Määruse tegemise aeg ja koht 09.05.2025, Tallinn Kohtuasja number
2-20-766
Kohtuasi
Kohtu algatusel pikendamine
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.03.2025 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
S.B määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Puudutatud isik I S.B (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa
S.B-le
määratud
eestkoste
Puudutatud isik II Tallinna linn (Haabersti Linnaosa Valitsuse kaudu), seaduslik esindaja Anna Levandi Puudutatud isik III S.X (isikukood XXX) Puudutatud isik IV L.T (isikukood XXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 10.03.2025 määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebemenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud S.B-le riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 532 lg 1 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kellele eestkostja määramist menetleti, eestkostjaks määratu, samuti isiku, kellele eestkostja määramist menetleti, abikaasa, registreeritud elukaaslane, otseliinis sugulane, isiku enda nimetatud lähedane isik (usaldusisik) või isiku elukohajärgne valla- või linnavalitsus.
2-20-766 Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna linn (puudutatud isik II, eestkosteasutus) esitas 16.01.2020 Harju Maakohtule avalduse täisealisele isikule S.B-le (puudutatud isik I, eestkostetav) eestkostja määramiseks. Maakohus seadis 11.03.2020 määrusega puudutatud isikule I tema kõigi asjade ajamiseks eestkoste ja määras eestkostjaks puudutatud isiku II kuni 11.03.2025.
2.Puudutatud isik I esitas 28.07.2023 Harju Maakohtule avalduse, milles taotles temale seatud eestkoste lõpetamist. Maakohus jättis 27.05.2024 määrusega puudutatud isiku I avalduse rahuldamata ning andis puudutatud isikule I õiguse teha iseseisvalt pisitehinguid 100 euro ulatuses kuus. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14.01.2025 maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis taastamata puudutatud isiku I valimisõiguse ning tegi selles osas uue määruse, millega luges, et puudutatud isik I on valimisõiguse tähenduses teovõimeline ja tal on hääleõigus. Muus osas jäi maakohtu määrus muutmata.
3.Maakohus algatas 15.01.2025 määrusega puudutatud isiku I jätkuva eestkostevajaduse väljaselgitamiseks eestkoste pikendamise menetluse ning määras muu hulgas, et puudutatud isiku I suhtes tuleb läbi viia kohtupsühhiaatriline ekspertiis. 17.02.2025 kohtupsühhiaatrilise arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul I püsiva kuluga psüühikahäire – luululine häire (F22.0). Puudutatud isik I on selge teadvusega, ta on orienteeritud enda isikuandmetes, ajas ja kohas. Situatsioonis puudutatud isik I ei orienteeru, tal puudub haiguskriitika. Puudutatud isik I peab ennast vaimselt terveks ning enda arvates ravi ei vaja. Situatsiooni tõlgendab isik luulumõtetest lähtuvalt, avaldades paranoilisi, suurusja hüpohondrilise luulu mõtteid. Puudutatud isik I on püsivalt psühhootiline, häirunud mõttekäiguga ja desorienteeritud situatsioonis. Seetõttu ei ole ta võimeline enda ja oma toimetuleku eest adekvaatselt hoolitsema. Arvestades puudutatud isikul I esinevat püsiva kuluga rasket psüühikahäiret luululise häire kujul, mis on kestnud vähemalt 2007. aastast ja vaatamata sundravi osakonnas viibimise ajal rakendatud pidevale toetusravile, ei ole puudutatud isikul I seisund oluliselt paranenud ning prognoos paranemisele on halb. Püsiva medikamentoosse raviga tugevalt kontrollitud tingimustes on võimalik vähendada mõningal määral luulumõtete aktuaalsust (puudutatud isiku I puhul ei ole vaatamata ravile seda juhtunud, ta tegutseb endiselt luulumõtetest lähtuvalt) ja kontrollida ohtlikku käitumist. Puudutatud isikul I puudub tugivõrgustik ning oma elukorralduslike toimingute ja igapäevaeluga ei ole ta võimeline hakkama saama. Puudutatud isik I ei saa aru eestkoste tähendusest. Ta vajab abi majanduslike ja juriidilise iseloomuga toimingute tegemisel. Puudutatud isikule I võiks jääda võimalus sooritada rahalisi tehinguid väärtuses kuni 100 eurot ja valimisõigus. Puudutatud isikute II–IV seisukohad
4.Tallinna linn (puudutatud isik II) toetas eestkoste pikendamist. Puudutatud isikul I puudub adekvaatne reaalsusele vastav arusaamine ümbrusest ning keerukamatest sotsiaalsetest suhetest, ta ei ole suuteline mõistma oma psüühilisest haigusest tingitud toimetulekuraskusi ning abivajadust. Puudutatud isikul I puudub täielikult haiguskriitika ning ravi on võimalik 2
2-20-766 ainult väga tugevalt kontrollitud keskkonnas. Puudutatud isiku I elu ei ole võimalik korraldada ilma eestkosteta, kuna isik ei ole võimeline adekvaatselt aru saama dokumentide sisust, tegema tehinguid, võtma vastu otsuseid ja oma tervise eest seisma. Puudutatud isik I on suuteline sooritama iseseisvalt rahalisi tehinguid 100 euro ulatuses kuus. Kuna puudutatud isikul I puuduvad sugulased või lähedased, kes sooviksid ja oleksid sobilikud eestkostja ülesandeid täitma, võiks eestkostja ülesannete täitjaks jääda ka edaspidi puudutatud isik II.
