Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-49-07 Tartu, 30. mai 2007. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu Osaühingu Aqris Development hagi Siim Kaalepi vastu ostueesõiguse tühisuse tunnustamiseks ja 1 000 000 krooni saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-1030 Siim Kaalepi kassatsioonkaebus Hageja Osaühing Aqris Development (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Ilmar-Erik Aavakivi Kostja Siim Kaalep (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Janek Valdma Kolmas isik Rein Ojasaar (isikukood xxxxxxxxxxx) Kolmas isik Julianuse Inkasso Agentuur AS (registrikood xxxxxxxx) 30. aprill 2007. a Hageja esindaja vandeadvokaat Ilmar-Erik Aavakivi Kostja Siim Kaalep ja tema esindaja vandeadvokaat Janek Valdma Kolmas isik Rein Ojasaar Istungit protokollis Ragne Rebane
RESOLUTSIOON
Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2006. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing Aqris Development esitas 24. augustil 2004. a Tallinna Linnakohtule hagi Siim Kaalepi vastu, milles palus tunnustada kostja poolt hageja nimel 6. detsembri 2001. a aktsiate ostumüügilepingu suhtes teostatud ostueesõiguse tühisust ja mõista kostjalt välja tekitatud kahju eest hüvitis 1 000 000 krooni. Linnakohus kaasas menetlusse iseseisva nõudeta kolmandate isikutena kostja poolel Rein Ojasaare ja Julianuse Inkasso Agentuur AS-i. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt olid hageja osanikeks Oliver David Wihler, Sander Mägi ja kostja. Igale osanikule kuulus 1/3 osakapitalist. Samad isikud asutasid Soome Vabariigis Oy Aqris Development Ltd (edaspidi aktsiaselts), mille aktsionärideks olid Oliver David Wihler, Sander Mägi, kostja ja hageja. Igale omanikule kuulus 1/4 aktsiatest. Hageja juhatuse liikmeteks olid 2001. aasta detsembris Oliver David Wihler ja kostja. Kostja müüs 6. detsembril 2001. a temale kuuluvad aktsiaseltsi aktsiad R. Ojasaarele (edaspidi kolmas isik) hinnaga 1 500 000 krooni. Kolmas isik on seisuga 26. juuli 2004. a kantud aktsiaseltsi aktsionäride nimekirja. Kostja teostas 6. detsembril 2001. a hageja juhatuse liikmena hageja eest ostueesõigust. Ta kandis 8. detsembril 2001. a hageja pangakontolt kolmandale isikule üle 1 000 000
krooni. 10. detsembril 2001. a kandis kostja hageja pangakontolt kolmandale isikule üle 500 000 krooni. Pank peatas teise ülekande hageja teise juhatuse liikme avalduse alusel. 11. detsembril 2001. a, s.o pärast ülekannete tegemist, teatas kostja aktsiaseltsile hageja nimel aktsiate ostueesõiguse kasutamisest. Samal kuupäeval teatas kolmas isik aktsiaseltsi juhatusele 85 aktsia omandamisest. Hageja leiab, et aktsiate ostueesõiguse teostamine on tühine, sest kostja tegutses hageja juhatuse liikmena vastuolus äriseadustiku (ÄS) ja hageja põhikirjaga. Äriseadustiku kohaselt peavad osanikud otsustama tehingu tegemise juhatuse liikmega ning määrama tehingu tegemiseks esindaja. Hageja osanikud ei ole otsust ostueesõiguse teostamise kohta teinud. Kostja on ületanud oma pädevust juhatuse liikmena, otsustades tehingu tegemise iseendaga. Teised hageja osanikud said tehingust teada alles siis, kui avastati pangaülekanded. 15. juuli 2002. a koosolekul kinnitasid hageja osanikud oma tahet, et nad ei teosta hageja nimel ostueesõigust ning ei astu 6. detsembri 2001. a lepingus ostja kohale. Selle koosoleku protokollile on alla kirjutanud ka kostja. Kostja rikkus ostueesõiguse teostamisel hoolsus- ja lojaalsuskohustust ning otstarbekuse põhimõtet. Ta tegutses tahtlikult enda isiklikes huvides. Enne 6. detsembri 2001. a lepingu sõlmimist käis kostja ja hageja teiste osanike vahel vaidlus hageja osade ja aktsiaseltsi aktsiate väärtuse üle, kusjuures viimase aktsiad on väärtuslikud vaid juhul, kui neid müüa koos osaühingu osadega. Asjatundja arvamuse kohaselt on aktsiaseltsi müüdud 85 aktsia turuväärtus 33 256 krooni. See erineb 6. detsembri 2001. a lepingus kokkulepitud ostuhinnast 45 korda. Seega oli ostueesõiguse kasutamine vastuolus hageja huvidega. Hageja kahjuks on 1 000 000 krooni, s.o summa, mille kostja kandis hageja pangaarvelt oma kohustusi rikkudes ja pädevust ületades kolmandale isikule. Kolmas isik loovutas oma 6. detsembri 2001. a aktsiate ostu-müügilepingust tuleneva nõude Julianuse Inkasso Agentuur AS-ile.