Viktor Kabanovi kaebused Tartu Vanglas COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks kohaldatud piiranguid reguleerivate käskkirjade osaliseks tühistamiseks ja käskkirjadega seonduva vaideotsuse tühistamiseks ning vangla tekitatud kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja Viktor Kabanov Vastustaja I Tartu Vangla Vastustaja II Justiitsministeerium
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viktor Kabanovi kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv Eesti Vabariigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22. novembril 2021 (HKMS § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tartu Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi
taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg-d 5-6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla direktor otsustas 10. novembri 2020. a käskkirjaga nr 1-1/139 (käskkiri nr 11/139):
1.piirata kinnipeetava vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust järgmiselt: lukustada kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad (p 1.1); lõpetada kinnipeetavate saatmised, sh osakonnasisesed saatmised, mis ei ole vangla igapäevaseks toimimiseks hädavajalikud või tervishoiuteenuse osutamiseks (p 1.2); peatada Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorraga“ (vangla kodukord) kinnitatud päevakavade järgsed tegevused (p 1.3); peatada kehakultuuriga tegelemine, sh spordisaali ja spordiväljakute ning osakonnasiseste trenažööride kasutamine, kuna sinna saatmisel pole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ega välistatud võimalik nakkusoht (p 1.4); helistamine võimaldatakse taotluse alusel vastavalt üksuse poolt teada antavale töökorraldusele (p 1.5);
2.punktides 1.1-1.5 sätestatut kohaldatakse tagasiulatuvalt alates 7. novembrist 2020;
3.jätkata Tartu Vangla direktori 27. augusti 2020. a käskkirja nr 1-1/105 (käskkiri nr 1 1/105) p-s 1.2 sätestatud meetme kohaldamist (pikaajaliste kokkusaamiste piirang);
4.jätkata Tartu Vangla direktori 27. oktoobri 2020. a käskkirja nr 1-1/132 (käskkiri nr 1 1/132) p-s 1.1 sätestatud meetme kohaldamist, võimaldades ühe lühiajalise kokkusaamise kuus, v.a vangistusseaduse (VangS) § 26 lg-s 1 sätestatud isikutega;
5.käskkirja nr 1-1/105 p 1.3 meetme rakendamine lõpetada;
6.käskkirja kehtivuse ajal on lubatud kauplusest osta mõistlikus koguses neid kaupu, mis on kiiresti riknevad ja mille säilivusaeg- ja tingimused eeldavad külmkapis hoiustamist;
7.käskkirja kehtivuse ajal jätta kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt;
8.käskkiri kehtib kuni vajaduse ära langemiseni ning vangla hindab kehtestatud abinõude jätkuva kohaldamise vajadust vähemalt korra kuus;
9.käskkiri teha teatavaks kõikidele vanglas viibivatele kinnipeetavatele ja vahistatutele, vangla kauplusele ja AS-le Eesti Vanglatööstus.
2.Tartu Vangla direktor otsustas 7. detsembri 2020. a käskkirjaga nr 1-1/148 (käskkiri nr 11/148):
1.jätkata käskkirjaga nr 1-1/139 kehtestatud vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangute kohaldamist järgmiselt: lukustada kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad (p 1.1); lõpetada kinnipeetavate saatmised, sh osakonnasisesed saatmised, mis ei ole vangla igapäevaseks toimimiseks hädavajalikud või tervishoiuteenuse osutamiseks, v.a saatmised taasühiskonnastavatesse tegevustesse kinnipeetavatele, kes ei viibi isolatsiooni või kaitsevisolatsiooni osakonnas (p 1.2); peatada vangla kodukorraga kinnitatud päevakavade järgsed tegevused (p 1.3); peatada kehakultuuriga tegelemine, sh spordisaali ja spordiväljakute ning osakonnasiseste trenažööride kasutamine, kuna sinna saatmisel pole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ega välistatud võimalik nakkusoht (p 1.4); helistamine võimaldatakse taotluse alusel vastavalt üksuse poolt teada antavale töökorraldusele (p 1.5);
3.jätkata käskkirja nr 1-1/132 p-s 1.1 sätestatud meetme kohaldamist, võimaldades ühe lühiajalise kokkusaamise kuus, v.a VangS § 26 lg-s 1 sätestatud isikutega;
4.väljaspool elukambrit liikumisel on kinnipeetav kohustatud kandma vangla poolt väljastatud kaitsemaski ning kaitsemaski kandmisest keeldumisel saatmist ei toimu, v.a juhul, kui kinnipeetava elu või tervis on ohus;
5.kauplusest on lubatud osta mõistlikus koguses neid kaupu, mis on kiiresti riknevad ja mille säilivusaeg- ja tingimused eeldavad külmkapis hoiustamist;
6.käskkirja kehtivuse ajal jätta kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt.
3.Viktor Kabanov (kaebaja) esitas 11. novembril 2020 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 300 eurot seoses E-3 sektori lukustamisega ning sellega kaasnevate piirangutega.
4.Kaebaja esitas 18. novembril 2020 Tartu Vanglale vaide käskkirja nr 1-1/139 peale põhjendusel, et vangla alandab tema väärikust, piirab tema vabadusi ja õigusi, piirab tema helistamist ja liikumist ning tema lähedased kannatavad kaebaja suhtes kohaldatud piirangute tõttu. Kaebaja esitas 9. detsembril 2020 Tartu Vanglale vaide käskkirja nr 1-1/148 peale põhjendusel, et sektor on ilma põhjuseta lukustatud ning ta soovib selle avamist. Kaebaja selgitab, et vangla ei enneta käskkirjaga viiruse levikut, kuna kambrites toimuvad mitmete ametnikega läbiotsimised ning majandustöö jätkub. Justiitsministeerium jättis 8. jaanuari 2021. a vaideotsusega nr 11-7/7240-2 (vaideotsus nr 11-7/7240-2) kaebaja vaided rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 17. jaanuaril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse (registreeriti haldusasjana nr 3-21-116), millest kohus sai aru, et kaebaja nõuab: 1) käskkirja nr 1-1/139 tühistamist osas, millega lukustati vangla E-3 eluosakond, lõpetati kaebaja saatmine külmkapi juurde, peatati vangla kodukorraga kinnitatud päevakavade järgsed tegevused, piirati kaebaja suhtlemisõigust, s.o helistamise võimalusi ja kokkusaamisi, ning seati jalutamisele piirangud; 2) käskkirja nr 1-1/148 tühistamist osas, millega jätkati käskkirjaga nr 1-1/139 kehtestatud piiranguid, lukustati vangla E-3 eluosakond ja peatati päevakavade järgsed tegevused ning kehtestati kokkusaamistele piirangud; 3) vaideotsuse nr 11-7/7240-2 tühistamist; 4) ajavahemikul 7. november kuni 11. november 2020 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 300 eurot seoses väärikuse alandamisega põhjendusel, et E-3 eluosakond suleti ilma põhjuseta, kuni 11. novembrini 2020 ei teadnud kaebaja sektori sulgemise põhjuseid ning vangla piiras kaebaja telefonikõnesid, kokkusaamisi, liikumist ning külmkapi ja spordisaali kasutamist.
