Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Aktsiaseltsi TREF Nord hagi Mait Schmidti, Urmas Kaasiku ja Martin Viilepi vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks. Hagi tagamine
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2018. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Mait Schmidti määruskaebus Urmas Kaasiku määruskaebus Martin Viilepi määruskaebus
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Aktsiaselts TREF Nord, esindaja vandeadvokaat Robert Sarv Kostja Mait Schmidt, esindaja vandeadvokaat Paul Keres Kostja Urmas Kaasik, esindaja vandeadvokaat Klen Laus Kostja Martin Viilep, esindaja vandeadvokaat Kaarel Kais
Asja läbivaatamise kuupäev
21. mai 2018. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2018. a määrus ja Harju Maakohtu
24.novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-16889. Teha uus määrus, millega jätta Aktsiaseltsi TREF Nord hagi tagamise taotlus rahuldamata.
1.AS TREF Nord (hageja) esitas 10. novembril 2017 Harju Maakohtule Mait Schmidti (kostja I), Urmas Kaasiku (kostja II) ja Martin Viilepi (kostja III) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 515 156 euro suuruse kahjuhüvitise ja viivise või alternatiivselt mõista vastavalt kas kostjalt I, kostjalt II või kostjalt III välja 515 156 eurot ja viivise. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt olid kostjad eri aegadel aastatel 2012 kuni 2016 OÜ Bauschmidt (Bauschmidt) juhatuse liikmed. Hageja ja Bauschmidt sõlmisid 5. mail 2016 seltsingulepingu (leping) ühiseks osalemiseks riigihankes. 10. jaanuaril 2017 sõlmisid hageja ja Bauschmidt lepingu muutmise lepingu, millega hageja võttis üle juhtivpartneri õigused ja kohustused. Bauschmidt pidi hagejale üle andma vähemalt 515 156 eurot seltsinguvara. Bauschmidt on pankrotis ja tal on hagejale täitmata kohustusi vähemalt 515 156 eurot. Bauschmidti juhatuse liikmed rikkusid kohustust hoida seltsinguvara eraldi ja seepärast vastutavad nad hageja ees isiklikult. Hageja esitas 22. novembril 2017 hagi tagamise avalduse ja täpsustas seda 23. novembril 2017. Hageja palus seada kostja I kinnistule 400 000 euro suuruse hüpoteegi, kostja II kaasomandis olevatele kinnistutele kokku 80 000 euro suuruse hüpoteegi ja keelata kostja III ning tema abikaasa ühisomandis oleva kinnisasja osa käsutamise. Alternatiivselt palus hageja seada hüpoteegid ulatuses, mida kohus peab põhjendatuks. Hagi tagamise taotluse kohaselt võivad kostjad oma vara kohtumenetluse käigus võõrandada või seda koormata ning see võib muuta kohtuotsuse täitmise võimatuks. Nõue on suur ja kuna kostjad on käitunud õigusvastaselt, on vara kõrvaletoimetamine tõenäoline. Kostjad on füüsilised isikud ja neil ei ole muud märkimisväärset vara ega sissetulekut hageja nõude rahuldamiseks. Hageja nõude sundtäitmine oleks võimatu, kui kostjad võõrandaksid neile kuuluvad kinnistud.
2.Harju Maakohus rahuldas 24. novembri 2017. a määrusega hagi tagamise taotluse ja määras, et kostjale I kuuluvale Tallinnas asuvale kinnistule tuleb hageja kasuks seada 400 000 euro suurune kohtulik hüpoteek, kostjale II kuuluvale 1⁄2 kaasomandi osale Tallinnas asuvast kinnistust tuleb hageja kasuks seada 30 000 euro suurune kohtulik hüpoteek ja kostjale II kuuluvale 1⁄2 kaasomandi osale Viimsi vallas asuvast kinnistust tuleb hageja kasuks seada 50 000 euro suurune kohtulik hüpoteek. Samuti määras maakohus, et hagi tagamiseks tuleb kinnistusraamatusse kanda kostja III ja tema abikaasa ühisomandisse kuuluva kinnistu kohta keelumärge hageja kasuks, keelates kostjal III ühisomandis oleva kinnisasja käsutamine. Maakohus märkis määruses, et tühistab kostja I või kostja II avalduse alusel hagi tagamise abinõud, kui kostjad I ja II tasuvad hüpoteegisumma pangakontole või esitavad sama summa suuruse pangagarantii. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on hagi tagamise eeldused täidetud. Nõuet ja tagamise aluseks olevaid asjaolusid on piisavalt põhistatud. Hagi tagamata jätmine võib muuta kohtuotsuse täitmise võimatuks. Kostjad võivad olla tekitanud hagejale 515 156 eurot kahju, millele lisandub viivis. Nii suure nõude puhul on üldjuhul alati oht, et kostjad kui füüsilised isikud ei suuda nõuet täita. Hagi tagamise abinõud ei ole liiga koormavad ja on proportsionaalsed taotletava eesmärgiga.
