Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks, Ants Kull, Kai Kullerkupp, Villu Kõve, Kaupo Paal, Kalev Saare, Tambet Tampuu
Kohtuasi
Sihtasutuse Ida-Viru Keskhaigla hagi AS-i Oma Ehitaja ja Osaühingu EstKONSULT vastu ehitustöövõtulepingu ja projekteerimislepingu rikkumisega tekitatud kahju eest hüvitise ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Sihtasutuse Ida-Viru Keskhaigla kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
73 500 eurot 10 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla, lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Ainla Kostja AS Oma Ehitaja, lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela Kostja Osaühing EstKONSULT, vandeadvokaat Kristjan Tamm
lepinguline
esindaja
Kolmas isik kostja poolel AS Arhitektuuribüroo Kalle Rõõmus Asja läbivaatamise kuupäev
27. jaanuar 2020, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2019. a otsus ja Harju Maakohtu
1.Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla (hageja) esitas 29. septembril 2016 Harju Maakohtule hagi AS-i Oma Ehitaja (kostja I) vastu poolte vahel 27. juunil 2011 sõlmitud ehitustöövõtulepingu 16IVK-09 r rikkumisega tekitatud kahju eest hüvitise ja viivise väljamõistmiseks.
7.aprillil 2017 esitas hageja kohtule taotluse Osaühingu EstKONSULT ja AS-i Arhitektuuribüroo Kalle Rõõmus (kolmas isik kostja poolel) kui ehitise projekteerijate kolmandate isikutena menetlusse kaasamiseks. 12. septembri 2017. a määrusega kaasas Harju Maakohus kolmandad isikud menetlusse kostja poolel.
20.märtsil 2018 esitas hageja kohtule taotluse kaasata menetlusse kostjana seni menetluses osalenud kolmas isik Osaühing EstKONSULT (kostja II).
10.aprillil 2018 esitatud hagiavalduses palub hageja kostjalt I või alternatiivselt kostjalt II kui ehitise projekteerijalt enda kasuks välja mõista 68 059 eurot 20 senti, kui kohus tuvastab, et tegemist ei ole ehitusvea, vaid projekteerimisveaga. Analoogiliselt palub hageja kostjatelt välja mõista ka alates hagi esitamisest tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise seadusjärgses määras kuni kohustuse kohase täitmiseni, arvestades, et pärast haginõude suurendamist 25. mail 2017 on hageja nõude suuruseks 68 059 eurot 20 senti.
2.Kostja II esitas 7. juunil 2018 taotluse teha aegumise kohta vaheotsus, paludes jätta hagi kostja II vastu rahuldamata ning menetlus tema suhtes lõpetada.
10.aprillil 2018 esitatud hagiavalduse lisaks 16 oleva projekteerimise töövõtulepingu ja töö üleandmise aktide kohaselt andsid kostja II ja kolmas isik kostja poolel hagejale ehitusprojekti üle
21.veebruaril 2011. Hageja esindaja on projekti vastuvõtmise akti allkirjastanud, esitamata seejuures pretensioone projekti kvaliteedi kohta. Projekteerimislepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Arvestades töö üleandmist 21. veebruaril 2011, aegusid hageja võimalikud nõuded kostja II vastu 22. veebruaril 2014. Kui projekteerimislepingust tuleneva nõude aegumistähtajaks lugeda viis aastat (millele viitas hageja), siis arvestades projekti üleandmist 21. veebruaril 2011 aegusid hageja võimalikud nõuded kostja II vastu 22. veebruaril 2016. Kuivõrd kostja II kaasati menetlusse kolmanda isikuna
12.septembril 2017, oli hageja nõue kostja II vastu selleks ajaks aegunud. Oma 21. augustil 2018 kohtule esitatud seisukohas rõhutas kostja II, et ta möönab, et tegemist võib olla nõudega, mis tuleneb ehitise puudusest ja põhineb töövõtulepingul. Küll aga algab sellise nõude aegumistähtaeg kostja II töövõtulepingu järgse töö ehk projekti üleandmisest (st 21. veebruarist 2011). Kohaldada ei saa ka kümneaastast aegumistähtaega, sest tegemist ei ole kohustuse tahtliku rikkumisega. Seda näitavad juba hageja enda kasutatud väljendid „oleks pidanud teadma“, „on olnud lubamatult pealiskaudne“, mis viitavad selgelt hooletusele ehk vajaliku hoole järgimata jätmisele, mitte tahtlusele. Ka ei ole aegumine peatunud alates 7. aprillist 2017, mil hageja esitas taotluse kostja II menetlusse kaasamiseks, vaid alates 12. septembrist 2017, mil kostja II kui kolmas isik tegelikult menetlusse kaasati.