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Ta ei vaielnud vastu hageja väitele, et ta soovis müüa oma osalust mõlemas äriühingus ja pidas selles osas O. D. Wihleri ja S. Mägiga läbirääkimisi. Kostja nõustus ka sellega, et aktsiaseltsi aktsiate müük oli majanduslikult mõttekas vaid juhul, kui võõrandatakse ka hageja osa. Mõlema äriühingu osade ja aktsiate väärtusi tuleb vaadelda koos, sest äriühingud on omavahel tihedalt seotud. Kostja ei rikkunud aktsiate ostueesõiguse teostamisel protseduurireegleid. Ostueesõiguse teostamine otsustati mõlema äriühingu osanike koosolekul 6. detsembril 2001. a, s.o ostu-müügilepingu sõlmimise päeval. 7. detsembril 2001. a informeeris kostja kolmandat isikut hageja osanike otsusest teostada ostueesõigust. Kolmas isik ei olnud raha saajana tundmatu isik, sest hageja poolt ostueesõiguse teostamise tõttu, oli kolmandal isikul õigus saada ostjana lepingusse astunud äriühingult tagasi tasutud ostuhind. Ostueesõiguse teostamisel ei teinud kostja juhatuse liikmena tehingut iseendaga. 6. detsembri 2001. a aktsiate ostu-müügilepingu poolteks olid kostja ja kolmas isik. Selle lepingu suhtes ostueesõiguse avalduse tegemisel olid õigussuhte poolteks hageja ja kolmas isik. Hageja leidis vääralt, et müüdud aktsiate turuväärtus vastab ligikaudselt nende nimiväärtusele. Nimetatud aktsiate väärtus oli tunduvalt kõrgem. Samuti 25% suurune hageja osa osteti 2001. aasta suvel 659 762 krooniga. Otsustamaks selle üle, kas hagejal tekkis kahju, tuleb tuvastada, kas kostja
tehtud tehingu tulemusel hageja vara vähenes või mitte. Ostueesõiguse teostamise võimalik tühisus hageja vara vähenemist kaasa ei too. Kui ostueesõiguse teostamine oleks tühine, siis oleks hagejal nõue kolmanda isiku vastu alusetu rikastumise sätete alusel. Sellisel juhul ei ole mõtet vaielda aktsiate turuhinna üle, kuna tühise tehinguga aktsiaid ei omandatud.
3.Kolmas isik nõustus kostja esitatud seisukohtadega. Ta soovis omandada mõlema äriühingu osalust ja planeeris maksta mõlema äriühingu osa eest kokku 3 000 000 krooni. Tehing tehti kahes osas, arvestades tema majanduslikku olukorda, ning tasumine toimus sularahas.
4.Kolmanda isikuna kaasatud Julianuse Inkasso Agentuur AS teatas, et tal ei ole hagiga puutumust ning palus lahendada asi tema osavõtuta.
5.Alates 1. jaanuarist 2006. a menetles asja Harju Maakohus, kes rahuldas 26. juuni 2006. a otsusega hagi osaliselt, tunnustades hageja poolt 6. detsembril 2001. a aktsiaseltsi aktsiate ostu-müügilepingu suhtes teostatud ostueesõiguse tühisust. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja vastu kahju hüvitamiseks. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on asjas tegemist kahe tehinguga: ostueesõiguse teostamisega ja aktsiate ostu-müügilepinguga. Need tehingud on omavahel lahutamatult seotud. Tehingute toimumise ajal kohaldati äriühingute osade ja aktsiate ostueesõiguse teostamisel asjaõigusseaduses (AÕS) ostueesõiguse kohta sätestatut (ÄS § 149 lg 2, § 229 lg 2). AÕS § 264 lg 3 sätestas, et ostueesõiguse avalduse tegemisega astub ostueesõigust omav isik sõlmitud ostu-müügilepingu järgi ostja asemele, ja § 265 kohaselt läksid ostueesõiguse teostajale üle kõik õigused ja kohustused, mis olid ostu-müügilepingu järgi ostjal. Seega on pärast ostueesõiguse avalduse tegemist ostumüügilepingu poolteks esialgne müüja ja ostueesõiguse teostaja, s.o hageja. Kuna ostueesõiguse teostamine toob kaasa isiku lepingusse astumise, on ostueesõiguse teostamine seotud tihedalt põhilepinguga (ostu-müügileping).
