Aktsiaseltsi TREF Nord hagi MS, UK ja MV vastu kahjuhüvitise 515 156 euro ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28. novembri läbivaatamata jätmise määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi TREF Nord määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
2018.
a
hagi
nende Hageja Aktsiaselts TREF Nord (registrikood 10217746), lepinguline esindaja vandeadvokaat Robert Sarv Kostja I MS (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Keres Kostja II UK (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Klen Laus Kostja III MV (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaarel Kais
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Harju Maakohtu 28. novembri 2018. a määrus muutmata.
2.Jätta Aktsiaseltsi TREF Nord määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtu menetluskulud Aktsiaseltsi TREF Nord kanda.
Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates.
1(8)
Asjaolud ja hagi alus
1.Aktsiaselts TREF Nord (hageja) esitas 10. novembril 2017 Harju Maakohtule hagi MS (kostja I), UK (kostja II) ja MV (kostja III, koos kostjad) vastu kahjuhüvitise 515 156 euro ja viivise väljamõistmiseks. Lisaks esitas hageja hagi tagamise taotluse.
2.Hagiavalduse kohaselt olid kostjad eri aegadel OÜ Bauschmidt (pankrotis, edaspidi Bauschmidt) juhatuse liikmed. 5. mail 2016 sõlmisid hageja ja Bauschmidt seltsingulepingu ühiseks osalemiseks riigihankes. 10. jaanuaril 2017 sõlmisid hageja ja Bauschmidt lepingu muutmise lepingu, millega hageja võttis üle juhtivpartneri õigused ja kohustused. Seoses eeltooduga pidi Bauschmidt hagejale üle andma seltsinguvara. Käesolevaks hetkeks on Bauschmidt pankrotis ning tema vara ei kata sissenõutavaks muutunud kohustusi. Seltsing lõppes võlaõigusseaduse (VÕS) § 596 lg 1 p 7 alusel Bauschmidt pankroti väljakuulutamise hetkel (17. aprillil 2017). Hageja Bauschmidt juhatuse liikmete vastu esitatud kahju nõude faktiliseks aluseks on seltsinguvara omastamine juhatuse liikmete (kostjate) poolt. Äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 1 kohaselt on osaühingu juhtorganiks juhatus, mis esindab ja juhib osaühingut. Seega seltsinguvara haldamine ja säilitamine oli kostjate pädevuses, nende õigus ja kohustus. VÕS § 589 lg 1 sätestas kostjatele kui Bauschmidt juhatuse liikmetele kohustuse eraldada seltsinguvara Bauschmidt muust varast ning mitte kasutada seltsinguvara Bauschmidt muude kohustuste täitmiseks. Eeltoodust tulenevalt seisneb kostjate õigusvastane käitumine tegevuses või tegevusetuses, mis viis seltsinguvara puudujäägini summas 515 156 eurot. VÕS § 589 on seltsinglase (ehk äriühingu võlausaldaja) kaitseks kehtestatud õigusnorm. Antud normi eesmärgiks on tagada, et seltsingu juhtimiseks ja seltsinguvara valdamiseks õigustatud seltsinglane säilitaks seltsinguvara ning ei pööraks seda enda või kolmandate isikute kasuks. 10. jaanuari 2017. a seltsingulepingu muudatuse p-s 5 on Bauschmidt kinnitanud, et tema valduses on kokkuleppe sõlmimise hetkel seltsinguvara vähemalt summas 1 199 784 eurot. Bauschmidt finantsjuht PP koostas seltsinguvara bilansi 28. veebruari 2017 seisuga, millest on näha, et 28. veebruari 2017 seisuga pidi seltsingul olema raha vähemalt 515 156 eurot. Hageja hinnangul on kostjate käitumine olnud süüline. Pikaajalise ehitussektoris tegutsemise ja ettevõtluskogemusega kostjad pidid aru saama, et neil puudub õigus seltsinguvara omastada ehk muude kohustuste katteks kasutada. Äriühingu võlausaldaja saab nõuda juhatuse liikmelt kahju hüvitamist juhul, kui äriühing ei ole ise suuteline kahju hüvitama. Kostjate seisukohad
