Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
17.02.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-111
Haldusasi
X kaebus Viimsi valla tekitatud varalise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Viimsi vald, esindaja GK
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 10.06.2021 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X ja Viimsi valla apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada Viimsi valla apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 10.06.2021 otsus osas, millega Viimsi vallalt mõisteti X kasuks välja kahjuhüvitis 387,31 eurot ületavas osas. Teha uus otsus, millega mõista Viimsi vallalt X-le tekitatud varalise kahju hüvitisena välja 387,31 eurot.
4.Mõista X-lt Viimsi valla menetluskulude katteks välja 9,05 eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.03.2022 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 põ 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-21-111 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X-l sündis XX.XX.XXXX laps. X lisas lapse 10.01.2019 Viimsi valla haridusteenuste haldamise süsteemis ARNO lasteaia järjekorda, soovides viia lapse lasteaeda 2019/2020. õppeaasta alguses. Viimsi vald ei pakkunud X lapsele soovitud ajaks lasteaiakohta ega koostanud ka haldusakti koha andmisest keeldumise kohta. X sõlmis 25.07.2019 XXX eralasteaiaga lasteaiakoha kasutamise lepingu, lükkas ARNO süsteemis lasteaiakoha saamise soovitud aja 08.08.2019 edasi 2020/2021. õppeaastasse ja 09.08.2019 läks tema laps XXX eralasteaeda. X lükkas lasteaiakoha saamise soovitud aja 11.02.2020 edasi 2021/2022. õppeaastasse.
2.X esitas Viimsi Vallavalitsusele 16.11.2020 taotluse hüvitada eralasteaia ja munitsipaallasteaia õppe- ja kohatasude (kohatasu) vahe 1166,80 eurot ajavahemiku 09.08.2019–31.12.2020 eest ning määrata alates 2021. a jaanuarist lasteaia kohatasuks 58 eurot kuus.
3.Viimsi Vallavalitsus jättis taotluse 16.12.2020 vastusega rahuldamata. X on ARNO süsteemis oma taotlust muutnud ja soovib lasteaiakohta alates 2021/2022. õppeaastast. See tähtaeg ei ole veel saabunud. Viimsi vald ei saa määrata eralasteaia kohatasuks 58 eurot kuus. Munitsipaallasteaiaga võrdne kohatasu on üksnes neil eralasteaia kohtadel, mille vald on hankelepinguga tellinud. X laps ei ole XXX lasteaias hankelepinguga hõlmatud kohal.
4.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi hüvitada Viimsi valla tekitatud varaline kahju 1238,80 eurot seoses ajavahemikul 09.08.2019–31.01.2021 enam makstud lasteaia kohatasuga. 1) Kaebaja lisas oma lapse järjekorda 10.01.2019 ja soovis viia lapse lasteaeda 2019/2020. õppeaasta algusest. Vastustajalt ei tulnud taotluse kohta eitavat vastust, mistõttu kaebaja eeldas, et saab lasteaiakoha soovitud ajal. Kaebaja kuulis 2019. a mais teistelt vanematelt, et mõned on lasteaiakoha saanud, kuid teised mitte. Vallavalitsusse helistades sai kaebaja teada, et ARNO süsteemi kaudu laekub teave vaid neile, kellele pakutakse lasteaiakohta. Kaebaja pidi ise leidma koha eralasteaias ja tema laps alustas 2019. a augustis õppetööd eralasteaias XXX, kellega Viimsi vald on sõlminud sihtfinantseerimise lepingu. Munitsipaallasteaias tasus lapsevanem vaidlusalusel perioodil kohatasu 58 eurot, kuid kaebaja tasus eralasteaias 130 eurot kuus, s.o 72 eurot rohkem. Kaebaja pidi maksma suuremat kohatasu, sest vastustaja jättis täitmata koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse tagada kaebaja lapsele koht lasteaias. Kahjuhüvitis koosneb järgmistest summadest: 2019. a augusti eest 28,80 eurot; 01.09.2019–30.06.2020 eest 72 eurot kuus, s.o kokku 720 eurot; 2020. a juuli eest 130 eurot, kuna munitsipaallasteaias ei ole kollektiivpuhkuse ajal kohatasu, kuid eralasteaias küll; 01.08.2020–31.01.2021 eest 72 eurot kuus, s.o kokku 432 eurot. 2) Vastustaja tegevus ei olnud kooskõlas Viimsi Vallavalitsuse 28.02.2017 määruse nr 5 „Munitsipaallasteasutuste Viimsi Lasteaiad lasteaedadesse, Väikese Päikese lasteaeda ja Püünsi Kooli lasteaeda laste vastuvõtmise, lasteaiakoha kasutamise ja lastaiast väljaarvamise kord“ (määrus nr 5) §-ga 3, mis reguleerib lasteaia järjekorra pidamist ning lapsevanema teavitamist. Vastustajale oli juba 2019. a aprillis teada, kellele on võimalik lasteaiakohta pakkuda. Kaebaja 2(10)
