Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-20-1834 22. juuni 2021 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus kaebus OÜ ATKO Liinid vastu halduslepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks Kaebaja MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus, esindaja vandeadvokaat Kristina Laarmaa Vastustaja OÜ ATKO Liinid, esindaja vandeadvokaat Diana Minumets Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2020. a määrus MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus määruskaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada määruskaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2020. a määruse resolutsiooni punktid 3 ja 4 ning Tallinna Halduskohtu 26. oktoobri 2020. a määruse resolutsiooni punktid 2, 3, 5 ja 6.
3.Saata asi kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Halduskohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maavalitsus andis talle ühistranspordiseadusega (ÜTS) pandud ülesanded 2004. aastal halduslepinguga üle MTÜ-le Harjumaa Ühistranspordikeskus. MTÜ Harjumaa Ühistranspordikeskus sõlmis 18. detsembril 2012. aastal AS-iga ATKO Liinid sõitjateveoteenuse osutamiseks Harju maakonna läänesuuna avaliku teenindamise lepingu (ATL). Leping pidi kehtima kuni
13.aprillini 2021. Läbisõidutariif (nn liinikilomeetri hind) oli esialgu 0,747 eurot/km, hiljem indekseerimise tulemusel 0,9269 eurot/km. MTÜ Harjumaa Ühistranspordikeskus õigusjärglaseks on MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus (kaebaja) ning AS-i ATKO Liinid õigusjärglaseks OÜ ATKO Liinid (vastustaja).
2.Kaebaja ütles 14. oktoobril 2019 vastustajale ATL-i üles. Kaebaja hinnangul oli vastustaja viimase kahe aasta jooksul lepingut korduvalt ja oluliselt rikkunud. Ühtlasi esitas kaebaja vastustajale leppetrahvinõude täitmistagatise ulatuses. ATL-i kohaselt kohustus vastustaja temast tingitud asjaoludel lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral jätkama lepingu täitmist seni, kuni uus vedaja alustab teenuse osutamist.
3-20-1834
3.Kaebaja viis uue vedaja leidmiseks 2020. aastal läbi hankemenetluse, mille tulemusel sõlmis ta
17.septembril 2020 samade liinide teenindamiseks ATL-i AS-iga HANSABUSS. Leping on sõlmitud ajavahemikuks 1. veebruar 2021 kuni 31. jaanuar 2029. Liinikilomeetri hind on 1,05 eurot/km.
4.Kaebaja esitas 21. septembril 2020 vastustajale kahjunõude. Kahjunõude kohaselt peab kaebaja tasuma uuele vedajale 1. veebruarist 2021 kuni 13. aprillini 2021 osutatava teenuse eest kõrgema liinikilomeetri hinna tõttu vastustajaga sõlmitud ATL-is kokkulepitust rohkem. Seepärast tuleb vastustajal hüvitada 43 062 eurot 90 senti.
5.Vastustaja keeldus 25. septembril 2020 kahjunõuet rahuldamast.
6.Kaebaja esitas 29. septembril 2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus vastustajalt samadel asjaoludel välja mõista kahjuhüvitise 43 062 eurot 90 senti ja viivise. Kaebaja tugines nõude esitamisel ATL-i p-le 9.6, mis näeb talle ette võimaluse nõuda ATL-i ennetähtaegse lõpetamise tõttu tekkiva kahju hüvitamist. Ühtlasi esitas kaebaja kaebetähtaja ennistamise taotluse juhuks, kui kohtu hinnangul on ta kaebetähtaega rikkunud. Kaebuse kohaselt sai kaebaja kahju tekkimisest ja kahju suurusest teada 17. septembril 2020, kui ta sõlmis uue hankelepingu. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 262 lg 2 järgi võib kaebuse esitada kolme kuu jooksul nõude aluseks olevast kohustuse rikkumisest teadasaamisest, kuid mitte hiljem, kui kolme aasta möödumisel kohustuse rikkumisest. Kaebajal ei olnud mõistlikul moel võimalik esitada kaebust kolme kuu jooksul pärast vastustajaga sõlmitud ATL-i ülesütlemist, sest ta ei teadnud, kas tal õnnestub enne 13. aprilli 2021 uus hankeleping sõlmida.