3.Kostja I palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja I märkis, et hageja kahjuhüvitise nõue kostjate vastu on õigusliku sisuta. Isegi juhul, kui kohus peaks tuvastama kõik hagiavalduses esitatud faktiväited, ei ole de lege lata olemas õigusnormi, mille alusel oleks hagi rahuldamine kostja I vastu võimalik. VÕS § 589 lg-st 1 ei tulene ühelegi seltsinglasele võlaõiguslikke kohustusi ehk VÕS § 2 lg 1 mõttes teatud teo tegemise või sellest hoidumise kohustusi teiste seltsinglaste ees. Hagis ei ole väidetud, et hageja ja kostja I vahel kehtis seltsinguleping või et kostja I oleks seltsingulepinguga võtnud endale isiklikke kohustusi. Kui hageja etteheited oleksid suunatud Bauschmidti kui seltsingulepingu teise poole vastu, oleks neid võimalik arutada, aga nende suunamine Bauschmidt juhatuse liikme kui seltsingu suhtes kolmanda isiku vastu on õiguslikult võimatu. Osaühingu juhtorgani liige on osaühingu seaduslik esindaja (ÄS § 180 lg 1 ning üldisemalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 31 lg 2 ja § 34 lg 1), kusjuures juriidilise isiku juhtorgani ja tema liikme tegevus omistatakse juhtorganile, mitte temale endale. Äriühingut juhtides ei võta juhatuse liige isiklikke kohustusi. Ka ei ole hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid hagi rahuldamist VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7-8 koosmõjus. Kuna VÕS
2(8)
§ 589 lg 1 reguleerib üksnes seltsinguvara asjaõiguslikku režiimi, siis ei tulene sellest võlaõiguslikke õigusi ja kohustusi isegi mitte seltsinglastele endile, rääkimata võlausaldajatest. Senise Riigikohtu praktika järgi võib äriühingu juhatuse liige vastutada äriühingu võlausaldaja ees VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel ka siis, kui ta õigusvastaselt oma tahtliku heade kommete vastase käitumisega tekitab võlausaldajale kahju. Hageja ei ole hagis esitanud mitte ühtegi faktiväidet, millest võiks järeldada kostja I heade kommete vastast käitumist. Samuti ei väida hageja, et kostja I tegude eesmärk oleks olnud hageja kahjustamine. Asjaolu, et Bauschmidt ei suutnud väidetavalt täita hageja ees oma kohustusi, ei muuda tema juhatuse liikmete käitumist heade kommete vastaseks ega õigusvastaseks.
4.Kostja II palus jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel läbi vaatamata, hagi läbivaatamise korral jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja II arvates ei ole esitatud hagi perspektiivikas eeskätt põhjusel, et seaduses puudub õigusnorm, mis annaks aluse kostjate vastu hagiavalduse rahuldamiseks, isegi kui eeldada hageja esitatud faktiväidete õigsust. Äriühingu juhtorganite liikmed võivad vastutada otse äriühingu võlausaldajate ees deliktiõiguse sätete alusel, kuid seda üksnes juhul, kui nad rikuvad isiklikult mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või muu hulgas ühingu võlausaldajate kaitseks. Ühegi sellise kohustuse rikkumist ega mistahes õigusvastase teo toimepanemist kostja II poolt hageja esile toonud ei ole. Hageja nõude alusena esitatud VÕS § 589 reguleerib seltsinglaste vahelisi õigussuhteid ning ei näe ette kostjatele kui seltsinglasteks mitteolevatele isikutele mistahes kohustusi hageja ees. Hageja on põhjendamatult samastanud kostjaid ja Bauschmidti, tegemata vahet Bauschmidti kui seltsinglase ja kostjate kui seltsinglasteks mitteolevate isikute kohustuste vahel. Lisaks rõhutas kostja II, et kostjate ja hageja vahel ei eksisteeri eraldi õigussuhet. Samuti ei olnud kostjatel hageja ees omaette kohustusi, mille rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist võlausaldajad võivad nõuda. Hageja nõue on perspektiivitu ka põhjusel, et hageja heidab nõude alusena kostjatele ette seltsinguvara omastamist. Kostjad ei ole seltsinguvara omastanud.
