Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Tiina Pappel, Maili Lokk 11.11.2021, Tartu 3-18-1273 X kaebus 23.04.2018 ja 06.06.2018 väljastatud tervisetõendite ning Maanteeameti 18.05.2018. a otsuse nr 28-12/18/116-1 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 06.11.2020. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja ‒ X, esindaja advokaat Heldur Otti Vastustaja ‒ SA Pärnu Haigla, esindajad advokaadid Arne Ots ja Kerstin Linnart-Herm Vastustaja ‒ AS Ida-Tallinna Keskhaigla, seaduslik esindaja Ralf Allikvee Vastustaja ‒ Transpordiamet (Maanteeameti õigusjärglane), volitatud esindaja Sigrid Rahkema
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde ITK vastuse lisa 1 (X epikriis, dr Tikerpe). Lisad 2 ja 3 tagastada esitajale.
2.Tagastada Transpordiameti vastuse lisad 1-9 nende esitajale.
3.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 06.11.2020. a otsus muutmata ning X poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda.
4.Mõista Xlt SA Pärnu Haigla kasuks välja 942 eurot apellatsioonimenetluse kulude katteks. Ülejäänud osas jätta SA Pärnu Haigla menetluskulud tema enda kanda.
5.Jätta rahuldamata SA Pärnu Haigla taotlus menetluskuludelt viivise tasumise kohustuse kindlaksmääramiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.
6.Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 11.11.2021, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Xle väljastatud mootorsõidukijuhi tervisetõend nr 1047/1593 kehtis 07.08.2008 07.08.2013. Maanteeamet tegi 17.12.2017 liiklusseaduse (LS) § 101 lg 8 ja § 124 lg 3 p 2 alusel seoses tervisetõendi kehtivuse lõppemisega liiklusregistrisse kande kaebaja juhtimisõiguse peatumise kohta.
2.SA Pärnu Haigla väljastas Xle 23.04.2018 tervisetõendi nr 20150603150245020 (esimene tervisetõend) otsusega, et kaebaja terviseseisund ei vasta mootorsõidukijuhile kehtestatud tervisenõuetele. Otsuse põhjenduses kajastati ka kaebaja põetud haigused (diagnoosid). Neist 12 juurde on märgitud, et tegemist on haigusega, millega kaasneb mittevastavus mootorsõidukijuhi tervisetõendi nõuetele. Põhjenduses on loetletud ka patsiendile viimase 9 kuu jooksul välja kirjutatud ravimid.
3.Maanteeamet peatas 18.05.2018. a otsusega nr 28-12/116-1 X juhtimisõiguse LS § 124 lg 4 alusel kuni juhtimisõiguse peatamise aluse äralangemiseni. Otsuse kohaselt ei vasta kaebaja terviseseisund e-tervise infosüsteemis 23.04.2018 edastatud mootorsõidukijuhi tervisetõendi kohaselt LS § 101 lg 10 alusel kehtestatud tervisenõuetele.
4.AS Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) väljastas kaebajale 06.06.2018 uue tervisetõendi nr 20180606111829462 (teine tervisetõend), milles samuti leiti, et kaebaja terviseseisund ei vasta mootorsõidukijuhile kehtestatud tervisenõuetele. ITK tervisetõendi üleslaadimisel tervise infosüsteemi muutus SA Pärnu Haigla väljastatud varasem tervisetõend automaatselt kehtetuks.
5.X esitas 28.06.2018 kohtule kaebuse Maanteeameti 18.05.2018. a otsuse tühistamiseks. Kaebaja hinnangul on vaidlustatud otsus õigusvastane, kuna see ei sisalda põhjendusi. Otsuses on üksnes paljasõnaline viide e-tervise infosüsteemi kaudu edastatud mootorsõidukijuhi tervisetõendile, kuid ei ole põhjendatud, miks ei vasta kaebaja terviseseisund nõuetele. Kaebaja on osalenud igapäevaselt teeliikluses alates 1984. a ning ei ole põhjustanud ühtegi liiklusõnnetust või ohtlikku olukorda. Kaebajale 08.01.2018 väljastatud psühhiaatri tõendi ja 03.05.2018. a neuroloogi tõendi järgi võib kaebaja autojuhiluba omada. Kaebaja kahtleb, kas juhtimisõiguse peatamise otsus on vastu võetud selleks volitusi ja pädevust omava ametiisiku poolt. Pärast kaebuse lubatavust käsitlenud määruskaebemenetlust, mis lõppes Riigikohtu 04.12.2019. a määrusega samas asjas, esitas kaebaja halduskohtule täiendavalt tervisetõendite tühistamisnõuded. Kaebaja väitel on vastustajate poolt menetluse kestel esitatud seisukohad kaebajale uudsed. Tervisetõendite väljastamise põhjendatust tuleb hinnata kõikide otsustustes osalenud arstide küsitlemise kaudu või ekspertiisi alusel. Kaebaja hinnangul on kaebajale mootorsõiduki juhtimist keelavad õigusnormid vastuolus põhiseaduse §-ga 11.
6.Tartu Halduskohus jättis 06.11.2020. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus jättis rahuldamata ka kaebaja taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ja ekspertiisi korraldamiseks ning vastuväite asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Samuti jättis halduskohus rahuldamata kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Halduskohus
põhjendas oma otsust järgmiselt.