5.Puudutatud isikule I määratud esindaja hinnangul tuleb eestkoste lõpetada. Ärakuulamisel orienteerus puudutatud isik I enese isikuandmetes ja elukeskkonnas ning vastas sisuliselt õigesti kõigile küsimustele. Olemuslikult on puudutatud isikule I seatud eestkoste seetõttu, et ta esitab erinevatele ametiasutustele avaldusi ja taotlusi. Sisuliselt ametiasutuste mõnevõrra suurem koormamine ei saa õigustada isiku põhiõiguste piiramist ning tema üle eestkoste seadmist. Lisaks peab kohus hindama seda, millises ulatuses suudab isik ise aru saada elukorralduslike otsuste tegemise vajadusest ja eesmärgist. Eestkostja võib määrata ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Eestkoste ei ole vajalik, kui täisealise huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu. Puudutatud isiku I teovõime võib olla piiratud üksnes ametiasutustega suhtlemise osas. Kuna puudutatud isik I viibib sundravil, siis ülejäänud teenused saab temale tagada teenuseosutajate poolt. Samuti ei saa puudutatud isik I sundravil viibimise tõttu valdavas osas ka mistahes tehinguid ja toiminguid teha.
6.Tartu Maakohus kuulas 21.02.2025 erinõude korras puudutatud isiku I ära tema viibimiskohas Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikus. Puudutatud isik I vastas kohtuniku küsimustele ja oli teadlik käimasolevast kohtumenetlusest ning tema üle seatud eestkostest. Puudutatud isik I teatas, et eestkoste ei ole vajalik ja tuleks lõpetada, kuna ta saab ise hakkama ning ei vaja abi. Puudutatud isik I selgitas seoses enda tervisliku seisundiga, et tal on juba 14 aastat igapäevaselt kohin peas, mis teda segab ning mille tõttu vajab ta meditsiinilist abi, kuid keegi ei aita teda sellega.
7.Puudutatud isiku I abikaasa S.X (puudutatud isik III) ja ema L.T (puudutatud isik IV) oma seisukohta ei esitanud. Maakohtu määrus ja põhjendused
8.Harju Maakohus pikendas 10.03.2025 määrusega puudutatud isiku I üle seatud eestkostet ja määras tema eestkostjaks puudutatud isiku II kuni 10.03.2030. Kohus määras, et eestkostja on eestkostetava seaduslik esindaja, kelle õigus ja kohustus on eestkostetava varaliste ja isiklike õiguste ja huvide kaitsmine oma ülesannete piirides. Kohus kohustas puudutatud isikut II esitama ülesannete täitmise kohta aruandeid. Kohus määras, et eestkostja ülesanneteks on puudutatud isiku I esindamine kõigi õiguslike ja varaliste tehingute sooritamisel, v.a pisitehingud, ning tema elu korraldamine, talle inimväärsete elutingimuste, toimetulekuks vajaliku kõrvalabi, sotsiaalteenuste ja ravi tagamine. Kohus lubas puudutatud isikul I teha pisitehinguid igakuiselt 100 euro ulatuses. Kohus tunnistas puudutatud isiku I valimisõiguse osas teovõimeliseks.
8.1.Kohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud ning tasu kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi teostamise eest, mis jäid riigi kanda.
8.2.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on eestkoste pikendamine põhjendatud. Puudutatud isik I ei ole psüühikahäire tõttu kestvalt võimeline oma tegudest (sh abielu sõlmimise jm perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest) aru saama või neid 3
2-20-766 juhtima, ta ei ole võimeline oma elu iseseisvalt korraldama. Puudutatud isik I ei ole võimeline sõlmima lepinguid ega tegema tehinguid, v.a pisitehinguid. Puudutatud isik I on suuteline teostama valimisõigust.