7.Tallinna Halduskohus jättis 26. oktoobri 2020. a määrusega kaebaja esitatud kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2), lõpetas haldusasja menetluse (resolutsiooni p 3), tagastas kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu (resolutsiooni p 5) ja mõistis kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulud (resolutsiooni p 6). Kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes, sest kaebaja sai kahjunõude aluseks olevast rikkumisest teada 14. oktoobril 2019, kui ütles üles vastustajaga sõlmitud halduslepingu, kuid esitas kaebuse alles
29.septembril 2020. Kaebus poleks tähtaegne ka juhul, kui lähtuda kaebaja seisukohast, et kaebetähtaeg hakkaks kulgema kahjunõude suurusest teadasaamisest arvates. Kaebaja avas uues hankemenetluses esitatud pakkumused juba 27. aprillil 2020. Kaebaja esitatud tõendid kinnitavad, et ta tegi kahjunõude suuruse arvestuse 11. septembril 2020. Sellisel juhul tulnuks kaebus koos kaebetähtaja ennistamise taotlusega esitada 14 päeva jooksul, st hiljemalt 25. septembril 2020. Praeguse vaidluse asjaoludel saab pidada kaebetähtaja möödalaskmist vabandatavaks kuni uues riigihankes pakkumuste avamiseni 27. aprillil 2020, sest kuni selle ajani ei pruukinud kaebaja kahju tekkimisest teada. Pärast pakkumuste avamist on pakkumuste muutmine keelatud. Seega oleks kaebaja saanud pakkumused kahjunõude suuruse arvestamisel aluseks võtta ning oleks pidanud esitama kaebuse ja kaebetähtaja ennistamise taotluse 14 päeva jooksul pärast pakkumuste avamist (HKMS § 71 lg 2).
8.Kaebaja esitas halduskohtu määruse peale ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega lugeda kaebus tähtaegseks või rahuldada kaebetähtaja ennistamise taotlus ja saata asi menetluse jätkamiseks halduskohtule.
9.Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. detsembri 2020. a määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata, kuid muutis osaliselt halduskohtu määruse põhjendusi (resolutsiooni p 3). Ühtlasi mõistis ringkonnakohus kaebajalt vastustaja kasuks välja määruskaebuse
2(6)
3-20-1834 menetlusega seotud menetluskulud (resolutsiooni p 4). Ringkonnakohtu määruse põhjendused olid järgmised: 1) kaebaja tahet tuleb tõlgendada nii, et ta taotles halduskohtu määruse resolutsiooni p-de 2, 3, 5 ja 6 tühistamist; 2) HKMS § 262 lg 2 järgi sõltub kaebetähtaja kulgemise algus nõude aluseks oleva kohustuse rikkumisest, mitte kahju tekkimisest või kahju tekitajast või selle suurusest teadasaamisest. Kaebaja möönab, et ta sai kahjunõude aluseks olevast rikkumisest teada hiljemalt 14. oktoobril 2019, kui esitas hankelepingu ülesütlemise teate. Kuna ta pöördus kohtusse 29. septembril 2020, ei pidanud ta kaebetähtajast kinni; 3) ajaks, mil möödus HKMS § 262 lg-s 2 sätestatud kolmekuuline kaebetähtaeg, ei saanud kaebaja kahju tekkimisest teada, sest vastustaja jätkas vastavalt halduslepingule selle täitmist samadel tingimustel ka pärast lepingu ülesütlemist ning kaebaja kuulutas uue riigihanke välja alles
