Korrakaitse › Relvaload

17.03.2020 kell 11.50 (menetlused nr 20,2315,00563 ja 001682,20,2315) kaebaja väljus Paasiku tn 4, Tallinn maja ees parklas oma sõidukist ning liikus relv käes teise sõiduki ja selles oleva isiku suunas (ei kandnud tulirelva avalikus kohas varjatult). Intsidenti pealt näinud inimene helistas politseisse (kõne salvestatud). 18.09.2019 kell 14.05 juhtis kaebaja Narva mnt 59, Tallinn juures mootorsõidukit Chrysler, enne manöövri sooritamist ei veendunud selle ohutuses ning keeras ette paremal, kõrval reas otsesuunas liikunud liinibussile MAN, mis kokkupõrke vältimiseks pidurdas järsult ning mille tagajärjel kukkus bussis reisija. Kaebaja oma tegevusega põhjustas tervisekahjustused kolmandale isikule. Isiku tervisekahjustus on fikseeritud Ida-Tallinna Keskhaigla teatises (15.11.2019 otsus väärteoasjas nr 2302,19,014858). 2019. aastal ületas kaebaja vähemalt kahel korral lubatud suurimat sõidukiirust (kehtivad väärteokaristused seisuga 14.05.2020). 06.11.2020 alustas PPA kaebaja suhtes järelevalvemenetlust, mille käigus kontrollis piirkonnapolitseinik 10.11.2020 isiku tulirelva hoiutingimusi, sh vestles naabrite, elukaaslase ja isiku endaga. 11.11.2020 esitas 9MM OÜ e-kirja teel kaebaja kohta teabe. 18.11.2020 esitas kaebaja vastuväited relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses. PPA 23.11.2020 otsusega nr 4.2-1/9347-4 tunnistati kaebaja nimele väljastatud relvaluba nr RL810415 kehtetuks. X vaidlustas PPA 23.11.2020 otsuse nr 4.2-1/9347-4 „Relvaloa kehtetuks tunnistamine“ halduskohtus, taotledes selle tühistamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja leiab, et PPA 23.11.2020 otsus nr 4.2-1/9347-4 on ebaseaduslik ja kaalutlusveaga. Vastavalt RelvS § 43 lg 31 PPA võib tunnistada soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Vastustaja otsuses esile toodud põhjused relvaloa kehtetuks tunnistamise osas on otsitud, need ei anna alust relvaluba kehtetuks tunnistada RelvS § 43 lg 31 alusel ning samas sisaldab otsus ebaõigeid ja/või moonutatud andmeid. Kaebaja ei ole oma käitumist õigustanud sellega, et armastab kiirust ja sportautosid. Kohtuistungil väärteoasjas kahetses kaebuse esitaja liiklusreeglite rikkumist. Kõik määratud karistused Liiklusseaduse rikkumise eest on kantud (st kõik rahalised trahvid on tasutud või tasutakse määratud graafiku järgi), see aga näitab, et tegemist on vastutustundliku isikuga. Alusetu on vastustaja seisukoht, et varasema käitumise pinnalt ei ole põhjust isikut relvaloa kui eriõiguse andmiseks piisavalt usaldusväärseks pidada. 21.06.2018 väljastas PPA Põhja prefektuur kaebuse esitaja nimele relvaloa eelkõige vastava spordialaga tegelemiseks. Sellest ajast ei olnud kaebuse esitajal Relvaseadusest tulenevaid rikkumisi, mis oleks relvaloa kehtetuks tunnistamise aluseks. Üksik juhtum, kus isik on eksinud Relvaseaduse nõude vastu ei ole määrava tähendusega. Relvahoiutingimused vastasid nõuetele, kaebaja elukaaslane ja naabrid relvaomaniku kohta midagi negatiivset ei öelnud, spordiklubi iseloomustas Xit positiivselt. Kaebaja täitis, täidab ning kavatseb ka edaspidi täita kõiki Relvaseadusest tulenevaid kohustusi ja reegleid. Otsuses kirjeldatud asjaolude alusel ei saa järeldada, et kaebuse esitaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Antud juhul tuvastatud asjaolude põhjal oleks relvaloa kaotamine ebaproportsionaalne ja relvaloa kehtetuks tunnistamisel on tegemist kaalutlusveaga. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Juhul, kui haldusorgan ei teosta kaalutlusõigust, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta, võib