3-21-111 lükkas 10.01.2019 taotluses märgitud õppeaasta 08.08.2019 edasi põhjusel, et vastustaja rikkus oma kohustusi, sh ei teavitanud kaebajat lasteaiakoha mitteandmisest, mistõttu oli kaebaja sunnitud panema lapse eralasteaeda. Kaebaja järgis oma tegevuses Viimsi valla juhiseid. Pole mõeldav, et kaebaja pidi midagi tegemata ootama õppeaasta alguseni (s.o kuni 01.09.2019), sest vanema jaoks on oluline varakult teada, kuhu lasteaeda tema laps läheb. 3) Kaebajat koheldakse Viimsi Vallavolikogu 21.06.2016 määruse nr 21 „Eralasteaedade toetamise kord“ (määrus nr 21) 04.09.2020 jõustunud muudatuste järel halvemini kui teisi lapsevanemaid, kelle laps on jäänud ilma kohast munitsipaallasteaias, kuna kaebaja pidi maksma suuremat eralasteaia kohatasu. Kaebajat koheldakse halvemini ka võrreldes lapsevanematega, kelle lapsele võimaldati koht munitsipaallasteaias soovitud ajal, kuna kaebaja peab samasuguse kohatasu maksmiseks vastu võtma valla poolt suvalisel ajal pakutava munitsipaallasteaia koha, mis tähendab vallapoolse rikkumise tõttu eralasteaeda pandud lapse jaoks keerulist ümberkohanemise protsessi ja tema heaolu vähenemist. Alates 01.04.2021 kehtiva Viimsi Vallavolikogu 16.02.2021 määruse nr 3 „Eralasteaia ja eralapsehoiu teenuse toetamise kord“ (määrus nr 3) järgi on lasteaedade kohatasud võrdsustatud, sh kohaldub kaebajale kohatasu 58 eurot. Selle määruse alusel on vastustaja andnud eralasteaedade juhtidele suunise, et vanemad, kes soovivad oma lapse jätkamist eralasteaias, peaksid ARNO süsteemis taotluses märgitud koha saamise soovitud õppeaasta edasi lükkama, et vald ei pakuks neile lasteaiakohta. Samas kohatasu suurus ei sõltu õppe alguse edasilükkamisest.
Viimsi vald palus jätta kaebus rahuldamata.
1) Vastustaja ei ole toiminud õigusvastaselt. Eeldatavalt ei oleks kaebaja laps saanud alates 01.09.2019 kohta munitsipaallasteaias, kuid kaebaja muutis 08.08.2019 esialgses taotluses märgitud õppeaastat ja seejärel lükkas õppe algust veelkord edasi. ARNO süsteemi kohaselt soovib kaebaja kohta munitsipaallasteaias alles 2021/2022. õppeaastast. Kaebaja oleks pidanud jääma lasteaia järjekorda ning vastustaja oleks talle seejärel pakkunud lasteaiakohta esimesel võimalusel (vt määruse nr 5 § 3 lg-d 2 ja 24). Kui kaebaja ei oleks taotlust muutnud, oleks vald alates 01.09.2019 tõepoolest rikkunud KELS § 10 lg-s 1 nimetatud kohustust ja hüvitanud kaebajale tema taotluse alusel ka munitsipaal- ja eralasteaia kohatasude vahe. Vanemal on õigus otsustada, et ta ei soovi õppeaasta keskel või järgmise õppeaasta alguses lasteaeda vahetada, kuid siis tuleb arvestada selle otsuse tagajärgedega. Määrus nr 3 ei ole praeguse vaidluse lahendamisel asjassepuutuv. 2) Hüvitise suurus 130 eurot 2020. a juuli eest ei ole korrektne, sest kaebaja laps oleks saanud kasutada kohta munitsipaallasteaia valverühmas.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 10.06.2021 otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Viimsi vallalt kaebaja kasuks välja 994 eurot (resolutsiooni p 1) ning mõistis vastustajalt välja kaebaja menetluskulud 12 eurot, jättes ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 3). 1) KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse tekkimiseks peab laps ja vähemalt üks tema vanem olema valla elanik, laps peab olema vähemalt pooleteise aastane ning lapsevanem peab olema avaldanud soovi lasteaiakoha saamiseks. Kahe esimese kriteeriumi täidetuses ei ole vaidlust. 2) Asja lahendamisel tuleb lähtuda õigusaktidest, mis kehtisid 09.08.2019–31.01.2021, s.o kaebajale kahju tekitamise ajal. Määruse nr 5 § 2 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb lapsevanemal lasteaiakoha saamiseks esitada taotlus, milles tuleb märkida muu hulgas lasteasutuses koha saamise soovitud aeg (õppeaasta algus). Vanemal on võimalus muuta koha saamise soovitud aega ja jälgida lapse kohta järjekorras (määruse nr 5 § 2 lg 5). KELS § 10 lg-st 1 koos määrusega nr 5 tuleneb kohalikule omavalitsusele kohustus võimaldada lasteaiakoht lapsevanema taotluses märgitud ajast, mitte automaatselt lapse 1,5-aastaseks saamisest. Vanemal on õigus otsustada, 3(10)