6.Tartu Halduskohus tagastas 29. jaanuari 2021. a määrusega haldusasjas nr 3-21-116 kaebuse järgnevates nõuetes: 1) tühistada käskkiri nr 1-1/139 osas, millega peatati päevakavajärgsed tegevused, kehtestati kokkusaamistele ja jalutamisele piirangud ning lõpetati kaebaja külmkapi juurde saatmine; 2) tühistada käskkiri nr 1-1/148 osas, millega peatati päevakavajärgsed tegevused ja kehtestati kokkusaamistele piirangud; 3) hüvitada mittevaraline kahju seoses kokkusaamistele kehtestatud piirangutega. Sama määrusega vabastas kohus kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ning võttis kaebuse menetlusse järgnevas osas: 1) tühistada käskkiri nr 1-1/139 osas, millega lukustati vangla E-3 eluosakond ning piirati kaebaja helistamise võimalusi;
3-21-116
2) tühistada käskkiri nr 1-1/148 osas, millega jätkati käskkirjaga nr 1-1/139 kehtestatud piirangut vangla E-3 eluosakonna lukustamise osas; 3) tühistada vaideotsus nr 11-7/7240-2; 4) hüvitada ajavahemikul 7. november kuni 11. november 2020 tekitatud mittevaraline kahju summas 300 eurot seoses väärikuse alandamisega põhjendusel, et E-3 eluosakond suleti ja kuni
11.novembrini 2020 ei teadnud kaebaja sektori sulgemise põhjuseid ning vangla piiras kaebaja telefonikõnesid, liikumist ning külmkapi ja spordisaali kasutamist.
7.Tartu Vangla direktor otsustas 7. jaanuari 2021. a käskkirjaga nr 1-1/2 (käskkiri nr 1-1/2):
1.jätkata käskkirjaga nr 1-1/139 kehtestatud vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangute kohaldamist järgmiselt: lukustada kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad (p 1.1); lõpetada kinnipeetavate saatmised, sh osakonnasisesed saatmised, mis ei ole vangla igapäevaseks toimimiseks hädavajalikud või tervishoiuteenuse osutamiseks, v.a saatmised taasühiskonnastavatesse tegevustesse kinnipeetavatele, kes ei viibi isolatsiooni või kaitsevisolatsiooni osakonnas (p 1.2); peatada vangla kodukorraga kinnitatud päevakavade järgsed tegevused (p 1.3); peatada kehakultuuriga tegelemine, sh spordisaali ja spordiväljakute ning osakonnasiseste trenažööride kasutamine, kuna sinna saatmisel pole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ega välistatud võimalik nakkusoht (p 1.4); helistamine võimaldatakse taotluse alusel vastavalt üksuse poolt teada antavale töökorraldusele (p 1.5);
3.jätkata käskkirja nr 1-1/132 p-s 1.1 sätestatud meetme kohaldamist, võimaldades ühe lühiajalise kokkusaamise kuus, v.a VangS § 26 lg-s 1 sätestatud isikutega, perekonnaseisutoimingute tegemine on lubatud;
4.jätkata käskkirja nr 1-1/148 p-s 4 sätestatud kohustuse kohaldamist – kinnipeetav peab kandma väljaspool elukambrit liikumisel vangla poolt väljastatud kaitsemaski, mille kandmisest keeldumisel saatmist ei toimu, v.a juhul, kui kinnipeetava elu ja tervis on ohus;
5.kauplusest on lubatud osta mõistlikus koguses neid kaupu, mis on kiiresti riknevad ja mille säilivusaeg- ja tingimused eeldavad külmkapis hoiustamist;
6.käskkirja kehtivuse ajal jätta kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt.
8.Kaebaja esitas 12. jaanuaril 2021 Tartu Vanglale vaide käskkirja nr 1-1/2 kõikide punktide kehtetuks tunnistamiseks. Tartu Vangla tagastas 26. jaanuari 2021. a otsusega nr 1-11/13-2 kaebaja vaide.
9.Kaebaja esitas 2. veebruaril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse (registreeriti haldusasjana nr 3-21-250), millest kohus sai aru, et kaebaja nõuab käskkirja nr 1-1/2 tervikuna tühistamist, riigilõivu tasumisest vabastamist ning haldusasja nr 3-21-250 liitmist haldusasjaga nr 3-21-116.
10.Tartu Halduskohus tagastas 9. veebruari 2021. a määrusega haldusasjas nr 3-21-250 eelnimetatud kaebuse osas, milles kaebaja nõuab käskkirja nr 1-1/2 p 6 tühistamist, vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ning võttis kaebuse menetlusse osas, milles kaebaja nõuab käskkirja nr 1-1/2 p-de 1-5 tühistamist. Samuti liitis kohus haldusasjad nr 3-21116 ja 3-21-250 ühte menetlusse ning otsustas liidetud haldusasja menetleda haldusasjana nr 321-116.
11.Tartu Vangla (Vastustaja I) esitas 26. veebruaril 2021 kohtule vastuse kaebustele, milles palub jätta kaebused rahuldamata.
3-21-116
12.Justiitsministeerium (Vastustaja II) esitas 26. veebruaril ja 9. märtsil 2021 kohtule vastused kaebustele, milles palub jätta kaebused rahuldamata.
13.Kohus määras 25. augusti 2021. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks.
14.1.Käskkirjaga nr 1-1/139 lukustati õigusvastaselt eluosakonna kambrid ja piirati seeläbi kaebaja liikumisvõimalusi, samuti piirati helistamist. Käskkirjaga nr 1-1/148 jätkati õigusvastaselt eluosakondade lukustamist. Vangla ei enneta piirangutega viiruse levikut, kuna kambrites toimuvad mitmete ametnikega läbiotsimised ning majandustöö jätkus (kaebaja pidi samuti majandustöödel osalema). Riigis ei olnud rakendatud tol hetkel olulisi piiranguid ning vanglas ei olnud tuvastatud ühtegi nakatanut. Vanglaametnikud ise ei järginud kehtestatud korda, sh ei järgitud nn turvalise distantsi reeglit 2+2. Käskkirjad tuleb seetõttu eelnimetatud osas tühistada, sest nendega on kaebaja õigusi ülemääraselt piiratud.
14.2.Justiitsministeeriumi vaideotsus on ebakohase põhjendusega ning tuleb samuti tühistada. Justiitsministeerium ei järginud vaide lahendamise tähtaegu.
14.3.Sektor lukustati ilma selgitusteta alates 7. novembrist 2020 ning kaebajale ei antud piiranguid reguleerivat käskkirja kuni 11. novembrini 2020. Vangla piiras ebakohaselt kaebaja telefonikõnesid, liikumist sektoris, külmkapi kasutamist ja spordisaali kasutamist. Samuti piirati suure jalutusboksi kasutamist. Vangla alandas sellega kaebaja väärikust ja tekitas mittevaralise kahju.
14.4.Käskkirjaga nr 1-1/2 kohaldatud piirangud olid õigusvastased ning kuuluvad samuti seetõttu tühistamisele. Kohaldatud piirangud ei aita kaasa viiruse leviku takistamisele, piirangud on ülemäärased.
15.Vastustaja I palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
15.1.Käskkirjadega nr 1-1/139, nr 1-1/148 ja nr 1-1/2 piirangute kohaldamine ja piirangute kohaldamise jätkamine oli tingitud COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku tõusust Eestis ja maailmas tervikuna. Vangla lähtus piirangute kohaldamisel muu hulgas Terviseameti andmetest, mille kohaselt oli nakatumiste arv selges kasvutrendis. Kuigi Tartu Vanglas ei olnud käskkirja nr 1-1/139 andmise hetkel viirusega nakatumist tuvastatud oli hoiatav näide Viru Vanglast juba olemas, kus oktoobri lõpus 2020 esines positiivne testitulemus 5 isikul ning 10. novembri 2020. a seisuga oli nakatunuid juba 189. Sellest nähtus, kui kiiresti viirus vanglakeskkonnas levida võib. Viiruse leviku kiireks tõkestamiseks ja ennetamiseks oli vanglal vaja võtta tarvitusele täiendavaid kaitsemeetmeid.
15.2.Käskkirjad nr 1-1/139 ja 1-1/148 olid õiguspärased. Käskkirjade osaliseks tühistamiseks, nendega seonduva vaideotsuse tühistamiseks ning kahjunõude rahuldamiseks ei ole alust.
