Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-13-04 Otsuse kuupäev Tartu, 12. veebruar 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja V. Kõve, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa Kohtuasi AS Sarkop hagi AS Eramu vastu 407 045 krooni 98 sendi saamiseks ja AS Eramu vastuhagi 161 359 krooni saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1045/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Eramu kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 19. jaanuar 2004. a Istungil osalenud isikud AS Sarkop lepinguline esindaja vandeadvokaat R. Ainla. Resolutsioon Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri 2003. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Sarkop esitas 4. juunil 2002. a AS Eramu vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista tööettevõtulepingust tuleneva võlgnevuse 281 168 krooni 90 senti. 14. märtsil 2003. a suurendas ta nõuet ja palus kostjalt välja mõista ka 125 859 krooni 8 sendi suuruse viivise. Kokku palus hageja kostjalt välja mõista 407 045 krooni 98 senti.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 11. septembril 2001. a tööettevõtulepingu nr 01011, mille järgi AS Sarkop kohustus valmistama, transportima ja paigaldama kuus valamulauda, trepi, neli ust, lükandukse ja lavaraami. Lepingu p 3.1 järgi oli töö maksumus koos käibemaksuga 401 695 krooni 60 senti ning töö tegemise lõpptähtajaks oli 6. oktoober 2001. a. Lepingu lisa 3 järgi pidi kostja hagejale tasuma töö eest järgmiselt: 30% summast kolm päeva pärast lepingu allkirjastamist, 40% summast 20 päeva pärast esimest makset ja 30% summast 10 päeva pärast üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamist. Kostja tasus lepingus nimetatud summast ainult esimese graafikujärgse makse, s.o 120 508 krooni 70 senti. Tööde üleandmise-vastuvõtmise aktile keeldus kostja alla kirjutamast. Kostja on töö vastu võtnud lepingust tulenevalt 22. novembril 2001. a. Hageja valmistatud esemed on kasutuses. Hageja leiab, et kostja on kohustatud töö eest tasuma ka ülejäänud summa. Kostja pidi teise graafikujärgse makse 136 168 krooni tasuma 8. oktoobril 2001. a. Kostja on selle tasumisega viivitanud 512 päeva. Kolmanda graafikujärgse makse 120 508 krooni 70 senti pidi kostja tasuma 10 päeva pärast üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamist. Kuna töö on vastu võetud, siis on kostja kolmanda makse tasumisega viivitanud 467 päeva. Kui tellija viivitab lepingu eest tasumisega, on täitjal lepingu p 3.3 kohaselt õigus nõuda tellijalt viivist 0,1% tasumata summalt päevas.
3.Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja väitis, et hageja ei pidanud kinni lepingus sätestatud tähtaegadest. Ta keeldus töö vastuvõtmisest, sest tehtud töö oli puudustega. Ta tagastas tööde üleandmise-vastuvõtmise akti koos puuduste kirjeldusega hagejale 27. novembril 2001. a. Kuna puudused töös on kõrvaldamata, keeldus ta arvet tasumast. 11. septembril 2001. a sõlmitud lepingu lisa 3 järgi tuli 30% lepingu summast tasuda 10 päeva pärast üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamist. Pooled ei ole aktile alla kirjutanud. Arvestades hageja tehtud töödes esinevaid puudusi, mis takistavad omanikul eramu kasutamist, on kostja tasunud hagejale summa, mis vastab
tema poolt faktiliselt tehtud tööle. Praaktöö eest tasu nõudmine on põhjendamatu.
4.AS Eramu esitas 21. jaanuaril 2003. a vastuhagi, milles palus AS-lt Sarkop välja mõista viivise 161 359 krooni. Vastuhagi põhjenduste kohaselt rikkus AS Sarkop lepingut. Ta ei ole lepingus kokkulepitud kvaliteedinõuetele vastavat tööd teinud ega AS-le Eramu üle andnud. Seega on AS Sarkop viivitanud 474 päeva ja peab lepingu p 4.3 järgi maksma viivist.
5.AS Sarkop vastuhagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Lepingu p 8.2 kohaselt loeti töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija keeldub valmis tööd alusetult vastu võtmast. AS Eramu keeldus töö vastuvõtmisest, kuid ei esitanud kolme tööpäeva jooksul põhjendustega akti. Lepingust tulenevalt on kostja oma käitumisega näidanud, et ta on töö vastu võtnud ja viivise nõue on seega põhjendamatu.