9.märtsil 2020. Kuna kaebajal ei olnud objektiivselt võimalik esitada kaebetähtaja jooksul piisava edulootusega kaebust, oli kaebetähtaja möödalaskmiseks mõjuv põhjus; 4) pärast uues riigihankes esitatud pakkumuste avamist sai kaebaja küll eeldada, et liinikilomeetri hind kujuneb senisest kallimaks, kuid tal puudus kindlus, kas uue vedajaga on võimalik sõlmida leping selliselt, et uus vedaja asub teenust osutama enne vastustajaga sõlmitud hankelepingu kehtivusaja lõppemist (s.o enne 13. aprilli 2021), arvestades muu hulgas võimalikke vaidlustusi ning uuele vedajale teenuse osutamise ettevalmistamiseks ettenähtud aega. Kui uus vedaja oleks hakanud teenust osutama pärast 13. aprilli 2021, ei oleks kaebajale hankelepingute hinnavahest tulenevat kahju tekkinud ja kohtusse pöördumine poleks olnud vajalik. Kuigi seadus võimaldab nõuda ka tulevikus tekkida võiva kahju hüvitamist, eeldab see siiski kindlust, et kahju üldse tekib. HKMS § 262 lg 2 ja § 71 lg-te 1 ja 2 koostoimes kohaldamine ei peaks suunama esitama kaebust olukorras, kus kahju tekkimine on alles hüpoteetiline; 5) asjaolud, kellega ja millistel tingimustel on võimalik uus hankeleping sõlmida, selgusid
8.septembril 2020. Selleks ajaks oli kaebajale teada, et vaidlustuskomisjoni 28. augusti 2020. a otsust kohtus ei vaidlustatud (10-päevane vaidlustamistähtaeg möödus 7. septembril 2020), ning et pärast riigihangete seaduse (RHS) § 201 lg-s 1 sätestatud ooteaja möödumist (s.o alates
12.septembrist 2020) on võimalik sõlmida hankeleping uue vedajaga ja teenuse osutamist on võimalik alustada enne 13. aprilli 2021. Seda, et kaebajale olid kahjunõude aluseks olevad asjaolud teada juba enne uue hankelepingu sõlmimist, kinnitab 17. septembril 2020 kaebaja koostatud arvestus, mis põhines vastustaja ja uue vedaja teenuse võrdlemisel; 6) kuna kaebuse esitamist takistanud asjaolu langes ära hiljemalt 8. septembril 2020, oleks kaebaja pidanud HKMS § 71 lg 2 kohaselt pöörduma kohtusse hiljemalt 22. septembril 2020. Kaebaja tegi seda 29. septembril 2020. Viivitust ei õigusta asjaolu, et kaebaja esitas vastustajale
21.septembril 2020 kohtuväliselt kahju hüvitamise nõude ning pöördus kohtusse pärast seda, kui vastustaja keeldus kahju hüvitamast. Seadus ei sätesta sellise kahjunõude esitamiseks kohustuslikku kohtueelset menetlust. Seega jättis halduskohus kokkuvõttes õigesti kaebetähtaja ennistamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kaebaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p-d 3 ja 4 ning halduskohtu määruse. Ühtlasi palub ta kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldada, saata asi menetluse jätkamiseks halduskohtule ning jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud vastustaja kanda. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kaebajal ei olnud HKMS § 262 lg-s 2 sätestatud kolmekuulise tähtaja jooksul objektiivselt võimalik esitada piisava edulootusega hüvitamiskaebust, sest kaebaja ei teadnud siis, kas tal kahju üldse tekib. Kaebuse esitamist takistavad asjaolud ei langenud aga ära
8.septembril 2020, kui möödus vaidlustuskomisjoni otsuse vaidlustamise tähtaeg, vaid pärast uue 3(6)