8.3.Puudutatud isikul I esineb püsiva kuluga psüühikahäire – luululine häire (F22.0), mille tõttu ei ole ta võimeline enda ja oma toimetuleku eest adekvaatselt hoolitsema. Puudutatud isik I on selge teadvusega ning orienteeritud enda isikuandmetes, ajas ja kohas, kuid desorienteeritud situatsioonis. Puudutatud isikul I puudub haiguskriitika ja ravisoostumus. Vaatamata sundravi osakonnas viibimise ajal rakendatud pidevale toetusravile, ei ole tema seisund oluliselt paranenud. Puudutatud isikul I puudub tugivõrgustik ning ta ei ole võimeline oma elukorralduslike toimingute ja igapäevaeluga iseseisvalt hakkama saama.
8.4.Puudutatud isikule I määratud esindaja hinnangul võib eeskoste olla põhjendatud üksnes ametiasutustega suhtlemise osas. Kohtu hinnangul on selline seisukoht vastuolus kohtupsühhiaatrilises arvamuses toodud psühhiaatri järeldustega, et puudutatud isik I ei ole oma psüühilise seisundi tõttu võimeline oma elukorralduslike toimingutega ja igapäevaeluga hakkama saama ning vajab abi kõigi majanduslike ja juriidilise iseloomuga toimingute sooritamisel (v.a pisitehingud). Ühtlasi puudub puudutatud isikul I tugivõrgustik, kes saaks teda abistada ning kelle kaudu oleks võimalik tema huve kaitsta.
8.5.Puudutatud isik I on piiratud teovõimega, tema huve ei ole võimalik kaitsta volituse andmise ega perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu ning tema üle seatud eestkostet tuleb pikendada. Kohtule ei ole teada puudutatud isiku I lähisugulasi, kes oleksid nõus ja võimelised täitma eestkostja ülesandeid. Seega määras kohus eestkostjaks senise eestkostja puudutatud isiku II. Määruskaebus
9.Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta avaldus rahuldamata. Puudutatud isiku I hinnangul ei vaja ta eestkostet – ta on terve mõistuse juures, teovõimeline ja ta ei ole kunagi põdenud luululist häiret. Puudutatud isik I saab vabaduses iseseisvalt hakkama (poes käimine, jalutamine ja enda eest hoolitsemine) ja ta on ise suuteline kaitsma oma õigusi. Puudutatud isiku I arvates on ekspertiisiakt ebaõigesti koostatud. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
10.Puudutatud isik II avaldas, et jääb oma varasemate seisukohtade juurde.
11.Puudutatud isikule I määratud esindaja ning puudutatud isikud III ja IV seisukohta määruskaebuse kohta ei esitanud.
12.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub 4
2-20-766 maakohtu põhjendusega ja tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 koosmõjus §-ga 659 ei korda neid. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
14.Perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg 1 näeb ette, et kui täisealine ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, määrab kohus tema enda, tema vanema, abikaasa, registreeritud elukaaslase või täisealise lapse või valla- või linnavalitsuse avalduse alusel või omal algatusel talle eestkostja. Sama paragrahvi teise lõike esimene lause ja neljas lõige näevad ette, et eestkostja võib määrata ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Kohus kontrollib hiljemalt iga viie aasta järel, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada, tehes selle kohta määruse. TsMS § 528 lg 1 järgi kohaldatakse eestkostja ametiaja pikendamisele eestkostja määramise kohta sätestatut.
15.Ringkonnakohus märgib, et toimiku materjalide pinnalt ei nähtu, et puudutatud isiku I eestkostevajadus on ära langenud. Tsiviilasjas kogutud tõenditest ja menetlusosaliste seisukohtadest koosmõjus nähtub, et puudutatud isik I vajab oma isiklike ja varaliste õiguste kaitseks jätkuvalt eestkostet (puudutatud isikul I on siiski õigus teha iseseisvalt pisitehinguid ning ta on valimisõiguse osas teovõimeline).
