Kohtulahend

12 111 357 krooni. Töövõtja esitas hagejale arveid kokku 9 554 540 krooni suuruses summas. Kostja tasus töövõtja esitatud arvete alusel hageja pangakontolt töövõtjale kokku 2 248 600 krooni. Kostja tegi need ülekanded ajavahemikul, mil kolmas isik ja kostja pidasid läbirääkimisi kostja osaluse müügiks kolmandale isikule. Viimase ülekande tegi kostja hageja pangakontolt 29. detsembril 2003, s.o pärast kostja väljaarvamist hageja juhatusest. Hageja raamatupidamises puuduvad ehitustööde tegemise dokumendid, mis seaduse järgi peaksid töövõtulepingute kohta olemas olema. Töövõtulepingud on näilised ja seega tühised. Töövõtja ei ole hagejale osutanud töövõtulepingutes nimetatud teenuseid. Hageja palus kostjalt kahjuhüvitisena välja mõista hageja pangakontolt alusetult töövõtjale kantud 2 248 000 krooni ning jätta kohtukulud kostja kanda.

kevadel, mil kostja andis kolmandale isikule üle raamatupidamisdokumentatsiooni, teada töövõtulepingutest ja nende alusel väljamaksete tegemisest. Tulenevalt kolmanda isiku kui hageja juhatuse liikme hoolsuskohustusest, pidi hageja olema teadlik töövõtulepingute näilikkusest. Maakohus analüüsis 23. detsembril 2003 sõlmitud kolme kokkulepet (edaspidi kokkulepped): müügilepingu muutmise kokkulepet hageja ja ostja vahel (kokkulepe I), kokkulepet hageja ja ostja vahel kohustuste ülevõtmiseks ja nõuete tasaarvestamiseks (kokkulepe II) ning kostja ning kolmanda isiku vahelist kokkulepet hageja osade müümiseks (kokkulepe III). Kokkuleppeid tuleb analüüsida kogumina, sest need on sõlmitud ärilises mõttes lähikondsete isikute, kostja ainuomandis oleva ostja, hageja ja kostja, vahel. Kokkuleppega I muudeti kinnistu hinda 3 miljonilt 15 miljonile kroonile. Samas sai kolmas isik kokkuleppe III alusel hageja 100% osade osanikuks 1 krooni eest. Kokkuleppe II kohaselt vabanes hageja 10 548 269 krooni 61 sendi suurusest kohustusest töövõtja ees, kes oli oma nõude loovutanud ostjale. Hagejale läksid üle ka kõik Soosepa elurajooniga seotud õigused ja kohustused. Soosepa elurajooni puhul oli selleks hetkeks tegemist krunditud ja tehnovõrkudega varustatud kinnisvara arendusprojektiga, kusjuures kõik tulevikus esitatavad nõuded, mis tulenevad selle elurajooni väljaehitamisest, esitatakse kokkuleppe II järgi kostja ainuomandis oleva ostja vastu. Kokkulepete kogum kujutab endast kompromissi võlaõigusseaduse (VÕS) § 578 lg 1 mõttes. Pooled on omavahelised ebaselged suhted vormistanud konkreetsete kokkulepetena, kus mõlemad pooled (kostja poolt ka temaga seotud äriühing) tegid järeleandmisi. Hageja ja ostja (kui kostjale kuuluv äriühing) kinnitasid, et neil puuduvad vastastikused nõuded ja pretensioonid. Kokkulepete kompromissina käsitlemisega ei haaku kostja väide selle kohta, et 29. detsembril 2003 tehtud 500 000-kroonine ülekanne töövõtjale oli tehtud hageja nõusolekul. Kokkulepetes ei sisaldu viidet sellele, et kostjal oleks olnud pärast hageja juhatusest tagasikutsumist õigus teha rahalisi ülekandeid hageja kontolt. Kostja teadis, et ta kutsutakse juhatusest tagasi, seega oli ta teadlik, et tal puudub õigus kasutada hageja rahalisi vahendeid. Seega on nimetatud 500 000-kroonise ülekande teinud kostja kui volitamata isik ning ülekanne on õigusvastane. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi tuleb õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitada ning kostjalt välja mõista 500 000 krooni suurune hüvitis hageja kasuks.