3.Kostja I nõustus kostja II aegumise kohaldamise taotlusega selles toodud motiividel. Kostja I leidis, et hageja nõue kostja II vastu on ilmselgelt aegunud, kuna tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Hageja võttis kostja II projekteerimistöö vastu 21. veebruaril 2011, mistõttu hageja nõue kostja II vastu on aegunud. Aegumistähtaeg hakkab kulgema töö vastuvõtmisest, mistõttu 2(10)
2-16-14644 kolmeaastane aegumistähtaeg möödus 21. veebruaril 2014. Hageja viited viieaastasele aegumistähtajale on põhjendamatud, kuna see ei laiene projekteerimislepingutele, vaid säte hõlmab üksnes ehituslepinguid. Isegi kui jaatada selle kohaldamist projekteerimislepingutele, on hageja nõue kostja II vastu endiselt aegunud, kuna töö vastuvõtmise ja kostja II menetlusse kolmanda isikuna kaasamise vahele jääb rohkem kui viis aastat. Hageja väited kostja II lepinguliste kohustuste tahtlikust rikkumisest on paljasõnalised ning kümneaastase aegumistähtaja kohaldamiseks puudub mistahes alus.
4.Hageja leidis, et nõue ei ole aegunud, mistõttu tuleks teha vaheotsus aegumise kohaldamata jätmise kohta. Kuna kostja II on olnud ehitise projekteerijana lubamatult pealiskaudne ning seda tuleks lugeda tahtlikuks kohustuse rikkumiseks, on kostja II vastu hagi esitamise aegumistähtaeg kümme aastat. Juhul, kui kohus ei nõustu eeltooduga, ei ole nõue ikkagi aegunud, kuna tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 2 järgi on ehitise puuduse tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg viis aastat. Viidatud säte reguleerib nii ehituse töövõtulepingutest tulenevate nõuete aegumist kui ka projekteerimislepingutest tulenevate nõuete aegumist. Aegumist tuleb hakata arvutama ehitise, mitte projekti üleandmisest. Vastasel juhul võivad nõuded projekteerija vastu aeguda juba enne ehitamise algust, kui ehitama asutakse hiljem. Ehitis anti hagejale üle 12. märtsil 2013. Lisaks tuleb arvestada ka seda, et kuna hageja esitas taotluse kostja II kolmanda isikuna menetlusse kaasamiseks 7. aprillil 2017, siis hageja nõude aegumine peatus, kuna õige on lugeda aegumine peatunuks mitte kolmanda isiku menetlusse kaasamisest, vaid hageja sellise taotluse esitamisest, kui kolmas isik menetlusse kaasatakse. Taotluse alusel kolmanda isiku kaasamise kiirus sõltub kohtu töökoormusest ning muudest asjaoludest, mis ei sõltu hageja tegevusest ega allu tema tahtele. Isegi kui lugeda aegumine peatunuks kostja II menetlusse kaasamisest 12. septembril 2017, siis poleks ka sel juhul kostja II vastu esitatud hagi aegunud, sest aegumine peatus enne viie aasta möödumist. Isegi kui lähtuda kostja II vastuolulisest positsioonist ning kohaldada üldist tehingust tulenevat aegumistähtaega (kolm aastat), siis on ka sel juhul hagi kostja II vastu esitatud aegumistähtaja jooksul. Aegumise algusaja määramisel tuleb ehitise töövõtu puhul arvestada, et varjatud puudused ei ilmne niikuinii kohe, vaid mõne aja pärast. Samuti tuleb arvesse võtta, et ehitise töövõtu puhul pöördutakse tavaliselt küll esimeses järjekorras ehitaja poole, kuid võib tekkida vaidlus selle üle, kas puuduse põhjustas ehitus- või projekteerimisviga. Ka praegusel juhul vaidlevad ehitaja ja projekteerija selle üle, kelle vea tagajärjel puudus tekkis. Seetõttu tegi SV Ehituskonsultatsioonide OÜ ekspertiisi. Arvamus valmis 18. veebruaril 2014 ning arvamuse lk-l 8 toodi välja projekteerimisvead – fassaadi pragunemiskohta tulnuks projekteerida deformatsioonivuuk ning voodri ladumiseks oleks tulnud teha ka tööprojekt. Seega on õige hakata kostja II vastu esitatud haginõude aegumise kulgemist lugema hetkest, kui hageja võis aru saada, et tegemist ei olegi ehitusveaga, vaid võimalik on hoopis projekteerimisviga. Kindlasti ei saa pidada õigeks seisukohta, et kui ehitises ilmneb varjatud puudus, siis tuleks igaks juhuks kohe esitada hagi nii ehitaja kui ka projekteerija vastu. Kuigi aegumise kohta vaheotsuse tegemine on aegunud nõuete puhul ilmselgelt lubatav, on see praegusel juhul välistatud. Ühegi õigusliku lähenemise põhjal ei saa väita, et tegemist võiks olla nõude aegumisega. Arvestada tuleb ka seda, et asjas on kaks kostjat, kelle huvid vastanduvad, seetõttu on ka nende positsioonid kostja II vastu esitatud nõude aegumise kohta erinevad.
