Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-19-2061 20. oktoober 2021 Eesistuja Nele Parrest, liikmed Heiki Loot ja Jüri Põld X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (lapsega pikaajalise kokkusaamise keelamine) Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Angela Leht Kaasatud haldusorgan Justiitsministeerium, esindaja Laura Glaase Tartu Ringkonnakohtu 3. juuni 2021. a otsus X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 24. novembri 2020. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 3. juuni 2021. a otsus.
3.Rahuldada X kaebus osaliselt. Mõista Tartu Vanglalt X kasuks välja 1000 eurot lapsega pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
4.Tagastada kassatsioonkaebuse lisaks olev artikkel ja vanglale esitatud avaldus.
5.Asendada avaldatavas otsuses X ja tema tütre Y nimed, samuti arveldusarve number tähemärkidega.
1.X (kaebaja) esitas 19. juunil 2019 Tartu Vanglale taotluse, milles ta palus võimaldada pikaajaline kokkusaamine enda 2011. a sündinud lapsega ajavahemikul 1.-20. juuli 2019. Tartu Vangla selgitas kaebajale suuliselt, et taotlus jäeti rahuldamata.
2.Kaebaja esitas 2. juulil 2019 Tartu Vanglale uue taotluse, milles ta palus võimaldada pikaajaline kokkusaamine enda lapsega ajavahemikus 5.–10. august 2019. Tartu Vangla jättis 1. augusti 2019. a otsusega taotluse rahuldamata, märkides, et laps saab tulla pikaajalisele kokkusaamisele vaid koos täiskasvanuga (justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 31 lg 3). Kaebaja vaide viidatud otsuse peale jättis vangla 27. augusti 2019. a vaideotsusega rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 4. septembril 2019 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse. Taotluses selgitati, et kaebaja on alates 2019. a juunist korduvalt taotlenud pikaajalist kokkusaamist oma alaealise
3-19-2061 lapsega, kuid vangla keeldub. Vangla VSkE § 31 lg 3 tõlgendus on väär. Vangla takistab lähedaste sidemete hoidmist lapsega. Laps soovib väga veeta aega oma isaga. Vangla rikub kaebaja ja tema lapse õigusi inimväärsele kohtlemisele ja võrdse kohtlemise põhimõtet, põhjustades hingelist valu. Taotluses paluti mittevaraline kahju hüvitada summas 1000 eurot ning kuna rikkumine on jätkuv, siis lisaks 100 eurot iga järgneva päeva eest kuni rikkumise lõpetamiseni.
4.Tartu Vangla jättis 4. novembri 2019. a otsusega kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud, kuna vangla keeldus õiguspäraselt VSkE § 31 lg 3 alusel pikaajalise kokkusaamise lubamisest alaealise lapsega. Kuigi vangla lubas varem lapsi ka üksi pikaajalisele kokkusaamisele, oli tegemist ebaõige halduspraktikaga ja vangla lõpetas selle.
5.Kaebaja esitas halduskohtule (korduvalt täiendatud) kaebuse, milles taotles mittevaralise kahju hüvitiseks 5000 eurot ning kuna rikkumine on jätkuv, siis lisaks 100 eurot iga järgneva päeva eest kuni rikkumise lõpetamiseni. Rikkumise alguseks tuleb kaebaja hinnangul lugeda 20. juuli 2019. Kaebuse rahuldamisel palus kaebaja raha kanda lapse arveldusarvele. Kaebaja selgitas, et 2019. a juunist alates on ta korduvalt taotlenud vanglalt pikaajalist kokkusaamist enda lapsega, kuid vangla kokkusaamisi ei võimalda. Vangla keeldumise aluseks olev VSkE § 31 lg 3 tõlgendus on väär. Seetõttu rikub vangla kaebaja ja tema lapse õigusi, alavääristab neid ja tekitab hingelist valu. Lapsel on õigus säilitada isiklikud suhted ja otsene kontakt mõlema vanemaga ning ka kaebajal on õigus lapsega sidemed säilitada. Vangla rikub perekonnapõhiõigust. Pikaajaline kokkusaamine on kooskõlas lapse parimate huvidega.