16.Siinses tsiviilasjas tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiakti (psühhiaater TK) kohaselt esineb puudutatud isikul I püsiva kuluga psüühikahäire – luululine häire (F22.0). Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isikul I diagnoositud luululine häire juba 2007. aastal (aastate jooksul on puudutatud isikul I diagnoositud veel paranoiline isiksushäire ja hüpohondria) ning puudutatud isik I viibib Harju Maakohtu 16.02.2012 määruse alusel alates 08.05.2012 SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku sundravi osakonnas. Oma psüühikahäirest tulenevalt on puudutatud isik I püsivalt psühhootiline, häirunud mõttekäiguga ja desorienteeritud situatsioonis, avaldab paranoilisi, suurus- ja hüpohondrilise luulu mõtteid ning tema tahteelus on domineerinud luulumõtetest lähtuv käitumine. Puudutatud isikul I puudub haiguskriitika, ta peab ennast psüühiliselt terveks ja ravimeid vajalikuks ei pea – vaatamata rakendatud ravile esinevad puudutatud isikul I püsivad luulumõtted. Seega nähtub asja materjalidest, et puudutatud isik I ei ole oma psüühikahäire tõttu võimeline kestvalt oma tegude tähendusest aru saama ja neid juhtima.
17.Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiakti kohaselt vajab puudutatud isik I eestkostet. Puudutatud isik I ei ole oma psüühikahäirest tulenevalt võimeline enda ja oma toimetuleku eest adekvaatselt hoolitsema. Puudutatud isik I vajab ravi tugevalt kontrollitud keskkonnas, statsionaarse sundravina. Puudutatud isikule I on määratud puuduv töövõime ja raske puue ning ta ei ole võimeline raske püsiva kuluga psüühikahäire tõttu endale töökohta muretsema. Puudutatud isikul I puudub tugivõrgustik, oma elukorralduslike toimingute ja igapäevaeluga ei ole ta võimeline hakkama saama. Puudutatud isik I vajab abi kõigi majandusliku ja juriidilise iseloomuga toimingute sooritamisel, v.a õigus sooritada rahalisi tehinguid väärtuses kuni 100 eurot. Lisaks võib puudutatud isikule I alles jääda valimisõigus.
18.Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaater TK ekspertiisiaktis avaldatus.
19.Puudutatud isik I ei ole siinses asjas esile toonud selliseid asjaolusid ega tõendeid, millest saaks järeldada, et tema üle seatud eestkoste pikendamiseks ei ole alust. Puudutatud isiku I väide, et ta saab iseseisvalt hakkama ega vaja eestkostjat, on vastuolus asjas esitatud tõenditega (sh kohtupsühhiaatrilises ekspertiisiaktis toodud järeldustega). Ekspertiisiaktis viidatud 28.10.2024 SA Viljandi Haigla sundravi osakonna sotsiaaltöötaja arvamuse kohaselt 5
2-20-766 on puudutatud isik I sotsiaalselt toimetulematu ja ühiskonnaohtliku hoiakuga. Samuti on puudutatud isik II selgitanud, et puudutatud isikul I puudub adekvaatne reaalsusele vastav arusaamine ümbrusest ning keerukamatest sotsiaalsetest suhetest, puudutatud isik I ei ole suuteline mõistma oma psüühilisest haigusest tingitud toimetulekuraskusi ning abivajadust. Lisaks ei ole puudutatud isik I puudutatud isiku II hinnangul võimeline adekvaatselt aru saama dokumentide sisust, tegema tehinguid, võtma vastu otsuseid ja oma tervise eest seisma. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjas esitatud tõendid ei võimalda teha järeldust nagu vajaks puudutatud isik I eestkostet üksnes oma huvide ja õiguste kaitsmiseks ametiasutustes. Kuna puudutatud isikul I puudub tugivõrgustik, siis ei saa puudutatud isiku I huve kaitsta ka volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu. Asja materjalid kinnitavad, et oma elukorralduslike toimingute ja igapäevaeluga ei ole puudutatud isik I võimeline hakkama saama. Kuigi puudutatud isik I võib hakkama saada pisitehingute tegemise ja lihtsamate igapäevaste tegevustega, ei saa sellest järeldada, et ta oleks iseseisvalt võimeline kõiki tehinguid tegema ning saaks iseseisvalt hakkama oma elu korraldamisega.
20.Arvestades eeltoodut, on maakohus põhjendatult leidnud, et puudutatud isik I ei ole oma psüühilise seisundi tõttu võimeline kestvalt oma tegude tähendusest aru saama ja neid juhtima, mistõttu on ta tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg 2 tähenduses piiratud teovõimega isik, kes vajab jätkuvalt eestkostet (puudutatud isikul I on siiski õigus teha iseseisvalt pisitehinguid ning ta on valimisõiguse osas teovõimeline). Seega jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
21.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud on põhjendatud jätta menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda (TsMS § 172 lg 1 ja lg 3).
22.TsMS § 532 lg 1 ning TsMS § 696 lg-d 1 ja 3 võimaldavad esitada siinse määruse peale määruskaebuse.
(allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.