3-21-111 millal oma laps lasteaeda panna. See ei tähenda aga, et kui kohalik omavalitsus ei paku lapsele lasteaiakohta, peaks lapsevanem taotluses märgitud kuupäeva ära ootama, enne kui võib teha järgmisi toiminguid. 3) Kaebaja lisas lapse 10.01.2019 Viimsi valla munitsipaallasteaia järjekorda ja soovis saada kohta 2019/2020. õppeaasta alguses. Kaebaja lükkas 08.08.2019 koha saamise soovitud aja edasi 2020/2021. õppeaasta alguseks. Selleks ajaks ei olnud vastustaja kaebajale lasteaiakohta pakkunud. Lasteaiakoha andmise otsustus on haldusakt ja selle andmisest keeldumise kohta tuleb samuti anda haldusakt. Haldusakt tuleb anda ka siis, kui taotlus saada soovitud aastal lasteaiakoht jääb rahuldamata, kuid isik jääb lasteaiakoha järjekorda edasi. Järjekorda jäämine ei tähenda niisuguses olukorras isiku taotluse rahuldamist. Määruse nr 5 kohaselt viiakse lasteasutuse rühmade põhikomplekteerimine läbi hiljemalt iga aasta 10. aprillil (§ 3 lg 15), mille järel on lapsevanemal aega kuni 14 päeva kohapakkumine vastu võtta või sellest loobuda (§ 3 lg 16). Seega pidanuks vastustaja hiljemalt 24.04.2019 teada andma, millisesse lasteaeda kaebaja laps koha sai. Kuna vastustaja ei suutnud seda kohustust täita, oleks ta pidanud tegema otsuse kaebaja taotluse rahuldamata jätmise kohta ja kaebajat sellest teavitama. Kuna vastustaja ei pakkunud kaebajale 2019/2020. õppeaastaks munitsipaallasteaia kohta, võis kaebaja põhjendatult eeldada, et peab leidma lapse lasteaeda panemiseks muu võimaluse. 4) Kuigi kaebaja helistas enne koha saamise soovitud aja edasilükkamist vastustajale, ei saanud ta juhiseid, kuidas peaks edasi toimima. Seetõttu ei saa kaebajale ette heita, et ta lähtus XXX eralasteaia direktori soovitusest muuta ARNO süsteemis koha saamise soovitud aega, et tal oleks võimalik saada vastustajalt hüvitist selle eest, et ta paneb lapse eralasteaeda. Kaebaja käitumine ei olnud ebamõistlik, kuna ta eeldas, et vastustaja täidab KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse, kuid pidi siis lühikese aja jooksul leidma lapse lasteaeda panemiseks teise võimaluse. Kui kohalik omavalitsus ei suuda KELS § 10 lg-st 1 tulenevat kohustust täita, on tal kõrgendatud selgitamiskohustus. Vastustaja pidanuks juba 2019. a aprillis koos lasteaiakoha andmisest keeldumise otsusega selgitama võimalust saada tulevikus koht munitsipaallasteaias, lapse eralasteaeda panemise valikut ja sellega kaasnevat õigust saada hüvitist, samuti menetluslikke aspekte. Vastustajal ei olnud alust eeldada, et kui vastustaja poolse rikkumise tõttu ei saanud kaebaja oma lapsele kohta munitsipaallasteaias, soovis ta lapse panna suurema tasuga eralasteaeda, kasutamata õigust nõuda selle eest hüvitist. Vallale oli teada nii see, et kaebaja muutis taotlust pärast seda, kui kaebaja sai teada, et vald ei täida KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustust, kui ka see, et kaebaja pani oma lapse eralasteaeda, millel oli Viimsi vallaga leping õppemaksu osaliseks hüvitamiseks. Seega pidi vastustaja mõistma, et kaebaja pani lapse eralasteaeda sellepärast, et talle ei pakutud kohta munitsipaallasteaias, loobumata samas õigusest saada lapsele lasteaiakoht munitsipaallasteaiaga võrdse tasu eest. On ilmselge, et kaebaja soovis leida lasteaiakohta 2019/2020. õppeaastast, et ta saaks tööle naasta. Vastustaja ei ole tõendanud, et ta oleks saanud pakkuda kaebaja lapsele munitsipaallasteaia kohta 2019/2020. õppeaastast. Väide, et selle õppeaasta jooksul võis kohti vabaneda, on hüpoteetiline. Seega tuleb lähtuda asjaolust, et vastustaja ei oleks suutnud kaebaja lapsele kohta pakkuda ka siis, kui kaebaja ei oleks koha saamise soovitud aega edasi lükanud. 5) Kaebaja ei saanud siiski eeldada, et vald ei paku tema lapsele kohta munitsipaallasteaias ka järgmisest õppeaastast. Kaebaja lükkas 11.02.2020 koha saamise soovitud aja veelkord edasi 2021/2022. õppeaasta alguseks, sest ei soovinud saada munitsipaallasteaia koha pakkumist, et laps ei peaks uue lasteaiaga kohanema. Seega ei olnud sel korral edasilükkamise põhjuseks vastustaja poolne KELS § 10 lg 1 rikkumine, vaid kaebaja enda soov. Kaebaja ei oleks kohapakkumist vastu võtnud, sest soovis vältida lasteaia vahetamisega lapsele kaasnevat stressi. Kaebaja arvates oleks vastustaja kohast keeldumise korral lõpetanud kaebajale lasteaiaga seotud hüvitise maksmise, kuid pole võimalik eeldada, et vastustaja oleks just selliselt käitunud. 4(10)