kohustused üle (p-d 1.1.1, 1.1.2 ja 1.1.5). Kokkulepetes I ja II toodud tasaarvestusega ei vabanenud hageja mingitest kohustustest. Kokkuleppes I lepiti kokku kinnistu õiglases väärtuses, mille ostja kohustus tasuma. Tasumiseks kasutas ostja muu hulgas nõudeid, mis tal väidetavalt hageja vastu olid - need nõuded tasaarvestati ostuhinna tasumise kohustusega. Hiljem selgus, et osa nõudeid, mida tasaarvestuseks kasutati, ei olnud tegelikult olemas (sh töövõtulepingutest tulenenud nõuded). Kokkuleppe II p 1.1.8 sedastab üksnes ostja kinnituse, et temal ja kolmandatel isikutel puuduvad nõuded hageja vastu (v.a nõuded, mis on otse märgitud kokkuleppe p-des 1.1.2 ja 1.1.7). Näilike töövõtulepingute alusel väljamaksete tegemine kostja poolt on käsitatav juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisena ja õigusvastase kahju tekitamisena tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35 ja § 37 lg 1 ning ÄS § 187 lg 1 järgi. Kokkulepped I ja II reguleerisid hageja ja ostja vahelisi suhteid ja ei saa mõjutada lepingute pooleks mitteolnud kostja õigusi ja kohustusi (lepingute sõlmimine kolmanda isiku kasuks). Kinnistu müügilepingu muutmise leping ei saa vabastada kostjat vastutusest hageja ees. Maakohtu seisukoht, et kinnistu müügilepingu muutmise lepinguga (kokkulepe I) lepiti kokku töövõtulepingutega tekitatud kahju hüvitamises, ei põhine poolte esitatud ja tõendatud asjaoludel ega tulene ka kokkulepetest. Kumbki pool ei ole väitnud, et kokkuleppega II hüvitati hagejale muu hulgas kostja tekitatud kahju. Samuti ei nähtu kokkulepete tekstidest ühtegi viidet, et need on sõlmitud ka kostja tekitatud kahju hüvitamiseks. Kokkulepped ei ole käsitatavad kompromissilepinguna VÕS § 578 lg 1 tähenduses. Kui neid sellena käsitada, siis saaks seda teha vaid VÕS § 578 lg-s 2 nimetatud võimaliku kokkuleppena, millega ei soovita tekitada uusi õigusi või kohustusi.

VÕS § 578 lg 2 ning VÕS § 30 alusel töövõtja nõuete vaidlustamisest. Kostja täitis hageja kohustuse töövõtja vastu hageja kontolt 500 000 krooni ülekandmisega. See kohustus oli hagejale teada ning ta oli seda kompromissilepinguga tunnustatud. Hageja kohustuse täitmisega vähenesid vastavas ulatuses ka hageja ülejäänud kohustused. Seega ei ole hageja vara vähenenud ning kahju ei ole tekkinud. Kui kolmas isik ei oleks soovinud nimetatud ülekande tegemist, oleks ta kostjalt pangakontode kasutajaõigused ära võtnud juba 23. detsembril 2003, s.o kohe pärast kompromissilepingu sõlmimist. Hagi rahuldamiseks ning kostjalt poole miljoni krooni väljamõistmiseks ei piisa vaid VÕS § 1045 lg 1 p-le 5 viitamisest. Nimetatud sättest ei tulene kostja kahju hüvitamise kohustust. Osaühingu juhatuse liikme vastutus osaühingu ees on täiendav vastutus ning selle tekkimiseks oleks hageja pidanud olema minetanud võimalused nõude realiseerimiseks töövõtja vastu. Maakohus jättis tähelepanuta kostja alternatiivse tasaarvestusliku vastuväite, mis tulenes sellest, et hageja ja kolmas isik rikkusid kompromissilepingut ning ostja alandas selle tõttu müügilepingus kokku lepitud hinda 7 500 000 krooni võrra. Ostja loovutas 12. oktoobril 2006 kostjale sellest nõudest tulenevalt 2 500 000 krooni saamise nõude. Kostja palus ringkonnakohtul juhul, kui hagi osaline rahuldamine on põhjendatud, tasaarvestada poolte vastastikused nõuded kattuvas ulatuses.