15.2.1.Eluosakonna lukustamine oli hädavajalik, et piirata kontakte. Vaidlusalustes käskkirjades on põhjalikult selgitatud nii kontaktide minimeerimise vajadust kui ka seda, kuidas mistahes saatmine tähendab täiendavaid kontakte kinnipeetavate ning ametnike vahel. Inimeste vaheliste kontaktide minimeerimine ja distantsi hoidmine peavad viiruse leviku tõkestamise abinõudena toimima ka vanglas ning seejuures arvestades vangistuse täideviimise eripäradega. Selleks, et vähendada ametnike kontaktivajadust kinnipeetavatega ja kinnipeetavate
3-21-116
omavahelisi kontakte, olid käskkirjades seatud eluosakonna lukustamisega kaasnevad liikumispiirangud, sh spordirajatiste kasutamise mittevõimaldamine, eesmärgipärased ja asjakohased. Igasuguste pind-ja inimkontaktide vähendamine oli vajalik, et tagada kinnipeetavate ja vanglateenistujate tervise kaitse. Käskkirjadega nr 1-1/139 ja 1-1/148 ei peatatud kinnipeetavate liikumisi täielikult, vaid üksnes vajalikus ulatuses.
15.2.2.Kinnipeetava üksikute õiguste piiramise aluste ammendava loetelu andmine seaduse tasandil ei ole võimalik, mistõttu on vanglal seaduses konkreetse piirangu puudumisel õigus VangS § 41 lg 2 alusel rakendada piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel.
15.2.3.Vangla arvestas piirangute kehtestamisel COVID-19 haigust põhjustava viiruse kohta teadaolevat olukorda, suurt nakkusohtu ja selle leviku intensiivistumist riigis. Viiruse leviku kiirust ning haigestumiste arvu suurenemist arvestades ei olnud tegemist pelgalt abstraktse ohuga. Osalist isoleerimist ei ole peetud piisavalt mõjusaks meetmeks, kuna ka sel juhul on viiruse leviku tõenäosus liiga kõrge, mitme ennetusmeetme kombineerimine on tõhusam.
15.2.4.Käskkirjaga nr 1-1/139 võimaldati kinnipeetavatel helistada vastavalt üksuse töökorrale. Kinnipeetavatele tagati võimalus helistada vähemalt justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 51 lg-s 2 sätestatud minimaalses määras. Kaebajal võimaldati ka 7. novembril 2020 helistada lähedastele, et informeerida neid eluosakonna lukustamisest. Kaebaja seda võimalust ka kasutas. Järgnevatel nädalatel võimaldati kaebajal mitmel päeval vastavalt vangla korrale helistada. Nõustuda ei saa kaebajaga, et piirangute tõttu kannatas suhtlus pere ja sõpradega. Käskkirjaga pole kinnipeetavate suhtlust pere ega tuttavatega piiratud. Kinnipeetaval ei olnud piiratud suhelda oma lähedastega kirja teel, samuti oli lubatud üks lühiajaline kokkusaamine kuus.
15.2.5.Külmkapi kasutamist piirati samadel põhjustel, mis tingis kinnipeetavate liikumise piiramise – pind-ja inimkontaktide vähendamiseks. Kaebajat teavitati külmkapi kasutamisele kehtestatud piirangutest 9. novembril 2020, mil kõigile kinnipeetavatele jagati kambrisse sellekohane teade. Teates märgiti, et need asjad, mis on juba külmkapis, saavad kinnipeetavad võtta kambrisse. Samuti selgitati teates, et vanglas on kergesti riknevate kaupade soetamine piiratud. Teate kohaselt sai kaupluse vahendusel soetada sellisel hulgal kergesti riknevaid kaupu, mille kinnipeetav suudab ilma külmkappi kasutamata ära tarbida. Kaebaja sai oma asjad külmkapist 9. novembril 2020 kätte. Kaebaja ostude nimekirjast nähtub, et võimalike kiiresti riknevate toodete kogus oli väga väike, mistõttu peab vastustaja kaebaja väidet külmkapis olnud toodete halvaks minemise kohta liialdatuks.
15.2.6.Ebakohane on ka kaebaja väide, et vanglaametnikud ei järginud ise kaitsemeetmeid. Vangla julgeoleku tagamise eesmärgil on kambrite läbiotsimine vajalik. Läbiotsimistel pidas vangla rangelt silmas seda, et kinnipeetavate kokkupuude ametnikega oleks võimalikult minimaalne. Läbiotsimiste ajal paigutati kinnipeetavad tühja kambrisse või üldkasutatavasse ruumi. Seega oli kinnipeetavatel kokkupuude ametnikega üksnes läbiotsimise alustamisel ja lõpetamisel. Kõik ametnikud kandsid läbiotsimistel kaitsemaske. Samuti vahetasid ametnikud vastavalt kehtivale töökorraldusele kindaid ning desinfitseerisid oma käsi.
15.2.7.Asjaolu, et kinnipeetavaid rakendati piirangute kehtimise ajal võimalusel ka majandusabitöödel, ei mõjuta vaidlusaluste käskkirjade kehtivust ja õiguspärasust. Väljaspool kambrit majandustöödel osalemisel rakendati kaitsvaid meetmeid (maskid, desinfitseerimine), vanglaametnikud jälgisid, et majandustöödel osalenud kinnipeetavad hoiaksid vajalikku distantsi. Eluosakonnas puhtuse ning korra hoidmine oli oluline ka piirangute kehtimise ajal.
15.3.Kuna helistamise korraldus ja eluosakonnas liikumisele, külmkapi kasutamisele ja spordisaalide kasutamisele seatud piirangud olid viiruse leviku tõkestamiseks ja vältimiseks vajalikud ja põhjendatud ning käskkiri nr 1-1/139 ei ole selles osas õigusvastane, siis ei ole ka kahjunõude rahuldamiseks alust. Kinnipeetavatele tagati õues jalutuskäikudel osalemise võimalus vähemalt üks tund päevas. Kaebajal oli võimalik kehakultuuriga tegeleda nii jalutuskäikudel kui ka kambris. Kehakultuuriga tegelemiseks spetsiaalsete vahendite
3-21-116
kasutamise piiramine ei muuda kehakultuuriga tegelemist ja enda füüsilise tervise eest hoolitsemist võimatuks. Kuigi kaebaja sai füüsilisel kujul käskkirjaga nr 1-1/139 tutvuda
11.novembril 2020 oli piirangute rakendamine kinnipeetavatele teada juba enne seda. Näiteks teade külmkapi kasutamise piiramisest väljastati kinnipeetavatele kambrisse juba 9. novembril 2020. Samuti võimaldati kinnipeetavatel helistada 7. novembril 2020 lähedastele, et teavitada neid eluosakonna lukustamisest. Väheustutav on, et vanglaametnikud ei selgitanud kaebajale kasvõi üldsõnaliselt, miks piirangud kehtestatud on ja milles need seisnevad.
15.4.Käskkiri nr 1-1/2 on õiguspärane ega piira ülemääraselt kaebaja õigusi.
15.4.1.Käskkirja nr 1-1/2 punktides 1, 2, 3 ja 5 sätestatud meetmed olid sarnaselt varasemalt kehtestatud meetmetega vajalikud selleks, et tõkestada koroonaviiruse vanglasisest levikut ning kaitsta kinni peetavate isikute tervist. Igasuguste kontaktide minimeerimise vajaduse tingis asjaolu, et koroonaviiruse levik kasvas Eestis iga päevaga. Kuna üldine haigestumine kulges kasvavas trendis oli kohaldatud meetmete jätkamine hädavajalik. Teadaolevalt ei ole viirusesse nakatumist võimalik tuvastada peiteajal ja nakatunu võib olla nakkusohtlik ka siis, kui tal igasugused sümptomid puuduvad. Arvestades viiruse levimise viise tuli liikumine vanglas hoida minimaalsena. Liikumistel, mida ära jätta ei saanud (nt saatmised meditsiiniosakonda, jalutuskäikudele, kokkusaamistele, majandustöödel jms), kanti isikukaitsevahendeid.