3-21-111 Vastustaja on praegu vastu võtnud määruse, mille järgi rakendatakse alates 01.04.2021 kohatasu 58 eurot ka neile lastele, kes on sunnitud käima eralasteaias põhjusel, et neile ei ole tagatud kohta munitsipaallasteaias. 6) Kokkuvõttes tuleb kaebajale hüvitada vastustaja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju selle eest, et septembrist 2019 kuni augustini 2020 maksis kaebaja eralasteaias kohatasu kokku 994 eurot rohkem, kui ta oleks maksnud munitsipaallasteaias. Kaebaja nõue ei ole põhjendatud 2019. a augusti eest (28,80 eurot), sest esialgse taotlusega soovis kaebaja vastustajalt lasteaiakohta alates 01.09.2019, kuid eralasteaeda pani lapse juba 2019. a augustist. Kuna kaebaja selgituse järgi peab vanem eralasteaia kollektiivpuhkuse ajal maksma kohatasu 130 eurot, sõltumata valverühma kasutamisest, ning kaebaja lapse eralasteaeda panek on tingitud vastustaja õigusvastasest tegevusest, tuleb vastustajal hüvitada ka nimetatud summa. Kokkuvõttes tuleb kaebus rahuldada osaliselt ning vastustajalt kaebajale tekitatud kahju hüvitisena välja mõista 994 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus jäi rahuldamata, ja uue otsusega tema kaebus rahuldada. 1) Kohus ei kontrollinud kaebuse rahuldamata jätmise osas kahjunõude eelduste täidetust ega viidanud ühelegi õigusaktile, mistõttu ei ole kohtu mõttekäik arusaadav. Otsusest ei selgu, millise õigusakti alusel tuli jätta kahjunõue osaliselt rahuldamata. 2) Kohus heitis kaebajale alusetult ette, et ta pani oma lapse eralasteaeda juba 2019. a augustis. Kaebajal tuli lasteaiakoht leida väga kiiresti ja ta lähtus XXX eralasteaias kehtivast korrast. Kaebaja laps hakkas eralasteaias käima samal ajal, kui kõik teised sinna 2019/2020. õppeaastaks vastu võetud lapsed. Ka Viimsi valla munitsipaallasteaedades on tavapärane, et lapsed hakkavad lasteaias käima juba augusti lõpus, kuigi õppetegevus algab 1. septembrist. Kohatasu hakatakse samuti arvestama ajast, mil lapsel tekib tegelik võimalus lasteaeda minna, mitte õppeaasta algusest. Seega tulnuks kahjunõue rahuldada ka 2019. a augusti osas. 3) Kohtuotsusest ei selgu, millisest õigusaktist tulenes kaebajale kohustus esitada 2020/2021. õppeaasta osas uus avaldus. Kui kohus tugines 2020/2021. õppeaasta osas kahjunõuet rahuldamata jättes KELS § 10 lg-le 1, siis ei ole kohtu seisukoht kooskõlas nimetatud sätte mõtte ja eesmärgiga. KELS § 10 lg-st 1 ei tulene, et lapsevanem peab lasteaiakohta taotlema igal õppeaastal ning on üldteada asjaolu, et üle Eesti seda ka ei tehta. Kaebaja avaldas juba 10.01.2019 soovi saada lasteaiakoht, kuid vald ei täitnud oma kohustust. Kaebaja realiseeris oma kohasoovi sellega, et viis lapse eralasteaeda, kellega Viimsi vallal on finantseerimisleping. Õigusaktidest ei tulene, et kaebaja võis realiseerida KELS § 10 lg-st 1 tuleneva õiguse vaid üheks õppeaastaks. Põhjusliku seose ahel ei katkenud järgmisel õppeaastal, sest kui vastustaja oleks kohe täitnud KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse, ei oleks kaebaja pidanud oma last eralasteaeda panema. 4) Kaebaja lähtus Viimsi valla õigusaktidest ja ametnike antud selgitustest ning tegutses heas usus. Alates 2020. a septembrist on nt XXX eralasteaia kohatasu juhul, kui tegemist on valla poolt hankelepinguga tellitud kohtadega, ühtlustatud munitsipaallasteaia kohatasuga (58 eurot), kui vald ei võimaldanud lapsele kohta munitsipaallasteaias. Kaebaja jäi aga aasta varem valla tegevusetuse tõttu lasteaiakohast ilma ja pidi lapse panema samasse eralasteaeda, kuid kohatasuga 130 eurot. Selle tõttu hakkaski kaebaja põhjalikumalt valla õigusakte ja praktikat uurima, paludes ka enda kohatasu ümber kvalifitseerida, et edasist kahju tekkimist ära hoida. Kaebajalt ei saa mõistlikult eeldada, et ta oleks vahetanud lasteaeda õppeaasta keskel, kuna
5(10)
3-21-111 väikelapse jaoks on turvaline keskkond väga oluline. Vald on oma kodulehel andnud juhise koha saamise soovitud aeg edasi lükata, kui laps käib juba eralasteaias. 5) Kuna kohus pidas õigusvastaseks koha pakkumata jätmist esimesel õppeaastal, olnuks korrektne hüvitise summa 922 eurot, mitte 994 eurot.
Viimsi vald palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.