sätestatut, allkirjastati 23. detsembril 2003 kokkulepped I-III. Kõik need kokkulepped nii eraldi kui ka koosvõetuna moodustasid ühise kompromissilepingu, mille eesmärgiks oli lõpetada kõik omavahelised vaidlused ja õigussuhted, mis puudutasid hagejat. Kokkulepetega kui kompromissilepinguga loobusid pooled teatud nõuetest teineteise vastu. VÕS § 578 lg 1 esimese lause järgi on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. VÕS § 578 lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Nõudest loobumisega lõpeb VÕS § 207 lg 1 kohaselt võlasuhe, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud. Juhindudes TsÜS §-s 75 ja VÕS §-s 29 sätestatud tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise reeglitest, tuleb poolte tahte väljaselgitamisel lähtuda lepingu sõlmimise asjaoludest, sealhulgas lepingueelsetest läbirääkimistest. Ka hageja ise on pidanud hagiavalduses sõlmitud kokkuleppeid kompromissiks. Hagiavaldusest nähtub, et kostja ja kolmanda isiku kokkulepe formuleeriti kokkuleppes III. Hageja on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 järgi omaks võtnud asjaolu, et kokkulepped kujutasid endast ostja, kostja ja hageja ning kolmanda isiku vahel sõlmitud kompromisskokkulepet. Kompromisskokkulepete eesmärgiks oli lõpetada kõik erimeelsused ja vaidlused õigusrahu saavutamise sooviga. Kui kompromissilepingu tingimuseks oleks olnud võimaluse säilitamine täiendavate nõuete esitamiseks, ei oleks kostja niisugustel tingimustel olnud nõus kompromissilepingut sõlmima. Lisaks nõuete fikseerimisele otsustasid pooled nõuded ka tasaarvestada. Tasaarvestamine iseenesest eeldab juba vastavate nõuete tunnustamist. Kokkulepetest ei nähtu, et tegemist oleks olnud tingimuslike tasaarvestustega. Kompromissiläbirääkimiste käigus esindas hagejat professionaalne õigusnõustaja - vandeadvokaat. Vaidlusaluste tehingute hinda arvestades (miljonid kroonid) ei ole usutav ega veenev hageja väide, et ei hageja ega tema esindaja ei veendunud enne kokkulepete sõlmimist tööde tegemise faktis ega vaidlusaluse nõude olemasolus. Kolmandal isikul kui äriühingu seaduslikul esindajal oli võimalik olukorraga tutvuda ka enne kokkulepete sõlmimist. Juriidilise isiku juhtorganiks on TsÜS § 31 lg 2 kohaselt juhatus, kuhu kuulus kolmas isik. ÄS § 181 lg 1 kohaselt võib osaühingut kõigis õigustoimingutes esindada iga juhatuse liige ning § 187 lg 1 kohaselt peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Eelnevast saab järeldada, et kompromissilepingu sõlmimisel kinnitas hageja teadlikult töövõtja nõuet. Hageja kompromissilepingus väljendatud tahe selle kohta, et ta tunnustab kostja nõuet, on käsitatav konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus, või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Kokkulepped sisaldavad endas notariaalset võlatunnistust, milles hageja on tunnustanud vaidlustatud töövõtja nõuet hageja vastu. Hageja on vaidlusalust nõuet tunnustanud kokkuleppe I punktides 1.1.7 ja 1.1.8, kus on loetletud kostja nõuded hageja vastu ning viidatud müügilepingu muutmise lepingus sätestatud tasaarvestuskokkuleppele, ning müügilepingu

