4.Mõista V. A.lt välja viivised määraga 0,07% päevas põhivõlgnevuselt 10 040 eurot Männiku Residents OÜ kasuks alates 01.01.2022 kuni kohustuse kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 2491,93 eurot.
5.Jätta jõusse 03.01.2022 määrusega kohaldatud hagi tagamine, millega seati kohtulik hüpoteek summas 20 160,32 eurot V. A.le (isikukood XXX) kuuluvale korteriomandile asukohaga XXX, registriosa nr XXX, esimesele vabale järjekohale Männiku Residents OÜ (registrikood 12961680) kasuks tsiviilasjas nr 2-21-20479 esitatud nõude tagamiseks. Menetluskulud
6.Jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg-le 2. Edasikaebamise kord
7.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Männiku Residents OÜ ja V. A. vahel sõlmiti 22.01.2018 laenuleping nr 01/2018, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 11 600 eurot. Laenusummad on kostja kätte saanud sularahas, laenu tagastamise tähtaeg oli hiljemalt 22.01.2019. Laenulepingust tulenevate maksete tasumisega viivitamise juhuks lepiti kokku viivise määras 0,07% päevas. Kostja tagastas hagejale saadud laenust kokku 1560 eurot, kuid jättis 10 040 eurot laenu tagastamise tähtajaks (22.01.2019) tagastamata. Seisuga 31.12.2021 on laenulepingust tulenev kostja võlgnevus hageja ees kokku summas 17 588,07 eurot, millest põhiosa võlgnevus on 10 040 eurot ja sissenõutavaks muutunud viiviste (arvestusega 0,07% päevas) võlgnevus on 7548,07 eurot.
2.Vaidlust ei ole selles, et kostja on 22.01.2018 laenulepingu nr 01/2018 alusel saanud laenu summas 5000 eurot, mida tõendab mh kostja vastav kinnitus laenulepingu punktis
2.Väites kohtule, et kostja ei ole laenust 6600 eurot kätte saanud, soovib kostja kohut teadlikult eksitada. Hageja on esitanud kostja poolt allkirjastatud kinnituse, milles kostja kinnitab, et on saanud laenust kätte nii 5000 eurot kui ka 6600 eurot, so kokku 11 600 eurot. See kinnitus on kostja poolt antud kostja emakeeles (s.o vene keel), mistõttu ei saa olla kahtlust selles, et laenu anti just nimelt summas 11 600 eurot.
3.Laenulepingu näol ei ole tegemist tarbijakrediilepinguga, laenult ei tule tasuda ei intressi ega muid tasusid. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Laenulepingust nähtuvalt ei ole pooled kokku leppinud laenult intressi tasumises, mistõttu ei kvalifitseeru antud laen VÕS § 402 lg 1 sätestatud tarbijakrediilepinguks. Arusaamatu ja väär on kostja seisukoht, nagu oleks tegemist tasulise tarbijakrediilepinguga, olukorras, kus laenulepingu kohaselt ei ole kostjal ei intressi ega muude tasude maksmise kohustust.