6.1.LS § 101 lg 1 sätestab, et mootorsõidukijuhi terviseseisund peab vastama sama paragrahvi lõike 10 alusel kehtestatud tervisenõuetele. Tervisenõuetele vastavust tõendab tervisekontrolli teostaja väljastatud tervisetõend. Tervisenõuded on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 16.06.2011. a määrusega nr 80 „Mootorsõidukijuhi ja mootorsõiduki juhtimisõiguse taotleja ning trammijuhi ja trammi juhtimisõiguse taotleja tervisekontrolli tingimused ja kord ning tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille korral mootorsõiduki ja trammi juhtimine ei ole lubatud” (edaspidi määrus). Määruse § 4 lg 1 sätestab haigused ja seisundid, millega kaasneb absoluutne meditsiiniline vastunäidustus mootorsõiduki juhtimisel. Nende hulgas on: - raskekujuline väljendunud kognitiivse häirega psüühika-, isiksuse- või käitumishäire või mõõdukas või raske vaimne alaareng, mis arsti hinnangul alandab juhtimisvõimet ja mõjutab ohutu sõitmise võimet (määruse § 4 lg 1 p 6); - psühhotroopsete ainete või juhtimisvõimet alandavate ravimite tarvitamine (määruse § 4 lg 1 p 5).
6.2.SA Pärnu Haigla selgitas kohtumenetluses, et ta tugines tervisetõendi väljastamisel eelkõige määruse § 4 lg 1 p-dele 5 ja 6. Kaebajal on diagnoositud orgaaniline isiksushäire. Arst leidis patsiendi pöördumiste kliiniliste kirjelduste alusel, et diagnoositud häire on raskekujuline. Väljendunud kognitiivseid häireid kirjeldab psühhiaater 19.04.2018. a epikriisis. Kognitiivne häire takistab mootorsõiduki ohutut juhtimist, kuna juhi tähelepanu ja keskendumise häiritus ning pidurdusprotsesside puudulikkus võivad tuua kaasa liikluses ohtlike olukordade tekkimise suure tõenäosuse. Esimeses tervisetõendis on loetletud viimase 9 kuu jooksul kaebajale välja kirjutatud ravimid. Perearsti 08.01.2018. a ambulatoorse epikriisi põhjal tarvitas kaebaja pidevalt ravimeid Cymbalta, Ketipinor, Sirdalud ja Imovane. SA Pärnu Haigla selgitas kohtumenetluses, et ravimi Imovane toimeaine on zopikloon, mis kuulub psühhotroopsete ainete IV nimekirja ning selle võimalikud kõrvaltoimed on uimasus, mälu-, keskendumis- ja nägemishäired, võib halvendada võimet juhtida autot ja töötada masinatega. Cymbalta (toimeaine duloksetiin), Ketipinor (toimeaine kvetiapiin) ja Sirdalud (toimeaine tisadiniin) ei ole psühhotroopsed ravimid, kuid neil esineb kõrvaltoimeid, mis võivad kahjustada autojuhtimise võimet (unisus, ärritatud olek, pearinglus jne).
6.3.Teises tervisetõendis on eitava otsuse põhjendusena märgitud, et patsiendi terviseseisund ei vasta tervisetõendi nõuetele. Kaebaja põetud haiguste (diagnooside) andmed kattuvad üldjoontes esimese tervisetõendi andmetega. ITK selgitas kohtumenetluses, et ta tugines määruse § 4 lg 1 p-dele 5 ja 6. Ka ITK järeldas kaebaja terviseandmetest kogumis, et kaebajal diagnoositud häire on raskekujuline. Sh tugines vastustaja 02.06.2015 kaebaja suhtes läbi viidud kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisile, milles tuvastati, et kaebajal esines raske psüühikahäire orgaanilise isiksus- ja käitumishäire näol. Kaebajal esinesid konfliktsituatsioonides ebaadekvaatsed käitumisreaktsioonid, afektiivne pidurdamatus, vihasööstud koos võimetusega oma käitumist kontrollida. Ekspertiis viidi läbi kohtuasja nr 1-15-6397 raames ning kohus suunas kaebaja psühhiaatrilisele sundravile. Psühhiaatrid on korduvalt hinnanud kaebaja kognitiivseid võimeid ebaühtlaseks. Tema märkamisega, mõistmisega ja teadvustamisega seotud protsessid ja kohanemine ümbritsevaga on väljendunud häiretega. Kaebajal on häiritud tähelepanu, keskendumine, tema reaktsioon ümbritsevale, sh liiklusoludele, mistõttu ta ei suuda adekvaatselt hinnata liikluses toimuvat, keskenduda sõidule, tema tähelepanu hajub ning ta võib kontrollimatu impulsiivsuse tõttu liikluses ettearvamatult tegutseda. Kaebaja ei suuda äärmusliku afektlabiilsuse tõttu pidurdada impulsse ning võib seetõttu rünnata kaasliiklejaid. Ravimite osas märkis ITK, et zopikloon pidurdab emotsionaalset ja psüühilist suutlikkust, aeglustab reaktsioonikiirust. Tisanidiin langetab skeletilihaste toonust, mistõttu väheneb
füüsilise tegevuse suutlikkus ja kiirus – juht ei jõua piisavalt kiiresti ja adekvaatselt reageerida liiklusele ja potentsiaalselt ohtlikele olukordadele (näiteks kiiresti pidurdada).
