Eesistuja Villu Kõve, liikmed Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Natural Ehitus OÜ hagi T. S vastu 90 821 euro 1 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 4. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-61698
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Natural Ehitus OÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
37 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Natural Ehitus OÜ (registrikood 11879024), esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Kostja T. S, esindaja vandeadvokaat Elmer Muna
Asja läbivaatamise kuupäev
27. aprill 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-61698 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.
Tagastada Natural Ehitus OÜ-le kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Natural Ehitus OÜ (hageja) esitas 30. detsembril 2013 Harju Maakohtule T. S (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista 90 821 eurot 1 sendi, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 26 029 eurot 32 senti ja sealt edasi viivise põhinõudelt 0,1% päevas kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja OÜ Kiviehitus (töövõtja) suulise töövõtulepingu, mille alusel viimane kohustus tegema kostja Xxxxxxxxx Xxxxxxx xxx XX asuvas elamus erinevaid remonttöid. 29. septembril 2009 lõpetas töövõtja keldrikorrusel niiskuskahjustuste likvideerimise, vundamendi soojustamise ja esialgsed siseviimistlustööd. Seejärel seadis töövõtja elamu korda ja
andis kostjale üle, väljastades selleks kolm tööde üleandmise-vastuvõtmise akti. Kostja ei esitanud tööde kohta kirjalikke pretensioone. Töövõtja jätkas elamu rekonstrueerimist ning lõpetas kõik tellitud tööd 4. detsembril 2009. Töövõtja esitas kostjale viimaste tööde kohta neljanda akti, kostjal ei olnud ka nende tööde kohta pretensioone. Kostja keeldus põhjuseta akte allkirjastamast. Töövõtja esitas kostjale tehtud tööde eest 4. detsembril 2009. a arve 90 821 euro 1 sendi saamiseks, kuid kostja arvet ei tasunud. 9. veebruaril 2010 esitas töövõtja kostjale pretensiooni nõudega, et kostja allkirjastaks aktid ja tasuks võlgnevuse hiljemalt 25. veebruaril 2010. Kostja seda ei teinud. 1. märtsil 2011 loovutas töövõtja oma nõude kostja vastu hagejale. Et kostja esitas aegumise vastuväite, palus hageja teha vaheotsuse aegumise kohaldamata jätmise kohta. Hageja leidis, et nõue ei ole aegunud. Kostjale esitatud arvele oli tasumise tähtaeg (25. detsember 2009) märgitud lootuses, et asjad hakkaksid liikuma. Aktide alla kirjutamata jätmisega keeldus kostja töid vastu võtmast. Kokkulepet, et töö tuleb vastu võtta, ei olnud, kuid vastuvõtmine on ehituse puhul tavaline. Pretensiooniga oli töövõtja andnud kostjale tähtaja tööde vastuvõtmiseks kuni 25. veebruarini 2010. Sel kuupäeval muutus nõue kostja vastu sissenõutavaks, sest siis sai töövõtja lugeda tööd vastuvõetuks. Tööde vastuvõtmise ajaks ei saa lugeda arvel näidatud tasumise tähtaega ka seetõttu, et lepingupoolte vahel käisid läbirääkimised tööde eest tasumise üle. Kostja väitis, et mõned tööd ei vasta tema ootustele, mistõttu toimusid läbirääkimised, millised tööd peaks töövõtja kompromissi korras parandama. Kostja konkreetseid puudusi nimetada ei suutnud, mistõttu hageja saatis pretensiooni. Läbirääkimiste käigus 3. märtsil 2010 kohtusid töövõtja esindaja ja kostja koos esindajatega ehitusel, et lõplikult kokku leppida tööde eest tasumise tingimustes. Alles
22.oktoobril 2010 vormistati kompromissilepingu projekt, pärast nõude loovutamist jätkas hageja läbirääkimisi ja need kestsid 2013. aasta sügiseni. Hagejal ja kostjal on sel ajavahemikul olnud omavahel 11 telefonikõnet. Pärast korduvaid lubadusi tööde eest tasuda lõpetas kostja suhtluse hagejaga ega vastanud enam hageja ettepanekutele. Siis sai hagejale selgeks, et kostja ei tahagi kompromissi sõlmida. Läbirääkimiste tõttu peatus nõude aegumine ajavahemikus 25. veebruarist 2010 kuni sügiseni 2013.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja väitis, et töövõtja ei ole töid teinud ja kostjal ei ole töövõtjaga õigussuhet. Kui eeldada, et pooled sõlmisid 2009. aastal suulise töövõtulepingu, on hagi hageja enda esitatud asjaolude kohaselt aegunud. Hageja nõue muutus sissenõutavaks arvel näidatud tasumise tähtpäeval, 25. detsembril 2009. Sel kuupäeval sai lugeda, et kostja on töö vastu võtnud. Nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 1. jaanuarist 2010 ning oli hagi esitamise ajaks lõppenud. Kostja palus teha vaheotsuse ning kohaldada aegumist. Läbirääkimiste pidamist ja nõude aegumise peatumist ei ole hageja tõendanud.