6.detsembri 2001. a aktsiate ostu-müügileping, mille poolteks on hageja ja kostja, on vastuolus seadusega ja tühine. Vastavalt ÄS § 168 lg 1 p-le 10 on juhatuse või nõukogu liikmega tehingu tegemine ja selle tingimuste otsustamine ja tehingus osaühingu esindaja määramine osanike otsustada. Kostja teostas hageja ostueesõigust hageja juhatuse liikmena ja see on tavaolukorras täiesti aktsepteeritav. Praegusel juhul on tegemist erijuhuga, sest ostueesõiguse teostamise tagajärjel tekkiva lepingulise suhte poolteks olid kostja kui eraisik ja hageja, keda esindas kostja. Sellise tehingu tegemiseks oli ÄS § 168 lg 1 p 10 järgi vajalik osanike otsus. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et väidetavalt 6. detsembril 2001. a toimunud osanike koosolek oleks kokku kutsutud või et seda oleks planeeritud. Seega ei olnud kostjal ostueesõiguse teostamisel (ja hageja nimel lepingusse astumisel) esindusõigust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 103 lg 1 kohaselt on tehing, mille teise isiku nimel on teinud isik, kellel ei olnud volitust või kes volituse piire ületas, tühine. Esitatud tõendite järgi ei ole hageja ostueesõiguse teostamise tehingut ka TsÜS § 103 lg 2 järgi hiljem heaks kiitnud. Kuivõrd 6. detsembri 2001. a ostueesõiguse teostamise tehing on seadusega vastuolus ja tühine, ei ole vaja hinnata hageja esindaja väiteid selle kohta, et ostueesõiguse teostamine oli vastuolus heade kommetega ning ostu-müügileping oli teeseldud tehing.
Hageja nõue kostja vastu kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest kostjale ei ole kahju tekkinud. ÄS § 187 lg 1 järgi vastutavad juhatuse liikmed seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ja oma kohustuste täitmata jätmisega osaühingule või osanikele süüliselt tekitatud kahju eest. Kahju hüvitatakse kahju tekkimise või tekitamise ajal kehtinud seaduste kohaselt. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 222 lg 2 järgi mõisteti kahjude all kreeditori tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditoril saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Tehingute tegemise ajal kehtinud AÕS § 30 lg-st 1 (alates 1. juulist 2002. a TsÜS §-st 66) tulenevalt ei ole hagejale kahju tekkinud. TsÜS § 66 lg 1 kohaselt pidid pooled tühise tehingu järgi saadu tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Pooled ei vaidle selle üle, et kolmas isik sai hagejalt 8. detsembril 2001. a ülekandega 1 000 000 krooni. Seda raha ei ole hagejale tagastatud. Seega kuulub hageja vara hulka nõudeõigus kolmanda isiku vastu 1 000 000 krooni tagastamiseks. Kuna raha on asendunud nõudeõigusega samas väärtuses, ei ole hageja vara vähenenud. Kuivõrd hagejale ei tekkinud kahju, ei ole vaja hinnata kostja käitumist juhatuse liikmena ning tema süüd. Samuti ei ole vaja hinnata asjatundjate arvamusi aktsiaseltsi aktsiate võimaliku turuhinna kohta ega kostja suhtes algatatud kriminaalasjas esitatud süüdistusakti. Vaidlus puudutab ka Julianuse Inkasso Agentuur AS-i õigusi, sest vastavalt 28. jaanuari 2003. a võlateatisele ja 11. veebruari 2002. a pankrotihoiatusele on kolmas isik loovutanud oma 6. detsembri 2001. a lepingust tuleneva nõude Julianuse Inkasso Agentuur AS-ile. Kuna ostueesõiguse teostamine on tühine, ei ole Julianuse Inkasso Agentuur AS-il nõuet, mida hageja vastu esitada.