6.4.Halduskohtu hinnangul on kaebaja puhul täidetud nii määruse § 4 lg 1 p 5 kui ka p 6 tingimused. Kaebaja terviseseisundi vastavuse mootorsõidukijuhi tervisenõuetele välistab juba üksnes see, et kaebaja tarvitab ravimina ainet zopikloon, mis on kantud sotsiaalministri 18.05.2005. a määruse nr 73 „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad” lisana kinnitatud psühhotroopsete ainete nimekirja. Vastustajad on veenvalt ning asjakohastele kaebaja terviseandmetele tuginedes põhjendanud ka seda, et kaebajal on diagnoositud orgaaniline käitumishäire, see on raskekujuline, väljendunud kognitiivse häirega ning alandab juhtimisvõimet ja ohutu sõitmise võimet. Tervisetõenditele lisab kaalu see, et SA Pärnu Haigla ja ITK jõudsid samale otsusele teineteisest sõltumatult - ITK kinnitusel selgus esimese tervisetõendi olemasolu alles teise tervisetõendi infosüsteemi sisestamise käigus.
6.5.Riigikohus leidis käesolevas asjas 04.12.2019 tehtud määruses, et tervisetõend vastab eelhaldusakti tunnustele. Seega kohalduvad tervisetõendile haldusakti kirjaliku põhjendamise nõuded. Praeguses asjas sisaldavad tervisetõendid nappi põhjendust, et kaebaja terviseseisund ei vasta nõuetele ning ära on märgitud diagnoosid, millel selline otsus põhineb. Vastustajate kinnitusel on nad eitava otsusega tõendi väljastamist kaebajale selgitanud. Määruse § 4 lg 1 p 5 kohaldamine ei nõua kaalutlusõiguse teostamist. Piisab sellest, et on kindlaks tehtud faktiline asjaolu ehk psühhotroopse aine tarvitamine. Määruse § 4 lg 1 p 6 kohaldamine sisaldab endas ka kaalutlusõigust, kuna arstil tuleb hinnata, kas isikul diagnoositud psüühika-, isiksuse- või käitumishäire on raskekujuline ja väljendunud kognitiivse häirega ning kas see alandab juhtimisvõimet ja mõjutab ohutu sõitmise võimet. Kohtupraktika kohaselt saab kohus jätta põhjendamisvigadega haldusakti jõusse, kui haldusorgan esitab piisavad põhjendused tagantjärele kohtumenetluses ning kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus samadest kaalutlustest ka tegelikult otsuse tegemisel (Riigikohtu 27.06.2019. a otsus asjas 3-17-1927, p 23). Praeguses asjas on eeltoodud tingimused täidetud, sh on kohtu hinnangul tervisetõendite ja kohtuasjas esitatud kaebaja tervisedokumentide põhjal usutav, et vastustajad lähtusid kohtumenetluses esitatud põhjendustest ka tervisetõendite andmisel. See tähendab, et kirjalike põhjenduste puudumine tervisetõendites ei anna alust nende tühistamiseks.
6.6.Kaebaja esitatud psühhiaater I. Tatari 08.01.2018. a tõend, milles on öeldud, et kaebaja võib omada B-kategooria autojuhilubasid, ei lükka ümber vastustajate esitatud arvukate tervisedokumentide andmeid. Tõend ei käsitle kaebaja terviseseisundit, selle mõju mootorsõiduki juhtimise võimele või kaebaja poolt tarvitatud ravimeid. Psühhotroopse ravimi toimeainega zopikloon on kaebajale välja kirjutanud sama psühhiaater ehk see asjaolu pidi talle olema kindlasti teada. Lisaks ületab tõendis sisalduv otsus, et kaebaja võib omada juhiluba, psühhiaatri pädevust. Määruse § 7 lg 1 kohaselt saab mootorsõidukijuhi tervisekontrolli teha perearst, töötervishoiuarst või liiklusmeditsiini komisjon. Psühhiaatril sellist õigust ei ole.
6.7.Kaebaja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid selle kohta, millised tervisetõendite aluseks võetud asjaolud (terviseandmed), hinnangud või järeldused on tema arvates valed. Seejuures ei saanud tervisetõendite eitavate otsuste aluseks olevad faktilised asjaolud või põhjendused kuidagi olla kaebajale üllatavad või selguda alles vastustajate viimastest seisukohtadest kohtumenetluses. Juba 08.01.2018 toimunud perearsti vastuvõtu ja 19.04.2018 toimunud psühhiaatri vastuvõtu põhjal pidi kaebajale olema arusaadav, milliste haiguste ja ravimite tõttu ta arstilt mootorsõiduki juhtimise luba ei saa. Alates Riigikohtu 04.12.2019. a määrusest pidi kaebajale olema arusaadav, et vaidluse põhiküsimuseks on tervisetõendites kaebaja terviseseisundile antud hinnangud.