6.Tallinna Linnakohtu 9. mai 2003. a otsusega rahuldati hagi ja vastuhagi osaliselt. Kohus mõistis AS-lt Eramu AS Sarkop kasuks välja 340 148 krooni 50 senti ja AS-lt Sarkop AS Eramu kasuks välja 14 978 krooni 50 senti. Tasaarvestuse tulemusena mõistis kohus AS-lt Eramu AS Sarkop kasuks välja 325 170 krooni.
7.Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja valmistas ja paigaldas töövõtjana hinnapakkumises loetletud esemed tellija ehitatavasse elamusse asukohaga Pirita tee 34, Tallinn. Pooled vaidlevad tehtud töö kvaliteedi üle. Põhjendatud ei ole tellija vastuväited, et kuna töö ei vasta kokkulepitud kvaliteedile, siis on tal õigus keelduda töö eest kokkulepitud tasu maksmisest. Kuna tellitud esemed on tehtud ja paigaldatud, on tellija TsK §-de 355 ja 369 järgi kohustatud tehtud töö eest tasuma. Asjas on tõendatud, et töös esinesid kõrvalekaldumised lepingus kokkulepitud kvaliteedinõuetest, kuid töö ei olnud praak. Elamu on 2001. aasta oktoobrist I. Pihela perekonna kasutuses. Tellija kasutas seaduses sätestatud õigust nõuda töös tähendatud puuduste tasuta kõrvaldamist. Seadus ei anna tellijale õigust nõuda puuduste tasuta kõrvaldamist ja samal ajal ka tasu vähendamist.Tellija valis ise seaduses ettenähtud sobiva kaitsevahendi. Lepingu p 8.4 mõttes on tegemist puudustega, mida on võimalik kõrvaldada. Ka tellija on sellele asjaolule viidanud töövõtjale
12.veebruaril 2002. a esitatud pretensioonis.
8.Põhjendamatud on AS Eramu väited, et AS Sarkop ei ole tehtud tööd üle andnud. Pooled ei vaidle selle üle, et töövõtja esitatud töö üleandmise-vastuvõtmise aktile keeldus tellija alla kirjutamast. TsK § 366 lg 1 ei anna tellijale õigust keelduda aktile allakirjutamisest. Ka lepingu p-s 8 olid pooled kokku leppinud töö üleandmise ja vastuvõtmise korras ning p-s 8.4 oli kokku lepitud, et puuduste avastamine ei ole tellijale aluseks töö vastuvõtmisest keeldumiseks, kuid puudused tuli fikseerida aktis. Aktile allakirjutamisest keeldumisega jättis tellija lepingu selle nõude täitmata. Töö tuleb vastavalt lepingu p-le 8.2 lugeda tellija poolt faktiliselt vastu võetuks, kuna kokkulepitud kolme tööpäeva jooksul ei tagastanud tellija talle saadetud akti. Asjaolu, et akt oli tellijale esitatud
19.novembril 2001. a, on tõendatud tellija pretensiooniga 12. veebruarist 2002. a. See, et aktile vastati 27. novemberil 2001. a, on tõendatud faksi kuupäevaga ja kinnitatud seadusjärgse esindaja poolt kostja kirjalikus vastuses. Tellija on kohustatud töö eest tasuma ja seda lepingus ette nähtud määras ning tingimustel. Tellija on tasunud vaid esimese graafikujärgse makse 120 508 krooni 70
senti. Töövõtjale on lepingus kokkulepitud tasust maksmata 238 294 krooni ja see tuleb tasuda koos käibemaksuga. Kuigi lepingu p 3.2 ja lisa 3 järgi pidi tellija tasuma töövõtja esitatud arvete alusel, ei anna kolmanda arve esitamata jätmine õigust jätta lepingujärgne summa maksmata. Arve esitamata jätmine saab avaldada ja avaldabki mõju kolmandalt osasummalt viivise arvestamisele või arvestamata jätmisele, kuid ei anna õigust jätta lepingujärgne kohustus täitmata. Kuna on tõendatud, et tellija ei ole töövõtja 7. detsembril 2001. a esitatud teise osamakse arvet tasunud, on ta selle maksmisega viivitanud. Nõustuda ei saa töövõtja viivise arvestuse alguse kuupäevaga. Tõendatud on, et täpset lepingujärgset tasumist, s.o 20 päeva jooksul pärast esimest makset, takistas arve puudumine. 7. detsembri 2001. a arve nr 75 maksetingimuse kohaselt pidi tellija selle tasuma 7 päeva jooksul. Seega on tellija viivituses alates 15. detsembrist 2001. a ja hageja on õigustatud nõudma viivist kuni 4. märtsini 2003. a kokku 433 päeva eest 58 961 krooni 61 senti (433 x 0,1% x 136 168). Samas ei saa nõustuda hageja viivise nõudega kolmanda osamaksu osas. Kuigi tellija oli kohustatud seda tasuma ja tasumata jätmisel rikkus lepingut, ei täitnud ka töövõtja ise selle makse osas lepingut ega esitanud arvet. Kostja ei ole selle makse tasumisega viivitanud enda süü tõttu ja viivist ei ole mõistlik arvestada.