4.Paljasõnaline ja väär on kostja väide, nagu oleks hageja esindaja selgitanud, et lepingusse märgitud laenusumma ja maksegraafik kajastab laenumakseid koos intressiga – sellist selgitust ei ole hageja esindaja kostjale mitte ühelgi ajahetkel andnud ega saanudki anda, sest laen anti kostjale ilma intressi tasumise kohustuseta. Paljasõnaline ja väär on kostja väide, nagu ei oleks ta laenulepingu sisust aru saanud. Ühtlasi ei eelda laenulepingu sisust arusaamine perfektset eesti keele oskust, sest laenulepingu põhitingimused on üheselt arusaadavad. Kostja näol on seega tegemist n-
ö „kogenud laenuvõtjaga“, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et kostja ei saaks laenulepinguid allkirjastades nende tingimustest aru. Kuna laenulepingu kohaselt ei ole kostjal intressi tasumise kohustust, siis on asjakohatud kostja väited selle kohta, et hagejal ei ole õigust kostjalt intressi nõuda – hagist ja laenulepingust nähtuvalt ei nõuagi hageja kostjalt intressi tasumist. Kostjal ongi kohustus tagastada vaid laenusumma ja tasuda laenulepingu p 8 kohaselt tasumisega viivitamise eest viivist. Asjakohatud ja väärad on kostja väited lepingueelse teavitamise ja vastutustundliku laenamise kohta. Kostjal on kohustus tagastada vaid laenusumma. Väär ja paljasõnaline on kostja väide, nagu ei oleks laenulepingu täitmine olnud talle jõukohane ja nagu ei oleks laenulepingut sõlmitud tema huvides. Kostjale on laenu antud soodustingimustel, st ilma intressi tasumise kohustuseta. Seega ei saanud laenulepingu sõlmimisega kostjale kaasneda mitte mingeid negatiivseid tagajärgi ega kulusid, juhul, kui kostja oleks laenu tähtaegselt tagastanud. Teiseks on kostja laenu võttes hagejale selgitanud, et laenu võetakse kostja ja tema perekonna äritegevuseks ja korterite remontimiseks, et suurendada kostja kinnisvara väärtust ja teenida täiendavat tulu kinnisvara müümiselt. Seega kasutas kostja saadud laenu äritegevuseks ja tulu teenimiseks. Kolmandaks ei saa olla vaidlust selles, et kostjal oli laenu võttes (ja on jätkuvalt) olemas piisav vara laenulepingu kohaseks täitmiseks. Laenu andes arvestas hageja asjaolu, et kostjale kuulub 3 kinnisasja, mille arvelt oli kostjal vajadusel võimalik igal ajal täita kõik laenulepingust tulenevad kohustused. Kostjale kuuluva kinnisvara väärtus käesoleval hetkel on min ca 210 000 eurot. Hageja kontrollis mh enne kostjale laenu väljastamist kostja maksekäitumist Krediidiinfo, jm andmebaasidest, ega tuvastanud kostjal maksehäireid. Kostja võlgnevus KÜ ees oli tekkinud põhjusel, et kostja oli teostanud elamus oma vahendite arvelt mitme tuhande euro suuruse maksumusega remondi, millises summas esitas kostjale KÜ-le tasaarvestuse avalduse (mida KÜ ei soovinud aktsepteerida), seega ei olnud selle võlgnevuse põhjuseks mitte kostja rahapuudus, vaid põhimõtteline vaidlus kostja ja KÜ vahel. Hageja ei vajanud kostjale laenu andmiseks tegevusluba, laen on antud ilma intressi tasumise kohustuseta. Kostja tasaarvestuse avaldus on tühine, sest laenulepingu näol ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga, hageja ei ole rikkunud ei lepingueelse teavitamise, vastutustundliku laenamise põhimõtteid ega oma muid kohustusi. Laenuleping on sõlmitud kostja jaoks soodustingimustel, st ilma intressi ja muude tasude maksmise kohustuseta. Laenulepingust tulenevad nõuded ei ole aegunud laenulepingu kohaselt. Laenulepingu p 3 kohaselt oli kostjal kohustus laenusumma tagastada maksegraafiku alusel hiljemalt 22.01.2019. Igakuised maksed perioodi 22.02.2018-22.12.2018 osas (120 eurot kuus) on kostja poolt tasutud. Laenu jäägi (s.o 10 280 eurot) pidi kostja tagastama hiljemalt 22.01.2019, milline kohustus oleks TsÜS § 146 lg 1 kohaselt aegunud 22.01.2022. Hagi on esitatud enne nõude aegumist, so 31.12.2021. Seega ei ole hagis esitatud nõuded (so laenu tagastamise ja viiviste nõude) aegunud. Kuna laenulepingu