5.Harju Maakohus jättis 5. novembri 2018. a otsusega hagi kostja II vastu rahuldamata aegumise tõttu. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Maakohus leidis, et vaheotsuse tegemisel tuleb juhinduda TsÜS §-dest 146 ja 147. Kostja II ja kolmas isik kostja poolel andsid hagejale ehitusprojekti üle 21. veebruaril 2011, mida tõendab projekteerimise 3(10)
2-16-14644 töövõtulepingu ja töö üleandmise akt. Hageja esindaja on töö vastuvõtmise akti allkirjastanud, esitamata seejuures pretensioone projekti kvaliteedi kohta. Seega hakkas nimetatud töövõtulepingust tuleneva haginõude aegumise tähtaeg kulgema selle vastuvõtmisele järgnevast päevast ning nõue kostja II vastu aegus kolme aasta möödumisel ehk 22. veebruaril 2014. Nõue kostja II vastu oleks aegunud ka siis, kui asuda seisukohale, et nõude esitamise tähtaeg kostja vastu oleks viis aastat, sest siis aegus hagi kostja II vastu 22. veebruaril 2016, sest kostja II kaasati menetlusse kolmanda isikuna
12.septembril 2017, kusjuures hagi esitas hageja kostja II vastu alles 10. aprillil 2018. Nõue kostja II kui projekteerija vastu ei saa hakata aeguma ehitise puuduste avastamisest, vaid töö projekti üleandmisest, sest see oli projekteerija töövõtulepingust tulenev kohustus. See, millal ehitist ehitama hakatakse, ei saa mõjutada projekteerija vastu esitatava nõude aegumistähtaja algust ega selle kulgu. Praegusel juhul ei saa kohaldada ka kümneaastast aegumistähtaega, sest hageja ei ole millegagi põhjendanud ega tõendanud, et kostja II rikkus oma projekteerimise töövõtulepingust tulenevaid kohustusi tahtlikult. Hageja väidetav projekteerija pealiskaudsus selliseks asjaoluks olla ei saa. Nõude aegumine kostja II vastu ei peatunud alates 7. aprillist 2017, mil hageja esitas taotluse kostja II menetlusse kaasamiseks kolmanda isikuna, vaid alates 12. septembrist 2017, mil kostja II kui kolmas isik tegelikult menetlusse kaasati, sest TsÜS § 160 lg 2 p 6 sätestab, et hagi aegumise peatab kolmanda isiku kaasamine menetlusse kolmanda isiku vastu suunatud nõude suhtes. Eelnevast tulenevalt tuleb hagi kostja II vastu jätta aegumise tõttu rahuldamata.
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja II kanda.