6.Tartu Halduskohus võttis 2. märtsi 2020. a määrusega kaebuse menetlusse 19. juuni 2019. a ja 2. juuli 2019. a pikaajalise kokkusaamise taotluste rahuldamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ning tegi kindlaks menetlusosalised (kaebajaks on kinnipeetavast isa). Kohus märkis, et tema hinnangul ei tugine kaebaja jätkuvale rikkumisele, kuna nõude aluseks on vastustaja konkreetsed otsused. Kaebaja soovib küll siduda taotletava hüvitise suuruse sellega, millal talle võimaldatakse soovitud kokkusaamine, kuid kohus saab alles menetluse käigus kujundada seisukoha, kas nõude sellisena esitamine on õiguspärane ja põhjendatud.
7.Kaebaja teatas 30. augusti ja 14. oktoobri 2020. a pöördumistes halduskohtule, et esitas juulis ja augustis 2020 veel kaks taotlust pikaajaliseks kokkusaamiseks lapsega. Kokkusaamine võimaldati
29.septembril 2020. Vangla märkis oma 14. oktoobri 2020. a vastuses, et pikaajaline kokkusaamine kestis 4 tundi, mitte ettenähtud ööpäev.
8.Tartu Halduskohus selgitas 12. oktoobri 2020. a määruses, et kohus ei käsitle kaebaja
30.augusti 2020. a pöördumises esitatut kaebuse muutmisena (uue kahju tekkimise aluse lisamisena), kuna kaebaja sidus algusest peale kahju suuruse sellega, millal talle võimaldatakse pikaajaline kokkusaamine lapsega. Seetõttu ei hinda kohus selle kohtuasja raames 31. augusti 2020. a avalduses nimetatud taotluste menetlemise või lahendamise õiguspärasust. Soovi korral on kaebajal võimalik esitada vanglale ja seejärel halduskohtule uus kahjunõue.
9.Tartu Halduskohus rahuldas 24. novembri 2020. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 300 eurot. Otsuse põhjendused olid järgmised. 1) Kohus hindab üksnes konkreetsete pikaajalise kokkusaamise taotluste (19. juuni ja 2. juuli 2019. a) rahuldamata jätmise õiguspärasust. Vastustaja keeldumine oli õigusvastane. VSkE § 31 lg-st 3 ei tulene, et pikaajaline kokkusaamine üksnes lapsega on keelatud. Sellest saab keelduda vaid juhul, kui esinevad vangistusseaduse (VangS) § 25 lg-s 11 nimetatud alused. Vangla ei ole väitnud, et esines mõni sättes nimetatud alus või et laps ise või teine vanem oleks pikaajalise kokkusaamise vastu. 2(9)
3-19-2061 Kaebajal on tekkinud mittevaraline kahju eraelu puutumatuse rikkumise tõttu. Eraelu puutumatuse rikkumisest tingitud kahjunõude alus on võrreldes väärikuse alandamisega erisätteks. Vastustaja tegevus oli süüline ja süü vormiks oli hooletus. Kaebajal tekkis keeldumistega põhjuslikus seoses olev mittevaraline kahju. Vastustaja ei ole väitnud ja kohtule ei ole äratuntav, et kaebaja oleks saanud kahju tekkimise kohaste õiguskaitsevahenditega ära hoida. 2) Kaebajale tekitatud kahju tuleb hüvitada rahas. Ühest küljest on pikaajalise kokkusaamise võimaluse puudumine põhiseaduse (PS) §-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse oluline rikkumine. Vastustaja pidi ette nägema, et pikaajalise kokkusaamise keelamisega tekitatakse mittevaralist kahju. Kaebajal ei olnud võimalik kahju vältida ega vähendada. Rikkumise raskust suurendab asjaolu, et vastustaja keeldus korduvalt kokkusaamist võimaldamast. Kaebaja õiguste rikkumist ei tule küll käsitada jätkuva rikkumisena, kuid arvestada saab, et kaebaja alustas lapsega pikaajalise kokkusaamise taotlemist 2019. a suvel ja saavutas selle 2020. a sügisel. Teisalt on vastustaja süü vorm kergeim – hooletus. Ka ei ole pikaajaline kokkusaamine ainus kinnipeetava ja tema lapse vahelise suhtlemise vorm, lisaks sellele oli suhtlus võimalik lühiajaliste kokkusaamiste, kirjavahetuse ja telefonikõnede kaudu. Seega on kaebaja suhtlus oma lapsega olnud kõnealusel ajavahemikul vangla tegevuse tõttu takistatud, ent mitte täielikult välistatud. Eeltoodut ning Eesti senises kohtupraktikas väärikust alandavate kinnipidamistingimuste asjades määratud hüvitiste suurust arvestades tuleb kaebaja õiguste rikkumise heastamiseks vanglalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 300 eurot. 3) Kuna kaebaja oli riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud ja menetlusosalised ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad menetluskulud välja mõistmata.