9.Lepingu p 7.2 ja lisa 4 kohaselt pidid kõik tööd olema valmis 6. oktoobril 2001. a. Töö anti üle
19.novembril 2001. a. Seega peab AS Sarkop tasuma perioodi 7. oktoobrist 2001. a kuni
19.novembrini 2001. a, s.o 44 päeva eest tellijale viivist 14 978 krooni 48 senti (44 x 0,1% x 340 420).
10.Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse AS Eramu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
11.Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. oktoobri 2003. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Kuna kohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud, ei pidanud ta tulenevalt TsMS § 330 lg-st 5 vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi.
12.Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleb TsK § 173 lg 1 ja § 174 järgi kohustis täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seadusele või lepingu sätetele ning ühepoolne loobumine kohustise täitmisest ega ühepoolne lepingu tingimuste muutmine ei ole lubatud. Kohus juhindus asjas õigesti TsK §-st 355, § 366 lg-st 1, § 368 lg-st 1 ja § 369 lg-st 1 ning viivise osas TsK §-st 229 ning 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS §-st 108, samuti lepingus kokkulepitust. Kohus leidis põhjendatult, et AS Sarkop on 11. septembri 2001. a lepinguga tellitud töö teinud ning AS Eramu on töö faktiliselt vastu võtnud ja et viimasel on kohustus töö eest maksta. Ka tuvastas kohus õigesti, et mõlemad pooled rikkusid lepingut ning on seetõttu kohustatud maksma viivist.
13.Linnakohus ei ole apellatsioonkaebuses väidetud protsessiõiguse norme rikkunud. Kohus hindas asjas esitatud tõendeid objektiivselt ja igakülgselt. Kohus tuvastas, et tehtud töös esinesid kõrvalekaldumised lepingus kokkulepitud kvaliteedinõuetest (RYL-90), kuid tegemist ei olnud kasutamiskõlbmatute esemetega, s.t puudused olid kõrvaldatavad. Selle järelduse tegemisel tugines kohus tunnistaja I. Pihela ütlustele, asja tundva isiku arvamusele (tl 58-68) ja kostja 12. veebruari
2002. a kirjale (pretensioonile, tl 35). Linnakohus andis nimetatud kirjale kui tõendile hinnangu ja leidis, et kostja arvates oli tegemist lepingu p 8.4 mõttes puudustega, mida hagejal on võimalik kõrvaldada. Eelnimetatud järeldust ei lükka ümber kirjas esitatud kostja väide, et tema tellija ei ole nõus praaktööde eest tasuma. Linnakohus ei pidanud otsuse tegemisel pöörama tähelepanu valmistatud esemete funktsionaalsusele ega esteetilisele väärtusele, sest kostja ei esitanud esimese astme kohtus sellekohaseid väiteid. Kohus luges hageja poolt 19. novembril 2001. a kostjale tööde üleandmise-vastuvõtmise akti esitamise tõendatuks kostja 12. veebruari 2002. a kirjaga (pretensioon) hagejale (tl 35) ja kostja õigeksvõtuga vastuhagiavalduses (tl 51). Tõendamata on kostja vastuväide, et ta sai akti 26. novembril 2001. a. Toimikus olev 26. novembri 2001. a faksi ärakiri (tl 22) ei välista selle esitamist varem, s.o 19. novembril 2001. a.
14.Linnakohus ei väljunud hagi raamidest, kui tuvastas tööde üleandmise-vastuvõtmise akti esitamise ja selle kostja poolt tagastamise kuupäeva. Üleandmise-vastuvõtmise akti vormistamises oli kokku lepitud lepingu p-s 8.1. Pooled ei vaidle selle üle, et tööde üleandmise-vastuvõtmise akt on alla kirjutamata. Kuna hageja tugines hagis asjaolule, et kostja on töö faktiliselt vastu võtnud, pidi kohus muu hulgas andma hinnangu ka lepingu p-le 8.2 ning sellest tulenevalt tuvastama kuupäevad, millal hageja akti esitas ja millal kostja selle tagastas. Ka kostja on pidanud vajalikuks vastuses hagile ja vastuhagiavalduses nende kuupäevade esiletoomist. Seetõttu ei saanud kohus jätta neid tähelepanuta.
