lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-22-500/7

Korrakaitse › Muu korrakaitse

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja · 25.04.2022

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number
3-22-500/7
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Korrakaitse › Muu korrakaitse
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
25.04.2022
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
3196
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Määruse tegemise aeg ja koht

25.04.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-22-500

Haldusasi

X kaebus Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt kriminaalmenetluse nr XXXXXX raames ebaõige ekspertiisiaktiga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu määratud summas

RESOLUTSIOON

1.Jätta läbi vaatamata X kaebus Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt kriminaalmenetluse nr XXXXX raames ebaõige ekspertiisiaktiga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu määratud summas.
2.Tagastada kaebajale kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 350 eurot.
3.Kuulutada haldusasja nr 3-22-500 menetlus kinniseks.
4.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga X.

Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse p 1 peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 155 lg 5 ja § 204 lg 1). Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.X esitas 28.02.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) poolt kriminaalmenetluse nr XXXXXX raames ebaõige ekspertiisiaktiga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu määratud summas. Kaebuse kohaselt EKEI eksperdi ebaõigele ekspertiisiaktile tuginedes taotleti ja kohaldati kaebaja suhtes sundravi. Kahju on tingitud ekspertiisiakti järeldustest. Kaebajal tekkisid hingelised üleelamised, kui ta sai teada, et prokuratuur nõuab sundravi, peale kohtulahendit hingelised üleelamised suurenesid. Kaebaja palub lisaks hingelistele üleelamistele arvestada mittevaralise kahjuhüvitise väljamõistmisel ka kulutusi, mida ta pidi tegema valediagnoosist tingitud sundravi vältimiseks, sh erineva psühholoogilise abi ja nõustamise saamise kulud 2190 eurot, õigusabi kulud sundravi vältimise võimaluste analüüsimiseks 3392,2 eurot jms.

Sarnased lahendid

Korrakaitse
  • 15.07.20263-26-1915/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 09.07.20263-26-1915/7Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 30.06.20263-26-1937/2Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 30.06.20263-26-1937/3Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-1819/5Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-1307/10Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Kaebaja taotleb talle tekitatud mittevaralist kahju seoses tema kohta koostatud ning kaebaja hinnangul eksliku ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktiga nr 97, mis võimaldas esmalt taotleda ja seejärel määrata psühhiaatrilise sundravi. Kaebaja kinnitusel sai ta akti olemasolust teadlikuks 11.06.2019, leides e-postkastist prokuratuuri taotluse tema suhtes sundravi kohaldamiseks, mis oli kaebaja jaoks šokeeriv. Akti sisust sai kaebaja enda sõnul teadlikuks 14.06.2019, kui kaitsja seda talle tutvustas. Kaebaja selgitusel kulges tema elu alates 2019. a juunist otsekui õudusfilmis – ta ei mõistnud, miks ta peab alluma kehalisele väärkohtlemisele ja kartis, et psüühika ei pea toimuvale vastu. Kaebaja kirjeldab, kuidas ta pöördus seoses selleks ajaks juba jõustunud kohtulahendiga õiguskantsleri poole, saamata sisulist abi, ning kuidas ta otsis abi ka erinevate psühholoogide juurest. 28.01.2020 sõitis kaebaja Viljandi Haiglasse, kus selgitati, et ravi toimub vastavalt jõustunud kohtulahendile ja kaebajat uuesti ei diagnoosita. Kaebajale anti kaasa ravimid ja kutsuti ta 3 nädala pärast uuesti haiglasse sama ravimi süstimisele. Kaebaja otsustas ravimeid mitte võtta ja haiglasse rohkem mitte minna. Kaebaja selgitab, et ta sai 2020. a juunis teada, et SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinik on 24.03.2020 esitanud taotluse ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi asendamiseks statsionaarse raviga. Kaebaja otsis seepeale veelkord võimalus Pärnu Maakohtu lahendi vaidlustamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtus, kuid tulutult. Kaebaja esitas Viljandi kohtumajale arvamuse, et tegemist võis olla pigem posttraumaatilise stressihäirega, mitte sundravi vajava püsiva luululise häirega, ja põhjendas ka 22.07.2020 toimunud kohtuistungil, et tal ei ole psüühikahäireid, taotledes sundravi kohaldamata ja asendamata jätmist. Kaebaja viitas psühhiaater Peeter Valvuriga toimunud intervjuu ebaprofessionaalsusele ning ilmselgetele vastuoludele P. Valvuri esitatud diagnoosis ja ekspertiisiaktis välja toodud järeldustes. Kaebajale määrati seepeale samas kriminaalasjas ambulatoorne kohtupsühhiaatri-kohtupsühholoogi kompleksekspertiis, mille tulemusel 29.12.2020 koostatud aktis jõudsid eksperdid järeldusele, et Xl ei esine käesoleval ajal ning ei ole esinenud ka senise elu jooksul selliseid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis oleksid hõlmatavad määratlusega: „vaimuhaigus“, „ajutine raske psüühikahäire“, „nõrgamõistuslikkus“, „nõdrameelsus“ või „muu psüühikahäire“ ja et Xl ei ole käesoleval ajal ning ei ole esinenud ka varasema elu jooksul oma psüühilise seisundi ja kongitiivsete funktsioonide poolt piiranguid ega takistusi ümbrusest, oma käitumise iseloomust ja sotsiaalsest tähendusest arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks.

