Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-18-1946 11. november 2021 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Heiki Loot AS-i Samat kaebus MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus tegevuse peale Harjumaa lõunasuuna liinide avaliku teenindamise lepingu ülesütlemisel, täitmistagatise sissenõudmisel ning garantiikirja täitmisele pööramisel Kaebaja AS SAMAT, esindaja vandeadvokaat Jaana Nõgisto Vastustaja MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus, esindaja vandeadvokaat Kristina Laarmaa Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2021. a otsus AS-i Samat kassatsioonkaebus ja MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus vastukassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt. Jätta vastukassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 2. oktoobri 2020. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
20.jaanuari 2021. a otsus täitmistagatise sissenõudmist, garantiikirja ja menetluskulu puudutavas osas. Muus osas jätta kohtuotsuste resolutiivosad muutmata. Muuta otsuste põhjendusi vastavalt käesolevale otsusele.
Rahuldada kaebus osaliselt. Tühistada MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus
1.oktoobri 2018. a teade nr 2-1/160-4 täitmistagatise sissenõudmist puudutavas osas. Tunnistada vastustaja tegevus garantiikirja täitmisele pööramisel õigusvastaseks. Kohustada vastustajat garantiikirja tagastamise küsimust uuesti otsustama.
4.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 7500 eurot.
5.Tagastada AS-i Samat tasutud kautsjon. MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus tasutud kautsjon kanda riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Samat ja MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus sõlmisid riigihanke tulemusel
18.detsembril 2012 Harju maakonna lõunasuuna bussiliinide teenindamiseks avaliku teenindamise lepingu (ATL) tähtajaga kuni 21. jaanuar 2021. ATL-i p 5.1 kohaselt oli lepingu täitmistagatise suuruseks 605 000 eurot. ATL-i p 9.6 nägi ette, et „lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel tellija poolt vedajast tingitud asjaolude tõttu on tellijal lisaks ATL p-s 8 sätestatud leppetrahvidele õigus realiseerida lepingu täitmistagatis, mis loetakse täiendavaks leppetrahviks“.
3-18-1946
2.Kaebaja tegi 24. juulil 2018 vastustajale ettepaneku ATL-i lõpetamiseks kokkuleppel ja garantiikirja tagastamiseks. Ettepaneku kohaselt hakkas alates 1. juulist 2018 kaebaja teenindavatel avalikel maakonnaliinidel kehtima piletihind 0 eurot sõitjatele vanusegruppides kuni 19 ja üle 63 eluaasta. See kahandab kaebaja kommertsliiniveo piletitulu ja nende liinide sulgemine toob kaasa ATL-i alusel osutatava teenuse katkemise ohu, sest kaob teenuste terviklik sünergia. Vastustaja keeldus 20. septembri 2018. a kirjas lepingu lõpetamisest ja garantiikirja tagastamisest. Kaebaja esitas
26.septembril 2018 vastustajale ATL-i ennetähtaegse ülesütlemise teate, milles teatas kavatsusest lõpetada ATL-i alusel teenuse osutamine alates 8. oktoobrist 2018.
3.MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus ütles 1. oktoobril 2018 teates nr 2-1/160-4 ise võlaõigusseaduse (VÕS) § 114 lg 4 ja § 196 lg-te 1 ja 2 alusel ATL-i ennetähtaegselt üles alates
8.oktoobrist 2018 ning teavitas kaebajat, et keskus kavatseb kaebaja suhtes rakendada kõiki ATL-ist ja seadusest tulenevaid sanktsioone, sh ATL-i p-s 9.6 sätestatud võimalust nõuda täitmistagatise ulatuses leppetrahvi. Samuti teatas keskus, et ta ei tagasta kaebajale täitmistagatist ning kavatseb talle esitada kahjuhüvitusnõude. Keskuse hinnangul puudus kaebajal õiguslik alus ATL-i ennetähtaegseks ülesütlemiseks. Vedaja tasu indekseerimise skeem oli kõikidele pakkujatele teada juba riigihanke käigus ning ATL-i tingimuste ärilise tasuvuse hindamine oli kaebaja risk ja vastutus. Kommertsliinide tasuvuse väidetav muutumine ei saa tasuta ühistranspordi tõttu või mistahes muul põhjusel mõjutada ATL-i tasuvust, kuna ühistranspordiseadusest (ÜTS) tuleneb ristsubsideerimise keeld ning ATL-i sõlmimisele eelnenud hankemenetluses pakkumust tehes ei saanud kaebaja eeldada, et kommertsliinide tasuvus püsib tingimata muutumatuna terve ATL-i kehtivusaja jooksul. Kommertsliinide marsruutide, piletihindade ja muude tasuvust vahetult mõjutavate aspektide määramine on vedaja ainupädevuses. Kaebaja on vastustajale korduvalt avaldanud, et kavatseb alates
8.oktoobrist 2018 teenuse osutamise õigusvastaselt lõpetada. Vastustaja on sunnitud erakorraliselt leidma alternatiivse vedaja, et teenuse osutamine Harju maakonna lõunaliinidel ei katkeks. Kaebaja õigusvastane tegevus asetas vastustaja erakordselt raskesse olukorda. See on käsitatav ATL-i ülesütlemist õigustava olulise lepingurikkumisena VÕS § 116 lg 2 p-de 4 ja 5 tähenduses.