15.4.2.Kaebaja peab õigusvastaseks käskkirjas 1-1/2 p 4, millega jätkati kaitsemaski kandmise kohustust väljaspool elukambrit liikumisel. Võttes arvesse teadusuuringute raames saadud teavet koroonaviiruse leviku kohta, arvestades seejuures viiruse peiteajaga ja vangla spetsiifilise keskkonnaga, kus kinnipeetavatel on raske hoida omavahelist sotsiaalset distantsi, ei saa pidada kambrist väljaspool liikumisel kaitsemaski kandmise nõuet õigusvastaseks, ebamõistlikuks ega ebaproportsionaalseks. Kaitsemaski kandmise kohustuse näol on tegemist õiguspärase ja proportsionaalse meetmega viiruse leviku tõkestamiseks. Üleüldine kaitsemaski kandmise kohustus avalikes ruumides nähti Vabariigi Valitsuse korraldusega ette ka väljaspool vanglat. Teadaolevalt levib COVID-19 inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, peamiselt lähedasel kontaktil nakkuskahtlase inimesega, kellel on nakkusele iseloomuslikud sümptomid. Kui varasemalt peeti viiruse levimist õhu kaudu vähem tõenäolisemaks levikuviisiks, siis järjest enam leitakse, et õhu kaudu nakatumiste arv võib olla seni arvatust oluliselt kõrgem. Õhu kaudu viirusesse nakatumise vältimiseks nähtigi ette kohustus kanda enese ja teiste kaitseks väljapool elukambrit liikudes vangla väljastatud kaitsemaski. Koroonaviirus võib levida ka juba hingamisel inimese hingamisteedest väljuvate aerosoolsete osakeste abil, kinnises ruumis on viiruse leviku tõenäosus suurem. Kaitsemaski kandmine tagab, et väiksem osa viiruseosakestest jõuab ruumis viibiva inimese hingamisteedesse ning vähendab lisaks võimaliku edasikantava viiruse kogust.
16.Vastustaja II on seisukohal, et piirangud olid õiguspärased ning käskkirjade osaliseks tühistamiseks ja vaideotsuse tühistamiseks ei ole alust. Justiitsministeerium jääb vaideotsuses märgitud põhjenduste juurde ja märgib vastuseks kaebusele täiendavalt järgmist:
16.1.Kaebuses vaidlustatud käskkirjadega nr 1-1/139, nr 1-1/148 ja nr 1-1/2 kehtestatud piirangud olid proportsionaalsed ja vajalikud. Üleilmse pandeemia korral ei saa riik lootma jääda juhuslikkusele. Kui ajakohane teave annab aluse arvata, et viiruse levik tooks kaasa ohu väga paljude isikute elule ja tervisele, tuleb ohu ennetamiseks võtta kasutusele tõhusad meetmed. Üldteada on asjaolu, et kinnipeetavad on viirusnakkuste suhtes haavatavad, sest põhilisi kaitsemeetmeid nagu sotsiaalne distantseerumine ja hügieenieeskirjade täitmist ei saa vanglas järgida sama lihtsalt kui väljaspool kinnipidamisasutust, mis omakorda võib suurendada ohtu kinnipeetavate tervisele. Ka WHO on oma raportides vangide kui haavatava grupi seisundit rõhutanud ja tunnistanud vajadust võtta nende kaitseks kasutusele meetmeid. Vangid on teadaolevalt juba vanglasse saabudes keskmisest halvema tervisega, samuti on tegu kõrgema riskikäitumisega inimestega.
3-21-116
16.2.COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks on vangla kohaldanud piiranguid isikute elu ja tervise kaitseks. Viiruse leviku tõkestamiseks vajalike meetmete kohaldamata jätmisega rikuks riik positiivset kaitsekohustust põhiseaduslikku järku hüve, st elu ja tervise, kaitsmisel. Vangla julgeolek hõlmab ka vanglas viibivate isikute tervise kaitsmist, mistõttu võis vangla kehtestada piiranguid muu hulgas VangS § 41 lg 2 alusel. Seadusandja eesmärk VangS § 41 kehtestamisel oli võimaldada vanglal teha selliseid toiminguid, mis on õigushüvede toimimise ja kaitsmise eesmärgil vajalikud. Riigi positiivne soorituskohustus hõlmab vajalike ja proportsionaalsete meetmete rakendamist nii, et need omaksid eesmärgipärast mõju. Põhiseadus kohustab riiki selliste isikute grupi puhul rakendama erilisi kaitsemeetmeid ja kahtluse korral kohaldama neid meetmeid, mis aitavad eesmärki saavutada suurema tõenäosusega. Kui leebemate meetmete puhul ei saa öelda, et see tõsikindlalt välistab viiruse leviku, siis tähendaks see riigipoolse soorituskohustuse rikkumist – riik ei saa lähtuda otsuse tegemisel juhuslikkusest. Viiruse käitumise osas oli veel palju ebaselgust ning selle asjaoluga tuli piirangute kehtestamisel arvestada.
16.3.Arvestades sügisel 2020 COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut riigis ning viiruse ohtlikkust oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud eesmärgiga minimeerida vanglas inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Vanglatel ja ministeeriumitel oli juba olemas kogemus kui kiirelt võib vanglas viirus levida ning ennetavate piirangute kehtestamine oli seetõttu vajalik. 2020. aasta oktoobris esinesid haiguspuhangud ka Eesti vanglates, viiruse leviku kiirus vanglas on märkimisväärne.
16.4.Sügiseses epidemioloogilises olukorras kaalus avalik huvi vangla julgeoleku tagamise ning vanglas viibivate isikute tervise ja elu kaitsemise vastu ülesse kaebaja huvi piirangute kehtestamata jätmiseks. Kuigi käskkirjade andmise hetkel ei viibinud kinnipeetavate eluosakonnas COVID-19 haigust põhjustava koroonaviirusega nakatunud kinnipeetavaid, siis ei saanud vangla täielikult välistada nakkuse toomist vanglasse ning kinnipeetavate eluosakonda nt vanglateenistujate või muude vangla tegevusega seotud inimeste kaudu. Samuti ei ole võimalik vangla eesmärgipäraseks ja efektiivseks toimimiseks kinnipeetavate kontakte vanglaametnikega täielikult välistada, mistõttu ei saanud vangla nakatumisvõimaluste minimeerimise olulisust alahinnata. Kuigi viiruse kohta oli võrreldes kevadise ajaga sügisel 2020 rohkem teada, olid teadlased jätkuvalt veendunud, et riigis tervikuna oli vaja inimeste tervise kaitseks kohaldada rangemaid meetmeid. Tavapärase kinnipidamisrežiimi jätkamine vanglas ei olnud tekkinud epidemioloogilises olukorras võimalik ja oleks ohustanud teiste isikute hulgas ka kaebaja tervist. Hilisemad arengud sügisel 2020 kinnitasid ohu tõsidust. Vangla ei rakendanud selliseid meetmeid, mis olnuks käskkirjade andmise hetkel esinenud olukorda arvestades ülemäärased, piirangute kehtestamine oli põhjendatud ning kohaldatud meetmed proportsionaalsed. Juhul, kui osakonnad oleksid jäänud avatuks tavapärasel viisil ei oleks vanglal võimalik kaitsta kinnipeetavaid nakatumise eest. Lisaks tuli tagada turvaline töökeskkond.
16.5.Kaebaja on käesolevas asjas vaidlustatud käskkirjadega kehtestatud piirangute kohaldamise ajal saanud piisavalt helistada, mida kinnitab kõnelogide väljavõte. Kaebaja ei ole vaide- ega kohtumenetluses tõendanud ühtegi asjaolu, millest võiks järeldada käskkirjade või vaideotsuse õigusvastasust või kaebajale mingisuguse kahju tekkimist.
16.6.Käskkirja nr 1-1/2 andmise ajaks oli koroonaviiruse levik suurenenud oluliselt ka väljaspool vanglat, sh suurenes nende juhtumite osakaal, kus nakkuse allikas ei olnud teada. Seega oli piirangute jätkamise vajadus Tartu Vanglas jätkuvalt akuutne. Kehtestatud piirangud ei olnud ülemäärased ega kaebaja õigusi rikkuvad.