Asjaga seotud materjalidest nähtub järgnev:

1) Kaebaja suhtes alustati 18.12.2017 kriminaalmenetlust mh karistusseadustiku (KarS) § 1573 lg 1 (ahistav jälitamine) järgi kvalifitseeritavate süütegude toimepanemise uurimiseks (kriminaalmenetlus nr XXXXX). Tegemaks kindlaks, kas kaebaja sai teo toimepanemise ajal aru teo keelatusest, suutis juhtida oma käitumist ja on võimeline kandma karistust, määras Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) KrMS § 105 lg 1 ja § 106 alusel kriminaalasjas kohtupsühhiaatria ekspertiisi. 2) Psühhiaater P. Valvuri 12.03.2019 ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 97 kohaselt põeb X luululist häiret (RHK-10 järgi F22), mis avaldub paranoilistes luulumõtetes ja mõjustuselamuses ning tahte-tundeelu muutustes. Psühhiaatri hinnangul ei olnud X kuritegude toimepanemise perioodil (juuli-november 2017) oma vaimse seisundi tõttu võimeline aru saama oma tegude keelatusest ega oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima, ta tegutses luululistel ajenditel. Luululine häire mõjutab oluliselt isiku tunnetusprotsesse, tema tahte-, tundeelu ja käitumist, mistõttu see raske psüühikahäire halvendab sotsiaalset kohanemisvõimet ja toimetulekut. Ekspert leidis, et X ei ole oma vaimse seisundi tõttu võimeline osalema kohtumenetluses, kuna ta tõlgendab situatsiooni luululiselt ega mõista sooritatud õigusrikkumiste olemust. Samuti ei ole X psühhiaatri hinnangul oma vaimse seisundi tõttu võimeline kandma vabaduskaotuslikku karistust. Xl on raske psüühikahäire, ta sooritas kuriteod süüdimatusseisundis ja vajab psühhiaatrilist ravi. X võib