4.Vastustaja sõlmis 4. oktoobril 2018 Harju maakonna lõunaliinide teenindamiseks otselepingu uue vedajaga – AS-iga GoBus. Vastustaja esitas 8. oktoobril 2018 Luminor Bank AS-ile nõudeavalduse maksta garantiisumma 605 000 eurot täies mahus välja. Kirjas märgiti, et oluliseks lepingurikkumiseks oli kaebaja õigusvastane keeldumine teenuse osutamisest alates 8. oktoobrist 2018. ATL-i p 9.6 kohaselt on vastustajal õigus realiseerida täitmistagatis täies mahus. Lisaks on garantii saajal õigus nõuda kaebajalt kahjuhüvitist ATL-is märgitud ja ATL-i p 4.6 alusel korrigeeritud liinikilomeetri maksumuse (73,9 senti) ja uue vedaja pakutud liinikilomeetri maksumuse (1 eurot 9 senti) vahe (35,1 senti liinikilomeetri kohta) kompenseerimiseks. Vastustaja esitas Luminor Bank AS-ile garantiisumma 605 000 eurot täies mahus väljamaksmise nõude ka 19. novembril 2018.
5.AS Samat esitas 12. oktoobril 2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse. Koos halduskohtus esitatud täiendustega palus kaebaja tühistada ühistranspordikeskuse 1. oktoobri 2018. a ülesütlemisavaldus, tuvastada 8. oktoobri ja 19. novembri 2018. a garantiisumma väljamaksmise nõudeavalduste õigusvastasus ning kohustada keskust kaebajale garantiikirja tagastama järgmistel põhjustel. a) Kaebajal oli õigus öelda ATL üles VÕS § 97 lg 5 ja § 196 lg 1 alusel, sest tasuta ühistranspordi kehtestamisega oli lepinguliste kohustuste vahekord oluliselt muutunud. Muutuse tinginud asjaolud ei kuulunud kaebaja mõjusfääri. ATL-i täitmise kahjum ei tulenenud alapakkumusest, vaid asjaolust, et ATL-i täitmise tulupool oli ATL-i ülesütlemise seisuga ühistranspordiindeksi alusel kasvanud 10%, kuid kulupool 38%. Kaebaja ei saanud riigihankel pakkumust esitades ette näha 2015. a kütuseaktsiisi tõusu. Kuna kaebaja tugineb VÕS § 196 lg-le 1, mitte haldusmenetluse seadusele (HMS), ei pidanud 2(9)
3-18-1946 ta pöörduma ATL-i ennetähtaegseks lõpetamiseks kohtu poole. Lepingu lõpetamiseks kohtu poole pöördumise kohustuse panemine oleks vastuolus põhiseadusega. b) Pangale esitatud garantiinõue on õigusvastane. ATL-i p 9.6 ei anna vastustajale selleks alust. Puudub leppetrahvikokkulepe, millest tuleneva nõude katteks saaks garantii maksma panna. Isegi kui ATL-i p 9.6 sisaldab leppetrahvikokkulepet, ei ole täidetud selle kohaldamise eeldused. Vastustaja ei ole teatanud ATL-i p-s 8 sätestatud lepptrahvi või leppetrahvide kohaldamisest. ATL ei võimalda esitada garantiinõuet väidetava kahjunõude katteks, lisaks ei ole vastustaja esitanud kahju hüvitamise nõuet tähtaegselt.