7.Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kolmas isik ei esitanud apellatsioonkaebuse kohta oma seisukohta. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. mai 2019. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus õigesti leidnud, et hageja nõue kostja II vastu on aegunud ja tuleb jätta seetõttu rahuldamata. Kostja II vastu esitatud nõude aegumise üle otsustamisel tuleb lähtuda TsÜS § 146 lg-st 1, mille kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 651 lg 1 kohaselt algab töövõtulepingu puhul töö lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg töö valmimisest. Kui tellija on kohustatud töö vastu võtma, siis algab nõude aegumistähtaeg töö vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest. Hageja võttis kostja II tehtud projekteerimistöö vastu 21. veebruaril 2011 ja sellest kuupäevast algas nõude kolme aasta pikkune aegumistähtaeg, mis möödus seega 21. veebruaril 2014. Toimikust nähtuvalt kaasati kostja II kolmanda isikuna menetlusse 12. septembril 2017 ning hagi esitati kostja II vastu 10. aprillil 2018. Eelnevat arvestades on hageja nõue kostja II vastu TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud. Hageja seisukoht, et kohaldada tulnuks TsÜS § 146 lg-t 2 ja selles sätestatud viieaastast aegumistähtaega, ei ole põhjendatud. TsÜS § 146 lg 2 ei laiene projekteerimislepingutele, vaid hõlmab üksnes ehituse töövõtulepinguid, mille esemeks on ehitustööd. Projekteerimislepingu esemeks on aga ehitusprojekt, mitte ehitis. Samuti on põhjendatud kostja II seisukoht, et projekteerija 4(10)
2-16-14644 vastu esitatavate nõuete aegumist ei saa seada sõltuvusse ehitise valmimisest, kuna see seaks projekteerija vastu esitatavate nõuete aegumise põhjendamatult sõltuvusse tellija ja ehitaja edasisest käitumisest. Arvestades seda, et projekteerija ülesandeks on teha projekteerimistöö, algab töö lepingutingimustele mittevastavusest tulenevate nõuete aegumistähtaeg VÕS § 651 lg 1 alusel töö valmimisest või vastuvõtmisest, seda enam, et töö valmimisel peab majandustegevuses tegutsev tellija VÕS § 643 alusel töö viivitamata üle vaatama ning VÕS § 644 lg-te 1 ja 2 alusel täitma teavitamisja kirjeldamiskohustust. Hageja nõue oleks aga ka viieaastase aegumistähtaja korral aegunud, kuna
21.veebruaril 2011 tööde vastuvõtmise ja kostja II vastu 10. aprillil 2018 hagi esitamise vahele jääb rohkem kui viis aastat. Hageja väide, et kostja II on rikkunud kohustusi tahtlikult, on jäänud paljasõnaliseks ning seepärast on maakohus õigesti jätnud TsÜS § 146 lg 4 kohaldamata. TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Ainuüksi kohustuse tahtlik täitmata jätmine ilma õigusvastase tagajärje soovimiseta ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav. Soovides tugineda kostja II kohustuse tahtlikule rikkumisele TsÜS § 146 lg 4 mõttes, pidi hageja põhjendama ja tõendama, et lepingust tulenevate kohustuste väidetava täitmata jätmisega tegutses kostja tahtlikult selle nimel, et tuua hagejale kaasa õigusvastane tagajärg. Hageja ei ole selliseks järelduseks alust andvaid asjaolusid esile toonud ega neid tõendanud. Hageja etteheited, mis puudutavad vaidluse sisu laiemalt kui nõude kvalifitseerimine aegumise üle otsustamiseks, ei ole samuti asjakohased. Vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist, ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, jäetakse hagi aegumise tõttu rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastada ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Kuna aegumise tagajärjel kaotab hageja TsÜS § 142 lg l alusel õiguse nõuda kostjalt nõude rahuldamist, ei ole tarvis võtta nõude põhjendatuse kohta sisulist seisukohta. Selline kohtupraktika tugineb protsessiökonoomia põhimõttele, võimaldades kokku hoida aega ja kulutusi, ning on kooskõlas tsiviilkohtumenetluses kehtiva asja võimalikult kiire ja õige lahendamise eesmärgiga. Esitades aegumise vastuväite, ei soovi kostja nõude sisulist arutelu. Seaduses sätestatud aegumise regulatsiooni eesmärk on käibekindluse ja õigusrahu tagamine, mis väljendub mh ka võlausaldaja sundimises oma nõudeõigust mõistliku aja jooksul