6.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada hagi osalise rahuldamata jätmise osas ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja tekitatud kahju eest hüvitis 1 000 000 krooni. Hageja palus juhul, kui ringkonnakohus asub seisukohale, et kostja vastu esitatud kahjunõuet saab rahuldada vaid ulatuses, mille võrra hageja nõudeõiguse väärtus kolmanda isiku vastu on väiksem kui 1 000 000 krooni, tühistada maakohtu otsus hagi osalise rahuldamata jätmise osas ja saata asi vastavas ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. detsembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja vastu 1 000 000 krooni saamiseks ning saatis asja selles osas uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldusega, et hagejale ei ole kahju tekkinud. Maakohus lähtus otsuse tegemisel eeldusest, et hagejal on kostja poolt raha ülekandmise ja ostueesõiguse teostamise tühisuse tulemusena tekkinud nõudeõigus kolmanda isiku vastu alusetu rikastumise sätete järgi ning samuti sellest, et nimetatud nõudeõigus on käsitatav varana, mis on samaväärne omandiõigusega 1 000 000 kroonile ehk samaväärne selle rahasumma reaalse omamisega. Maakohtu käsitlus on ekslik. Hageja tugines oma nõudes ÄS § 187 lg-le 1 (kuni 14. detsembrini 2001. a kehtinud sõnastuses), mille kohaselt vastutavad juhatuse liikmed seaduse või põhikirja nõuete
rikkumise ja oma kohustuste täitmata jätmisega osaühingule või osanikele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. Sama põhimõte on väljendatud praegu kehtivas ÄS § 187 lg-s 2. Samuti tugines hageja TsÜS § 46 lg-le 1 (enne 1. juulit 2002. a kehtinud sõnastuses), mis sätestab, et juhatuse või seda asendava organi liikmed, kes on oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega süüliselt kahju tekitanud sellele juriidilisele isikule, vastutavad juriidilise isiku ees solidaarselt. Hagejale tekkinud kahju hulka kuulub rahasumma kreeditori omandist väljaminek. TsK § 222 lg 2 kohaselt mõistetakse kreeditori kahjude all kreeditori tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist. Omandiõigust miljonile kroonile ei saa samastada nõudeõigusega selle rahasumma tagastamiseks. Selliseks tõlgenduseks ei anna alust ka maakohtu viidatud AÕS § 30 lg 1 (tehingu tegemise ajal kehtinud sõnastuses), mille kohaselt on vara isikule kuuluvad asjad, rahaliselt hinnatavad õigused ja kohustused, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võimalik nõudeõigus kolmanda isiku vastu alusetu rikastumise sätete alusel ei välista sama summa omandiõiguse kaotamise käsitamist kahjuna ja sellest tulenevalt nõudeõigust kostja kui juhatuse liikme vastu. Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis on üle antud õigusliku aluseta, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Kahju hüvitamise eesmärgiks on asetada kahju kannatanud isik olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju põhjustanud asjaolu ei oleks esinenud. Siiski ei välista tagasinõude olemasolu iseenesest kahju hüvitamise nõuet. Kui nõustuda maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleks hagejal esitada nõue (tagasinõue) esmalt kolmanda isiku vastu, võib muutuda aegumise tõttu võimatuks juhatuse liikme vastutusele võtmine ÄS § 187 lg 1 alusel. Vaidlustatud osas tuleb asi saata uueks lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumi, sest maakohus ei ole tuvastanud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Asjas tuleb tuvastada aktsiate, mille suhtes ostueesõigust kasutati, tegelik hind (turuhind). Lähtuda ei saa alusetu rikastumise nõude võimalikust raamatupidamislikust väärtusest. Maakohus pidas esitatud tõendeid aktsiate võimaliku turuhinna kohta ebaõigesti otstarbetuteks ning jättis neile hinnangu andmata. Pooled on esitanud tõendid aktsiate hinna kohta. Kostja esitatud tõendi vastuvõtmisele on hageja esitanud vastuväiteid. Maakohtul tuleb võtta selle kohta seisukoht