6.Tallinna Halduskohus jättis 2. oktoobri 2020. a otsusega kaebuse rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse põhjendused olid järgmised. a) Kaebaja ei saanud lepingut ühepoolselt üles öelda VÕS § 196 lg 1 alusel. HMS § 102 lg-st 4 tuleneb erisus halduslepingu muutmiseks ja lõpetamiseks. Kaebajal tulnuks esmalt pöörduda ATL-i muutmise taotlusega vastustaja poole ning viimase keeldumise korral halduskohtusse. Vastustaja juhtis kaebaja tähelepanu HMS § 102 lg-le 4 juba 20. septembri 2018. a kirjas. Kuna kaebaja ülesütlemine on õigusvastane, pole vaja analüüsida asjaolusid, millega kaebaja põhjendas lepingu ülesütlemist. Halduslepingu alusel avaliku ülesande täpseks, usaldusväärseks ja järjepidevaks täitmiseks esineb kõrgendatud avalik huvi. b) Vastustaja 1. oktoobri 2018. a ülesütlemisavaldus on õiguspärane, piisavalt põhjendatud ega sisalda kaalutlusvigu. HMS § 102 lg-s 2 ning VÕS § 196 lg-s 1 sätestatud ülesütlemise eeldused on täidetud. c) ATL-i p 9.6 näeb sõnaselgelt ette täiendava leppetrahvi, kui leping lõpetatakse vedajast tingitud asjaoludel. Garantiikirja mitteaktsessoorsuse tõttu ei sõltu garantiikirja täitmisele pööramise õiguspärasus tagatavast kohustusest. Seega ei ole asjas määrava tähendusega kaebaja väide, et vastustaja ei ole kaebajale esitanud leppetrahvinõuet. Garandil on üldjuhul õigus esitada võlausaldajale garantiilepingust tulenevad vastuväited (sh garantiilepingu kehtetuse vastuväide) või esitada garantiiga võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks hagi juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära. Üksnes garantiilepingule tuginemine ei ole lubatud vaid juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet. Siinsel juhul ei esine selliseid asjaolusid. Vastustaja garantiinõuded vastasid garantiikirja p-le 2.1.
7.AS Samat palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks või kaebus rahuldada.
8.MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus palus vastuapellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega vastustaja menetluskulud jäeti tema enda kanda.
9.Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. jaanuari 2021. a otsusega apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutis halduskohtu otsuse põhjendusi, lubas kaebajal täiendada kaebust leppetrahvi tühistamise nõudega, jättes selle rahuldamata, ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 200 eurot vastuapellatsioonkaebuse lahendamise kulude katteks. Muus osas jättis ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus põhjendas oma otsust järgmiselt. a) HMS § 102 lg 4 on põhiseaduspärane erand VÕS §-st 97. Kaebaja ülesütlemisavaldus oli õigusvastane. Vastustaja ütles lepingu õiguspäraselt üles. b) Pooled olid ATL-is kokku leppinud täiendavas leppetrahvis ning vastustaja kohaldas seda kaebaja suhtes oma 1. oktoobri 2018. a kirjas. ATL-i p 9.6 oli sõnastuselt ja mõttelt selge. Vastustaja lepingu ennetähtaegse ülesütlemise alused pole ATL-i p-des 9.3 ja 9.4 ammendavalt loetletud. Leppetrahvikokkulepe pole tühine. Kaebaja oleks saanud selle sisu mõjutada, vaidlustades riigihanke 3(9)
3-18-1946 alusdokumendid. Asjaolu, et leppetrahvi saab vastustaja kohaldada ühepoolselt ilma kaebaja nõusolekuta, ongi leppetrahvi olemuslik tunnus. Leppetrahvi kohaldamine on haldusakt (Riigikohtu otsus nr 3-17-1329/36, p 18). c) Halduskohus oleks võinud kaebajal soovitada esitada alternatiivne nõue leppetrahvi tühistamiseks.