maksma panna. See tähendab, et hagi korras õiguste kaitsmine võib jääda tagajärjetuks juhul, kui hagi on esitatud seaduses sätestatud aegumistähtaega ületades. Hageja väide, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, on liialt üldsõnaline, et ringkonnakohus saaks seda käsitleda. Hageja ei ole kaebuses esile toonud, milles konkreetselt seisneb maakohtu selgitamiskohustuse täitmata jätmine või mida konkreetselt jättis maakohus vandeadvokaadist esindajaga hagejale selgitamata ning kuidas see mõjutas asja menetlust. Seda arvestades tuleb hageja etteheide selgitamiskohustuse rikkumise kohta jätta tähelepanuta.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes maa- ja ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja II kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on vale kohtute seisukoht, et praeguses asjas tuleb kohaldada TsÜS § 146 lg-t 1, mitte sama paragrahvi lg-t 2, mille järgi on ehitise puuduse tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg viis aastat. See säte reguleerib nii ehituse töövõtulepingust kui ka projekteerimislepingutest tulenevate nõuete aegumist. Kuna see säte laieneb ka ehitise projekteerimislepingule, siis tuleb hakata aegumist arvutama ehitise, mitte projekti üleandmisest. 5(10)
2-16-14644 Vastasel juhul võivad nõuded projekteerija vastu aeguda juba enne ehitamise algust, kui ehitama asutakse mõni aeg hiljem. Projekteerija õigusi ei saa rikkuda see, kui tema vastu esitatavate nõuete aegumise tähtaeg hakkab kulgema ehitise üleandmisest, kui projekti alusel kunagi ehitama ei hakata. Kostja II väidab, et tellija peaks kohe pärast projekti üleandmist laskma teha sellele ekspertiisi. Selline nõue ei tulene seadusest ega ole ka mõistlik ja põhjendatud, sest tellija eeldab projekteerijalt projekti tellides, et viimane on oma ala professionaal – ekspert, kelle tööd ei pea üle kontrollima teine ekspert. Lisaks on ebamõistlik eeldada, et tellija peab lisaks projekteerimislepinguga kaasneva kuluga kandma ka projekteerija töö kontrollimisega seotud ekspertiisikulu. Ringkonnakohus on TsMS § 654 lg-t 5 rikkudes jätnud tähelepanuta hageja väite, et õige on lugeda hagi aegumine peatunuks mitte kolmanda isiku menetlusse kaasamisest, vaid hageja sellise taotluse esitamisest, kui kolmas isik menetlusse kaasatakse. Taotluse alusel kolmanda isiku kaasamise kiirus sõltub kohtu töökoormusest ning muudest asjaoludest, mis ei sõltu hageja tegevusest ega allu tema tahtele. Kuna hageja esitas taotluse kostja II kolmanda isikuna menetlusse kaasamiseks 7. aprillil 2017, peatus hageja nõude aegumine TsÜS § 160 lg 2 p-st 6 tulenevalt alates sellest kuupäevast. Isegi kui lugeda hagi aegumine peatunuks kostja II menetlusse kaasamisest 12. septembril 2017, siis poleks ka sel juhul kostja II vastu esitatud haginõue aegunud, sest hagi aegumine peatus enne viie aasta möödumist. Maakohus on rikkunud selgitamiskohustust ning ringkonnakohus on alusetult pidanud hageja sellekohaseid väiteid liiga üldsõnaliseks. Hageja tõi apellatsioonkaebuses selgelt välja, milles selgitamiskohustuse rikkumine seisneb. Juba esimesest SV Ehituskonsultatsioonide OÜ arvamusest nähtub, et projekteerimisveaks tuleb lugeda hoone fassaadis deformatsioonivuugi puudumist prao tekkimise kohas skeemil nr 6. Suurte erinevate temperatuurideformatsioonide ärahoidmiseks oleks pidanud hoone ülesoojenemine ja voodri ladumine olema lahendatud tööprojektiga. Eelnimetatud etteheited võivad viidata projekteerija (kostja II) tahtlikule lepingurikkumisele. Hageja on apellatsioonkaebuses märkinud, et aegumistähtaeg on kümme aastat sellest ajast, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Aegumisele oleks maakohus saanud anda hinnangu alles pärast asja sisulist arutamist lõppotsuses. Isegi kui kohus otsustas teha aegumise kohta vaheotsuse, oleks ta enne vaheotsuse tegemist pidanud pooltele selgitama tõendamiskoormust. Maakohus oleks pidanud pärast selgitamiskohustuse täitmist hindama asjas esitatud tõendeid ja otsustama, kas projekteerija (kostja II) on rikkunud oma kohustusi ning millise süü vormiga on tegemist, st kas tegemist on tahtluse või raske hooletusega.