3.Harju Maakohus jättis 28. aprilli 2014. a vaheotsusega rahuldamata kostja taotluse kohaldada aegumist ning otsustas jätkata menetlust (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3). Maakohus hindas, kas juhul, kui väidetav töövõtuleping (võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1) oleks olnud sõlmitud, oleks hageja võimalik nõue aegunud või mitte. Maakohus tugines tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg-le 1 ja VÕS § 82 lg-le 7 ning
leidis, et kuivõrd pooled on seisukohal, et kokkulepet tööde eest tasumise tähtaja kohta ei olnud, märkis töövõtja arvele tasumise tähtaja oma suvast lähtudes. Tasu maksmise aega ei olnud kindlaks määratud. Kokkuleppe puudumisel tuleb lähtuda tasunõude sissenõutavuse hindamisel VÕS §-st 637. Üldteada asjaoluna on ehitusvaldkonnas vähemalt suuremahuliste tööde puhul tavapärane, et tellija võtab töö kirjalikult vormistatud dokumendiga vastu. Kostja sellele väitele vastu ei vaielnud. Tuvastatud asjaoludel tehti kostja elamus mahukaid töid, sellele viitab ka tasunõue. Seetõttu oli juhul, kui töövõtuleping sõlmiti, kostjal kohustus töö vastu võtta. Hageja võimalik tasunõue muutus VÕS § 637 lg 4 alusel sissenõutavaks töö vastuvõtmisega või vastuvõetuks lugemisega. Poolte väidetest ega asjas esitatud tõenditest (neli akti, millel ei ole kostja allkirja) ei tulene, et kostja oleks tööd vastu võtnud. VÕS § 638 järgi loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. Maakohtule esitatud arvest nähtub töövõtja soov, et kostja maksaks tehtud tööde eest hiljemalt 25. detsembril 2009. Tööde vastuvõtmise kohta ei ole arvel ühtegi märget. See viitab asjaolule, et töövõtja ei avaldanud arve esitamisega ning sellele tasumistähtaja märkimisega tahet anda kostjale täiendav tähtaeg tööde vastuvõtmiseks. Pretensiooni on töövõtja märkinud, et kostjal on arve tasumata. Pretensiooni kohaselt teeb töövõtja sellega kostjale ettepaneku kirjutada alla tööde üleandmise aktid ning tasuda töövõtutasu vastavalt arvele hiljemalt 25. veebruaril 2010. Nõudes pretensioonis aktide allakirjutamist, asus töövõtja selgelt nõudma töö vastuvõtmist. Aktide allakirjutamine on oluline töö vastuvõtmise fikseerimise seisukohast ning muud äratuntavat huvi töövõtjal aktide allakirjutamise nõudmiseks ei ole. Kui töö oleks olnud vastu võetud enne pretensiooni saatmist või töövõtja oleks soovinud anda arvega tähtaja töö vastuvõtmiseks, oleks töövõtjal puudunud põhjus nõuda pretensioonis aktide allakirjutamist. Kuivõrd tõenditest ei nähtu, et töövõtja oleks andnud kostjale tähtaja töö vastuvõtmiseks enne pretensiooni esitamist, tuleb asuda seisukohale, et töövõtja andis kostjale pretensiooniga töö vastuvõtmiseks tähtaja hiljemalt 25. veebruarini 2010. Kuivõrd töövõtja väljastas tööde kohta arve tasumistähtajaga 25. detsember 2009 ning heitis pretensioonis kostjale ette arve tasumata jätmist, on hageja ise käsitanud oma nõuet sissenõutavaks muutununa enne pretensiooniga antud tähtaja saabumist. Eeltoodu ei tähenda aga, et tasunõue oleks ka tegelikult varem sissenõutavaks muutunud. Arve on alla kirjutanud töövõtja seadluslik esindaja, pretensiooni koostas aga advokaat. Seega on eluliselt usutav, et töövõtja ei teadnud arve esitamise ajal, et tasu sissenõutavaks muutumiseks tuleb anda tellijale tähtaeg tööde vastuvõtmiseks, kui tööd ei ole vastu võetud. Hageja väidab, et luges tööd vastuvõetuks 25. veebruaril 2010. Asjaolu, et töövõtja asus nõudma tasu maksmist enne kostja poolt tööde vastuvõtmist või tööde vastuvõtmiseks antud tähtaja möödumist, tähendab üksnes seda, et enne 25. veebruari 2010 esitatud tasunõuded on alusetud ning kostjal ei olnud kohustust neid enne seda kuupäeva täita. Sissenõutavaks muutumata nõude täitmise nõudmine ei muuda nõuet iseenesest sissenõutavaks. Seega muutus töövõtja võimalik tasunõue kostja vastu VÕS § 637 lg 4 alusel sissenõutavaks