5.Kostja III palus jätta hagi läbi vaatamata, alternatiivselt, kui kohus ei jäta hagi läbi vaatamata, siis jätta hagi täielikult rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja III asus seisukohale, et hageja enda poolt hagis välja toodud asjaoludel saab Bauschmidt kui pankrotis äriühingu juhatuse liikmete vastu pärast Bauschmidti pankroti välja kuulutamist hagi esitada üksnes Bauschmidti pankrotihaldur, mitte aga hageja kui pankrotistunud äriühingu võlausaldajal. Antud juhul on kahjunõude esitamine kostjate kui Bauschmidti juhatuse liikmete vastu otseses vastuolus ÄS § 187 lg 4 teises lauses sätestatuga. Lisaks sellele, et hageja on esitanud õiguslikult lubamatu nõude, on ta eksinud ka arvates, et ta saab antud asjaoludel nõuda kahjuhüvitise väljamõistmist talle endale. Hageja on jätnud tähelepanuta, et ÄS § 187 lg 4, mis on hageja nõude ainuvõimalik alus, võimaldab nõuda juhatuse liikmete poolt kahju hüvitamist osaühingule, mille juhatuse liikmed nad olid või on, mitte aga otse osaühingu võlausaldajale. Lisaks leidis kostja III, et õigusaktides puudub norm, mis annaks aluse kostjate vastu esitatud hagiavalduse rahuldamiseks isegi juhul, kui jaatada hageja õigust esitada nõue, mis on otseses vastuolus ÄS § 187 lõigetega 2 ja 4. Hagis esitatud eeldused, mille tuvastamise korral saaks kohus väidetavalt hagi rahuldada, ei saa mingil juhul olla kahju deliktilisel alusel hüvitamise nõude eeldusteks. Kostja III märkis, et hageja poolt hagis viidatud VÕS § 589 ja muud seltsingulepingut reguleerivad normid reguleerivad seltsinglaste vahelisi õigussuhteid ning ei näe kostjatele kui seltsinglasteks mitteolevatele isikutele ette mingeid kohustusi hagejate ees. Seejuures leidis kostja III, et seltsingulepingu osapoole kui juriidilise isiku kohustusi ei või segamini ajada juriidilise isiku juhatuse liikme kohustustega. Samuti ei ole hageja hagis välja toonud mitte ühtegi
3(8)
asjaolu, millest nähtuks, et ükski kostjatest oleks oma tegevuses käitunud heade kommete vastaselt või et nende eesmärgiks oleks olnud hagejale kahju tekitamine. Kostja III ei ole hagis nõutavat rahasummat omastanud. Menetluse käik
6.24. novembri 2017. a määrusega rahuldas kohus hageja 22. novembril 2017 (täpsustus
23.novembril 2017) esitatud korduva hagi tagamise taotluse. Kõik kostjad esitasid määruskaebused Harju Maakohtu 24. novembri 2017. a määrusele. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. jaanuari 2018. a määrusega Harju Maakohtu 24. novembri 2017. a määruse muutmata ning kostjate määruskaebused rahuldamata.
7.Riigikohus tühistas 13. juuni 2018 määrusega nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrused ning tegi uue määruse, millega jättis hageja hagi tagamise taotluse rahuldamata. Ühtlasi asus Riigikohus määruse p-s 14 seisukohale, et VÕS § 589 lg 1 näeb ette üksnes seltsinguvara tekkimise aluse ja vararežiimi ning viidatud säte ei ole võlausaldaja kaitseks kehtestatud norm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. Täiendavalt selgitas Riigikohus, et juriidilise isiku juhatuse liige võib osal juhtudel vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse sätete alusel, kuid selline vastutus on erandlik. Selleks, et võlausaldaja saaks esitada oma lepingupartneri juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude, peab juhatuse liige olema pannud toime õigusvastase teo, milleks võib olla seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. Riigikohus märkis, et kuna hageja ei ole praegusel juhul toonud hagis esile asjaolusid, millest tulenevalt saaks väita, et kostjad on rikkunud hageja kui võlausaldaja kaitseks kehtestatud seaduse sätteid VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes, ei oleks hagi sellistel asjaoludel võimalik rahuldada, isegi kui eeldada hageja väidete õigsust. Lisaks selgitas Riigikohus määruse p-s 15, et hageja on sisuliselt samastanud kostjate ja Bauschmidti kohustused, kuid juriidilise isiku juhtorgani liikmed ei vastuta juriidilise isiku kohustuste täitmise eest juriidilise isiku võlausaldaja ees. Isegi kui Bauschmidt oleks seltsinglasena jätnud täitmata oma kohustuse hageja kui teise seltsinglase ees, ei saaks selle kohustuse täitmata jätmisest tulenevat nõuet esitada Bauschmidti juhatuse liikmete vastu. Määruse p-s 16 märkis Riigikohus, et seltsinguvara üleandmise nõue, mis ühel seltsinglasel võib teise vastu olla, saab vähemalt üldjuhul tekkida siis, kui seltsing lõpetatakse. Seltsingu lõppemise alused näeb ette VÕS § 596 ja mh lõpeb seltsing seltsinglase pankroti väljakuulutamisega (VÕS § 596 lg 1 p 7). Seltsingu lõppemisel toimub seltsingu likvideerimine ja vara jaotamine (VÕS § 600 lg 1) ning praegusel juhul ei ole hageja eeltoodud asjaolusid hagis esile toonud.
