Hageja Skuba Eesti OÜ (registrikood 10715390), esindaja vandeadvokaat Raul Markus
hagi
TA
(A)
vastu
võla
Kostja TA (isikukood XXXXXXXXXXX) Kohtuistungi toimumise aeg
14.03.2019
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu Skuba Eesti OÜ loobumine apellatsioonkaebusest osas, milles Skuba Eesti OÜ palus tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis TA-lt välja mõistmata pärast hagi esitamist lisanduv viivis 8% põhinõudelt aastas ja lisanduv viivis välja mõista, ning lõpetada kirjeldatud osas apellatsioonimenetlus.
2.Tühistada Harju Maakohtu 28.04.2017 otsus osas, milles maakohus jättis Skuba Eesti OÜ hagi TA vastu põhivõla 2 476 euro 4 sendi saamiseks rahuldamata ja teha asjas uus otsus.
Välja mõista TA-lt Skuba Eesti OÜ kasuks 2 476 eurot 4 senti.
4.Rahuldada apellatsioonkaebus.
5.Maakohtus, ringkonnakohtus ja Riigikohtus kantud menetluskulud jätta 84,2% ulatuses TA kanda ja 15,8% ulatuses Skuba Eesti OÜ kanda.
6.Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: 1) Rahuldada Skuba Eesti OÜ hagi TA vastu osaliselt. 2) Välja mõista TA-lt Skuba Eesti OÜ kasuks 2 476 eurot 4 senti. 3) Menetluskulud jätta 84,2% ulatuses jätta TA kanda ja 15,8% ulatuses Skuba Eesti OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue
1.Skuba Eesti OÜ (hageja) esitas 31.01.2017 maakohtule hagi TA (endine perekonnanimi T) (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 2 476 eurot 4 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 266 eurot 31 senti ja hagi esitamise ajast viivise 8% aastas kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Pooled sõlmisid 13.05.2016 käenduslepingu, millega kostja käendas hageja ees OÜ FILTRIMEISTER TOOTMINE (endise ärinimega Filtrimeister OÜ, registrikood 10642627; põhivõlgnik) kohustusi. Hageja ja põhivõlgniku vahel olid sõlmitud autoteeninduse osutamise lepingud. Lepingute sõlmimisel tegutsesid nii põhivõlgnik kui käendaja majandus- ja kutsetegevuses. Käenduslepingu p-des 1 ja 11 oli välja toodud käendaja vastutuse rahaline suurus. Käenduslepingus märgitud piirsumma kaitses käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete eest. Hageja oli lepingust tulenevad kohustused täitnud. Hagejapoolset kohustuse täitmist kinnitas mh kostja käenduslepingu p-s 4 märgitu, milles kostja kinnitas, et käendatav kohustus on olemas, ning pooled leppisid kokku kohustuse täitmise uutes tähtpäevades (võlatunnistus). Samas jättis põhivõlgnik hagejale tasumata saadud kauba ja osutatud teenuste eest 2 476,04 eurot. Hageja esitas kostjale nõude käenduskohustuse täitmiseks, mida kostja ei teinud. Kostja käitus õigussuhtes hagejaga tahtlikult heade kommete vastaselt, mis õigustas hageja nõude rahuldamist ka kahju hüvitamise sätete (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 8) alusel. Nimelt lõi kostja teadlikult ja tahtlikult hagejale ebaõige ettekujutuse, et oli volitatud esindama põhivõlgnikku. Kostja ei olnud OÜ FILTRIMEISTER TOOTMINE juhatuse liige. Kirjeldatud ühingu ärinimi oli kuni 17.02.2016 OÜ Filtrimeister. Alates 22.02.2016 tegutses ärinime OÜ Filtrimeister all osaühing registrikoodiga 12601070, mille juhatuse liige oli kostja ja mille osanik oli perioodil 05.01.2015 kuni 27.01.2016 OÜ FILTRIMEISTER TOOTMINE (endise ärinimega OÜ Filtrimeister). Mõlema osaühingu tegevusalad kattusid. Käenduslepingu koostamisel lisati sellele OÜ Filtrimeister registrikoodiga 12601070 registrikaart. Kohustus muutus sissenõutavaks ja hageja arvestas viivist VÕS § 113 lg 1 järgses määras alates 05.10.2015, kui möödus esimese arve maksetähtaeg. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ei saanud temalt käendajana kohustuse täitmist nõuda, sest oli selgusetu, kas ja millises ulatuses oli hagejal nõue põhivõlgniku vastu. Kostjale teadaolevalt ei tunnistanud põhivõlgnik hagejalt teenuse saamist ega hageja nõuet. Arved ei tõendanud vastupidist. Käenduslepingu p-s 4 antud käendaja kinnitus põhivõlgniku kohustuste kohta ei saanud olla põhivõlgnikule
siduv ega tõendada, et põhivõlgnik tunnistas nõuet. Pealegi ei olnud kostja põhivõlgniku seaduslik esindaja ning samuti puudus kostjal huvi põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Lisaks ei olnud käenduslepingus fikseeritud tema kui tarbijast käendaja rahalise vastutuse piirmäär, mistõttu oli käendusleping tühine. Pealegi oli tegu leping, mille hageja kostjale allkirjastamiseks esitas, lepingu tüüpvorm. Maakohtu otsus
3.Kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, neid hagejalt välja mõistmata. Käendusleping oli kvalifitseeritav tarbijakäendusena. Vaidluses ei olnud tähtsust sellel, kas kostja oli põhivõlgnikuga seotud või volitatud põhivõlgnikku esindama. Lepingus ei fikseeritud üheselt ja arusaadavalt käendaja vastutuse maksimumsumma, mis võis ületada tasumata arvetelt nähtuva põhivõlgnevuse 2 476 eurot 4 senti. Käenduslepingu p-s 3 nähti ette, et kui käendaja tasub makse, loetakse esmalt kustutatuks võlgniku viivisevõlgnevus, siis võimalikud leppetrahvid, seejärel muud käenduslepinguga seotud kohustused ning viimaks võlgniku põhivõlgnevus. Hageja palus ka hagis kostjalt välja mõista viivise arvete tasumata jätmise eest alates esimese arve maksetähtaja möödumisest. Seega ei olnud käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma käenduslepingus kokku lepitud ja leping oli VÕS § 143 lg 2 järgi tühine. Apellatsioonkaebus
4.Hageja palus esmalt maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 2 476 eurot 4 senti ja pärast hagi esitamist lisanduv viivis 8% aastas. 14.03.2019 loobus hageja apellatsioonkaebusest osas, milles vaidlustas lisanduva viivise väljamõistmata jätmise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kohus tuvastas ebaõigesti, et 13.05.2016 käenduslepingus ei olnud piisavalt selge kokkulepe käendaja vastutuse maksimumsumma kohta. Käendaja vastutuse maksimumsumma oli lepingu p-des 2 ja 11 üheselt ning arusaadavalt fikseeritud. Lepingu p 3 ei muutnud käenduskokkulepet segasemaks, vaid tagas, et pooltel ei teki vaidlust, millise põhivõlgniku kohustuse täitmiseks käendaja poolt tasutu loetakse. Võlausaldajal oli õigus käendajalt nõuda käenduslepingus kokku lepitud kohtuse rikkumise korral viivist. Isegi kui leida, et seda õigust hagejal ei olnud, ei saanud selle pärast jätta hagi tervikuna rahuldamata. Kohus jättis tuvastamata, kas hagi oli võimalik rahuldada alternatiivsel alusel. Nimelt sisaldus 13.05.2016 käenduslepingus kostja antud võlatunnistus ja kostja tekitas hagejale kahju, kui käitus õigussuhtes hagejaga tahtlikult heade kommete vastaselt. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Menetluse edasine käik
6.Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda.
7.Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbi vaatavale kohtule kohustuslikud.