luulumõtete tõttu olla ohtlik kannatanu perekonnale ja ka iseendale. Luulumõtted võivad põhjustada ohtlike tegude kordumise. Xl diagnoositud haigus on raskesti ravitav, selle ravi on pikaajaline ja paranemise prognoos kahtlane. X vajab ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi kohaldamist KarS § 86 järgi, kuna tema ohtlikkus psüühikahäire tõttu püsib. 3) Lääne Ringkonnaprokuratuur koostas 05.06.2019 X kohta psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks kriminaalasja kohtusse saatmise määruse, taotledes psühhiaatrilise sundravi kohaldamist põhjusel, et X on süüdimatus seisundis toime pannud mh KarS § 1573 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo. 4) Pärnu Maakohus lõpetas 28.06.2019 määrusega kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel (puudub kriminaalmenetluse alus, kuna isik ei olnud süüdiv) ja kohaldas Xle KarS § 86 lg-te 1, 12 ja 3 alusel ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi kuni tema tervenemiseni või ohtlikkuse äralangemiseni. Maakohus leidis, et kohtueelses menetluses kogutud tõenditega on tuvastatud, et X pani toime mh KarS § 1573 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo. Kohus leidis samuti, et õigusvastaste tegude toimepanemise ajal ei olnud X süüdiv ega ole seega tegude toimepanemises süüdi. 5) Määruskaebuses, milles mh taotleti ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise tühistamist, leidis X kaitsja sundravi kohaldamisega seonduvalt, et X ei ole ohtlik ning seega puudub psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks KarS § 86 lg-s 1 ja KrMS § 394 p-s 4 sätestatud eeldus. Kaitsja hinnangul puudub Xl ka ravivajadus – ei ole tõendatud, et Xt on võimalik sundravi ajal täielikult terveks ravida. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27.09.2019 määrusega Pärnu Maakohtu 28.06.2019 määruse vastavas osas muutmata. 6) Tartu Maakohus tegi 12.02.2021 kriminaalasjas nr XXXXXX kohtumääruse, millega jättis rahuldamata SA Viljandi Haigla Psühhiaatria kliiniku taotluse asendada ambulatoorne psühhiaatriline sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga. Määruses on selgitatud, et 22.07.2020 kohtuistungil taotles kaitsja X suhtes kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimist, selgitamaks välja tema hetke tervislikku seisundit ja seda, kas isik on ohtlik ja milline on tema ravivajadus. Seega määras Tartu Maakohus 05.08.2020 määrusega Xle ambulatoorse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi. Kohtu hinnangul oli 29.12.2020 koostatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr 11/30 sisalduva eksperdiarvamusega tõendatud, et Xl ei esine psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, sh selliseid, mis põhjustaksid temal tahtest olenematut, teda ennast või teisi isikuid ohustavat käitumist ning Xl puudub meditsiiniline näidustus psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Maakohus otsustas rahuldada kaebaja taotluse psühhiaatrilise sundravi lõpetamiseks ja lõpetas talle Pärnu Maakohtu 28.06.2019 määrusega kohaldatud ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi.

3.Tallinna Halduskohus jättis 08.03.2022 määrusega kaebuse käiguta ja palus kaebajal mh esitatud nõuet täiendavalt selgitada. Kohus märkis, et ehkki kaebaja on esitanud nõude EKEI vastu, seostab ta kaebusest nähtuvalt hingeliste üleelamiste tekkimist eelkõige enda suhtes psühhiaatrilise sundravi taotlemise ja selle määramise menetlusega, mitte kaebuses viidatud ekspertiisiaktiga. Kaebaja on selgitanud, et ta sai ekspertiisiaktist teada koos sundravi määramise taotlusega, psühhiaatrilise sundravi taotlus oli kaebajale šokeeriv ja hirmu tekitasid temas senisel teadmisel põhinevad ettekujutused psühhiaatrilise sundravi kohaldamisest. Ka kaebaja edasised hingeliste üleelamiste kirjeldused seonduvad sundravi määramise menetlusega. Lisaks ei nähtunud kohtule, et mittevaraline kahju saanuks tuleneda ekspertiisiaktist, arvestades, et ekspertiisiakt on menetluses olnud üheks tõendiks vaimuhaiguse kui meditsiinilise tunnuse kindlaks tegemisel, isegi kui sundravi taotlemine ja määramine toimusid mh 12.03.2019 ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile nr 97 tuginedes. Kohus selgitas, et psühhiaatrilise sundravi määramine ei ole eksperdi pädevuses. Selle üle, kas kohaldada tuleb psühhiaatrilist sundravi isiku psüühilise seisundi ja ravi vajadusele antud hinnangu pinnalt, on pädev otsustama kohus (KarS § 86 lg 1). Samuti selgitas kohus, et sundravi