15.Kostja järeldus, et kuna hageja ei esitanud kolmanda osamakse kohta arvet, siis sellega on tõendatud, et hageja ei ole tööd lepingus kokkulepitud mahus teinud, on meelevaldne ega ole kooskõlas asjas tuvastatud asjaoludega ega esitatud tõenditega. Kostja valis endale ise seadusega lubatud õiguskaitsevahenditest sobivaima, kasutades TsK § 368 lg-s 1 sätestatud õigust nõuda töös tähendatud puuduste tasuta kõrvaldamist (vt pretensioon tlk 35). Seadus ei võimalda nõuda samal ajal ka tasu vähendamist. Seetõttu ei ole seadusega kooskõlas kostja järeldus, et tema ettemaksuna tasutud 120 508 krooni 70 senti on õige ja piisav tasu tehtud töö eest ning et ta ei peagi hagejale enam midagi maksma. Kohtu viide käibemaksuseaduse § 28 lg-le 1 on eksitav. Nimetatud seadus ei reguleeri poolte sõlmitud tööettevõtulepingust tulenevaid suhteid.
16.Linnakohus on piisavalt ja arusaadavalt põhjendanud, milliste kohustuste täitmisega ja kui kaua pooled viivitasid ning miks tuleb poolte viivise nõue rahuldada osaliselt. Kohus on otsuses hinnanud kostja väiteid, et hageja viivitab oma kohustuste täitmisega tänaseni ning kostja ei ole oma kohustuste täitmisega viivitanud. Ringkonnakohtul puudub alus hinnata tõendeid teisiti ja teha teistsuguseid järeldusi, kui tegi esimese astme kohus.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
17.Kassatsioonkaebuses palub AS Eramu tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta AS Sarkop hagi AS Eramu vastu rahuldamata ja rahuldada AS Eramu vastuhagi.
18.Ringkonnakohus rikkus TsMS § 231 lg 4, jättes põhjendamata, miks ta ei nõustu kostja väidetega. Kuna töö ei vastanud lepingu tingimustele, siis ei pidanud kostja tööd vastu võtma ega selle eest ka tasuma. Ebaõige on linnakohtu järeldus, et kuna asjad on elamusse paigutatud, siis on nad ka kasutuses ning järelikult ei ole tegemist täieliku praagiga. Mõlema osapoole allkirjata faksi teel
vahetatud teabekandjat ei saa lugeda üleandmise-vastuvõtmise dokumendiks. Kuna lepingutingimused on täitmata ja hageja ei ole ka kolmandat arvet esitanud, siis puudub alus tasu nõuda.
19.Kuna hageja ei tuginenud esimese astme kohtus asjaolule, et kostja ületas akti tagastamise tähtaega, siis väljuvad kohtu sellekohased seisukohad hagi piiridest ja ringkonnakohus rikkus TsMS § 229.
20.Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud TsK § 355. Praaktööde paigutamine tellija valdusesse ei ole võrdsustatav tellimuse täitmisega ja jätab tellija ebaproportsionaalselt ebavõrdsesse olukorda. Selline tõlgendus on vastuolus ka Riigikohtu lahendiga asjas nr 3-2-1-59-99.
21.Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et tuginemine TsK § 368 lg-st 1 tulenevale puuduste kõrvaldamise nõudele välistab õiguse nõuda tasu vähendamist töö eest, kui puudusi ei kõrvaldata. Väär on ka seisukoht, et hageja on kohustatud tasuma viivist vaid perioodi 7. oktoobrist
19.novembrini 2001. a eest. Hageja ei ole tänaseni puudusi kõrvaldanud.
22.Vastuses kassatsioonkaebusele leidis AS Sarkop, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
23.Kolleegiumi istungil jäi vastustaja lepinguline esindaja vandeadvokaat R. Ainla vastuses esitatud seisukohtade juurde ja lisas, et AS Sarkop on valmis kõrvaldama töös esinevad puudused, kui tööde eest on tasutud.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
24.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus on lõppjäreldustes õige ning kassatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.