10.Kaebaja palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, millega kaebus jäeti rahuldamata. 1) Väär on halduskohtu seisukoht, et õiguste rikkumine polnud jätkuv. Vangla oli taotluste rahuldamata jätmise otsustes, vaideotsuses, kahju hüvitamast keeldudes ja ka 30. märtsil 2020 halduskohtule esitatud vastuses seisukohal, et laps ei saa üksi tulla pikaajalisele kokkusaamisele. COVID-19 leviku tõttu kehtestatud pikaajaliste kokkusaamiste keeld vanglas 2020. a kevadel ei oma samuti tähtsust, sest peale piirangute lõpetamist 2020. a juulis esitatud uut taotlust vangla ei rahuldanud. Ka saanuks vangla toona öelda, et võimaldab pikaajalist kokkusaamist pärast piirangute lõppu. Tegelikult taotles kaebaja esimest korda lapsega pikaajalist kokkusaamist juba 2015. või 2016. a, saades keelduva vastuse. Alles 2019. a sai kaebaja teada praktika muutumisest ja esitas seetõttu uue taotluse. 2) Halduskohtu väljamõistetud hüvitis on põhjendamatult väike. Hüvitise väiksus näitab, kui vähe halduskohus väärtustab pereväärtusi ja lapse vajadusi. Vangla tegevus riivas intensiivselt PS §-s 26 sätestatud perekonnapõhiõigust ning tekitas emotsionaalseid kannatusi ja hingelist valu nii kaebajale kui ka tema lapsele. Kaebaja on kogu aeg märkinud, et rikutakse nii tema kui ka lapse õigusi. 3) Tähtsust ei ole asjaolul, et kaebajal on olnud lapsega lühiajalisi kokkusaamisi. Lühiajalised kokkusaamised toimuvad läbi klaasist vaheseina telefoni teel. Pikaajalistel kokkusaamistel on võimalik füüsiline kontakt: last saab kallistada ja süles hoida. 4) Pikaajaline kokkusaamine lapsega 29. septembril 2020 piirdus mõne tunniga, sest vangla käitus kaebaja ja lapse suhtes ebainimlikult. Kaebaja taotles lapsega pikaajalist kokkusaamist laupäeval, sest laps käib koolis, kuid vangla määras kokkusaamiseks teisipäeva. Järgmise päeva hommikul pidi laps kooli minema.
11.Tartu Vangla palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega tuvastada vangla õigusvastane tegevus, kuid jätta hüvitis halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 5 alusel välja mõistmata või alternatiivselt mõista välja väiksem hüvitis. 1) Kaebaja 19. juuni ja 2. juuli 2019. a taotluste rahuldamata jätmine oli õigusvastane, kuid nõustuda ei saa halduskohtu järeldusega, et rikkumine tuleks hüvitada rahas, ega hüvitise suurusega. 3(9)
3-19-2061 2) Kaebaja õiguste riive ei olnud intensiivne, kuna kaebajal on olnud mitu lühiajalist kokkusaamist (18. augustil 2018, 22. detsembril 2018, 2. jaanuaril 2020, 9. juulil 2020) ning ta sai lapsega suhelda ka telefoni ja kirja teel. 3) Kaebaja taotlusi arvestades hõlmab hüvitamisnõue üksnes ajavahemikku 2. juulist kuni
4.septembrini 2019. Kaebaja esitas uue taotluse alles 2020. a suvel. VSkE § 45 kohustab võimaldama pikaajalist kokkusaamist vähemalt kord poole aasta jooksul. Seega ei ole kahel järjestikusel kuul pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmine rikkumise raskust suurendav asjaolu. Lisaks olid 2020. a kevadel COVID-19 leviku tõkestamiseks pikaajalised kokkusaamised vanglates keelatud (Vabariigi Valitsuse 13. märtsi 2020. a korralduse nr 77 „Eriolukorra meetmete rakendamine“ p 5 alap 2). 4) Hüvitise suuruse määramisel ei ole asjakohane tugineda väärikust alandavate kinnipidamistingimuste kohtupraktikale. 5) Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ei nõudnud kaebaja lapsel tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist. Seega võib kaebaja nõuda üksnes endal tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist ja lapse võimalikud üleelamised ei mõjuta kaebajal tekkinud mittevaralise kahju ulatust ega võimaliku hüvitise suurust.
