4.Välja mõista Raul Värvilt riigituludesse kautsjon 100 eurot. Kautsjon tuleb tasuda kahe kuu jooksul lahendi jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kautsjon tasutakse määrusele lisatud makseinfo kohaselt.
5.Mitte võtta asja juurde Raul Värvi 19. jaanuaril 2018 esitatud seisukohta ning tagastada see Raul Värvile.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Raul Värv (hageja) esitas Tartu Maakohtule Eesti Vabariigi (kostja) vastu hagi, milles palus hüvitada vangistuses mittenõuetekohase tervishoiuteenuse osutamisega põhjustatud mittevaralise kahju. Tartu Maakohus jättis 13. aprilli 2017. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud
2-15-2894 hageja kanda. Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse vahetada riigi õigusabi korras määratud esindajat.
2.30. mail 2017 esitas hageja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt toimetati maakohtu otsus hageja riigi õigusabi korras määratud advokaadist esindajale kätte 18. aprillil 2017. Ringkonnakohtu lahendid ja põhjendused
3.Tartu Ringkonnakohus keeldus 19. juuni 2017. a määrusega hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ning tagastas selle hagejale. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt keeldus ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ning tagastas selle hagejale, kuna apellatsioonkaebus ei olnud esitatud tähtaegselt (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 2, § 638 lg 4). Ringkonnakohus viitas TsMS § 632 lg-le 1, § 62 lg-le 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg-le 1 ning leidis, et apellatsioonkaebuse esitamise 30-päevane tähtaeg hakkas kulgema alates otsuse kättetoimetamisele järgnevast päevast (19. aprill 2017). Ringkonnakohus viitas TsÜS § 135 lg-le 2 ja § 136 lg-le 6 ning leidis, et apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg saabus 18. mail 2017 (ringkonnakohtu lahendis ekslikult märgitud 18. aprillil 2017). Apellatsioonkaebus saabus ringkonnakohtusse 30. mail 2017 ehk pärast apellatsioonkaebuse esitamiseks antud tähtaja möödumist.
4.Hageja esitas 20. juunil 2017 taotluse ennistada apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg. Taotluse põhjenduste kohaselt ei teadnud hageja lepinguline esindaja ega hageja enne 6. juunit 2017, et hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja sai maakohtu otsuse kätte 18. aprillil 2017. Hageja teadis, et maakohtu otsus saadi kätte 2. mail 2017. Seda kinnitas ka Tartu Maakohtu referent
30.mail 2017 saadetud e-kirjas. Kohtumenetlus toimub asjas, kus kostjaks on riik. Hageja ei saanud avaliku õiguse normidest tulenevalt valida, kelle pakutavat tervishoiuteenust ta tarbib. Pooled on subordinatsioonisuhtes. Asjaolu, et vanglas osutatakse tervishoiuteenust eraõiguslikus vormis, ei saa vähendada praeguses menetluses riigi (kostja) kohustust tagada hagejale nõuetekohane esindus kohtus. Riigi õigusabi mõtteks on, et kaebeõigus oleks riigi toel tagatud. Kui kaebus jääb tähtaegselt esitamata riigi õigusabi osutava advokaadi õigusvastase tegevuse tõttu, siis ei ole kaebeõigus tagatud. Riigil oli kohustus tagada hageja kaebeõigus. Kuna riik ei ole põhiõiguste kandja, ei ole praeguses vaidluses asjakohased argumendid, mille kohaselt tähtaja ennistamisel rikutakse teise poole õigust võrdsele kohtupidamisele. Kuna riik on kostjaks, ei saa riigi kohustuste mittenõuetekohane täitmine tuua kaasa hageja halvemat kohtlemist. See rikuks poolte võrdsust (TsMS § 7). Hageja kaitseb oma põhiõigusi.