1.oktoobri 2018. a leppetrahvinõue oli vormivigadega, kuid sisult õiguspärane. ATL-ist tuleneb, et lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel peab vedaja maksma täiendavat leppetrahvi fikseeritud summas. 605 000 euro suurune leppetrahv jääb vastustaja kaalutlusõiguse piiridesse ja on proportsionaalne. Kaebaja pani vastustaja raskesse olukorda. Õiguspäraselt ja heauskselt käitudes oleks kaebaja pidanud esitama lepingu lõpetamise taotluse. Vastustaja on selgitanud, et talle on uue vedaja leidmisega tekitatud eelduslikult 1 124 126 eurot kahju. d) Ühistranspordi korraldamiseks ATL-ide sõlmimine, muutmine ja nende alusel sanktsioonide rakendamine on vastustaja põhitegevus. Praeguse vaidluse asjaolud ei ole sedavõrd erilised, et esineks alus vastustaja esindajakulude väljamõistmiseks kaebajalt.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.AS Samat palub kassatsioonkaebuses kohtute otsused tühistada ja kaebus rahuldada või saata asi uueks arutamiseks järgmistel põhjustel. a) Kohus ei selgitanud kaebajale leppetrahvinõude vaidlustamise vajadust. Leppetrahvi kohaldamisel olid kohtuotsused üllatuslikud (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg-te 1 ja 2 rikkumine). Ringkonnakohtu käsitlusele ei tuginenud halduskohus ega vastustaja. 8. oktoobri 2018. a garantiinõude, 1. oktoobri 2018. a kirja ja kohtumenetluses antud seletuse põhjal ei saa järeldada leppetrahvi kohaldamist. Seda ei saa tuvastada dokumendi pealkirja alusel. 1. oktoobri 2018. a kirjas puudus resolutiivosa. Seal on kaebajale vaid kõrvalmärkusena edastatud teave leppetrahvi rakendamise kavatsuse kohta tulevikus (HMS § 51 lg 1 ja § 60 väär kohaldamine). 8. oktoobri 2018. a garantiinõude võttis vastustaja tagasi ja selle adressaat ei olnud kaebaja. b) 1. oktoobri 2018. a kirjas puuduvad põhjendused leppetrahvi vähendamise kaalumise kohta (VÕS § 162 lg 1). Sellega tegi vastustaja kaalutlusvea, mida kohtumenetluses kõrvaldada ei saa. Ringkonnakohus ei arvestanud, et kaebaja teavitas vastustajat lepingu lõpetamise soovist juba
23.juulil 2018. ATL-i ülesütlemine ei saanud tulla vastustajale üllatusena. Leppetrahvi vähendamine oleks olnud asjakohane, sest ülesütlemine oli tingitud vastustajaga seotud asjaoludest (vastustaja kehtestatud ebaadekvaatne indeks, tasuta ühistranspordi mõjud). Nende tõttu oleks kaebaja kahjum lepingu täitmise lõpptähtajaks olnud 1 323 386 eurot. Selle kandmist ei oleks saanud kaebajalt mõistlikult oodata.
11.MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus palub vastukassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega menetluskulud jäeti menetlusosaliste endi kanda, ja mõista kaebajalt välja vastustaja menetluskulud (15 226 eurot halduskohutus ja 3046 eurot 40 senti ringkonnakohtus). Vastustaja hinnangul väljus kohtuasi tema põhitegevuse piiridest ja oli keerukas. Haldusorganile võimaldatakse õigusabikulude väljamõistmist riigihangetega seotud vaidlustes. Seadusandaja pole haldusorgani kulude väljamõistmise keeldu seaduses selgelt sätestanud.
12.MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus palub vastuses jätta kaebaja kassatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel. a) Kaebaja pidi olema kohtumenetluse algusest alates teadlik poolte eriarvamustest ATL-i p 9.6 tõlgendamisel ja küsimuses, kas vastustaja on kohaldanud leppetrahvi. Kaebaja etteheited, mis puudutavad kohtu selgitamiskohustust, ei ole asjakohased. ATL-i p 9.6 järgi loetakse täitmistagatis leppetrahviks, leppetrahv võib seisneda ka kolmanda isiku teos (VÕS § 158 lg 2; P. Varul jt (toim), Võlaõigusseadus I, 2016, § 158 komm 4.4). Vastustaja kasutas 1. oktoobri 2018. kirjas väljendit
4(9)
3-18-1946 „kavatseb“, sest leppetrahv pannakse maksma pangale tahteavalduse esitamise kaudu. Vastustajale ei saanud ülesütlemise ajal olla teada, et ATL on haldusleping. b) Vastustaja kahjunõue ületab garantiid pea kaks korda. Seda silmas pidades puuduvad mistahes alused leppetrahvi vähendamiseks. Vastustaja esitas asjas nr 3-20-387 kaebaja vastu garantii väljamaksmise aluseks oleva kahju hüvitamise nõude. Selles asjas on menetlus küll lõpetatud kaebetähtaja ületamise tõttu, kuid lähtudes Riigikohtu määrusest nr 3-20-1834/12 (p 16), esitas vastustaja teistmisavalduse kaebaja tekitatud kahju hüvitamise asjas.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Riigikohtu halduskolleegium leiab, et halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu HKMS § 230 lg 1 ja lg 5 p 5 alusel täitmistagatise sissenõudmist ja pangale garantiinõude esitamist puudutavas osas. Selles osas teeb kolleegium uue otsuse, millega rahuldab kaebuse. Kolleegium tühistab ühistranspordikeskuse 1. oktoobri 2018. a teate osas, milles tehti täitmistagatise sissenõudmise otsus. Sellest tulenevalt tuleb ka täitmistagatise sissenõudmise toimingud, st 8. oktoobri ja 19. novembri 2018. a kirjad, milles vastustaja esitas pangale garantiisumma väljamaksmise nõudeavalduse, tunnistada õigusvastaseks ning kohustada vastustajat otsustama garantiikirja tagastamise üle. Muus osas jäävad kohtuotsuste resolutiivosad vaidluse sisulistes küsimustes jõusse, kuid muuta tuleb otsuste põhjendusi (HKMS § 230 lg 5 p 6). Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Vastukassatsioonkaebus jääb rahuldamata. I
14.Kolleegium nõustub kokkuvõttes kohtute järeldustega, et kaebajal puudus võimalus ATL-i ühepoolselt lõpetada VÕS § 196 lg 1 või mistahes muul alusel ning et vastustaja on vaidlustatud teatega lõpetanud selle lepingu õiguspäraselt.