10.Kostja I vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub kostja I jätta hageja kanda ning mõista enda menetluskulud hagejalt välja. Kostja II vaidleb samuti kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kolmas isik kostja poolel ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 4 järgi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
12.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes muu hulgas selle üle, kas ehitise puuduse tõttu ehitise projekteerimislepingust tulenevate nõuete aegumisele kohaldub TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud 6(10)
2-16-14644 kolmeaastane aegumistähtaeg või TsÜS § 146 lg 2 esimeses lauses sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. Vaidluse all on ka küsimus, millal algab ehitise puuduse tõttu projekteerimislepingust tuleneva nõude aegumine. Kohtud leidsid, et ehitise projekteerimislepingust tulenevatele nõuetele tuleb kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastast aegumistähtaega. Samuti leidsid kohtud, et projekteerimislepingu tingimustele mittevastavusest tulenevate nõuete aegumistähtaeg algab VÕS § 651 lg 1 alusel ehitusprojekti vastuvõtmisest. Kohtud tuvastasid, et hageja võttis kostja II tehtud projekti vastu
21.veebruaril 2011, kostja II kaasati kolmanda isikuna menetlusse 12. septembril 2017 ja hagi tema vastu esitati 10. aprillil 2018. Eelneva põhjal leidsid kohtud, et hageja nõue kostja II vastu on aegunud.
13.Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et ehitise puuduse tõttu ehitise projekteerimislepingust tulenevate nõuete aegumisele tuleb kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastast aegumistähtaega, mitte TsÜS § 146 lg-s 2 sätestatud viieaastast aegumistähtaega. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg kolm aastat. Erandina üldisest kolmeaastasest aegumistähtajast on TsÜS § 146 lg 2 esimeses lauses sätestatud, et ehitise puuduse tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on viis aastat. Pikem aegumistähtaeg on põhjendatud sellega, et ehitise puudused võivad ilmneda alles pikema aja järel. Nimetatud sättest ei tulene, et see kohalduks vaid ehituse töövõtulepingust tulenevate nõuete aegumisele. TsÜS § 146 lg 2 esimese lause järgi peab viieaastase aegumistähtaja kohaldamiseks olema tegemist ehitise puudusega, mis on tingitud töövõtulepingust. Projekteerimisleping on oma olemuselt samuti töövõtuleping. Kui projekteerimisel tehakse viga, võib see tuua kaasa ehitise puuduse TsÜS § 146 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab, et seda sätet eesmärgipäraselt tõlgendades kohaldub TsÜS § 146 lg 2 esimesest lausest tulenev viieaastane aegumistähtaeg ehitise projekteerimise töövõtulepingu rikkumisest tulenevatele nõuetele, mille alus on projekteerimisviga, mis on põhjustanud ehitise puuduse. Praegusel juhul on kohtud TsÜS § 146 lg 2 esimese lause kohaldamise välistanud olukorras, kus tegemist on projekteerimislepinguga. Samas on hageja tuginenud menetluses sellele, et viga ehitises (ulatuslik fassaadi kivimüüritise pragunemine hoone nurkades) võis olla põhjustatud projekteerimisveast. Kuna kolleegium leidis eespool, et TsÜS § 146 lg 2 esimene lause ja sellest tulenev viieaastane aegumistähtaeg kohaldub ka ehitise projekteerimislepingu rikkumisest tulenevate nõuete aegumisele, kui tegemist on projekteerimisveaga, mis tingib puuduse ehitises, on kohtud vastupidisele seisukohale asudes kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi, mistõttu tuleb kohtute otsused TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada.
14.Järgnevalt selgitab kolleegium projekteerimislepingust tuleneva nõude aegumistähtaja algust. Töövõtulepingu alusel tehtud töö lepingutingimustele mittevastavusest tulenevate nõuete aegumistähtaja algust reguleerib VÕS § 651. VÕS § 651 lg 1 järgi algab töö lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg töö valmimisest. Kui tellija on kohustatud töö vastu võtma, siis algab nõude aegumistähtaeg töö vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest. Seega on töövõtulepingust tuleneva nõude aegumistähtaja alguse kindlakstegemisel oluline, mis oli töövõtulepingu alusel võlgnetav töö ja millal see töö valmis (või kui töö tuleb vastu võtta, siis millal see töö vastu võeti või vastuvõetuks loeti). Kolleegium leiab, et kui ehitise projekteerimislepingu järgi on töövõtja kohustuseks koostada ehitusprojekt, algab projekteerimislepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg VÕS § 651 lg 1 alusel ehitusprojekti kui töö valmimisest või kui tellija on kohustatud projekti vastu võtma, siis selle vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest. Seega aegub projekteerimislepingust tulenev nõue, mille aluseks on projekteerimisviga, mis toob kaasa ehitise puuduse, TsÜS § 146 lg 2 esimese lause ja
7(10)
2-16-14644 VÕS § 651 lg 1 järgi viie aasta möödumisel projekti valmimisest või kui tellija on kohustatud projekti vastu võtma, siis projekti vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest.