3-21-116
KOHTU SEISUKOHT
17.Vaidluse all on kolme Tartu Vangla direktori käskkirja (käskkirjad nr 1-1/139, nr 1-1/148, nr 1-1/2), millega kehtestati sügisel 2020 ja jaanuaris 2021 COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise eesmärgil kinnipeetavatele erinevaid piiranguid, õiguspärasus. Kaebaja palub nimetatud käskkirjad osaliselt tühistada ja vaideotsus tühistada täies ulatuses. Samuti leiab kaebaja, et käskkirja nr 1-1/139 kohaldamise raames tekitati talle mittevaralist kahju 300 euro ulatuses.
18.Menetlusse võetud kaebustes nõuab kaebaja järgmist: 1) tühistada käskkiri nr 1-1/139 osas, millega lukustati E-3 eluosakond ning piirati kaebaja helistamise võimalusi; 2) tühistada käskkiri nr 1-1/148 osas, millega jätkati käskkirjaga nr 1-1/139 kehtestatud E-3 eluosakonna lukustamise piirangut; 3) tühistada Justiitsministri vaideotsus; 4) hüvitada käskkirja nr 1-1/139 kohaldamisega ajavahemikul 7. november kuni 11. november 2020 tekitatud mittevaraline kahju summas 300 eurot seoses väärikuse alandamisega (vangla piiras õigusvastaselt kaebaja telefonikõnesid, liikumist, külmkapi ja spordisaali kasutamist. Kuni 11. novembrini 2020 ei teadnud kaebaja sektori sulgemise põhjuseid). 5) tühistada käskkirja nr 1-1/2 resolutsiooni punktid 1-5 (liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangud, piirangud pikaajalisele ja lühiajalisele kokkusaamisele, kaitsemaski kandmise kohustus väljaspool elukambrit liikumisel, kaupluse kasutamise piirang).
19.Kohus analüüsib esmalt vaidlustatud ulatuses Tartu Vangla käskkirjade nr 1-1/139 ja nr 11/148 ja Justiitsministeeriumi vaideotsuse õiguspärasust ja lahendab kahjunõude (I), võtab seejärel seisukoha Tartu Vangla käskkirja nr 1-1/2 õiguspärasuse osas (II) ja lahendab viimaks menetluslikud küsimused (III). I
20.Kaebaja hinnangul oli eluosakonna lukustamine käskkirjadega nr 1-1/139 ja selle jätkamine käskkirja nr 1-1/148 alusel õigusvastane, kuna sellega suleti meelevaldselt eluosakonnas kambrid. Sedavõrd range piirangu kohaldamine ei olnud üldist olukorda riigis arvestades vajalik. Samuti heidab kaebaja käskkirja nr 1-1/139 raames ette helistamisvõimaluste piiramist ning kahjunõudega seoses ka seda, et teda ei teavitatud piirangutest õigel ajal ning piirati lisaks tema liikumist, külmkapi kasutamist ning spordisaalide kasutamist.
21.Kinnipeetavate õigust viibida kambrist väljaspool piirati VangS § 8 lg 2 ja VangS § 69 lg 4 alusel. VangS § 8 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Öörahu algusest kuni äratuseni ning muul vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud ajal eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud kambritesse, mis lukustatakse. VangS § 8 lg 2 näeb ette, et vanglateenistus võib põhjendatud vajaduse korral kambreid või osakondi lukustada või kinnipeetavaid ajutiselt teistesse ruumidesse paigutada lõikes 1 ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Erandi tegemise otsus tuleb teha kirjalikult. Oma olemuselt vastab VangS § 8 lg 2 alusel liikumisvõimaluste piiramine täiendava julgeolekuabinõu kohaldamisele, mistõttu on vangla õigesti viidanud ka VangS § 69 lg-le 4. VangS § 8 lg 2 alusel võidakse piirata ka nende kinnipeetavate liikumisõigust, kellest konkreetsel juhul ohtu vangla julgeolekule ei tulene. VangS § 8 lg 2 alusel on lubatav kehtestada vanglas liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiranguid
3-21-116
abstraktsele hulgale kinnipeetavatele üldkorraldusega, meetme rakendamist peavad aga õigustama vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.
22.Piirangute kehtestamisel pidi vangla kaaluma ühelt poolt kinnipeetavate õigust nende elu ja tervise kaitsele seeläbi, et vangla teeb kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut vanglas ja vältida kinnipeetavate nakatumist ja teiselt poolt kinnipeetavate õigust kasutada kehtivast õigusest tulenevaid hüvesid. Samuti tuli arvestada üldist avalikku huvi viiruse leviku ja inimeste massilise haigestumise vältimise ning tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimise vastu. Järeldus, et vanglas tuleb viiruse leviku ärahoidmiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks kasutada tõhusaid abinõusid, sh vangla osakondade lukustamine, tugineb käskkirjades viidatud asjakohastele uuringutele ja andmetele. Kohus ei pea vajalikuks neid täpsemalt otsuses refereerida (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2).
23.Põhiseaduse §-s 16 ja 28 sätestatud põhiõigusest elu ja tervise kaitsele tuleneb riigi positiivne soorituskohustus, see kohustus laieneb ka vanglale. Riigi positiivsele soorituskohustusele viitab muu hulgas ka Euroopa Sotsiaalharta artikkel 11 lg 3, mis näeb lepinguosalisele ette kohustuse võtta kasutusele meetmeid ära hoidmaks nii palju kui võimalik epideemilisi, endeemilisi ja muid haiguseid ning õnnetusi. Piirangute kehtestamise peamiseks eesmärgiks oli vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitse ning seeläbi vangla julgeoleku tagamine. Esimesest koroonaviiruse lainest kevadel 2020 saadud kogemus viitas sellele, et koroonakolded kujunevad kergemini välja nendes kohtades, kus paikneb palju üksteisega suhtlevaid inimesi, kes on suhteliselt tihedalt koos. Viiruse leviku oht on suur asutustes, kus viibitakse pikka aega siseruumides ning pole võimalik hoida distantsi. Vangla vastab sellisele kohale, sest tegemist on kinnise asutusega ning seal viibivad isikud puutuvad eluosakondade avatud oleku korral tihedalt eluosakonnas omavahel kokku ning omavahelise sotsiaalse distantsi hoidmine on raskendatud.
24.Vangla ning Justiitsministeerium on esitanud asjakohased andmed haigestumisnäitaja kohta sügisel 2020 ja jaanuaris 2021, millest nähtub, et nakatumine COVID-19 haigust põhjustava koroonaviirusega oli sügisel tõusutrendis ning kasvas märkimisväärselt talvisel perioodil ja saavutas kevadeks 2021 väga kõrge taseme. Oktoobri alguses 2020 oli nakatumisnäitaja 100 000 elaniku kohta ca 50, käskkirja 1-1/139 andmise hetkel oli see ca 140, käskkirja nr 11/148 andmise hetkel ca 400, käskkirja nr 1-1/2 andmise hetkel omakorda ca 600 ja märtsis keskpaigaks 2021 oli see juba ca 15001. Samuti on vastustajad põhjendatult juhtinud tähelepanu sellele, et vanglates ei olnud nakatumine enam uudne nähtus. Viru Vanglas sügisel 2020 vahetult enne vaidlusaluste käskkirjade andmist lahvatanud viiruskolle näitas ilmekalt, kui kiiresti vangla tingimustes viirus levida võib ning et viiruse vanglasse sattumine on täiesti reaalne oht. Väheoluline ei ole ka fakt, et Tartu Vanglas enne käskkirja nr 1-1/139 andmist läbiviidud reovee seireuuring näitas reovees koroonaviirust. Arvestades COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikut sügisel 2020 ning selle selget kasvutrendi oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud eesmärgiga minimeerida vanglas inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Kinnipeetavate õiguste riivel oli seega legitiimne eesmärk.
