Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-9-09 Tartu, 4. märts 2009. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve Ruukki Products AS hagi MAXIMA Eesti OÜ (endine ärinimi Osaühing VP Market) vastu 2 183 691 krooni suuruse võlgnevuse tasumiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 10. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-47555 MAXIMA Eesti OÜ kassatsioonkaebus 2 183 691 krooni Hageja Ruukki Products AS (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal Kostja MAXIMA Eesti OÜ (endine ärinimi Osaühing VP Market) (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Martin Tamme 9. veebruar 2009. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-47555 ning Harju Maakohtu 12. mai 2008. a vaheotsus samas asjas ning saata asi menetluse jätkamiseks Harju Maakohtusse.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada MAXIMA Eesti OÜ-le kassatsioonkaebuselt 2. detsembril 2008. a tasutud kautsjon 40 000 (nelikümmend tuhat) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Ruukki Products AS (hageja) esitas 14. novembril 2007 Harju Maakohtule hagi MAXIMA Eesti OÜ (kostja) vastu 2 183 691 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Osaühing Alavest (pankrotis) ja hageja 4. oktoobril 2007 nõude loovutamise lepingu, millega hageja omandas kostja vastu nõudeõiguse, mis tulenes töövõtulepingute nr 1_T72_T231 (Põltsamaa) (edaspidi töövõtuleping nr 1, ka leping nr 1) ja nr 1T234 (Viljandi) (edaspidi töövõtuleping nr 2, ka leping nr 2) järgi tasumata arvetest. Osaühing Alavest (pankrotis) ja kostja sõlmisid 10. aprillil 2006 Tallinnas töövõtulepingu nr 1. Selle lepingu objektiks oli Põltsamaal Kesk 6 asuva kaupluse ehitustööde peatöövõtt. Töövõtja pidas kinni lepingus ettenähtud objekti üleandmise tähtaegadest ja esitas kostjale tehtud tööde eest arved.
15.detsembri 2006. a arve nr 242, 6. detsembri 2006. a arve nr 210-1 ja 31. detsembri 2006. a arve nr FI-9827/01KR maksetähtajad on möödunud ja arvete alusel on kokku tasumata 1 129 323 krooni. Osaühing Alavest (pankrotis) ja kostja sõlmisid 31. mail 2006 Tallinnas töövõtulepingu nr 2. Selle lepingu objektiks oli Viljandis Tallinna 60 asuva kaupluse ehitustööde peatöövõtt. Töövõtja pidas kinni lepingus ettenähtud objekti üleandmise tähtaegadest ja esitas kostjale tehtud tööde eest arved.
6.märtsi 2007. a arvete nr 241-a1, nr 241-a2 ja nr 241-a3 maksetähtajad on möödunud ja arvete
alusel on kokku tasumata 1 054 368 krooni. Nimetatud nõuded on loovutatud hagejale. Hageja palus kostjalt välja mõista 2 183 691 krooni suuruse võlgnevuse ning jätta menetluskulud kostja kanda.
9.aprillil 2008 esitas hageja taotluse vaheotsuse tegemiseks. Hageja nõue tuleneb vaid kahest loovutatud lepingust ning nende lepingutega on piiritletud ka õigussuhte maht. Asjaolu, et kostja ja Osaühingu Alavest (pankrotis) vahel on muudest töövõtulepingutest tulenevaid õigussuhteid, ei mõjuta loovutatud nõudeid. Hageja palus tuvastada, et hageja ja kostja õigussuhted piirduvad vaid töövõtulepingutega nr 1 ja 2 ning kostja nõudeid Osaühingu Alavest (pankrotis) vastu, mis tulenevad muudest lepingutest, ei saa kasutada loovutatud nõuete tasaarvestamiseks.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et töid ei tehtud nõuetekohaselt ega tähtaegselt ja Osaühingul Alavest (pankrotis) ei tekkinud seetõttu õigust saada kogu kokkulepitud tasu ning kuivõrd Osaühingul Alavest (pankrotis) ei olnud õigust tasu saada, siis ei saanud ta tasunõuet ka hagejale loovutada, mistõttu ei ole hagejal kostja vastu nõuet. Hageja ei ole lepingute puhul tõendanud tööde nõuetekohast tegemist ega nende vastuvõtmist või asjaolusid, miks tuleks lugeda tööd vastuvõetuks. Töövõtulepingu nr 1 punkti 8.2 kohaselt kohustus Osaühing Alavest (pankrotis) tegema kõik lepingulised tööd hiljemalt 10. augustiks 2006. Töövõtja kohustus andma kostjale ruumid üle 24. juulil 2006 ja tehnilise dokumentatsiooni hiljemalt 24. juuliks 2006. Lepingu nr 1 alusel tehtud tööd on üle antud 6. detsembril 2006. Lepingu nr 1 p 8.9 kohaselt oli kostjal tööde lõpptähtpäevast mittekinnipidamisel õigus nõuda Osaühingult Alavest (pankrotis) päevas viivist 0,07% tööde kogumaksumusest. Lepingu nr 2 objekt anti Osaühingule Alavest (pankrotis) tööde alustamiseks üle 28. juunil 2006. Objekt pidi täielikult valmima ja kostjale üle antama 18. oktoobril 2007. Osaühing Alavest (pankrotis) ei teinud kõiki kokkulepitud töid lõpuni, tööd lõpetasid kolmandad isikud. Tegelikult tegi Osaühing Alavest (pankrotis) töid kuni 20. oktoobrini 2006.
13.detsembril 2007 esitas kostja Osaühingule Alavest (pankrotis) ja hagejale kahju hüvitamise nõude ja tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas hagi esemeks olevad hageja nõuded nõuetega Osaühingu Alavest (pankrotis) vastu. Tasaarvestuse käigus tasaarvestati lisaks hagejale loovutatud nõudele ka Osaühingu Alavest (pankrotis) nõudest 100 000 krooni. Tasaarvestusavaldusega ei tunnustanud kostja tasaarvestatavaid nõudeid. Tasaarvestusavaldus esitati selleks, et välistada mis tahes vaidlused selle üle, kas ja kui palju oleks Osaühingul Alavest (pankrotis) õigus kostjalt veel midagi nõuda. Kostja kasutas tasaarvestuse tegemiseks 16. jaanuaril 2007 kostja ja Osaühingu Alavest (pankrotis) sõlmitud lepingu nr 6T247 (leping nr 3) lõpetamise kokkuleppe p 2 järgset nõuet 2 126 041 krooni 87 senti ning lepingu nr 1 p 8.9 järgset leppetrahvinõuet 137 849 krooni 8 sendi ulatuses. Leping nr 3 on sõlmitud pärast Osaühingu Alavest (pankrotis) rikkumiste toimepanemist ning Osaühing Alavest (pankrotis) on sellega kostja nõuet üheselt tunnustanud. Tegemist on nõudega tagastada kostja poolt Osaühingule Alavest (pankrotis) makstu ulatuses, mille eest ta töid ei ole teinud. Leppetrahvinõue on esitatud tööde tegemisega viivitamise eest. Leppetrahvinõue on kokku 608 408 krooni. Seega kui hagejal isegi oleks olnud kostja vastu väidetavad nõuded, oleks need lõppenud 13. detsembri 2007. a tasaarvestusega. Kostja taotles vaheotsuse tegemist. Kostja kasutas tasaarvestuseks muu hulgas lepingu nr 3 p 2
järgset 2 126 041 krooni 87 sendi nõuet, millega on tasaarvestatud suurem osa hageja nõudest. Hageja nõue praeguses asjas on esitatud teiste kostja ja Osaühingu Alavest (pankrotis) vahel sõlmitud töövõtulepingute alusel. Tegemist on nõudega tagastada kostja poolt Osaühingule Alavest (pankrotis) makstu ulatuses, mille eest töid ei ole tehtud. Hageja vastu on õigus kasutada tasaarvestuse tegemiseks nõudeid, mis tulenevad lepingust, mis erineb hagi nõuete aluseks olevatest lepingutest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 171 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada uuele võlausaldajale kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Nõue on võimalik loovutada ka ilma võlgniku nõusolekuta - tema positsioon ei saa ega või kuidagi halveneda (VÕS § 164 lg 1). VÕS § 171 lg 3 alusel võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada. VÕS § 171 lg-tes 2 ja 3 sätestatud võimalikke tasaarvestuse piiranguid nõude loovutamise järel ei esine, mingit vaidlust ei saa olla VÕS § 171 lg-s 2 ja lg 3 p-s 1 nimetatud olukordade puudumise üle. Kostja nõue Osaühingu Alavest (pankrotis) vastu muutus sissenõutavaks lepingu nr 3 sõlmimisega, Osaühing Alavest (pankrotis) loovutas hagejale nõude 4. oktoobri 2007. a lepinguga ning kostja sai sellest teada
4.oktoobril 2007 dateeritud teate saamisel. Seega sai kostja nõude loovutusest teada pärast nõude sissenõutavaks muutumist ja VÕS § 171 lg 3 p-st 2 tulenevat tasaarvestuse keeldu ei esine.