3-20-1834 ATL-i sõlmimist, s.o 17. septembril 2020. Edukas pakkuja oleks saanud keelduda ATL-i sõlmimast ka pärast vaidlustuskomisjoni otsuse jõustumist. Sellisteks juhtumiteks on ette nähtud RHS § 119, mis reguleerib hankemenetluse jätkamist juhul, kui edukas pakkuja keeldub hankelepingut sõlmimast või ei asu seda täitma. Uue riigihanke käigus tekkinud vaidlused hankija otsuste üle suurendasid oluliselt riski, et edukaks tunnistatud pakkuja ei pruugi vaidluste lõppemise järel olla enam võimeline või valmis ATL-i pakkumuses esitatud tingimustel sõlmima või ei saa alustada teenuse osutamist hanketingimustes nõutud ajal, s.o 1. veebruaril 2021. Kui kaebaja oleks pidanud tegema uue otsuse eduka pakkuja valimise kohta, ei oleks kaebajal kahju tekkinud, sest selle otsuse vaidlustamise korral poleks uus vedaja jõudnud alustada teenuse osutamist enne 13. aprilli 2021. Silmas tuleb pidada nii riigihankevaidluste menetlustähtaegu kui ka ÜTS § 21 lg-s 2 sätestatud kolmekuulist ettevalmistusaega ATL-i sõlmimise ja teenuse osutamise alguse vahel. Kaebajale ei olnud kahjunõude olulised elemendid (ATL-i teine pool; liinikilomeetri maksumus; teenuse osutamise algusaeg) enne ATL-i sõlmimist teada. Kohus ei oleks menetlusse võtnud hüvitamiskaebust, milles puuduvad kaebuse faktiline alus, tõendid ja rahalise nõude suurus. Kaebaja poolt 11. septembril 2020 koostatud kahjuarvestus ei mõjuta kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamise tähtaja algust, sest sel ajal ei olnud kahju tekkimine kahjunõude esitamiseks veel piisaval määral ettenähtav ja määratletav. Samasuguse arvestuse oleks võinud kaebaja teha ka teiste pakkumuste ja teenuse osutamise eeldatavate algusaegade põhjal. Ringkonnakohtu seisukohaga nõustumine viiks järelduseni, et hankelepingut rikkunud ja seetõttu hankelepingu ülesütlemise põhjustanud eraõiguslikult lepingupoolelt ei olegi mõistlikul moel võimalik hinnavahe eest hüvitist nõuda, kui selline nõue eeldab uue vedaja leidmiseks riigihanke korraldamist.
11.Vastustaja palub jätta määruskaebus rahuldamata ja kohtumäärused muutmata ning mõista kaebajalt vastustaja kasuks välja Riigikohtu määruskaebemenetluses kantud menetluskulud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 ja RHS § 120 lg 2 ning hanketingimuste kohaselt piisas uue ATL-i sõlmimiseks üksnes kaebaja nõustumust väljendava tahteavalduse tegemisest edukaks tunnistatud pakkujale. Ka riigihanke alusdokumentide osana avaldatud hankelepingu projekti kohaselt piisas ATL-i sõlmimiseks kaebaja digitaalselt allkirjastatud vormis nõustumuse andmisest. Seega pidi kaebajale pärast vaidlustuskomisjoni otsuse jõustumist (s.o alates 8. septembrist 2020) teada olema, et ta saab pärast RHS §-s 201 sätestatud ooteaja möödumist alates 12. septembrist 2020 anda nõustumuse halduslepingu sõlmimiseks edukaks tunnistatud pakkumuses määratud hinnaga ja eeldatava algusajaga 1. veebruaril 2021. Kaebajal oli võimalik esitada mõistliku edulootusega kaebus alates uue riigihanke pakkumuste avamisest 27. aprillil 2020, kui oli teada asendustehingu tõenäoline hind ja eeldatav hankelepingu täitmise algusaeg. Kaebuse esitamiseks ei olnud vaja maandada kõiki kahju suurust mõjutada võivaid riske. Edukaks tunnistatud pakkuja loobumine oli äärmiselt ebatõenäoline, sest ta vaidles riigihanke käigus esitatud vaidlustustele aktiivselt vastu, pakkumuse tagasivõtmisel oleks ta pakkumuse tagatisest ilma jäänud (RHS § 91 lg 1) ja hankija oleks võinud nõuda temalt hinnavahe hüvitamist (RHS § 119 lg 3). Riigihanke alusdokumendid tagasid uuele vedajale kolmekuulise ettevalmistusaja ka juhul, kui ATL-i sõlmimine oleks viibinud.