8.Ringkonnakohus andis asja uuel menetlemisel 29.06.2018 menetlusosalistele võimaluse esitada Riigikohtu otsusest väljendatud selgitustest ja järeldustest tulenevad seisukohad. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas esmalt maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hageja nõuded põhivõla ja pärast hagi esitamist lisanduva viivise saamiseks rahuldamata. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles kohus jättis kostjalt välja mõistmata sissenõutavaks muutunud viivise. 14.03.2019 toimunud istungil loobus hageja apellatsioonkaebusest osas, milles maakohus jättis välja mõistmata pärast hagi esitamist lisanduva viivise (TsMS § 644). Ringkonnakohus selgitab, et apellatsioonkaebusest loobumise korral loetakse, et apellant ei ole apellatsiooniastmes menetlustoiminguid teinud. Apellatsioonkaebusest loobumise korral ei saa apellant esitada enam uut apellatsioonkaebust sama apellatsioonieseme kohta ja kannab apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud (TsMS § 644 lg 3). Eelnev kehtib ka apellatsioonkaebusest osalise loobumise kohta, kuid selle erisusega, et kohus jätkab apellatsioonimenetlust osas, milles apellant kaebusest ei loobunud. Seega on maakohtu otsus nii sissenõutavaks muutunud kui ka pärast hagi esitamist lisanduva viivise väljamõistmata jätmise osas jõustunud. Ringkonnakohus vaatab otsuse läbi hageja apellatsioonkaebuse alusel osas, milles kohus hagi kostja vastu põhivõla saamiseks rahuldamata jättis. Ringkonnakohus, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada vaidlustatud osas materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus, milles hagi osaliselt rahuldada. Menetluses ei vaieldud järgmiste oluliste asjaolude üle:
1.07.08.-21.09.2015 esitas hageja põhivõlgnikule neli arvet, kokku summas 2 476 eurot 4 senti, mis olid tasumata;
2.13.05.2016 sõlmisid pooled tasumise tagatisena pealkirjastatud käenduslepingu, mille alusel käendas kostja hageja ees põhivõlgniku kohustusi, mis tulenesid tasumata arvetest;
3.põhivõlgniku ärinimi oli kuni 17.02.2016 OÜ Filtrimeister (registrikood 10642627; käenduslepingus vääralt märgitud 12642627), käenduslepingu sõlmimise ajal ei olnud kostja selle juhatuse liige;
4.alates 22.022016 kannab Osaühingu Filtrimeister nime äriühing registrikoodiga 12601070, kus kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal juhatuse liige. Riigikohus on praeguses asjas 20.06.2018 tehtud otsuse p-s 16 selgitanud, et hagi rahuldamine saab esitatud asjaoludel tulla õiguslikult kõne alla nii käenduslepingule kui ka selles sisalduvale võimalikule võlatunnistusele tuginedes. Õiguslikult ei ole välistatud selle rahuldamine ka deliktilise kahju hüvitamise nõudena. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel erinevaid võimalusi analüüsida. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlana 2476 eurot 4 senti. Hagis tugines hageja hagi aluseks olevate põhiliste asjaoludena sellele, et pooled olid sõlminud käenduslepingu, mille alusel käendas kostja põhivõlgniku autoteenindusest tulenevaid kohustusi, mida see hagejale ei ole täitnud. Kostja on menetluses vastu väitnud, et käendusleping on tühine, kuna tegu on
tarbijakäendusega, kuid vastutuse maksimumsummas ei ole kokku lepitud ning hageja ei ole tõendanud oma nõuet põhivõlgniku vastu. Riigikohus on samas asjas tehtud lahendi p-des 22-25 märkinud, et praegusel juhul oli tegu tarbijakäenduslepinguga VÕS § 143 lg 1 mõttes ja see oli kooskõlas VÕS § 143 lg-ga 2, s.t selles oli fikseeritud kostja rahalise vastutuse piirmäär, mis on üks olulisemaid kehtiva tarbijakäenduslepingu tingimusi. Riigikohus selgitas, et VÕS § 143 lg 2 nõuded on täidetud, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus. Praegusel juhul olid käenduslepingus fikseeritud nii konkreetsed arved kui ka nendest tuleneva võlgnevuse suurus. Asjaolu, et käenduslepingus lepiti kokku, millises järjekorras võlgniku võlgnevust käendussumma arvel täidetuks loetakse, ei mõjuta iseenesest käendaja maksimaalset vastutust. Riigikohus märkis, et samuti ei olnud esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et käendusleping võis olla tühine mõnel muul alusel või et see oleks tühistatud. Neil põhjendustel tuvastab ringkonnakohus, et käendusleping on kehtiv. Veel tugines kostja oma vastuväidetes asjaolule, et põhivõlgnik ei tunnistanud kohustust. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama kostja vastuväidete korral põhivõlgnikul kohustuse olemasolu. Samas on Riigikohus praeguses asjas tehtud otsuse p-s 27 selgitanud, et tõendamiskoormis ei ole absoluutne ning ka kostja peab oma vastuväited esitama arusaadavalt ja konkreetselt. Veel enam, hageja on esitanud nõude tõendamiseks arved ja lisaks kostja enda kinnituse käenduslepingu p-s 4 kaupade ja/või teenuste vastuvõtmise kohta (tlk 4). Juba hea usu põhimõttest lähtudes ei oleks õiglane, kui käendaja, kes on kinnitanud esmalt põhivõlgniku vastuväidete puudumist nõudele, võiks hiljem lükata tõendamiskoormise võlausaldajale lihtsalt väitega, et tema ei ole põhivõlgnik ega selle esindaja. Sarnaselt eeldatakse VÕS § 76 lg 4 järgi kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud võlausaldaja suhtes, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Antud asjas on kostja väited ka pärast selgitusi üldsõnalised. Ta väidab, et tema teada ei kinnita põhivõlgnik teenuse saamist ja nõuet ei tunnista, esitamata selle kohta mingeid põhjendusi või tõendeid. Minimaalselt peaks kostja selgitama, kas tema arvates ei ole arvetel märgitud autohooldustöid üldse tehtud, on tehtud vähem või puudustega või on teenuseid osutatud muule isikule. Kostja on aga 23.07.2018 esitatud menetlusdokumendist nähtuvalt jätkuvalt seisukohal, et temal ei lasu viidatud osas mingisugust tõendamiskoormist (tlk 88 pöördel). Lisaks on pooled viidanud käenduslepingu p-s 4 VÕS § 149 lg-le 2, millega põhivõlgnevuse vastuväitele tuginemine on välistatud. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. VÕS § 149 lg 2 järgi ei või käendaja siiski esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks. Seega ei saa käendaja kasutada vastuväidet, millele tuginemise vältimiseks käendusleping sõlmiti. Veel tugines kostja väitele, et ta ei olnud põhivõlgniku juhatuse liige, vaid töötaja. Riigikohus on antud asjas tehtud lahendi p-s 30 märkinud, et käenduslepingu täitmise nõude seisukohast ei ole tähendust, kas kostja oli põhivõlgniku juhatuse liige käenduslepingu sõlmimise ajal või mitte. Vastusena kostja poolt asja teistkordsel arutamisel esitatud taotlusele aegumise kohaldamiseks (tlk 101 p) märgib ringkonnakohus, et ei nõustu kostjaga. Kostja väitel algas 2015 augustseptember esitatud arvetest tuleneva nõude aegumine 31.12.2015 ja lõppes 31.12.2018, st hagi
aegus põhivõlgniku vastu 01.01.2019. Kuna hageja ei esitanud põhivõlgniku vastu hagi, mis peataks aegumise, aegus TsÜS § 144 järgi käenduslepingust kui kõrvalkohustusest tulenev nõue kostja vastu. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et põhivõlgniku nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 154 lg 1 järgi 3 aastat iga üksiku kohustuse jaoks ja aegumistähtaeg hakkab kulgema selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohutusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega aegus hageja nõue 2476 euro 4 sendi saamiseks põhivõlgniku vastus 01.01.2019. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu. Käenduslepingu kohaselt võtab käendaja kohustatu rahalisi kohustusi kui enda kohustusi (VÕS § 142 lg 1). Hagi esitamise ajaks 31.01.2017 ei olnud 13.05.2016 sõlmitud käenduslepingust tulenevad sissenõutavaks muutunud nõuded kostja vastu aegunud ja TsÜS § 160 lg 1 järgi peatus hagi esitamisega nõude aegumine. Seega ei nõustu kohus kostja seisukohaga ja leiab, et hagi ei ole aegunud. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel tuli hagi põhinõudes rahuldada ja käendajalt võlgnetav summa välja mõista. Menetluskulud
10.TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Seoses hagi osalise rahuldamisega tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Nagu ülal kirjeldatud, palus hageja hagis välja mõista põhinõude 2 476 eurot 4 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 266 eurot 31 senti ja pärast hagi esitamist lisanduva viivise määraga 8% aastas (hagihind 2 940 eurot 43 senti). Maakohus jättis hagi tervikuna rahuldamata. See kaevati edasi osas, milles kohus jättis kostjalt välja mõistmata põhinõude ja pärast hagi esitamist lisanduva viivise (s.t hageja ei vaidlustanud sissenõutavaks muutunud 266 euro 31 sendi suuruse viivise väljamõistmata jätmist) ning hiljem loobus ka pärast hagi esitamist lisanduva viivise rahuldamata jätmise vaidlustamisest. Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud osas maakohtu määruse ja teeb uue lahendi, millega mõistab kostjalt välja põhivõla 2 476 eurot 4 senti. Ülal kirjeldatut silmas pidades on hagi rahuldamise ulatus 84,2% (hagihind 2 940 eurot 43 senti, millest 2 476 eurot 4 senti moodustab 84,2%) ning tsiviilasja menetluskulud tuleb 84,2% ulatuses jätta kostja kanda ja 15,8% ulatuses hageja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 4 ei määra ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ja need määrab tsiviilasja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.