näol ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga, siis olid pooled vabad kokku leppima laenu viivise määras, milleks lepiti kokku 0,07% päevas. Tegemist ei ole ebamõistliku viivise määraga, arvestades, et tavapäraseks viivise määraks majandustegevuses ja n-ö tavalaenude puhul on ca 0,3% päevas. Kostja väited, nagu oleks hageja soovinud nö „viivist kasvatada“ on väärad. Kostjale oli laenulepingu alusel teada enda kohustus tagastada kogu laen hiljemalt 22.01.2019 ning kohustus tasuda tagastamisega viivitamise korral viivist. Seega on viiviste tasumise kohustus tekkinud ainuüksi kostja enda käitumise (s.o laenu tähtaegne mittetagastamine) tõttu. Hageja on peale laenu tagastamise tähtaja möödumist ühtlasi kostjalt korduvalt suuliselt nõudnud laenu tagastamist, millist nõuet ei ole kostja aga seni täitnud. Juhul kui kohus peaks
asuma seisukohale, et pooled ei saanud viivise määraks kokku leppida 0,07% päevas, siis taotleb hageja alternatiivselt kostjalt viiviste välja mõistmist seaduses sätestatud määras (VÕS § 113 lg 1), s.o määras 0,022% päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Sellisel juhul on hagi esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viiviste summaks 2372,25 eurot (so periood 23.01.2019 – 31.12.2021 ehk 1074 päeva*2,2088).
9.Hageja palub mõista kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevus summas 10 040,00 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 7548,07 eurot ja viivis põhivõlgnevuse summalt (10 040 eurot) alates 01.01.2022 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni arvestusega 0,07% päevas. Kostja vastuväited hagile
10.Kostja vaidleb hagile vastu. Hageja väide, et kostjale anti laenu 11 600 eurot, ei vasta tõele. Kostja möönab 5000 euro saamist laenulepingu alusel, kuid eitab ülejäänud laenusumma saamist. Laenu põhiosa on kostja osaliselt tagasi maksnud. Kostja on erinevate pangaülekannetega hagejale tasunud 1560 eurot. Sellest tulenevalt on hageja põhiosa nõue suures osas põhjendamatu. Vale on hageja väide, et kostjal on laenu põhiosast tagastamata 10 040 eurot. Sellest tulenevalt omakorda on vähemalt osaliselt ja suures osas põhjendamatu ka hageja viivise nõue.
11.Hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 tähenduses. Hageja oli lepingu sõlmimisel oma majandustegevuses tegutsev äriühing ning kostja oli tarbija, kes tegutses väljaspool oma majandus- või kutsetegevust. VÕS § 397 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb majandus või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Seega on sisult igal juhul tegemist tasulise tarbijakrediidilepinguga.
12.Lepingu sõlminud hageja esindaja selgituse kohaselt kajastas lepingusse märgitud laenusumma ja maksegraafik laenumakseid koos intressiga, nn tasumisele kuuluvat brutosummat, mitte laenu nominaalset netosummat. Kostjat hageja esindaja selgitus rahuldas. Hageja on tasumisele kuulunud intressi varjanud ja maskeerinud selle põhivõlaks.
13.Laenulepingu teksti lugeda kostja ei osanud, seega ei mõistnud ta, mis laenulepingu tekstis kirjas on, kuna tema eesti keele oskus on väga väike. Hageja rikkus oma lepingueelseid kohustusi, sh kostja lepingueelse teavitamise kohustust. Hageja ei arvestanud lepingu sõlmimise eelselt kostja rahaliste võimaluste, lepinguga seonduvate huvide ega vajadustega, ei teavitanud kostjat lepinguga seonduvast üldse, sh ka mitte lepinguga võetud kohustustest, nendega kaasnevast riskist ega võimalikest lepingu rikkumisele järgnevatest kahjulikest tagajärgedest, sh kõrgest viivise määrast ja kostja vara võimalikust müügist täitemenetluses. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehte kostjale ei antud. Hageja on rikkunud nii VÕS §-dest 14, 141 ja 551 tulenevat üldist lepingueelset teavitamise kohustust kui ka tarbijakrediidile kehtestatud erinõuetest (VÕS § 4031) tulenevaid lepingueelseid teavitamise kohustusi.