12.Justiitsministeerium kaasatud haldusorganina palus jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldada.
13.Tartu Ringkonnakohus jättis 3. juuni 2021. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi oma otsuse põhjendustega. Samuti jättis kohus rahuldamata kaebaja taotluse nõuda välja kaebaja 2020. a augustis esitatud kokkusaamise taotlus ning tagastas kaebaja apellatsioonkaebuse lisana esitatud ajaleheartikli. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised. 1) Ringkonnakohtus on vaidlus üksnes kahjuhüvitise suuruse üle (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 2, § 13 lg 1). Muude kahjunõude elementide üle ei vaielda. 2) Vangla rikkus kaebaja olulist põhiõigust perekonnaelu puutumatusele (PS § 26). Tegu on vanema ja lapse õigusega suhelda, mitte privileegiga. 3) Arvestades vastustaja seisukohta õiguse tõlgendamisel, ei oleks kaebajal tekkinud mittevaralist kahju kõrvaldanud ka esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine, st kohustamistaotluse esitamine. Seega ei oleks kaebaja saanud kahju mõistlikult vältida ega vähendada. 4) Vangla rikkus kaebaja õigust saada vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul (VSkE § 45). Teisisõnu, kaebaja õiguste rikkumine on ajaliselt piiratud ühe poolaastaga (2019. a II poolaasta). Arvestades, et järjest jäeti rahuldamata mitu kaebaja taotlust, võis kaebaja mõistlikult eeldada, et VSkE §-s 45 märgitud pooleaastase perioodi jooksul poleks vastustaja samadel asjaoludel esitatud uue korduva taotluse alusel talle pikaajalist kokkusaamist võimaldanud. Kaebaja oleks uuel poolaastal saanud uuesti taotleda pikaajalist kokkusaamist. 5) Vangla süü vorm on hooletus. 6) Alternatiivsed suhtlusvõimalused (lühiajalised kokkusaamised, telefonikõned, kirjavahetus) saavad riive intensiivsust vähendada vaid mõningal määral. Lühiajaline kokkusaamine lapsega ametniku järelevalve all läbi klaasist vaheseina ei asenda kuigivõrd pikaajalist kokkusaamist ilma vangla järelevalveta vabamas õhkkonnas (vrd VSkE §-d 31 ja 41). 7) Halduskohtu väljamõistetud hüvitise suurus on proportsionaalne ja kooskõlas kohtupraktikaga. Kuivõrd kohtupraktika sarnaste hüvitisenõuete lahendamisel on kasin, ei saa pidada asjakohatuks seda, et halduskohus tugines mh kinnipidamistingimusi käsitlevatele kohtuasjadele.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4(9)
3-19-2061
14.Kaebaja esitas (korduvalt täiendatud) kassatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada osas, milles kaebus jäi rahuldamata. Kaebaja seisukohad on järgmised. 1) Ringkonnakohus eksis, kui lühendas rikkumise kestuse vaid kuuele kuule. Vangla keeldus pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest VSkE § 31 lg 3 alusel, viidates, et kaebajal ei ole üldse õigust lapsega kokku saada. Kaebaja ei pidanud eeldama, et ta peaks veel kord kokkusaamist taotlema ja et vangla oleks taotluse rahuldanud. Ka 2015. või 2016. a keelduti samal põhjusel pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest. Seejuures oli vangla veel 30. märtsi 2020. a vastuses halduskohtule seisukohal, et VSkE § 31 lg 3 välistab kokkusaamise. Seega kestis rikkumine enam kui aasta (1 aasta 3 kuud). VSkE § 45 sätestab vaid minimaalse võimaluse saada pikaajaline kokkusaamine („vähemalt üks“), mitte maksimaalse. Samuti on arusaamatu, miks ei arvestata augustis 2020 esitatud pikaajalise kokkusaamise taotlusega, mille nii haldus- kui ka ringkonnakohus on jätnud välja nõudmata. 2) Ringkonnakohus tagastas vääralt ajaleheartikli (2014. a artikkel selle kohta, kuidas riigilt mõisteti välja 7500 euro suurune hüvitis täitemenetluse asjas, kus täitur ei suutnud tagada maakohtu lahendi täitmist isa ja lapse suhtlemisel), mis näitab, millise suurusega hüvitis on kohtupraktikas perekonnaõiguse rikkumise eest välja mõistetud. Hüvitise suuruse üle otsustades tuleks lähtuda ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast. 3) Kohtud pole piisavalt arvestanud seda, kui oluline on vanema ja lapse kohtumine, et laps ei võõrduks ja säiliks loomulik side. Õigusnormi väära tõlgendamise tõttu röövis riigivõim lapse elust mitu aastat, mil kaebaja ja laps ei saanud koos olla ega üksteist tundma õppida. 4) Õiglane hüvitis oleks 5000 eurot, mis tuleks kanda tütre arveldusarvele.