25.veebruaril 2010 ning hageja nõude aegumine algas TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 3 järgi 2010. aasta lõppemisest ehk 1. jaanuaril 2011 kell 00.00. Katkematult ja peatamatult kulgedes oleks
kolmeaastane aegumistähtaeg lõppenud 31. detsembril 2013 kell 24.00. Hagi esitati 30. detsembril 2013. Seega ei saa hageja võimalikud nõuded olla aegunud. Kuivõrd hageja nõuded ei oleks aegunud sõltumata sellest, kas aegumine vahepeal katkes või peatus, ei ole tähtsust sellel, kas pooled pidasid läbirääkimisi. Seetõttu ei hinda kohus läbirääkimiste tõendamiseks esitatud hageja tõendeid (kompromissilepingu projekt jt).
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja kohaldada uue otsusega aegumist ning jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja maakohtu otsuse tühistada ja saata asja aegumise osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 4. novembri 2014. a otsusega maakohtu vaheotsuse ja tegi lõppotsuse, millega jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt leidis maakohus valesti, et hagiavalduses toodud asjaolude õigsust eeldades muutus hageja nõue sissenõutavaks 25. veebruaril 2010. Hagiavalduse kohaselt lõpetas töövõtja osa töödest ja andis need tööd kolme aktiga kostjale üle 29. septembril 2009. Kostja kirjalikke pretensioone tööde kohta ei esitanud. Töövõtja jätkas elamu rekonstrueerimist ning lõpetas kõik tellitud tööd 4. detsembril 2009, esitades ühtlasi viimaste tööde kohta kostjale neljanda akti. Kostja keeldus põhjuseta akte alla kirjutamast. Töövõtja esitas tehtud tööde eest arve, kuid kostja arvet ei tasunud. Arve muutus seega sissenõutavaks 25. detsembril 2009. Hageja seletus, et arve esitati lihtsalt niisama, et aktiviseerida vaid kostja tegevust ja et sellel polegi mingit tähtsust, ei ole tõendatud ja pole seetõttu tõsiseltvõetav. Ka pretensioonis heidab töövõtja kostjale ette, et arve on tasumata. Kuivõrd hageja nõue muutus sissenõutavaks 25. detsembril 2009, siis hakkas TsÜS § 147 lg 3 järgi nõude aegumistähtaeg kulgema 1. jaanuaril 2010 kell 00.00 ning katkematult ja peatamatult kulgedes oleks kolmeaastane aegumistähtaeg lõppenud 31. detsembril 2012 kell 24.00. Seega on
30.detsembril 2013 esitatud hagi aegunud. TsÜS § 167 lg-te 1 ja 2 kohaselt peatub nõude aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, samuti kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral. Hageja väitis, et töövõtja ja kostja pidasid võla tasumise üle läbirääkimisi, kostja eitab seda. Hageja esitas kohtule kostja lepingulise esindaja 10. märtsil 2010 esitatud e-kirja, kus on viidatud puuduste kõrvaldamise vajadusele, kuid puudub igasugune kinnitus võla tasumise kohta. Rohkem tõendeid esitatud ei ole. Ringkonnakohtu istungil kinnitasid pooled, et ei soovi rohkem tõendeid esitada. Isegi kui lugeda, et aegumine peatus 9. veebruarist 2010 kuni 10. märtsini 2010 (s.o 29 päevaks), on hagi aegunud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta jõusse maakohtu vaheotsuse asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata.
