1.Männiku Residents OÜ (hageja) esitas 31. detsembril 2021 Harju Maakohtule Valentina Andreeva (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 10 040 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 7548 eurot 7 senti ja edasi kuni põhivõla tasumiseni sellelt arvutatava viivise 0,07% päevas või seaduses sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22. jaanuaril 2018 laenulepingu, mille alusel hageja laenas kostjale sularahas 11 600 eurot. Pooled leppisid kokku, et laenu tagastamise tähtpäev on 22. jaanuar 2019 ning maksete tasumisega viivitamise korral maksab kostja hagejale viivist 0,07% päevas. Kostja
2-21-20479 tagastas hagejale 1560 eurot, jättes 10 040 eurot kokkulepitud tähtpäevaks tagastamata. Hagi esitamise ajaks võlgneb kostja hagejale põhivõla ja viivisena kokku 17 588 eurot 7 senti. Poolte sõlmitud leping ei ole käsitatav tarbijakrediidilepinguna, kuna kostjal ei ole kohustust tasuda intressi ega muid tasusid. Kostja selgitas laenu võttes hagejale, et laenu võetakse kostja ja tema perekonna äritegevuseks ja korterite remontimiseks selleks, et suurendada kostja kinnisvara väärtust ja teenida lisatulu kinnisvara müügilt. Seega kasutas kostja saadud laenu äritegevuseks. Asjakohatud on kostja väited lepingueelse teavitamise ja vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumise kohta. Kostja ei ole tõendanud, et laenulepingu täitmine ei olnud talle jõukohane. Kostjal oli ja on piisavalt vara laenulepingu kohaseks täitmiseks ning laenu andes arvestas hageja sellega, et kostja omandis on kolm kinnisasja, mille väärtus on praeguseks kokku vähemalt 210 000 eurot. Lisaks kontrollis hageja enne kostjale laenu andmist tema maksekäitumist andmebaasidest ega tuvastanud maksehäireid. Kostja tasaarvestuse avaldus on tühine, sest tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga ning hageja ei ole lepingueelse teavitamise, vastutustundliku laenamise põhimõtteid ega muid kohustusi rikkunud. Pooled võisid leppida kokku seaduses sätestatust suurema viivise. Viivisemäär 0,07% päevas ei ole ebamõistlik, sest tavapärane viivisemäär on 0,3% päevas. Alternatiivselt peab kostja maksma hagejale viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
2.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja laenas hagejalt 5000 eurot, millest tagastas hagejale 1560 eurot. Pooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 tähenduses. Hageja selgituse kohaselt sisaldas lepingusse märgitud laenusumma ja maksegraafik laenumakseid koos intressiga. Hageja rikkus oma lepingueelset teavitamiskohustust, sest ei arvestanud kostja rahaliste võimaluste, lepinguga seotud huvide ja vajadustega ega teavitanud kostjat lepingutingimustest, mh lepinguga võetud kohustustest, nendega kaasnevast riskist ega lepingu rikkumisele järgnevatest kahjulikest tagajärgedest, sh kõrgest viivisemäärast ja kostja vara võimalikust müügist täitemenetluses. Kostja oli laenulepingu sõlmimise ajal krediidivõimetu. Kuna lepingus ei ole avaldatud viivise aastamäära, ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt viivist üle VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra. Laenulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,07% päevas (ehk 25,55% aastas) on seadusjärgsest määrast rohkem kui kolm korda suurem ja VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine. Nõue oli hagi esitamise ajaks aegunud, kuivõrd laenulepingu sõlmimisest oli hagi esitamise ajaks möödunud üle kolme aasta. Hageja on aastaid viivitanud oma nõude maksmapanekuga ja lasknud viivisel kasvada, soovides kostja arvel tulu teenida. Selline käitumine on vastuolus VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega. Kui kostja siiski peab hagejale viivist maksma, tuleb viivist vähendada vähemalt põhivõla suuruseni. Kostja on pensionist elatuv vanaduspensionär. Kostja tasaarvestab hageja nõuetega kostja vastu kõik oma teavitamata jätmise tõttu laenulepingu sõlmimisega tekitatud kahju hüvitamise nõuded hageja vastu.
3.Harju Maakohus rahuldas 17. mai 2022. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 10 040 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 7548 eurot 7 senti ja edasi kuni kohustuse täitmiseni põhivõlalt arvutatava viivise 0,07% päevas, kuid mitte rohkem kui 2491 eurot 93 senti. Menetluskulud jäid kostja kanda.