6.8.Põhiseaduse § 11 sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas
põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Vaidlustatud normidega piiratud õiguseks saab pidada põhiseaduse § 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele. Samas tuleb põhiseaduse § 19 teise lause kohaselt igaühel oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel asutada ja arvestada teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgida seadust. Seega pole vaba eneseteostuse põhiõiguse puhul tegemist absoluutse põhiõigusega. LS § 101 tulenev piirang, mille järgi mootorsõidukijuhi terviseseisund peab vastama kindlatele nõuetele, on kehtestatud eelkõige teiste isikute kaitseks. Selle eesmärk on välistada mootorsõiduki kui kõrgema ohu allika juhtimiselt isikud, kes ei ole võimelised oma tervislikust seisundist tulenevalt täitma igakordselt ohutu liiklemise nõudeid. Teiste isikute ohutuse tagamise vajadus kaalub üles isiku soovi juhtida mootorsõidukit. Määruse § 4 lg 1 p 5 kehtestatud psühhotroopse aine tarvitamise keeld on mõistlik, arvestades et tegemist on inimese tunnetust ja käitumist mõjutavate ainetega. Määruse § 4 lg 1 p 6 tulenev keeld ei ole absoluutne, vaid eeldab arsti hinnangut, et vastav häire alandab juhtimisvõimet ja mõjutab ohutu sõitmise võimet. Halduskohtu hinnangul on viidatud sätted põhiseadusega kooskõlas.
6.9.LS § 124 lg 4 kohaselt peatab Maanteeamet mootorsõiduki juhtimise, kui mootorsõidukijuhi terviseseisund ei vasta LS § 101 lg 10 alusel kehtestatud tervisnõuetele. LS § 124 lg 4 puhul on tegemist imperatiivse normiga, mis ei võimalda Maanteeametile kaalutlusõigust. Kui mootorsõidukijuhi tervisetõendile on märgitud, et isiku terviseseisund ei vasta nõuetele, on Maanteeamet kohustatud isiku juhtimisõiguse peatama. Vaidlustatud otsuse tegemise tingis kaebajale 23.04.2018 väljastatud tervisetõend.
6.10.Halduskohus ei näe põhjust otsuse teinud ametniku volituses kahelda. Maanteeameti liiklusteenistuse põhimääruse p 2.17.5 ütleb, et teenindusbüroo peatab seadusega ettenähtud juhtudel ja tingimustel juhtimisõiguse või tunnistab juhtimisõiguse ja juhiloa kehtetuks. Jõhvi teenindusbüroo Narva esinduse vanema ametijuhendi p 3.19 alusel on Jõhvi teenindusbüroo Narva vanema teenistusülesandeks viia läbi büroo põhimäärusest tulenevaid ja temale tööalase atesteerimisega antud õiguste piires menetlusi ning teostada selleks vajalikke toiminguid vastavalt õigusaktidele ja peadirektori poolt kehtestatud siseaktidele. Ametijuhendi p 4.6 alusel on ametnikul õigus allkirjastada vastavalt asjaajamiskorrale esinduse tegevusvaldkonnaga seotud dokumente, välja arvatud dokumente, mille olulisus eeldab büroojuhataja allkirja või millega võetakse kohustusi, mis ei ole esinduse vanema pädevuses.
6.11.Kaebaja soovitud ekspertiisi eesmärk ei ole kooskõlas vaidluse esemega. Kohus ei hinda seda, kas kaebaja (praegu) vastab mootorsõidukijuhile kehtestatud tervisenõuetele. Asja lahendamiseks on oluline see, kas vastustajad leidsid tervisetõendite väljastamisel ehk 2018. a nende käsutuses olnud asjaolude põhjal õigesti, et kaebajal esinevad määruse § 4 lg 1 p-des 5 ja 6 sätestatud vastunäidustused mootorsõiduki juhtimiseks. Käesolevas asjas hindab kohus seda, kas vastustajad esimese ja teise tervisetõendi väljaandmisel selgitasid õigesti ja piisavalt välja asjaolud ning kas vastustajad on tervisetõendis eitava otsuse andmisel teinud kaalutlusvigu. Tervisetõendite aluseks võetud arstide hinnangud on põhjalikult dokumenteeritud. Kaebaja ei ole välja toonud, milliseid uusi asjaolusid saaksid tunnistajad lisada. Kohtu hinnangul on asjaolud kirjalike tõenditega piisavalt tõendatud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada. Kaebaja viitab HKMS §-dele 192 ja 199 ning palub asja saata Tartu Halduskohtule uueks arutamiseks. Kaebaja leiab, et halduskohus rikkus oluliselt menetlusnorme, kui jättis rahuldamata tema taotluse kuulata kohtuistungil tunnistajatena üle kõik kaebaja kohta 23.04.2018 ja 06.06.2018 väljastatud tervisetõendite aluseks olnud otsustuste tegemises osalenud arstid ning ei määranud
alternatiivselt kohtuarstlikku ekspertiisi tuvastamaks, kas kaebajal esineb käesoleval ajal sisuliselt sellist laadi teovõime piiratus, mis on puutumuses praeguse haldusasjaga ja tingib kaebajal mootorsõiduki juhtimise välistamise. Kuivõrd SA Pärnu Haigla ja ITK esitasid tervisetõendite meditsiiniliseks ja õiguslikuks põhjendamiseks uusi, tervisetõendites välja toomata asjaolusid ja põhjendusi, siis ei võinud halduskohus hoiduda uurimisprintsiibi rakendamisest ja keelduda kaebaja taotluste rahuldamisest. Kaebaja hinnangul ei ole asjas aset leidnud menetlusõiguse normide rikkumise kõrvaldamine apellatsioonimenetluses võimalik ja seetõttu tuleb halduskohtu otsus tühistada ning saata asi halduskohtule tagasi uueks läbivaatamiseks.