8.6. novembril 2018 esitas kostja I taotluse, milles palus jätta hagi läbi vaatamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja I viitas Riigikohtu 13. juuni 2018. a määrusele ning leidis, et määrusega on Riigikohus kinnitanud kostjate poolt menetluses korduvalt esitatud seisukohta, et tegemist on perspektiivitu hagiga ning seega esineb alus hagi läbivaatamata jätmiseks TsMS § 423 lg 2 p 1 järgi. Selle edasine menetlemine ei ole Riigikohtu seisukohti arvestades mõistlik. Maakohtu määrus
9.Maakohus jättis 28. novembri 2018. a määrusega hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata ning menetluskulud jättis hageja kanda.
10.Käesolevas tsiviilasjas on hageja hagi alusena tuginenud hageja ja Bauschmidti vahel
5.mail 2016 sõlmitud seltsingulepingule ning 10. jaanuaril 2017 sõlmitud seltsingulepingu muutmise lepingule ning et nende lepingute järgi kohustus Bauschmidt andma hagejale üle rahasumma vähemalt 515 156 eurot kui seltsinguvara. Samuti on hageja tuginenud sellele, et seltsinguvara üleandmise kohustus oli Bauschmidti juhatuse
4(8)
liikmetel, s.o kostjatel hageja kui teise seltsinglase vastu. Hageja on kostjate vastu esitatud kahjunõude alusena tuginenud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-le 7. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Hageja leiab, et seaduses sätestatud kaitsenorm, mida kostjad rikkusid, on VÕS § 589 lg 1. Viidatud sätte kohaselt lähevad seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara). Hageja on hagiavalduses avaldanud, et hageja Bauschmidti juhatuse liikmete vastu esitatud kahju nõude faktiliseks aluseks on seltsinguvara omastamine juhatuse liikmete (kostjate) poolt.
11.Maakohus viitas, et praeguses asjas tehtud Riigikohtu määruses on käsitlenud hageja esitatud hagi õiguslikku perspektiivikust. Riigikohus asus seisukohale, et VÕS § 589 lg 1 ei ole võlausaldaja kaitseks kehtestatud norm ning kuivõrd hageja ei ole praegusel juhul toonud hagis esile asjaolusid, millest tulenevalt saaks väita, et kostjad on rikkunud hageja kui võlausaldaja kaitseks kehtestatud seaduse sätteid VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes, ei oleks hagi sellistel asjaoludel võimalik rahuldada, isegi kui eeldada hageja väidete õigsust. Kuivõrd hageja on hagis tuginenud vääralt VÕS § 589 lg-le 1 kui kaitsenormile, siis on käesoleval juhul tegemist õiguslikult perspektiivitu hagiga. Ka tuleb arvestada Riigikohtu selgitusi, et hageja on samastanud kostjate ja Bauschmidti kohustused ning isegi kui Bauschmidt oleks seltsinglasena jätnud täitmata oma kohustuse hageja kui teise seltsinglase ees, ei saaks selle kohustuse täitmata jätmisest tulenevat nõuet esitada Bauschmidti juhatuse liikmete vastu. Ka seetõttu on hageja esitatud hagiavaldus perspektiivitu. Samuti on ebaselge, kas hagejal kui ühel seltsinglasel on üldse tekkinud seltsinguvara üleandmise nõue teise seltsinglase vastu, kuivõrd hagiavaldusest ei nähtu, kas seltsingu lõppemisel on toiminud seltsingu likvideerimine ja vara jaotamine (VÕS § 600 lg 1). Määruskaebus
12.Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses palub hageja maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule menetlemiseks.
13.Maakohtu määrus tuleb tühistada, kuna maakohus ei andnud hagejale võimalust enda nõude täiendamiseks olukorras, kus on olemas õigusnormid, mis võimaldavad kahju hüvitamist nõuda.