olla tegemist olulise kaalutlusveaga (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-54-03, p d 38–40, ja nr 33-1-81-07, p 16). Tulenevalt RelvS § 43 lg 1 p 21 võiks PPA peatada relvaloa kehtivuse, kui loa omaja suhtes esineb põhjendatud kahtlus, et ta võib oma eluviisi või käitumisega ohustada enda või teise isiku turvalisust. Kaebaja leiab, et antud juhul ei olnud alust kohe relvaloa kehtetuks tunnistamiseks. Vastustaja leiab, et vaidlustatud PPA 23.11.2020 otsus nr 4.2-1/9347-4 on õiguspärane ning vastab HMS § 54 tingimustele. Vastustaja tunnistas kaebaja relvaloa kehtetuks RelvS § 43 lg 31 alusel, mille kohaselt PPA võib tunnistada soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. RelvS § 43 lg 31 kohaldamine ei eelda iseenesest kriminaal- või väärteokorras karistamisi, kuid selline teave iseloomustab kaebajat. Antud juhul olid kaebajal lisaks muule teda iseloomustavale teabele jätkuvalt ka kehtivad karistused. Vastustaja on relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses kaalunud kõiki asjaolusid, hinnanud tõendeid igakülgselt, kogumis ja vastastikuses seoses. Kui isiku käitumise ja eluviisi osas on juba piisavalt teavet, et ta võib olla relvaga ohtlik, siis võimaldab RelvS relvaloa kehtetuks tunnistada (RelvS § 43 lg 31). Vastustaja on relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses kaalunud kõiki asjaolusid, hinnanud tõendeid igakülgselt, kogumis ja vastastikuses seoses ning leidnud, et kaebaja käitumine ja eluviis on tema enda või teiste isikute turvalisust sedavõrd ohustav, et on õigustatud relvaloa kehtetuks tunnistamine. Kohtud on korduvalt väljendanud seisukohta, et relvaluba on oma olemuselt eriõigus, mille isikule andmise üheks põhiliseks aluseks on isiku kõrge usaldusväärsus avaliku võimu silmis. Sellise eriõiguse saanud isik peab arvestama, et koos selle õiguse andmisega kohalduvad talle sellest õigusest tulenevad tavapärasest rangemad nõuded. Relvaloa omaja peab olema avaliku võimu silmis kõrge usaldusväärsusega kogu relvaloa kehtivuse aja. Sarnaselt tulirelvaga, on ka mootorsõiduk suurema ohu allikas ning selle valdaja suhtes on kõrgendatud ootused, eelkõige mootorsõiduki juhtimist puudutavas osas. Avaliku võimu esindaja ei saa oma relvaloa kehtivust puudutava hinnangu andmisel jätta arvestamata isiku käitumist teist liiki kõrgendatud ohu allika valitsemisel. Seega relvaloa omaja peab mõistma, et pannes korduvalt toime õigusvastaseid tegusid, tegemata järeldusi oma käitumisest, on relvaloa kehtetuks tunnistamine tõenäoline ja ettenähtav tagajärg. Kaebaja ei ole õiguskuulekas ning seetõttu ei saa välistada, et kaebaja võib kasutada ka tulirelva olukorras, kus relva kasutamine ei ole õigustatud, seades sellega ohtu nii enda kui ka teiste isikute elu ja tervise. Kui kaebaja ei suuda oma käitumist kontrolli all hoida, rikkudes järjepidevalt õigusnorme, siis ei saa välistada, et ka relvaomanikuna ei pruugi teatavates olukordades kaebaja oma