3.Kostjad esitasid määruskaebused, milles palusid maakohtu määruse tühistada osas, millega rakendati nende suhtes hagi tagamise abinõusid, ja teha uue määruse, millega jätta hagi tagamise taotlus rahuldamata.
4.Hageja palus jätta kostjate määruskaebused rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. 2(7)
2-17-16889 Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. jaanuari 2018. a määrusega maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on maakohus põhjendanud, miks võib hagi tagamata jätmisel kohtuotsuse täitmine osutuda raskendatuks või võimatuks. Kostjatel ei ole peale kinnisasjade vara, mille arvel oleks võimalik hagi rahuldamise korral nõuet täita. Ekslik on kostjate seisukoht, et hagi on õiguslikult perspektiivitu. Hageja nõuab kostjatelt 515 156 euro suurust kahjuhüvitist asjaoludel, et lepingu kohaselt pidi Bauschmidt hagejale üle andma vähemalt 515 156 eurot seltsinguvara. Hageja tugineb sellele, et kostjad rikkusid Bauschmidti juhatuse liikmetena võlaõigusseaduse (VÕS) § 589 lg-s 1 sätestatud kohustust, mille kohaselt tuleb seltsinguvara eraldada seltsinglase isiklikust varast ja seda säilitada kuni seltsingu lõppemiseni. Hagiavalduse kohaselt ei suuda pankrotis Bauschmidt kahju hüvitada, kuna tal ei ole vara teise järgu nõuete rahuldamiseks. Hageja nõue ei ole pandiga tagatud. Tegemist on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudega, mille osaühingu võlausaldaja on esitanud pankrotis osaühingu juhatuse liikmete vastu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja I palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada osas, millega ringkonnakohus rahuldas hagi tagamise taotluse ja kohaldas tema suhtes hagi tagamise abinõud, ning teha uue määruse, millega jätta hagi tagamise taotlus rahuldamata. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on hagi õiguslikult perspektiivitu, mistõttu seda ei oleks tohtinud tagada. Hageja on hagis sisuliselt samastanud kostja I ja Bauschmidti kohustused. Juriidilise isiku juhtorgani liikmed ei vastuta juriidilise isiku kohustuste täitmise eest. Hageja ei ole ka põhjendanud ega maakohus kontrollinud, kas hagejal üldse oli Bauschmidti vastu hagis märgitud nõue. Kui hageja soovib saada väljamakseid seltsinguvarast (mille saamata jäämine on esitatud hagi peamise alusena), siis saab tal see õigus olla üksnes seltsingu lõppemisel. See eeldab seltsingu likvideerimist, panuste tagastamist ja kasumi jaotamist või kahjumi katmist. Hageja ei ole väitnud, et seltsingut oleks asutud likvideerima, ja pole selge, kas Bauschmidt hagejale üldse midagi võlgneb. Selleks, et juhatuse liige võiks vastutada äriühingu võlausaldaja ees, peab ta olema rikkunud juhatuse liikmele seadusest tulenevat ja võlausaldaja kaitseks kehtestatud kohustust. Hageja väidetel on selline norm VÕS § 589. See norm ei ole aga kehtestatud võlausaldaja kaitseks, vaid sätestab üksnes seltsinguvara režiimi. Viidatud sättest ei tulene kohustusi seltsinglase juhatuse liikmele. Ringkonnakohtu määrus ei ole ka nõuetekohaselt põhjendatud. Kuigi ringkonnakohus nõustus hagi perspektiivi osas maakohtuga, oleks ta pidanud vastama kostja I määruskaebuse väidetele, kuid ei teinud seda. Lisaks on hagi tagamise eeldused täitmata. Kohus peab põhjendama, miks on hagi tagamine kostja senisest käitumisest lähtudes vajalik ja miks on oht, et kohtulahendi täitmine võib osutuda võimatuks või raskendatuks. Hagi saab tagada vaid erandlikel ja objektiivselt äratuntavatel ning hagi tagamise taotluses põhistatud asjaoludel. Ka maakohtu määrus on põhjendamata. Kümme päeva enne vaidlustatava määruse tegemist tegi maakohus lahendi, millega jättis samadel asjaoludel hagi tagamata, kuna tagamise eeldused ei olnud täidetud. Nii lühikese aja jooksul erinevatele järeldustele 3(7)
2-17-16889 jõudmine annab alust arvata, et kohus ei olegi hagi tagamisel diskretsiooniõigust rakendanud või on ületanud diskretsiooni piire.