15.Vaidlusalune ATL oli haldusleping. Halduskoostöö seaduse (HKTS) § 3 lg 4 teise lause kohaselt eeldatakse haldusülesande täitmiseks volitamise korral, et tegemist on halduslepinguga, kui lepingust ei nähtu selgelt poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping. ATL on haldusülesande täitmiseks volitamise leping (kolleegiumi otsus nr 3-13-481/183, p 14) ning praegu puudusid selles igasugused viited poolte tahtele sõlmida tsiviilõiguslik leping. HMS § 102 lg-test 2 ja 4 nähtub, et eraisikust lepingupool ei või halduslepingut ühepoolselt üles öelda (kolleegiumi otsus nr 3-13-481/183, p 21). Kaebaja väited selle piirangu põhiseadusvastasuse kohta on ekslikud. Kõnealune piirang on vajalik avaliku huvi kaitseks, eelkõige ATL-i puhul avaliku ülesande pideva täitmise tagamiseks. VÕS § 196 lg-s 1 kirjeldatud olukorras võib eraisikust lepingupool ülesütlemise asemel esitada haldusorganile taotluse lepingu muutmiseks või lõpetamiseks. Avalik-õiguslikud suhted, isegi kui need kujundatakse lepinguliselt, ei pea rajanema poolte jaoks võrdsetel alustel. Eraisikust lepingupoole õiguste kaitse haldusorgani õigusvastase otsuse eest lepingu muutmise või lõpetamise taotluse lahendamisel tagavad halduskohtud. Seega puudus kaebaja 24. juuli ja 26. septembri 2018. a kirjadel lepingut lõpetav toime sõltumata sellest, kas VÕS § 196 lg-s 1 sätestatud eeldused olid täidetud.
16.Vastustajal ei olnud selles asjas alust ATL-i lõpetamiseks VÕS § 114 lg 4 ega § 196 lg 2 alusel. Kaebaja polnud 1. oktoobri 2018. a seisuga, kui vastustaja ATL-i üles ütles, seda lepingut rikkunud ega ka teatanud kohustuse täitmata jätmisest VÕS § 114 lg 4 mõttes. Kaebaja 26. septembri 2018. a avaldus oli mõeldud konstitutiivse, mitte deklaratiivsena. Selle sisuks oli lepingu lõpetamine, mitte lepingu täitmata jätmise kavatsuse kuulutamine, ignoreerides lepingu kehtivust. See, et avaldus jäi HMS § 102 lg-st 4 tuleneva piirangu tõttu kaebaja soovitud õigusliku tagajärjeta, ei muuda avaldust lepingu rikkumiseks ega kohustuse täitmata jätmise teateks. Poolte erimeelsuse halduslepingu 5(9)
3-18-1946 lõpetamise üle oleks vajaduse korral saanud lahendada kohtus. Vaidluse puhkemine lepingu ennetähtaegse ülesütlemise üle ei anna iseenesest kummalegi poolele alust lepingut üles öelda.
17.Vastustaja võis eelnevale vaatamata praegusel juhul ATL-i erakorraliselt üles öelda VÕS § 196 lg-le 1 tuginedes, sest kaebaja oli vastustajale teatanud, et reisijatevedu võib lähiajal katkeda. Selline olukord sunnib ühistranspordikeskust astuma ilma viivituseta samme sõitjateveo tõrgeteta korraldamiseks (vrd HKTS § 12 lg 2 p 3). Ühistranspordikeskus jääb ühistranspordi korraldamise eest vastutavaks vaatamata reisijateveo ülesande üleandmisele (ÜTS § 15 lg 3). Arvestades, et lepingu lõpetamist taotles ka kaebaja, pole vastustajale põhjust ette heita, et ta valis võimalikest alternatiividest välja just lepingu ülesütlemise ja teise vedajaga uue otselepingu sõlmimise. II
18.Täitmistagatise sissenõudmiseks esines küll õiguslik alus, kuid selle juures lähtus vastustaja ekslikest seisukohtadest ning jättis olulised asjaolud selgitamata. Seetõttu on täitmistagatise sissenõudmine õigusvastane (HMS § 4 lg 2, HKMS § 158 lg 3).
19.ATL-i p-s 9.6 lepiti kokku: „Lepingu lõpetamisel ennetähtaegselt Tellija poolt Vedajast tingitud asjaolude tõttu on Tellijal lisaks p-s 8 sätestatud leppetrahvidele õigus realiseerida Lepingu täitmistagatis, mis loetakse täiendavaks leppetrahviks.“
20.Kolleegiumi hinnangul ei lepitud ATL-i p-s 9.6 kokku leppetrahvis VÕS § 158 lg 1 mõttes, sest selle sätte järgi on leppetrahv lepingu rikkumisega kaasnev kõrvalkohustus. ATL-i p 9.6 aga lepingu rikkumisega täitmistagatise realiseerimist ei seo. Tegemist on eriliigilise kõrvalkohustusega, mis pidi ühistranspordikeskuse riskide maandamiseks tagama vedaja põhikohustust, st kokkuvõttes avaliku ülesande tõrgeteta täitmist ja kallutama vedajat hoidma ära kõik temast sõltuvad asjaolud, mis võiksid viia lepingu ennetähtaegse lõpetamiseni. Tagatise käsitamine täiendava leppetrahvina viitab poolte tahtele kohaldada ATL-i p-le 9.6 tuginemisel leppetrahvi sätteid niivõrd, kui see pole vastuolus ATL-iga. Vastustaja ei pidanud täitmistagatise realiseerimiseks panema maksma kahjunõuet kaebaja vastu (VÕS § 161 lg 1). Kolleegium märgib aga, et ATL-i p 9.6 sõnastus oleks võinud olla vaidluste vältimiseks selgem.
21.Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et vastustaja 1. oktoobri 2018. a teade on haldusakt täitmistagatise sissenõudmiseks. Teatise viimases lõigus on selge avaldus: „Eelnevat arvestades ei tagasta keskus Vedajale ATL täitmistagatist.“ See ei jäta mingit ruumi kaebaja esitatud tõlgendusele, et vastustaja pidi alles hakkama kaaluma täitmistagatise küsimust.
22.Vastustaja ütles ATL-i üles kaebajast tingitud asjaolu tõttu. Selleks asjaoluks oli kaebaja teade, et ta on pikaajalise ja süveneva alarahastuse tõttu peagi võimetu lepingut täitma. Hinnapakkumise oli kaebaja ise teinud. ATL-i p 4.1 kohaselt pidi ta mh kandma kuluriski.
23.Vaatamata eelnevale on täitmistagatise sissenõudmine vigane. Esiteks lähtus vastustaja ekslikust arusaamast, et kaebaja on oma avaldusega lepingut rikkunud (eespool p 16). Teiseks on vastustaja jätnud sisulise hinnanguta kaebaja esile toodud põhjused, mis kokkuvõttes viisid lepingu ülesütlemise tinginud olukorrani.
24.Vastustaja ei ole kummutanud kaebaja väidet, et lepingu täitmise käigus tekkis alarahastus. Vastustaja püüdis tõrjuda kaebaja väidet põhjendusega, et veotariifi piirmäära valem oli kaebajale 6(9)
3-18-1946 lepingu sõlmimisel teada. See vastuväide jääb ebapiisavaks. Kaebaja väitele vastamiseks oleks tulnud analüüsida, kas kaebajal oli mõistlikult võimalik ette näha, millises ulatuses tema tegevuskulud muutuvad.
25.Lisaks väitis kaebaja, et 2018. aastal osalisele tasuta ühistranspordile ülemineku tõttu polnud tal enam võimalik oma üldkulusid senises proportsionaalses mahus katta kommertsvedudest laekuva tuluga. Vastustaja pareeris selle väite põhjendustega, et kommertsvedudest laekuva tulu seostamine avaliku liiniveoga on vastuolus ristsubsideerimise keeluga. See seisukoht on nii asjakohatu kui ka väär.
25.1.Ettevõtja muutumatute üldkulude, mida tuleb kanda nii avaliku liiniveo kui ka kommertsveo tõttu, proportsionaalne katmine mõlema ettevõtlusvaldkonna tulude arvel ei ole ristsubsideerimine. Vastustaja pole ümber lükanud kaebaja väiteid, et tegu oli just sedalaadi olukorraga.
25.2.ÜTS § 23 lg 2 teises lauses on sõnaselgelt ja ammendavalt määratletud keelatud ristsubsideerimise suund. See säte keelab vaid avaliku teenindamise lepingu täitmisest saadava tulu ülekandmise vedaja teistesse ettevõtluse valdkondadesse. Keeldu kanda avaliku teenindamise lepingu täitmise valdkonda üle tulu vedaja teistest ettevõtlusvaldkondadest ei ole seaduses sätestatud. Sellist keeldu ei saa tuletada ÜTS § 23 lg 1 esimeses lauses sätestatud nõuetest raamatupidamisele ega eesmärgist tagada riigi ja kohalike omavalitsuste toetuste sihipärane kasutamine. Samuti ei saa sellist keeldu tuletada ÜTS § 23 lg 2 esimesest lausest. See säte töötab koos sama lõike teise lausega ning loetleb tulud, mida ei tohi üle kanda ettevõtja teistesse tegevusvaldkondadesse. Küll aga on potentsiaalsel vedajal avaliku teenindamise lepingu sõlmimisele suunatud hankemenetluses keelatud teha ilmselget alapakkumust, mh konkurentsi kahjustavat pakkumust (vt kolleegiumi otsused nr 3-20-924/24, p-d 22–23; 3-20-2362/63, p-d 20, 25). Sellist olukorda ei saa praegu eeldada. Kaebaja väitel oli tema tegevus avaliku liiniveo valdkonnas nt aastatel 2015-2016 kasumlik. Ka ei kõrvaldanud vastustaja kaebajat alapakkumuse tõttu hankemenetlusest.
26.Täitmistagatise sissenõudmisel jäi eeltoodust tulenevalt tuvastamata ja hindamata ning kaalumisel arvestamata, kuidas võis tasuta ühistranspordile üleminek ja aktsiisitõus tegelikult kaebaja majandustegevust mõjutada. Sedalaadi muutus ei pruukinud kaebajale olla mõistlikult ettenähtav.
27.Oluliste kaalumisvigade tõttu tuleb vastustaja 1. oktoobri 2018. a teade täitmistagatise sissenõudmist puudutavas osas tühistada. Kaebaja oli ATL-i p 5.2.2 järgi täitnud täitmistagatise andmise kohustuse panga garantiikirja esitamisega. Täitmistagatise sissenõudmise otsuse tühistamisest tulenevalt on ka vastustaja
8.oktoobri ja 19. novembri 2018. a garantiisumma väljamaksmise nõudeavaldused õigusvastased (HMS § 60 lg 1). Kolleegium kohustab vastustajat garantiikirja kaebajale tagastamist uuesti otsustama. Garantiikirja tagastamise kohustus sõltub täitmistagatise küsimuse lahendusest. Vastustajal on võimalik kaaluda täitmistagatise sissenõudmist uuesti, kõrvaldades eespool viidatud vajakajäämised. Selle kohta peab kolleegium vajalikuks märkida lisaks järgmist.
28.Riigihanke võitnud vedaja peab üldjuhul kandma riski, et tema pakutud hind on realistlik. Ka hankelepingute, sh avaliku teenindamise lepingute puhul kehtib lepingu kohustuslikkuse (pacta sunt servanda) põhimõte, kuid HMS § 102 lg 4 ja riigihangete seaduse (RHS) § 123 teevad just sellest põhimõttest erandi. Olukorras, kus mõistlikult mitteettenähtavad uued asjaolud võivad haldusülesannet täitvale eraisikust lepingupoolele anda aluse taotleda lepingu lõpetamist või 7(9)
3-18-1946 muutmist, tuleb neid lahendusi õiglaselt kaaluda. Selliste asjaolude esinemisel ei pruugi olla õiguspärane realiseerida pakkuja suhtes leppetrahviga sarnaseid tagatisi.
29.Selles asjas vaidluse põhjustanud leping ei olnud tavaline hankeleping (asjade ostmine, teenuse või ehitustöö tellimine), kus lepingu täitjale on võimalik jätta ulatuslikum risk, mille realiseerumisel võib loomulikuks tagajärjeks pidada leppetrahve ja tagatiste realiseerimist. Praegusel juhul oli tegemist avaliku ülesande üleandmise lepinguga. Avaliku ülesande delegeerimine eraisikule ei tohi kahjustada ülesande täitmise kvaliteeti, avalikke huve ega puudutatud isikute õigusi (HKTS § 5 lg 1 p-d 2 ja 3). Ülesande üle andnud haldusorgan jääb ülesande täitmise kvaliteedi eest sellest puudutatud isikute ees kaasvastutavaks (kolleegiumi otsus asjas nr 3-13-481/183, p 31). Oluline tegur, mis mõjutab avaliku ülesande täitmise kvaliteeti, on ülesande täitmiseks ettenähtud raha. Riigi ega ühistranspordikeskuse eesmärk ei peaks olema avaliku teenuse osutamine võimalikult madala, vaid optimaalse hinnaga. Reisijateveo alarahastamine võib survestada vedajat säästma kulusid lubamatul viisil, kahjustades seeläbi ülesande täitmise kvaliteeti, sh reisijate turvalisust. ÜTS § 23 lg 2 esimese lause kohaselt peavad avaliku teenindamise lepingu täitmise eest makstavad tasud katma avaliku liiniveo kulud. Seda sätet ei pea silmas pidama ainult vedaja pakkumust tehes, vaid ka hankija nii hankemenetluse kui ka lepingu täitmise ajal. Kui alakompenseerimine on tingitud asjaoludest, mida ka hoolsal hankijal, lisaks vedajale ei olnud võimalik hankemenetluses ette näha, võib rakenduda RHS § 123 lg 1 p 4. Niisuguste asjaolude ilmnemisel tuleb vedaja suhtes rakendatavaid sanktsioone eriliselt põhjendada. Tagatis on kohane realiseerida nt siis, kui raskustes vedaja keeldub avaliku teenindamise kulusid mõistlikult vähendamast või kui ta on teinud teadlikult või hooletusest alapakkumuse.
30.Hankemenetluse põhimõtted ja sätted suunavad ettevõtjaid tegema pakkumusi võimalikult omahinna lähedalt. Seetõttu on loomulik, et majanduskeskkonna olulisel muutumisel võivad konkurentsivõimelise pakkumuse teinud avaliku liiniveo vedajad sattuda raskesse olukorda. Kui vedajad peaks hinnapakkumust tehes arvestama mistahes teoreetiliselt võimalike kulude suurenemisega, tõstaks see pakkumuste hinda ja haldusülesande täitmise kulusid. Hankijatel on seepärast kokkuvõttes soodsam hoida pakkujate risk mõislikul tasemel ja reageerida majanduskeskkonna muutustele põhjendatud juhtudel lepingu tingimuste ajakohastamisega. Kolleegium rõhutab siiski, et hankelepingu muutmine võib olla vaid erandlik, võib toimuda vaid ranges kooskõlas seaduses sätestatud tingimustega ning ei tohi kahjustada riigihangete läbipaistvust ega ettevõtjate võrdset kohtlemist. Hankelepingu lõpetamine on võrreldes selle muutmisega riigihankeõiguse üldpõhimõtete seisukohast märksa vähem problemaatiline. Selles valguses dramatiseerib vastustaja üle lisakulusid, mis tal tekkisid otselepingu sõlmimisel AS-iga GoBus. Kui peaks ilmnema, et kaebaja oleks ÜTS § 23 lg 2 esimesele lausele (ÜTS-i varasema redaktsiooni § 13 lg 2 esimene lause) vastava tasu kindlustamiseks pidanud hankemenetluses tegema tunduvalt kõrgema pakkumuse, on vastustaja ja riik varasematel aastatel säästnud raha avaliku ülesande arvel. III
31.Menetluskulude küsimuses on ringkonnakohus vastustaja väiteid analüüsinud ammendavalt. Kolleegium ei pea vajalikuks neid korrata.
32.Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt, rahuldab kolleegium kaebaja menetluskulude väljamõistmise taotluse pooles ulatuses (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja menetluskuludeks halduskohtus oli riigilõiv 30 eurot ning õigusabikulu 30 047 eurot (käibemaksuga; halduskohtu otsuse p 35), ringkonnakohtus 8(9)
3-18-1946 riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulu 2575 eurot (käibemaksu ei lisandu) ning Riigikohtus õigusabikulu 2370 eurot (käibemaksuga). Kolleegium peab menetluskulust põhjendatuks 15 000 eurot. Sellest pool on 7500 eurot. Kaebaja tasutud kautsjon tuleb tagastada ja vastustaja tasutud kautsjon arvata riigituludesse (HKMS § 107 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.