käitumist kontrolli all hoida, mistõttu tekib tugev eeldus, et sellises olukorras kaebaja võib ohustada iseennast või teiste isikute turvalisust. Avalik huvi on suunatud sellele, et tulirelvad oleksid vaid selliste isikute valduses, kes vastavad neile kõrgendatud nõudmistele. Kaebaja on oma käitumisega näidanud, et kaebaja ei suuda olla õiguskuulekas. RelvS § 43 lg 31 eesmärk on kaitsta inimeste turvalisust, tervist ja elu, mõjutada ühiskonnaliikmeid käituma ja oma valikuid tegema nii, et avalik kord ja kõigi teiste õigused oleksid võimalikult suures ulatuses tagatud. See eesmärk õigustab potentsiaalselt ohtlike tegevuste (ja relva kandmine seda põhimõtteliselt on) välistamist isikute puhul, keda teatud rühmatunnusest (nagu ohtlikult hoolimatu korduv käitumine) lähtudes ei saa pidada usaldusväärseks. RelvS § 43 lg 31 alusel tehtud otsus on seega kaalutlusotsus ning vastustajal on selle sätte kohaldamisel, sh kaebaja eluviisi või käitumisele hinnangu andmisel, võrdlemisi avar kaalutlusõigus, sh nendel juhtudel kui isiku usaldusväärsus avaliku võimu silmis on langenud selliselt, et kaebajale antud relvaluba ei ole mõistlik kehtima jätta. Kaebaja suhtes on läbi viidud relvaloa peatamise või kehtetuks tunnistamise otsustamiseks relvaomaniku täiendav kontroll 10.11.2020. Kontrolli kohta on piirkonnapolitseinik

vormistanud dokumendi (PPA 02.03.2021 vastuse lisa 7), millisest nähtub, et uuel kodukülastusel, kui kaebaja viibis kodus, vestles piirkonnapolitseinik kaebajaga ning vestluse käigus kaebaja avaldas oma rikkumiste kohta, et ta armastab kiirust ja sportautosid. Piirkonnapolitseinik on pidanud vajalikuks kaebajat iseloomustavana ära märkida, et „isik oli minu juuresolekul üleolev ja kogu aeg „irvitas“. Vastustajal puudub alus seada vormistatud dokumendis olevaid andmeid kahtluse alla ja pidada neid ebaõigeteks. Vastustaja arvamust kaebaja osas toetab ka kohtuotsuses ( PPA 02.03.2021 vastuse lisa 3, otsuse lk 9) kohtu poolt väljatoodu - kohus leiab, et kui isik ei pea vajalikuks kohandada juhitava sõiduki kiirust vastavalt kehtestatud ja üheselt arusaadavale kiiruse piirangule ega pea valeks ületada lubatud sõidukiirust enam kui kaks korda, siis näitab kaebuse esitaja käitumine seda, et ta suhtub juhile kehtestatud elementaarsesse keeldu üleolevalt ja teisi ohustavalt, tehes seda karistusregistri andmete kohaselt korduvalt. RelvS § 45 lg 2 kohaselt relva ja laskemoona tuleb hoida hoiukohas tingimustes, mis tagavad nende säilimise ja ohutuse ümbrusele ning välistavad neile kõrvalise isiku juurdepääsu. RelvS § 46 lg 8 kohaselt relvakapp, lukustatav sahtel ega laegas ei ole nõutav ühe relva ja selle laskemoona puhul. Sel juhul tuleb relva ja selle laskemoona hoida hoiukohas, mis on kõrvalisele isikule raskesti avastatav ja kättesaadav. Ühte piiratud käibega padrunisalvega tulirelva ja selle laskemoona tuleb hoida käesoleva paragrahvi lõigetes 3–6 sätestatud korras. 