2(6)
2-21-20479 Maakohtu otsuse kohaselt sõlmisid pooled 22. jaanuaril 2018 VÕS § 396 lg 1 mõttes laenulepingu, mis ei ole tarbijakrediidileping. Laenulepingu allkirjastamise ajaks oli kostja kätte saanud sularaha 5000 eurot ja kinnituskirjast nähtuvalt sai kostja 31. jaanuaril 2018 lisaks 6600 eurot. Hageja nõue ei ole aegunud ning kostjal ei ole hageja vastu tasaarvestatavat nõuet VÕS § 197 lg 1 järgi. Kuna lepingu järgi ei ole kostjal kohustust tasuda intressi ja hageja seda temalt ka ei nõua, ei olnud hagejal kohustust avaldada krediidikulukuse määra. Kostja väite, et intress sisaldus põhivõlas, muudab põhjendamatuks asjaolu, et kostja on allkirjaga kinnitanud, et on laenusumma 11 600 eurot tervikuna kätte saanud. Hageja arvestas kostjale laenu andes, et kostja omandis on kolm kinnisasja, mille abil ta saab vajaduse korral oma kohustuse täita. Hageja ei andnud kostjale laenu oma majandusvõi kutsetegevuses. Seda kinnitab asjaolu, et laenulepingus ei ole intressi kokku lepitud. Hagejal on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 järgi õigus nõuda kostjalt viivist lepingus kokkulepitud ulatuses. Kuivõrd tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, võisid pooled leppida kokku kolmekordset seaduslikku määra ületavas viivises. Kuna viivisemäär 0,07% päevas ei ole ebamõistlikult suur ega kostjat ebaproportsionaalselt kahjustav, ei ole see lepingutingimus tühine. Hagejal on õigus nõuda kostjalt ajavahemiku 23. jaanuar 2019 kuni 31. detsember 2021 eest viivist 7548 eurot 7 senti ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel 0,07% päevas, kuid mitte põhinõuet ületavas ulatuses. Viivise vähendamiseks ei ole alust.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada viivisenõude rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta viivisenõue tervikuna rahuldamata ja jaotada menetluskulud teisiti. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis maakohus valesti, et pooled ei sõlminud tarbijakrediidilepingut. Kuna hageja on majandustegevuses tegutsev osaühing, on laenuleping sõlmitud majandus- või kutsetegevuses. Hageja rikkus tarbijakrediidi nõudeid ja kostjal on hageja vastu tasaarvestatav nõue. Hagejal ei ole õigust nõuda viivist ka seetõttu, et ta oli jätnud vaikimisega mulje, et on sellest nõudest loobunud. Maakohus oleks pidanud tuvastama viivisemäära kokkuleppe tühisuse või rahuldama kostja viivise vähendamise taotluse.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. aprilli 2023. a otsusega maakohtu otsuse 2928 eurot 93 senti ületava viivise väljamõistmise osas ning jaotas menetluskulud. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, mõistes kostjalt hageja kasuks välja ajavahemiku 23. jaanuar 2019 kuni 15. september 2022 eest viivise 2928 eurot 93 senti. Ringkonnakohus muutis maakohtu menetluskulude jaotust, jättes menetluskuludest 65% kostja kanda ja 35% ulatuses hageja kanda. Apellatsiooniastme menetluskuludest jäi 29% kostja ja 71% hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt andis vaidlusaluse laenulepingu alusel füüsilisest isikust kostjale laenu eraõiguslikust juriidilisest isikust osaühing. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Äriseadustiku § 135 lg 1 kohaselt on osaühing äriühing, mis osaleb õiguskäibes oma organite kaudu, kelle tegevus loetakse juriidilise isiku tegevuseks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 31 lg 5). Laenulepingu sõlmis hageja nimel tema juhatuse liige ning eelduslikult on leping seega sõlmitud äriühingu majandus- ja kutsetegevuses. Vastupidist peab tõendama hageja. 3(6)
2-21-20479 Hageja ei ole lükanud ümber eeldust, et laenuleping sõlmiti tema majandus- ja kutsetegevuses. VÕS § 402 kohaselt ei ole nõutav, et krediidiandja igapäevane majandustegevus oleks suunatud krediidilepingute sõlmimisele. Kostja on VÕS § l lg 5 tähenduses tarbija, s.o füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seostu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Hageja ei ole tõendanud, et kostja soovis laenu oma majandustegevuses (VÕS § 1 lg 6). Laenulepingusse ei ole laenu sihtotstarvet märgitud ja asja materjalidest ei saa seda järeldada. Hageja ja kostja isiklikku suhet ei saa järeldada sellest, et hageja juhatuse liikmel oli varasem kokkupuude kostjaga. Ka asjaolu, et kostjale andis varem laenu teine äriühing, kelle juhatuse liikmeks on hageja juhatuse liige, ei anna selliseks järelduseks alust. Praeguses asjas ei kohaldu analoogia korras VÕS § 403 lg 3 p-d 3 ja 6, mis reguleerivad tööandja võimaldatud krediiti ja kinnisasja ostmise eelrahastamist. Lepingut kostja kasuks tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et pooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Pooled leppisid laenulepingus kokku viivise 0,07% päevas, kuid vaidlusalusel ajal oli seadusjärgne viivisemäär 0,02% päevas. Arvestades, et poolte sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping, milles ei ole intressi tasumist kokku lepitud, on põhjendatud rakendada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära. Viivise kokkuleppe tühisuse tuvastamine VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi ei ole vajalik, sest VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 alusel võib tarbijalt nõuda seaduses sätestatud viivist. Viivise arvutamisel tuleb lähtuda viivisekalkulaatori abil arvutatud viivisest ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla tasumisega viivitamise eest ajavahemikus
23.jaanuarist 2019 kuni 15. septembrini 2022 viivis 2928 eurot 93 senti. Kostja esitatud asjaolud ei anna alust vähendada viivist nullini. Samuti ei olnud hageja kaotanud õigust nõuda viivist vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Kostjal ei ole hageja vastu tasaarvestatavat nõuet.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Hageja palub mõista kostjalt välja kassatsiooniastme menetluskulu 580 eurot ja viivis. Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et poolte sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping. Intressi tasumise kohustuseta laenulepingut ei saa käsitada hageja majandus- või kutsetegevuses sõlmitud tarbijakrediidilepinguna. Asjas kohalduvad Riigikohtu varasemad juhised, majandus- või kutsetegevuses laenu andmise kindlakstegemise kohta. Kostja ei vaielnud vastu, et hageja andis temale laenu hageja juhatuse liikme ja kostja isikliku usaldusliku suhte tõttu, mitte tulu teenimiseks. Kuna tegemist ei ole tarbijakrediidiga, võisid pooled leppida kokku viivisemäära 0,07% päevas.