Ringkonnakohus kohaldas valesti TsÜS § 147 lg-t 3, leides, et hageja nõue muutus sissenõutavaks arve tasumise tähtpäeval (25. detsember 2009). Kohaldamata on jäänud VÕS § 637 lg 4 ja § 638, mille järgi muutus töövõtja tasunõue sissenõutavaks tööde vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest. Pooled ei sõlminud kokkulepet tasu maksmise tähtaja kohta. Samuti ei olnud töövõtjal arve esitamise ajal õigust kostjalt tehtud tööde eest tasu maksmist nõuda, sest kostja ei olnud töid vastu võtnud. Töövõtja ei andnud arves kostjale mõistlikku tähtaega tööde vastuvõtmiseks, sellise tähtaja (25. veebruar 2010) andis töövõtja kostjale pretensioonis. Ühtlasi rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse norme, kui asus nõude sissenõutavaks muutumise osas maakohtust erinevale seisukohale, kuid jättis oma seisukohad põhjendamata. Nii ei põhjendanud ringkonnakohus, miks ei kohaldu VÕS § 637 lg 4 ja § 638 ning miks tuleb nõude sissenõutavaks muutumisel arvestada just arvel näidatud maksetähtpäeva. Samuti ei ole ringkonnakohus võtnud seisukohta pretensiooni, selle asjassepuutuvuse ega selles tööde vastuvõtmiseks antud tähtaja kohta. Lisaks leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et hageja nõude aegumine peatus üksnes 29 päevaks. Ringkonnakohus ei põhjendanud oma seisukohta. Kostja lepingulise esindaja e-kirja on hinnatud valesti, sest sellest ei tulene järeldust, et läbirääkimised kestsid 29 päeva. Samuti ei ole kostja väitnud ega tõendanud, et ta oleks väljendanud tahet läbirääkimised lõpetada enne 2013. a sügist. Ringkonnakohus jättis hindamata hageja kompromissilepingu projekti ja väljavõtte selle kohta, millal kompromissilepingu fail on koostatud. Neist dokumentidest nähtub, et 22. oktoobril 2010 jõudsid pooled läbirääkimiste tulemusena isegi kompromissilepingu projektini, kuigi selle allakirjutamiseni ei jõutud. Seega kestsid läbirääkimised 2013. a sügiseni.
7.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
8.Kostja esitas menetluskulude nimekirja, paludes hüvitada talle menetluskulud 6948 eurot (koos käibemaksuga).
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Hagiga nõuab hageja kostjalt töövõtja ja kostja sõlmitud töövõtulepingu järgi tasu maksmist. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole tal töövõtjaga õigussuhet, kui aga töövõtuleping ka sõlmiti, on hagi hageja enda esiletoodud asjaolude kohaselt aegunud. Maakohus tegi vaheotsuse, millega jättis aegumise kohaldamata ja otsustas menetlust jätkata. Ringkonnakohus leidis, et nõue on aegunud, ja jättis hagi nõude aegumise põhjendusel rahuldamata. Seejuures ei tuvastanud ringkonnakohus poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal, kas töövõtjal ja kostjal oli töövõtusuhe, vaid lähtus hageja väidetest, et töövõtjal ja kostjal oli selline õigussuhe. Kolleegium leiab, et iseenesest ei ole välistatud otsustada nõude aegumise üle hageja esiletoodud asjaolude alusel nende õigsust eeldades, kui vaidluse asjaolud seda võimaldavad ja nende kohaselt oleks nõue aegunud. See eeldab aga, et hageja esiletoodud asjaolud oleksid nõude aegumise üle
otsustamiseks piisavad. Jätnud poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel tuvastamata, kas kostjal oli töövõtjaga töövõtusuhe, ei piirdunud ringkonnakohus siiski hageja esiletoodud asjaolude õigsust eeldades neile õigusliku hinnangu andmisega, vaid hindas valikuliselt nende asjaolude õigsust ja tõendatust, jättes samas osa väiteid ja nende tõendamiseks esitatud tõendeid kõrvale. Kolleegium leiab, et selliselt ei vasta otsus TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele.