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 29. juuni 2017. a määrusega hageja menetlustähtaja ennistamise taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus viitas TsMS § 67 lg-le 1 ning leidis, et praeguses asjas ei olnud alust tähtaega ennistada. Mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks tähendab TsMS § 67 lg 1 järgi seda, et tähtaja möödalaskmiseks peab olema objektiivne põhjus. Selliseks põhjuseks on sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa (Riigikohtu 23. mai 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-07, p 10; 24. jaanuari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-06, p 12). Esindaja käitumine ja teadmine loetakse TsMS § 217 lg 6 kohaselt tsiviilkohtumenetluses võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega ning seetõttu oli nii maakohtu otsuse kättesaamine riigi õigusabi korras määratud esindaja poolt kui ka apellatsioonkaebuse tähtaegselt esitamata jätmine 2(7)
2-15-2894 hageja mõjusfääris. Kui menetlusosaline jääb apellatsioonkaebuse esitamisega hiljaks (sõltumata sellest, kas kaebuse esitab hilinenult lepinguline esindaja või riigi õigusabi korras määratud esindaja) ja hilinemiseks ei ole mõjuvat põhjust TsMS § 67 lg 1 mõttes, ei pea sellest tulenevalt ühe menetlusosalise esindaja hooletuse riski kandma teine menetlusosaline (Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10). Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et Tartu Maakohtu referendi esitatud maakohtu otsuse kättetoimetamise aeg oli hageja lepingulise esindaja jaoks eksitav. Ringkonnakohus leidis aga, et see ei ole piisavaks objektiivseks asjaoluks, mis viiks tähtaja möödalaskmise hageja mõjusfäärist välja. Hagejat maakohtus esindanud riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevus omistatakse sellele vaatamata hagejale kui esindatavale. Ringkonnakohtu hinnangul oli vale hageja väide, et riik ei taganud kaebeõigust. Riigi õigusabi korras määratud esindajat ja riiki ei saa samastada. Ringkonnakohus viitas advokatuuriseaduse (AdvS) § 43 lg-le 1, mille kohaselt on advokaat õigusteenust osutades sõltumatu ning juhindub seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, advokaadi kutse-eetika nõuetest ning headest kommetest ja südametunnistusest. See kehtib ka riigi õigusabi korras määratud esindaja kohta. Ringkonnakohus viitas, et AdvS § 44 lg 1 p 2 järgi pidanuks riigi õigusabi korras määratud esindaja teavitama hagejat sellest, millal maakohtu otsus kätte saadi. Ringkonnakohus leidis aga, et riigi õigusabi korras määratud esindaja kohustuste rikkumist ei saa omistada riigile. Erinevalt kriminaal- ja halduskohtumenetlusest, kus üheks pooleks on riik või kohalik omavalitsus, toimub tsiviilkohtumenetlus võrdsete menetlusosaliste vahel ja vaidluse sisu tuleneb eraõigussuhtest. Asjaolu, et maakohtu otsuse kättetoimetamisest jättis teavitamata ja apellatsioonkaebuse esitamata riigi õigusabi korras määratud esindaja, ei ole tähtaja ennistamise aluseks. Vastupidine seisukoht ei oleks kooskõlas menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega ja seaks menetlusosalise, keda esindas lepinguline esindaja, kes ei ole riigi õigusabi korras määratud, menetluslikult oluliselt halvemasse olukorda võrreldes menetlusosalisega, keda esindab riigi õigusabi korras määratud esindaja. Hüpoteetilises olukorras, kus näiteks mõlema poole esindajad esitaksid kaebuse objektiivse mõjuva põhjuseta hilinenult, tuleks ühele menetlusosalisele tähtaeg ennistada, kuid teisele mitte. Selline menetlusosaliste ebavõrdne kohtlemine tsiviilkohtumenetluses ei oleks menetlusõiguslikult kuidagi õigustatud (Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu 19. juuni 2017. a ja 29. juuni 2017. a määrused, ennistada apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ja saata asja ringkonnakohtule hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on