14.Kostja tasaarvestab kõik oma teavitamata jätmise tõttu laenulepingu sõlmimisega seoses tekkinud kahju hüvitamise nõuded hageja vastu hageja nõuetega kostja vastu. Tasaarvestuse tulemusel ei ole hagejal kostja vastu võlanõuet suuremas kui tegelikult väljamakstud ja seni tagastamata põhiosa ulatuses. Hagejal puudus õigus kostjaga tarbijakrediidilepingut sõlmida. Hagejal puudus selleks nõutav Finantsinspektsiooni tegevusluba. See oli ka põhjus, miks hageja varjas lepingu alusel maksmisele kuuluvaid intressisummasid ja vormistas need põhivõlaks.
15.Kostja oli laenulepingu sõlmimise ajal krediidivõimetu, tal ei olnud piisavat sissetulekut lepinguga võetud kohustuste täitmiseks. Hageja kostja krediidivõimet enne laenulepingu sõlmimist ei kontrollinud. Hageja ei oleks tohtinud VÕS § 4034 lg-st 6 tulenevalt kostjaga laenulepingut sõlmida. Sama paragrahvi lg 7 alusel ei ole hagejal
õigust nõuda intressi rohkem kui seadusliku intressimäära alusel ehk 0 % aastas. Kostjal ei tekkinud lepingu alusel intressi maksmise kohustust. Hageja on õigesti arvestanud kostja maksed põhiosa tagastamiseks, kuid arvestab valesti põhiosa jääki.
16.Kostjal ei olnud laenulepingu sõlmimise ajal sellist sissetulekut, mille arvelt oma kohustusi täita. Kostja oli (ja on) vanaduspensionist elatuv vanaduspensionär, tal olid makseraskused ja võlad, sh võlg korteriühistu ees, millega ähvardas oht kohtusse sattuda. Hagejale oli teada, et kostjal on suuri varasemaid laenukohustusi. Kostja igakuine pension moodustas lepingu eelsel 2017. aastal ca 270 eurot, millest ei piisanud mingil juhul võetud kohustuste täitmiseks, mida kinnitab ka kostja maksetega raskustesse jäämine. Võetud kohustuste täitmiseks on makseid tehtud kostja pojalt saadud rahaga.
17.Lepingust puuduvad seal avaldamiseks kohustuslikud andmed ja leping on tühine. VÕS § 404 lg 2 viitega § 4031 lg 1 p-dele 1-11 (viidatud sätetes nimetatud andmed peavad olema avaldatud nii Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel kui tarbijakrediidilepingus) näeb ette tarbijakrediidilepingus avaldamiseks kohustuslikud andmed. Laenulepingust puudub enamik seal avaldamiseks kohustuslikke andmeid, sh tarbija poolt tasumisele kuuluvate maksete kogusumma (nõuetekohasel kujul), intressimäär ja selle kohaldamise tingimused, krediidi kulukuse määr, viivise määr aasta ja päevamäärana.
18.Viivise aastamäära lepingus avaldatud ei ole, selle avaldamata jätmise tõttu ei või VÕS § 408 lg-st 10 tulenevalt nõuda viivist suurema kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra alusel. Laenuleping on sõlmitud hageja poolt eelnevalt väljatöötatud tüüptingimustel. Kostjaga neid läbi arutatud ei ole ja kostjal puudus võimalus nende sisu muuta. Laenulepingu punktis 8. kokkulepitud viivisemäär 0,07% päevas (ehk 25,55 %) aastas on suurem kui kolmekordne seadusjärgne viivise määr. Kostja arvates on viivise määra kokkulepe tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel.