9.Viimsi vald palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kohus kaebuse rahuldas, ja uue otsusega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. 1) Arusaamatuks jääb kahjunõude rahuldamine üksnes KELS § 10 lg 1 alusel, muid kahjunõude eeldusi kontrollimata. Kohtu järeldus koha saamise soovitud aja edasilükkamise põhjustest on väär ja otsus on vastuoluline. 2) Kaebaja seisukohad kinnitavad, et ta oli teadlik määrusest nr 5. Viidatud määrusest tuleneb, et kui lasteasutuses puudub vanema soovitud õppeaastal vaba koht, jääb laps lasteaiakoha taotlejana järjekorda (§ 3 lg 2) ning lasteasutuses kohtade vabanemisel õppeaasta keskel täidetakse need lasteasutuse järjekorra alusel järgmise lasteasutusse soovijatega esimesel võimalusel vähemalt kahe nädala jooksul (§ 3 lg 24). Seega kui vanem ei saa ARNO-s määratletud ajal oma lapsele kohta lasteasutuses, on vastustaja rikkunud KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustust ning hüvitab vanema taotlusel era- ja munitsipaallasteaia kohatasude vahe. Selleks peab aga taotluses märgitud koha saamise soovitud aeg olema möödunud ja laps olema jätkuvalt järjekorras sooviga saada koht sellel õppeaastal. Kui kaebaja ei oleks muutnud taotlust enne 2019/2020. õppeaasta algust, oleks vastustaja talle mingite vaidlusteta kohatasude vahe hüvitanud, nagu teistelegi lapsevanematele, kes on seda taotlenud. Vanemal on õigus otsustada, et ta ei soovi lasteaia vahetamist õppeaasta kestel ega ka kohe järgmisest õppeaastast. Sellisel juhul ei ole aga vastustajal alust maksta kaebajale kahjuhüvitist. Kaebaja kaalutlused olid samasugused nii 08.08.2019 kui ka 11.02.2020 taotluse muutmise ajal, kuid kohus käsitles neid olukordi erinevalt. 3) Kohus ei arvestanud selgitamiskohustuse täitmise hindamisel valla seisukohtadega. Osa kohtu järeldusi ei rajane esitatud tõenditel. Kaebusest on aru saada, et kaebaja tegelikult mõistis koha saamise soovitud aja edasilükkamise tagajärgi. Kohtu viide XXX eralasteaia direktori soovitusele puudutab kaebaja kolmandat (25.02.2021) taotluse muutmist, millega ta lükkas koha saamise soovitud aja edasi 2022/2023. õppeaastaks. Soovituse andmise ajal kehtis juba 16.02.2021 määrus nr 3. Seega ei ole direktori soovitus (ega ka määrus nr 3) kahjunõude aluseks olevat perioodi arvestades asjassepuutuv. 4) Kohtu arvutuskäik on arusaamatu. Kahjusumma iga kalendrikuu eest oli 72 eurot. Kui arvata kaebaja taotletud 1238,80 eurost maha tasu 2019. a augusti eest (28,80 eurot) ja tasu ajavahemiku eest september 2020 kuni jaanuar 2021 (5 x 72 = 360 eurot), jääks halduskohtu põhjendusi arvestades vastustajalt väljamõistetavaks summaks 850, mitte 994 eurot.
10.X palub jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Väär on vastustaja seisukoht, et ta rikub KELS § 10 lg-st 1 tulenevat kohustust alles siis, kui
1.septembriks ei ole tagatud lapsele kohta lasteaias. Määruse nr 5 § 3 lg-te 15 ja 16 kohaselt toimub lasteaia kohtade komplekteerimine 10. aprilliks ning hiljemalt 24. aprilliks peab olema selge, millisesse lasteaeda laps koha sai. Pole vaidlust, et 2019. a aprillis ega ka kaks kuud hiljem ei tulnud kaebajale vallalt mingit vastust. Kaebaja sai alles valda helistades teada, et tema lapsele kohta ei pakuta. Ebamõistlik on eeldada, et lapsevanem ootab 1. septembrini, et siis tõdeda lasteaiakoha mittepakkumist, sest sellest ajast alates peab saama lapse juba lasteaeda 6(10)
3-21-111 viia. Vastustajal ei ole õigust kehtestada lisatingimusi, kuidas lapsevanem peab kohast ilmajäämise korral tegutsema, sh kui kaua ta peab vallalt kohapakkumist ootama ja mitu korda ta peab taotlusi esitama. Kaebaja lähtus teabest, mis oli valla veebilehel. Seal suunati kaebaja valima sobiv sihtfinantseeringuga eralasteaed ja toimima vastavalt lepingu sõlmimise ajal saadud infole, mida kaebaja ka tegi. Valla ametnikud ei selgitanud kaebajale, kuidas tal tuleb toimida. Viimsi vallas on aastaid olnud praktika, et lapsevanematel soovitatakse koha saamise soovitud aeg edasi lükata – siis paistab infosüsteemist, et vald ei ole jätnud oma kohustust täitmata, vaid hoopis lapsevanem on õppeaasta osas meelt muutnud. Nüüd soovib vastustaja kasutada seda kaebaja vastu. 2) Vastustaja ei ole selgitanud, miks jäeti kaebajale nõuetekohane haldusakt väljastamata. See on aga põhjus, miks kaebaja koha saamise soovitud aja 08.09.2019 edasi lükkas. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid, kus kaebaja laps järjekorras 01.09.2019 seisuga paiknes ja kas koha pakkumine õppeaasta kestel oleks olnud kaebaja lapse järjekohta arvestades üldse realistlik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.X taotles kaebuses Viimsi valla tekitatud varalise kahju hüvitamist. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõlemad pooled on esitanud apellatsioonkaebuse osas, milles halduskohus tegi otsuse nende kahjuks. Seega tuleb ringkonnakohtul kontrollida halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust täies ulatuses.