nii nagu kriminaal- ja halduskohtumenetluses ka praeguses asjas menetluse üheks pooleks riik ning hagejale on kahju tekkinud avaliku ülesande täitmisel (kinnipeetavaid ravides täidab vangla avalikku ülesannet). Tavapäraselt ei arutata tsiviilkohtumenetluses küsimust, kas riik on kellegi põhiõiguseid asjakohaselt taganud. Olukorras, kus isik kaitseb tsiviilkohtumenetluses riigi vastu oma Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st 3 tulenevat põhiõigust tervise kaitsele vangistuses, tuleb talle sõltumata formaalsest menetlusliigist tagada samavõrd tõhus menetlus ja edasikaebeõigus. Seda nõuab EIÕK art 6 lg 1 ja art 13 kohaldamispraktika. Hageja ei saanud valida, kellega ta sõlmib lepingulise suhte ja kelle vastu peab ta kahju tekkimise korral hagi esitama. Kvaliteetse ravi tagamine on kinnipeetava põhiõigus, mille kaitseks tõhusa menetluse tagamine on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika järgi riigi kohustus. Praeguses asjas vaieldakse, kas hagejale tagati vanglas 3(7)
2-15-2894 asjakohane meditsiiniline abi, kas kostja määras hagejale õige diagnoosi ning kas hagejale kohaldati õiget ravi. Menetlusõiguse norme tuleb tõlgendada selliselt, et need tagavad õiguse tõhusale edasikaebeõigusele (EIÕK art 6 lg 1 ja art 13; Eesti Vabariigi põhiseaduse §-d 15 ja 24). TsMS § 7 on võimalik tõlgendada selliselt, et see on kooskõlas EIÕK art 6 lg-ga 1 ja art-ga 13 ning EIK-i praktikaga. Praegusel juhul ei tähenda tähtaja ennistamine poolte ebavõrdset kohtlemist seaduse või kohtu ees, sest riigi õigusabi eesmärgiks on tagada, et edasikaebeõigus on riigi toel tagatud. Riik ei ole seda eesmärki praegu saavutanud. Riik ei ole põhiõiguste kandja. Seetõttu ei saa väita, et riik oleks ilma jäetud EIÕK art 6 lg-s 1 sätestatud õiglasest menetlusest, kui vastaspooleks oleva hageja menetlustähtaeg ennistatakse. Riigil ei saa olla ka riigi õigusabi korras esindajat. Kohus ega riigi õigusabi korras määratud esindaja ei selgitanud hagejale, et TsMS § 217 lg 6 järgi omistatakse esindaja teadmine ka hagejale. Seetõttu ei teadnud hageja sellega arvestada. Arvestades praegust asja, on sellise selgitamiskohustuse täitmata jätmine asjaolu, millest tulenevalt ei olnud apellatsioonitähtaja kulgemisest teadmine hageja mõjusfääris. Hageja tegi kõik endast oleneva, et edasikaebeõigus oleks tagatud, kuid riigi õigusabi korras määratud esindaja ei teavitanud hagejat kohtuotsuse kättesaamisest, samuti ei teavitatud hagejat apellatsioonitähtaja algusest ja lõpust ning riigi õigusabi korras määratud esindaja ei esitanud apellatsioonkaebust. Selline kogum on TsMS § 67 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise aluseks.
7.Kostja ei vastanud hageja määruskaebusele.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu 19. juuni 2017. a ja 29. juuni 2017. a määruseid tühistada. Ringkonnakohtu määrused tuleb jätta TsMS § 695 ja § 691 p 1 alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
9.Hageja tugineb määruskaebuses sellele, et apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg tuleks ennistada, kuna apellatsioonkaebus jäi tähtaegselt esitamata hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse tõttu.
10.TsMS § 67 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel ja tähtaja möödalaskmine ei võimalda enam menetlustoimingut teha või põhjustab talle muu negatiivse tagajärje. Ringkonnakohus on asjakohaselt viidanud kolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukohale, et mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks tähendab TsMS § 67 lg 1 järgi seda, et tähtaja möödalaskmiseks peab olema objektiivne põhjus. Selliseks põhjuseks on sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 9; 23. mai 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-07, p 10; 24. jaanuari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-06, p 12).