10.11.2020 dokumendist nähtub, et kaebaja ei hoidnud relva kõrvalistele isikutele raskesti avastatavas ja kättesaadavas hoiukohas ehk rikkus RelvS sätteid. Seetõttu on ekslik kaebaja väide, et relvahoiutingimused vastasid nõuetele. Riigikohus on 18.06.2019 asjas nr 5-19-26 tehtud otsuses (p 51) leidnud, et riik saab usaldada relva ja laskemoona üksnes sellisele isikule, kelle puhul ta on veendunud, et see isik ei kasuta relvi süütegude toimepanemiseks. Ei saa väita, et relvaloa kehtetuks tunnistamisega või uue relvaloa taotlemisega isikule kaasnevad kohustused ja ebameeldivused kaaluksid üles selliste põhiseaduslike alusväärtuste nagu inimeste elu ja tervis kaitsmise vajaduse (samas, p 50). Oluline on välja tuua Tallinna Ringkonnakohtu 13.05.2019 lahendi seisukohad (jõustus Riigikohtu Halduskolleegiumi 24.09.2019 menetlusse mittevõtmise määrusega) asjas nr 3-172282, kus kohus on p-des 14 ja 15 märkinud: „ RelvS § 43 lg-t 31 kohaldades tuleb PPA-l relvaloa kehtetuks tunnistamisel hinnata isikut ja tema toimepandud tegu, võttes mh seisukoha, kas toimepandud tegu võiks viidata teiste isikute turvalisust ohustavale eluviisile või käitumisele. Isiku elustiili hindamisel omab mh tähtsust ka see, kas esineb teavet, et sarnane käitumine võib isikule olla loomuomane. /.../ Seejuures ei pea PPA tõendama, et kaebaja on edaspidi relva kasutades ohtlik, vaid piisab, et asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks.“ Vastustaja leiab, et riik ei saa lubada tekkida olukorral, kus relvaluba omab isik, kelle usaldusväärsuses riik kahtleb. Selline isik kujutab endast potentsiaalset ohtu teistele isikutele. Relvaloa omaja isikuomadustele, eluviisile ja käitumisele on seadusandja poolt seatud kõrgendatud nõudmised. Tulirelva omamine eeldab isiku usaldusväärsust ja õiguskuulekust. Kaebaja ei ole usaldusväärne ega õiguskuulekas, mistõttu vastustaja kasutas RelvS 43 lg 31 tulenevat õigust ning tunnistas põhjendatult kaebaja relvaloa kehtetuks. Antud juhul kaalub avalik huvi üles kaebaja relvavajaduse. Kaebuses viidatud kohtulahendites nr 3-3-1-54-03, p-d 38–40, ja nr 3-3-1-81-07, p 16 toodud seisukohad antud juhtumile ei kohaldu. Kui isiku käitumise ja eluviisi osas on juba piisavalt teavet, et ta võib olla relvaga ohtlik, siis võimaldab RelvS relvaloa kohe kehtetuks tunnistada (RelvS § 43 lg 31). Antud juhul on vastustaja lisaks relva hoiutingimuste mittevastavusele, liiklusalastele süütegude ja nende korduvusele, võtnud arvesse kaebajat iseloomustavana ka 17.03.2020 sündmust (PPA 02.03.2021 vastuse lisa 5), kus kaebaja tunnistas, et väljus Paasiku tn 4, Tallinn maja ees parklas oma sõidukist ja liikus relv käes teise sõiduki ja seal oleva isiku suunas. RelvS § 50 lg 2 kohaselt relva ja laskemoona tuleb kanda avalikus kohas varjatult ning viisil, mis välistab nende kadumise või sattumise teise isiku valdusse, samuti juhusliku kahju

tekitamise. Kaebaja ei kandnud tulirelva avalikus kohas varjatult, millega näitas üles hoolimatust Relvaseaduse vastava sätte ja teiste isikute turvatunde suhtes. Seega vastustaja leidis kohaseks kohaldada kaebaja suhtes RelvS 43 lg-t 31.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ning vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaevatav relvaloa kehtetuks tunnistamise otsus on õiguspärane. 