25.Ringkonnakohus tuvastas, et AS Sarkop on 11. septembri 2001. a lepingu järgi tellitud töö teinud ning AS Eramu on töö faktiliselt vastu võtnud ja seetõttu on AS Eramu kohustatud töö eest tasuma. Kolleegium nõustub selle järeldusega. Pooltevahelise tööettevõtulepingu p 8.2 järgi oli tellija kohustatud täitja tehtud töö üle vaatama ja aktsepteerima või akti kirjalikult ja põhjendustega kolme tööpäeva jooksul tagasi lükkama. Töö loeti lepingu sama punkti kohaselt vastu võetuks ka juhul, kui tellija alusetult keeldub valmis tööd talle selleks täitja antud kolme tööpäeva jooksul vastu võtmast. Seega andis lepingus kokkulepitu õiguse lugeda töö vastuvõetuks ka akti selleks ettenähtud tähtaja jooksul allkirjastamata jätmise korral. Kohtud on tuvastanud, et hageja esitas kostjale üleandmisevastuvõtmise akti 19. novembril 2001. a, ning selle, et kostja tagastas akti hagejale alla kirjutamata
27.novembril 2001. a koos puuduste kirjeldusega. Kuid leping ei näinud puuduste esinemise korral pooltele ette võimalust jätta tehtud töö vastu võtmata. Lepingu p 8.4 kohaselt ei olnud puuduste avastamine töös tellijale aluseks töö vastuvõtmisest keeldumiseks, kuid puudused tuli fikseerida töö üleandmise-vastuvõtmise aktis ning täitja oli kohustatud need kõrvaldama mõistliku tähtaja jooksul oma kulul. Õigust jätta töö vastu võtmata võinuks kolleegiumi arvates erandina tunnustada juhul, kui tehtud töö oleks olnud täiesti kasutuskõlbmatu ja tulnud tervikuna asendada, st töö oleks tulnud uuesti teha (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-55-99, RT III 1999, 19, 188). Käesolevas asjas on kohtud tuvastanud, et töö oli küll puudustega, kuid puudused olid kõrvaldatavad. Seega ei ole õiged
kassatsioonkaebuse väited, et ringkonnakohus tõlgendas ebaõigesti TsK § 355 ja et AS Sarkop viivitab tööde üleandmisega tänaseni.
26.Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et kohtud on, tuginedes TsK § 368 lg-st 1 tulenevale puuduste kõrvaldamise nõudele, välistanud õiguse nõuda tasu vähendamist töö eest juhul, kui puudusi ei kõrvaldata. Kohtud ei ole välistanud üleminekut puuduste kõrvaldamise nõudelt tasu vähendamise nõudele. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kuna kostja nõuab puuduste tasuta kõrvaldamist, siis ei saa ta samal ajal nõuda tasu vähendamist. Kuna TsK § 368 lg 1 sätestab õiguse tasu vähendamisele nõudeõigusena (VÕS §-s 112 on sätestatud hinna alandamise õigus kujundamisõigusena), siis saab seda esitada (maksma panna) ainult hagi teel. Kolleegium möönab, et õiguskorra tõhususe huvides võiks kõne alla tulla tasu vähendamise nõudeõiguse esitamine (maksmapanek) ka kohtumenetluses esitatava vastuväite kaudu, kuid siis oleks AS Eramu pidanud esitama kohtule selge vastuväite ja tõendeid selle kohta, et ta puuduste kõrvaldamise nõude asemel peab vajalikuks tasu vähendamist just nõutavas ulatuses.
27.Kolleegium märgib, et pärast tööde eest tasumise kohustuse täitmist on AS Sarkop pooltevahelise lepingu p 8.4 järgi kohustatud puudused kõrvaldama mõistliku tähtaja jooksul ning et puuduste kõrvaldamise nõude täitmata jätmine aegumise sätetele toetudes võib osutuda hea usu põhimõtte vastaseks käitumiseks. Asja materjalide kohaselt on AS Sarkop andnud nõusoleku puuduste kõrvaldamiseks (tlk 36).
28.Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 231 lg 4. Kuna ringkonnakohus jättis esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis TsMS § 330 lg-st 5 tulenevalt ei pidanud ta esimese astme kohtu põhjendusi kordama. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse põhjendustega ja on seega põhjendanud otsuses tehtud järeldusi: miks on töö vastu võetud, sh seda, miks saab tööd lugeda vastuvõetuks allkirjastamata akti tähtaegselt tagastamata jätmise tõttu; miks on kostjal tekkinud kohustus maksta tasu ja miks on hagejal tekkinud õigus nõuda ka kolmanda osamakse tasumist.
29.Väär on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ületas otsuses nõude piire. Ringkonnakohus on otsuses põhjendanud, miks tema arvates ei ole rikutud TsMS § 229. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendustega (vt käesoleva otsuse p 14). V. Kõve, A. Kull, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.