3.Harju Maakohus tunnustas 12. mai 2008. a vaheotsusega kostja tasaarvestamise nõude põhjendamatust ja jätkas menetlust hageja hagis kostja vastu võlgnevuse tasumise nõudes. Pooled ei vaidle nõuete loovutamise üle. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on õigus uue võlausaldaja nõuet tasaarvestada enda nõudega senise võlausaldaja OÜ Alavest (pankrotis) (nõude loovutaja) vastu. VÕS § 171 lg 1 sätestab, et võlgnik võib uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Seega võib kostja (võlgnik) esitada hageja (uue võlausaldaja) vastu kõiki vastuväiteid, mida ta oleks saanud esitada senise võlausaldaja (Osaühingu Alavest (pankrotis)) vastu nõude loovutamise hetkel 4. oktoobril 2007. Nõude ülemineku ajaks on nõude loovutuse lepingu p 3.1 järgi loovutuslepingu jõustumise hetk. Leping jõustus allakirjutamise hetkel 4. oktoobril 2007. VÕS § 171 lg 3 kohaselt võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Nimetatud säte laiendab VÕS § 171 lgs 1 toodud põhimõtet, andes võlgnikule lisaks võimaluse juhuks, kui võlgnikul oli enne nõude loovutamist võimalik see tasaarvestada. Samas üksnes tasaarvestamise võimalus ei kujuta endast veel vastuväidet, vaid see tekib alles pärast tasaarvestamise toimumist tasaarvestusavaldusega. Alles tasaarvestuse korral tekib vastuväite esitamise võimalus (täitmise vastuväide), sest tasaarvestus mõjub sarnaselt kohustuse täitmisega. Kui võlgnik sellisel viisil nõude tasaarvestab, toob see kaasa senise võlausaldaja nõude tagasiulatuva lõppemise VÕS § 197 lg 2 tähenduses. Senise ja uue võlausaldaja vahelises suhtes toob see kaasa olukorra, kus pärast tasaarvestuse toimumist selgub, et uus võlausaldaja ei ole loovutamise tulemusena kehtivat nõuet omandanud. Tasaarvestusavalduse esitas kostja (võlgnik) Osaühingule Alavest (pankrotis) 13. detsembril 2007, s.o pärast nõude loovutamist. Kuivõrd üksnes tasaarvestamise võimalus VÕS § 171 lg 1 tähenduses ei
kujuta endast veel vastuväidet, vaid see tekib alles pärast tasaarvestamise toimumist tasaarvestusavaldusega, mille tulemusena uus võlausaldaja ei ole loovutamise tulemusena kehtivat nõuet omandanud, leidis maakohus, et kuna kostja võlgnikuna ei esitanud oma tasaarvestuse avaldust Osaühingule Alavest (pankrotis) enne kõnealust nõude loovutamist, ei saa ta enam oma nõuet endise võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Kostja ei saa esitada vastuväidet, mille sisuks on tasaarvestuse nõue senise võlausaldaja nõudega. Hageja ja kostja õigussuhted piirduvad vaid töövõtulepingutega nr 1 ja 2 ning kostja nõudeid Osaühingu Alavest (pankrotis) vastu, mis tulenevad muudest lepingutest, ei saa kasutada loovutatud nõuete tasaarvestuseks. Kuivõrd kostja ja Osaühing Alavest (pankrotis) ei saa oma nõudeid tasaarvestada, puudub vajadus hinnata VÕS § 171 lg 3 p-des 1 ja 2 nimetatud tasaarvestuskeeldude puudumist. Maakohus leidis, et menetlust tuleb jätkata hageja hagis kostja vastu 2 183 691 krooni saamiseks, kuivõrd kostjal puudub alus tasaarvestada hageja nõudeid kostja ja Osaühingu Alavest (pankrotis) vahel sõlmitud lepingust nr 3 tuleneva nõudega.