25.Uudse ja eriti ohtliku nakkushaiguse ohu tõrjumisel on põhjendatud lähtuda ettevaatuspõhimõttest, mille kohaselt tuleb uudse ja eriti ohtliku nakkushaiguse ohtu kohaste meetmetega võimalikul suurel määral vähendada (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30. septembri
Vt täpsemalt Terviseameti kodulehelt. Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.terviseamet.ee/et/koroonaviirus/koroonakaart
3-21-116
2021. a määrus asja nr 3-21-2030, p 13). Ei saa väita, et vangla valitud meede eluosakonna sulgemisel oleks olnud ilmselgelt ebatõhus ja põhjendamatu ning et see ei aidanuks taotletavat eesmärki saavutada. Inimkontaktide piiramine on seniste teadusuuringute kohaselt COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku pidurdamiseks parim viis, kuid samas tuleb arvestada ka sellega, et piirangud ei tohi muutuda sedavõrd rangeks, et oleksid käsitletavad oma sisult põhjendamatu alandava kohtlemisena. Kohtu hinnangul oli inimeste vaheliste kontaktide minimeerimine ja distantsi hoidmine vanglas sügisel 2020 vajalik, sobiv ja mõõdukas meede viiruse leviku tõkestamiseks. Kuigi käskkirja nr 1-1/139 andmise hetkel ei viibinud kinnipeetavate eluosakonnas COVID-19 haigust põhjustava koroonaviirusega nakatunud kinnipeetavaid, siis ei saanud vangla täielikult välistada nakkuse toomist vanglasse ning kinnipeetavate eluosakonda nt vanglateenistujate või muude vangla tegevusega seotud inimeste kaudu. Samuti ei ole võimalik vangla eesmärgipäraseks ja efektiivseks toimimiseks kinnipeetavate kontakte vanglaametnikega täielikult välistada, mistõttu ei saanud vangla nakatumisvõimaluste minimeerimise olulisust alahinnata. Üldteada on asjaolu, et kinnipeetavad on viirusnakkuste suhtes haavatavad, sest põhilisi kaitsemeetmeid nagu sotsiaalne distantseerumine ja hügieenieeskirjade täitmist ei saa vanglas järgida sama lihtsalt kui väljaspool kinnipidamisasutust, mis omakorda võib suurendada ohtu kinnipeetavate tervisele. Arvestada tuli sedagi, et vangla pidi sügisel 2020 viiruse leviku laienemisel rakendama vanglas isikute tervise ja elu kaitsemise eesmärgil meetmeid üsna kiiresti. Piisavat ohutust ei taganuks üksnes kaitsemaskide kasutamine, kuivõrd tegemist on ainult ühe nakkusohu vähendamise abinõuga.
26.Piirangute kehtestamisel tuli vanglal arvestada vangla eripäradega. Kinnipeetavatel puudub võimalus liikuda vanglas ilma saatjata; kinnipeetaval endal on äärmiselt piiratud võimalused enda elu viiruse leviku tõkestamiseks ja haigestumise vältimiseks korraldada; korrarikkumisele reageerimine eeldanuks vanglaametnike lisandumist ja tähendanuks täiendavaid kontakte. Samuti ei oleks kinnipeetavate haigestumise korral nende ravi raskemate sümptomite (hindamispuudulikus jne) ilmnemise korral vanglas võimalik. Raskemini haigestunud kinnipeetavad tuleks siis paigutada väljaspool vanglat asuvatesse tervishoiuasutusse ning sellega kaasneksid olulised rahalised tagajärjed seoses tervishoiuteenuse osutamisega ja väljaspool vanglat viibimise ajal täiendavate järelevalvemeetmete kohaldamisega, samuti esines tervishoiusüsteemi ülekoormamise oht.
27.Osakonnas vabalt liikudes viibiksid kinnipeetavad koos väiksel alal küllaltki pika aja jooksul. Arvestades osakonna kambrite välisel piiratud alal potentsiaalselt viibivate kinnipeetavate suurt hulka oleks vanglateenistujatel raske tagada piisaval määral kinnipeetavate vahelist distantsi ja korrektset ohutusmeetmete rakendamist. Väljaspool kambrit viibimisele piirangute kohaldamata jätmisel oleks viiruse leviku risk, arvestades viiruse levimise kiirust ja viisi, märkimisväärselt kõrge. Pealegi ei aitaks ka ainult kaitsemaskide kandmise kohustuse kehtestamine viirusnakkuse levimise ohtu piisavas ulatuses vähendada. Lisaks on oluline märkida, et käskkirja nr 1-1/139 ja nr 1-1/148 andmise ajal ei olnud vaktsiinid veel riigis kättesaadavad, ka käskkirja nr 1-1/2 andmise ajal oli vaktsiini kättesaadavus minimaalne. Inimja pindkontaktide vähendamise eesmärgil oli eluosakonna lukustamine ja sellega seonduvalt liikumise piiramine seetõttu põhjendatud meede. Olukorras, kus kinnipeetavate teiste isikutega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub vanglal kohustus viia nakkusoht miinimumini.
28.Vanglas viibivate teiste isikute õigus elu ja tervise kaitsele ning sellele korrespondeeruv vangla kohustus võtta ennetavaid meetmeid nende õiguste kaitsmiseks, viiruse külaltki laialdane levik ja selle intensiivsemaks muutumine, samuti vajadus tagada vangla julgeolek ja kaudselt ka tervishoiusüsteemi ülekoormamise takistamise eesmärk kaalusid ülesse
3-21-116
eelnimetatud käskkirjadega kaebajale ja teistele kinnipeetavatele seatud eluosakondade lukustamise piirangust tulenevad ebameeldivused.
29.Kaebaja hinnangul piiras vangla käskkirja 1-1/139 punktiga 1.5. õigusvastaselt ka helistamisvõimalusi. VangS § 28 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetaval õigus telefoni kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. VSKE§ 51 lg 2 kohaselt peab kinnipeetavale võimaldama telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. VangS § 28 lg 3 sätestab, et keelatud on telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga või advokaadist esindajaga. Käskkirja nr 1-1/139 p 1.5. kohaselt võimaldati kinnipeetavatele helistamine vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele. Justiitsministeeriumi esitatud kõnelogidest (I kd, tl-d 75-77) nähtub, et kaebajal võimaldati käskkirja andmise järgselt helistada regulaarse intervalliga ning eelnimetatud õigusaktides sätestatud minimaalsest ulatusest enam. Käskkirjaga nr 1-1/139 ja vangla töökorraldusega ei kehtestatud helistamisele seega selliseid piiranguid, mis rikuks VangS § 28 lg-s 1 ja VSKE § 51 lg-s 2 sätestatut.
30.Eeltoodud järeldust ei muuda ka kaebaja viide vanglaametnike väidetavatele minetustele seoses kambrite läbiotsimisega, samuti kinnipeetavate osalemine majandustöödel. Kaebaja hinnangul nähtus sellest, et kinnipeetavatele käskkirjaga nr 1-1/139 kehtestatud piirangute kohaldamisega ei enneta vangla tegelikult viiruse levikut. Vangla on põhjendatult välja toonud vanglaametnike tegevusviisi ja kasutatud isikukaitsevahendite ulatuse, millest nähtub viiruse levikut tõkestav iseloom. Vangla võttis kasutusele mõistlikud meetmed kambrite läbiotsimise korraldamisel, samuti kinnipeetavate majandustööde korraldamisel ning maandas ohtu asjakohaste meetmetega (isikukaitsevahendite kasutamine ning kinnipeetavate hajutamine nii kambrite läbiotsimisel kui ka kinnipeetavate majandustööde osalemisel). Kohtul puudub alus kahelda vangla vastuses kaebusele kirjeldatud kambrite läbiotsimise korra ja isikukaitsevahendite kasutamise õigsuse kohta. Seega ei kinnita ka need kaebaja põhjendused piirangute õigusvastasust ja kohaldatud meetmete asjakohatust.