26.05.2021 toimunud kohtuistungil, kus osalesid kaebaja, tema esindaja ja vastustaja esindaja, pooled selgitasid kohtule suuliselt oma seisukohti, sh vastustaja esindaja selgitas, milliseid asjaolusid kaaluti vaidlusaluse otsuse tegemisel. Kohus hindas menetlusosaliste suulisi selgitusi, mida ei hakka siinkohal üle kordama. Relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 31 kohaselt politsei- ja Piirivalveamet (PPA) võib tunnistada soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Vastustaja asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et kaebaja on enda ja teise isiku turvalisust ohustava käitumise ja eluviisi tõttu sobimatu tulirelva omama. Kohus nõustub vastustajaga, et relva näol on tegemist kõrgema ohuallikaga, mistõttu eeldab relvaloa olemasolu loa omajalt keskmisest vastutustundlikumat käitumist. Vastustaja on välja toonud, et kaebaja on eiranud süstemaatiliselt Liiklusseaduse (LS) nõudeid, käitunud teise suurema ohuallika- mootorsõiduki -roolis vastutustundetult ning ennast ja teisi isikuid ohustavalt. Kohus nõustub vastustajaga, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega seab juht alati ohtu enda ja kaasliiklejate elu, tervise ning vara. Vastustaja toob näitena kaebaja poolt 17.06.2020 asulasisesel teel lubatud suurima sõidukiiruse ületamise mitte vähem kui 63 km/h. Harju Maakohtu 28.09.2020 kohtuotsuses väärteoasjas nr 4-20-3147 kohus sedastas, et tuvastamist on leidnud LS § 227 lg 4 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik (X) ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 63 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg i p 2 sätestatud keeldu. Kodukülastusel, kui kaebaja viibis kodus, vestles piirkonnapolitseinik kaebajaga ning vestluse käigus kaebaja avaldas oma rikkumiste (lubatud sõidukiiruse ületamise) kohta, et ta armastab kiirust ja sportautosid. Piirkonnapolitseinik on kaebajat iseloomustava asjaoluna märkinud, et „isik oli minu juuresolekul üleolev ja kogu aeg „irvitas“. Vastustaja osundab, et PPA-l puudub alus seada vormistatud dokumendis olevaid andmeid kahtluse alla ja pidada neid ebaõigeteks, millega nõustub ka kohus. Vastustaja arvamust kaebaja osas toetab ka Harju Maakohtu eelviidatud otsuses väljatoodu - kohus leiab, et kui isik ei pea vajalikuks kohandada juhitava sõiduki kiirust vastavalt kehtestatud ja üheselt arusaadavale kiiruse piirangule ega pea valeks ületada lubatud sõidukiirust enam kui kaks korda, siis näitab kaebuse esitaja käitumine seda, et ta suhtub juhile kehtestatud elementaarsesse keeldu üleolevalt ja teisi ohustavalt, tehes seda karistusregistri andmete kohaselt korduvalt. Seega jutt ei käi ühekordsest väärteo toimepanemisest, vaid õigusvastase käitumise korduvusest, mis omakorda annab alust järeldada, et isik ei ole aru saanud oma tegude õigusvastasusest ning õiguskuuleka käitumise vajadusest. Kohus peab vajalikuks siinkohal rõhutada, et relva kui kõrgendatud ohuallika omanik on kohustatud käituma seaduskuulekalt, mis on ilmselgelt relvaloa väljastamise ja omamise oluliseks tingimuseks/eelduseks, millest relvaloa taotleja on väga hästi teadlik. Süütegu toime pannes peab relvaloa taotleja/omanik igal juhul arvestama selle võimaliku negatiivse tagajärjega, mis laieneb ka relvaloale. Isikut, kes käitub vastutustundlikult ja