määramine eeldab esmalt seda, et isik on pannud õigusvastase teo toime süüdimatus seisundis, ning teiseks, et isik on oma teo ja seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale ning vajab ravi. Hinnang süüdivusele on õiguslik otsustus, mis võib, aga ei pruugi eksperdiarvamusega kokku langeda (RKKKo 01.04.2009, 3-1-1-22-09, p 6.1). Kui kohtul tekib kahtlus isiku vaimse seisundi osas, saab kohus vajadusel määrata uue ekspertiisi või hinnata teisi tõendeid. Kohus viitas, et praegusel juhul on Pärnu Maakohus 28.06.2019 määruses sundravi määramise aspektide hindamisel lisaks ekspertiisiaktile, mille alusel tuvastati süüdimatuse meditsiinilised tunnused, tuginenud ka muudele kriminaalasja tõenditele, sh kaebaja eelnevale käitumisele. Nende alusel määras maakohus psühhiaatrilise sundravi, olles eelnevalt kõnealusele ekspertiisiaktile tuginedes leidnud, et kaebaja ei olnud õigusvastaste tegude toimepanemise ajal süüdiv. Süüdivuse osas hindas maakohus, et just vaimuhaiguse tõttu ei olnud kaebaja võimeline tegude toimepanemise ajal aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtima. Kaebaja ei saa praeguses menetluses tagantjärgi vaidlustada kriminaalmenetluses tehtud otsustusi. Halduskohtu pädevuses ei ole kontrollida kriminaalasjades tehtud kohtulahendite õiguspärasust. Sellel eesmärgil on KrMS-s sätestatud kohtulahendite peale edasikaebamise kord. Kaebajal on olnud võimalus esitada oma seisukoht prokuratuuri taotluse, sh ekspertiisiakti väidetavate puuduste osas maakohtule, ja määrusega mittenõustumisel kaevata edasi määruskaebe korras. Kaebuse asjaoludest nähtub, et kaebaja on seda õigust ka kasutanud. Maakohtu istungil on kaitsja leidnud, et ekspertiisiakt on põhjendamata, kuna see tugineb peamiselt varasemale diagnoosile ja kriminaalmenetluse materjalidele ja metoodika oli puudulik. Määruskaebemenetluses on küll vaidlustatud kaebaja ohtlikkuse ning ravivajaduse aspektid ehk sundravi kohaldamise alused, kuid vaimuhaigusel põhinevale süüdimatuse seisundi esinemisele ei ole sisulisi vastuväiteid esitatud – määruskaebuses on kaitsja asunud seisukohale, et kaebaja ohtlikkus on ära langenud ning et kaebaja haiguse osas puudub positiivne raviprognoos. Seega on kaebaja saanud oma õigusi kohtulikult kaitsta. Halduskohus saab kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise menetluses kohtulahendi õiguspärasust hinnata ainult erandlikes olukordades ning eeldusel, et kaebajal puudusid muud võimalused oma õiguste kaitseks. Kaebajal oli aga võimalus vaidlustada ekspertiisiakti ja sellega seonduvaid asjaolusid ning kaebaja on vastavat õigust kasutanud. Seega pole antud juhul tegemist erandliku olukorraga, mil kohus saaks maakohtu lahendi õiguspärasust hinnata. Kohus selgitas täiendavalt, et avaliku võimu kandja tekitatud kahju hüvitamist reguleerib riigivastutuse seadus (RVastS), kusjuures RVastS §-s 15 on sätestatud erikord õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise juhtudeks. RVastS § 15 lg 1 järgi võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. RVastS § 15 lg 31 järgi võib isik lisaks sama paragrahvi lg-s 1 sätestatule nõuda sama paragrahvi lg-tes 1 ja 2 ettenähtud menetluste käigus, sealhulgas asjas tehtud lahendiga tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on rahuldanud tema individuaalkaebuse EIÕK-i või selle protokolli rikkumise tõttu asjaomases menetluses, kui rikkumine viis asja ebaõige lahendamiseni ja isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et kohtunik oleks kaebuses viidatud kriminaalasja menetledes pannud toime kuriteo. Seejuures pole halduskohtul pädevust kuritegu tuvastada. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et EIK oleks rahuldanud tema individuaalkaebuse. Seega ei ole kaebaja vastava kahju hüvitamise nõude rahuldamine seadusest tulenevate eelduste täitmata jätmise tõttu võimalik. Kaebuse rahuldamine oleks ebatõenäoline ka siis, kui möönda võimalust, et kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamine on võimalik ka ilma kohtuniku suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse või vastava kohtuasja suhtes tehtud EIK lahendita ehk lähtuvalt Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-70-15 p-s 20 avaldatud seisukohast, et halduskohus saab kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise menetluses kohtulahendi õiguspärasust siiski hinnata erandlikes olukordades