31.Tartu Vangla direktori 10. novembri 2020. a käskkirjaga nr 1-1/139 kohaldati COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdase leviku tõkestamise eesmärgil liikumis- ja helistamisvõimaluste piiranguid tagasiulatuvalt 7. novembrist 2020. Haldusmenetluse seadus (HMS) § 55 lg 2 ei välista enne kirjaliku haldusakti andmist ka suuliste korralduste alusel piirangute kohaldamist. Vangla vastusest nähtuvalt oli kinnipeetavaid erinevatest piirangutest suuliselt või kirjaliku teatega enne käskkirja nr 1-1/139 andmist informeeritud. Kohus nõustub vanglaga, et väheusutav on, et kaebaja ei olnud piirangutest teadlik enne käskkirjaga nr 1-1/139 tutvumist 11. novembril 2020. Kinnipeetavatel võimaldati 7. novembril 2020 helistada lähedastele, et informeerida neid eluosakonna lukustamisest, samuti teavitati kinnipeetavaid külmkapi kasutamisega seonduvast korraldusest muu hulgas 9. novembril 2020 kirjaliku teatega.
32.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Tartu Vangla käskkirjad nr 1-1/139 ja nr 11/148 on kaebusega vaidlustatud osas õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus.
33.Kuna käskkirjad nr 1-1/139 ja nr 1-1/148 olid õiguspärased, siis ei esine alust ka Justiitsministeeriumi vaideotsuse tühistamiseks. Kaebaja on vaideotsusega seoses viidanud veel sellele, et ministeerium ei järginud vaide läbivaatamise tähtaega. VangS § 1 lg 7 kohaselt lahendatakse vaie 30 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile. HMS § 80 lg 1 näeb omakorda ette, et kui vaie vastab käesolevas seaduses sätestatud nõuetele, edastab haldusorgan vaide koos vajalike dokumentidega vaide saamisest
3-21-116
alates seitsme päeva jooksul haldusorganile, kes teostab haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet. Vaideotsuse kohaselt esitas kaebaja käskkirja nr 1-1/139 peale vaide 18. novembril 2020 ning vangla edastas vaide koos oma seisukohtadega Justiitsministeeriumile 8. detsembril 2020. Käskkirja nr 1-1/148 peale esitas kaebaja vaide 9. detsembril 2020 ja vaie edastati Justiitsministeeriumile lahendamiseks
10.detsembril 2020. Nimetatud asjaolusid kinnitavad ka kohtule esitatud materjalid (I kd, tl-d 24-29). Kohus möönab, et vangla on viivitanud käskkirja nr 1-1/139 peale esitatud vaide edastamisega, kuid see ei mõjuta vaide lahendamise tähtaja kulgema hakkamist, mis on seatud sõltuvusse vaide edastamisest vaiet lahendavale vaideorganile. Justiitsministeeriumi vaideotsus kannab kuupäeva 8. jaanuar 2021 ning asja materjalidest ei nähtu, et ministeerium oleks vaide läbivaatamise tähtaega pikendanud. Arvestades vaide edastamise kuupäevi on Justiitsministeerium ületanud käskkirja nr 1-1/139 puhul vaide lahendamise tähtaega 1 päeva võrra, käskkirja nr 1-1/148 peale esitatud vaide on Justiitsministeerium lahendanud tähtaegselt. Asjaolu, et kaebaja sai vaideotsuse kätte mõned päevad pärast vaideotsuse tegemist ja selle edastamist kaebajale, ei mõjuta vaide lahendamise tähtaja kulgemist. Lisaks tuleb arvestada, et käskkirjad nr 1-1/139 ja 1-1/148 olid ajaliselt üksteisele järgnevad ning reguleerisid üldjoontes sama küsimust, mistõttu oli nende peale esitatud vaiete läbivaatamine ühes vaidemenetluses menetlusökonoomia põhimõtet arvestades mõistlik. Tähtaja ületamine ei mõjuta vaideotsuse kehtivust ja sisu ega saa olla haldusakti tühistamise aluseks. Tegemist ei olnud selliste menetlusnõuete rikkumistega, mis võinuksid mõjutada asja otsustamist (HMS § 58, vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. mai 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-16-13, p 36).
34.Kaebaja hinnangul tekitas vangla talle käskkirjaga nr 1-1/139 seoses osade piirangute kohaldamisega mittevaralist kahju, sest alandas selle raames kaebaja inimväärikust.
34.1.Riigivastuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Seega kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele siis, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu tehti avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
34.2.Eluosakonna sulgemisega, helistamisvõimaluste piiramise ja piirangute kohaldamise ajaga seonduvat analüüsis kohus otsuse eelnevates punktides ja leidis, et vangla tegevus oli õiguspärane. Kaebaja peab kahjunõudega seonduvalt veel õigusvastaseks piiranguid külmkapi kasutamisele, samuti sportimisele ja muid liikumisele kehtestatud piiranguid. Kohus nõustub nimetatud piiranguid puudutavas osas vangla kahjunõude vastuses ja kohtule esitatud vastuses
3-21-116
kaebusele esitatud põhjendustega, peab neid asjakohaseks ja õigeks ega pea vajalikuks neid otsuses korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2). Seega ei olnud kohtu hinnangul vangla tegevus käskkirjaga nr 1-1/139 piirangute kehtestamisel õigusvastane, mistõttu ei ole kahjunõude rahuldamise üks eeldustest (vangla õigusvastane tegevus) täidetud. Arvestades, et kaebaja esitas kahjunõude kohe pärast kirjaliku käskkirja saamist, ei saanud sedavõrd lühikese aja jooksul kaebajale ka märkimisväärseid ebameeldivusi kaasneda isegi juhul, kui pidada vangla tegevust piirangute kohaldamisel õigusvastaseks. Seega ei ole RVastS § 9 lg 1 eeldused täidetud ning kahjunõue tuleb jätta rahuldamata. II
35.Kaebaja hinnangul on ka Tartu Vangla käskkirja nr 1-1/2 resolutsiooni punktid 1-5, millega jätkati vanglas liikumisvabaduse ja suhtlemisvabaduse (pikaajaliste ja lühiajaliste kokkusaamistele ja helistamise korraldusele seatatud piirangud) piiramist ja kaitsemaski kandmise kohustust väljaspool elukambrit liikumisel, lisaks kohaldati kaupluse kasutamise piiranguid, õigusvastased.
36.Kohus analüüsis eluosakonna lukustamist ja helistamisepiirangut otsuse I osas ning seal väljendatud seisukohad ja järeldused on asjakohased ka käskkirja nr 1-1/2 puhul. Jaanuariks 2021 ei olnud viiruse levik ja koroonaviirusega nakatumise oht mitte leevenenud, vaid olukord riigis oli muutunud selles vallas hoopis raskemaks. Nakatumismäär tõusis järjepidevalt. Seega oli eluosakondade lukustamine ja helistamiskorralduse rakendamine vastavalt vangla töökorraldusele (käskkirja nr 1-1/2 resolutsiooni punktid 1.1 ja 1.5.) asjakohane meede ka käskkirja nr 1-1/2 andmise hetkel ning selles osas on käskkiri õiguspärane. Vanglas liikumisele kehtestatud piirangud, päevakavajärgsete tegevuste peatamine ja sportimisvõimaluste piiramine spordisaalis ja spordiväljakutel (käskkirja nr 1-1/2 resolutsiooni punktid 1.2-1.4). lähtusid samast eesmärgist ja vajadusest ning ka selles osas on kohtu hinnangul piirangud proportsionaalsed.