15.Tartu Vangla ei vastanud kassatsioonkaebusele.
16.Justiitsministeerium jäi varem kohtuasjas esitatud seisukohtade juurde.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
17.Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu (HKMS § 230 lg 1). I
18.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt eraelu puutumatuse rikkumise korral. Eraelu RVastS § 9 lg 1 tähenduses hõlmab ka perekonnaelu. Vastus küsimusele, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õiguste rikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest (RVastS § 9 lg 2, § 13). Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus kaalutlusõiguse alusel. (Vt Riigikohtu otsus nr 3-16-1903/69, p-d 31–34.)
19.Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et vastustaja rikkus süüliselt kaebaja õigusi avalik-õiguslikus suhtes, vastustaja tegevus oli õigusvastane, kaebajal tekkis mittevaraline kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Menetlusosalised on eri meelt küsimuses, kas kaebaja mittevaraline kahju tuleks hüvitada rahas ning kui vastus on jaatav, siis kui suur peaks hüvitis olema. Vastus sellele küsimusele sõltub mh rikkumise kestusest. Samuti on menetlusosalised eri meelt selles, kas ja kuivõrd tuleb hüvitise suuruse üle otsustamisel arvestada riigisisest kohtupraktikat kinnipidamistingimuste asjades ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. 5(9)
3-19-2061
20.Kolleegiumi hinnangul on juhtumi asjaolusid arvestades kohtud eksinud kaebuse aluse määratlemisel (HKMS § 41 lg 2). Kaebaja soovis hüvitist 19. juuni ja 2. juuli 2019. a pikaajalise kokkusaamise taotluste rahuldamata jätmisega tekitatud kahju eest. Lisaks on kaebaja selgelt väljendanud soovi saada hüvitist pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamisega kaasnenud perekonnapõhiõiguse edasise rikkumisega tekitatud kahju eest kuni kokkusaamise võimaldamiseni. Sellest tulenevalt on vaatluse all kahju, mis tekkis 19. juuni 2019. a taotluse rahuldamata jätmisest kuni 29. septembrini 2020.
20.1.Nii kahjunõudes vanglale kui ka kohtumenetluses on kaebaja selgelt väljendanud soovi taotleda hüvitist 19. juuni ja 2. juuli 2019. a taotluste rahuldamata jätmisega tekitatud kahju eest ning edasiulatuvalt pärast 4. septembril 2019 kahjunõude esitamist kogu selle ajavahemiku eest, kuni talle lubatakse pikaajaline kokkusaamine lapsega (toimus 29. septembril 2020).
20.2.Halduskohtu menetluse käigus koostatud määrustest ja otsusest on keeruline järeldada, millise ajavahemiku halduskohus rikkumise kestusena arvesse võtab. Ühest küljest rõhutas halduskohus, et hindab vaid kaebaja 19. juuni ja 2. juuli 2019. a taotluste kohta tehtud vangla otsuste õiguspärasust. Teisalt võttis halduskohus hüvitise suuruse üle otsustamisel väidetavalt siiski arvesse seda, et pikaajalise kokkusaamise sai kaebaja alles 2020. a sügisel. Sellises olukorras võib kaebaja jaoks olla ebaselge, kas tal oleks õigus esitada uus täiendav kahjunõue ning täpsemalt millise ajavahemiku eest (HKMS § 43 lg 1 p 1).