15.Kolleegium peab vajalikuks märkida, et töövõtulepingu pooled võivad (kui tellija ei ole tarbija, vt VÕS § 657 lg 1) kokku leppida ka VÕS §-s 651 sätestatust erinevas aegumistähtaja alguses. Samuti võivad pooled kokku leppida seadusest erinevas aegumistähtajas, arvestades mh TsÜS §-s 145 ja VÕS § 42 lg 3 p-st 9 tulenevaid piiranguid.
16.Tuleb arvestada, et osal juhtudel võib nõude aegumise vastuväitele tuginemine olla vastuolus hea usu põhimõttega (vt aegumise vastuväitele tuginemise võimaliku vastuolu kohta hea usu põhimõttega nt Riigikohtu 19. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-14, p 14; 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11). VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsÜS § 138 lg 2 järgi ei ole lubatud teostada õigust seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Ehitise projekteerimise leping on spetsiifiline töövõtuleping, mis on lahutamatult seotud ehitamise ja ehitisega. Ehitusprojektis esinevad projekteerimisvead ei pruugi ilmneda enne ehitise valmimist, kui tegemist on varjatud projekteerimisvigadega. Kui projekti põhjal ehitamine viibib, võivad varjatud projekteerimisvigadest tulenevad nõuded projekteerija vastu aeguda juba enne, kui neid mõistlikult võttes üldse avastada sai. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et juhul kui ehitise puudus on tingitud projekteerimisveast, mida tellija ei saanud tavapärast hoolsust rakendades avastada enne ehitise valmimist (ehitise vastuvõtmist või vastuvõetuks lugemist), võib projekteerija põhjustatud projekteerimisveast tuleneva nõude aegumise vastuväitele tuginemine enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) olla hea usu põhimõttega vastuolus. Praegusel juhul ei ole kohtud hinnanud seda, kas hageja väidetud projekteerimisviga põhjustas puuduse ehitises ja oli sellise iseloomuga, mida hageja ei saanud tavalist hoolsust rakendades mõistlikult võttes projekti vastuvõtmisel avastada ja mis võimaldaks lugeda kostja II tuginemise enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) aegumise vastuväitele hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt ei saa Riigikohus ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata. Seetõttu ei saa kolleegium aegumise üle ise otsustada ning asi tuleb TsMS § 691 p 4 järgi saata tagasi maakohtule.
17.Tulenevalt TsMS § 449 lg-st 3 võib kohus teha vaheotsuse aegumise kohaldamise taotluse kohta. Samas ei ole kohus vaheotsuse tegemise taotlusega seotud, vaid peab hindama, kas vaheotsuse tegemine on põhjendatud (vt Riigikohtu 4. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-09, p 11). Kohtul tuleb kaaluda, kas vaheotsuse tegemine on asjaolude kohaselt otstarbekas ning järgib tsiviilasja õige, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega lahendamise eesmärki (vt Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 14). Kolleegium leiab, et vaheotsuse tegemine ehitise puuduse tõttu projekteerimise töövõtulepingust tuleneva nõude aegumise kohta ei pruugi olla põhjendatud, kui kohus ei ole tuvastanud, kas ehitise puuduse tingis projekteerimisviga, ja kui ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) on möödunud vähem kui viis aastat.
18.Ka ehitise projekteerimislepingu puhul peab tellija, kes on sõlminud projekteerimise töövõtulepingu oma majandus- või kutsetegevuses, VÕS § 643 kohaselt tellitud projekti viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Ehitusprojektis avastatud mittevastavusest peab tellija töövõtjale 8(10)
2-16-14644 teatama mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta mittevastavusest teada sai või pidi teada saama (VÕS § 644 lg 1 esimene lause). Kui ehitusprojektil on sellised puudused, mida tellija oleks pidanud avastama projekti ülevaatamisel tavalist hoolsust rakendades, kuid need jäävad tellija hooletuse tõttu avastamata ja nendest seetõttu töövõtjale mõistliku aja jooksul ei teatata, ei saa tellija enam nendele ehitusprojekti puudustele tugineda (VÕS § 644 lg 3). Kolleegium leiab, et töö ülevaatamise kohustus VÕS § 643 mõttes ei sisalda endas üldjuhul tellija kohustust teha tehtud tööle ekspertiis, kui see väljub tavapärase hoolsuskohustuse raamest.
