakse tasu eest, st lepingupooltel olid vastastikused kohustused - hageja ja kostja kohustusid ehitama oma vahendite eest elamu pööningukorrusele eluruumid ja kostja tädid kohustusid vastutasuks võõrandama 1/3 mõttelist osa kinnistust kostjale ja hagejale.
15.Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus pidi kontrollima, kas pooltel oli ühise tegutsemise leping, mille eesmärgiks oli kostja tädide seatud eesmärkide täitmine. Kolleegiumi arvates võis poolte ja kostja tädide vahel olla TsK § 438 lg 1 mõttes ühise tegutsemise leping tädidele kuuluval kinnistul asuva elamu kolmanda korruse väljaehitamiseks. Ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled TsK § 438 lg 1 kohaselt ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. Sellisel juhul tasuvad lepinguosalised TsK §-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksud, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara on TsK § 440 lg 2 kohaselt nende kaasomandis. Järelikult tuleb ühise tegutsemise lepingu lõppemisel ühise tegutsemise käigus tekkinud vara, sh asja väärtuse juurdekasv, jagada asjaõigusseaduses sätestatud kaasomandi jagamise sätete alusel (vt Riigikohtu 13. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-05, p 14). Kaasomanikul on asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg 1 järgi õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist ning AÕS § 77 lg 1 järgi jagatakse asi kaasomandi lõpetamisel üldjuhul kaasomanike kokkuleppe kohaselt. Seega saavad ühise tegutsemise lepingu pooled ühise eesmärgi saavutamise järel ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara kaasomandi kokkuleppel lõpetada. Asjas tuvastatud asjaolud viitavad sellele, et enne poolte abieluliste suhete lõppemist võis ühise tegutsemise lepingu eesmärk (kinnistul asuvale elamule kolmanda korruse väljaehitamine) olla juba saavutatud ning kaasomand lepingupoolte soovitud viisil kokkuleppel lõpetatud (1/3 mõttelist osa kinnistust võõrandatud).
16.Asjaolu, et 1/3 mõttelist osa kinnistust võõrandati kinkelepinguga kostjale, ei tähenda seda, et
poolte ja kostja tädide vahel ei võinud olla kinnistu mõttelise osa tasulise võõrandamise kokkulepet või ühise tegutsemise lepingut. Kuna kinkelepingu mõistest tulenevalt on kinkega tegemist üksnes siis, kui üks tehingu pool rikastab teist tehingu poolt vastutasu saamata, saab PKS § 15 lg 1 mõttes lahusvaraks lugeda üksnes sellise vara, mis on omandatud tasuta. Kolleegium juhib tähelepanu, et ka ühise tegutsemise lepingu eesmärgi saavutamiseks peavad pooled tasuma osamaksu rahas või muus varas või osalema eesmärgi saavutamisel töise panusega. Seega on ühise tegutsemise leping tasuline leping ning selle alusel abielu ajal omandatud vara on PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara sõltumata sellest, kas lepingus osales üksnes üks abikaasa või mõlemad.
17.Kolleegium möönab, et iseenesest peab tehing, millega kohustutakse kinnisasja omandama või võõrandama, olema asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 praegu kehtiva redaktsiooni järgi notariaalselt tõestatud. Põhimõtteliselt oli see nii ka enne 1. juunit 2003 kehtinud AÕS § 119 lg 1 järgi. Poolte ja kostja tädide esialgne kokkulepe ei olnud notariaalselt tõestatud. Samas muutub vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing AÕS § 119 lg 2 järgi kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on kinnistu mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Seega võib poolte ja kostja tädide vaheline leping olla täidetud ning muutunud AÕS § 119 lg 2 alusel kehtivaks.
18.Ülaltoodud põhjendustel leidis ringkonnakohus õigesti, et asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium leiab, et maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas kostja omandas 1/3 mõttelist osa kinnistust tasuta, s.o kinke teel PKS § 15 lg 1 mõttes, või omandati kinnistu 1/3 mõttelist osa abielu ajal tasulise lepingu alusel ning see mõtteline osa kinnistust kuulub PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvara hulka.
19.Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata hageja tasutud kautsjon riigituludesse. Lea Laarmaa, Tambet Tampuu, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.