37.Kohtu hinnangul ei ole ka käskkirja nr 1-1/2 resolutsiooni punktidega 2 ja 3 alusel pikaajaliste kokkusaamiste keelamine ning lühiajaliste kokkusaamiste piiramine ühe lühiajalise kokkusaamisega kuus, välja arvatud VangS § 26 lg-s 1 sätestatud isikutega, õigusvastane. Vangla kehtestatud piirang pikaajalisele kokkusaamistele tugineb VangS § 41 lg-le 2. Säte näeb ette, et kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgmise, samuti vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise (Tartu Ringkonnakohtu 21. augusti 2021. a otsus asjas nr 3-20-1367, p 20). Seega oli pikkajaliste kokkusaamiste piirangul seaduslik alus.
38.Kohtu hinnangul oli COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse ohtlikkust ja selle laialdast levikut jaanuaris 2021 arvestades põhjendatud jätkata vanglas täiendavate suhtlemispiirangute (kokkusaamiste piiramine) kohaldamist eesmärgiga minimeerida inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Kokkusaamiste korraldamine suurendab paratamatult nakkusohtu kinnipeetavate kui ka vanglaametnike seas. On ilmne, et vanglasse koroonaviiruse sattumise oht on olulisel määral seotud ka vanglat külastavate isikute terviseseisundiga. Tartu Vangla on käskkirjas nr 1-1/2 ja vastuses kaebusele veenvalt
3-21-116
põhjendanud, miks oli kokkusaamistele piirangute seadmine jaanuaris 2021 koroonaviiruse leviku tõrjumiseks vanglas vajalik. Kohus nõustub vaidlustatud käskkirja seletuskirjas ning kohtule esitatud vastuses kaebusele märgitud põhjendustega, peab neid asjakohaseks ega pea vajalikuks detailselt otsuses korrata (HKMS § 165 lg 2). Vanglal lasus kohustus tagada võimalikult nakkusohutud olud vanglateenistujatele ja kinnipeetavatele ning järeldus, et viiruse leviku ärahoidmiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks tuleb piiranguid kohaldada ka kokkusaamistele, on põhjendatud. Õigustatud oli vähendada kinnipeetavate kontakte mõõdukal määral kokkusaamiste piiramise kaudu. Kohus möönab, et pikaajaliste kokkusaamiste piiramisega hälbiti VangS § 25 lg-s 2 koosmõjus VSKE §-s 45 sätestatud pikaajaliste kokkusaamiste sagedusest, kuid analoogselt jalutuskäikude piiramisega kevadel 2020 oli see VangS § 41 lg 2 alusel lubatud ning põhjendatud. Lühiajaliste kokkusaamiste piiranguga (kokkusaamisi võimaldati varasemast vähem) seoses tuleb arvestada, et kinnipeetavatele olid kokkusaamised tagatud vähemalt VangS § 24 lg-s 1 sätestatud minimaalmääras. Oluline on, et kinnipeetavaid ei jäetud lühiajalistest kokkusaamistest täielikult ilma. Avalikku huvi viiruse leviku tõkestamise vastu tuleb ka lühiajaliste kokkusaamiste puhul pidada kaebaja õiguste riivest kaalukamaks. Kuna kinnipeetavatele tagati võimalus kohtuda lähedastega ja teiste isikutega lühiajalistel kokkusaamistel, kuigi sagedus piirdus ühe korraga kuus, samuti oli kinnipeetavatele tagatud helistamisvõimalused ning kirjade saatmine ei olnud takistatud, siis ei ole kaebaja suhtlemisvõimalusi piiratud ülemääraselt. Seega ei ole kohtu hinnangul käskkirja nr 1-1/2 p-d 2 ja 3 õigusvastased.
39.Kaebaja peab õigusvastaseks ka väljaspool kambrit liikudes kaitsemaski kandmise kohustuse jätkamist (käskkirja nr 1-1/2 resolutsiooni p 4). Kohus ei nõustu ka selle seisukohaga. Nagu eelnevalt juba mainitud, lasub riigil positiivne soorituskohustus vanglas viibivate isikute elu ja tervise kaitsmiseks. Väljaspool elukambrit liikumisel kaitsemaski kandmise kohustus võimaliku nakatumise vältimiseks ja selle ohu minimeerimiseks on põhjendatud meede ennetamaks või vähemalt vähendamaks viirusnakkuse levikut vanglas. Väljaspool kambrit liikudes on kinnipeetavatel rohkem kontakte teiste samal ajal samal territooriumil viibivate isikutega ja nakkusoht eelduslikult suurem. Kaebaja pole välja toonud ning ka teistest kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kaitsemaski kandmine oleks talle olnud tervislikel põhjustel vastunäidustatud või võinuks tekitada olulisi kahjulikke tagajärgi. Kaitsemaski kandmine võib olla teatud juhtudel ebameeldiv, kuid see asjaolu ei tingi veel meetme kohaldamise ebaproportsionaalsust. Lisaks on asjakohane märkida, et koroonaviiruse laialdase leviku tõttu oli ka väljaspool vanglat avalikes ruumides kehtestatud maski kandmise kohustus (vt Vabariigi Valitsuse 23. novembri 2020. a korralduse nr 417 § 82). Seega ei olnud jaanuaris 2021 käskkirjaga nr 1-1/2 väljaspool kambrit kaitsemaskide kandmise kohustuse kohaldamise jätkamine ka riigi üldist olukorda arvestades põhjendamatu.
40.Käskkirja nr 1-1/2 resolutsiooni punktiga 5 nähti ette, et kinnipeetavatel on lubatud kauplusest osta mõistlikus koguses neid kaupu, mis on kiiresti riknevad ja mille säilivusaeg ja –tingimused eeldavad külmkapis hoiustamist. Esmalt peab kohus vajalikuks juhtida kaebaja tähelepanu, et kaupluse kasutamisest ei sõltu otseselt tema toitlustamine. Kinnipeetavate toitlustamisel lähtutakse vangistusseaduse §-st 47 ja sotsiaalministri 31. detsembri 2002. a määrusest nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ ning nende õigusaktide alusel oli kaebaja korrapärane toitlustamine vanglas tagatud. Vangla kauplusest lisatoiduainete ostmine ei ole igapäevaeluks vältimatult vajalik, vaid võimaldab kinnipeetaval rahaliste võimaluste olemasolul oma elukvaliteeti parandada. Vaidlustatud käskkirjaga ei piiratud kauplusest sisseostude tegemist täielikult, vaid seati piirang üksnes nende toiduainete kogusele, mis on kiiresti riknevad ja mille säilivusaeg ja –tingimused eeldavad külmkapis hoiustamist. Kaebajale oli tagatud võimalus selliseid toiduaineid mõõdukas koguses kauplusest soetada. Kaebaja ei ole
3-21-116
välja toonud olulisi negatiivseid tagajärgi, mis selle piirangu kohaldamisega talle tekkisid. Kuna kaebajale oli lisaks vangla jagatavale toidule tagatud võimalus soetada vangla kauplusest mõõdukas koguses toiduaineid, ei ole alust pidada piirangut ülemääraseks.
41.Käskkirjaga nr 1-1/2 seoses märgib kohus veel, et vanglas olid liikumis- ja suhtlemisvõimaluste piirangud käskkirja andmise hetkeks kehtinud juba üsna pikalt. Liikumisvõimalusi piirati sügisel 2020 esmakordselt 10. novembri 2020. a käskkirjaga nr 11/139, suhtlemispiiranguid aga oli osaliselt rakendatud juba 27. augustist 2020. a käskkirjaga nr 1-1/105. Seega oli käskkirja nr 1-1/2 andmise hetkel piirangute kumulatiivne mõju arvestatav. Siiski on kohus seisukohal, et koroonaviiruse intensiivne levik jaanuaris 2021 õigustas piirangute kohaldamise jätkamist ning piirangute kestus ei ole ületanud käskkirja andmise hetkel lävendit, millest alates oleks piirangud õigusvastased sõltumata avaliku hüve kaalukusest, millest lähtudes piiranguid kohaldati. III
42.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb haldusasjas 3-21-116 (millega on liidetud haldusasi nr 3-21-250) kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.