ning eeldusel, et kaebajal puudusid muud võimalused oma õiguste kaitseks. Tegemist ei ole sellise olukorraga, kus kaebajal puudunuks muud võimalused oma õiguste kaitseks – kaebaja sai oma õigusi kaitsta edasikaebekorras samas kohtus. Samas määruses viitas kohus ka sellele, et üldnormina on mittevaralise kahju nõude õiguslikuks aluseks RVastS § 9 lg 1, mis näeb sellise võimaluse ette kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral ning mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seega eeldab mittevaralise kahju hüvitamine isiku süülist käitumist, mis on vastuolus seadusega. Kohus palus kaebajal selgitada, millisele RVastS §-s 9 viidatud olukorrale kaebaja tugineb ja milles tema hinnangul seisneb mittevaralise kahju põhjustanud tegevuse süülisus.

4.Kaebaja täpsustas 18.03.2022 seisukohas oma nõuet ja selgitas, et kaebajale teadaolevalt puuduvad alused RVastS § 15 lg 1 alusel kahju nõudmiseks. Kaebaja leidis aga, et kõik talle kahju tekitanud toimingud said toimuda vaid 12.03.2019 ekspertiisiakti tõttu, sest kui ekspertiisiaktis ei oleks ebaõiget järeldust avaldatud ja sundravi vajalikuks peetud, ei oleks kahju saanud tekkida – prokuratuur ei oleks saanud sundravi kohaldamist taotleda ega maakohus seda kohaldada. Sundravi kohaldamise eelduseks on ekspertiisiakt. Kuigi hinnang süüdivusele on õiguslik otsustus, ei saaks kohus eksperdiarvamusele vastupidiselt sundravi määrata. Mittevaraline kahju ei tekkinud ainult seoses sundravi taotlemise ja selle määramise, vaid ekspertiisiakti endaga. Ekspertiisiaktis avaldatu, et kaebaja põeb luululist häiret, mis on raske psüühikahäire, ja vajab ohtlikkuse tõttu sundravi kohaldamist, alandas kaebaja inimväärikust ja põhjustas hingelisi kannatusi ja üleelamisi. Seda põhjustas just riiklikult tunnustatud eksperdi hinnang. Hinnangu realiseerumine sundravi määramise näol üksnes süvendas mittevaralist kahju. Õigusvastaselt tekitatud kahju, sh avaliku võimu kriminaalmenetluses tekitatud kahju, on PS § 25 kaitsealas. Kaebajale põhjustati mittevaraline kahju kriminaalmenetluse käigus a) ebaõige ekspertiisiakti järelduste; b) ekspertiisiakti järeldustele tuginedes sundravi taotlemise ja c) sundravi määramisega. Iga toiming põhjustas kahju eraldi kui kogumina, kuid ravi taotlemine ja määramine said toimuda vaid ekspertiisiakti tõttu. Kahju on tekitatud väärikuse alandamise, eraelu puutumatuse ja vabaduse võtmisega. Inimväärikuse põhimõtet rikub see, kui keegi teine otsustab tervishoiuteenuse saamise üle. Eksperdi tegevus oli süüline. Ekspert tegutses ekspertiisiakti koostades tervishoiuteenuse osutajana (määras diagnoosi ja tegi sunniravi ettepaneku). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg 1 järgi vastutavad tervishoiuteenuse osutaja ja VÕS § 758 lg-s 2 nimetatud isik oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Seega ebaõige diagnoos (psüühikahäire) ja raviviga (ettepanek sundravi kohaldamiseks) on käsitletav süülise rikkumisega. 12.03.2019 ekspertiisiakti ebaõigsus (diagnoos ja raviviga) on kriminaalasja kohtumenetluses nrXXXXXX tuvastatud. Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et tervishoiuteenuse osutamise raames patsiendile vale diagnoosi määramist saab pidada tervishoiuteenuse osutamise eesmärgist tulenevalt lepingulise kohustuse rikkumiseks (2-15-5894, p 13; nr 2-15-18182, p 10; nr 2-1412477, p 14), st tegemist on süülise rikkumisega.
5.Tallinna Halduskohus võttis 13.04.2022 kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks

EKEI.