19.Juhul, kui kohus nõustub, et laenuleping on tühine, ei olnud lepingul õiguslikke tagajärgi ja hagejale kuulus vaid õigusliku aluseta üleantu tagastamise nõue ehk nõue alusetu rikastumise sätete alusel, mis muutus sissenõutavaks laenulepingu sõlmimise päevast 22.01.2018. See nõue oli hagi esitamise ajaks aegunud, kuivõrd laenulepingu sõlmimisest oli hagi esitamise ajaks (31.12.2021) möödunud enam kui 3 aastat ja 11 kuud. Käesolevaga keeldub kostja hageja nõude täitmisest nõude aegumise tõttu.
20.Hageja on aastaid viivitanud oma nõude maksmapanekuga ja lasknud viivisel kasvada, soovides niimoodi kostja arvelt tulu teenida. Selline hageja käitumine on vastuolus VÕS § 6 sätestatud hea usu põhimõttega.
21.Juhul, kui kohtu arvates kostja siiski peab hagejale viivist maksma, palub kostja viivist vähendada võimalikult suures ulatuses, seejuures ka alla seadusliku määra, ning seada viivisele summaline piirang selliselt, et viivis ei ületaks tasumisele kuuluvat põhivõlga. Kostja põhjendab viivise vähendamise taotlust kõigi eeltoodud asjaoludega, lisaks sellega, et kostja on kasinast pensionist elatuv eakas vanaduspensionär, hageja aga jõukas, 24 675-eurose osakapitaliga äriühing, kellel jätkub vahendeid ka välja laenamiseks ning finantsvõimekust ka selleks, et viivitada sissenõutavaks muutunud nõude sisenõudmisega.
Kohtuotsuse põhjendused
22.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostja vastusega, uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
23.Asjas puudub vaidlus, et hageja ja kostja vahel sõlmiti 22.01.2018 laenuleping nr 01/2018 tähtajaga 22.01.2019. Laenulepingu kohaselt andis hageja kostjale laenu 11 600 eurot. Laenusummad on kostja hageja väitel kätte saanud sularahas. Laenulepingust tulenevate maksete tasumisega viivitamise juhuks lepiti kokku viivise määras 0,07% päevas. Kostja tagastas hagejale saadud laenust kokku 1560 eurot, kuid jättis 10 040 eurot laenu tagastamise tähtajaks (22.01.2019) tagastamata.
24.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 10 040 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 7548,07 eurot ja viivis põhivõlgnevuse summalt (10 040 eurot) alates 01.01.2022 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni arvestusega 0,07% päevas. Kostja vaidleb hagile vastu.
25.Võttes arvesse, et kostja on esitanud aegumise vastuväite, analüüsib kohus esmalt, kas hageja on oma nõude esitanud selleks seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Riigikohus on lahendis nr 2-16-16764 p-s 11 asunud seisukohale, et aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe (vt Riigikohtu 17. juuni 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948/81, p 11; 9. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 216-4918/86, p 10; 1. juuni 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-16, p 14; 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 14; 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-40-13, p 13).
26.Kohus on seisukohal, et antud juhul on poolte vahel sõlmitud 22.01.2018 laenuleping (tlk 5-7) võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 mõttes, mille kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Antud juhul puudub asjas vaidlus, et hageja laenuandjana on kostjale kui laenusaajale 22.01.2018 lepingu alusel laenu andnud.