8.Transpordiamet palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja märgib, et kaebaja ei ole esitanud uut tervisetõendit ning seetõttu ei ole võimalik tuvastada, kas tema tervislik seisund vastab käesoleval ajal LS § 101 lg 10 alusel kehtestatud mootorsõidukijuhi tervisenõutele. Kui vastustaja 18.05.2018. a juhtimisõiguse peatamise otsus tühistatakse, ent kaebajal pole kehtivat tervisetõendit, on tal endiselt keelatud mootorsõidukit juhtida (LS § 124 lg 3 p 2). LS § 124 lg 4 järgi peatab Transpordiamet mootorsõiduki juhtimisõiguse, kui mootorsõidukijuhi terviseseisund ei vasta LS § 101 lg 10 alusel kehtestatud tervisenõuetele. Normi sõnastusest tuleneb, et Transpordiametil ei ole juhtimisõiguse peatamise otsustamisel kaalutlusõigust ja ta peab lähtuma tervisetõendil olevast otsusest. Kui vaidlustatud otsus tühistada, tuleks vastustajal anda sama sisuga haldusakt ja kaebaja juhtimisõigus LS § 124 lg 4 alusel uuesti peatada. Kaebaja eesmärk on juhtimisõiguse taastamine, kuid sellist eesmärki ei ole võimalik saavutada 18.05.2018. a juhtimisõiguse peatamise otsuse kehtetuks tunnistamisega. Sellele seisukohale jõudis ka Riigikohus (04.12.2019. a määruse p 9). Kohtud selgitasid kaebajale, et tal tuleb juhtimisõiguse taastamiseks esitada tervisekontrolli teostaja väljastatud „jah“-otsusega tervisetõend või edukalt vaidlustada tervisetõendi „ei“-otsus. Tulenevalt LS § 101 lg 1 teisest lausest ei saa kaebaja erialaarstide tõenditega tõendada oma terviseseisundi vastavust mootorsõidukijuhi tervisenõuetele. Tervisetõend väljastatakse pärast tervisekontrolli, mida teevad perearst, töötervishoiuarst või tervishoiuteenuse osutaja juurde moodustatud liiklusmeditsiini komisjon, kaitseväes võib tervisekontrolli teha eriarstiabi tegevusloa alusel tegutsev arst (LS § 102 lg 1). Mootorsõidukijuhi tervisetõendiga tehakse kindlaks asjaolu, kas isiku terviseseisund vastab LS § 101 lg 10 alusel kehtestatud tervisenõuetele. See asjaolu on Transpordiameti jaoks siduva tähendusega, kui ta otsustab isiku juhtimisõiguse, sh selle peatamise üle. Transpordiamet nõustub halduskohtuga, et kaebaja ei ole välja toonud, milliseid uusi asjaolusid saaksid soovitud tunnistajad asjas lisada. Tervisetõendite aluseks võetud arstide hinnangud on põhjalikult dokumenteeritud ja asjaolud on kirjalike tõenditega piisavalt tõendatud. Halduskohus jättis kaebaja taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ja ekspertiisi määramiseks põhjendatult rahuldamata.
9.SA Pärnu Haigla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja tugines apellatsioonkaebuses üksnes sellele, et halduskohus on otsuse tegemisel rikkunud menetlusõigust. Vastustaja leiab, et halduskohus jättis õigesti vastavad taotlused rahuldamata. Käesoleval juhul on tervisetõendite andmisega seotud arstide seisukohad kajastatud tervisetõendis loetletud diagnoosidena ning epikriisides ja otsustes. Diagnoosid ja epikriisid kajastavad arstide hinnangut kaebaja terviseseisundile selle hindamise hetkel. Ka väide, et tunnistajad oleks tulnud üle kuulata, sest SA Pärnu Haigla esitas kohtumenetluses uusi
põhjendusi, on alusetu. Kohtuarstlik ekspertiis oleks olnud samuti asjakohatu tõend, sest see ei saa tõendada ühtegi kaebaja nõude aluseks olevat asjaolu. Käesolevas asjas vaieldakse selle üle, kas 23.04.2018 ja 06.06.2018 antud tervisetõendid olid nõuetekohased ning kas Transpordiamet tegi nende alusel õige otsuse kaebaja juhtimisõiguse peatamise kohta. Mitu aastat hiljem läbiviidava kohtuarstliku ekspertiisiga ei ole võimalik tagantjärele tuvastada, kas 2018. a aprillis ja juunis hindasid arstid kaebaja terviseseisundit õigesti. Menetluse kestel eksperdi poolt antav hinnang ei saa aga mõjutada otsuseid, mille üle käesolevas menetluses vaieldakse. Samuti ei saa selle alusel kaebaja juhtimisõigust taastada, sest kohtueksperdil ei ole pädevust anda mootorsõidukijuhi tervisetõendit. Määruse § 4 lg 1 p 5 ei sisalda kaalutlusõigust, mida arst peaks teostama. Halduskohus tuvastas õigesti, et SA Pärnu Haigla lähtus tervisetõendit andes kaalutlustest, mida kohtumenetluses on põhjendatud. Samuti on tervisetõendi põhjal selge, et tuginetud on just määruse § 4 lg 1 p-dele 5 ja 6, sest loetletud on diagnoose ja ravimeid, mis liigituvad nende õiguslike aluste alla. SA Pärnu Haigla ei oleks mingil juhul, isegi põhjendamiskohustuse põhjalikumal täitmisel, saanud teha teistsugust otsust. Seega, kui olekski alust leida, et SA Pärnu Haigla ei täitnud piisavalt põhjendamiskohustust, ei mõjutanud see formaalne puudujääk asja otsustamist. Hoolimata sellest, kas ITK ja SA Pärnu Haigla väljastatud tervisetõendid tunnistatakse kehtetuks või mitte, ei muutu fakt, et kaebajal puudub kehtiv „jah“-otsusega tervisetõend. Tervisetõendi puudumisel kaebajal juhtimisõigust ei ole ning seda olenemata vaidlustatud Transpordiameti otsusest.