20.3.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et VSkE §-st 45 tulenevalt saab kahju tekkimise ajavahemikuna arvestada üksnes 2019. a II poolaastat. VSkE § 45 järgi võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Esiteks ei tulene sättest kinnipeetavale piirangut esitada poolaasta jooksul vaid üks pikaajalise kokkusaamise taotlus. Vaatamata sellele, et üks taotlus võidakse jätta rahuldamata, ei ammendu sellega kinnipeetava õigus esitada sel poolaastal uusi pikaajalise kokkusaamise taotlusi. Teiseks näeb säte ette üksnes miinimumi, välistamata võimalust saada poolaasta jooksul enam kui üks pikaajaline kokkusaamine, kui see on vangla olukorda ja teiste kinnipeetavate soove arvestades võimalik.
20.4.Kolleegium leidis asjas, kus kinnipeetav oli esitanud hüvitamiskaebuse seoses pikaajalise katkematu kartseris viibimisega, et kaebaja ei pidanud vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ära ootama kõigi kartserikaristuste täitmisele pööramist (otsus nr 3-15-2943/85, p 13 koos viitega varasemale praktikale; vrd ka otsus nr 3-18-360/41, p 10). Määruses nr 3-20-1834/12 rõhutas kolleegium, et tulevikus tekkiva kahju hüvitamist saab nõuda siis, kui kahju tekkimine on kindel (p 17). Nii tekkinud kui ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamise nõude puhul tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist, kusjuures kui osa kahjust on tekkinud, hakkab kaebetähtaeg kulgema ka tulevikus tekkiva kahju osas (p 19).
20.5.Asjaolusid arvestades võis kaebaja põhjendatult arvata, et vastustaja jääb õigusnormi eksliku tõlgenduse juurde, ning olla kindel, et talle tekitatakse kahju ka tulevikus, sest vangla seisukoht püsis muutumatuna. Vangla keeldus 2019. a suvel kahte kaebaja pikaajalise kokkusaamise taotlust rahuldamast. Vangla keeldumise põhjuseks oli õigusnormi tõlgendus, mis vastustaja hinnangul imperatiivselt välistas pikaajalise kokkusaamise üksnes lapsega. Vangla arvates ei olnud tal selles küsimuses otsustusruumi. Seisukoha juurde, et ta tõlgendab õigusnormi õigesti, jäi vastustaja ka
27.augusti 2019. a vaideotsuses ja 4. novembril 2019 kahju hüvitamise taotlust rahuldamata jättes. Ka 30. märtsi 2020. a vastuses halduskohtule oli vangla endiselt seisukohal, et VSkE § 31 lg 3 välistab kokkusaamise lapsega.
6(9)
3-19-2061
20.6.Kolleegiumi hinnangul on usutav, et kaebaja soovis ka pärast 1. augustil 2019 saadud teist keelduvat vastust oma tütrega kohtuda ning kui ta oleks taotlustel eduväljavaateid näinud, oleks ta kokkusaamise taotluse ka esitanud. Riigivastutuse seaduses sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise ja vangistusseaduses ette nähtud kahju hüvitamise kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõude (VangS § 11 lg 8) eesmärk ei saa olla suunata kinnipeetavat esitama vastustaja tegevust arvestades eeldatavasti perspektiivituid taotlusi. Samuti võib kahju tekkimise ajavahemiku n-ö tükeldamine jätkuva rikkumise korral tuua kaasa olukorra, kus iga ajavahemik eraldi võetuna ei pruugi olla piisav selleks, et jaatada kahju tekkimist või mõista välja kahjuhüvitis, kuid kogumis vaadeldes tuleks kahju tekkimist jaatada ja see hüvitada. Võimalus nõuda juba toimunud rikkumisega tekitatud ja tulevikus tekkiva kahju hüvitamist ei tähenda ka piiramatut kohustust hüvitada tulevikus tekkiv kahju. Kui kohtueelses menetluses kahju hüvitamise taotlust või kohtus hüvitamiskaebust lahendades jõutakse järeldusele, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud, sh seega ka vastustaja tegevus oli õigusvastane, siis juba toimunud rikkumise eest mõistetakse vajaduse korral sõltuvalt asjaoludest kahjuhüvitis välja ning on põhjendatud eeldada, et vastustaja hoidub edaspidi õigusvastasest tegevusest ja kahju tekitamisest.