4.Kostja esitas maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue vaheotsuse, millega tunnustada kostja õigust tasaarvestada pärast nõude loovutamist hageja nõudeid enda nõudega Osaühingu Alavest (pankrotis) vastu, mis tuleneb lepingust, mis erineb hagi nõuete aluseks olevatest lepingutest.
5.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu vaheotsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. novembri 2008. a otsusega maakohtu vaheotsuse muutmata ning saatis asja menetluse jätkamiseks maakohtule. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja Osaühing Alavest (pankrotis) sõlmisid 4. oktoobril 2007 nõude loovutamise lepingu, millega hageja omandas kostja vastu töövõtulepingute nr 1 ja 2 järgi tasumata arvetest tulenevad nõuded. 14. novembril 2007 esitas hageja hagi, milles ta palus kohtul kohustada kostjat neid nõudeid täitma. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja esitas 13. detsembril 2007 Osaühingule Alavest (pankrotis) ja hagejale tasaarvestusavalduse, milles ta tasaarvestas hageja nõude enda nõudega Osaühingu Alavest (pankrotis) vastu. Kostja nõue tulenes töövõtulepingust, mis erineb hagi aluseks olevatest lepingutest. Kostja esitas tasaarvestusavalduse 13. detsembril 2007, s.o pärast seda, kui Osaühing Alavest (pankrotis) loovutas töövõtulepingutest nr 1 ja 2 tulenevad nõuded hagejale. Maakohus leidis õigesti, et kostja saab oma vastuväiteid esitada hagejale, s.t uuele võlausaldajale vaid temale loovutatud lepingutest tulenevalt, kuivõrd hageja on omandanud neist lepingutest tulenevad õigused ja kohustused. Kostja on selgitanud, et tema vastuväited ja tasaarvestusnõuded ei tulene eelnimetatud kahest lepingust. Ekslik on kostja seisukoht, et ta võib senise võlausaldaja vastu tekkinud kõik nõuded tasaarvestada uue võlausaldaja nõudega. Tegemist peab olema vastuväidetega loovutatud nõudele (s.o vastuväited töövõtulepingutele nr 1 ja 2). Kostja väitel on ta Osaühinguga Alavest (pankrotis) sõlminud veel kolm lepingut. Teised kostja ja Osaühingu Alavest (pankrotis) vahel sõlmitud lepingud ei saa mõjutada hageja õiguste ja kohustuste mahtu. Pärast nõude loovutamist
muudest lepingutest tulenevaid vastuväiteid ja tasaarvestusnõudeid saab kostja esitada esialgsele võlausaldajale Osaühingule Alavest (pankrotis).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue vaheotsuse, millega tunnustada kostja õigust tasaarvestada pärast nõude loovutamist hageja nõudeid enda nõudega Osaühingu Alavest (pankrotis) vastu, mis tuleneb lepingust, mis erineb hagi nõuete aluseks olevatest lepingutest. Samuti palub kostja mõista hagejalt kostja kasuks välja kostja menetluskulud ning jätta hageja menetluskulud hageja kanda. Kohtud on asunud seisukohale, et võlgnik ei saa võlausaldaja nõudele esitada tasaarvestuse vastuväidet juhul, kui võlausaldaja on omandanud oma nõude võlgniku vastu nõude loovutamise teel ja võlgniku tasaarvestuse vastuväide sellele nõudele tuleneb muust lepingust kui võlausaldaja nõue. Sellega on kohtud lisaks VÕS § 171 lg-s 3 loetletud tasaarvestuse vastuväite esitamise piirangutele loonud uue piirangu: pärast loovutusest teadasaamist saab tasaarvestuse vastuväite küll esitada, aga seda ainult siis, kui vastuväide tuleneb samast lepingust loovutatud