11.Praeguses asjas tõi hageja esile, et nõuab töövõtutasu lepingu alusel, mille töövõtja ja kostja sõlmisid suulises vormis kostjale kuuluva elamu remonttööde tegemiseks ning millest tuleneva tasunõude on töövõtja hagejale loovutanud. Hageja tugines sellele, et töövõtja lõpetas osa töödest
29.septembril ja ülejäänud tööd 4. detsembril 2009 ning andis tööd vastavalt valmimisele kostjale üle, esitades tehtud tööde kohta ka aktid, kuid kostja töid vastu ei võtnud, akte alla ei kirjutanud ning ka pretensioone ei esitanud. Hageja tõi veel esile, et töövõtja esitas 4. detsembril 2009 kostjale arve, millele tasumise tähtpäevana oli märgitud 25. detsember 2009, kuid ka arvet kostja ei tasunud. Hageja ei väitnud, nagu oleksid lepingupooled seostanud tasu sissenõutavuse arve esitamisega.
9.veebruaril 2010 esitas töövõtja kostjale pretensiooni, milles andis tähtaja tööde vastuvõtmiseks kuni 25. veebruarini 2010. Kostja arvet ei tasunud. 1. märtsil 2011 loovutas töövõtja oma nõude kostja vastu hagejale. Nii töövõtja kui ka hageja pidasid kostjaga vaidluse lahendamiseks läbirääkimisi, mis kestsid 25. veebruarist 2010 kuni sügiseni 2013.
12.TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega tuli aegumise üle otsustamise eeldusena tuvastada, millal muutus hageja väidetav nõue sissenõutavaks. TsÜS § 147 lg 3 kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Riigikohus on 12. novembril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08 tehtud otsuse p-s 11 märkinud, et TsÜS § 147 lg 3 teise lause osa "muutub sissenõutavaks arve esitamisega" tuleb mõista nii, et nõude sissenõutavus peab olema seotud arvete esitamisega. Kolleegium leiab, et nii võib see olla esmajoones siis, kui arve esitamises sissenõutavuse eeldusena on kokku lepitud või kui see tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast. Maakohus lähtus eeldusest, et tasumise tähtaja kohta töövõtjal ja kostjal kokkulepet ei olnud, mistõttu kohalduvad asjas VÕS § 637 lg 4 ja § 638 ning hageja nõue muutus sissenõutavaks kostjale esitatud pretensioonis tööde vastuvõtmiseks antud lõpptähtpäeval. Ringkonnakohus asus seisukohale, et hageja nõue muutus sissenõutavaks kostjale esitatud arves märgitud tööde eest tasumise tähtpäeval ning hageja seletused selle kohta, et arvel näidatud maksmise kuupäeval ei ole tähtsust, ei ole tõsiseltvõetavad ega tõendatud. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu aga, millistel asjaoludel selline järeldus põhineb. Hageja on menetluses väitnud, et sellist kokkulepet lepingupooltel ei olnud, kostja on aga töövõtjaga üldse igasuguse õigussuhte olemasolu eitanud. TsÜS § 147 lg 3 teise lause kohaldamise eeldusi ei ole ringkonnakohus tuvastanud. Otsusest ei nähtu, kas ringkonnakohus eeldas kokkuleppe, tava või lepingupoolte praktika olemasolu, aga samuti, millised asjaolud või tõendid
võimaldaksid seda järeldada. Kolleegium nõustub seega kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei ole oma järeldust nõuetekohaselt põhjendanud.