ning koguda vajadusel asjas täiendavaid tõendeid (kas tellida ekspertiis või teha pooltele ettepanek esitada eriteadmistega isiku kirjalik arvamus). Kostja vastu esitatud kahju hüvitamise nõude suurust mõjutab hageja võimaliku nõude perspektiivsus ning selle eduka sissenõudmise väljavaated. Samuti on selles mõttes olulised kulutused, mida hagejal tuleks teha 1 000 000 krooni kolmandalt isikult kättesaamiseks. Hagejal võis tekkida kahju ka seetõttu, et tal ei olnud pikema aja jooksul võimalik oma raha kasutada. Asja saatmine uueks arutamiseks maakohtule on põhjendatud ka sellega, et tõendite kogumise ja hindamise juures peab olema pooltele tagatud põhiseaduse §-ga 24 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg-ga 1 antud edasikaebeõigus kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hageja nõue 1 000 000 krooni saamiseks rahuldamata. Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus kohaldas vääralt TsK § 222 lg-t 2 ja AÕS § 30 lgt 1, kui leidis, et regressinõue ei ole vara ning seda ei saa kahju (vara vähenemise) tuvastamisel arvestada. Tõlgendades TsK § 222 lg-t 2 vääralt, asus ringkonnakohus ekslikule seisukohale, et regressinõude menetlemise tõttu võib juhatuse liikme vastutusele võtmine ÄS § 187 lg 1 alusel muutuda aegumist arvestades võimatuks. TsK § 222 lg 2 väär kohaldamine avaldub ka ringkonnakohtu seisukohas, et pangaarvel oleva raha omandiõigus läks kaotsi. Raha pangaarvel ongi oma olemuselt nõudeõigus panga vastu ja see ei saa TsK § 222 lg 2 tähenduses kaotsi minna. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ning ei vasta seetõttu TsMS § 436 lg 1 nõuetele. Sellest otsusest ei järeldu, millise seisukoha võttis ringkonnakohus regressinõude olemasolu tähenduse kohta kahju tekkimise tuvastamisel. Seetõttu on ebaselge, mida ringkonnakohus kahju all mõistab. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 5 ja § 436 lg-t 4, kui tegi asja alama astme kohtule saates ettekirjutuse tuvastada asjaolusid, millele hagi ei ole rajatud. Kahju tekkimise aluseks olevad asjaolud on määratletud hagiavalduses. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 651 lg-t 1, kui väljus apellatsioonkaebuse piiridest. Ringkonnakohus leidis, et tuvastada tuleb aktsiate tegelik turuhind. Kuna ostueesõiguse teostamise tehing on tühine, ei saa aktsiate võimalik turuväärtus hageja varalist olukorda mõjutada. Maakohtu järeldust tehingu tühisuse kohta ei ole vaidlustatud. Samas rikkus ringkonnakohus ka TsMS § 654 lg-t 4, jättes motiveerimata, milline tähendus on tühise tehingu vastusooritusel.
9.Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud. Hageja selgitas, et praegu on aktsiate omanik kolmas isik. Hageja on nõudnud 1 000 000 krooni tagastamist kolmandalt isikult, kuid viimane ei ole alusetult saadud rahasummat tagastanud.
10.Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete ning hageja esindaja oma vastuväidete juurde. Hageja esindaja palus kostjalt välja mõista kassatsiooniastmes kantud advokaadikulude eest 30 090 krooni. Ta väitis, et hageja on nõus loovutama alusetust rikastumisest tulenevad nõuded, mis tal on kolmanda isiku vastu, kostjale.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Kolleegium täiendab TsMS § 692 lg 2 alusel ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
12.Hagiavalduse kohaselt palub hageja tunnustada kostja poolt hageja nimel 6. detsembri 2001. a aktsiate ostu-müügilepingu suhtes teostatud ostueesõiguse tühisust ja mõista kostjalt välja tekitatud kahju eest hüvitis 1 000 000 krooni. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega maakohus tunnustas hageja poolt 6. detsembri 2001. a aktsiate ostu-müügilepingu suhtes teostatud
ostueesõiguse tühisust. Selles osas ei ole ringkonnakohtu otsust kassatsioonkaebuses vaidlustatud. Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kas kostja on kohustatud hüvitama hagejale tekitatud kahju.