20.7.See, et kaebaja ei esitanud 2019. a II poolaastal ega 2020. a I poolaastal kohustamisnõuet, on siiski argumendiks, mis mõjutab hüvitise suurust (RVastS § 7 lg 1).
21.Kohtud on põhjendatult võtnud hüvitise väljamõistmisel ja selle suuruse üle otsustamisel arvesse seda, millist põhiõigust vastustaja tegevus rikkus (PS § 26), ning määranud vastustaja süü vormina hooletuse. Samuti on kohtud korrektselt jõudnud järeldusele, et alternatiivsed suhtlusvõimalused (kirjad, telefonikõned, lühiajalised kokkusaamised) võisid riive intensiivsust vähendada üksnes mõningal määral. Seda eriti arvestades asjaoluga, et tegu on lapsega, kellega vahetu füüsiline kontakt on äärmiselt oluline nii vanema kui ka lapse jaoks nendevahelise sideme säilimiseks (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-19-1416/43, p 30).
22.Vastustaja tõi ringkonnakohtu menetluses esile, et kaebajal oli lapsega mitmeid lühiajalisi kokkusaamisi (vt eest p 11). Kaebaja on pikaajalise kokkusaamise olulisust ja riive intensiivsust põhjendades rõhutanud füüsilise kontakti vajadust lapsega. Seda arvestades võib eeldada, et lühiajalised kokkusaamised toimusid klaasist vaheseinaga eraldamisega, võimaldamata füüsilist kontakti. Vangla ei ole väitnud vastupidist.
23.Kohtuasjas ei ole selgitatud ja Riigikohtu pädevuses ei ole tuvastada (HKMS § 229 lg 2), kas kaebaja esitas vanglale VSkE § 31 lg 21 p 3 ja § 33 lg 3 kohase lühiajalise kokkusaamise taotluse, märkides ära, et ta palub võimaldada talle füüsilist kontakti lapsega. Kolleegium on varem selgitanud, et kuigi VSkE § 31 lg 21 p-st 3 tuleneb kinnipeetava õigus taotleda klaasist vaheseinaga eraldamiseta lühiajalist kokkusaamist oma lähedastega, ei ole sätte sõnastus kuigi hästi õnnestunud ja selles sisalduv norm võib jääda lugejale raskesti mõistetavaks. Ka on vanglate praktika sätte kohaldamisel ajas muutunud. (Vt Riigikohtu otsus nr 3-19-1416/43, p-d 31–32.) Seetõttu vastus küsimusele, kas kaebaja esitas lühiajalise kokkusaamise taotluse füüsilise kontakti võimaldamise sooviga, mõjutab hüvitise suurust üksnes vähesel määral. Kuna mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus diskretsiooni alusel, puudub vajadus saata kohtuasja pelgalt viidatud asjaolu tuvastamiseks alama astme kohtule uueks arutamiseks.
24.Kolleegium on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginedes korduvalt selgitanud, et määratav hüvitis ei tohi olla põhjendamatult väike võrreldes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas sarnastes asjades määratud hüvitistega. Seejuures saab siiski arvestada riigisisest õigussüsteemi, õigustraditsioone ja elatustaset. Euroopa Inimõiguste Kohus aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina hüvitisi, mille suurus jääb allapoole kohtu enda praktikas väljakujunenud taset, kui hüvitis pole 7(9)
3-19-2061 Euroopa Inimõiguste Kohtu määratud hüvitistest võrreldamatult madalam ning kannatanul on võimalik saada hüvitis tõhusas menetluses ja mõistliku aja jooksul. (Viimati otsuses nr 3-19-1416/43, p 33.) Seega peab kohus konkreetses asjas hüvitise suuruse üle otsustamisel arvesse võtma ka riigisisest kohtupraktikat nii analoogsetes asjades kui ka valdkondadeüleselt (sh nt kinnipidamistingimusi käsitlevates kohtuasjades).