13.VÕS § 635 lg 1 järgi kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Viidatud sättest tulenevalt tuleb töövõtjal töö (valmis) teha ja tellija peab tehtud töö eest tasuma. Kohustuse täitmise sissenõutavust sätestavad üldnormina VÕS § 82 lg-d 3 ja 7. Erireegli töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse kohta sätestab VÕS § 637. Töövõtja tasunõude sissenõutavuse eeldusteks võivad olla töö valmimine ja ülevaatamise võimaluse andmine (VÕS § 637 lg-d 3 ja 5), töö vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine (VÕS § 637 lg 4 ja 5). Nii muutub VÕS § 637 lg 3 järgi töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Sama paragrahvi lg 5 järgi ei pea tellija töö eest tasuma enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud üleandmisviis või maksmise tingimused ei anna talle selleks võimalust. Töö vastuvõtmisest õigustamatu keeldumise tagajärjed sätestab VÕS § 638. Selle sätte järgi on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. Maakohtu hinnangul sõltus töövõtja tasunõude sissenõutavus töö vastuvõtmisest või töö vastuvõetuks lugemisest (VÕS § 637 lg 4), sest töövõtja on väidetavalt teinud mahukad tööd, mille puhul on töö vastuvõtmine tellija kirjalikult vormistatava dokumendi alusel tavapärane. Maakohus leidis samuti, et poolte väidetest ega asjas esitatud tõenditest ei tulene, et kostja oleks tööd vastu võtnud (kostja akte ei allkirjastanud ning keeldus alusetult tööde vastuvõtmisest), mistõttu töö saab lugeda vastuvõetuks VÕS § 638 järgi pärast töövõtja pretensioonis töö vastuvõtmiseks antud tähtaja möödumist. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta leiab erinevalt maakohtust, et viidatud säte asjas ei kohaldu. Maakohus analüüsis hageja väidete ja kostja vastuväidete alusel ka seda, kas hageja nõue võis muutuda sissenõutavaks enne pretensiooniga antud tähtaja saabumist. Maakohus tuvastas kostjale esitatud arvega seotud asjaolud ning asus seisukohale, et arvest ei nähtu töövõtja tahteavaldust anda tööde vastuvõtmiseks tähtaeg. Maakohus käsitles arve tähendust, leides, et kuigi töövõtja asus nõudma tasu maksmist enne kostja poolt tööde vastuvõtmist, ei muutunud tasunõue sellest tulenevalt sissenõutavaks. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta andis käsitletud arvele maakohtust erineva hinnangu. Samuti jättis ringkonnakohus selgitamata, milline tähendus on töövõtja pretensioonil ja selles antud tähtajal tööde vastuvõtmise kohta. Ringkonnakohus ei tuvastanud sedagi, millal kostja tööd vastu võttis või alusetult keeldus neid vastu võtmast, nii et tööd saab lugeda vastuvõetuks. Kolleegiumi hinnangul peaks selleks, et VÕS § 637 lg 4 ei kohalduks, olema tuvastatud lepingupoolte kokkulepe, mille kohaselt muutub nõue sissenõutavaks muul kui sättes märgitud ajal. Ringkonnakohus ei ole sellise kokkuleppe olemasolu tuvastanud ja ka kostja ei ole sellisele
kokkuleppele tuginenud ega saanudki seda teha, sest eitas üldse töövõtusuhte olemasolu.