14.Maakohus tõlgendas vääralt Riigikohtu suuniseid 13. juuni 2018. a määruses. Kui Riigikohus oleks pidanud hagi täiesti perspektiivituks, siis oleks Riigikohus ise hagi läbi vaatamata jätnud.
15.Hagi õigusliku perspektiivi hindamisel peab kohus eeldama, et hageja esile toodud faktilised asjaolud on tõesed ning tõendatavad. Riigikohtu määruse p-i 14 kohaselt ei kaitse VÕS § 589 tõepoolest äriühingu võlausaldajaid äriühingu juhatuse liikme poolt seaduses sätestatud kohustuse rikkumise eest. Eeltoodus ei saa enam asja läbivaatamisel vaidlust olla. Eelnev ei välista aga seda, et kehtivas õiguses puuduksid seltsingu võlausaldajate õigusi tagavad kaitsenormid üldse.
16.Hageja esitas muuhulgas maakohtule 14. juunil 2018. a hagi tagamise taotluse, milles tõi välja vastavad kaitsenormid – karistusseadustiku (KarS) § 2172 (alternatiivselt § 201). Samuti osundas hageja sellele, et kostjad vastutavad õigusvastaselt kahju tekitamise eest põhjusel, et nende tegu oli heade kommete vastane (VÕS § 1045 lg 1 p 8). Kui maakohus oleks võimaldanud hagejal tuua välja kõik kaitsenormid, oleks hageja täiendavalt osundanud ka raamatupidamise korraldamise kohustuse rikkumisele (RPS § 4 p 1), mis seisnes selles, et kostjad ei eraldanud seltsinguvara Bauschmidti
5(8)
muust varast ning kasutasid seda ebaseaduslikult Bauschmidti kohustuste täitmiseks. Seega ei olnud Bauschmidti finantsseisund kajastatud adekvaatselt, täielikult ja objektiivselt, sest kostjad kasutasid seltsinguvara muude kohustuste täitmiseks.
17.Kuivõrd hagi õiguslikku perspektiivi puudutavaid väiteid võib eelmenetluses piiramatult täiendada, on hagejal õigus täiendada enda õiguslikke põhjendusi piiramatult.
18.Seaduses sätestatud kaitsenormi rikkumine ei eelda seda, et kohus oleks õigusvastaselt kahju tekitanud isiku süüdi mõnes kuriteos. See tähendab, et hagi võib rahuldada ka juhul, kui maakohus tuvastab, et kostjad on pannud toime hageja suhtes usalduse kuritarvitamise.
19.Kostjad rikkusid selgelt võlausaldajate kaitseks kehtestatud kaitsenorme KarS § 201 või § 2172. Kuna hagi rahuldamiseks piisab ühe kaitsenormi rikkumisest ning sooviga vältida mõttetut vaidlust selle üle, kas seltsinguvara saab omastada (KarS § 201 tähenduses) või mitte, selgitab hageja KarS § 2172 sätestatud kuriteo toimepanemist. Usalduse kuritarvitamise kuriteokoosseisu toimepanemist kinnitavad faktilised asjaolud tõi hageja välja hagiavalduses (p 3.2, 14.3, 14.4, 3.3, 14.6, 5, 25, 6, 14.8, 10). Alles juhul, kui seltsinguvara ei pidanud üle jääma, saab väita, et Bauschmidti juhatuse liikmetele etteheidetavates tegudes ei esine kuriteokoosseisu tunnuseid. Kui seltsinguvara tekkis ning seda ei kasutatud seltsingu kohustuste katteks, siis pidi seltsinguvara üle jääma. Kui seltsinguvara ülejääki ei ole, on tegemist minimaalselt usalduse kuritarvitamisega. Bauschmidtil ja selle juhtkonnal oli kohustus säilitada ja hoiustada seltsinguvara enda varast eraldi ning Bauschmidtil ja selle juhtkonnal oli keelatud seltsinguvara enda või kolmandate isikute kasuks pöörata. Seega seisneb Bauschmidti juhtkonna seadusest ja seltsingulepingust tuleneva kohustuse rikkumine (usalduse kuritarvitamine) selles, et nad pidid tagama seltsinguvara Bauschmidti muust varast eraldamise ning säilimise, kuid ei teinud seda, ja kasutasid seda enda muude kohustuste täitmiseks. Seltsinguvara kasutamine muude Bauschmidti kohustuste katteks näitab, et juhtkond otsustas teadlikult seltsinguvara omastada läbi selle kolmandate isikute kasuks pööramise. Seltsinguvara eraldamine tagab, et seltsinguvara valdava seltsinglase pankroti korral saab seltsinguvara pankrotivara hulgast välistada. Eeltoodust tulenevalt esineb Bauschmidti juhatuse liikmetele etteheidetavates tegudes vähemalt usalduse kuritarvitamise süüteokoosseis ehk kostjad rikkusid kaitsenormina KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud keeldu mitte kahjustada hageja varalisi huve.