7.Kostja II palub määruskaebuses tühistada maakohtu määruse osas, millega maakohus kohaldas tema suhtes hagi tagamise abinõud, ja ringkonnakohtu määruse osas, millega ringkonnakohus jättis tema määruskaebuse rahuldamata. Kostja II palub jätta hagi tagamise taotluse rahuldamata või alternatiivselt saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on hagi perspektiivitu, sest hagiavalduses esitatud asjaoludel ei ole õiguslikult võimalik, et kostja II oleks hageja õigusi rikkunud. Kohtud ei ole hagi perspektiivi üldse hinnanud. VÕS § 589 lg 1 ei ole võlausaldaja kaitseks kehtestatud säte. Lisaks ei ole kohtud põhjendanud, mis annab alust arvata, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. Maakohus ei ole esile toonud, miks annab kostjate käitumine alust arvata, et kohtuotsuse täitmine võib osutuda raskendatuks. Selliseks asjaoluks ei saa olla üksnes hageja nõude suurus. Kuna maakohus on teinud samas asjas kümne päeva jooksul kaks määrust ja asunud määruse põhjendustes samadel asjaoludel vastupidistele seisukohtadele, siis on määrus ka sisuliselt vastuoluline ega saa olla seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus ei ole seda rikkumist kõrvaldanud.
8.Kostja III palub määruskaebuses tühistada maakohtu määruse osas, millega maakohus kohaldas tema suhtes hagi tagamise abinõud, ja ringkonnakohtu määruse osas, millega ringkonnakohus jättis tema määruskaebuse rahuldamata. Kostja III palub jätta hagi tagamise taotluse rahuldamata või alternatiivselt saata asja madalama astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on hagi õiguslikult perspektiivitu ja seda ei võinud tagada. Ringkonnakohus on hagi õiguslikku perspektiivi hinnanud pealiskaudselt. Hageja ei saa hagis esitatud asjaoludel kostjatelt kahjuhüvitist nõuda. Hageja kahjunõude välistavad seltsingu likvideerimist reguleerivad VÕS-i sätted. Hageja on tuginenud sellele, et hageja ja Bauschmidti vahel olnud seltsing lõppes Bauschmidti pankroti väljakuulutamisega. Seltsingu likvideerimisel tuleb seltsinguvara jagada vastavalt seltsinglaste panusele ja hageja ei saa seltsinguvara endale nõuda. Kohtud ei ole hagi tagamise eeldusi kontrollinud. Maakohus ei tuvastanud, et kostja III oleks teinud midagi, mis annaks alust eeldada, et ta väldib nõuete täitmist. Arvestades, et Bauschmidt on pankrotis ja haldur võiks kostjate kui Bauschmidti juhatuse liikmete vastu nõudeid esitada, oleksid kostjad juba varem võinud nõuete vältimiseks vajalikke samme astuda, kuid nad ei ole seda teinud. Lisaks kasutas maakohus kostjat III liiga koormavat hagi tagamise abinõud (keelumärke seadmine kostja III ja tema abikaasa ühisomandis olevale kinnistule). Kostja III jäeti enne hagi tagamist põhjendamatult ära kuulamata. Kui maakohus oleks küsinud enne hagi tagamist kostja III seisukohta, siis ei oleks õiguslikult perspektiivitut hagi tagatud.