10.ITK palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheitega, nagu oleks haigla esitanud tervisetõendite meditsiiniliseks ja õiguslikuks põhjendamiseks uusi, tervisetõendites välja toomata asjaolusid ja põhjendusi. Määruse § 9 lg 7 alusel tutvustab ja selgitab tervisekontrolli tegija juhile tema tervisekontrolli terviseuuringute tulemusi ja tervisekontrolli alusel tehtud otsust. Liiklusmeditsiini komisjon selgitas tervisekontrolli päeval kaebajale eitava tõendi väljastamist ja on teavitamise dokumenteerinud 06.06.2018. a epikriisis. Kaebaja ei ole seda vaidlustanud ega ole väitnud, et selgitamist ei toimunud. Senikaua, kuni digiloos sisalduvad andmed kaebaja terviseseisundi kohta, mis on määruse järgi absoluutsed vastunäidustused mootorsõiduki juhtimiseks ja millele liiklusmeditsiinikomisjon muuhulgas tugines „ei“-otsuse tegemisel, ei ole kaebajal võimalik „jah“-otsust saada. Seda ei kõrvalda ka eksperdiarvamus, kuna ekspert ei tee ekspertiisi läbiviimisel tervisekontrolli liiklusseaduse tähenduses. Tervisetõendi väljastamisest keeldumise alused on esitatud määruses ning sellist alust nagu „teovõime piiratud, mis tingib kaebajal mootorsõiduki juhtimise välistamise“, määruses ei sisaldu. Ekspert ei saa samuti anda arstide tehtud kannete kohta epikriisides ja haiguslugudes hinnangut, kas need on tõesed või valed. Kaebaja taotleb ekspertiisiga väljaselgitamist, kas kaebajal esineb sisuliselt sellist laadi teovõime piiratus, mis on puutumuses praeguse haldusasjaga ja tingib kaebajal mootorsõiduki juhtimise välistamise. Seega ei ole võimalik ekspertiisi küsimusega saavutada soovitud tulemust. Kaebaja väidab, et tal ei esine mingeid väliseid somaatilisi või sensoorika või motoorika häiringutena väljenduvaid tervisehäireid, mis segaksid või takistaksid mootorsõiduki juhtimist või teeksid selle võimatuks. ITK vaidleb sellele vastu. Kaebajal on digiloo andmetel diagnoositud psüühikahäire - RHK-10 järgi diagnoos F07.0 Isiksus- ja käitumishäired ajuhaigusest, -kahjustusest või -düsfunktsioonist, orgaaniline isiksushäire, mis on määruse § 4 lg 1 p 6 järgi absoluutne meditsiiniline vastunäidustus, mille puhul on mootorsõiduki juhtimine täielikult välistatud. Kaebaja diagnoos F0.70 sisaldub halduskohtule 14.05.2020 esitatud
dokumentides (epikriisid), mistõttu on ebaõige väita, et kaebajale ei ole teada ühtegi meditsiiniliselt tuvastatud asjaolu vastupidise väitmiseks. Kaebaja väidetavalt hea enesetunne käesoleval hetkel ei tee olematuks digiloos sisalduvaid diagnoose, arstide kandeid ja talle ravimite määramist ning nende väljaostmist kaebaja poolt.