20.Teise alternatiivina tekitasid kostjad hagejale kahju tahtliku heade kommete vastase käitumisega. Kostjate käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjatele saaks ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1 p 8 valguses on seltsinguvara eraldamata jätmine ning selle kasutamine Bauschmidti muude kohustuste jaoks (sisuliselt hageja vara omastamine). Sõltumata sellest, kas karistusõiguslikult kvalifitseerub seltsinguvara omastamine kuriteoks, on tsiviilkäibe tavaarusaama järgi tegemist igal juhul taunitava teoga. Nimelt ei luba ükski õigusnorm ega tsiviilkäibes aktsepteeritud põhimõte sellisel moel teisi isikuid neile kuuluvast varast (või kas või kindlaksmääramata osast ühises varas) ilma jätta.
21.Sõltumata sellest, kas kvalifitseerida kostjate õigusvastane tegevus VÕS § 1045 lg 1 p 7 või p 8 järgi, on hagi aluses märgitud asjaoludel selge, et kostjad panid seltsinguvara omastamise toime tahtlikult. Seltsinguvara ei kadunud näiteks mõne Bauschmidti töötaja õigusvastase teo tõttu, vaid ainult kostjate teadliku käitumise akti tulemusena. Pikaajalise ehitussektoris tegutsemise ja ettevõtluskogemusega isikud pidid aru saama, et neil puudub õigus seltsinguvara omastada ehk muude kohustuste katteks kasutada. Lisaks oli pooltevahelises lepingus selgelt sätestatud, et seltsinguvara tohib kasutada
6(8)
üksnes seltsinguga seotud kohustuste täitmiseks. Järelikult pidid juhatuse liikmed mõistma, et neil on keelatud seltsinguvara muude kohustuste katteks kasutada. Õigusliku keelu vastu minemine on käsitletav tahtliku õigusvastase (heade kommete vastase) teona. Kuivõrd raha eraldamata (eraldi hoiustamata) jätmine ja selle muudeks kohustuste täitmiseks kasutamine on alati teadliku (intellektuaalne element) ja tahtliku (voluntatiivne element) inimkäitumise akt, ei saa olla kahtlustki selles, et Bauschmidti juhatuse liikmed panid teo toime tahtlikult (vt ka KarS § 16), sest nende eesmärk oli seltsinguvara eraldamata jätmine ja selle hilisem enda või kolmandate isikute kasuks pööramine. Menetluse edasine käik
22.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
23.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb seega jätta rahuldamata.
24.Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus ei tõlgendanud vääralt praeguses asjas Riigikohtu 13. juuni 2018. a määruses esitatud seisukohti hagi perspektiivi küsimuses. Olukorras, kus Riigikohtu menetluses oli hagi tagamise määruse peale esitatud määruskaebus, ei saanud Riigikohus jätta hagi läbivaatamata. Selles menetlusetapis sai Riigikohus üksnes kontrollida hagiavalduse edukust hagi tagamise põhjendatuse seisukohast ja leides, et hagi ei ole esitatud asjaoludel võimalik rahuldada, tühistas hagi tagamise. Seega ei saanud maakohus teha Riigikohtu seisukohtadest järeldust, et hagi tuleb menetleda üksnes põhjusel, et Riigikohus ei jätnud hagi läbivaatamata.
25.Maakohus ei rikkunud ka oluliselt menetlusnorme, kui jättis hagi läbivaatamata, ilma et oleks pärast Riigikohtu 13. juuni 2018. a määrust andnud hagejale täiendava tähtaja oma nõude täiendamiseks. TsMS § 425 lg-st 2 tulenevalt on hagi läbivaatamata jätmisel menetlusosalise ärakuulamine kohtu õigus mitte kohustus.