9.Hageja vaidleb kostjate määruskaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja kolmanda lause alusel tühistada. Kolleegium teeb ise uue määruse, millega jätab hageja hagi tagamise taotluse rahuldamata. Määruskaebused rahuldatakse. 4(7)
2-17-16889
11.Hageja on hagiavalduses esitanud kahju hüvitamise nõude kostjate kui oma lepingupartneri (Bauschmidti) juhatuse liikmete vastu. Pooled ei vaidle selle üle, et Bauschmidt on pankrotis ega suuda võlausaldajate tagamata nõudeid rahuldada.
12.Kolleegium on varem selgitanud, et kohus peab hagi tagamise menetluses hindama ka hagi lubatavust (eelkõige TsMS § 371 lg 1, § 423 lg 1, § 428) ja seda, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust, st kas hagi on õiguslikult perspektiivikas (TsMS § 371 lg 2, § 423 lg 2) (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 14). Samuti on kolleegium varem selgitanud, et TsMS § 381 lg 2 kohaselt tuleb nõuet, mille tagamist soovitakse, ja tagamise aluseks olevaid asjaolusid hagi tagamise avalduses põhistada. TsMS § 235 kohaselt on väite kohtule põhistamine väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistama kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega saab kohus hagi tagada vaid siis, kui esinevad TsMS §-s 377 sätestatud eeldused, hagi tagamise taotlus ja hagiavaldus vastavad seaduses sätestatud formaalsetele nõuetele, hagi on lubatav, õiguslikult perspektiivikas ning lisaks on hageja nõude aluseks olevad faktilised asjaolud ja hagi tagamise aluseks olevad asjaolud ka põhistatud (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 15). Hageja nõue on kolleegiumi varasema seisukoha järgi õiguslikult perspektiivitu juhul, kui hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral ei oleks nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). Kolleegium jääb eelnimetatud seisukohtade juurde.
13.Hageja on hagi alusena tuginenud sellele, et tema ja Bauschmidti vahel oli sõlmitud seltsinguleping ning selle muutmise leping ja et nende lepingute järgi kohustus Bauschmidt andma hagejale üle rahasumma kui seltsinguvara. Samuti on hageja tuginenud sellele, et seltsinguvara üleandmise kohustus oli Bauschmidti juhatuse liikmetel hageja kui teise seltsinglase vastu ja jättes selle kohustuse täitmata, rikkusid kostjad VÕS § 589 lg-t 1, mis on hageja kui võlausaldaja kaitseks kehtestatud norm. Maakohus hagi õiguslikku perspektiivikust ei käsitlenud ja märkis oma määruses üksnes seda, et nõuet on piisavalt põhistatud. Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et VÕS § 589 lg 1 on oma olemuselt võlausaldaja kaitseks kehtestatud säte ja selles sättes ettenähtud kohustuse rikkumine toob kaasa äriühingust seltsinglase juhatuse liikmete vastutuse teise seltsinglase ees.
14.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga ja leiab, et õige on kostja I määruskaebuse seisukoht, et viidatud norm näeb ette üksnes seltsinguvara tekkimise aluse ja vararežiimi. VÕS § 589 lg 1 kohaselt lähevad seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara). Viidatud säte ei ole võlausaldaja kaitseks kehtestatud norm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. Iseenesest on õige ringkonnakohtu viide, et juriidilise isiku juhatuse liige võib osal juhtudel vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse sätete alusel, kuid selline vastutus on erandlik. Selleks, et võlausaldaja saaks esitada oma lepingupartneri juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude, peab juhatuse liige olema pannud toime õigusvastase teo, milleks võib olla seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku
5(7)
2-17-16889 võlausaldajal ei tekiks kahju (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus nr 3-2-1-188-12, p 12; 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11).
tsiviilasjas
Kuna hageja ei ole praegusel juhul toonud hagis esile asjaolusid, millest tulenevalt saaks väita, et kostjad on rikkunud hageja kui võlausaldaja kaitseks kehtestatud seaduse sätteid VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes, ei oleks hagi sellistel asjaoludel võimalik rahuldada, isegi kui eeldada hageja väidete õigsust.