11.Kaebaja esitas ringkonnakohtule täiendava seisukoha. Kaebaja leiab jätkuvalt, et kohtumenetluses esitatud põhjenduste kohtulik kontroll on asjas võimalik vaid kaebaja poolt taotletud tunnistajate ärakuulamise ja/või kaebaja suhtes kohtuarstliku ekspertiisi määramise kaudu. Kaebaja hinnangul tõrjus halduskohus kaebaja õigusemõistmisele põhiseaduses sätestatud ligipääsu tagamise ja kohtuliku kaitse pakkumise asemel nö haldusmenetluse tagakoridoridesse, mida kaebaja tunnetab subjektiivselt võttes diskrimineerimisena. Kaebaja rõhutab veelkord, et asja menetluses ei ole välja toodud ühtki kaebajal esinevat haigust või terviseseisundit, mis igal juhul välistaks kaebaja võime ohutult juhtida mootorsõidukit teeliikluses. Samuti ei ole asjas kaalutud võimalust lubada kaebajale mootorsõiduki juhtimist mõne determineeriva eritingimuse alusel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus tagastab esmalt Transpordiametile tema vastuse lisad 1-9 (tervisetõend 07.08.2008, teavituste nimekiri, tervisetõendi aegumise teavitus, juhtimisõiguse peatumise teavitus, eesti.ee teavitused, juhtimisõiguse andmed, tervisetõend 23.04.2018, tervisetõend 06.06.2018, tervisetõendi alane meediakajastus), kuna need on toimikus lk-del 21-29 juba olemas. Samal põhusel tagastab ringkonnakohus ITK vastuse lisad 2 ja 3 (X epikriis, dr. Pilli; X epikriis 06.06.2018). Lisa 1 (X epikriis, dr Tikerpe) võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde.
13.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses ja täiendavas seisukohas esitatud väited ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus ei ole eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel. Halduskohus on samuti igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud kõiki asjas esitatud asjaolusid ning ühtki kaebaja asjakohast väidet pole jäetud tähelepanuta. Kaebaja mittenõustumine kohtuotsuse põhjendustega ja järeldustega ning halduskohtu poolt tema väidetele antud hinnanguga ei tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega vaidlusaluste tervisetõendite tühistamata jätmise kohta, LS § 101 lg 10 ning määruse § 4 lg 1 p 5 ja 6 kooskõla kohta põhiseaduse §-ga 11 ja Transpordiameti 18.05.2018. a otsuse nr 28-12/18/116-1 õiguspärasuse kohta ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid.
14.Apellatsioonkaebuses taotleb kaebaja halduskohtu 06.11.2020. a otsuse tühistamist ning asja saatmist tagasi halduskohtusse uueks arutamiseks viitega HKMS §-dele 192 ja 199 lg 2 p 2 ja 3. Kaebaja leiab, et halduskohus rikkus oluliselt menetlusõigust sellega, et ei rahuldanud tema taotlust kuulata tunnistajatena üle tervisetõendite andmisega seotud olnud arstid või korraldada kohtuarstlik ekspertiis tuvastamaks kaebaja terviseseisundit. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu vaidlustatud otsus igakülgselt põhjendatud ja vastab HKMS-is kohtu otsusele esitatud nõuetele, mistõttu pole alust asuda seisukohale, et tegemist on olulises ulatuses motiveerimata otsusega, mis võimaldaks selle HKMS § 199 lg 2 p 2 alusel tühistada ja saata halduskohtule uueks arutamiseks tagasi.
15.Samuti ei anna asjaolu, et halduskohus ei rahuldanud kaebaja taotlusi arstide tunnistajatena ülekuulamiseks või kohtuarstliku ekspertiis määramiseks alust asuda seisukohale, et tegemist on kohtumenetluse normide olulise rikkumisega HKMS § 199 lg 2 p 3 mõttes.
Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti ja põhjendatult jätnud vastavad taotlused rahuldamata.
16.HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Käesoleval juhul olid tervisetõendite andmisega seotud arstide seisukohad kajastatud tervisetõendis loetletud diagnoosidena ning täiendavalt kohtumenetluses esitatud epikriiside ja otsustega. Neid seisukohti, mida epikriisid ja diagnoosid väljendavad, ei olnud seega vaja tunnistajate ütlustega tõendada. Samuti kajastavad diagnoosid ja epikriisid arstide hinnangut kaebaja terviseseisundile selle hindamise hetkel. Arstide tunnistused patsiendi terviseseisundi kohta kohtumenetluses u 2−2,5 aastat pärast tema tervise hindamist, ei oleks ilmselt sellised tõendid, millel oleks asjas tähtsust. Kaebaja väide, et tunnistajad oleks tulnud üle kuulata, sest vastustajad esitasid kohtumenetluses uusi põhjendusi, on alusetu. Niinimetatud uued põhjendused kujutasid endast tervisetõendites välja toodud diagnooside lahtiseletamist kohtu jaoks ning neid puudutavate epikriiside esitamist. Need epikriisid ise tõendasidki vastavate arstide hinnanguid kaebaja terviseseisundile. Tegemist ei olnud mingite uute asjaoludega, mis oleksid olnud kaebajale varem teadmata. Tegu oli tervisetõendites kirjeldatud diagnooside selgitustega, mida kaebajale endale oli varasemalt juba selgitatud või vähemalt püütud selgitada. Kaebaja ei ole samuti taotlenud digiloos väidetavalt ebaõigete andmete (tervishoiuteenuse osutajate kanded ja diagnoosid, sh psühhiaater dr Tikerpe 10.04.2018 dokumenteeritud diagnoos F07.0 - orgaaniline isiksushäire ning sellele järgnenud dr Pilli vastuvõtul 19.04.2018 pandud diagnoos „F07.0 - Isiksus- ja käitumishäired ajuhaigusest, -kahjustusest või düsfunktsioonist, orgaaniline isiksushäire“, retseptikeskuse retseptid jms) tuvastamist ja nende muutmist ning vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal esinev diagnoos F07.0, arstide kanded epikriisides ja haiguslugudes ning retseptikeskuse andmed väljakirjutatud ja väljaostetud ravimite kohta olid „ei“-otsusega tervisetõendite andmisel määravaks.