26.Hagi läbivaatamata jätmine on TsMS § 423 lg 2 alusel kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus praegusel juhul diskretsiooni piire ületanud. Maakohus on määrust piisavalt põhjendanud, tuues selgelt välja kaebuse läbivaatamata jätmise aluse. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esile toodud asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et kostjad on rikkunud hageja kui võlausaldaja kaitseks kehtestatud seaduse sätteid.
27.Hageja tugineb hagi alusena hageja ja Bauschmidti vahel sõlmitud seltsingulepingule ja selle muutmise lepingule ning et nende lepingute järgi kohustus Bauschmidt andma hagejale üle seltsinguvara, s.o rahasumma vähemalt 515 156 eurot. Seejuures tugineb hageja sellele, et seltsinguvara üleandmise kohustus oli kostjatel kui Bauschmidti juhatuse liikmetel. Hageja leiab, et kostjate vastu esitatud kahjunõude faktiliseks aluseks on seltsinguvara omastamine juhatuse liikmete (kostjate) poolt ja tugineb nõude alusena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-le 7 või alternatiivselt § 1045 lg-le 8. Esialgses hagiavalduses pidas hageja kaitsenormiks VÕS § 589 lg-t 1. Määruskaebuses on hageja nõustunud kohtute seisukohaga, et viidatud norm ei kaitse hagejat kui võlausaldajat seltsinglase juhatuse liikmete kohustuste rikkumiste eest.
28.Määruskaebuses toob hageja esile, et kostjad rikkusid võlausaldaja kaitseks kehtestatud kaitsenorme KarS § 201 või § 2172, millistele sätetele tugines hageja ka 14. juunil 2018 esitatud hagi tagamise taotluses. Maakohus jättis hagi tagamata, millest võib järeldada,
7(8)
et maakohus ei nõustunud ka hageja täiendatud käsitlusega. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei saa nimetatud normid praegusel juhul kaitsta hagejat, kuna mõlema sätte eesmärk on kaitsta äriühingut (mitte võlausaldajat) tema juhatuse liikmete kahjustava tegevuse eest. Iseenesest ei ole välistatud, et äriühingu juhtorganite liikmed võivad teatud juhtudel vastutada ka otse äriühingu võlausaldajate ees deliktiõiguse sätete alusel, kuid seda üksnes juhul, kui nad rikuvad isiklikult mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud äriühingu võlausaldajate kaitseks. Hageja ei ole aga esile selliseid asjaolusid, millest tulenevalt saaks väita, et kostjad on rikkunud hageja kui võlausaldaja kaitseks kehtestatud seaduse sätteid VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes.
29.Alternatiivselt tugineb kostja ka § 1045 lg 1 p-le 8, kuid ei ole välja toonud, milles seisneb kostjate heade kommete vastane käitumine.
30.Hageja esitatud seltsingu vara üleandmise nõude osas juhtis maakohus õigesti tähelepanu Riigikohtu seisukohale, et seltsinguvara üleandmise nõue, mis ühel seltsinglasel võib teise vastu olla, saab vähemalt üldjuhul tekkida siis, kui seltsing lõpetatakse. Seltsingu lõppemise alused näeb ette VÕS § 596 ja mh lõpeb seltsing seltsinglase pankroti väljakuulutamisega (VÕS § 596 lg 1 p 7). Seltsingu lõppemisel toimub seltsingu likvideerimine ja vara jaotamine (VÕS § 600 lg 1) ning praegusel juhul ei ole hageja eeltoodud asjaolusid hagis ega määruskaebuses esile toonud. Lisaks on hageja ekslikult samastanud kostjate ja Bauschmidt kohustused, kuid juriidilise isiku juhtorgani liikmed ei vastuta juriidilise isiku kohustuste täitmise eest juriidilise isiku võlausaldaja ees. Isegi kui Bauschmidt oleks seltsinglasena jätnud täitmata oma kohustuse hageja kui teise seltsinglase ees, ei saaks selle kohustuse täitmata jätmisest tulenevat nõuet esitada Bauschmidt juhatuse liikmete vastu. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata (TsMS § 654 lg 6).
31.Kuivõrd määrus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb ka määruskaebusega seotud menetluskulud jätta hageja kanda. Kuna maakohus kulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei saa kulusid rahaliselt kindlaks määrata ka ringkonnakohus määruskaebuse lahendamisel (TsMS § 174 lg 4). Kulud määrab mõistliku aja jooksul pärast määruste jõustumist kindlaks maakohus.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu Villem Lapimaa
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.