19.Kolleegium peab vajalikuks märkida veel järgmist. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 6 järgi on hagi esitamisega võrdsustatud kolmanda isiku kaasamine menetlusse kolmanda isiku vastu suunatud nõude suhtes. Kuigi eelnimetatud sätte sõnastuses ei ole viidatud sellele, et aegumise peatumiseks piisaks sellest, kui esitatakse kolmanda isiku kaasamise taotlus, tuleb seda sätet tõlgendada selliselt, et aegumine loetakse analoogselt hagi esitamisega peatunuks kolmanda isiku kaasamise avalduse esitamisest kohtusse eeldusel, et kohus selle kolmandale isikule kätte toimetab (vt hagi esitamise tagajärjel nõude aegumise peatumise kohta nt Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 32). Selline tõlgendus on kooskõlas ka TsMS §-ga 362. Nii tuleneb TsMS § 362 lg-test 1 ja 2, et hagi esitamise ajaks on hagi kohtusse jõudmise aeg, kui hagi on kostjale hiljem kätte toimetatud, ning nimetatu kehtib ka muu avalduse või taotluse kohtule esitamise kohta, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 362 lg 3 järgi kohaldatakse selle paragrahvi eelnevates lõigetes sätestatut nii hagi esitamisega seotud menetlusõiguslike kui ka materiaalõiguslike tagajärgede hindamisel, muu hulgas tähtaja järgimise ning tähtaja kulgemise katkemise ja peatumise hindamisel.
20.Hageja viitab kassatsioonkaebuses ka sellele, et ta tugines apellatsioonkaebuses maakohtu selgitamiskohustuse rikkumisele, kuna pooltele ei selgitatud TsÜS § 146 lg-st 4 tulenevat tõendamiskoormust. Maakohus leidis, et hageja ei ole millegagi põhjendanud ega tõendanud, et kostja II rikkus oma projekteerimise töövõtulepingust tulenevaid kohustusi tahtlikult. Ringkonnakohus pidas aga apellatsioonkaebuses esitatud selgitamiskohustust puudutavaid väiteid liiga üldsõnaliseks, et nendele saaks vastata. Kolleegium leiab, et maakohtule ei ole alust selgitamiskohustuse rikkumist ette heita. TsÜS § 146 lg 4 järgi on selle paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kolleegium on leidnud, et TsÜS § 146 lg 4 mõttes on kohustust tahtlikult rikutud juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav (vt Riigikohtu 16. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11; 22. septembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-14, p 37). Seega ei ole ainuüksi rikkumine piisav TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks (vt Riigikohtu 22. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081, p 21). Asja materjalide kohaselt on hageja tuginenud sellele, et kuna kostja II on olnud ehitise projekteerijana lubamatult pealiskaudne, tuleks seda lugeda tahtlikuks kohustuse rikkumiseks ning kostja II vastu hagi esitamise aegumistähtaeg on kümme aastat. Kolleegium nõustub kohtute järeldusega, et ainuüksi projekteerija väidetav pealiskaudsus ei ole asjaolu, mille tõttu saaks pidada kostja II kohustuste võimalikku rikkumist tahtlikuks heade kommete vastaseks käitumiseks. Hagejal oli võimalik kohtu ette tuua ja tõendada asjaolud, millele ta soovis rajada kümneaastase aegumistähtaja kohaldamise. Kohtud leidsid õigesti, et hageja esitatud asjaolud ei tingi kümneaastase aegumistähtaja kohaldamist. Hageja ei ole kassatsioonimenetluses põhistanud, et ta oleks kohtute täiendavate selgituste korral esile toonud asjaolusid, millest oleks saanud järeldada kostja II tahtlust.
9(10)
2-16-14644 Kassatsioonkaebuses on hageja tuginenud SV Ehituskonsultatsioonide OÜ arvamusele, et „projekteerimisveaks tuleb lugeda hoone fassaadis deformatsioonivuugi puudumist prao tekkimise kohas skeemil nr 6. Suurte erinevate temperatuurideformatsioonide ärahoidmiseks oleks pidanud hoone ülesoojenemine ja voodri ladumine olema lahendatud tööprojektiga“. Eelnimetatud etteheidete põhjal on hageja leidnud, et need võivad viidata kostja II tahtlikule lepingurikkumisele. Kolleegium leiab, et ka kassatsioonkaebuses esitatud asjaolude alusel ei ole võimalik pidada kostja tegevust või tegevusetust heade kommetega vastuolus olevaks, mis annaks alust kohaldada hageja nõudele kümneaastast aegumistähtaega.
21.Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel maakohtu otsustada.
22.Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Kai Kullerkupp, Villu Kõve, Kaupo Paal, Kalev Saare, Tambet Tampuu
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.