13.Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme ja asus ekslikule seisukohale, et hageja kahjunõude esitamisel kostja vastu ei saa arvestada hageja tagasinõuet (regressinõuet) kolmanda isiku vastu. Ringkonnakohtu otsusest sellist järeldust ei tulene. TsK § 222 lg 2 kohaselt mõistetakse kahjude all kreeditori tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditoril saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. AÕS § 30 lg 1 (tehingu tegemise ajal kehtinud sõnastuses) kohaselt on vara isikule kuuluvad asjad, rahaliselt hinnatavad õigused ja kohustused, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ringkonnakohus järeldas eeltoodud sätetest õigesti, et hageja kahjuks tuleb lugeda tema omandist välja läinud 1 000 000 krooni. Ringkonnakohus selgitas, et ka enne võlaõigusseaduse jõustumist oli kahju hüvitamise eesmärgiks asetada kahju kannatanud isik olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju põhjustanud asjaolu ei oleks esinenud. Samas märkis ringkonnakohus, et omandiõigust 1 000 000 kroonile ei saa samastada nõudeõigusega kostja vastu selle rahasumma tagastamiseks. Järgnevalt asus ringkonnakohus seisukohale, et regressiõigus kolmanda isiku vastu ei välista hageja nõudeõigust kostja vastu hüvitada talle tekkinud kahju. Selle järelduse tegemisel juhindus ringkonnakohus õigesti Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahenditest, mis käsitlevad olukorda, kus kannatanul on kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega alusetust rikastumisest tulenev nõue kolmanda isiku vastu. Kolleegium on leidnud, et alusetust rikastumisest tulenev tagasinõude olemasolu ei välista iseenesest kahju hüvitamise nõuet (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03 (RT III 2003, 17, 164), p 15). Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis oli üle antud õigusliku aluseta, siis tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul kolleegiumi arvates arvestada (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 (RT III 2005, 17, 181), p 55). Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. jaanuari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1135-03 (RT III 2004, 4, 44), p 16).
14.Ringkonnakohus ei rikkunud asja lahendamisel menetlusõiguse norme. Kuna maakohus lähtus kahju olemasolu hindamisel väärast seisukohast, et hageja alusetust rikastumisest tulenev nõudeõigus kolmanda isiku vastu asendab täielikult tema nõudeõiguse kostja vastu tekitatud kahju hüvitamiseks, siis pidas ta vääralt asjakohatuteks ka võimaliku kahju tekkimise seisukohalt tähtsust omavaid asjaolusid (sh tagasinõude majanduslikku väärtust) ega hinnanud sellekohaseid tõendeid. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kostja vastu esitatud kahjunõude suurus sõltub alusetu rikastumise nõude majanduslikust, mitte raamatupidamislikust väärtusest. Arvestades eeltoodut, leidis ringkonnakohus põhjendatult, et eelmenetluse toimingute nõuetekohaseks tegemiseks tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus väljus asja lahendamisel apellatsioonkaebuse piiridest. Apellatsioonkaebuse kohaselt palus hageja maakohtu otsuse tühistada hagi osalise rahuldamata jätmise osas ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja tekitatud kahju eest hüvitis 1 000 000 krooni. Alternatiivse nõudena palus hageja juhul, kui ringkonnakohus asub seisukohale, et kostja vastu esitatud kahjunõuet saab rahuldada vaid ulatuses, mille võrra hageja nõudeõiguse väärtus kolmanda isiku vastu on väiksem kui 1 000 000 krooni, tühistada maakohtu otsus hagi osalise rahuldamata jätmise osas ja saata asi vastavas ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus esitas hageja taotlust lahendades oma õiguslikud põhjendused ega väljunud selle piiridest.
15.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja võõrandas aktsiad ülemäärase hinna või turuhinna eest. Nimetatud asjaolu on oluline selleks, et tuvastada kostja vastutuse eeldused ÄS § 187 lg 1 ja TsÜS § 46 lg 1 järgi. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et asjas tuleb tuvastada aktsiate, mille suhtes ostueesõigust kasutati, tegelik hind (turuhind).
16.Lisaks ringkonnakohtu põhjendustele peab kolleegium vajalikuks selgitada, et hagejale kuuluva alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude väärtust tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada kahjustatud isiku kasu saamine kahju tekitamise juhtumi tõttu. Nimelt sätestab võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 5, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kahjustatud isik saab kahju tekitamise tagajärjel kasu saamist vältida sel teel, et ta loovutab alusetust rikastumisest tuleneva nõude kahju tekitajale (VÕS § 164 jj). Praegusel juhul ongi hageja avaldanud, et ta on nõus loovutama kostjale alusetust rikastumisest tulenevad nõuded, mis tal on ostueesõiguse teostamise tehingu tühisusest tulenevalt kolmanda isiku vastu. Tulenevalt hea usu põhimõttest (VÕS § 6) peab kahju tekitamise eest vastutav isik, kes väidab, et kahjustatud isikule kuuluv alusetust rikastumisest tulenev nõue omab väärtust, nõustuma nõude loovutamisega. Kui ta sellest keeldub, tuleb eeldada, et kahjustatud isikule kuuluv alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu.
17.Hageja taotlus kassatsiooniastme menetluskulude väljamõistmiseks tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemustest. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.