11.Riigikohtu halduskolleegium (vt Riigikohtu 3. detsembri 2012. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-61-12, p 13) ja kriminaalkolleegium (vt Riigikohtu 14. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-3-13, p 15) on leidnud, et kaebuse esitamise tähtaeg tuleb ennistada, kui kaebus jääb esitamata riigi õigusabi korras määratud esindaja õigusvastase tegevuse tõttu (st menetlusosalisele ei olnud kaebeõigus riigi toel tagatud). Riigikohtu tsiviilkolleegium on pärast eelviidatud Riigikohtu halduskolleegiumi ja kriminaalkolleegiumi lahendite tegemist leidnud, et asjaolu, et apellatsioonkaebuse esitamisega hilines hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja, ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks TsMS § 67 lg 1 mõttes ega erandlikuks asjaoluks, mis annaks aluse 4(7)
2-15-2894 apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ennistada (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 9). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus ka praeguses asjas hageja apellatsioonkaebuse tähtaja ennistamise taotlust rahuldamata jättes põhjendatult leidnud (mh viidates Riigikohtu 7. mail 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14 tehtud määruse p-des 9–10 väljendatud seisukohtadele), et asjaolud, et hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja ei teavitanud hagejat kohtuotsuse kättesaamisest ega apellatsioonitähtaja algusest ja lõpust ega esitanud apellatsioonkaebust, ei ole mõjuvaks põhjuseks TsMS § 67 lg 1 mõttes. Kolleegium järgib selles osas ringkonnakohtu määruse põhjendusi ning TsMS § 689 lg 5 ja § 695 alusel neid kõiki ei korda.
12.Kolleegium viitas varasemas lahendis, milles leidis, et riigi õigusabi korras määratud esindaja poolt kaebuse hilinenult esitamine ei ole TsMS § 67 lg 1 mõttes mõjuvaks põhjuseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks, muu hulgas ka sellele, et erinevalt kriminaal- ja halduskohtumenetlusest, kus üheks pooleks on riik või kohalik omavalitsus, toimub tsiviilkohtumenetlus võrdsete menetlusosaliste vahel (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10). Kolleegiumi hinnangul ei saa sellest seisukohast aga järeldada, nagu sõltuks riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse TsMS § 67 lg 1 mõttes mõjuvaks põhjuseks lugemine asjaolust, kas riik on menetluse üheks pooleks või mitte. Kolleegium selgitas viidatud lahendi p-s 10, miks tsiviilkohtumenetluse olemusest tulenevalt ei ole põhjendatud ennistada menetlustähtaeg üksnes asjaolu tõttu, et menetlustähtaja lasi mööda riigi õigusabi korras määratud esindaja (st lugeda see mõjuvaks objektiivseks põhjuseks). Kolleegium jääb viidatud lahendis väljendatud seisukohtade juurde ja rõhutab, et ühe menetlusliigi raames tuleb menetlusosalisi kohelda võrdselt ning ka seetõttu ei saa riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse TsMS § 67 lg 1 mõttes mõjuvaks põhjuseks lugemine sõltuda asjaolust, kas riik on tsiviilkohtumenetluses üheks pooleks või mitte.
13.Kolleegium rõhutab, et haldus- ja tsiviilasjade eristamisel ei saa lähtuda ainuüksi sellest, kes on vaidluse pooled. Määrav on õigussuhte sisu ja nõude õiguslik iseloom. Praeguses asjas tuleneb hageja nõue sellest, et väidetavalt ei tagatud talle vanglas asjakohast meditsiinilist abi, kostja ei määranud hagejale õiget diagnoosi ning hagejale ei kohaldatud õiget ravi. Riigikohtu halduskolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et vangla arst osutab tervishoiuteenust eraõiguslikus suhtes. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingu pooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangistusseaduse § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise üle otsustatakse seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Vanglas osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrollimine ja tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine on maakohtu pädevuses (vt Riigikohtu 15. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-10, p 9). Kuna praeguse vaidluse sisu tuleneb eraõiguslikust suhtest ning see lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus, siis tuleb asja menetlemisel arvestada tsiviilkohtumenetluses kehtivaid põhimõtteid, kuigi üheks menetlusosaliseks on riik. Kolleegium on varasemas praktikas muu hulgas rõhutanud, et kõigile menetlusosalistele võrdselt kehtib ka TsMS § 66, mille järgi, kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista. Kui asjaolu, et menetlustähtaja lasi mööda riigi õigusabi korras määratud esindaja, oleks mõjuv objektiivne põhjus menetlustähtaja 5(7)
2-15-2894 ennistamiseks, ei oleks see kooskõlas menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10).