12.Kaebaja märkis täiendavas seisukohas, et uue ATL-i kahepoolne allkirjastamine tagas kaebajale kindluse, et liinivedu ei katke. ATL-i mittekohase täitmise tagajärjed oleksid olnud uuele vedajale pakkumuse tagatise kaotamisest tunduvalt raskemad. Lepingu ühepoolse tahteavaldusega sõlmimise korral oleks vedaja võimetus vedudega õigel ajal alustada selgunud eeldatavasti alles 2021. a jaanuaris, kui vedaja pidi esitlema kaebajale ATL-i täitmiseks kasutatavaid busse. Sel juhul tulnuks sõlmida kiireloomuline otseleping, kuid sellest tekkiv kahju poleks olnud põhjuslikus seoses vastustaja tegevusega. Sel ajal poleks ülejäänud pakkumused enam jõus olnud, mistõttu poleks kaebaja saanud sõlmida lepingut mõne teise pakkujaga. Kaebaja nõuded edukaks tunnistatud pakkuja vastu oleksid olnud tagatiseta, sest pakkumuse tagatis poleks enam kehtinud ning kaebajal poleks 4(6)
3-20-1834 olnud ATL-i täitmise tagatist. Seevastu kahepoolse allkirjastamise korral jäi kaebajale võimalus sõlmida leping mõne teise pakkujaga, kui edukaks tunnistatud pakkuja ei oleks lepingut allkirjastanud. Siiski poleks ka sellisel juhul jõutud tõenäoliselt uut ATL-i sõlmida enne 13. aprilli 2021.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kaebaja palub tühistada ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p-d 3 ja 4 ning halduskohtu määruse. Ringkonnakohtu tõlgenduse kohaselt taotles kaebaja halduskohtu määruse resolutsiooni p-de 2, 3, 5 ja 6 tühistamist. Kuna kaebaja ei ole ringkonnakohtu sellele seisukohale vastu vaielnud, tõlgendab kolleegium Riigikohtule esitatud määruskaebust nii, et kaebaja taotleb ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p-de 3 ja 4 ning halduskohtu määruse resolutsiooni p-de 2, 3, 5 ja 6 tühistamist.
14.HKMS-i 26. peatükk reguleerib haldusorgani kaebust eraõigusliku isiku vastu. HKMS § 260 lg 1 kohaselt võib halduslepingu pooleks olev või teda esindav haldusorgan nõuda füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku vastu esitatud kaebuses eelkõige halduslepingust tuleneva kohustuse täitmist ning halduslepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
15.HKMS § 262 lg 2 sätestab, et kaebuse eraisiku vastu võib esitada kolme kuu jooksul nõude aluseks olevast kohustuse rikkumisest teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem, kui kolme aasta möödumisel kohustuse rikkumisest. See säte ei reguleeri kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaega, sest ei seosta kaebetähtaega kahjuga. HKMS § 262 lg 2 seab kaebetähtaja kulgema hakkamise sõltuvusse mitte kahjust, vaid ajast, mil haldusorgan sai teada nõude aluseks olevast kohustuse rikkumisest.
16.Kolleegiumi hinnangul reguleerib eraõigusliku isiku vastu esitatud kahju hüvitamise kaebuse kaebetähtaega HKMS § 260 lg 3 kaudu HKMS § 46 lg 4. HKMS § 260 lg 3 järgi kohaldatakse eraisiku vastu esitatud kaebuse ja sellega algatatud halduskohtumenetluse suhtes muu hulgas sama seadustiku I osa sätteid, kui seadustiku 26. peatükis ei ole sätestatud teisiti. HKMS-i I osas asuv § 46 lg 4 näeb ette, et hüvitamiskaebuse võib esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Sõltumata sellest ei saa hüvitamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju tekitanud haldusakti või õigustloova akti andmisest, toimingu tegemisest või õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest. Seega võib halduslepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse esitada eraõigusliku isiku vastu kolme aasta jooksul arvates päevast, mil haldusorgan sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Sõltumata sellest ei saa sellist kaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest.
17.Otsene varaline kahju võib VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmata ka tulevikus tekkiva kahju. Tulevikus tekkiva kahju hüvitamist saab nõuda siis, kui kahju tekkimine on kindel (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 2-13-31650/81, p 11). Kahju suurusest teadasaamine kahju hüvitamise kaebuse tähtaja kulgema hakkamist ei mõjuta (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus haldusasjas nr 3-16-519/21, p 13).