nõudega. Kuivõrd see piirang ei tulene seadusest, on kohtud kohaldanud valesti VÕS § 171 lg-t 1 ja lg-t 3. VÕS § 197 lg-s 1 sätestatud tasaarvestuse eeldus on täidetud - kostjal ja Osaühingul Alavest (pankrotis) olid vastastikused samaliigilised nõuded. Vastastikused nõuded olid muutunud sissenõutavaks enne hagejale tehtud nõude loovutust ja tasaarvestust. Tasaarvestus saaks seega olla välistatud vaid juhul, kui seadus seda keelaks (VÕS § 200 lg 1 p 3). VÕS § 171 lg-d 1 ja 3 lubavad tasaarvestust vaatamata sellele, et Osaühing Alavest (pankrotis) oma nõude loovutas. VÕS § 171 lg 3 p-des 1 ja 2 nimetatud erandid puudusid. Maakohus on oma otsuses märkinud, et ta ei hakka tasaarvestuse keeldude puudumist üldse hindamagi, ja ringkonnakohus on maakohtuga nõustunud. Kohtud on rikkunud oluliselt võlgniku kaitse põhimõtet ning asunud kaitsma loovutuse saaja huve võlgniku arvel. Nõuete loovutamine võlgniku nõusolekuta (VÕS § 164 lg 1) baseerub põhimõttel, et võlgniku olukord nõude loovutuse järel ei halvene. Seda põhimõtet on praegusel juhul rikutud. Kui loovutust ei oleks toimunud, oleks tasaarvestus lubatud: 1) võlgnikul (kostjal) ja Osaühingul Alavest (pankrotis) olid vastastikused sissenõutavad nõuded; 2) Osaühing Alavest (pankrotis) jõudis oma nõuded kostja vastu loovutada hagejale enne, kui kostja jõudis nõuded kattuvas osas tasaarvestada; 3) pärast loovutust läks Osaühing Alavest pankrotti, tõenäoline on pankroti raugemine; 4) kohtute seisukoha järgi peaks võlgnik (kostja) maksma kinni oma kunagise võla Osaühingule Alavest (pankrotis) (loovutuse tõttu on makse saajaks hageja), kuid oma nõuet Osaühingu Alavest (pankrotis) vastu ei ole kostjal võimalik realiseerida (pankroti tõttu); 5) kohtute seisukoha järgi juhul, kui nõude loovutust ei oleks toimunud, saaks kostja oma nõude Osaühingu Alavest (pankrotis) vastu realiseerida (tasaarvestusega vastastikuste nõuete kattuvas ulatuses). Kuigi kohtuotsustest seda otseselt ei nähtu, on kohtud ilmselt lähtunud soovist kaitsta nõude loovutuse saajat, kes ei pruugi tasaarvestuse vastuväite võimalusest teadlik olla. Nii on kohtud leidnud, et suhted võlgniku ja loovutuse saaja vahel peavad jääma samade lepingute piiresse, mille alusel tekkinud nõue loovutati. Seaduses puudub alus, mis võimaldaks kostja tasaarvestuse vastuväiteid eristada nii, nagu seda on
teinud kohtud. Kohtud ei ole põhjendanud, miks tuleb eristada kahte liiki kostja nõudeid vana võlausaldaja vastu: nõuded, mis tulenevad samast lepingust kui loovutatud nõuded, ja nõuded, mis tulenevad teistest lepingutest (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumine). Kohtud on jätnud kõrvale nõude loovutuse põhimõttelise olemuse � õigusjärgluse. Loovutuse saaja astub loovutaja asemele, tema olukord ei saa olla parem loovutaja omast.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja palub kostjalt välja mõista 7080 krooni kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu katteks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja maakohtu vaheotsus tuleb tühistada TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata menetluse jätkamiseks maakohtusse. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on õigust tasaarvestada pärast nõude loovutamist hageja nõudeid enda nõudega senise võlausaldaja Osaühingu Alavest (pankrotis) vastu, mis tuleneb lepingust, mis erineb hagi nõuete aluseks olevatest lepingutest. Kolleegium leiab, et põhjendatud on kostja kassatsioonkaebuse väited selle kohta, et kohtud on vääralt kohaldanud VÕS § 171 lg-d 1 ja 3. VÕS § 171 lg 1 kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. VÕS § 171 lg 3 kohaselt võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada, välja arvatud järgmistel juhtudel: 1) võlgnik on oma nõude omandanud kolmandalt isikult ja ta teadis või pidi selle nõude omandamisel teadma, et tema vastu suunatud nõue on loovutatud; 2) võlgniku nõue muutus sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada sai või teada saama pidi. Ekslik on kohtute seisukoht, et kostja saab VÕS § 171 lg 1 järgi esitada oma vastuväiteid hagejale, s.t uuele võlausaldajale vaid nende lepingute alusel, millest tulenevad nõuded talle loovutati. Seadus (VÕS § 171 lg-d 1 ja 3) ei piira võlgnikul vastuväidete esitamist ja tasaarvestuse tegemist üksnes nende nõuetega, mis tulenevad loovutatud nõuete aluseks olevatest lepingutest. Kostja võib tasaarvestamiseks esitada ka nõudeid, mis tulenevad senise võlausaldajaga sõlmitud teistest lepingutest. Seejuures tuleb kostjal tõendada, et tal on olemas nõue senise võlausaldaja vastu ning et täidetud on VÕS §-s 197 sätestatud tasaarvestamise eeldused. Kuna kohtud on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme, tuleb kohtute otsused tühistada.
11.Kolleegium leiab, et vaheotsuse tegemine praeguses asjas ei olnud põhjendatud. Hageja palus maakohtul tuvastada asjaolu, et hageja ja kostja õigussuhted piirduvad vaid töövõtulepingutega nr 1 ja 2 ning kostja nõudeid Osaühingu Alavest (pankrotis) vastu, mis tulenevad muudest lepingutest, ei saa kasutada loovutatud nõuete tasaarvestamiseks. Kostja taotles samuti vaheotsuse tegemist, leides, et tal on õigus kasutada tasaarvestuse tegemiseks nõudeid, mis tulenevad lepingust, mis erineb hagi nõuete aluseks olevatest lepingutest. Maakohus tegigi vaheotsuse, tunnustades kostja tasaarvestamise nõude põhjendamatust. Ringkonnakohus jättis maakohtu vaheotsuse muutmata. Põhjendamatu on vaheotsuse tegemine olukorras, kus tasaarvestuse aluseks
olevate nõuete põhjendatuse kohta pole kohus seisukohta võtnud. Seaduse mõtte kohaselt peaks kohus kõigepealt võtma seisukoha põhinõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta ja alles siis lahendama tasaarvestamise võimalikkuse küsimuse, mitte vastupidi. Samuti märgib kolleegium, et kohus ei ole seotud poolte taotlustega vaheotsuse tegemiseks, vaid peab hindama, kas vaheotsuse tegemine on võimalik ja põhjendatud.
12.Vastuseks hageja taotlusele mõista kostjalt välja hageja kasuks õigusabikulu katteks 7080 krooni märgib kolleegium, et tulenevalt TsMS § 173 lg-st 5 ei märgi kohus menetluskulude jaotust vaheotsuses, tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuses ja vaidlustamise reservatsiooniga otsuses dokumendimenetluses, kui kohus jätkab neil juhtudel asja lahendamist. Menetluskulud jaotatakse sel juhul lõppotsuses.
13.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostjale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kautsjon. Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.