12.KELS § 10 lg 1 ls 1 sätestab, et valla- või linnavalitsus loob vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Sellest sättest tuleneb isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses käimise võimaldamist. Vald ei saa seda kohustust täita pelgalt isiku lisamisega lasteaiakoha järjekorda, vaid selline võimalus tuleb luua mõistliku aja (s.o senise praktika kohaselt üldjuhul umbes kahe kuu) jooksul pärast taotluse esitamist. KELS § 10 lg-le 1 tugineva nõudeõiguse olemasolu ei sõltu kohaliku omavalitsuse üksuse rahalisest seisundist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2018 otsus nr 3-17-449, p 8 ja seal viidatud lahendid).
13.KELS § 15 lg 4 kohaselt kehtestab laste lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise korra valla- või linnavalitsus. Nimetatud korra all tuleb mõista menetlust ehk seda, kuidas toimub pöördumine lasteaiakoha saamiseks, kuidas pöördumisi menetletakse, ja muid tehnilisi küsimusi, mis puudutavad lasteaiakoha eraldamist või lasteaiast väljaarvamist (vt Riigikohtu 19.03.2014 otsus nr 3-4-1-66-13, p 32). Viimsi vallas reguleeris 28.02.2017–27.02.2021 laste lasteasutusse vastuvõtu menetlust määrus nr 5 ning alates 28.02.2021 Viimsi Vallavalitsuse 17.02.2021 määrus nr 4 „Viimsi valla lasteaedadesse ja valla hankelepinguga eralasteaedadesse laste vastuvõtmise, lasteaiakoha kasutamise ja lasteaiast väljaarvamise kord“ (määrus nr 4).
14.Lasteasutuse koha taotlemine on ette nähtud määruse nr 5 §-s 2. Lapse lasteasutusse vastuvõtmise taotlemiseks täidab lapsevanem taotluse, sh võib taotluse täita elektrooniliselt lasteaiajärjekorra süsteemis (§ 2 lg 1). Vastuvõtu taotlusesse märgitakse kuni kolm lasteasutuse maja valikut ja lasteasutuses koha saamise soovitud aeg (õppeaasta algus) ning võimalusel arvestab vald taotluses märgitud eelistustega (§ 2 lg 3). Vanemal on võimalus muuta valikuid muu hulgas lasteaia koha saamise soovitud aja osas ning jälgida lapse kohta järjekorras (§ 2 lg 5). Kui lapsevanem ei soovi enam Viimsi vallas kohta munitsipaallasteasutuses, tuleb tal koha taotlus elektroonilises lasteaiajärjekorra süsteemis tühistada või esitada selle kohta kirjalik teade Viimsi Lasteaedade sekretärile (§ 2 lg 7). Taotlused reastatakse koha kasutamise alustamise õppeaasta põhiselt ja arvestades taotluse esitamise aega (§ 2 lg 8).
7(10)
3-21-111
15.Rühmade komplekteerimine on reguleeritud määruse nr 5 §-s 3. Lasteaia järjekord on ühine kõigile määruses nimetatud lasteasutustele (§ 3 lg 1). Kui lasteasutuses puudub vanema soovitud õppeaastal vaba koht, jääb laps lasteaiakoha taotlejana järjekorda (§ 3 lg 2). Lasteasutuse rühmade põhikomplekteerimine viiakse elektroonilises lasteaiajärjekorra süsteemis läbi hiljemalt iga aasta 10. aprillil (§ 3 lg 15). Seejärel on lapsevanemal 14 päeva otsustamaks, kas kohapakkumine vastu võtta või sellest loobuda. Vanem peab oma otsusest valda teavitama (§ 3 lg 16). Uued lapsed võetakse lasteasutusse rühma avamisel pärast lasteasutuse suvepuhkust (§ 3 lg 23). Lasteasutuses kohtade vabanemisel õppeaasta keskel täidetakse need lasteasutuse järjekorra alusel järgmiste lasteasutusse soovijatega esimesel võimalusel vähemalt kahe nädala jooksul (§ 3 lg 24). Rühmade komplekteerimine lõppeb õppeaasta 10. septembriks, mil lasteasutuse direktor kinnitab oma käskkirjaga rühmade koosseisud (§ 3 lg 25).
16.Kui kohaliku omavalitsuse üksus jätab KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2018 otsus nr 3-17-449, p 8 ja seal viidatud lahendid). Kahju hüvitamiseks peavad riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-test 1 ja 2 tulenevalt olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud normi kaitse-eesmärgiga (võlaõigusseaduse § 127 lg 2). Kui kahjunõude rahuldamise eeldused on täidetud, tuleb selgitada, kas esineb aluseid vastutuse piiramiseks (RVastS § 13 lg-d 1 ja 3).