18.Kolleegiumi hinnangul kehtib sama ka HKMS-i 26. peatükis reguleeritud halduslepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse puhul. Kui haldusorgan nõuab halduslepingu rikkumise tõttu tulevikus tekkiva kahju hüvitamist, hakkab kaebetähtaeg kulgema alates ajast, mil kohustuse rikkumise tõttu kahju tekkimine on kindel ja haldusorgan teadis või pidi teadma, kes talle kahju tekitab. 5(6)
3-20-1834
19.Nii tekkinud kui ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamise nõude puhul tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist. Kui osa kahjust on juba tekkinud, hakkab kaebetähtaeg kulgema ka tulevikus tekkiva kahju osas. Kui isik nõuab tulevikus tekkiva kahju hüvitamist, tuleb ka kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamist nõuda sama kaebetähtaja jooksul. Erandina võib tulevikus tekkiva kahju hüvitamist eraldi nõuda juhul, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaja jooksul võimalik mõistlikult ette näha (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081/178, p 19).
20.Praeguses asjas tugineb kaebaja sellele, et ta oli sunnitud vastustaja oluliste rikkumiste tõttu ATL-i
14.oktoobril 2019 enne tähtaega ühepoolselt lõpetama. Vastustajale etteheidetavad lepingurikkumised jäid aastatesse 2017-2019. Seevastu kahju, mille hüvitamist kaebaja nõuab, tekib kaebuse kohaselt siis, kui kaebaja tasub uuele vedajale 1. veebruarist 2021 kuni 13. aprillini 2021 osutatava teenuse eest. Kaebaja esitas kaebuse 29. septembril 2020. Kuna kaebajal polnud kaebuse esitamise ajaks kahju veel tekkinud, esitas kaebaja tulevikus tekkiva kahju hüvitamise kaebuse.
21.Pole kahtlust, et kahju, mille hüvitamist kaebaja nõuab, on seotud halduslepingu väidetava rikkumisega. Kaebaja väitis, et ta sai sellest, et tal ATL-i rikkumise tõttu kahju tekib, teada
17.septembril 2020. Sel päeval sõlmis kaebaja teise vedajaga uue ATL-i, milles lepiti kokku, et uus vedaja asub teenust osutama alates 1. veebruarist 2021. Kolleegium nõustub kaebajaga, et praeguse juhtumi asjaoludel ei saanud kaebaja enne uue ATL-i sõlmimist kahju tekkimises kindel olla. Kui AS HANSABUSS ei oleks ATL-i sõlminud, oleks vastustaja tõenäoliselt jätkanud teenuse osutamist kuni 13. aprillini 2021 ning kaebuses nimetatud kahju ei oleks tekkinud. Kahju põhjustanud isiku üle vaidlust pole. Seepärast tekkis kaebajal kahju hüvitamise nõue vastustaja vastu 17. septembril 2020 ning 29. septembril 2020 esitatud kaebus oli tähtaegne (HKMS § 46 lg 4 koosmõjus HKMS § 260 lg-ga 3).
22.Eeltoodust tulenevalt tuleb määruskaebus rahuldada. Tallinna Ringkonnakohtu
15.detsembri 2020. a määruse resolutsiooni p-d 3 ja 4 ning Tallinna Halduskohtu
26.oktoobri 2020. a määruse resolutsiooni p-d 2, 3, 5 ja 6 tuleb kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu tühistada (HKMS § 230 lg 1 ja § 234). Asi tuleb saata kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks halduskohtule (HKMS § 238 lg 2).
23.Kaebaja palub vastustajalt välja mõista Riigikohtus kantud menetluskulude katteks 960 eurot. Vastustaja omakorda taotleb kaebajalt menetluskulude katteks 826 euro 20 sendi väljamõistmist. Menetluskulude jaotus otsustatakse koos vaidluse lahendamisega (HKMS § 109 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.