8.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Pooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu ja lepingus kokkulepitud viivisemäär on tühine.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
4(6)
2-21-20479
10.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja laenas kostjale 11 600 eurot tähtajaga 22. jaanuar 2019 ja kohustusega maksta laenu tagastamisega viivitamise korral viivist 0,07% päevas ning intressi lepingus kokku ei lepitud. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist lepingus kokkulepitud või seaduses sätestatud määras. Asja lahendamiseks pidid kohtud tegema kindlaks, kas pooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu. Lähtudes kooskõlas TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatuga kohtute tuvastatud asjaoludest, nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et poolte leping on käsitatav tarbijakrediidilepinguna. Hageja kassatsioonkaebus ei anna alust asuda ringkonnakohtust erinevale seisukohale ega leida, et ringkonnakohus rikkus asjaolude tuvastamisel või tõendite hindamisel menetlusõiguse norme.
11.Laenulepinguga kohustub laenuandja andma VÕS § 396 lg 1 järgi laenusaajale rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Krediidileping on VÕS § 401 lg 1 kohaselt leping, millega krediidiandja kohustub andma krediidisaaja käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Arvestades eeltoodud lepingute mõisteid ja kohtute tuvastatut, et pooled ei leppinud kokku intressi maksmise kohustust, on pooled sõlminud laenulepingu. Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 järgi krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Seega võib tarbijakrediidilepinguks olla nii krediidi- kui ka laenuleping, kuid tarbijakrediidilepinguga on tegemist üksnes juhul, kui tarbijakrediidilepingut iseloomustavad eeldused on täidetud, st krediiti või laenu annab majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik tarbijale (vt ka RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 15). Tarbija on VÕS § 1 lg 5 kohaselt füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seostu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Ettevõtja on sama seaduse tähenduses VÕS § 1 lg 6 järgi isik, kes teeb tehingu, mis seostub iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Eelnevast järeldub, et kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule krediiti või laenu, tuleb eeldada tarbijakrediidilepingut. Tarbijakrediidilepingu sõlmimist välistavaid asjaolusid peab tõendama laenu- või krediidiandja. Ringkonnakohus on poolte tõendamiskoormust õigesti jaotades leidnud, et hageja ei ole tõendanud oma väidet, et ta ei andnud kostjale laenu oma majandus- või kutsetegevuses või kostja tegi tehingu oma iseseisvas majandus- või kutsetegevuses. Kostja on hagile vastu vaielnud ega ole hageja kassatsioonkaebuses väidetud asjaolusid kooskõlas TsMS §-s 231 sätestatuga omaks võtnud. Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et ainuüksi intressi maksmise kokkuleppe puudumine ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist. Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb VÕS § 397 lg 1 esimese lause kohaselt maksta intressi, kuid ainuüksi selle sätte sõnastus ei anna alust leida, et intressi maksmise kokku leppimata jätmine tähendab, et lepingut ei sõlmitud hageja majandus- või kutsetegevuses. Eeltoodust erinevale seisukohale ei anna alust asuda kolleegiumi varasemad selgitused selle kohta, kuidas teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes oma majandusvõi kutsetegevuses (vt nt RKTKo 30.09.2014, 3-2-1-66-14, p 16). Praegusel juhul andis kostjale laenu juriidiline isik, kes ei tõendanud ringkonnakohtu hinnangul laenu andmist isiklike suhete tõttu.
12.Kuna asjas on tuvastatud, et pooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu, on põhjendatud ka ringkonnakohtu järeldus, et hageja võib VÕS § 415 lg 1 järgi nõuda kostjalt viivist üksnes VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja ei ole menetluses väitnud, et seadusjärgset viivist ületavas osas on tekkinud talle kahju (VÕS § 415 lg 1 teine lause).
5(6)
2-21-20479
13.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kassatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna maakohus ega ringkonnakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka Riigikohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.
14.Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, arvatakse kaebuselt tasutud riigilõiv riigituludesse (TsMS § 150 lg 32). (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.