17.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: kaebaja laps sai 1,5-aastaseks 30.03.2019; kaebaja lapse ja vähemalt ühe tema vanema elukoht on Viimsi vallas; kaebaja lisas oma lapse 10.01.2019 ARNO süsteemis esitatud taotlusega järjekorda, soovides lapsele munitsipaallasteaia kohta 2019/2020. õppeaasta algusest (s.o alates 01.09.2019, vt KELS § 161 lg 2); vastustaja ei andnud enne 08.08.2019 soodustavat haldusakti, pakkumaks kaebaja lapsele lasteaiakohta 2019/2020. õppeaasta algusest ega ka haldusakti koha pakkumisest keeldumise kohta. Kaebaja väitel sai ta 2019. a mais vallavalitsusse helistades teada, et tema laps ei saa alates 01.09.2019 kohta munitsipaallasteaias, mistõttu oli ta sunnitud otsima lapsele koha eralasteaias. Asja materjalide järgi sõlmisid kaebaja ja XXX lasteaia direktor 25.07.2019 tähtajatu lasteaiakoha kasutamise lepingu (vt kaebaja 03.03.2021 seisukohale lisa 1). Kaebaja muutis 08.08.2019 ARNO süsteemis oma varasemat taotlust, märkides lasteaiakoha saamise soovitud ajaks 2020/2021. õppeaasta. Alates 09.08.2019 hakkas kaebaja laps käima eralasteaias XXX. Kaebaja lükkas lasteaiakoha saamise taotluse 11.02.2020 veelkord edasi 2021/2022. õppeaastasse. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et kaebaja maksis ajavahemikul 09.08.2019– 31.01.2021 eralasteaia koha kasutamise eest suuremat igakuist tasu, kui ta oleks pidanud maksma juhul, kui tema laps oleks käinud kõnealusel ajal munitsipaallasteaias, s.o kaebajale on tekkinud kahju. Vaidlus käib eeskätt selle üle, kas kaebajale on kõnealusel ajavahemikul kahju tekkinud vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel.
18.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja on rikkunud KELS § 10 lg-st 1 tulenevat kohustust. Kaebaja soovis 10.01.2019 taotluses oma lapsele lasteaiakohta 2019/2020. õppeaasta algusest. Seega oli vastustajal KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmiseks ligikaudu kaheksa kuud, mis on mõistlik aeg. Määruse nr 5 kohaselt pidi vastustaja reastama kõik esitatud taotlused koha kasutamise õppeaasta põhiselt ja arvestades taotluse esitamise aega (§ 2 lg 8) ning vastustajale pidi olema 2019. a aprilli lõpuks teada, kellele järjekorras olevatest lastest 2019/2020. õppeaasta algusest munitsipaallasteaias kohti jagub (vt määruse nr 5 § 3 lgd 15 ja 16). Neile, kelle taotlus jäi rahuldamata, tulnuks teha haldusakt soovitud ajal koha mitteandmise kohta (Riigikohtu 12.05.2014 määrus nr 3-3-1-5-14, p 15). Arvestades kaebaja 8(10)
3-21-111 10.01.2019 taotlust, pidanuks vastustaja teatama kaebajale hiljemalt 10. aprilliks, millisesse lasteaeda tema laps alates 01.09.2019 koha saab. Pole vaidlust, et vastustajal ei olnud võimalik kaebaja lapsele 2019/2020. õppeaasta algusest lasteaia kohta pakkuda. Kaebaja soovitud ajal lasteaiakoha andmisest keeldumise kohta ei antud ka haldusakti, samuti ei teavitanud vastustaja kaebajat muul viisil tema taotluse rahuldamata jätmisest ega selgitanud, millal võib järjekord kaebaja lapseni jõuda.
19.Ringkonnakohus ei kahtle, et kaebaja otsus viia oma laps alates 2019/2020. õppeaastast eralasteaeda tulenes temale 2019. a mais valla ametnikule helistades teatavaks saanud asjaolust, et kaebaja lapsele ei pakuta soovitud ajaks kohta munitsipaallasteaias. Sellele ei ole põhimõtteliselt vastu vaielnud ka vastustaja. Praeguse asja lahendamisel ei ole tähtsust, et kaebaja lükkas 08.08.2019 lasteasutuses koha saamise soovitud aja edasi 2020/2021. õppeaastasse. Pole kahtlust, et kaebajal oli sel ajal jätkuvalt soov viia laps alates 01.09.2019 lasteaeda. Vastustaja oli aga lasteaia rühmad 2019/2020. õppeaastaks juba komplekteerinud ja oli selge, et vastustaja ei suuda täita KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustust 2019/2020. õppeaasta algusest, s.o ei võimalda kaebaja lapsele kohta munitsipaallasteaias. Seega ei olnud kaebajal 08.08.2019 ega ka 01.09.2019 mingit võimalust realiseerida oma lapse lasteaeda viimise soovi munitsipaallasteaias. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, mitmes kaebaja laps sel ajal järjekorras oli ja millal võinuks järjekord jõuda kaebaja lapseni. Seega on hüpoteetilised vastustaja väited, et kui kaebaja ei oleks 08.08.2019 oma taotlust muutnud, oleks vastustaja saanud pakkuda kaebaja lapsele kohta munitsipaallasteaias õppeaasta jooksul (vt määruse nr 5 § 3 lg 24).
20.Eelnevast ei tulene siiski, et kaebajale tuleks kahjuhüvitis välja mõista kogu taotletud ajavahemiku eest. Määrusest nr 5 tuli vastustajale kohustus lahendada kaebaja taotlus hiljemalt 2019. a aprilliks ja teavitada kaebajat oma otsusest. Samas ei soovinud kaebaja 10.01.2019 taotluses lasteaiakohta enne 01.09.2019, mistõttu ei olnud vastustajal kohustust seda enne nimetatud tähtaega kaebajale ka võimaldada. Järelikult ei ole kaebajale 2019. augustis lapse eralasteaias käimisega seotud lisakulud tingitud vastustaja õigusvastasest tegevusest, vaid kaebaja enda soovist hakata last juba enne õppeaasta algust lasteaiaga harjutama.
21.Täiendavalt tuleb kahjuhüvitise põhjendatuse hindamisel arvestada, et kaebaja lükkas munitsipaallasteaia koha saamise soovitud aja 11.02.2020 veelkord edasi 2021/2022. õppeaastasse. Kaebaja seisukohtadest on ilmne, et taotluse muutmise põhjuseks oli soov vältida lasteaia vahetamist ja vastustaja poolset munitsipaallasteaia koha pakkumist (vt kaebus ja kaebaja 16.11.2020 kahjunõue vastustajale, kaebuse lisa 1). Seega kaebaja 11.02.2020 tsotlust arvestades ei olnud vastustajal kohustust arvestada 2020. a aprillis 2020/2021. õppeaasta rühmade komplekteerimisel kaebaja lapsega. Kaebaja väljatoodud põhjendus õppeaasta edasilükkamiseks – lapse heaolu ja vajadused ning soov vältida uue lasteaiaga kaasnevaid kohanemisraskusi – on mõistetav. Samas on asjaolu, et vastustaja ei pakkunud kaebajale alates 12.02.2020 lasteaia kohta, juba kaebaja enda valikute, mitte vastustaja õigusvastase tegevuse tulemus. Arvestada tuleb sedagi, et kaebaja piiritles kahjunõude ajavahemikuga 09.08.2019– 31.01.2021, kuid 31.01.2021 ei olnud veel alanud rühmade komplekteerimine 2021/2022. õppeaastaks. Kaebaja soove arvestades ei olnud vastustajal seega 12.02.2020–31.01.2021 enam kohustust võimaldada kaebaja lapsele munitsipaallasteaia kohta. Kohtule esitatud tõenditest ei tulene, et kaebaja lükkas 11.02.2020 koha saamise soovitud aja vastustajalt saadud juhiste tõttu ekslikult edasi ning tegelikult soovis kaebaja kohta munitsipaallasteaias esimesel võimalusel. Ka kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõend (16.08.2021 seisukoha lisa 1 – XXX lasteaia juhataja 06.10.2020 juhis) kinnitab, et lapsevanematel soovitati ARNO süsteemis õppe algus edasi lükata selleks, et vald ei pakuks lapsele kohta munitsipaallasteaias ja laps saaks edasi käia eralasteaias, säilitades samas eralasteaia toetuse, kuna munitsipaallasteaia kohast 9(10)
3-21-111 keeldumise korral oleks lõpetatud ka toetuse maksmine (vt määrus nr 21 § 4 lg 4). Kokkuvõttes ei ole kaebajal alust nõuda vastustajalt ajavahemiku 12.02.2020–31.01.2021 eest lapse eralasteaias käimisest tingitud lisakulude hüvitamist, kuna sel perioodil ei tekkinud kahju vastustaja KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumise tõttu.
22.Eelneva põhjal on RVastS § 7 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kahjunõude eeldused täidetud ajavahemiku 01.09.2019–11.02.2020 osas. Vastustaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et nimetatud ajavahemikul tasus kaebaja eralasteaias kohatasu 130 eurot kuus, kuid munitsipaallasteaias oleks kohatasu olnud 58 eurot kuus, s.o 72 euro võrra väiksem. Kaebajale tekkis seega ajavahemikul 01.09.2019–31.01.2020 lisakulusid 5 × 72 = 360 eurot ja ajavahemikul 01.02.2020–11.02.2020 (11 × 72) ÷ 29 = 27,31 eurot, kokku 387,31 eurot.
23.RVastS § 13 lg 1 järgi arvestatakse hüvitise suuruse määramisel: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. RVastS § 13 lg 3 kohaselt tuleb kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada ka seda, kas avalikku ülesannet täideti vajalikku hoolsust täielikult järgides ning kas vajaliku hoolsuse järgimine oleks kahju tekkimise ära hoidnud. Riigi vastutuse piiramise või välistamise aluseks olevad asjaolud peab välja tooma kahju tekitaja (vt nt Riigikohtu 11.12.2014 otsus nr 3-3-1-64-14, p 10; 08.05.2014 otsus nr 3-3-1-9-14, p 56). Vastustaja ei ole välja toonud asjaolusid, mille tõttu tuleks praeguses asjas kahjuhüvitist vähendada.
24.Eelneva põhjal jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Halduskohtu otsus tuleb tühistada osas, milles halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks kahjuhüvitise välja 387,31 eurot ületavas osas. Ringkonnakohus mõistab uue otsusega vastustajalt kaebajale tekitatud kahju hüvitamiseks välja 387,31 eurot.
25.Kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude väljamõistmiseks tuleb kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). HKMS § 109 lõike 6 kohaselt mõistab ka ringkonnakohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.
26.Mõlema poole menetluskuludeks on üksnes riigilõiv. Kaebaja tasus halduskohtus riigilõivu 37,20 eurot ja ringkonnakohtus 15 eurot. Vastustaja tasus apellatsioonimenetluses riigilõivu 29,82 eurot. Lõivukulu on mõlema menetlusosalise puhul täies ulatuses vajalik. Ringkonnakohtu otsuse tulemusel rahuldatakse kaebus ligikaudu 31% ulatuses. Seega tuleb vastustajalt kaebaja esimese kohtuastme menetluskulude katteks välja mõista 11,53 eurot. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jääb kaebaja apellatsioonkaebuse eest tasutud riigilõiv tema enda kanda ning kaebajalt tuleb välja mõista 69% vastustaja apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivust ehk 20,58 eurot. Kokkuvõttes tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista 20,58 – 11,53 = 9,05 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.