15.Kolleegium nõustub kostja I määruskaebuse väitega, et hageja on sisuliselt samastanud kostjate ja Bauschmidti kohustused, kuid juriidilise isiku juhtorgani liikmed ei vastuta juriidilise isiku kohustuste täitmise eest juriidilise isiku võlausaldaja ees. Isegi kui Bauschmidt oleks seltsinglasena jätnud täitmata oma kohustuse hageja kui teise seltsinglase ees, ei saaks selle kohustuse täitmata jätmisest tulenevat nõuet esitada Bauschmidti juhatuse liikmete vastu (vt ka Riigikohtu 6. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-03, p-d 21–23).
16.Õige on ka kostjate määruskaebuste väide, et seltsinguvara üleandmise nõue, mis ühel seltsinglasel võib teise vastu olla, saab vähemalt üldjuhul tekkida siis, kui seltsing lõpetatakse. Seltsingu lõppemise alused näeb ette VÕS § 596 ja mh lõpeb seltsing seltsinglase pankroti väljakuulutamisega (VÕS § 596 lg 1 p 7). Seltsingu lõppemisel toimub seltsingu likvideerimine ja vara jaotamine (VÕS § 600 lg 1). Praegusel juhul ei ole hageja eeltoodud asjaolusid hagis esile toonud.
17.Seega tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tühistada. Kolleegium teeb uue määruse, millega jätab hageja hagi tagamise taotluse rahuldamata. TsMS § 388 lg 6 kohaselt omandavad kostjad I ja II hagi tagamise tühistamisel hüpoteegi ja nende taotlusel kustutatakse kohtulikud hüpoteegid hagi tagamise tühistamise määruse alusel kinnistusraamatust. Keelumärke kustutamiseks tuleb kostjal III esitada käesolev määrus Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale. Märke kustutamiseks ei ole vaja hageja nõusolekut (kinnistusraamatuseaduse § 496).
18.Kostjad on määruskaebustes väitnud, et praegusel juhul on hagi tagamise eeldused täitmata ja et kohtud ei ole oma lahendeid selles osas piisavalt põhjendanud. Kostjad on leidnud, et kohtud on rikkunud hagi tagamise taotluse lahendamisel diskretsioonipiire. Kolleegium on varem leidnud, et rahalise nõudega hagi tagamisel tuleb hinnata, kas see on ikka tõenäoliselt vajalik kohtulahendi täitmise tagamiseks (TsMS § 377 lg 1), kas arvestatakse hagi hinda (TsMS § 378 lg 4 teine lause) ja kas kostja huvisid hagi tagamisega ebaproportsionaalselt ei kahjustata (TsMS § 378 lg 4 esimene lause) (vt nt Riigikohtu 10. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-10, p 19). Kolleegium on seisukohal, et kohtud on praegusel juhul oma lahendeid hagi tagamise eelduste osas põhjendanud ega ole diskretsiooni piire ületanud.
19.Kostja III on seisukohal, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi mh sellega, et ei kuulanud teda enne hagi tagamise määruse tegemist ära. TsMS § 384 lg 3 teise lause kohaselt võib kohus kostja enne ära kuulata, kui see on ilmselt mõistlik, eelkõige kui avalduses taotletakse vaidlusaluse õigussuhte esialgset reguleerimist. Praegusel juhul ei ole tegu õigussuhte esialgse reguleerimisega, vaid rahalise nõudega hagi tagamisega. Kohtu otsustus jätta kostja ära kuulamata on tulenevalt TsMS § 384 lg-st 3 diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui on ületatud
6(7)
2-17-16889 diskretsiooni piire. Kolleegium on seisukohal, et praegusel juhul neid piire ületatud ei ole ja maakohus ei ole kostja III ära kuulamata jätmisega menetlusõiguse norme rikkunud.
20.Kuna käesolev määrus ei ole asja menetlust lõpetav määrus TsMS § 173 lg 1 esimese lause mõttes, jaotatakse hagi tagamisega seotud menetluskulud hagi lahendamisel osana üldisest menetluskulude jaotusest.
21.Kostjate määruskaebuste rahuldamise tõttu tuleb määruskaebustelt tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Ants Kull
Henn Jõks
Tambet Tampuu
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.