27.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Antud juhul ilmneb 22.01.2018 laenulepingust, et kostja pidi 22.02.2018-22.12.2018 tagastama võlgnevusest igakuiselt 120 eurot. Hageja kinnitusel on kostja nimetatud osas võlgnevuse tasunud ja kokku on kostja võlgnetavast summast tagastanud 1560 eurot. Nähtuvalt laenulepingu punktist 3.12 pidi kostja ülejäänud võlgnevuse tasuma 22.01.2019. Seega muutus ülejäänud nõue kostja vastu sissenõutavaks 23.01.2019, mis tähendab, et hageja pidi kooskõlas TsÜS § 146 lõikega 1 nõudega kohtusse pöörduma hiljemalt 23.01.2022. Antud juhul on hageja hagiavalduse esitanud 31.12.2021, s.o seaduses ettenähtud tähtaja jooksul ning hageja nõue kuulub sisuliselt läbivaatamisele.
28.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja nõude alus on VÕS § 396 lg 1. Lisaks tuleneb VÕS § 76 lg-st 1, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.
29.Kostja kohustus 22.01.2018 lepingu alusel kogu võlgnevuse jäägi tagastama hiljemalt 22.01.2019. Kostja nimetatud kohustust täitnud ei ole. Seega tuleb kostjalt VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1, § 396 lg 1 koostoimes hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 10 040 eurot (11 600-1560).
30.Seoses kostja esitatud vastuväidetega märgib kohus järgmist. Kostja on esitanud vastuväite, et tegelikkuses on hageja kostjale laenulepingu alusel üle andnud üksnes 5000 eurot, mitte 11 600 eurot. Kohus märgib, et nähtuvalt 22.01.2018 laenulepingu punktist 2 on kostja kinnitanud, et on laenulepingu allkirjastamise hetkeks kätte saanud sularaha 5000 eurot ning ülejäänud summa väljastatakse hiljemalt 29.01.2018. Täiendavalt nähtub kostja allkirjastatud kinnituskirjast (tlk 72), et kostja on oma allkirjadega kinnitanud, et kostja on 22.01.2018 kätte saanud 5000 eurot ning täiendavalt 31.01.2018 6600 eurot. Kohus leiab, et kõnealuse kinnituskirjaga on tõendatud, et kostja on hagejalt kätte saanud kogu laenulepingus nimetatud summa, s.o 11 600 eurot. Kostja väited selle kohta, et kostja ei mõistnud eestikeelseid lepingutingimusi ning kostja ei mäleta kinnituskirja allkirjastamist, ei loe kohus põhjendatuks. Nimelt on kinnistuskiri antud vene keeles, seega pidi kostjale olema igakülgselt arusaadav ka selle sisu. Asjaolu, et kostja võib olla kinnituskirja allkirjastamise unustanud, ei tähenda, et see muudaks kostja antud allkirjad kogu laenusumma kättesaamise kohta tagajärjetuks.
31.Kostja on esitanud vastuväite, et hageja on rikkunud lepingueelse teavitamise kohustust ning hageja ei arvestanud laenulepingu sõlmimisel kostja majandusliku olukorraga. Nimelt on kostja väitnud, et ta on pensionär, kelle sissetulek enne laenulepingu sõlmimist oli pension 270 eurot kuus. Kohus on seisukohal, et kostja vastuväited on põhjendamatud. Nimelt ilmnevad kõik laenulepingu olulised tingimused laenulepingu sisust ning on mõistlikule isikule igakülgselt arusaadavad. Laenulepinguga ei kaasne muid kohustusi peale põhivõlgnevuse tagastamise kohustuse ning juhul, kui kostja lepingut rikub, viivise tasumise kohustus. Kostja on menetluses läbivalt viidanud, et hageja nõuab kostjalt ebamõistlikult kõrget intressi ega ole enne lepingu sõlmimist avaldanud krediidikulukuse määra. Kohus märgib, et nähtuvalt lepingu sisust ei ole kostjal kohustust tasuda intressi ning hageja seda kostjalt ka ei nõua, mistõttu polnud hagejal ka kohustust avaldada krediidikulukuse määra, kuna lepingu korrektsel täitmisel oli kostjal üksnes põhivõlgnevuse tagastamise kohustus. Kostja väite, et intress oli peidetud põhivõlgnevuse sisse, muudab kohtu hinnangul põhjendamatuks asjaolu, et kostja on oma allkirjaga kinnitanud, et on tervikuna kätte saanud laenusumma 11 600 eurot. Samuti ei ole tegemist olukorraga, kus hageja ei oleks laenu andmisel arvestanud kostja majanduslikku seisu, kuna hageja võttis arvesse, et kinnistusraamatu andmetel (tlk 73-75) kuulub kostjale 3 kinnisasja. Kostja väide, et kõik kolm kinnisasja on talle elukorraldusest tulenevalt hädavajalikud, ei tähendab, et kostjal ei oleks vara, mille arvelt on kohustusi vajadusel täita.
32.Kostja on täiendavalt väitnud, et hagejal puudub tarbijakrediidilepingute sõlmimiseks vajalik luba, mistõttu hageja poleks üldse tohtinud kostjale laenu anda ning hageja ei ole järginud laenulepingu sõlmimisel tarbijakrediidi eritingimusi. Kohus märgib, et VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Seega on tarbijakrediidilepinguga tegemist üksnes juhul, kui füüsilisile isikule annab krediidiandja laenu oma majandus- või kutsetegevuses. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ilmne esitatud asjaoludest või tõenditest, et hageja oleks kostjale laenu andnud oma majandus- või kutsetegevuses. Samuti kinnitab laenu andmist väljaspool majandus- või kutsetegevust asjaolu, et laenulepingus ei ole ette näinud intressi tasumise kohustust. Nimelt tuleneb VÕS § 397 lg-st 1, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et antud
juhul ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõttes ning hagejal ei olnud laenulepingu sõlmimisel kohustust järgida tarbijaga sõlmitava krediidilepingu eritingimusi. Seega on kostja vastavasisulised vastuväited põhjendamatud.
33.Kostja on esitanud tasaarvestuse avalduse lähtuvalt seisukohast, et tarbijakrediidilepingu tingimuste täitmata jätmise tõttu on tegemist tühise lepinguga ning hageja on kostjale kahju tekitanud. Kostja soovib kõik hageja nõuded tasaarvestada oma kahjuhüvitamise nõudega hageja vastu. Kohus märgib, et VÕS 197 lg 1 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kohus leiab, et antud juhul ei ole kostjal hageja vastu nõuet, mis võimaldaks VÕS § 197 lg 1 alusel tasaarvestust teostada. Kostja väide on tuginenud asjaolule, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 mõttes, kuid kohus on eelnevalt tuvastanud, et puudub alus asuda seisukohale, et 22.01.2018 lepingu näol oleks tegemist tarbijakrediidilepinguga. Kostja ei ole kohtu ette toonud ka muid asjaolusid ja tõendeid, mis võimaldaksid kohtul asuda seisukohale, et kostjal on käesolevas menetluses hageja vastu tasaarvestatav nõue. Seega tuleb kostja tasaarvestuse avaldus rahuldamata jätta.
34.Kostja on seisukohal, et hageja on pahatahtlikult venitanud laenu sissenõudmisega ning seeläbi paisutanud viiviste summat. Kostja hinnangul on hageja tegevus vastuolus hea usu põhimõttega VÕS § 6 mõttes. Kohus leiab, et tegemist ei ole olukorraga, kus kostja oleks põhjendamatult kaua viivitanud oma õiguste maksma panekul. Kostja on oma nõudega kohtusse pöördunud selleks seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning samuti tuleb arvesse võtta, et hageja pidi ise kursis olema lepingust tuleneva kohustusega võlgnevus tähtaegselt tasuda ning samuti asjaoluga, et juhul, kui kostja laenu tagastamise tähtaega ei järgi, tuleb võlgnevuselt tasuda viivist.