25.Arvestades eelkirjeldatud asjaolusid kogumis (otsuse p-d 20–24) ning nii riigisisest (nt otsus nr 3-19-1416/43) kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat sarnaste rikkumiste puhul (nt Varnas vs. Leedu (42615/06), Pavlova vs. Venemaa (8578/12)), peab kolleegium põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja õiguste rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest välja 1000 euro suuruse hüvitise. II
26.Lisaks juhib kolleegium kohtute tähelepanu asjaolule, et kohtud on oluliselt rikkunud menetlusnormi kaebaja tahte väljaselgitamisel ja sellest tulenevalt menetlusosaliste ringi määramisel.
26.1.HKMS § 120 lg 1 p 2 sätestab, et kaebuse saanud kohus selgitab asjas välja pooled ja nende esindajad. HKMS § 2 lg 4 teise lause järgi tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. HKMS § 2 lg 5 kohaselt tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. Kolleegium on varem korduvalt rõhutanud, et kohus peab selgitamiskohustust eriti hoolikalt täitma olukorras, kus kaebaja ei kasuta kvalifitseeritud õigusabi (nt otsus asjas nr 3-3-1-24-15, p 12).
26.2.Kaebaja on vanglale esitatud kahjunõudes ja läbivalt kogu kohtumenetluses osutanud sellele, et pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmine rikub lisaks tema enda õigustele ka tema lapse õigusi, ning kirjeldanud seda, milles nii temal kui ka lapsel tekkinud mittevaraline kahju seisneb. Halduskohus asus 2. märtsi 2020. a määrusega kaebust menetlusse võttes seisukohale, et kaebajaks on üksnes kinnipeetavast isa. Kohus ei selgitanud välja, milline on kaebaja tahe, st kas ta on kahjunõude esitanud üksnes enda õiguste kaitseks või ka oma lapse (seadusliku) esindajana lapse õiguste kaitse eesmärgil. Seetõttu ei selgitanud kohus kaebajale, et kui tal on esindusõigus, saab ta kaitsta ka lapse õigusi, sh et mitu kaebajat võivad esitada ühise kaebuse (HKMS § 19). Ka ei ole halduskohus välja selgitanud, kas käesolevas kohtuasjas kaebajaks oleval kinnipeetavast isal on õigus last esindada (perekonnaseaduse § 120, vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-127-15, p 23), ega teinud vajaduse korral muid toiminguid lapse kaebuse menetlusse võtmiseks (riigilõivu tasumine jms). Ringkonnakohus ei ole sellele samuti tähelepanu pööranud.
26.3.Kuna halduskohus ei ole otsustanud lapse kaebuse menetlusse võtmist, puudub kohtuasi, mida kolleegiumil oleks võimalik lahendada. Arvestades kaebuse esitamisest möödunud aega, tuleb halduskohtul viivitamatult teha asjakohased toimingud, otsustamaks lapse kaebuse menetlusse võtmine. III
27.Kaebaja taotles kassatsioonkaebuses halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja 5000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kolleegium rahuldab osaliselt kaebaja nõude hüvitada talle pikaajaliste kokkusaamiste keelamisega tekitatud kahju ja mõistab välja 1000 euro suuruse hüvitise (HKMS § 230 lg 5 p 5). 8(9)
3-19-2061
28.Kaebaja taotlusel tuleb käesoleva otsusega välja mõistetav hüvitis kanda lapse arveldusarvele Z.
29.Halduskohus peab viivitamata selgitama välja kaebaja tahte ja õiguse esitada kahju hüvitamise kaebus ka lapse esindajana, et otsustada, kas võtta lapse kaebus menetlusse ja kuidas see lahendada.
30.Kassatsioonkaebuse lisaks olev artikkel tuleb tagastada, kuna Riigikohus ei kogu ega hinda tõendeid (HKMS § 229 lg 2 esimene lause, lg 3). Samuti tuleb tagastada kaebaja 2015. a avaldus vanglale, kuna vanglale esitatud kahjunõue ega ka halduskohtule esitatud kaebus ei hõlmanud võimaliku kahju tekitamist enne 2019. a juunis esitatud taotlust (HKMS § 62 lg 2 esimene lause).
31.Kaebaja oli vabastatud kautsjoni tasumisest kassatsioonkaebuse esitamisel.
32.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja tema tütre nimi, samuti arveldusarve number tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.