14.Vaheotsuse tegemist sätestab TsMS § 449, mille lg 3 järgi võib kohus teha vaheotsuse ka aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Viidatud sätte kohaldamisel on Riigikohus leidnud, et aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe, mis on TsMS § 449 lg-s 3 sätestatud võimaliku vaheotsuse või lõppotsuse tegemise eeldus nõude aegumise üle otsustamisel (vt Riigikohtu 1. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 14). Samuti on Riigikohus selgitanud, et vaheotsuse eesmärk on menetlust lihtsustada ja kiirendada (mitte komplitseerida) ning vaheotsuse tegemine on kohtu õigus, mitte kohustus (vt ka Riigikohtu 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-12, p 12; 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-14, p 15). Kohus ei ole seotud poolte taotlustega vaheotsuse tegemiseks, vaid peab hindama, kas vaheotsuse tegemine on võimalik ja põhjendatud (vt Riigikohtu 4. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-09, p 11). Kolleegium märgib lisaks, et TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse tegemisel tuleb kohtul kaaluda, kas vaheotsuse tegemine on asjaolude kohaselt otstarbekas ja põhjendatud ning järgib tsiviilasja õige, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega lahendamise eesmärki (TsMS § 2). Muu hulgas tuleb arvestada sedagi, et kui kohus jätab aegumise kohaldamata, ei saa aegumise üle otsustamisel lähtuda üksnes hageja esiletoodud asjaoludest nende õigsust eeldades, vaid küsimus aegumisest tuleb lahendada, arvestades kostja vastuväiteid ja asjas esitatud tõendeid. Kui vaheotsus, millega aegumist ei kohaldata, jõustub, ei saa pooled aegumisele tuginedes lõppotsust vaidlustada isegi juhul, kui asja sisulisel läbivaatamisel tuvastatavate asjaolude alusel ilmneb, et hagi on aegunud (vt ka Riigikohtu 20. märtsil 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-17-13 tehtud otsus, p 12). Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu käsitlusega, mille järgi praegustel asjaoludel sai vaheotsusega lahendada väidetava õigussuhte aegumise küsimuse pooltevahelise õigussuhte olemasolu tuvastamata. Kostja esitas hageja nõudele muu hulgas aegumise vastuväite ja eespool toodust nähtub, et ainuüksi hageja esitatud asjaoludest nende õigsust eeldades ei saanud nõude aegumist järeldada. Aegumise üle ei saa otsustada, lähtudes valikuliselt osast hageja esiletoodud asjaoludest nende põhjendatust hindamata ja jättes osa nendest asjaoludest kostja vastuväidetele või tõenditele viidates arvestamata. Et hageja esiletoodud asjaoludest hagi aegumine ei ilmnenud, pidi ringkonnakohus hagi aegumise kohaldamise eeldusena tuvastama asjaolud, millest aegumine sõltub, ennekõike lahendama küsimuse pooltevahelise õigussuhte olemasolust. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et töövõtja ja kostja vahelise õigussuhte olemasolu ei tuvastanud ka maakohus, ringkonnakohus ei pööranud sellele aga tähelepanu ega kõrvaldanud puudust.
15.Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades otsustada maakohtu vaheotsuse põhjendatuse üle. Et maakohus jättis aegumise kohaldamata, siis ei ole maakohus asja sisuliselt lahendanud (TsMS § 449 lg 3 teine lause). Kui ringkonnakohus tuvastab poolte esiletoodud asjaolude ja nende tõendamiseks esitatud tõendite alusel, et hageja nõue tuleneb töövõtja ja kostja
vahelisest töövõtulepingust, kuid on aegunud, saab ta jätta hagi otsusega rahuldamata. Sel juhul on ringkonnakohtu otsus lõppotsus ja asja edasi ei menetleta (TsMS § 449 lg 3 kolmas lause). Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et vaheotsust tehes on rikutud menetlusõiguse norme ning vaidluse asjaolusid arvestades ei võimalda aegumise kohaldamise küsimuse lahendamine enne asja sisulist lahendamist menetlust lihtsustada ja kiirendada, võib ringkonnakohus juhul, kui see on menetlusökonoomia põhimõtte (TsMS § 2) järgimiseks vajalik, saata asja maakohtule sisuliseks läbivaatamiseks ka ilma, et ringkonnakohus aegumise kohaldumise üle otsustaks.
16.Menetluskulud jaotatakse ja määratakse kindlaks TsMS § 173 lg 3 ja TsMS § 174 lg 6 alusel asja uuel läbivaatamisel.
17.Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.
18.Hageja esitas Riigikohtule seisukoha kassatsioonkaebuse vastuse kohta, lisades sellele väljavõtte põllumajandusministeeriumi koduleheküljelt ja kaks artiklit erinevatest portaalidest. Kolleegium TsMS § 688 lg 5 alusel tõendeid ei hinda ja neid dokumente toimikusse ei võta. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid tagastada. Villu Kõve, Tambet Tampuu, Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.