14.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et riigi õigusabi korras määratud esindaja kohustuste rikkumist ei saa praeguses asjas omistada riigile ning vale on hageja väide, et riik ei taganud talle kaebeõigust. Kolleegium viitas varasemas praktikas muu hulgas, et EIK on asjas Anghel vs Itaalia tehtud 25. juuni 2013. a otsuse p-s 52 leidnud, et riik ei vastuta eraviisiliselt võetud või õigusabi korras määratud esindaja tegevuse eest, v.a erandlikel juhtudel (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 9). Lisaks leidis EIK viidatud lahendi samas punktis ka seda, et esindaja amet on riigist sõltumatu ning menetluses osalemine on nii riigi õigusabi korras määratud esindaja kui ka eraviisiliselt võetud esindaja puhul põhiolemuselt isiku ja tema esindaja vaheline asi. Ringkonnakohus on asjakohaselt viidanud AdvS § 43 lg-le 1, mille kohaselt on advokaat õigusteenust osutades sõltumatu ning juhindub seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, advokaadi kutse-eetika nõuetest ning headest kommetest ja südametunnistusest. Riigi õigusabi seaduse § 5 lg 1 järgi kehtib see ka riigi õigusabi korras määratud esindaja kohta. Kolleegiumi hinnangul ei saa pidada erandlikuks juhuks olukorda, kus riigi õigusabi korras määratud esindaja ei teavitanud hagejat kohtuotsuse kättesaamisest ega apellatsioonitähtaja algusest ja lõpust ega esitanud apellatsioonkaebust. Kui esindatav leiab, et riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse tõttu tekkis talle kahju, võib ta tekkinud kahju hüvitamist nõuda advokaadilt, advokaadibüroolt või vastavalt kindlustusandjalt (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10).
15.Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et menetlustähtaja ennistamise aluseks olevaks mõjuvaks põhjuseks võib olla kohtu eksimus, eelkõige menetlusosalise eksitamine kaebetähtaja osas (vt nt Riigikohtu 1. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-16, p 24; 2. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-12, p 8; 4. jaanuari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-11, p 11;
3.oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06, p-d 10–11; 8. novembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-06, p 14). Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtul kohustust selgitada menetlusosalistele kõiki tsiviilkohtumenetluse põhimõtteid ning menetlusõiguse normide sisu. Seetõttu ei olnud maakohtul kohustust selgitada hagejale, et TsMS § 217 lg 6 järgi loetakse tema esindaja käitumine ja teadmine võrdseks hageja enda käitumise ja teadmisega. See tähendab, et kuna hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja sai otsuse kätte, siis hakkas kulgema apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg, ning et kuna hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja jättis apellatsioonkaebuse esitamata, siis loetakse, et ka hageja ei ole apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega järginud. Maakohus ei pidanud hagejale selgitama, et kui hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja saab otsuse kätte, siis hakkab kulgema apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg, mille jooksul tuleb ringkonnakohtule apellatsioonkaebus esitada, ning et kui selle apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja jooksul kaebust ei esitata, siis loetakse, et apellatsioonkaebus on esitatud hilinenult. Seega ei rikkunud kohus selgitamiskohustust.
16.Hageja esitas ise (ilma vandeadvokaadist esindajata) 19. jaanuaril 2018 Riigikohtule seisukoha. TsMS § 218 lg 3 esimese lause järgi võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Eeltoodu tõttu ei võta kolleegium viidatud seisukohta toimikusse ning see tagastatakse hagejale.
6(7)
2-15-2894
17.Riigikohus vabastas hageja ringkonnakohtu määruste peale määruskaebuse esitamisel kautsjoni tasumisest selle hilisema hüvitamise kohustusega TsMS § 190 lg 4 kohaselt. Seetõttu tuleb hagejalt riigituludesse välja mõista kautsjon 100 eurot. Kuigi TsMS § 179 lg 5 järgi tuleb üldjuhul kohtulahendi alusel raha riigituludesse tasuma kohustatud isikul täita lahend 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest, siis võttes praeguses asjas arvesse, et isik on kinnipeetav, määrab kolleegium, et kautsjon tuleb riigituludesse tasuda kahe kuu jooksul lahendi jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 järgi tuleb tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
18.Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Tambet Tampuu
Viive Ligi
Jaak Luik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.