seaduskuulekalt, ei ohusta relvaloast ilmajäämine, millega peab alati arvestama eranditult iga relvaloa omanik. Vastustaja on õigesti leidnud, et relvaloa kehtetuks tunnistamiseks piisab sellest, kui varasema käitumise pinnalt ei ole põhjust isikut relvaloa kui eriõiguse andmiseks piisavalt usaldusväärseks pidada. PPA märgib, et juba 14.05.2020, s.o ajal, mil kaebajale tehti suuline hoiatus Relvaseaduse rikkumise eest, oli politseile teada, et tegemist ei ole seadusekuuleka isikuga ja tema käitumine oli juba siis alarmeeriv. Nimelt oli isik lisaks RelvS rikkumisele vähemalt neljal korral rikkunud Liiklusseaduse nõudeid, sh kolmel korral ületanud lubatud suurimat sõidukiirust, viimatinimetatu on turvalise liiklemise üheks ohuteguriks. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et kuna kõik temale määratud karistused Liiklusseaduse rikkumise eest on kantud (st kõik rahalised trahvid on tasutud või tasutakse määratud graafiku järgi), siis näitab see, et tegemist on vastutustundliku isikuga. Kohus leiab, et vastutustundlik isik on see, kes on oma käitumiselt seaduskuulekas ja austab seadust ning hoidub süütegude (kuritegude/väärtegude) toimepanemisest. Seda enam puudutab see isikuid, kelle käsutuses on relvad kui kõrgema ohu allikad ja kes omavad relvaluba, mille kasutamist võib seaduses sätestatud tingimustel piirata, sh loa kehtetuks tunnistada. Samuti ei nõustu kohus kaebajaga, kes väidab, et üksikjuhtum, kus isik on eksinud Relvaseaduse nõude vastu, ei ole määrava tähendusega. Kohus osundab, et relvaloa omanikule on hästi teada RelvS nõuded, mis on täitmiseks kohustuslikud ning kõiki neid tuleb täpselt, mitte oma suva järgi, täita. RelvS nõuete rikkumisi hindab PPA. Kohtul puudub pädevus neid ümber hinnata. Praegusel juhul ei käi jutt ainult RelvS rikkumisest, vaid lisaks ka LS rikkumistest, mis näitab süütegude (väärtegude) toimepanemise korduvust. Vastustaja toob välja, et kaebaja on oma käitumisega näidanud, et ta ei taha või ei suuda olla seadusekuulekas, ta ei vasta relvaomanikule seatud kõrgendatud nõudmistele, tema käitumine on ennast ja teisi isikuid ohustav, mistõttu ei ole ta relvaomanikuna enam usaldusväärne. Vastustaja on muuhulgas hinnanud ka kaebaja positiivseid iseloomustusi (abikaasa, naabrid, spordiklubi) ning leidnud, et kuigi relvaloa kehtetuks tunnistamine tähendab kaebajale, et ta ei saa enam vallata tulirelva vastava spordialaga tegelemiseks ning enese ja vara kaitseks, peab PPA hinnangul lisaks relvaomaniku eneseteostuse õigusele kaitsma ka teiste isikute õigust elule, tervisele ja avalikule korrale, sh turvalisusele. Vastustaja on õigesti leidnud, et teiste isikute õigus elule, tervisele ja avalikule korrale kaaluvad üles kaebaja subjektiivse õiguse eneseteostusele. Vastustaja selgitas, et on lisaks relva hoiutingimuste, liiklusalaste süütegude ja nende korduvusele võtnud arvesse kaebajat iseloomustavana ka 17.03.2020 sündmuse (kahtlustatavana ülekuulamise protokoll, tl 32), kus kaebaja tunnistas, et väljus Paasiku tn 4, Tallinn maja ees parklas oma sõidukist ja liikus relv käes teise sõiduki ja seal oleva isiku suunas. Kohus märgib, et seda nägi pealt juhuslik mööduja, kes helistas politseisse (kõne salvestatud). RelvS § 50 lg 2 näeb ette, et relva ja laskemoona tuleb kanda avalikus kohas varjatult ning viisil, mis välistab nende kadumise või sattumise teise isiku valdusesse, samuti juhusliku kahju tekitamise. Kaebaja ei kandnud relva avalikus kohas varjatult (relva nägi politseisse helistanud isik), millega kaebaja näitas üles hoolimatust RelvS vastava nõude ja teiste isikute turvatunde suhtes. PPA asus seisukohale, et Xi nimele väljastatud relvaluba tuleb kõiki asjaolusid arvestades kehtetuks tunnistada, mis on kohane meede teiste isikute turvalisuse ja avaliku korra kaitse tagamiseks. Vastustaja on õigesti leidnud, et relvaloa omaja peab mõistma, et pannes korduvalt toime õigusvastaseid tegusid, tegemata järeldusi oma käitumisest, on relvaloa kehtetuks tunnistamine tõenäoline ja ettenähtav tagajärg. Seega kui kaebaja ei suuda oma käitumist kontrolli all hoida, rikkudes järjepidevalt õigusnorme, siis ei saa välistada, et ka relvaomanikuna ei pruugi teatavates olukordades kaebaja oma käitumist kontrolli all hoida ning sellises olukorras kaebaja

võib ohustada iseennast ja teiste isikute turvalisust. RelvS § 43 lg 31 eesmärk on kaitsta inimeste turvalisust, tervist ja elu, mõjutada ühiskonnaliikmeid käituma ja oma valikuid tegema nii, et avalik kord ja kõigi teiste õigused oleksid võimalikult suures ulatuses tagatud. Vastustaja selgituse kohaselt see eesmärk õigustab potentsiaalselt ohtlike tegevuste (sh relva kandmine) välistamist isikute puhul, keda teatud rühmatunnusest (korduv õigusvastane käitumine) lähtudes ei saa pidada usaldusväärseks. RelvS § 43 lg 31 alusel tehtud otsus on kaalutlusotsus ning vastustajal on selle sätte kohaldamisel, sh kaebaja eluviisile ja käitumisele hinnangu andmisel, võrdlemisi avar kaalutlusõigus, sh nendel juhtudel, kui isiku usaldusväärsus avaliku võimu silmis on langenud selliselt, et temale antud relvaluba ei ole mõistlik kehtima jätta. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et isiku puhul, kes on korduvalt ületanud lubatud suurimat sõidukiirust ja põhjustanud liiklusõnnetuse, ei saa eeldada, et ta relvaga ümber käies käitub nõuetekohaselt ja vastutustundlikult, seda enam, et isik on varasemalt eksinud ka Relvaseaduses sätestatu vastu. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal olid kaebajal kehtivad karistused süütegude (väärtegude) toimepanemise eest. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et avalik huvi on suunatud sellele, et tulirelvad, mis on kõrgema ohu allikas, oleksid üksnes selliste isikute valduses, kes on seaduskuulekad ja vastutustundlikud, käituvad õiguspäraselt ja hoiduvad süütegude toimepanemisest. Kaebaja väidab, et tuvastatud asjaolude põhjal oleks relvaloa kaotamine ebaproportsionaalne ja relvaloa kehtetuks tunnistamisel on tegemist kaalutlusveaga ning et antud juhul ei olnud alust relvaloa kehtetuks tunnistamiseks. Kohus kaebaja väitega ei nõustu. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Vastustaja on neid nõudeid järginud ning põhjendanud oma seisukohti, sh teostanud oma kaalutlusõigust, mis on lahti kirjutatud kaevatavas otsuses ja üle korratud kohtule antud kirjalikus seletuses (sh kohtuistungil PPA esindaja suulistes ütlustes). Kohus nõustub vastustaja põhjendustega, mida ei hakka üle kordama. HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kohus eeltoodust tulenevalt leiab, et kaevatav otsus vastab nimetatud seaduse nõuetele, sh on põhjendatud, kaalutlusvigadeta ja proportsionaalne, seega on tegemist õiguspärase haldusaktiga, mille tühistamiseks puudub alus.

MENETLUSKULUD

HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei ole taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.