35.Hageja on esitanud kostja vastu viivisenõude. Hageja nõuab kostjalt viiviseid põhivõlgnevuselt 10 040 eurot laenulepingu punktist 8 tulenevas viivisemääras, mis on 0,07% päevas. Hageja palub sissenõutavaks muutnud viivised välja mõista perioodil 23.01.2019-31.12.2021 summas 7548,07 eurot. Kohus märgib, et VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et hagejal on õigus kostjalt nõuda viivist lepingus sätestatud määras. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal on õigus kostjalt nõuda perioodil 23.01.2019-31.12.2021 (1074 päeva) viivist põhivõlgnevuselt 10 040 viivisemääraga 0,07% aastas, mis on 7548,07 eurot. Seega tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 alusel välja mõista hagi esitamise, s.o 31.12.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised summas 7548,07 eurot.
36.Kostja on esitanud vastuväite, et hageja nõutav viivisemäär on ebamõistlikult kõrge ja tühine, kuna see ületab kolmekordset seadusliku viivise määra. Kostja viitab VÕS § 42 lg 3 p-le 5 ja § 42 lõikele 1. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et
teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus märgib, et kohus on juba eelnevalt tuvastanud, et antud juhul ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga, seega oli pooltel võimalik leppida kokku viivises, mis ületab kolmekordset seaduslikku määra. Kohus on täiendavalt seisukohal, et viivis määraga 0,07% päevas ei ole ebamõistlikult suur ega kostjat ebaproportsionaalselt kahjustav, mistõttu ei ole tegemist tühise lepingutingimusega.
37.Kostja on esitanud viivise vähendamise taotluse. Kostja on välja toonud, et kostja näol on tegemist vanaduspensionäriga, kes elatub kasinast pensionist. Kohus leiab, et kõnealune kostja väide läheb vastuollu kostja enda poolt 01.02.2022 määruskaebuse punktides 11 ja 12 avaldatud seisukohtadega, milles kostja avaldab, et kostjale kuulub 3 korteriomandit Tallinnas ning nende väärtus on vähemalt 200 000 eurot. Samuti on kostja eraldi välja toonud, et tema vastu on kahes tsiviilasjas esitatud nõudeid kokku summas 40 000 eurot, kuid kostja saab oma kohustusi täita vara müümata. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et puudub alus viiviste vähendamiseks ning kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kostja on väitnud, et tema majanduslik olukord on kehv, üksnes selleks tarvilikel hetkedel, kuid samas on avaldanud, et kostja jaoks ei ole probleemi tasuda mitmekümne tuhande euro suuruseid nõudeid ka kinnisvara realiseerimata. Seega ei esine kohtul alust asuda seisukohale, et kostjal puudub majanduslik võimekus võlgnevuse tervikuna tasumiseks.
38.Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmist. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja vastav nõue kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt summas 10 040 eurot määraga 0,07% päevas alates 01.01.2022 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas osas kui põhinõue. Antud juhul on kohus hageja kasuks juba välja mõistnud viivised summas 7548,07 eurot, seega ei tohi täiendavad viivised ületada 2491,93 eurot.
39.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 alusel on hagihind 20 160,32 eurot.
40.Kohus on käesolevas asjas kohaldanud 03.01.2022 määrusega hagi tagamist. TsMS § 445 lg 2 kohaselt, kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Võttes arvesse, et kohus rahuldab esitatud hagi, tuleb TsMS § 445 lg 2 alusel jõusse jätta 03.01.2022 määrusega kohaldatud hagi tagamine, millega seada kohtulik hüpoteek summas 20 160,32 eurot V. A.le (isikukood XXX) kuuluvale korteriomandile asukohaga XXX, registriosa nr XXX esimesele vabale järjekohale Männiku Residents OÜ (registrikood 12961680) kasuks tsiviilasjas nr 2-21-20479 esitatud nõude tagamiseks.
Menetluskulud
41.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
42.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.
(digitaalselt allkirjastatud) Kristi Rickberg Kohtunik Osaliselt tühistatud TRK lahendiga
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.