17.Kohtuarstlik ekspertiis kaebaja terviseseisundi tuvastamiseks oleks samuti olnud asjakohatu tõend, sest see ei oleks saanud tõendada ühtegi kaebaja nõude aluseks olevat asjaolu. Käesolevas asjas on vaidluse esemeks see, kas 23.04.2018 ja 06.06.2018 antud tervisetõendid olid nõuetekohased ning kas Transpordiamet tegi nende alusel õigesti otsuse kaebaja juhtimisõiguse peatamise kohta. Mitu aastat hiljem läbiviidava kohtuarstliku ekspertiisiga ei ole võimalik tagantjärele tuvastada, kas aprillis ja juunis 2018 hindasid arstid tema terviseseisundit õigesti. Kohtumenetluse ajal eksperdi poolt antav võimalik hinnang ei saa aga mõjutada otsuseid, mille üle käesolevas menetluses vaieldakse. Samuti ei saa sellise eksperthinnangu alusel kaebaja juhtimisõigust taastada, sest kohtueksperdil ei ole pädevust anda mootorsõidukijuhi tervisetõendit. Kuna määruse § 4 lg 1 p 5 sätestab ühe absoluutse välistusena ka selliste ravimite kasutamise, mida kaebaja tervisetõendite andmise ajal kasutas, ei saaks kohtuekspert samuti kuidagi leida, et kaebaja seisund tervisetõendite andmise ajal oli selline, et tal oleks tulnud lubada siiski sõidukit juhtida. Ekspert ei saaks anda hinnangut ka arstide tehtud kannete kohta epikriisides ja haiguslugudes, so hinnata, kas need on sisult õiged või valed. Kaebaja taotles ekspertiisiga selgitamist, kas tal esineb sisuliselt sellist laadi teovõime piiratus, mis on puutumuses praeguse haldusasjaga ja tingib kaebajal mootorsõiduki juhtimise välistamise. Seega ei ole ka ekspertiisi küsimusega võimalik saavutada soovitud tulemust ehk juhtimisõiguse taastamist. Kui kaebaja peab tõenäoliseks, et arst-ekspert peaks tema terviseseisundit vastavaks mootorsõidukijuhile esitatud nõuetele, tuleb tal pöörduda kohtuväliselt vastavat pädevust
omava arsti poole ja vastav tervisetõend saada, mille järel tema mootorsõiduki juhtimisõigus ilmselt taastataks. Ka ringkonnakohtu hinnangul on täiesti otstarbetu püüda seda saavutada kohtuarstliku ekspertiisi kaudu, sest nagu juba varem märgitud, ei asenda eksperdi arvamus vastavat tervisekontrolli otsust.
18.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmata.
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, mistõttu on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Seega jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda. SA Pärnu Haigla esitas apellatsioonimenetluses taotluse kaebajalt menetluskulude väljamõistmiseks summas 1884 eurot (ilma käibemaksuta) koos viivisega VÕS § 113 lg 1 alusel ja ulatuses. Taotluse kohaselt tegi SA Pärnu Haigla kulutusi õigusabile, et koostada vastust kaebaja apellatsioonkaebusele ning kaks advokaati osutasid vastustajale õigusabi vastavalt 2,85 tundi tunnitasuga 250 eurot ja 7,81 tundi tunnitasuga 150 eurot. Võrreldes halduskohtumenetluse ja apellatsioonimenetluse mahtu SA Pärnu Haigla jaoks ning esitatud apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu, ei saa ringkonnakohtu hinnangul apellatsioonimenetluses kaebajalt nõutavaid menetluskulusid summas 1884 eurot lugeda tervikuna mõistlikeks ja põhjendatud kuludeks HKMS § 109 lg 6 mõttes. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks vähendada kaebajalt SA Pärnu Haigla kasuks väljamõistetavat summat ning peab mõistlikuks ja põhjendatuks mõista kaebajalt SA Pärnu Haigla kasuks välja apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks 942 eurot (ilma käibemaksuta). Ülejäänud osas jäävad apellatsioonimenetluse kulud SA Pärnu Haigla enda kanda. Mis puudutab esitatud viivisenõuet, siis märgib ringkonnakohus, et menetluskuludelt viivise tasumise kohustuse VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses näeb küll tsiviilkohtumenetluses ette TsMS § 177 lg 4, kuid HKMS sellist võimalust ette ei näe. Samuti ei näe HKMS ette seda, et halduskohtumenetluses kuuluks otse kohaldamisele TsMS § 177 lg 4. HKMS § 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse halduskohtumenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustikku üksnes HKMS-is sätestatud juhtudel. Sellest tulenevalt tuleb kaebaja vastav taotlus jätta rahuldamata.
20.Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel otsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga X. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.