6.EKEI selgitas 20.04.2022 menetlusdokumendis, et EKEI koordineerib ja rahastab kohtupsühhiaatriaekspertiiside tegemist ning peab riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirja. Nimekirja pidamise eesmärgiks on tagada ülevaade asjatundjatest, keda saab kohtuekspertiiside tegemisel kasutada ekspertidena. EKEI ei kontrolli aga riiklikult tunnustatud ekspertide poolt tehtud ekspertiisiaktide kvaliteeti ega õigsust. Kohtupsühhiaatriaekspertiise viivad läbi EKEI

lepingupartnerid ja riiklikult tunnustatud eksperdid, mistõttu kriminaalasjas nr 17231601986 määratud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisimääruse edastas EKEI täitmiseks lepingupartnerile SA PERH psühhiaatriakliinikule. Ekspertiisi teostas SA PERH psühhiaatriakliiniku psühhiaater, riiklikult tunnustatud ekspert P. Valvur. EKEI ei saa kontrollida kohtupsühhiaatriaekspertiiside läbiviimise sisulist kvaliteeti ja asutusel puudub õigus määrata täiend- või kordusekspertiisi. Eksperdiarvamuse ebaselguse, vasturääkivuse või puudulikkuse korral on kohtul õigus määrata täiend- või kordusekspertiis. Seega ei saa EKEI vastutada, kas ekspert on ekspertiisiaktis jõudnud järeldusele valediagnoosi põhjal ja kas sellega on põhjustatud mittevaraline kahju.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 kohaselt jätab kohus määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 1 p 1 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.
8.HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Kohtu hinnangul on käesolevaks ajaks selgunud, et kaebus ei kuulu halduskohtu pädevusse.
9.Kohus on kaebajale ettevalmistavas menetluses selgitanud, et selle üle, kas kohaldada tuleb psühhiaatrilist sundravi isiku psüühilise seisundi ja ravi vajadusele antud hinnangu pinnalt, on pädev otsustama maakohus. Vastav otsustus on tehtud kriminaalmenetluse raames, mis iseenesest on küll avalik-õiguslik, kuid kaebajal on selles kriminaalmenetluses olnud võimalus ekspertiisiakti ja sellega seonduvaid asjaolusid vaidlustada ning kaebaja on seda õigust ka kasutanud. Kohus märgib täiendavalt, et Tartu Maakohus otsustas 12.02.2021 kriminaalasjas nr XXXXXX tehtud kohtumäärusega küll kaebajale määratud sundravi lõpetada, kuid erinevalt kaebaja väidetust ei nähtu määrusest ekspertiisiakti ebaõigsuse (diagnoosi ja ravivea) tuvastamist. Maakohus leidis, et kaebaja puhul on sundravi kohaldamise alused ära langenud, kuid märkis lisaks, et Pärnu Maakohtu 28.06.2019 määrus on jõustunud koos selles Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrusega tehtud muudatusega ning kohtul puudub õigus ümber hinnata jõustunud kohtulahendites kajastatud asjaolusid ja seisukohti.
10.Kaebaja selgitas 18.03.2022 kohtule, et kaebaja käsitluse kohaselt ei olegi kahjunõude esemeks sundravi määramine. Kaebaja selgituste kohaselt tekitati talle kahju eelkõige 12.03.2019 ekspertiisiaktis nr 97 sisaldunud ebaõige järeldusega. Nimelt tekitas kaebaja sõnul talle kahju riiklikult tunnustatud eksperdi hinnang selle kohta, et kaebaja põeb luululist häiret, mis on raske psüühikahäire, ja vajab ohtlikkuse tõttu sundravi kohaldamist. Kaebaja rõhutas, et ebaõige diagnoosi ja sellele tuginenud sundravi kohaldamise ettepaneku ja selle realiseerimisega rikuti tema inimväärikust ja õigust eraelu puutumatusele ning vajalikuks peetud sundraviga rikuti tema vabadust ja isikupuutumatust. Ekspert tegutses kaebaja hinnangul ekspertiisiakti koostades tervishoiuteenuse osutajana, määrates diagnoosi ja tehes sundravi ettepaneku. Eksperdi ebaõige diagnoos (psüühikahäire) ja raviviga (ettepanek sundravi kohaldamiseks) on kaebaja arvates käsitletav süülise rikkumisega.