muutmise lepingu punktides 2.3 ja 2.4 sätestatud tasaarvestuskokkuleppes. Konstitutiivse võlatunnistuse korral ei saa lepingu pool esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, sh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva tehingu tühisusele. Kuna kokkuleppe II p-d 1.1.7 ja 1.1.8 on käsitatavad konstitutiivse võlatunnistusena, ei saa hageja enam selle aluseks oleva töövõtulepingu tühisusele tugineda. Hageja ei ole esitanud ka alternatiivset võlatunnistuse tagastamise nõuet. Lepingust tuleneva kohustuse täitmise nõue ei ole sama mis võlatunnistuse tagastamise nõue. Hagejal oli seadusest tulenev võimalus kokkuleppeid vaidlustada (eksimuse või pettuse alusel). Kuna hageja väitis kohtumenetluses, et kostja eksitas teda läbirääkimistel, siis oleks tema kohaseks õiguskaitsevahendiks olnud kokkulepete tühistamine. Hageja soov mitte realiseerida tehingu tühistamise õigust näitab, et kokkulepped olid kokkuvõttes hagejale soodsad. Selline fakt kinnitab veelkord, et tegemist oli kompromissilepinguga, millega hinnati poolte õigusi ja kohustusi kompleksselt. Kompromissi raames saavutatud kokkuleppest taganemine või selle tühistamine oleks kaasa toonud kogu kompromissi äralangemise, mida hageja ei ole soovinud. TsÜS § 138 lg 1 sätestab, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Kohustus mitte algatada vaidlusi õigussuhetest, mille osas on sõlmitud kompromissileping, tuleneb nii sellise lepingu olemusest ja eesmärgist, hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest kui ka otseselt VÕS § 578 lg-test 1 ja 2. Kostja on hageja endise juhatuse liikmena tegutsenud kompromissilepingu raames. Maakohtu otsusest ei nähtu, milline kahju hagejale 29. detsembri 2003. a ülekandega tekitati. Faktiliselt vähenesid ülekandega hageja kohustused töövõtja vastu 500 000 krooni võrra. Selle ülekandega ei ole ületatud kokkuleppe II p-s 1.1.7 sätestatud võlajääki 3 000 000 krooni, mida pooled on aktsepteerinud. ÄS § 187 lg 1 kohaldamine eeldab kahju tekitamist osaühingule. Hageja ei ole tõendanud, et kostja tegevusega oleks tekitatud hagejale varalist kahju.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

ringkonnakohus leidis, et kostja poolt pärast 23. detsembrit 2003 tehtud 500 000 krooni suurune ülekanne töövõtjale ei põhjustanud hagejale kahju. Hageja ei ole nõus sellega, et talle omistati teadmine töövõtulepingute näilisusest. Hageja väitega oli nõus ka kostja ning seega on kohtud rajanud TsMS § 4 lg-t 2 ja § 436 lg-t 4 rikkudes oma otsused asjaoludele, millele pooled ei tuginenud. Kuna hageja ei teadnud töövõtulepingute näilikkusest ja seda tunnistab ka kostja, siis ei sõlminud pooled kokkuleppeid ringkonnakohtu väidetud eesmärgil ja seega kostja poolt töövõtjale makstud 2 248 000 krooni osas. Töövõtulepingute näilikkusest mitteteadmise tõttu ei olnud hageja väidetava kompromissilepingu sõlmimise ajal teadlik ka sellest, et kostja tehtud ülekanded on vaieldavad. Ringkonnakohtu tuvastatud konstitutiivne võlatunnistus üksnes tekitab uue kohustuse, mitte ei lõpeta varasemaid kohustusi. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et hageja oleks loobunud kahju hüvitamise nõuetest kostja vastu. Samuti ei ole ringkonnakohus selgitanud ega põhjendanud, kuidas hageja poolt kokkuleppes II ostjale antud töövõtulepingutest tulenev võlatunnistus on seotud hageja kahjuhüvitisnõuete väidetava lõppemisega kostja vastu. Kohtud ei ole arvestanud seda, et kokkulepetes ei ole üldse (ei otseselt ega kaudselt) mainitud praeguse hagiga seotud rahaülekandeid. Kostja eitab, et ta oli teadlik töövõtulepingute näilikkusest. Seega ei kajasta konstitutiivseks võlatunnistuseks loetud leping hagi esemesse puutuvat summat. Kostja ei olnud kokkulepete pooleks. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, missuguse vaidluse pidid pooled kompromissiga lahendama. Kostja ei ole oma rikkumisi tunnistanud ja hageja ei olnud rikkumistest kokkulepete sõlmimise ajal teadlik ega lubanud kostjale, et ta ei esita hüvitisnõudeid. Kokkuleppe II punktid 1.1.7 ja 1.1.8 ei viita kostja kui kolmanda isiku vastu nõuetest loobumisele ega hageja ning kostja vastastikustele järeleandmistele. Kostja ei ole teinud hagejale mingeid järeleandmisi. Kolmanda isiku teadmatus vaidlusest töövõtulepingute näilikkuse üle välistab ka hageja tahteavalduse kompromissi sõlmimiseks kostjaga. Ringkonnakohus kohaldas materiaalõigust (VÕS § 578) ebaõigesti veel selle tõttu, et ta ei tuvastanud, et väidetava kompromissi raames oleksid pooled teinud vastastikusi järeleandmisi. Kuivõrd ringkonnakohus leidis, et pärast kokkuleppeid tehtud 500 000 krooni suurune ülekanne ei tekitanud hagejale kahju, siis järeldub sellest õiguslikult võimatu seisukoht, et hageja tunnistas selles osas abstraktselt võlga (lisaks töövõtjale) ka kostja ees. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, miks pidi hageja andma kostjale konstitutiivse võlatunnistuse selliselt, et kostja võib kanda hageja kontolt veel 500 000 krooni töövõtjale olukorras, kus hageja oli väidetavalt teadlik töövõtulepingute näilikkusest. Hageja oli nõus 3 000 000 krooni suuruse nõude tasaarvestamisega üksnes seetõttu, et ta pidas töövõtja nõudeid sissenõutavateks. Ringkonnakohtu viidatud 22. oktoobri 2003. a lepingueelsete läbirääkimiste kokkuleppe kohta leiab hageja, et ta vaidles kostjaga müügilepingu hinna üle, mitte aga töövõtulepingute üle, mille näilikkusest ei olnud hageja teadlik. Ebaõige ja meelevaldne on hageja arvates ka ringkonnakohtu järeldus, et hageja võttis hagiavalduses kompromissi omaks. Hagi esitamise fakt ise kinnitab seda, et hageja polnud nõus sellega, et tema

nõude lahendas kompromiss. Hagiavaldust kui menetlusdokumenti ei saa lugeda omaksvõtuks TsMS § 231 lg 1 järgi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

pärast kokkulepete sõlmimist kokku 2 248 000 krooni näiliste töövõtulepingute alusel. Hageja väidab, et kokkulepetes I ja II lepiti kokku, et hageja 3 000 000 krooni suurust võlga ostjale kasutati tasaarvestuseks, millega vähenes ostja müügilepingust tulenev võlg hagejale 3 000 000 krooni võrra. Sellisele tasaarvestuse kokkuleppele ei vaidle vastu ka kostja. Hagiavaldusest nähtuvalt esitas töövõtja hagejale töövõtulepingute alusel arvete järgi nõudeid kokku 9 554 540 krooni (kohtutoimiku I kd, lk 5). Ringkonnakohus ei tuvastanud, et hageja oleks tunnistanud, et võlgnes lisaks sellele summale töövõtjale veel 2 248 000 krooni. Seetõttu on ringkonnakohus tuginenud põhjendamatult kokkuleppe II p-dele 1.1.7 ja 1.1.8. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kas ja kuidas seostub kokkulepetes I ja II kajastuv hageja 3 000 000 krooni suurune võlg ostjale, mida hageja on abstraktse võlatunnistusega tunnustanud, töövõtjale enne 23. detsembrit 2003 tema esitatud arvete alusel 1 748 000 krooni maksmisega.

kui kompromissilepingu sõlmimisel osalevad rohkem kui kaks isikut, peavad kõik pooled tegema kompromissieseme raames järeleandmisi. Järeleandmise all ei tule siinkohal mõista üksnes nõuetest täielikku või osalist loobumist. See võib seisneda nt võlasuhte või selle puudumise tunnustamises. Kompromissilepingu sõlmimisel võidakse teha vastastikkuseid järeleandmisi ka mittevaieldavates, kuid kompromissilepinguga hõlmatud õigussuhetes, saavutamaks selgus (kokkulepe) vaieldavas õigussuhtes. Kokkulepetes I ja II kirja pandust nähtuvalt ei olnud kostja kokkulepete pooleks ning nendes kokkulepetes käsitleti üksnes hageja ja ostja vahelisi suhteid (kohtutoimiku I kd, lk 83-105 ja 114118). Kokkuleppe III sõlmisid kostja ja kolmas isik (kohtutoimiku I kd, lk 109). Seega võib järeldada, et ringkonnakohus, lugedes kokkuleppeid ühtseks kompromissilepinguks, tuvastas, seda selgelt välja ütlemata, lisaks kirjalikele kokkulepetele veel suulise kokkuleppe hageja ja kostja vahel. Samas aga ei selgitanud ringkonnakohus, mis oli hageja ja kostja vahelise kokkuleppe esemeks (missuguste vaidlusküsimuste kohta nad väidetava kompromissilepingu sõlmisid ja missuguseid õigussuhteid kompromissileping hõlmas) ning kas ka see kokkulepe vastas kompromissilepingu tunnustele. Põhjendamata on ringkonnakohtu järeldus, et 2. oktoobril 2003 hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingueelsete läbirääkimiste kokkulepe hõlmas ka käesolevas menetluses vaidlustatud töid. Selles kokkuleppes kirja pandu järgi on kokkuleppe eesmärgiks reguleerida vaidlusküsimused Soosepa elamurajooni arendamisel ning Harku vallas Liivanõmme detailplaneeringuga ettenähtud kinnistute võõrandamisel (kohtutoimiku IV kd, lk 93). Vaidlusse puutuvad töövõtulepingud on sõlmitud Künka I kinnistu kohta.

põhjustas hagejale kahju ja kas ta vastutab selle eest. Vastutuse esinemise korral peab ringkonnakohus hindama muu hulgas kostja vastuväiteid nõuete tasaarvestamise kohta, mida maakohus jättis tähelepanuta. Kolleegium selgitab, et osaühingu juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumisega tekitatud kahju eest osaühingu ees ÄS § 187 lg 2 ja TsÜS § 46 lg 1 järgi. Kuna kostja ei olnud alates 23. detsembrist 2003 enam hageja juhatuse liige ja ta sai teada oma juhatusest tagasikutsumisest samal kuupäeval, siis võib ta vastutada 500 000 krooni töövõtjale ülekandmisega hagejale kahju tekitamise eest lepinguvälisel alusel (vt Riigikohtu 10. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-06, p 12). Nagu märgitud, on hageja nõude esmaseks eelduseks kahju olemasolu (vt käesoleva otsuse p 14). Kui selgub, et hageja on tunnistanud abstraktse võlatunnistusega (VÕS § 30), et ta võlgnes töövõtjale lisaks kokkuleppes II märgitud 3 000 000 kroonile veel 2 248 000 krooni, mida maksis töövõtjale hageja kontolt kostja, siis ei ole hageja kostja makstud raha ulatuses kahju kandnud. Üksnes selle tõttu, et hagejal endal võib olla alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue töövõtja vastu, ei ole välistatud, et kostja on põhjustanud hagejale kahju. Küll omab alusetust rikastumisest tulenev nõue tähtsust kahjuhüvitise ulatuse kindlaksmääramisel (vt Riigikohtu 30. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07, p-d 13 ja 16). Hagejale TsÜS § 31 lg 5 alusel omistatav kolmanda isiku võimalik hooletus kahju tekitamisel võib anda aluse kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 1 järgi.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.