11.Lisaks on ka EKEI kohtule selgitanud, et EKEI üksnes koordineerib ja rahastab kohtupsühhiaatriaekspertiiside tegemist ja peab riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirja, kuid ei kontrolli ekspertiisiaktide õigsust. Kohtupsühhiaatriaekspertiise viivad läbi EKEI lepingupartnerid ja riiklikult tunnustatud eksperdid ning kõnealuses kriminaalasjas määratud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määrus edastati täitmiseks EKEI lepingupartnerile, SA-le PERH psühhiaatriakliinik. Ekspertiisi teostas SA PERH psühhiaatriakliinik psühhiaater, riiklikult tunnustatud ekspert P. Valvur. EKEI-l puudub õigus määrata täiend- või kordusekspertiise.
12.Eelnevat arvestades on kohtu hinnangul riikliku eksperdi poolt kaebajal kohtupsühhiaatriaekspertiisiga püsiva luululise häire (rahvusvahelise haiguste klassifikaatori RHK-10 järgi kategooria F22) diagnoosimine ja selle põhjal kaebaja võimekusele osaleda kriminaalmenetluses, kaebaja ohtlikkusele ja sundravi vajadusele hinnangu andmine tervishoiuteenuse osutamine. Ehkki PPA määras vastava kohtupsühhiaatriaekspertiisi KrMS § 105 lg 1 ja § 106 alusel kriminaalasjas ning tegi ekspertiisimääruse täitmise ülesandeks EKEI ekspertidele, ei ole ekspertiisi teostajaks mitte EKEI, vaid SA PERH psühhiaatriakliiniku psühhiaater. Psühhiaater tegutses vastavat ekspertiisiakti koostades tervishoiuteenuse osutajana. Sellist seisukohta on väljendanud ka kaebaja oma 18.03.2022 menetlusdokumendis. Tegu oli meditsiinilise otsustuse ja diagnoosimisega, mis ei erine olemuslikult tavapärase tervishoiuteenuse osutamisel tehtavatest meditsiinilistest diagnoosidest. Tervishoiuteenuse osutamine toimub eraõiguslikus suhtes ja tervishoiuteenuse osutaja tegevusest tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 1. Kohtuasja on TsMS § 9 lg 1 kohaselt pädev esimese astmena menetlema maakohus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine. Kaebajal on võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda maakohtu poole.
13.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 1 alusel pädevuse puudumise tõttu läbi vaatamata kaebaja kaebuse EKEI poolt kriminaalmenetluse nr XXXXX raames ebaõige ekspertiisiaktiga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu määratud summas. Vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse läbi vaatamata jätmine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
14.Kaebaja on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 350 eurot. HKMS § 104 lg 5 p 3 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata. Seega tuleb kaebajale käesolevas haldusasjas kaebuselt tasutud riigilõiv 350 eurot tagastada. Kaebaja muud võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 4 alusel kaebaja kanda.
15.Kohus kuulutab haldusasja menetluse kinniseks, kuna haldusasja toimik sisaldab läbivalt andmeid kaebaja tervise kohta, asja kinniseks kuulutamine on vajalik kaebaja eraelu kaitseks ning huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole kaebaja eraelu kaitse huvist suurem (HKMS § 77 lg 1 koosmõjus TsMS § 38 lg 1 p-ga 3). Ühtlasi asendab kohus avaldatavas kohtulahendis HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja nime tähemärgiga X.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 26.06.20263-26-1637/6Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 26.06.20263-26-1245/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium